RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 26 p 6 järgi. Lepingu lisas leppisid pooled kokku, et hageja ei saa palka tehtud töö eest ning tal ei ole õigust tasulisele puhkusele. Kokkuleppe kohaselt rentis hageja kostjalt sõiduautot ja kohustus maksma selle eest renti 250 krooni päevas. Hageja ei ole tõendanud, et ta andis tööraamatu kostjale töösuhte loomise eesmärgil. 3. Harju Maakohus jättis 22. mai 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud, et pooled olid

§-le 1 vastavas töösuhtes. Pooled allkirjastasid 11. augustil 2007 taksojuhi lepingu, mille sisu vastab

§ 26lg-s 1 loetletud töölepingu tingimustele.

Samal päeval allkirjastasid pooled ka töölepingu lisatingimused, mille kohaselt ei maksta hagejale palka töö ega puhkuse eest. Hageja rendib kostjalt autot ja maksab selle eest renti 250 krooni. Samas lisas on pooled kokku leppinud, et kui hageja renti ei maksa, on kostjal õigus lõpetada leping ja hagejal on kohustus auto tagastada. Töölepingu lisaga on pooled seega välistanud mitmete töölepingule (töösuhtele) omaste tingimuste laienemise õigussuhtele (

§ 26lg 1 p 6 ja p 8).

Töölepinguna vormistatud leping koos selle lisadega on käsundusleping (VÕS

1. ptk). Lisaks sõlmisid pooled
2. augustil 2007 määramata tähtajaks sõiduauto kasutusvalduse lepingu, mis on käsitatav rendilepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 339 tähenduses. Sellele viitab ka poolte
3. augustil 2007 sõlmitud taksojuhi leping. Pooled sõlmisid töölepingu teise tehingu või teiste tehingute varjamiseks. Varjatud tehingule tuleb kooskõlas

§-ga 9 kohaldada selle tehingu kohta käivaid sätteid, mida pooled tegelikult silmas pidasid. Seega kohalduvad asjas võlaõigusseaduse sätted. Asjakohased ei ole hageja väited, et ta ei mõistnud lepinguid ja lisasid allkirjastades nende sisu ebapiisava eesti keele oskuse tõttu. Dokumentide allkirjastamisega väljendas hageja enda tahet. Tsiviilkäibe kindluse tagamise vajadusest lähtuvalt tuleb eeldada tahteavalduse vastavust selle tegija tegelikule tahtele vähemalt seni kuni tehingut ei ole tühistatud eksimuse, pettuse vms tõttu. Lisaks ei oleks hagejal eesti keele oskuseta võimalik taksoveoteenuse osutamisega Tallinnas eeldatavalt tegeleda. Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse

§ 8

järgi, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Praegusel juhul on tõendatud, et pooled soovisid sõlmida muu kui töölepingu. Kohtule teadaolevalt tegutsevad taksojuhid tavapäraselt füüsilisest isikust ettevõtjatena ning töölepinguid sõlmitakse erandjuhtudel. Hageja esitatud kviitung 1250 krooni tasumise kohta kostja kassasse ei tõenda, et kostja võttis hagejalt päevakassa vastu. Kviitungil puuduvad arusaadavad märked 1250 krooni tasumise aluse kohta. Töösuhte olemasolu ei tõenda ka kostja kiri, millel on käsikirjaline märge selle kohta, et hageja tööraamat on kostja juures. Ainuüksi sellest, et hageja tööraamat võis asuda kostja valduses, ei saa järeldada töösuhte olemasolu. 4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja leidis, et maakohus kohaldas valesti

§ 8ja 9.

Pooled ei vaielnud töölepingu olemuse üle. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et hageja töötas kostja juures. Hageja ei teinud midagi selleks, et varjata töölepinguga teist tehingut. Maakohus ei ole põhjendanud seisukohta, et hageja varjas töölepinguga sõiduauto rendilepingut ja sõiduauto kasutamine ei võinud olla töösuhte koostisosaks. Maakohus jättis alusetult tähelepanuta

§-s 17 sätestatu, mille kohaselt sätete vastuolu korral kohaldatakse sätet, mis on töötaja jaoks soodsam. Maakohus ei ole märkinud, millistel tõenditel rajanevad tema järeldused.

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. septembri
4. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuvastas maakohus hagiavalduses toodud asjaolude ja kohtule esitatud tõendite alusel ebaõigesti, et pooled ei olnud töösuhtes. Hageja on nii töövaidluskomisjonile esitatud avalduses kui ka hagiavalduses kinnitanud, et ta soovis sõlmida kostjaga töölepingut. Hageja väitel pöördus ta kostja poole ajalehekuulutuse alusel, milles kostja otsis tööle taksojuhti. Pooled on ühel meelel selles, et Tallinnas saab taksojuhina töötada üksnes litsentsi alusel, mis väljastatakse isikule, kes töötab töölepingu alusel või osutab teenust füüsilisest isikust ettevõtjana. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja ei ole vormistanud ennast füüsilisest isikust ettevõtjaks. Seega sai hageja töötada kostja juures taksojuhina üksnes töölepingu alusel. Vastasel korral ei oleks talle litsentsi antud. Pooled sõlmisid
5. augustil 2007 töölepingu, mis vastab

§ 26lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Selle lepingu alusel väljastati hagejale ka litsents taksojuhina töötamiseks. Kostja vastuväide, mille kohaselt sõlmiti töölepinguid taksojuhtidega harva, ei muuda töölepingu sõlmimist hagejaga olematuks. Kostja on sõlminud ka teiste isikutega töölepinguid taksojuhina töötamiseks. Praegusel juhul on ilmne, et pooled sõlmisid töölepingu, sest vastasel juhul ei oleks hageja saanud taksojuhina töötada. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Töölepingu sõlmimist tõendab ka kostja

1. oktoobri
2. a kiri, milles kostja tugineb just töölepingust tulenevale töösuhtele. Hageja väiteid tõendab ka kostja kiri, milles kinnitatakse, et hageja tööraamat asub kostja juures. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et need tõendid ei tõenda töösuhte olemasolu. Kostja ei ole neid tõendeid ümber lükanud, vaid on esitanud üksnes paljasõnalisi vastuväiteid. Asjaolu, et
3. augustil 2007 sõlmiti hagejaga ka töölepingu lisatingimused, ei muuda töölepingut olematuks. Maakohus pidi hindama, kas hagejaga sõlmitud lisatingimused olid kooskõlas sel ajal kehtinud töölepingu seadusega. Nimetatud lisatingimustes leppisid pooled kokku, et hageja ei saa palka töö ega puhkuse eest, rendib kostja autot ja maksab renti.

§ 15

kohaselt on töötaja jaoks seaduses ettenähtust halvemad töölepingu tingimused kehtetud. Kokkulepe, mille kohaselt hageja ei saa tehtud töö eest palka ega puhkusetasu, on töötaja jaoks halvem seaduses ettenähtust ning seetõttu tühine. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus andma hinnangu hageja rahalistele nõuetele. Kuivõrd maakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, on osaliselt teinud seda valesti ega andnud hinnangut osale tõenditele, tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Kostja arvates tuvastas ringkonnakohus valesti, et pooled olid töölepingulises suhtes. Pooled sõlmisid samal ajal mitmes dokumendis sisalduva töövõtulepingu. Tööleping sõlmiti üksnes eesmärgil, et hageja saaks selle esitada taksoteenuse osutamiseks vajaliku litsentsi taotlemiseks. Tegelikult soovisid pooled töövõtulepingulist suhet. Selleks sõlmiti koos töölepinguga samal päeval auto kasutusvalduse leping ja lisatingimused, mille kohaselt ei saa hageja palka ega puhkusetasu ning maksab kostjale auto kasutamise eest renti. Töösuhtes ei saa töötaja olla kohustatud tasuma tööandjale tasu töövahendi kasutamise eest. Ringkonnakohus ei arvestanud, et kasutusvalduse lepingu p 4 alusel tegutses hageja taksoveo teenuse osutamisel suures osas iseseisvalt, sh teenis ise autoga tulu ega allunud kostja juhtimisele ja kontrollile. Samuti ei arvestanud ringkonnakohus lisatingimustes sätestatuga, mille kohaselt vastutab hageja auto kasutamise ajal auto korrasoleku eest, järgib kindlustuspoliisi ja tasub ise põhiomavastutusmakse. Ringkonnakohus andis ebaõige hinnangu poolte tahtele lepingu sõlmimisel ja jättis arvestamata

§-s 9 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 89 sätestatu. Asjaolu, et poolte ühine tahe oli sõlmida töövõtuleping ja tööleping sõlmiti töövõtulepingu varjamiseks, kinnitavad lisatingimused ja kasutusvalduse leping, samuti poolte käitumine pärast lepingu sõlmimist. Hagejale ei makstud palka ega lõpparvet, talle ei esitatud nõudeid töö tegemise tingimuste ja korra kohta. Pooled ei ole neid tehinguid tühistanud, mistõttu tuleb eeldada, et need vastavad poolte ühisele tahtele. Kui hageja leidis, et ta sõlmis lepingud enda tahte vastaselt, oleks ta pidanud taotlema nende tühistamist mõnel tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS §s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid, sest ei hinnanud mõlema poole tegelikku ühist tahet. Rikkudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 3 p-s 2 ja lg-s 4 sätestatut, rajas ringkonnakohus otsuse ajaleheväljavõttele, milles oli avaldatud kostja töökuulutus. Hageja esitas selle tõendi esimest korda apellatsioonimenetluses ega põhjendanud, miks ta ei esitanud seda maakohtu menetluses. Ringkonnakohus oleks pidanud asjaolude väljaselgitamiseks määrama kohtuistungi. Lahendades asja kirjalikus menetluses, rikkus ringkonnakohus TsMS § 647 lg-t

1. Ringkonnakohus on rikkunud ka TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et kostja kirjad tõendavad töösuhte olemasolu ning miks tuleb neid tõendeid hinnata maakohtust teisiti. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta leiab, et asjaolu, et kostja on sõlminud ka teiste isikutega töölepinguid taksojuhina töötamiseks, näitab, et ka hagejaga sõlmiti tööleping. Lisaks ei ole ringkonnakohus põhjendanud oma seisukohta, et koos töölepinguga sõlmitud lisatingimused ei muuda töölepingut olematuks. Ringkonnakohus jättis andmata õigusliku hinnangu kasutusvalduse lepingule ja lisatingimustele ning käsitles ebapiisavalt poolte kokkulepet palga ja puhkusetasu maksmata jätmise kohta. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu maakohtu järeldusega, et töölepinguna vormistatud leping ja selle lisad on käsunduslepinguks ning kasutusvalduse leping on rendileping.
2. Hageja ei vastanud kassatsioonkaebusele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on järginud TsMS §-s 436 ja § 654 lg-s 5 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et

§ 8

kohaselt loetakse vaidluse korral lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et juhul, kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Sõltumata poolte väidetest loeb kohus tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05 ja 3-2-1-905, Riigikohtu
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-08 ja Riigikohtu
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
7. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tega 3-5 arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilisi asjaolusid ega uuri uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega ei ole Riigikohus seotud üksnes juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus tuvastas asjas esitatud tõendite (
8. augusti
9. a tööleping (tlk 9), kostja kirjad (tlk-d 7 ja 8)) alusel, et pooled sõlmisid

§ 26lg-le 1 vastava töölepingu.

Kostja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid muu lepingu. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel rikkunud TsMS §-des 232 ja 653 sätestatut. Pooled ei vaidle selle üle, et Tallinnas on õigus taksojuhina tegutseda üksnes isikul, kes töötab töölepingu alusel või osutab teenust füüsilisest isikust ettevõtjana ning kellele on väljastatud litsents. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja ei olnud töölepingu sõlmimise ajal füüsilisest isikust ettevõtja. Eeltoodu alusel järeldas ringkonnakohus, et hageja ei oleks saanud taksojuhina tegutseda, kui ta ei oleks töölepingu alusel kostja juures taksojuhina töötanud. Sellest tulenevalt on põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et asjas on ilmne, et pooled sõlmisid töölepingu. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on õigesti juhindunud

§-s 8 sätestatud tõendamise reeglist ja ei rikkunud VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise juhiseid. 12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et poolte kokkulepitud lisatingimused ei muuda olematuks töölepingut. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust, on

§ 15kohaselt kehtetud.

Kui pooled ei lepi kokku uutes tingimustes, kohaldatakse töölepingu kehtetute tingimuste asemel seadust, haldusakti või kollektiivlepingut. Kokkulepe, mille kohaselt hageja ei saa töö- ega puhkusetasu, on hageja jaoks halvem seaduses sätestatust ning poolte

1. augustil 2007 kokkulepitud lisatingimused on tühised. Ainuüksi asjaolu, et pooled sõlmisid
2. augustil 2007 auto kasutamiseks lepingu, ei muuda samuti töölepingut olematuks. Kostja ei ole tuginenud sellele, et selle lepingu sõlmimisel lõpetasid pooled töölepingu. Kolleegium märgib, et töölepingu seadus ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma aluseta ning lepingu lõpetamist vormistamata (vt nt Riigikohtu
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07). 13.

§-s 9 sätestatu kohaselt, kui pooled sõlmisid töölepingu teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse selle tehingu kohta käivaid sätteid, mida pooled tegelikult silmas pidasid. Praegusel juhul ei ole kostja kooskõlas TsMS §-ga 235 põhistanud oma väidet, et tööleping sõlmiti töövõtulepingu varjamiseks.

1. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et asjaolu, et töölepinguid sõlmiti taksojuhtidega harva, ei muuda olematuks seda, et hagejaga sõlmiti tööleping. Samas ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu arvamusega, et hagejaga töölepingu sõlmimist kinnitab see, et kosja on sõlminud ka teiste isikutega töölepinguid taksojuhina töötamiseks. See põhjendus tuleb ringkonnakohtu otsusest välja jätta. Asjaolu, et kostja on sõlminud teiste isikutega taksojuhina töötamiseks töölepinguid, ei tõenda töölepingu sõlmimist hagejaga.
2. Hageja esitas menetluses esimest korda väite, et ta pöördus kostja poole ajalehes ilmunud töökuulutuse tõttu, ning ajalehekuulutuse koopia apellatsioonkaebuses ja selle lisana. Hageja ei põhjendanud, miks ta ei esitanud seda väidet ega tõendit esimese astme kohtus, kuigi TsMS § 633 lgst 5 ja § 652 lg 4 esimesest lausest tulenevalt oli tal kohustus seda teha. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse seisukohaga, et kuna kostja ei nõustunud tõendi vastuvõtmisega, pidi kohus selle jätma tähelepanuta. See menetlusnormi rikkumine ei võinud kaasa tuua aga ebaõiget kohtulahendit. Ekslik on kostja väide, et ringkonnakohus rajas otsuse tõendile, mille hageja esitas esimest korda apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus viitas ajalehekuulutusele üksnes hageja väidete kirjeldamisel. Töösuhte olemasolu tuvastas ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2, § 652 lg-s 5 ning §-s 653 sätestatuga esimese astme kohtus kogutud ja uuritud tõendite alusel.
3. Samuti ei nõustu kolleegium kostja seisukohaga, et ringkonnakohus oleks pidanud vaatama asja läbi kohtuistungil. Asja materjalidest nähtuvalt ei nõudnud kumbki pool asja läbivaatamist kohtuistungil. Samuti ei ole kohus kirjalikus menetluses leidnud, et asi tuleb lahendada kohtuistungil. Seega oli ringkonnakohtul TsMS § 647 lg 1 järgi õigus lahendada asi kirjalikus menetluses.
4. Menetluskulud määratakse kindlaks asja läbivaatamisel maakohtus sõltuvalt selle tulemusest. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause kohaselt riigituludesse. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull