← Eesti

3-3-1-79-09

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-79-09

  1. jaanuar 2010 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Olga Skvortsova kaebus Harku Vallavolikogu
  2. mai
  3. a otsuste nr 57 ja nr 58 tühistamise ning vallavolikogu detailplaneeringute algatamiseks kohustamise nõudes Tallinna Ringkonnakohtu
  4. mai
  5. a otsus haldusasjas nr 308-1296 Olga Skvortsova kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus Jätta Olga Skvortsova kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
  6. mai
  7. a otsus haldusasjas nr 3-08-1296 muutmata. Menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kautsjon arvata riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Harku Vallavolikogu keeldus
  9. mai
  10. a otsusega nr 57 detailplaneeringu koostamise algatamisest Suurupi külas Merekindluse IV maaüksusel. Otsuse põhjenduste kohaselt on Olga Skvortsova esitanud detailplaneeringu algatamise taotluse kinnistu jagamiseks metsamaa, transpordimaa ja elamumaa kruntideks ning ehitusõiguse määramiseks elamute rajamiseks. Kinnistu pindala on 21,28 ha ja sihtotstarve maatulundusmaa, millest 20,35 ha moodustab metsamaa. Kinnistu on hoonestamata ja kaetud metsaga. Kinnistu asub täies ulatuses hoiu- ja kaitsemetsa piirkonnas. Elamute rajamine võib oluliselt mõjutada rohevõrgustiku piirkondliku tähtsusega tuumala toimimist, mis võib kaasa tuua elupaikade hävimise ja seada ohtu rohevõrgustiku funktsioneerimise. Koostamisel oleva üldplaneeringu kohaselt paikneb kinnistu rohekoridoris.
  11. Harku Vallavolikogu keeldus
  12. mai
  13. a otsusega nr 58 detailplaneeringu koostamise algatamisest Suurupi külas Merekindluse V kinnistu osas. Otsuse põhjenduste kohaselt on Olga Skvortsova esitanud detailplaneeringu algatamise taotluse kinnistu jagamiseks metsamaa, transpordimaa ja elamumaa kruntideks ning ehitusõiguse määramiseks elamute rajamiseks. Kinnistu pindala on 4,24 ha, millest 4,09 ha moodustab metsamaa. Kinnistu on hoonestamata ja kaetud metsaga. Valla kehtiva üldplaneeringu kohaselt asub kinnistu piirkonnas, kus hoonestuse rajamist pole ette nähtud. Detailplaneeringu algatamisega tehti ettepanek üldplaneeringu muutmiseks, kuid taotlusest ei selgu üldplaneeringu muutmise põhjendatud vajadus ning ka vald ei näe sellist vajadust. Metsade säilitamine on oluline küsimus täisväärtusliku elukeskkonna kujundamisel.
  14. Olga Skvortsova esitas Tallinna Halduskohtusse kaebuse Harku Vallavolikogu
  15. mai
  16. a korralduste nr 57 ja 58 õigusvastaseks tunnistamise ja tühistamise nõudes.
  17. juuli
  18. a kaebuse täienduses muutis kaebaja oma taotlust ja kaebuse taotlustena käsitles vaidlustatud otsuste tühistamise nõuet ning vallavolikogu detailplaneeringu algatamiseks kohustamise nõuet. Tallinna Halduskohtu
  19. juuli
  20. a määrusega haldusasjas nr 3-08-2008 tõlgendas kohus kaebaja muudetud taotlust ettekirjutuse tegemise nõudena lahendada asi uuesti. Kaebuse väidete kohaselt ei ole vaidlustatud otsused põhjendatud. Nende vastuvõtmisel ei ole arvestatud kaebuse esitaja huvidega ning planeeringu algatamine ei oleks vastuolus kehtiva õigusega ega ka avaliku huviga. Vastustaja on otsuste vastuvõtmisel rikkunud proportsionaalsuse ja kaalutlemise põhimõtteid ning õiguspärase ootuse printsiipi. Kaebuses leitakse, et vastustaja ei ole kaalunud positiivseid sotsiaalseid, kultuurilisi ja majanduslikke mõjusid, mis tuleneksid detailplaneeringutest; puuduvad õiguslikud alused detailplaneeringu algatamisest keeldumiseks; kohaldada ei saa Harku valla
  21. a kehtinud üldplaneeringut ning valla uus üldplaneering puudub; kinnistutel paiknevad metsad ei ole hoiu- ja kaitsemetsaks tunnistatud metsaseaduse alusel ja korras; taotletava planeeringu kohaselt jääks 90% metsast alles ja seega pole asjakohased põhjendused seoses kinnistute paiknemisega rohekoridoris, pealegi kinnistu Merekindlus V sinna ei kuulu; vastustaja on oma
  22. märtsi
  23. a vastuskirjas selgitanud, et aktsepteeritav on hoonestamata maa puhul eluasemekoha rajamine hajaasustuse tingimustel suurusega vähemalt kaks hektarit.
  24. Harku Vallavolikogu leidis vastuses kaebusele, et kaebus tuleks jätta rahuldamata ning kaebajalt tuleks välja mõista menetluskulud. Vastustaja väitel vaidlustatud aktid on motiveeritud ning kontrollitavad. Otsused tuginevad kehtivale valla üldplaneeringule, Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringule "Asustuste ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused". Viimase kohaselt on tegemist rohevõrgustiku aladega. Kaebusega hõlmatud kinnistud ei ole mõeldud kinnisvaraarenduseks, mis tuleneb ka
  25. aasta üldplaneeringust. Sellel alal hoonestuse rajamist, veel vähem ulatuslikku kinnisvaraarendust pole ette nähtud. Kaebaja taotlusest ei nähtu põhjendatud vajadus kehtiva üldplaneeringu muutmiseks. Harku valla ehitusmääruse (
  26. november 2006, määrus nr 23) § 5 lg 10 p 3 ja p 5 kohaselt võib vallavolikogu keelduda detailplaneeringu algatamisest, kui algatamise ettepanek on vastuolus üldplaneeringuga või teemaplaneeringuga ning muudel juhtudel, lähtudes avalikust huvist. Vastustaja leiab, et
  27. a kehtestatud Harku valla üldplaneering on kehtiv, seda pole kunagi kehtetuks tunnistatud ning selle kehtivust on korduvalt kinnitatud ka kohtupraktikas. Ekslik on kaebaja väide õiguspärase ootuse rikkumisest. Kaebaja poolt osundatud
  28. märtsi
  29. a kirjast nähtub võimalus kinnistu omanikule isiklikuks tarbeks eluasemekoha rajamiseks, mitte aga kinnisvaraarenduseks detailplaneeringu algatamise taotluse tähenduses. Vastuse kohaselt puudub vaidlus, et asjassepuutuvate kinnistute puhul on tegemist hoonestamata maatulundusmaaga, mis on senini peamiselt metsaga kaetud ning ette nähtud põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks. Maatulundusmaa omanik ei saa eeldada, et võib seda maad kehtestatud sihtotstarbe vastaselt kasutada või nõuda sihtotstarbe muutmist. Sellise maa omandamine toimus kaebaja riisikol. Väärad on kaebaja väited, et vaidlustatud otsused saavad rikkuda omaniku PS §-s 32 sätestatud õigust oma vara parimal viisil kasutamiseks. Kaebaja saab maad kasutada vastavalt selle sihtotstarbele.
  30. Tallinna Halduskohtu
  31. septembri
  32. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) kaebajal oli kinnistuid omandades teada maa sihtotstarve ning tal ei saanud olla õiguslikku ootust, et nende otstarvet muudetakse; kohtule ei ole esitatud andmeid, mis võimaldaksid kindlaks teha, et vallavalitsus oleks tegutsenud vastuoluliselt ning lubanud kinnisvaraarendust taotletavatel tingimustel; 2) vallavolikogu viitab õigustatult, et ta ei ole kohustatud muutma kinnisasja maakasutust ja ehitusõigust ning lähtub kehtivast üldplaneeringust; oluline on tagada kogu valla säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu põhimõtete järgimine; 3) volikogu oli kohustatud arvestama maakonna üldplaneeringu teemaplaneeringus sätestatuga; maakonnaplaneeringus olevaid rohevõrgustiku piire ei saa muuta detailplaneeringuga, vaid maakonnaplaneeringut saab muuta põhjendatud vajadusel üldplaneeringuga; selline põhjendatud vajadus ei ole tõendatud ega sisaldunud ka kaebaja taotluses; kaebaja ei soovi rajada eluasemekohta, vaid soovib kinnistuid kasutada kinnisvaraarenduslikus ettevõtluses; 4) kohus ei nõustu väitega, et kaevatavad haldusaktid ei sisalda motivatsiooni; kaebaja on aru saanud mõlema haldusakti põhjendustest, aktides on viidatud ka asjassepuutuvatele muudele dokumentidele; kaevatavad haldusaktid on kontrollitavad; 5) puuduvad kaalutlusvead, mis tooksid kaasa haldusaktide tühistamise, otsused on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
  33. Tallinna Halduskohtu
  34. septembri
  35. a otsuse peale esitas O. Skvortsova
  36. oktoobril 2008 esindajate Mikk Lõhmuse ja Vadim Filimonovi kaudu ning
  37. oktoobril 2008 esindaja Veljo Viioli vahendusel apellatsioonkaebused, milles taotles eelnimetatud otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tühistada Harku Vallavolikogu
  38. mai
  39. a otsused nr 57 ja 58 ning kohustada Harku Vallavolikogu algatama Olga Skvortsova taotletud detailplaneeringuid. Tallinna Ringkonnakohtu
  40. oktoobri
  41. a määrusega ning
  42. jaanuari
  43. a määrusega võeti apellatsioonkaebused menetlusse. Apellatsioonkaebuste põhjendused on sisuliselt ühtelangevad. Apellatsioonkaebuste kohaselt on kohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ning oluliselt rikkunud materiaalõiguse norme, mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemisele. Apellatsioonkaebuste väidete kohaselt: 1) kohtu poolt tuvastatu ei vasta asjas kogutud tõenditele, sealhulgas on ekslik väide, et Merekindlus IV kinnistu jääb täies ulatuses hoiu- ja kaitsemetsade piirkonda; Merekindlus V kinnistu jääb tervikuna väljapoole
  44. a üldplaneeringu nn hoiu- ja kaitsemetsa; 2) asjaolu, et kehtiva üldplaneeringu kohaselt jäävad apellandi kinnistud n-ö rohelisele alale, ei tähenda veel, et arendustegevus oleks seal välistatud;
  45. a üldplaneeringu alusel teatud territooriumide hoiu- ja kaitsemetsadena tähistamine ei tähenda, et seal kehtiksid samad piirangud nagu hoiu- ja kaitsemetsades hiljem jõustunud metsaseaduse tähenduses; 3) teemaplaneeringust tulenevalt saab detailplaneeringuga määrata, millisel eesmärgil apellant kasutab kümmet protsenti oma kinnistust; teemaplaneeringu kohaselt looduslike alade osatähtsus tugialas ei tohi langeda alla 90%; 4) kohtuotsus on vastuolus PS §-dega 31 ja 32; isikul, kelle omandiõigust ja ettevõtlusvabadust detailplaneering või selle puudumine kitsendab, on igal juhul õigus nõuda detailplaneeringu koostamise algatamist; isegi juhul, kui kohalikul omavalitsusel oleks õigus otsustada detailplaneeringu algatamine kaalutlusõiguse alusel, siis seda õigust ei ole tal juhul, kui detailplaneeringu koostamise algatamist taotleb isik, kelle seadusega kaitstud õigusi taotletav detailplaneering puudutab; 5) kohtuotsus on vastuolus KOKS §-ga 33; kui üldplaneering kitsendab apellandi õigusi, siis on tal õigus nõuda üldplaneeringu muutmist mitte PlanS § 9 lg 7, vaid KOKS § 33 lg 1 alusel; 6) kohus on rikkunud HMS § 15 nõudeid; haldusmenetluse algatamisest on võimalik keelduda vaid menetluslikel kaalutlustel ning üksnes siis, kui avalduse puudused ei ole kõrvaldatavad või pole tähtajaks kõrvaldatud; 7) kohus on rikkunud HMS § 4 lg 2 nõudeid ning proportsionaalsuse põhimõtet; kohalik omavalitsus ei tohi keelduda detailplaneeringu koostamise algatamisest, kui detailplaneeringu koostamise ettepanekus sisalduv alternatiiv pole mingil põhjusel aktsepteeritav.
  46. Harku Vallavolikogu pidas apellatsioonkaebust ebaõigeks ja vaidles sellele vastu. Vastustaja leidis, et vaidlus puudub selles, et Merekindlus IV kinnistu paikneb hoiu- ja kaitsemetsa piirkonnas, samuti rohevõrgustiku tuumala ning selle kinnistu pindalast moodustab metsamaa 96%. Apellandi väited, et nimetatud kinnistu jääb vähemalt 39% ulatuses väljapoole üldplaneeringu funktsionaalse tsoneerimise skeemil roheliseks märgitud ala, on eksitavad ja asjassepuutumatud. Kohus ei ole teinud järeldusi, mis ei vastaks kogutud tõenditele. Vallavolikogu
  47. mai 2008 .a otsus nr 57 on põhjendatud ja arusaadav. Vallavolikogu võib keelduda detailplaneeringu algatamisest, kui algatamise ettepanek on vastuolus valla üldplaneeringuga ning samuti muudel juhtudel, lähtudes avalikest huvidest. Merekindlus IV ja Merekindlus V kinnistud asuvad alal, kus kehtiva üldplaneeringuga ei ole ette nähtud hoonestuse rajamist, veelgi vähem kinnisvaraarendust.
  48. Tallinna Ringkonnakohtu
  49. mai
  50. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nõustus ringkonnakohus halduskohtu otsuse seisukohtadega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis kohus järgmist: 1) kaebaja viide KOKS § 33 lg-le 1, mis annab igaühele õiguse taotleda kohaliku omavalitsusorgani volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud aktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusevastaselt kitsendatud tema õigusi, ei ole käesolevas asjas asjakohane, sest kaebaja taotles planeerimisseaduse alusel detailplaneeringu alustamist; kohaliku omavalitsuse õigus keelduda planeeringu algatamisest tuleneb muu hulgas ka haldusmenetluse eesmärgipärasuse nõudest; haldusmenetluse läbiviimine oleks ebaotstarbekas, kui on ette teada, et see ei saa viia soovitud tulemusele; 2) vaidlustatud otsuse andmisel on vastustaja diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on olnud mõistlik; otsustes on ära näidatud asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud ning arusaadavalt põhjendatud, et need kogumis tingisid otsuse jätta taotletud detailplaneering algatamata; 3) kaebajale kuuluvad kõnealused kinnistud asuvad valla kehtiva üldplaneeringu kohaselt piirkonnas, kus hoonestuse rajamist pole ette nähtud; vallavalitsus on selgitanud, et üldplaneeringuga oleks kooskõlas kaebajale kuuluvale kinnistule isiklikuks tarbeks eluaseme koha rajamine, kuid mitte kinnisvaraarendus; üldplaneeringuga on ala kasutamise üldine eesmärk kindlaks määratud ning isiku risk oli kinnisasja omandamisel, et kinnistuid ei saa kasutada muul otstarbel kui üldplaneeringus ettenähtud juhtfunktsioonil; 4) detailplaneeringu algatamise avalduse esitamise eelsed võimalikud kooskõlastused ei tekitanud ega saanud tekitada kaitstavat usaldust ega anda lootust teatud kindlaks lõpptulemuseks isegi juhul, kui need oleks antud detailplaneeringu menetluse käigus; 5) olukorras, kus kinnisasja omanik on esitanud taotluse detailplaneeringu algatamiseks taotluses näidatud hoonete püstitamiseks, ei ole volikogu kohustatud detailplaneeringut algatama muu otstarbega või oluliselt teistsugust lahendust ette nägema; haldusorgan ei pea läbi viima planeerimismenetlust, mis taotluse esitaja soove eiravad; 6) kohustamiskaebuse rahuldamine eeldab, et vastustaja on jätnud kaebaja taotletud toimingud tegemata õigusevastaselt; käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei ole tegemist olukorraga, kus isegi vaidlustatud aktide õigusvastasuse korral kohalikul omavalitsusel puuduks kaalutlusruum ning tuleks igal juhul algatada detailplaneering; seetõttu oleks halduskohtul ka haldusaktide tühistamise korral võimalik üksnes kohustada haldusorganit kaebaja taotlusi uuesti läbi vaatama, mitte aga planeeringut algatama.
  51. Tallinna Ringkonnakohtu
  52. mai
  53. a otsuse peale esitas Olga Skvortsova kassatsioonkaebuse. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks samale kohtule või alternatiivina Tallinna Halduskohtu
  54. septembri
  55. a otsuse ning Tallinna Ringkonnakohtu
  56. mai
  57. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada kassaatori kaebus Harku Vallavolikogu
  58. mai
  59. a otsuste nr 57 ja 58 tühistamise ning kohustamise nõudes. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  60. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohtuotsus on vastuolus KOKS § 33 lg-ga 1, mille kohaselt on igaühel õigus taotleda volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktides muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusevastaselt kitsendatud tema õigusi; see säte ei anna kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas taotlus sisuliselt läbi vaadata või mitte; 2) vaidlustatud otsused ei ole põhjendatud ega motiveeritud; nende vastuvõtmisel ei ole arvestatud kaebaja huvidega, planeeringu algatamine ei ole vastuolus õigusnormidega ega avaliku huviga; otsuste vastuvõtmisel on rikutud proportsionaalsuse ja kaalumise põhimõtteid; 3) millegagi ei ole tuvastatud, et rohevõrgustik detailplaneeringu tingimustel ei funktsioneeriks; planeeringu algatamine ei kujuta mingit ohtu looduskeskkonnale, detailplaneeringu algatamise järgselt on võimalik läbi viia keskkonnamõjude hindamine; 4) kassaatorile on arusaamatu, miks tema taotlus rahuldamata jäeti ning mida sealjuures kaaluti, sellega on rikutud HKMS § 25 lg 2, TsMS § 442 lg 8 nõudeid, mis viis ebaõige otsuse tegemiseni; 5) haldusakti aluseks olevate faktiliste asjaolude puudumine või ebaõige kajastamine on oluline menetlusviga, mis tingib otsuste tühistamise HMS § 58 alusel; 6) planeeringu algatamisest keeldumise aluseks ei saa olla asjaolu, et planeeringuala asub vananenud ja sisuliselt mittearvestatava üldplaneeringu kohaselt mingis piirkonnas; 7) ekslik on järeldus, et vallaametnike poolt taotletavate detailplaneeringute eelnev heakskiit ei loo kaitstavat usaldust ja õiguspärast ootust.
  61. Harku Vallavolikogu vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kaebus on põhjendamatu. Vastustaja loeb kassaatori väited kohtu poolt materiaalõiguse väära kohaldamise ning menetlusõiguse normide rikkumise kohta paljasõnalisteks. Kassaator jätab tähelepanuta, et Riigikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid. Väited, et kohtu poolt tuvastatud asjaolud ei vasta faktilistele asjaoludele, on ka sisuliselt ekslikud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  62. Detailplaneeringu algatamise taotlusest nähtuvalt oli kaebaja eesmärgiks kinnistute maa-ala kruntideks jaotamine koos maakasutuse sihtotstarbe muutmisega selleks, et kinnistud hoonestada. Vaidlus puudub selles, et kinnistute soetamise ja planeeringutaotluse esitamise ajal oli tegemist maatulundusmaaga. Maatulundusmaa on põllumajanduslikuks tootmiseks või metsakasvatamiseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Kaebaja taotluse kohaselt kavandas ta kinnisvaraarendust, milleks oli õigusaktidest tulenevalt vajalik sihtotstarbe muutmine. Vabariigi Valitsuse
  63. oktoobri
  64. a määrusega nr 155 vastu võetud Katastriüksuse sihtotsarvete liigid ja nende määramise korra § 2 kohaselt kohalik omavalitsus määrab või muudab sihtotstarbe kinnisasja omaniku taotluse alusel, kusjuures kohalik omavalitsus peab määrama selle otstarbe, mis vastab õigusaktidega sätestatud või planeeringuga kehtestatud maakasutuse otstarbele. Maakatastriseaduse § 18 lg 2 kohaselt detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel. Vaidlus puudub ka selles, et planeerimisseaduse § 3 lg 2 p 3 kohaselt oli detailplaneeringu koostamine kohustuslik.
  65. Planeerimisseaduse § 10 lg 1 kohaselt võib iga isik teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku. Sellise ettepaneku menetlemine on kohaliku omavalitsuse kohustus, kuid samas ei kaasne ettepaneku esitamisega vältimatult detailplaneeringu menetlemise algatamine kohaliku omavalitsuse poolt. Osundatud sätte kohaselt võib kohalik omavalitsus planeeringu koostamise algatamisest ka keelduda. Planeeringu koostamise algatamisest keeldumise aluseid ei ole ammendavalt sätestatud. Üld- ja detailplaneeringute kaudu kohalik omavalitsus kujundab valla või linna ruumilise arengu põhimõtteid ning seab säästva ja tasakaalustatud arengu tingimusi, mis on aluseks ka maakasutusele ja ehitustegevusele. Nimetatud tegevuses on kohalikul omavalitsusel ulatuslik kaalutlusruum. Kaalutlemisel peab kohalik omavalitsus arvestama nii avalikke huve, mis väljenduvad muu hulgas maakonna ja valla üldplaneeringutes, kui ka taotleja põhjendatud huve. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist, kuid nagu on rõhutanud kolleegium oma
  66. novembri
  67. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-62-02, on isik õigustatud nõudma oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt. Harku Vallavolikogu
  68. novembri
  69. a määrusega nr 23 kinnitatud Harku valla ehitusmääruse § 5 lg 10 kohaselt võib detailplaneeringu algatamisest keelduda ka siis, kui algatamise ettepanek on vastuolus valla või selle osa üldplaneeringuga või teemaplaneeringuga või kaasneb oluline keskkonnamõju, samuti muudel juhtudel, lähtudes avalikust huvist. Kolleegium märgib, et üldplaneeringus fikseeritud keskkonnakaitselised ja muud valla säästva ning tasakaalustatud arengu kriteeriumid on olulisteks asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada üldplaneeringu muutmise ettepaneku ja seeläbi ka detailplaneeringu algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel.
  70. Kassaator on leidnud, et tema taotlus rajaneb omandi põhiõigusel ja ettevõtlusvabadusel ning detailplaneeringu algatamisest keeldumine on vastuolus PS §-des 31 ja 32 sätestatuga. Kolleegium möönab, et detailplaneeringu algatamisest keeldumine võib riivata eelnimetatud õigusi ja vabadusi. Kolleegium nõustub aga kohtute seisukohaga, et selline riive tugineb õiguslikule alusele ning kohtute tuvastatud asjaoludel ei riku see ka ühetaolise kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Kolleegium märgib, et planeeringuala maakasutuse üldpõhimõtted, mis tulenevad maakonna üldplaneeringust ning valla kehtivast
  71. a üldplaneeringust, ei näe nimetatud kinnistute maa-alal ette kinnisvaraarendust, vaid seavad tingimusi, mis tagavad metsaala säilimist ja rohelise võrgustiku toimimist. Planeeringutes kehtestatud eelnimetatud tingimused väljendavad vaieldamatult avalikku huvi. Käesolevas asjas on kohalik omavalitsus ja kohtud seisukohal, et taotletava detailplaneeringu elluviimine eeldaks üldplaneeringute muutmist. Detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Kolleegium on
  72. aprilli
  73. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-12-07 rõhutanud, et detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on vaid erandlikult võimalik näiteks üldplaneeringu kehtestamise järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral. Selles asjas ei ole tuvastatud sellist ülekaalukat ja põhjendatud erahuvi, mis tingiks üldplaneeringu erandlikku muutmist. Kolleegium rõhutab, et menetlusosalistele ning kohtule teada olev asjaolu, et taotluse lahendamise ajal oli ning jätkuvalt kuni käesoleva ajani on menetluses valla uus üldplaneering, mis võib muuta kehtestatud piiranguid, ei oma taotluste lahendamisel tehtud otsuste õiguspärasuse hindamisel tähendust.
  74. Kassaator tugineb oma seisukohtades ka õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetele. Kohtud on tuvastanud, et detailplaneeringu algatamise taotlusele eelnenud vallaametnike tegevus ei loonud õiguspärast ootust, et esitatud taotluse alusel detailplaneering ka algatatakse. Kassatsioonkaebuse lahendamisel ei hinda kolleegium faktilisi asjaolusid. Kolleegium rõhutab, et õiguspärane ootus saanuks tugineda üksnes selgele lubadusele, mille puhul oli alust arvata, et seda ei muudeta.
  75. Ekslik on kassaatori väide, et detailplaneeringu algatamise kohustus tuleneb KOKS § 33 lg-st 1, mis annab igaühele õiguse taotleda kohaliku omavalitsuse volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusevastaselt kitsendatud isiku õigusi. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et valla üldplaneering kitsendaks isiku õigusi seadusevastaselt. Samas tuleb silmas pidada, et isiku konkreetne taotlus on suunatud detailplaneeringu algatamisele ja selle lahendamine toimub vastavalt planeerimisseaduse sätetele. Seetõttu ei ole KOKS § 33 lg 1 selles vaidluses kohaldamisele kuuluv säte.
  76. Kolleegium nõustub kohtutega, et vaidlustatud aktid on põhjendatud ning adressaat pidi aru saama, millistel põhjustel detailplaneeringu algatamisest keelduti. Kassatsioonkaebuse väited ei anna eelnevast tulenevalt alust ümber hinnata ka kohtute seisukohta kaalutlusõiguse rikkumise puudumise kohta. Kolleegium nõustub kohtu vastavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Samuti puuduvad kohtumenetlusõiguse rikkumised, mis kassatsioonkaebuse väidetel tingiksid kohtulahendi tühistamise.
  77. Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. O. Skvortsova on esitanud taotluse kantud menetluskulude väljamõistmiseks. Kuivõrd O. Skvortsova kaebus jääb rahuldamata, puudub alus selle taotluse rahuldamiseks. Menetluskulude väljamõistmiseks on esitanud taotluse ka Harku Vallavolikogu, kes taotleb osutatud õigusabiga seonduvate menetluskulude 15 546,50 krooni väljamõistmist kassaatorilt. Kolleegium leiab, et nimetatud taotlus ei kuulu rahuldamisele. Planeeringute menetlemine kujutab endast kohalike omavalitsusüksuste üht põhitegevust. Sellistes valdkondades kohtuvaidluse käigus tekkinud advokaaditeenuste kulude väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kolleegium tugineb siinjuures oma varasemale kohtupraktikale (Riigikohtu halduskolleegiumi
  78. juuni
  79. a otsus asjas nr 3-3-1-2407;
  80. novembri
  81. a otsus asjas nr 3-3-1-52-07;
  82. jaanuari
  83. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08;
  84. aprilli
  85. a otsus asjas nr 3-3-1-16-09)ega pea vajalikuks seda muuta. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes HKMS § 92 lg-st 10, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Kautsjon tuleb arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.