RIIGIKOHUS ERIKOGU KOHTUOTSUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-72

§ 1029(b)

§ 1349

); 3) kuritegelik kokkulepe rahapesuks (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18.

§ 1956(h)).

1. Harju Maakohus tunnistas
2. mai
3. a määrusega asjas nr 1-09-4658 S. Grinevitši Ameerika Ühendriikidele väljaandmise õiguslikult lubatavaks.
4. Vabariigi Valitsus otsustas
5. juuli
6. a korralduse nr 289 (edaspidi korraldus nr 289) p-ga 1 anda S. Grinevitš Ameerika Ühendriikidele välja õigusega süüdistada teda Ameerika Ühendriikides kuritegelikus kokkuleppes panna toime: 1) juurdepääsuseadmetega seonduv pettus (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18.

§ 1029(b)

§ 1349

) ning 3) kuritegelikus kokkuleppes rahapesuks (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18.

§ 1956(h)).

S. Grinevitšit ei saa ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muude enne väljaandmist toime pandud kuritegude eest kui need, millega seoses luges kohus väljaandmise õiguslikult lubatavaks (korralduse nr 289 p 2).

1. S. Grinevitš esitas
2. juulil 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada korraldus nr
3. Kaebaja väitis, et korralduses on rakendatud ebaõigeid materiaalõiguslikke norme ja kõiki asjakohaseid norme ei ole kohaldatud. Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahel oli
4. novembril 1923 sõlmitud väljaandmisleping (
5. a leping), mida Vabariigi Valitsus pidi kohaldama. Harju Maakohtu
6. mai
7. a määrus kriminaalasjas nr 1-09-4658 on puudustega, ebamäärane, üldsõnaline ja oluliselt põhjendamata. Kohtumääruses puudub kaebajale süüks arvatavate kuritegude kvalifikatsioon ja õigusliku lubatavuse kontroll, mis on tekitanud kaalutlusvigu edasistes menetlusetappides. Maakohtu
8. mai
9. a määruses puudub kuritegude loetelu, mille suhtes kohus luges väljaandmise õiguslikult lubatavaks. Süüdistusaktis tuvastatud asjaolude alusel puudub õiguslik alus kaebaja väljaandmiseks ÜRO konventsiooni art 3 lg 1, art-te 5 ja 6 ning art 16 lg-te 1, 2, 4 ja 6 alusel. Kaebajat kahtlustatakse seotusega "CC-3" ja "CC-4"-ga, keda ei ole tuvastatud ega vahi alla võetud. Tuvastamata on nende isikusamasused, asukoht ja tegevuse ulatus ehk tuvastamata on nende olemasolu. Kaebajat ei saa
10. a lepingu art 11 kohaselt Ameerika Ühendriikidele välja anda, kuna ei ole edastatud tunnistajate nimekirja ja ärakirja sellest, mis põhjusel selline vangistuskäsk on välja antud. Jääb arusaamatuks, mis põhjusel soovib Eesti riik loobuda põhiseaduse §-st 13 tulenevast kohustusest enda kodanikku kaitsta, rikkudes seeläbi põhiseaduse § 24 ja §
12. a lepingu art 8 kohaselt ei ole kumbki lepinguosalistest kohustatud oma kodanikke välja andma. Käsitletud ei ole kohtumääruse puudusi seoses sellega, milliste kuritegude suhtes peeti väljaandmist õiguslikult lubatavaks; ei selgu, kuidas kavatseb Eesti Vabariik kaitsta kaebajat pärast Ameerika Ühendriikidele väljaandmist seoses asjaoluga, et õigusliku lubatavuse määruses ei ole nimekirja karistamiseks lubatavatest kuritegudest; korralduses nr 289 pole arvestatud, et Ameerika Ühendriikides süüdimõistmise korral karistatakse kaebajat kuni 57,5 aasta pikkuse vangistusega ning Eesti Vabariigis ootaks kaebajat süüdimõistmise korral kuni 12 aasta pikkune vangistus. Kaebaja väljaandmine Ameerika Ühendriikidele on ebaproportsionaalne, kuna teda võib oodata ligi neli korda pikem vabadusekaotus kui Eesti Vabariigis. Läbiotsimise käigus arestiti kaebaja elukohast ja pangalaekast tekkinud kahjude katteks ca 1,5 miljonit kr sularaha ja teisi väärtuslikke esemeid. Tekitatud kahju suurus on süüdistusakti kohaselt umbes 92 000 USD. On ilmne, et USA pangaasutuste tsiviilnõue kaebaja vastu rahuldatakse täies ulatuses.
13. Tallinna Halduskohus jättis
14. juuli
15. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1549 S. Grinevitši kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et esmalt tuleb tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. mai
17. a määruse asjas nr 3-1-1-39-09 p-dest 16, 17 ja 19 käsitleda kaebaja väiteid õigusliku lubatavuse kohta ja seejärel kontrollida, kas korralduses nr 289 on kaalumisviga. Kaebaja väljaandmise otsustamise õiguslikuks aluseks olevad ÜRO ja EN konventsioonid on kohaldatavad ka ilma kahepoolse väljaandmislepinguta ja Eesti Vabariigi ning Ameerika Ühendriikide vaheliste väljaandmislepingute nimetamine vaidlustatud korralduses ei olnud vajalik. Kaebaja arutlused ÜRO konventsiooni art 18 kohaldatavuse üle ei ole asjakohased, kuna praegusel juhul on asjakohane art
18. ÜRO konventsiooni ratifitseerimise seaduse § 3 sätestab, et ÜRO konventsiooni art 16 lg 5 alusel deklareerib Eesti Vabariik, et ta käsitab ÜRO konventsiooni isiku väljaandmiseks teiste osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku alusena. Kohus ei analüüsi neid väiteid, mis on seotud kahepoolsete väljaandmislepingute nõuete väidetava täitmata jätmisega. Korralduses nr 289 on määratletud kuriteod, milles kaebaja välja antakse. Seega ei viinud maakohtu määruse võimalikud puudused Vabariigi Valitsust vale otsuseni. Asjaolust, et süüdistusaktis ei ole teiste kuritegelikku gruppi kuulunud isikute isikusamasusi avaldatud, ei saa järeldada, et nende olemasolu ei ole tuvastatud. Süüdistusaktis on kaasvandenõulasi nimetatud CC-1, CC-2, CC-3 ja CC-
19. Väljaandmistaotlusele lisatud kirjalike põhjenduste punktist 8 nähtub, et
20. a veebruaris ja märtsis vahistati kaks S. Grinevitši kaasvandenõulast kaardipettusega tegelevas rühmituses osalemise pärast. Nimetatud isikud on teinud Ameerika Ühendriikide ametivõimudega koostööd ja andnud kaardipettuste toimepanemise kohta teavet. Uurimise huvides ei ole seetõttu süüdistusaktis avaldatud vahistatud isikute tegelikke nimesid. Seetõttu ei välista süüdistusaktis teiste isikute nimede avaldamata jätmine kaebaja väljaandmist ÜRO konventsiooni art 16 alusel. Kaebaja poolt kuriteo toimepanemine tuvastatakse lõplikult alles Ameerika Ühendriikides toimuvas kriminaalmenetluses. Halduskohus ei saa süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude tõendatusele hinnangut anda. Kaebuses esitatud väited ei kummuta väljaandmise õiguslikku lubatavust. Seda ei ole vaja kontrollida elementide osas, mida kaebuses ei ole selgesõnaliselt kahtluse alla seatud. Vaidlustatu korralduses ei ole kaalutlusvigu.
21. S. Grinevitš palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu
22. juuli
23. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldatakse ning tühistatakse korraldus nr
25. Tallinna Ringkonnakohus jättis
26. augusti
27. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1549 S. Grinevitši apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu
28. juuli
29. a otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et apellandi väljaandmine on õiguslikult lubatav alljärgnevatel põhjustel. Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vaheline väljaandmisleping, mis allkirjastati
30. veebruaril 2006 ei ole kohaldatav, kuna Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium esitas Eesti Vabariigile taotluse apellandi väljaandmiseks
31. aprillil
32. ÜRO konventsiooni artst 16 tulenevalt ei saa Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahel
33. a lepingu täiendavat kohaldamist väljaandmisele pidada iseenesest konventsiooni mõttega kokkusobimatuks. Konventsioon ei eelda kahepoolsete väljaandmislepingute sõlmimist, kui käsitavad väljaandmiseks tehtava koostöö õigusliku alusena konventsiooni. Konventsioon ei piira kahepoolsete väljaandmislepingute sõlmimist või olemasolevate lepingute kohaldamist. ÜRO konventsiooni art 16 lg-st 7 tuleneb konventsiooni osalisriigile õiguslik alus keelduda väljaandmisest, kui tema siseriiklik õigus või sõlmitud väljaandmisleping on konventsioonist rangem. ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 7 ei piira kuriteos süüdistatava isiku väljaandmist olukorras, kus on täidetud vähemalt üks sättes ettenähtud tingimus. Olukorras, kus Eesti seadus näeb ette vajalikud piirangud, võimaldab ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 isiku konventsioonile tuginedes välja anda sõltumata sellest, milline regulatsioon on sätestatud väljaandmislepingus. Järelikult on ÜRO konventsiooni seisukohalt väljaandmise otsustamiseks viidatud õiguslikest alustest lähtumine piisav. Kuivõrd EN konventsiooni art 24 lg 5 ja ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 on samasisulised, tuleb ka EN konventsiooni art 24 lg-t 5 tõlgendada sellega samal viisil. EN konventsiooni art 24 lg-ga 5 ei ole vastuolus isiku väljaandmise otsustamine üksnes seaduse ja konventsiooni alusel kahepoolset väljaandmislepingut täiendavalt kohaldamata. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt ei ole isiku väljaandmise vältimatuks eelduseks seatud kahepoolse väljaandmislepingu olemasolu. Kui taotletava riigiga on Eestil kahepoolne väljaandmisleping sõlmitud, siis ei või Vabariigi Valitsus seda väljaandmise otsustamisel ignoreerida. Põhiseaduse § 123 lg 2 ning üld- ja erinorme reguleerivate üldiste kollisioonireeglite kohaselt tuleb arvestada väljaandmislepingus sätestatuga. Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahel sõlmitud väljaandmisleping on konventsioonide ja kriminaalmenetluse seadustiku suhtes erinorm, mida tuleb täiendavalt kohaldada. Seega ei oleks apellanti Ameerika Ühendriikidele saanud välja anda, kui see oleks olnud
34. a lepingu kohaselt keelatud. Kahepoolse väljaandmislepingu olemasolu annab konventsioonide osalisriigile õiguse kohaldada konventsioonide sätteid üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole väljaandmislepinguga vastuolus, mitte aga loobuda konventsioonide kohaldamisest ka ülejäänud osas. Esitatud andmed on piisavad ka
35. a lepingu art 11 lg 5 kohaselt. Selles sättes nimetatud "vangistuskäsu aluseks oleva tunnistuse" ja "muude oluliseks peetavate tõenduste" all tuleb mõista KrMS § 442 lg 2 p-s 1 nõutavaid andmeid väljaandmistaotluse aluseks oleva kuriteo toimepanemise aja ja koha ning muude tehiolude kohta, mis võimaldavad täitval riigil veenduda, et esitatud süüdistus ei ole ilmselgelt alusetu või fabritseeritud ning kriminaalmenetluse läbiviimiseks on isiku väljaandmine põhjendatud. See ei eelda tingimata asjas ütlusi andnud tunnistajate või teiste süüdistatavate nimelist loetlemist, vaid põhjendatud juhtudel võivad teiste puudutatud isikute andmed olla ka varjatud, kui selleks on oluline ja mõistlik põhjus.
36. a leping ei näe ette täiendavaid piiranguid isiku väljaandmisele võrreldes KrMS §-ga
37. Vaidlustatud korralduse nr 289 õigusvastasust ei tingi ainuüksi asjaolu, et Vabariigi Valitsus ei kohaldanud apellandi väljaandmise otsustamisel
38. a lepingut, sest selle kohaldamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist. Apellandi etteheited maakohtu määrusele on ainetud ja kohus kontrollib üksnes sisulisi vastuväiteid väljaandmise õiguslikule lubatavusele. Olukorras, kus väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisel tehtud maakohtu määrus ei ole edasikaevatav (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-3909), peab väljaandmise õiguslik lubatavus olema halduskohtumenetluses kontrollitav igakülgselt, sest vastasel korral puuduks menetlusalusel isikul nimetatud ulatuses väljaandmismenetluses üldse kaebeõigus, mis oleks aga vastuolus põhiseaduse § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohtutee garantiiga. Halduskohtu pädevust väljaandmisotsuse põhjendatuse ja esitatud tõendite igakülgsel hindamisel ei piira ka asjaolu, et väljaandmine on lahutamatult seotud kriminaalmenetlusega. Apellandi organiseeritud kuritegelikku ühendusse kuulumine on isiku väljaandmise otsustamiseks süüdistusaktis piisavalt tõendatud. Süüdistusakti punkti 14 alapunktist "c" ja punkti 18 alapunktist "c" nähtub S. Grinevitši suhtlemine kaasvandenõulasega CC-3 varastatud pangaarvete andmete teemal. Süüdistusakti punkti 14 alapunktides "f"-"j" ja punkti 18 alapunktides "f"-"j" on kirjeldatud S. Grinevitši tihe kuritegelik side kaasvandenõulasega CC-
39. Nii süüdistusaktist kui ka FJB eriagendi Christopher K. Stangli tunnistusest nähtub, et "rahvusvahelise kaardipettusega tegelev rühmitus" tegutses eelkõige sel viisil, et rühmituse juhid varastasid mitmetest finantsasutustest tuhandete deebetkaartide andmeid ning edastasid need teistele rühmituse liikmetele, kes kodeerisid varastatud andmed deebetkaardi toorikutele, mille abil varastasid raha eraisikutest ohvrite pangaarvetelt, kandes suurema osa rahast seejärel üle rühmituse juhtidele, kes omakorda varustasid liikmeid uute varastatud andmetega. Sarnasena on süüdistusaktis iseloomustatud ka S. Grinevitši sidet kaasvandenõulasega CC-
40. Süüdistusakti kohaselt suhtles S. Grinevitš kaasvandenõulasega CC-3 interaktiivse suhtlusprogrammi ICQ kaudu nimelt varastatud pangaarvete andmete teemal, mitte mingil kindlaks tegemata teemal. Vaidlustatud korralduses ei esine kaalumisvigu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
41. S. Grinevitš palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu
42. juuli
43. a otsus ja ringkonnakohtu
44. augusti
45. a otsus haldusasjas nr 3-09-1549 ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaator nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kohaldada tuleb nii ÜRO ja EN konventsioone kui ka
46. a lepingut. Vabariigi Valitsus esitas oma seisukohad ringkonnakohtule hilinemisega. Ringkonnakohus arvestas otsuse koostamisel nimetatud seisukohaga. Ühtlasi jättis ringkonnakohus hilinemisega esitatud seisukoha kassaatorile edastamata. Seega on kohus oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg-t 4, § 331 lg-t 1, § 659, § 642 lg-t
47. Kohus ei ole hinnanud tõendeid objektiivselt ning igakülgselt osas, mis puudutab organiseeritud kuritegeliku ühenduse tuvastamise fakti. Lisaks on jäetud olulises osas põhjendamata kuritegeliku organiseeritud ühenduse tuvastamise fakt esitatud tõendite ehk süüdistusakti pinnalt. Kuritegelik side, mis vastaks kuritegeliku organiseeritud ühenduse tingimusele kassaatori ja CC-3 vahel, on tuvastamata. Kui ei ole tuvastatud kuritegeliku ühendusse kuulumine, siis ei saa kassaatorit ÜRO konventsiooni alusel välja anda. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lgt 8, hinnates süüdistusakti tõendina ning tuvastades sellest lähtuvalt kuritegeliku organisatsiooni fakti. Kuna kohus ei põhjendanud otsust, siis rikuti TsMS § 669 lg 1 p-i
48. ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 7 tuleb tõlgendada viisil, mille kohaselt ei saa süüdistatavat isikut välja anda, kui on täidetud vähemalt üks väljaandmist keelav tingimus. Kui väljaandmist piirab kas välisleping või seadus, siis on Vabariigi Valitsus kohustatud seda põhiseaduse §-st 13 tulenevalt kohaldama. Kohus kohaldas ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 7 vääralt. Ringkonnakohus on jätnud alusetult kohaldamata
49. a lepingu art 11 lg
50. Kuna kohus ei ole tuvastanud organiseeritud kuritegeliku ühenduse fakti, mis on üheks eelduseks nii
51. a lepingu kui ka ÜRO konventsiooni alusel isiku väljaandmiseks, on nimetatud õigusnormide kohaldamine lubamatu. Ringkonnakohus on seega ebaõigesti kohaldanud ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 1 ja lg-t 7, art-t 2a ning EN konventsiooni art 24 lg-t
53. Vabariigi Valitsus palub oma vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning haldus- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Vabariigi Valitsus väidab, et korraldus nr 289 on antud kooskõlas KrMS § 452 lg-ga 1, ÜRO konventsiooni art 3 lg-ga 2, art-tega 5 ja 6 ning art 16 lg-tega 1, 2, 4 ja 6 ning EN konventsiooni artga 8, art 24 lg 1 p-ga a ja lg-ga
54. Ühtlasi on täidetud
55. a lepingu nõuded ning puuduvad kassaatori väljaandmist välistavad asjaolud.
56. a lepingu kohaldamine ei muudaks asja otsustust. Kassaatori väljaandmise otsustamine toimus ÜRO ja EN konventsioonide alusel. Vabariigi Valitsuse vastus ringkonnakohtule esitati
57. juulil
58. Vabariigi Valitsuse
59. augusti
60. a täiendav vastus sisaldas ainult kokkuvõtlikku ülevaadet varasematest seisukohtadest. Kohus ei ole menetlusnormi oluliselt rikkunud, kuna
61. augusti
62. a vastus ei sisaldanud täiendavaid argumente. Kassaatori väljaandmine on süüdistusakti p 14 ja p 18 kohaselt piisavalt põhjendatud. Seega on ringkonnakohus tõendeid hinnanud objektiivselt ja igakülgselt ning otsus on põhjendatud. ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 annab osalisriigile õigusliku aluse keelduda väljaandmisest, kui seda nõuab siseriiklik õigus või väljaandmisleping. Nimetatud säte ei piira väljaandmist, kui üks tingimus on täidetud. Praegusel juhul on ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 tingimused täidetud. Rahvusvahelise kriminaalõigusalase koostöö kohaselt, kui kaks riiki viivad läbi kriminaalmenetluse ühe isiku suhtes samade kuritegude toimepanemise kahtlustuses, siis lepitakse kokku, milline riik lõpetab oma menetluse, vältimaks ne bis in idem põhimõtte rikkumist. Ameerika Ühendriigid ja Eesti Vabariik pidasid selleteemalisi läbirääkimisi. Ühtlasi asuvad kannatanud, tunnistajad ja kahtlustatavad Ameerika Ühendriikides. Ameerika Ühendriikide kriminaalmenetluses puudub võimalus kriminaalmenetlus üle anda teistele riikidele. Tegemist on käimasoleva kriminaalmenetlusega, kus alles toimub tõe tuvastamine ning süüküsimus on otsustamata. Süüdistatava vahetu viibimisega kohtus tagatakse tema õigus osaleda tõendite uurimises ja kaitseõigus. Kuriteod, milles kassaatorit süüdistatakse, on rasked, riigipiire ületavad ning paljude kannatanutega. Ühtlasi on kahjusummad suured. Kui kassaatori materiaalsed võimalused ei luba tal palgata kaitsjat, siis on ka Ameerika Ühendriikides võimalus riigi abile. Kassaator ei ole põhjendanud, miks Ameerika Ühendriikides toimuvas kriminaalmenetluses ei tagata Eesti menetlusega võrreldav õigusabi, puudub õiglane kohtupidamine ja ei respekteerita inimõigusi ja väärikust.
63. Riigikohtu halduskolleegium andis
64. novembri
65. a määrusega asja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 68 lg 1 alusel lahendamiseks haldus- ja kriminaalkolleegiumi vahelisele erikogule. ERIKOGU SEISUKOHT
66. Erikogu analüüsib esmalt, kas halduskohus on pädev isiku välisriigile väljaandmisel kontrollima õiguslikku lubatavust (I). Seejärel peatub erikogu kassaatori väitel, et ringkonnakohus on menetlusnormi rikkunud (II) ning materiaalõigust valesti kohaldanud (III). Viimaks lahendab erikogu menetluslikud küsimused (IV). I
67. Välisriigile isiku väljaandmise menetlus jaguneb eelmenetluseks Justiitsministeeriumis ja Riigiprokuratuuris, väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikuks kontrollimiseks Harju Maakohtus ja täitevvõimu pädevusse kuuluvaks väljaandmise otsustamiseks (KrMS § 443, § 446). Maakohus tunnistas S. Grinevitši Ameerika Ühendriikidele väljaandmise õiguslikult lubatavaks, misjärel Vabariigi Valitsus otsustas anda ta Ameerika Ühendriikidele välja. Haldus- ja ringkonnakohus tõlgendasid Riigikohtu
68. mai
69. a määrust asjas nr 3-1-1-39-09 (p-d 16, 17 ja 19) ja asusid seisukohale, et põhimõtteliselt ka nemad on pädevad kontrollima väljaandmise õiguslikku lubatavust. Erikogu nõustub selle seisukohaga ja märgib, et alljärgneval neljal juhtumil (käesoleva otsuse p-d 14, 15, 17 ja 18) on ka halduskohus pädev kontrollima väljaandmise õiguslikku lubatavust.
70. Eesti kodaniku väljaandmise otsustab Vabariigi Valitsus, väljaandmisotsuse eelnõu valmistab ette ja esitab Vabariigi Valitsusele Justiitsministeerium (KrMS § 452 lg 1). KrMS § 452 lg 3 kohaselt peab Vabariigi Valitsuse väljaandmise otsus olema põhjendatud. Kuna Vabariigi Valitsus teeb isiku väljaandmise lõpliku otsustuse, peab just see korraldus, tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 54, põhinema kehtival õigusel. Vabariigi Valitsus peab väljaandmise korraldust andes olema veendunud, et isiku välisriigile väljaandmine on ka õiguslikult lubatav. Seetõttu hõlmab KrMS § 452 lg-s 3 sätestatud Vabariigi Valitsuse tehtava väljaandmise otsuse põhjendamise kohustus ka seda, kas on õiguslikult lubatud isikut välisriigile välja anda, s.t, kas rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö on lubatud, väljaandmine on lubatav, välisriigile isiku väljaandmise üldtingimused on täidetud, puuduvad välisriigile isiku väljaandmist välistavad või seda piiravad asjaolud, väljaandmise taotlus on nõuetekohane, väljaandmislepingu ja konventsioonide kohaselt saab isiku välja anda. Alles seejärel otsustab Vabariigi Valitsus kaalutlusõiguse alusel (HMS § 4), kas isik anda välisriigile välja või mitte.
71. Eeltoodu tõttu on erikogu seisukohal, et Vabariigi Valitsusel lasub kohustus põhjendada isiku väljaandmisel õiguslikku lubatavust ka siis, kui maakohtu määrus sisaldab põhjendusi ja need ei ole ilmselgelt õigusvastased. Kui Vabariigi Valitsus enda korralduses väljaandmise õiguslikku lubatavust ei kontrolli, siis on ta rikkunud haldusakti põhjendamise kohustust, mille tagajärjeks võib olla haldusakti tühistamine. Õigusliku lubatavuse kontrolli teostamata jätmine ei ole kaalutlusviga, vaid faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmata jätmine. Seetõttu tuleb halduskohtul hinnata kaebaja kõiki neid väiteid, mis puudutavad väljaandmise õiguslikku lubatavust. Kui halduskohus leiab, et isiku välisriigile väljaandmine ei ole õiguslikult lubatav, siis tuleb Vabariigi Valitsuse korraldus tühistada.
72. Kui Vabariigi Valitsuse korraldus põhineb maakohtu ilmselgelt õigusvastasel määrusel, siis tühistab halduskohus Vabariigi Valitsuse korralduse, millega isik antakse välisriigile välja.
73. Väljaandmismenetlus algab, kui välisriik esitab taotluse isiku väljaandmiseks, ja lõpeb isiku reaalse üleandmisega väljaandmist taotlenud riigile. Seetõttu on Vabariigi Valitsuse korralduse täitmine, millega isik antakse üle Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni alt teise riigi jurisdiktsiooni alla kriminaalmenetluse jätkamiseks, haldustoiming. Haldusmenetluse seaduse § 107 lg 1 kohaselt peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega ning see võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. Isiku väljaandmine kui haldustoiming on õigusvastane, kui isiku välisriigile väljaandmine ei ole õiguslikult lubatav.
74. Õiguslik alus isikut välisriigile välja anda puudub, kui pärast maakohtu poolt väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamise määrust ja enne Vabariigi Valitsuse korraldust on nii õiguslik olukord kui ka maakohtule teada olnud faktilised asjaolud kardinaalselt muutunud, misjärel väljaandmine poleks enam õiguslikult lubatav (näiteks konventsioon või väljaandmisleping on kehtivuse kaotanud, tegu on dekriminaliseeritud, taotletavas riigis nähakse uue karistusena ette surmanuhtlus). Kui eelkirjeldatud juhul Vabariigi Valitsus otsustab isiku välisriigile välja anda, siis tuleb halduskohtul Vabariigi Valitsuse korraldus tühistada väljaandmise õigusliku aluse äralangemise tõttu. Ka sellisel juhul lähtub halduskohus nendest uutest asjaoludest ja õiguslikust regulatsioonist, mis maakohtule ei olnud määruse tegemise ajal teada. Vastasel korral ei ole isiku efektiivne õiguste kaitse tagatud.
75. Haldusakti õiguspärasust hinnatakse ex ante vaatlusviisist lähtuvalt ehk vastavalt selle andmise ajal kehtinud õigusele ja faktilisele olukorrale (Riigikohtu halduskolleegiumi
76. mai
77. a otsus asjas nr 3-3-1-29-02, p 12;
78. juuni
79. a otsus asjas nr 3-3-1-33-02, p 11;
80. novembri
81. a otsus asjas nr 3-3-1-49-08, p 11). Seetõttu võib olukorras, kus pärast Vabariigi Valitsuse väljaandmise korraldust on nii õiguslik olukord kui ka maakohtule teada olnud faktilised asjaolud kardinaalselt muutunud, mistõttu väljaandmine pole enam õiguslikult lubatav, nõuda isik halduskohtult jätkuva toimingu lõpetamist või toimingu sooritamisest hoidumist (RVastS § 2 lg 1 p 2 ja p 3, § 4 ja § 5, HMS § 109 koostoimes HKMS § 6 lg 2 p-ga 2). See tähendab, et kui kaebaja esitab halduskohtus väite, et tema väljaandmine ei ole õiguslikult lubatav, siis on ta sisuliselt vaidlustanud lisaks Vabariigi Valitsuse korraldusele ka tulevast väljaandmise haldustoimingut. Sellisel juhul kontrollib halduskohus, kas väljaandmine on uuenenud oludel lubatav. II
82. Kassaator väidab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnormi, võttes Vabariigi Valitsuse
83. augusti
84. a hilinenud vastuse vastu ja jättes selle kassaatorile edastamata. Lisaks on kassaator seisukohal, et menetlusnormi olulise rikkumisega on tegemist siis, kui ringkonnakohus hindas süüdistusakti tõendina ja selle alusel tuvastas organiseeritud kuritegeliku ühenduse.
85. Ringkonnakohus määras täiendavate avalduste ja seisukohtade esitamise tähtpäevaks
86. augusti
87. Vabariigi Valitsuse vastus apellatsioonkaebusele saabus ringkonnakohtusse
88. juulil
89. Selle on S. Grinevitši esindaja kätte saanud ja ta on ka koostanud täiendava vastuse (tl 139). Ringkonnakohus lükkas
90. augusti
91. a määrusega otsuse avalikult teatavaks tegemise aja edasi
92. augustiks
93. Pärast ringkonnakohtu eelmainitud määrust edastas Vabariigi Valitsus vastuse
94. augustil 2009, milles korratakse samu väiteid ja taotlusi (ÜRO ja EN konventsioonide tõlgendamine ning õigusliku lubatavuse kontroll), mis esitati ka
95. juuli
96. a vastuses. Erikogu märgib, et Vabariigi Valitsus ei ole
97. augusti
98. a vastuses esitanud uusi taotlusi, tõendeid ega asjaolusid. Tegemist oli vastuväidetega S. Grinevitši esindaja täiendavale vastusele. Samuti ei ole ka kassaator märkinud, millise Vabariigi Valitsuse
99. augusti
100. a vastuses esitatud väite kohta ta vastuväidet esitada ei saanud. Seetõttu on alusetu kassaatori väide, et ta ei ole Vabariigi Valitsuse väidetele sisulisi vastuväiteid esitada saanud. Kassaator on apellatsioonimenetluses saanud oma menetluslikke õigusi kasutada. Ringkonnakohus võib hilisemat avaldust menetleda, kui see ei põhjusta menetluse lahendamise viibimist (TsMS § 331 lg 1). Vabariigi Valitsuse
101. augusti
102. a vastus ei ole viivitanud menetluse lahendamist, kuna Vabariigi Valitsuse
103. augusti
104. a vastus ei mõjutanud otsuse avalikult teatavaks tegemise aega.
105. HKMS § 16 lg 3 kohaselt ei ole ühelgi tõendil halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta (TsMS § 232 lg 1). Erikogu ei tuvasta, kas organiseeritud kuritegelikku ühendusse kuulumine on tõendatud või mitte, vaid piirdub sellega, kas ringkonnakohus on tõendeid nõuetekohaselt hinnanud. ÜRO konventsiooni art 2 p "a" kohaselt on kuritegelik ühendus teatud ajavahemikus toimiv struktuuriga grupp, kuhu kuulub vähemalt kolm isikut, kes kooskõlastavad oma tegevuse, et toime panna konventsioonis raske kuriteona määratletud tegu või tegusid, saamaks otse või kaudselt rahalist või muud materiaalset kasu. Kuritegelikul ühendusel ei pea olema formaalset struktuuri, liikmeskonda ega liikmetevahelist tööjaotust, kuid kuritegelikuks ühenduseks ei ole grupp, mis on juhusliku iseloomuga ja loodud kuriteo vahetuks toimepanemiseks (ÜRO konventsioon art 2 p "c"). Erikogu märgib, et S. Grinevitši Ameerika Ühendriikidele väljaandmise otsustamisel ei tuvasta kohus seda, kas isiku teos on organiseeritud kuritegeliku ühendusse kuulumise objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. Kohus lähtub süüdistusaktis sisalduvast teabest, mis peab viitama sellele, et väidetav organiseeritud kuritegelik ühendus ja S. Grinevitši kuulumine sellesse on ÜRO konventsiooni art 2 p "a" koostoimes p-ga "c" piisavalt põhjendatud, et isikut saaks ÜRO konventsiooni alusel välja anda. Kui nimetatud asjaolu on süüdistusaktist piisavalt ja kohtu jaoks veenvalt põhjendatud, siis sellest piisab, et lugeda ÜRO konventsiooni art 16 lg 1 koostoimes art 2 pga "a" ja p-ga "c" täidetuks.
106. Ringkonnakohus leidis, et süüdistusaktis on S. Grinevitši organiseeritud kuritegelikku ühendusse kuulumine isiku väljaandmise otsustamiseks piisavalt põhjendatud, kuna süüdistusaktist nähtub usutavalt, et S. Grinevitš suhtles nii kaasvandenõulasega CC-3 kui ka kaasvandenõulasega CC-
107. Kassaator on seisukohal, et puudub kolmest või rohkemast isikust koosnev ühendus. Praegusel juhul on nii ringkonnakohtu lahendis kui ka süüdistusaktis näidatud, et S. Grinevitš suhtles vähemalt kahe kaasvandenõulasega (CC-3, CC-4) ja esines nende kooskõlastatud tegevus panna toime süüdistusaktis mainitud kuritegusid. Süüdistusakti kohaselt toimus tegevus alates
108. a kuni
109. augustini
110. a. Seetõttu nähtub ka süüdistusaktist, et ÜRO konventsiooni art 16 lg 1 koostoimes art 2 p-ga "a" ja p-ga "c" on täidetud. Seega leiab erikogu, et ringkonnakohus on tõendeid nõuetekohaselt hinnanud.
111. Eeltoodust tulenevalt on erikogu seisukohal, et ringkonnakohus ei ole rikkunud oluliselt menetlusnormi, mis tooks kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. III
112. Isiku väljaandmise õigusliku lubatavuse kontroll hõlmab ka seda, kas konventsioonid ning kahepoolsed välislepingud (praegusel juhul ÜRO ja EN konventsioonid ning
113. a leping) lubavad isiku väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistada või mitte.
114. Osalisriik, kes annab isiku välja lepingu alusel, teatab konventsiooni ratifitseerimis-, vastuvõtmis, kinnitamis- või ühinemiskirja ÜRO peasekretärile hoiule andes, kas ta käsitab konventsiooni isiku väljaandmiseks teiste osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku alusena (ÜRO konventsioon art 16 lg 5 p "a"). Konventsiooni artikli 16 lg 5 alusel deklareerib Eesti Vabariik, et ta käsitab konventsiooni isiku väljaandmiseks teiste osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku alusena (ÜRO konventsiooni ratifitseerimise seadus § 3). Kuna Eesti deklareeris, et ta käsitab ÜRO konventsiooni isiku väljaandmiseks tehtava teiste osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku alusena, siis on ÜRO konventsiooni võimalik rakendada Eesti territooriumil kõrvuti siseriikliku õiguse ja sõlmitud väljaandmislepinguga, mis samuti reguleerivad isiku välisriigile väljaandmist.
115. Kassaator väidab, et kuna ei ole tuvastatud organiseeritud kuritegeliku ühenduse fakti, siis ei saa teda
116. a lepingu, ÜRO konventsiooni art 2 p "a", art 16 lg 1, art 16 lg 7 ja EN konventsiooni art 24 lg 5 kohaselt välja anda. Seega on kassaator seisukohal, et ÜRO ja EN konventsioonid ei ole praegusel juhul kohaldatavad. ÜRO konventsiooni art-t 16 kohaldatakse ÜRO konventsioonis nimetatud kuriteo suhtes juhul, kui ÜRO konventsiooni art 3 lg 1 p-s "a" või "b" nimetatud kuriteo on toime pannud organiseeritud kuritegelik ühendus ja isik, kelle väljaandmist taotletakse, asub taotluse saanud osalisriigi territooriumil, ning kui väljaandmise taotlemist põhjustava kuriteo toimepanemise eest on ette nähtud karistus nii taotluse esitanud osalisriigi kui ka taotluse saanud osalisriigi seaduses (ÜRO konventsioon art 16 lg 1). Kui konventsioonis ei ole ette nähtud teisiti, kohaldatakse seda konventsiooni artiklis 2 määratletud raske kuriteo, kui see on rahvusvaheline ja selle toimepanija on organiseeritud kuritegelik ühendus, ärahoidmise ja uurimise ning nende toimepanijate karistamise suhtes (ÜRO konventsioon art 3 lg 1 p "b"). Raske kuritegu on kuritegu, mille eest on karistuseks ette nähtud vähemalt neli aastat vangistust või muu range karistus (ÜRO konventsioon art 2 p "b"). Isiku välisriigile väljaandmisel ÜRO konventsiooni art 16 lg 1 alusel ei ole oluline see, kas süüdistusaktis on tõendatud S. Grinevitši, CC-3 ja CC-4 vaheline side, vaid see, milles S. Grinevitši süüdistatakse. Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse S. Grinevitšit Ameerika Ühendriikide seadustiku 18.

järgi kuritegelikus kokkuleppes panna toime juurdepääsuseadmetega seonduv pettus (§ 1029(b)

-s sätestatud kuriteokoosseisud karistusseadustiku kuriteokoosseisudega. S. Grinevitš asub Eesti territooriumil. Samuti asus erikogu käesoleva otsuse ps 22 seisukohale, et ringkonnakohus on tõendeid nõuetekohaselt hinnanud. Seega on Vabariigi Valitsus S. Grinevitši Ameerika Ühendriikide väljaandmisel ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 1 kohaldanud õigesti.

1. Ringkonnakohus asus otsuse p-s 14 seisukohale, et olukorras, kus Eesti seadus näeb ette vajalikud piirangud, võimaldab ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 isiku konventsioonile tuginedes välja anda sõltumata sellest, milline regulatsioon on sätestatud väljaandmislepingus. Kassaator väidab, et ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 kohaselt ei saa isikut välisriigile välja anda, kui välislepingu või seaduse kohaselt ei ole isiku väljaandmine lubatud.
2. Väljaandmisele kohaldatakse taotluse saanud osalisriigi seadust või tema sõlmitud väljaandmislepingut, milles on nimetatud väljaandmist eeldav karistuse alammäär ja alus, mis võimaldab taotluse saanud osalisriigil väljaandmisest keelduda (ÜRO konventsioon art 16 lg 7). Erikogu märgib, et ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 kohaselt kohaldatakse väljaandmisel osalisriigi õigust või väljaandmislepingut, milles on reguleeritud väljaandmise tingimused ja sellest keeldumise alused. Nimetatud säte ei ole väljaandmisest keeldumise iseseisvaks aluseks, vaid annab osalisriigile õigusliku aluse keelduda temale ÜRO konventsioonist tuleneva kohustuse täitmisest, kui siseriiklik õigus või välisleping keelavad isikut välisriigile välja anda. Tegemist on alternatiivsete õiguslike alustega. Seega isiku välisriigile väljaandmisest keeldumise konkreetne alus saab tulla siseriiklikust õigusest või väljaandmislepingust. Eeltoodut kinnitab ka see, et ÜRO konventsioon ei sätesta eraldi aluseid, millal ÜRO konventsiooni alusel keeldutakse isikut välja andmast. Seetõttu tuleb ka ÜRO konventsiooni alusel S. Grinevitši väljaandmisel analüüsida seda, kas
3. a leping või Eesti siseriiklik õigus annab aluse väljaandmisest keeldumiseks. Kui siseriiklik õigus või
4. a leping keelab isikut välja anda, siis saab osalisriik ÜRO konventsiooni art 16 lg-le 7 tuginedes isiku väljaandmisest keelduda. Ringkonnakohus asus otsuse p-s 17 seisukohale, et tulenevalt põhiseaduse § 123 lg-st 2 ja üld- ning erinormi vahekorrast, tuleb S. Grinevitši väljaandmisel arvestada ka
5. a lepingut. Seetõttu on ringkonnakohus asunud õigele seisukohale, et S. Grinevitši väljaandmisel Ameerika Ühendriikidele tuli analüüsida, kas
6. a leping sätestab väljaandmisel täiendavad piirangud.
7. Väljaandmise korral kehtivad taotluse saanud konventsiooniosalise seadusega või väljaandmislepinguga ette nähtud nõuded, nagu nõue põhjendada, mille alusel taotluse saanud lepinguosaline väljaandmisest keeldub (EN konventsioon art 24 lg 5). Erikogu nõustub ringkonnakohtuga, et EN konventsiooni art 24 lg 5 ja ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 reguleerimisalad kattuvad, mistõttu tuleb EN konventsiooni art 24 lg-t 5 tõlgendada sarnaselt ÜRO konventsiooni art 16 lg-ga 7 (vt käesoleva otsuse p 28).
8. Erikogu asus eelnevalt seisukohale, et Vabariigi Valitsus pidi S. Grinevitši Ameerika Ühendriikidele väljaandmisel vaidlustatud korralduses kontrollima väljaandmise õiguslikku lubatavust, mis hõlmas ÜRO ja EN konventsioonide ning kriminaalmenetluse seadustiku kõrval ka
9. a lepingu kohaldamist. Vaidlustatud korralduses ei ole Vabariigi Valitsus kohaldanud
10. a lepingut. Ringkonnakohus märkis, et kuna Vabariigi Valitsus vaidlustatud korralduses ei hinnanud väljaandmise lubatavust
11. a lepingu kohaselt, siis on tegemist menetlusveaga, mis ei mõjutanud asja otsustamist, kuna
12. a lepingu sätted ei keela S. Grinevitšit Ameerika Ühendriikidele välja anda. Seega on ringkonnakohus ise asunud Vabariigi Valitsuse asemel vaidlustatud korraldust õigusliku aluse osas põhjendama. Eeltoodud asjaoludel on Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korralduses sisalduv viide kohaldatavale õigusele ebakorrektne. Õigusliku aluse kasutamata jätmine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, s.o
13. a lepingu art 11 lg 5 ei keela S. Grinevitšit Ameerika Ühendriikidele välja anda (vt analoogia korras Riigikohtu halduskolleegiumi
14. septembri
15. a otsus asjas nr 3-3-1-33-07, p 16;
16. novembri
17. a otsus asjas nr 3-3-1-49-08, p 11). Vastasel korral peaks haldusorgan vaidlustatud korralduse uuesti andma. Erikogu nõustub ringkonnakohtuga, et
18. a lepingu art 11 lg 5 nõuab vangistamiskäsu aluseks oleva tunnistuse esitamist ning selle sisustamisel tuleb arvestada KrMS §-s 442 sätestatut. Kuna ringkonnakohus on tõendeid nõuetekohaselt hinnanud (vt käesoleva otsuse p 22) ning menetlusosalised ei vaidle selle üle, et Ameerika Ühendriikide Justiitsministeeriumi taotlus S. Grinevitši väljaandmiseks koos lisadega vastab KrMS §-s 442 sätestatule, siis on taotletava riigi esitatud andmed piisavad nii
19. a lepingu art 11 lg 5 kui ka KrMS § 442 lg 2 järgi. Seetõttu ei mõjutanud
20. a lepingu art 11 lg 5 kohaldamata jätmine asja lõpliku otsustust. IV
21. Eeltoodust tulenevalt jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Muutmata jääb Tallinna Ringkonnakohtu
22. augusti
23. a otsus ja Tallinna Halduskohtu
24. juuli
25. a otsus haldusasjas nr 3-09-
27. Vabariigi Valitsus kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmist ei taotle, mistõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 93 lg 1). Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvatakse riigituludesse (HKMS § 90 lg 2). Märt Rask, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Jüri Põld