← Eesti

3-1-1-82-09

Obsah (4)§ 5§ 7§ 2§ 9

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-82-09 Otsuse kuupäev 29. jaanuar 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, L

eade vastas kehtivatele mõõtmisnõuetele. Eesti Akrediteerimiskeskus on Lõuna Politseiprefektuuri pädeva mõõtjana akrediteerinud

  1. detsembril
  2. Akrediteerimiskeskuse väljastatud erialase pädevuse tunnistuse lisast nähtuvalt on sõiduki kiiruse otsesel mõõtmisel kiirusemõõteseadmega mõõtevõimeks kiirusel 101-135 km/h antud +/- 4 km/h. 4.1 Erialase pädevuse kinnitamise tunnistuse väljastamisel on Eesti Akrediteerimiskeskus mõõtmise meetodina arvestanud politseipeadirektori
  3. novembri
  4. a käskkirjaga nr 189 kinnitatud sõiduki kiiruse mõõtmise metoodikat. Selle metoodika p 6.2.1 kohaselt on lubatud kasutada kiirusemõõteseadet veapiiriga mitte halvem kui +/- 1 km/h kiirusel 10-100 km tunnis ja +/- 1% kiirusel üle 100 km/h statsionaarses režiimis, 95,6% tõenäosuse juures. Metoodika p 6.5.2 näeb ette, et mõõtetulemuseks loetakse kiirusmõõteseadme lugem koos sellele arvutatud laiendmääramatusega usaldatavustasemel 95,6%. Metoodika p 7 kohaselt esineb mõõtmisel mõõtemääramatus, mis on põhjustatud erinevate tingimuste ja parameetrite mittevastavusest ettekirjutatule. Mõõtemääramatust arvutades võetakse arvesse mõõtevahendist, meetodist ja keskkonnast põhjustatud määramatust. Vastavate arvutuste tulemusena leitakse laiendmääramatus erinevate kiiruste puhul, mis on ära toodud Metoodika p-s 9 ja milleks kiirusemõõteseadme lugemi 101-135 km/h puhul on +/- 4 km/h. 4.2 Š.H. juhitud sõiduki kiirust mõõdeti mõõtevahendiga Stalker Dual, millele Eesti Standardiameti poolt
  5. juulil 1998 välja antud mõõtevahendi tüübikinnitus SA 3-4/3.45.98 kinnitab, et kiirusemõõturi lubatud viga taatlusel on +/- 1 km/h kuni +/-2 km/h ja mõõtetulemuse laiendmääramatus on üle 100 km/h liikuva objekti kiiruse hindamisel +/- 7 km/h. 4.3 Maakohus asus seisukohale, et kuigi Š.H. sõiduki kiiruse mõõtmiseks kasutatud

eadme tüübikinnitus kehtis alates selle väljastamisest viis aastat - s.o

  1. a juulikuuni, võis seadet ka
  2. a liiklusjärelevalves kasutada, sest see vastas sel ajal esitatud täpsusnõuetele, oli taadeldud ja tehniliselt korras. 4.4 Kohus märkis, et kiirusemõõteseadme Stalker Dual tüübikinnitustunnistusele kantud andmed laiendmääramatuse kohta +/-7km/h kiirusel üle 100 km/h, väljendavad sooritaja mõõtevõimet, mis on mõõtevahendi kasutamisega seonduv teave ja ei iseloomusta mõõteriista enda tehnilisi andmeid ega sellest tulenevat mõõtetäpsuse võimet. Praegu suudab erialaselt pädev mõõtja saavutada täpsemaid tulemusi väiksema laiendmääramatusega, kui see oli ajal, mil väljastati vaidlusaluse kiirusemõõteseadme Stalker Duali tüübikinnitustunnistus. 4.5 Majandus- ja kommunikatsiooniministri
  3. oktoobri
  4. a määruse nr 85 § 3 p 5 kohaselt tuleb mõõtemääramatus esitada laiendmääramatusena 95% tõenäosustasemel. Ühestki kehtivast õigusaktist ei tulene nõuet, et pädev mõõtja peab saavutama mõõtetulemuse usaldusväärsuse 99% tasemel. Seega ei ole õige maakohtu istungil esitatud kaitsja väide, et kohtuväline menetleja on eksinud mõõtemetoodika vastu.
  5. Maakohus pidas alusetuks kaebaja kahtlust, kas kohtuväline menetleja mõõtis just Š.H. juhitud sõiduki kiirust, leides, et kohtus tunnistajana üle kuulatud R. Vahu ütluste ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga on üheselt tõendatud, et mõõdeti just tema juhitud sõiduki kiirust. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  6. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Š.H. kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. 6.1 Kaitsja leiab, et rikutud on menetlusaluse isiku kaitseõigust, sest üksi ja varjatult kiirust mõõtnud politseiametnik ei püüdnudki koguda menetlusalust isikut õigustavaid tõendeid. Väidetavat rikkumist ega selle fikseerimist ei salvestatud. Kaitsja rõhutab, et kujunenud menetluspraktikas on praktiliselt välistatud menetlusaluse isiku võimalus kaitsta end sisuliste argumentidega, sest kohtuvälised menetlejad ei kogu menetlusalust isikut õigustavaid tõendeid ega pööra menetlusaluse isiku esitatud tõenditele mitte mingisugust tähelepanu. See on hinnatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena. 6.2 Kassaatori hinnangul ei ole kahtlusteta tuvastatud, et mõõdeti just menetlusaluse isiku auto kiirust. Alust kahtlusteks annavad muu seas nii kiiruse mõõtmist toimetanud ametniku ütlused menetlustoimingu läbiviimise kohta kui ka asjaolu, et 500-600 m kauguselt polnud kaitsja hinnangul kasutatud seadmele valitud töörežiimi ja seadme parameetrite tõttu võimalik väita, et eksimatult mõõdeti just konkreetselt menetlusaluse isiku sõiduki kiirust. 6.3 Lisaks märgib kaitsja, et kasutatud kiirusemõõtur ei vasta kehtivatele nõuetele ja seega ei ole selle näit usaldusväärne ning sellest tulenevad tõendid on väärteomenetluses lubamatud. Lõuna Politseiprefektuur ei ole pädev mõõtja, sest Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt on prefektuurile väljastatud erialase pädevuse tunnistus tõenäosustasemel 95%, kuid väärteo fikseerimise ajal kehtinud kiiruse mõõtmise metoodika kohaselt pidi selle toimingu täpsus olema tõenäosustasemel 99%. Metoodikat muudeti pädevustunnistusega kooskõlas olevaks alles pärast käesolevas asjas toimunud maakohtu istungit. Ka see asjaolu seab kahtluse alla mõõtetulemuse usaldusväärsuse. Väärteotoimikusse on lisatud metoodika lisa, kust ilmneb hoopis kolmas tõenäosustaseme väärtus - 95,6%, millest on otsuse motiivides lähtunud ka maakohus. Sellist tõenäosustaseme väärtust ei ole aga Politseiameti kinnitusel kunagi kehtinud. Enne
  7. veebruari 2009 oli tõenäosustaseme väärtuseks 99% ja
  8. veebruaril 2009 asendati see väärtusega 95%. 6.4 Maakohtu otsuses märgitakse, et kiirusemõõturi tüübikinnitustunnistusele kantud laiendmääramatus ei iseloomusta mitte seadet, vaid mõõtjat. Kaitsja vaidleb sellele kohtu seisukohale vastu, leides, et see seisukoht on nii põhjendamatu kui ka sisuliselt vale. Kaitsja selgitab, et tüübikinnitustunnistus sisaldab konkreetse mõõtevahendi tüübi garanteeritud metroloogilisi omadusi.
  9. Kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonivastuses taotletakse maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. Kassatsioonivastuses leitakse, et menetlusaluse isiku kaitseõigust ei ole rikutud, sest kohtuvälises menetluses oli politseiametniku ettekande tõendina kasutamine õigustatud ja kohtumenetluses võis menetlustoimingu teinud politseiametnik anda menetlustoimingu tegemise kohta tunnistajana ütlusi. Politseiametniku ütluste puhul tuleb eeldada nende tavapärasest suuremat usaldusväärsust. Väited politseiametniku ettekande ja tema poolt tunnistajana antud ütluste erisuse kohta on ainetud. Vastustaja leiab, et menetlusaluse isiku juhitud auto kiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusemõõtur vastas

eadusest tulenevatele nõuetele ning Lõuna Politseiprefektuur oli pädev mõõtja.

  1. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid seaduse kohaldamisel põhimõttelist laadi eriarvamused, anti väärteoasi
  2. oktoobri
  3. a määrusega läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.
  4. Riigikohtu istungil jäi menetlusaluse isiku kaitsja kassatsioonis väljendatud seisukohtade juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kriminaalkolleegium vaeb esmalt kassaatori väiteid, mis puudutavad maakohtus tõenditele antud hinnangut (I), käsitleb seejärel kiirusemõõteseadme nõuetele vastavust, mõõtemetoodikat ja mõõtja erialast pädevust (II) ning võtab lõpuks seisukoha kassatsiooni rahuldamise ja kaitsjatasu osas (III). I
  6. Kassaator leiab, et käesoleval juhul on maakohus väärteoasja arutanud ühekülgselt ja rikkunud sellega Š.H. kaitseõigust. Š.H-le süüks arvatud tegu on tuvastatud üksnes kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ja kiirust mõõtnud politseiametniku ütluste alusel. Kohtuvälise menetleja esindaja ei püüdnudki koguda menetlusalust isikut õigustavaid tõendeid, samuti pole kohtuvälise menetleja esindaja võtnud mingeid meetmeid, võimaldamaks hinnata kiiruse mõõtmise tulemuste usaldusväärsust.
  7. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt võib kohtuväline menetleja olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Mõistetavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. aprilli
  9. a otsust väärteoasjas 3-1-1-29-05, p 7;
  10. märtsi
  11. a otsust kriminaalasjas 3-1-1-142-05, p 12;
  12. septembri
  13. a otsust kriminaalasjas 3-1-1-47-08, p 10 ja
  14. jaanuari
  15. a otsust väärteoasjas 31-1-73-08, p 9.1). Eelnevast nähtuvalt võis kiirust mõõtnud ja väärteoprotokolli koostanud politseiametnik R. Vahtu senise kohtupraktika kohaselt tunnistajana üle kuulata asjaolude osas, mis ei puuduta fikseeritud rikkumise faktilist külge ega tõendi kogumise viisi seaduslikkust.
  16. R. Vaht toimetas
  17. juulil
  18. a kiirust

liiklusjärelevalvet üksinda. Kiiruse mõõtmisel langevad menetlustoimingu ja tõendamiseseme asjaolud suures osas kokku. Seetõttu pidanuks maakohus eriti tähelepanelikult jälgima, milliseid asjaolusid ja millistele tõenditele tuginedes ta tuvastatuks loeb. Kohus on kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga lugenud tõendatuks menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse. Kiirust mõõtnud politseiametnik R. Vaht kuulati maakohtus üle menetlustoimingu tegemise asjaolude kohta. Tema ütlustele tuginevalt tuvastas maakohus, et kiirust ületanud sõiduk oli

  1. seeria BMW ja kuigi kiiruse mõõtmisel ei olnud selle registreerimismärk nähtav, puudus kiirust mõõtnud politseiametniku ütluste põhjal eksimisvõimalus selles, et tegu oli nimelt Š.H. juhitud autoga. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt pärinevad kõik Š.H. süüstavad tõendid ühest ja samast allikast: R. Vaht mõõtis kiirust ja koostas mõõtevahendi kasutamise protokolli; tema ütlustest johtuvalt on tuvastatud ka see, et mõõdeti just Š.H. juhitud auto kiirust. Seega on kohus väärteo faktilised asjaolud lugenud tõendatuks kohtuvälise menetleja ütlustega.
  2. Kohtuvälise menetleja kassatsioonivastuses märgitakse, et politseiametniku puhul eeldatakse tavapärasest suuremat usaldusväärsust. Kolleegiumi hinnangul väljendub selles seisukohas põhimõtteline väärarusaam, nagu tuleks kohtuvälise menetlejana tegutseva politseiametniku ütlustele anda alati suurem kaal kui muudele tõenditele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. märtsil
  4. a asjas nr 3-1-1-127-06 tehtud otsuse punktis 6 väljendatakse seisukohta, et KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse p 7.1 asjas nr 3-1-1-4-07). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel. Käesoleval juhul ei nähtu maakohtu otsusest hinnangut Š.H. potentsiaalselt õigustavatele tõenditele, sest maakohus ei ole nimetatud tõendeid uurinudki.
  5. Vastavalt VTMS § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Menetlusalune isik on väärteoprotokolli koostamisel taotlenud tunnistajate ülekuulamist, millest kohtuväline menetleja aga keeldus. Maakohus märgib otsuse põhjendavas osas, et LS § 7422 objektiivse koosseisu puhul kuulub tõendamiseseme asjaolude hulka mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine ning et mootorsõiduki kiirust ei ole võimalik tunnistajate ütlustega tõendada. Kolleegium ei nõustu, et sellistele põhjendustele tuginedes võis maakohus jätta kaasreisijatest tunnistajad üle kuulamata. VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.
  6. Käesolevas väärteoasjas on Š.H. kogu menetluse vältel kinnitanud, et ta ei ületanud lubatud sõidukiirust. Ta liikus kolmest autost koosnevas kolonnis keskmise autona ja kasutas püsikiiruse hoidjat. Samuti on Š.H. selgitanud, et tema juhitud autost möödus ühel hetkel kiirelt teine sõiduk. Neid väiteid ei ole maakohus analüüsinud ega hinnanud. Osade tõendite hindamata jätmine, põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a otsus väärteoasjas 3-1-1-55-08, p 9).
  9. Täiendavalt väärib märkimist, et Š.H-le omistatava teo toimepanemise ajal kehtinud liiklusjärelevalve määrustiku (kinnitatud politseipeadirektori
  10. juuni
  11. a käskkirjaga nr 265) p 2 kohaselt on liiklusjärelevalve toimkond vähemalt kaheliikmeline. Käesoleval ajal kehtestab samasisulise nõude Politseija Piirivalveameti peadirektori
  12. jaanuari
  13. a käskkirjaga nr 38 kehtestatud patrulltegevuse korra p 14, mille järgi on alarmsõidukiga liikuv patrulltoimkond vähemalt kaheliikmeline. Kolleegiumi arvates on vähemalt kahekesi liiklusjärelevalve teostamine vajalik muu hulgas selleks, et vaidlusi tekitavates olukordades usaldusväärselt tõendada järelevalve käigus tuvastatud asjaolusid, nt mõõtmistulemuste saamist, väärteosündmuse toimumist vms. Kui aga erandlikel asjaoludel siiski toimetatakse liiklusjärelevalvet üksi, siis peaks kohtuvälise menetleja ametnik püüdma astuda täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Nii näiteks saab liiklusjärelevalve toiminguid salvestada, tagades seeläbi võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust.
  14. Arutatavas väärteoasjas kogutud tõendite kohaselt liikus Š.H. juhitud auto kiiruse mõõtmise ajal koos teise sõidukiga. Kiirusemõõturi kasutamise protokolli kohaselt mõõtis R. Vaht mitme koos liikuva sõiduki kiirust mõõtmisrežiimil, mis fikseerib tugevaima signaali (mõõtmine paigal seistes). Samas nähtub politseipeadirektori
  15. novembri
  16. a käskkirjaga nr 189 kinnitatud kiiruse mõõtmise metoodika p-st 5, et peab vältima sõidukite kiiruse mõõtmist, mis on ligikaudu ühel kaugusel kiirusmõõteseadmest (v.a mõõterežiimil FAST, st kiireima sõiduki jälgimise režiimil). Seega ei ole välistatud, et R. Vaht fikseeris kiirust

hoopis mõnest teisest sõidukist peegelduva signaali, käsitledes seda ekslikult Š.H. juhitud sõidukist lähtuvana.

  1. Eelnevast nähtuvalt on Š.H-le süüks arvatud rikkumine maakohtus tuvastatud R. Vahu ütluste kui lubamatu tõendi alusel; menetlusalust isikut õigustavaid tõendeid ei ole uuritud; kasutatud mõõterežiim jätab kõrvaldamata kahtluse, et mõõdeti just Š.H. juhitud sõiduki kiirust. Seega esinevad väärteoasjas kõrvaldamata kahtlused ja kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole käesoleva väärteoasja menetlemisel kogutud piisavalt tõendeid, et Š.H. ületas
  2. juulil 2008 lubatud sõidukiirust. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks. Kuna puudused, mis kahtluse tekitavad, ei oleks ka väärteoasja maakohtus uuesti arutades kõrvaldatavad, tuleb väärteoasjas väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. II
  3. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb maakohtu otsus tühistada ka põhjusel, et Š.H. juhitud auto kiiruse mõõtmiseks kasutati kiirusemõõturit Stalker Dual, mis ei vasta kehtivatele nõuetele. 20.1 Kiiruse mõõtmise tulemuse jälgitavus peab

§ 5

lg 2 p-st 2 nähtuvalt olema tõendatud.

§ 5

lg 1 kohaselt on jälgitavuse tõendatuse üheks kriteeriumiks nõuetekohase mõõtevahendi kasutamine. Kiirusemõõteseadmele esitatavad nõuded kehtestatakse majandus- ja kommunikatsiooniministri

  1. detsembri
  2. a määruse nr 104 ?Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad? § 3 lg-s 2, mille kohaselt peab turule lastav ja/või kasutusele võetav mõõtevahend olema läbinud

§ 7lg-s 2 ja § 10 lg 1 p-des 1-4 sätestatud metroloogilise kontrolli.

Konkreetse mõõtevahendi metroloogilise kontrolli menetlused on esitatud määruse lisas 1. Lisa 1 p 8.2 kohaselt on kiirusemõõtevahendile kohustuslik siseriiklikku tüübikinnitustunnistust omava mõõtevahendi esmataatluse läbimine. Seega peab kiirusemõõteseadmel olema tüübikinnitus ja seade tuleb taadelda.

§ 2

lg 1 p 33 kohaselt on tüübikinnitus pädev otsustus selle kohta, et vaadeldavat tüüpi mõõtevahend vastab õigusaktidega kehtestatud nõuetele ning on kasutatav õiguslikult reguleeritud toimingutes, võimaldades taatluskehtivusaja jooksul saada usaldatavaid mõõtetulemusi. 20.2 Kiirusemõõtur Stalker Dual võimaldab sellele väljastatud tüübikinnituse kohaselt reaalses kasutuses saavutada kiirustel üle 100 km/h mõõtetulemuse määramatuse +/- 7 km/h. Majandus- ja kommunikatsiooniministri

  1. detsembri
  2. a eelviidatud määrusega nr 104 lisa 1 p 8.2 kohaselt peab kiirusemõõteseadme parim mõõtevõime tõendatud jälgitavusega mõõtmisel vastama mõõtja erialast pädevust tõendavale tunnistusele. Lõuna Politseiprefektuurile väljastatud Eesti Akrediteerimiskeskuse erialase pädevuse tunnistuse nr 132 lisa kohaselt on mõõtemääramatuse väärtuseks kiirustel 101-135 km/h antud +/4 km/h. Samasugune laiendmääramatuse väärtus nähtub ka politseipeadirektori käskkirjaga nr 189 kinnitatud kiiruse mõõtmise metoodika p-st
  3. 20.3 Kriminaalkolleegium osundab ka

§ 9

lg 7 p-le 2, mille kohaselt ei pikendata siseriikliku tüübikinnitustunnistuse kehtivust, kui õigusaktiga on kehtestatud mõõtevahendi kehtivas tüübikinnitustunnistuses kindlaksmääratud metroloogilistest ja kasutusnõuetest rangemad nõuded. Majandusja kommunikatsiooniministri eelviidatud määruse nr 104 lisa 1 p 8.2 kohaselt peab kiirusemõõteseadme kasutamisel olema tagatud selle parim mõõtevõime vastavalt erialase pädevust tõendavale tunnistusele. Erialase pädevuse tunnistuse kohaselt on laiendmääramatuseks kiirustel 101-135 km/h +/- 4 km/h. Seega on kolleegiumi hinnangul õigusaktiga kehtestatud mõõtevahendile rangemad nõuded kui nähtuvad tüübikinnitustunnistusest. 20.4 Tuleb nõustuda kassatsioonivastuses märgituga, et

eaduse tähenduses eristatakse mõõtevahendile esitatavaid nõudeid ja mõõtjale esitatavaid nõudeid. Tüübikinnitustunnistuses toodud mõõtetulemuse määramatus kiirusemõõturi kasutamisel ei iseloomusta üksnes kiirusemõõturit või kiirust mõõtvat isikut, vaid võimalikku laiendmääramatust seadme reaalsel kasutamisel. See tähendab, et määramatus hõlmab endas nii seadmest, keskkonnast kui kasutajast tulenevaid komponente teatud tõenäosustasemel. Tüübikinnitustunnistuses sisalduv hinnang tähendab

§ 2

lg 1 p-s 33 toodud määratluse kontekstis otsustust selle kohta, et antud tüüpi seadme reaalsel kasutamisel võib määramatus kiiruste korral üle 100 km/h olla kuni +/- 7 km/h. Kuna arutataval juhul on tüübikinnitustunnistuses ette nähtud määramatus suurem, kui seda lubab sõiduki kiiruse mõõtmiseks Lõuna Politseiprefektuurile väljastatud erialane pädevus, siis leiab kriminaalkolleegium jätkuvalt, et sellise seadme kasutamisel saadud tõend ei ole usaldusväärne (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemat samasisulist seisukohta

  1. juuni
  2. a otsuses väärteoasjas 3-1-1-11-08, p-d 9-11 ja
  3. novembri
  4. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-58-08, p 9).
  5. Kassaatori hinnangul ei ole Lõuna Politseiprefektuur pädev mõõtja, sest Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt on prefektuurile väljastatud erialase pädevuse tunnistus tõenäosustasemel 95%, kuid väärteo fikseerimise ajal kehtinud kiiruse mõõtmise metoodika kohaselt pidi selle toimingu täpsus olema tõenäosustasemel 99%. Metoodikat muudeti pädevustunnistusega kooskõlas olevaks alles pärast käesolevas asjas toimunud maakohtu istungit. Kassatsioonivastuses märgitakse, et politseipeadirektori
  6. novembri
  7. a käskkirjas nr 189 on küll esitatud mõõtetulemuse laiendmääramatus tõenäosustasemel 99%, kuid et legaalmetroloogias loetakse rahvusvaheliselt piisavalt usaldusväärseks mõõtmised tõenäosustasemel 95%, siis on politsei mõõtmisalastes õigusaktides lähtunud just viimatimärgitud tõenäosustasemest. Seda on erialase pädevuse tunnistust väljastades aktsepteerinud ka Eesti Akrediteerimiskeskus.

§ 5

lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt hinnatakse ja tõendatakse mõõtja erialast pädevust akrediteerimise või erialase pädevuse hindamise ja tõendamise teel. 21.1 Kriminaalkolleegium märgib, et politseipeadirektoril on õigus anda käskkirju teenistusalastes küsimustes, s.o asutuse sisemist töökorraldust, asutuse sisekorda ja teenistujate asutusesisest käitumist puudutavates küsimustes. Asutusest väljapoole jäävatele isikutele õiguslikke tagajärgi kaasa toovate normide andmise õigus tal aga puudub (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2005. a otsus kriminaalasjas 3-1-1-121-05, p 8). Asjaolu, et politseipeadirektori käskkirja kohaselt nõuti mõõtmistulemuse usaldatavust tasemel 99%, ei oma õiguslikku tähendust.

§ 5

lg 1 p 1 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavuse üheks kriteeriumiks see, et mõõtmist toimetab pädev mõõtja, ja sama paragrahvi lg 5 kohaselt hindab mõõtja erialast pädevust Eesti akrediteerimisasutus. Eesti Akrediteerimiskeskus on väljastanud Lõuna Politseiprefektuurile pädevustunnistuse usaldatavustasemel 95%. Küsimus mõõtja pädevusest tõusetunuks üksnes olukorras, kus politseipeadirektor kehtestanuks madalama usaldatavusstandardi, kui nägi ette kehtiv akrediteering. Samas pole siiski välistatud, et kohus arvestab kiirusemõõturi näidu usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas seda, kas isik järgis mõõturi kasutamisel asjakohast metoodikat (vt ka kriminaalkolleegiumi analoogset seisukohta

  1. mai
  2. a otsuses väärteoasjas 3-1-1-16-06, p 12). Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et vaatamata eelviidatud käskkirjale oli Lõuna Politseiprefektuur pädev mõõtja. III
  3. Kaitsja on koos kassatsiooniga ning täiendavalt Riigikohtu istungil
  4. detsembril 2009 esitanud taotlused kaitsjatasu ja kaitseteenuse osutamiseks kantud kulude hüvitamiseks ühtekokku 32 660 krooni ja 40 sendi suuruses summas. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlused on põhjendatud ja tuleb rahuldada. 22.1 Õigusabi eest makstud tasuna taotleb kaitsja 25 214 krooni tasumist, milles sisaldub ka käibemaks. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuna Lõuna Politseiprefektuuri rahastatakse riigieelarvest, siis tuleb kaitsjale makstud tasu ja kuluhüvitised välja mõista riigieelarvest. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel võtab kriminaalkolleegium arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. jaanuari
  6. a otsus väärteoasjas 3-1-1-104-09, p 15). Kolleegiumi hinnangul on arutatav väärteoasi materiaalõiguslikult keskmise keerukusega. Asja arutamine on aga igas järgnevas menetlusetapis võrreldes eelmisega paisunud ning puudutab lõppkokkuvõttes väga tehnilise õigusliku regulatsiooni hindamist, mille mõistmist ei saa tavakodanikult ilma kvalifitseeritud nõustamiseta eeldada. Eelnevast tulenevalt on kolleegiumi arvates Š.H. kaitsjale makstud tasu mõistliku suurusega. 22.2 Menetlusaluse isiku kantud õigusabikuludes sisaldub muuhulgas tasu kaitsja poolt kohtuistungitele sõiduks kulutatud aja eest. Selle eest taotleb kaitsja ühtekokku 3 580 krooni väljamõistmist. Ühtlasi taotleb kaitsja sõidukuluna 3 866 krooni ja 40 sendi väljamõistmist. Š.H. kaitsja esitas Harju Maakohtule taotluse väärteoasja menetlusalluvuse muutmiseks, kuid taotlus jäeti menetlusökonoomiale viidates rahuldamata. Sellest tingituna pidi kaitsja, kelle tegevuskoht asub Tallinnas õigusteenuse osutamisel sõitma kahel korral maakohtu istungile Tartusse. Lisaks pidi kaitsja Tartus osalema kahel Riigikohtu istungil. Seetõttu tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul menetlusalusele isikule hüvitada ka nimetatud summad.
  7. Eelnevale tuginedes ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  8. märtsi
  9. a otsuse ja lõpetab väärteoasjas väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kolleegium rahuldab kaitsja kassatsiooni ja taotlused kaitsjatasu ning kaitseteenuse osutamiseks kantud kulude hüvitamiseks. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.