3-2-2-8-09

Henn Jõksi eriarvamus

1. Nõustun kohtumääruse resolutsiooniga.
2. Ma ei nõustu aga määruse p 19 lg-s 2 märgituga, et TsMS § 190 lg 5 esimene lause kohaldub ka juhul, kui kostja oli menetlusabi saamisel TsMS § 180 lg 1 p 1 järgi vabastatud täielikult õigusabikulude kandmisest. Seda põhjendas kolleegium napisõnaliselt sellega, et TsMS § 180 lg 4 järgi kohaldatakse menetlusabi andmisele advokaadi õigusabi eest tasumisel TsMS §-s 190 sätestatut üksnes niivõrd, kuivõrd riigi õigusabi seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigi õigusabi seadus (RÕS) ei sätesta, et kui tsiviilkohtumenetluses tehakse kohtulahend riigi õigusabi saanud isiku kahjuks, siis ei mõisteta temalt menetluskulusid välja riigituludesse.
3. RÕS jõustus
4. märtsil
5. a, seega enne TsMS-i jõustumist
6. jaanuaril
7. a. Enne
8. jaanuari
9. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik ei reguleerinud tasuta õigusabi saanud kostjalt advokaadikulude väljamõistmist juhul, kui tema vastu esitatud hagi rahuldati. Selline olukord lahendati RÕS-i alusel. Tuginedes mh RÕS-i eesmärgile (tagada kõigile isikutele asjatundliku ja usaldusväärse õigusteenuse õigeaegne ja piisav kättesaadavus), seaduse seletuskirjale ("Eelnõu
10. peatükis on reguleeritud riigi õigusabi saaja kohustus hüvitada riigile advokaadi abi eest riigi poolt makstud tasu ja hüvitatud kulud, kui isik sai riigi õigusabi kohustusega riigile vastavad kulud osaliselt või täielikult hiljem hüvitada (§ 8 pd 2, 3) või kui isiku majanduslik seisund hiljem oluliselt paraneb") ja mulle teadaolevale kohtupraktikale, leian, et RÕS § 25 lg 1 ei kohaldunud juhtudele, kui riigi õigusabi anti RÕS § 8 p-s 1 sätestatud viisil, so kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.
11. Seega ei sätesta RÕS tõesti otsesõnu, et kui tsiviilkohtumenetluses tehakse kohtulahend riigi õigusabi saanud isiku kahjuks, siis ei mõisteta temalt menetluskulusid välja riigituludesse. Minu jaoks piisava selgusega sätestab RÕS aga selle, et RÕS § 25 lg 1 kohaldub vaid nendele juhtudele, kui riigi õigusabi osutati RÕS § 8 p-des 2 ja 3 sätestatud viisil. Sellest järeldan, et õigusabi andmisel RÕS § 8 p-s 1 sätestatud viisil RÕS § 25 lg 1 ei kohaldu. Kui isik on saanud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada tasu ja riigi õigusabi kulud, siis vaid RÕS § 25 lg-s 3 sätestatud alustel ja korras pean võimalikuks panna talle õigusabikulude hüvitamise kohustust.
12. P-des 3 ja 4 toodud arusaama RÕS-i asjakohastest sätetest ka kohtupraktikas kinnitab nt Tallinna Ringkonnakohtu
13. detsembri
14. a otsus tsiviilasjas 2-07-
15. Ka Riigikohtu praktikas on vähemalt möödunud aasta teise pooleni lähtutud sellest, et riigi õigusabi andmisel ilma hüvitamiskohustuseta ei pea õigusabi saaja vastavaid kulutusi hüvitama ei tema hagi rahuldamata jätmisel ega tema vastu esitatud hagi rahuldamisel (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
16. detsembri
17. a määrus asjas nr 3-2-2-5-06, p 11, viimane lõige;
18. oktoobri
19. a otsus asjas nr 3-2-1-85-09 Natalja Samohvalovat puudutavas osas). Nendest põhimõtetest on aastate kestel lähtutud ka siis, kui hüvitamiskohustuseta riigi õigusabi saanud isiku kaebust Riigikohtus menetlusse ei võetud.
20. Minu hinnangul on p-des 3 ja 4 toodud RÕS tõlgendus kooskõlas ka EL Nõukogu direktiiviga 2003/8/EÜ, eelkõige selle art 3 lg-ga 5 ja art 9 lg-ga
21. Kuigi see direktiiv kohaldub õigusabi andmisele piiriülestes vaidlustes, millega selles kohtuasjas tegemist pole, ei saa minu arvates kohelda samade sätete alusel riigi õigusabi saamisel erinevalt isikuid, 1