Obsah (5)

§ 91§ 35§ 19§ 3§ 5

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 91 lg 2 alusel tema suhtes ärikeeldu. Ringkonnakohus ei nõustunud S. Brilisega, et kahtlustuste alusel ei saa

§ 91lg 2 järgi ärikeeldu kohaldada.

Kuna vahetult pankrotimenetluse algatamise järel ei pruugi kõik asjaolud olla välja selgitatud, peab ärikeeldu olema võimalik kohaldada ka mittetäielike asjaolude alusel. Ärikeelu kohaldamine pankrotimenetluses toodud alustel on pigem preventiivse mõjuga ning suunatud tulevikus võimaliku kahju tekitamise vältimisele, seega ei pea ärikeelu kohaldamiseks olema kindlaks tehtud kuriteo toimepanemine või kahju tekitamine isiku poolt, kelle suhtes keeldu kohaldatakse. Sellele viitab ka

§ 91

lg 1, millest tulenevalt füüsilisest isikust võlgnik ei tohi tema pankroti väljakuulutamisest kuni pankrotimenetluse lõpuni kohtu loata olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Füüsilisest isikust ettevõtja pankrotimenetluse võib algatada samuti objektiivsetel põhjustel, ilma et isik oleks pankrotiolukorra tekkimises süüdi.

§ 91

lg-s 2 sätestatud ärikeelu ulatus ei ole isiku põhiõigusi intensiivselt riivav, kuna nimetatud keelualast väljaspool ei ole isiku tegevus piiratud. Kohtu kohaldatud ärikeeld kehtib pankrotimenetluse lõpuni. Maakohtu seisukoht, et ärikeelu tühistamine enne pankrotimenetluse lõppemist on põhimõtteliselt võimalik, on kooskõlas Riigikohtu lahendiga asjas nr 3-2-1-158-

1. Maakohtu seisukoht, et ärikeelu tühistamine on võimalik eelkõige eeldusel, et tekitatud kahju hüvitatakse, ei piira S. Brilise õigust taotleda ka muudel põhjustel ärikeelu tühistamist enne pankrotimenetluse lõppemist. S. Brilis on väitnud, et tema suhtes on vaid kahtlustused ning ka kassapuudujääk on senini väidetav. Arvestades seda, kuidas ta juhtis äriühingut enne pankrotimenetluse algatamist, tuleb need kahtlustused lugeda koosmõjus eeltoodud põhjendustega piisavaks, et ärikeeldu kohaldada. Kui pankrotimenetluses selguvad uued asjaolud, sh et kassapuudujääki ei olnud, ning esitatud kahtlustused langevad ära, võib see olla ärikeelu tühistamise alus enne pankrotimenetluse lõppemist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. S. Brilis esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse järgi on kohtud kohaldanud ebaõigesti

§ 91lg-t 2 olukorras, mil S.

Brilis on esitanud tõendid väidetava kassapuudujäägi ümberlükkamiseks. Kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-st 2 tulenevat põhjendamiskohustust, jättes selgitamata, miks on kohane kohaldada ärikeeldu vaid S. Brilisele kui ühele juhatuse liikmele, milles seisneb võlausaldajate huvide kahjustamise risk (vt Riigikohtu lahendit tsiviilasjas nr 3-2-1-158-04) ja miks on võimalik rikkumine niivõrd raske, et ärikeelu kohaldamine on üldse proportsionaalne. Ärikeelu näol on tegemist isiku ettevõtlusvabadust äärmiselt intensiivselt riivava meetmega, mille kohaldamine on põhjendatud vaid selgete aluste esinemisel. Kohtud ei ole sedastanud, et mõni selline alus esineks. Seega ei ole kohus sisuliselt põhjendanud, miks ta kohaldab ärikeeldu ja miks on nimetatud piirangu kohaldamine proportsionaalne. Pankrotiavalduse esitamata jätmise osas on kohtud tuginenud üksnes võlgniku ajutise halduri hinnangulistele järeldustele. Võimaliku kassapuudujäägi osas ei ole S. Brilist kriminaalmenetluses kahtlustatavaks tunnistatud. Ärikeelu kohaldamine on niivõrd suur ettevõtlusvabaduse riive, et selle kohaldamiseks on vajalik suurem tõendamiskoormis. Nimetatud koormis on halduril. Ringkonnakohus ei taganud S. Brilisele võimalust esitada vastuväiteid halduri seisukohtadele. 3. veebruaril 2010 esitas S. Brilis Riigikohtule taotluse asja menetluse uuendamiseks, kuna mõlemad tema vastu algatatud kriminaalasjad on lõpetatud. 7. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis 25. novembri 2009. a määrusega asja kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks

§ 91

lg-s 2 sätestatud ärikeelu kohaldamise eesmärgi, eelduste ja ulatuse küsimuses lahendada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegiumi arvates tuleb määruskaebus rahuldada ning maakohtu ja ringkonnakohtu määrused TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel (koostoimes §-ga 695) tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Asi tuleb TsMS § 701 lg 3 kolmanda lause alusel saata uueks lahendamiseks maakohtusse.
2. Kolleegium käsitleb esmalt lühidalt olulisi asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium

§ 91

lg 2 sisu ja eesmärki (II) ning ärikeelu ja selle rikkumise tagajärgi (III), samuti ärikeelu määramise menetluspõhimõtteid (IV). Lõpetuseks võtab kolleegium seisukoha praeguse asja kohta ja lahendab menetluslikud küsimused (V). I

1. Asjas ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud: S. Brilis oli võlgniku juhatuse liige; S. Brilis ei esitanud võlgniku pankrotiavaldust, selle esitas võlgniku teine juhatuse liige H. Mollok
2. juulil 2008; võlgniku pankrotimenetlus algatati
3. juulil 2008 ja pankrot kuulutati välja
4. novembril 2008;
5. detsembril 2008 esitas Tartu Maakohus kuriteoteate võlgniku juhatuse liikmete, sh S. Brilise vastu KarS § 3851 ja § 201 tunnustel ning S. Brilise suhtes on alustatud kriminaalasi. II
6. Kolleegium peab esmalt vajalikuks käsitleda

§ 91lg 2 järgse ärikeelu eesmärke ning normi kohaldamise aluseid ja tagajärgi.

Kuigi Riigikohus on ärikeelu olemust ja eesmärke käsitlenud ka varem (vt nt

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-00), on need seisukohad avaldatud enne
3. jaanuari 2004 kehtinud

§ 35kohta.

Selle olulisim erinevus võrreldes kehtiva

§-ga 91 seisneb selle

1. lõikes sätestatud nn menetlusjärgse ärikeelu määramise aluste põhimõttelises erinevuses (kehtivas õiguses eeldab see isiku süüditunnistamist kuriteos). Lisaks on oluliselt ja korduvalt muudetud äriühingu juhatuse liikme vastutuse regulatsiooni. Just nimetatud regulatsioonid omasid aga vähemalt osaliselt tähendust varasema Riigikohtu praktika põhjendusena. Samuti jõustus
2. detsembril 2008 KarS § 491, mis sätestab ärikeeluga olemuslikult sarnase lisakaristuse - ettevõtluskeelu. Ärikeelu määramise menetluslike põhimõtete kindlakstegemisel tuleb arvestada ka uue tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumisega
3. jaanuarist 2006 ning selle ja pankrotiseaduse
4. jaanuarist 2009 jõustunud oluliste muudatustega. Seega on õiguslik olukord vahepeal oluliselt muutunud, mida ei saa ärikeelu olemuse ja tähenduse määratlemisel jätta tähelepanuta. 12.

§ 91

lg 2 järgi võib kohus juriidilisest isikust võlgniku pankroti korral määrata, kes selle seaduse § 19 lg-tes 1 ja 3 nimetatud isikutest ei või pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist.

§ 19

lg 1 järgi on ärikeeluga esmajärjekorras hõlmatavad juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikmed. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 31 lg 2 esimese lause järgi on eraõigusliku juriidilise isiku esmane juhtorgan juhatus. S. Brilis kui võlgniku juhatuse liige on seega isik, kellele kohus võis ärikeeldu kohaldada. 13.

§ 91

lg 2 sõnastus on sedavõrd lai, et sellest ei ole võimalik üheselt järeldada, mis eesmärgil seda sätet peaks kohaldama ning kas

§ 91lg 2 eesmärk erineb sama paragrahvi esimese või kolmanda lõike eesmärgist.

Teadmata sätte eesmärki, ei ole võimalik hinnata, mis juhtudel peaks kohus talle antud diskretsiooni rakendama ja kas praegusel juhul on seda tehtud nõuetekohaselt. 14.

§ 91lg 2 eesmärgi otsimisel pöördub kolleegium esmalt ajaloolise tõlgenduse poole.

1992. a pankrotiseaduse algses redaktsioonis praeguse

§ 91lg-ga 2 sarnast normi ei olnud.

Selle § 35 sätestas üksnes ettevõtluse keelu füüsilisele isikule (analoogiliselt kehtiva

§ 91lgga 1).

1992. a pankrotiseaduse seletuskirjas ei märgitud selle sätte kohta midagi.

§ 91

lg-ga 2 sarnane ärikeeld lisati pankrotiseadusse koos § 35 uue redaktsiooni andmisega (selle lg-na 2)

1. detsembril 1996 vastu võetud ja alates
2. veebruarist 1997 jõustunud Eesti Vabariigi pankrotiseaduse muutmise seadusega. Selle eelnõu seletuskirjas selgitatakse seadusemuudatust järgmiselt: "Selle sätte lisamise tingis praktikas korduvalt tõusetunud probleem - pankrotistunud juriidilise isiku juhid jätkavad kohe uutes äriühingutes juhtidena. Seaduse parandus võimaldab kohtul seda õigust piirata, parandus on suunatud nn pankrotimeistrite vastu." Sellest võib järeldada esmajoones seadusandja soovi takistada ühe juriidilisest isikust võlgniku pankroti põhjustanud isikutel teha sama teiste juriidiliste isikute puhul.
3. Riigikohtu varasemast praktikast, esmajoones määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-26-00 järeldub, et

§ 91

lg 2 eesmärk on kolmandate isikute preventiivne kaitse, tõkestamaks ärikeelu subjektil toime panna uusi võimalikke süütegusid või tekitada kolmandatele isikutele kahju. Sama tuleneb Riigikohtu

1. mai
2. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-70-00 ja
3. jaanuari
4. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-158-04 (p 12). Seega on Riigikohtu varasema praktika järgi ärikeelu näol tegemist preventiivse sunnivahendiga. Kolleegium jagab Riigikohtu varasemat seisukohta, et

§ 91lg 2 järgse ärikeelu põhiliseks eesmärgiks on olla preventiivne sunnivahend.

Seejuures tuleb kolleegiumi arvates sätet tõlgendada kitsendavalt, kuna ärikeeluga riivatakse intensiivselt isiku põhiõigusi: töökoha valiku vabadust (põhiseaduse (PS) § 29 lg 1), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandi kasutamise vabadust (PS § 32 lg 2). Samuti õigustab kitsendavat tõlgendamist see, et karistuslikul eesmärgil saab isiku suhtes ärikeeluga sarnaseid meetmeid kohaldada üksnes KarS §-de 49 või 491 alusel. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et

§ 91

lg 2 alusel saab ärikeeldu kohaldada üksnes isiku suhtes, kes on pannud pankrotistunud juriidilist isikut juhtides suure tõenäosusega toime kuriteo, kuid keda ei ole selle eest veel süüdi tunnistatud (põhjendatud kuriteokahtlus) ning kelle puhul on tõsine oht, et ta võib ärikeelu kohaldamata jätmisel toime panna uusi sarnaseid kuritegusid. Ärikeelu kohaldamiseks ei piisa väärteokahtlusest või üksnes võimalikust kahju tekitamisest. 16. Preventiivse õiguskaitsevahendina võib ärikeeld seega sarnaselt kriminaalmenetluses rakendatavate tõkenditega - näiteks sarnaselt ametist kõrvaldamisega kriminaalmenetluse seadustiku § 141 alusel - tõkestada edasiste kuritegude toimepanemist. Samas leiab kolleegium, et isiku vastu algatatud kriminaalmenetluse tagamine ei ole iseenesest ärikeelu eesmärk. Ärikeelu kohaldamine ei ole seaduse järgi seotud kriminaalmenetlusega konkreetse isiku suhtes, vaid võlgniku pankrotimenetlusega. Ka ei sõltu ärikeelu kestus võimaliku kriminaalmenetluse kestusest, vaid on piiratud pankrotimenetluse kestusega, mis võib olla kriminaalmenetlusest nii lühem kui ka pikem. Ärikeeldu saab isiku suhtes kohaldada sõltumata sellest, kas ta on tunnistatud kriminaalasjas kahtlustatavaks või süüdistatavaks. Tuleb siiski arvestada, et kui pärast ärikeelu kohaldamist ei ole mõistliku aja jooksul isiku suhtes ärikeelu kohaldamise aluseks olnud käitumise tõttu kriminaalmenetlust alustatud, tuleb pankrotimenetluses kaaluda ärikeelu lõpetamist. Teisalt ei ole välistatud, et näiteks pärast kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist ilmnevad pankrotimenetluses uued tõendid isiku võimaliku kuriteo kohta. Sellisel juhul võib olla põhjendatud (uuesti)

§ 91lg 2 alusel (varem lõpetatud) ärikeeldu kohaldada.

Kui isik mõistetakse kriminaalmenetluses õigeks tegudes, millest lähtudes isikule ärikeeld määrati või kui isiku suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse kuriteokoosseisu puudumise tõttu, on see aluseks ärikeelu lõpetamiseks. Ärikeeldu on alust kohaldada üksnes niikaua, kui püsib oht, et isik paneb toime eelnimetatud kuritegusid. Sellise ohu äralangemisel või olulisel vähenemisel tuleb kohtul ärikeeld lõpetada. 17. Riigikohus on leidnud määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-00, et ärikeelu määramine ei ole kohtu suvaotsustus ja määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-70-00, et ärikeelu kohaldamise määruses tuleb märkida ärikeelu kohaldamise alused ning põhjendada ärikeelu kohaldamise vajadust. Seega ei piisa ärikeelu rakendamiseks vaid sellest, et isik vastab formaalselt ärikeelu subjektile esitatavatele kriteeriumitele, nt on võlgniku juhatuse liige. Pankrotiseaduse § 91 lg 2 eesmärk ei ole karistada

§ 19

lg-tes 1 ja 3 nimetatud isikuid selle eest, et nende kaastoimimisel tegutsenud juriidiline isik on pankrotistunud. Kolleegiumi arvates oleks isiku karistamist ainuüksi tema juhitud juriidilise isiku maksejõuetuse eest

§ 91lg 2 eesmärgina ka väga raske põhiseaduslikult õigustada.

Olemuslikult on karistus õigusrikkumise eest kohaldatav meede, mille sisuks on isiku õiguste või vabaduste kitsendamine ja mille alus on isiku süü (vt Riigikohtu üldkogu

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p-d 17 ja 18). Seega eeldab isiku karistamine vältimatult seda, et ta oleks toime pannud õigusvastase ja süülise teo. Tänapäeval käsitatakse maksejõuetust valdavalt vaid ebaõnnestumisena, mis tuleb ületada. Sätte laiendavat tõlgendamist ei õigusta ka

§ 91

lg 2 avar tekst ja võrdlus sama paragrahvi esimese lõikega, samuti viidatud eelnõu seletuskiri. 18. Kolleegiumi arvates ei ole

§ 91lg 2 eesmärk samuti isiku karistamine mingi toime pandud süüteo (Kar

S § 3) eest. Esiteks räägib selle vastu juba

§ 91

lg 2 tekst, mis ei eelda isiku süüditunnistamist (millega see eristub ka selgelt sama paragrahvi

1. lõikest), st ärikeeld ei ole sätestatud formaalselt karistusena. Pankrotimenetluses ei ole võimalik isiku süütegu tuvastada, kuna see saab toimuda üksnes kriminaal- või väärteomenetluses. Samuti võiks see, kui pankrotimenetluses otsustatakse, kas kohaldada isiku suhtes karistamise eesmärgil ärikeeldu teo eest, milles isik on varasemas kriminaal- või väärteomenetluses süüdi tunnistatud, sattuda vastuollu PS § 23 lg-s 3 sätestatud teistkordse menetlemise keelu ehk nn ne bis in idem põhimõttega. Osutatud põhimõte keelab karistada isikut ühe ja sama teo eest mitmes erinevas iseseisvas menetluses (vt lähemalt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p-d 14-26). Täiendavalt osutab kolleegium sellele, et karistusseadustikus on lisakaristusena sätestatud ärikeeluga sarnased tegutsemiskeeld (§ 49) ja ettevõtluskeeld (§ 491), kuigi nende rakendusjuhtude piiritlemine võib olla problemaatiline. Riigikohus on leidnud ka, et KarS § 1 lg 1 mõtte kohaselt peaksid süütegude eest karistamise üldised alused ja piirid olema kodifitseeritud põhikaristusõigusena karistusseadustikus (vt Riigikohtu
2. juuni
3. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-32-08, p 15). Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et karistuslikul eesmärgil saab isikult võtta õiguse tegeleda ettevõtlusega või kuuluda juriidilise isiku teatud organitesse üksnes KarS § 49 või § 491 alusel. Mõistetavalt ei saa

§ 91

lg 2 eesmärgina olla õigusriiklikult aktsepteeritav isiku karistamine pankrotistunud juriidilist isikut juhtides oletatavasti toime pandud, st nõuetekohaselt tuvastamata süüteo (süütegude) eest. 19. Riigikohtu varasemast praktikast järeldub, et ärikeelul on ka pankrotimenetluse tagamise funktsioon. Nii on Riigikohus viidatud määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-00 leidnud, et ärikeeldu võib kohaldada pankrotimenetluses kerkida võivate takistuste ärahoidmiseks. Määruses tsiviilasjas nr 3-21-158-04 (p 12) on Riigikohus samuti märkinud, et ärikeeldu kohaldatakse mh vältimaks pankrotimenetluse võimalikke takistusi. Ärikeeldu võimaldab pankrotimenetluse tagamisvahendina näha ka tõik, et

§ 91

paikneb

4. ptk-s "Võlgniku õigused ja kohustused" koos pankrotimenetlust tagava võlgniku teabe andmise kohustuse (§ 85), vandekohustuse (§ 86), osavõtu kohustuse (§ 87), elukohast lahkumise keelu (§ 88) ning sundtoomise ja arestiga (§ 89). Samuti seatakse ärikeeld pankrotimenetluse ajaks. Kolleegiumi arvates saab ärikeeld võlgniku pankrotimenetlust tagada siiski üksnes piiratult. Võlgniku juhatuse liige ei saa pankrotimenetluses võlgniku varaga nagunii enam toiminguid teha, kuna vara käsutusõigus on halduril. Samuti ei taga ärikeeld isiku n-ö kättesaadavust pankrotimenetluses, nagu seda teeb nt elukohast lahkumise keeld. Ärikeeluga isiku võimalik motivatsioon aidata ärikeelust vabanemise lootuses paremini kaasa menetluse kiirele toimumisele ei põhjendaks üldjuhul samuti ärikeelu seadmist, kuna tema võimalused menetluse kestust mõjutada on tihti piiratud. Selles osas näeb kolleegium

§ 91

lg 2 erinevust võrreldes sama paragrahvi esimese lõikega, millel on ka jooksva pankrotimenetluse tagamise eesmärk.

1. Riigikohus on varem näinud ärikeelu ühe eesmärgina ka pankrotivõlgniku ja tema võlausaldajate kahju hüvitamise nõuete tagamist (vt nt Riigikohtu määruseid tsiviilasjas nr 3-2-1-26-00 ja nr 3-2-1158-04, p 12). Kolleegiumi arvates saab ärikeeld ka seda eesmärki täita üksnes piiratult. Seaduses ei ole ette nähtud juhatuse liikmete laialdast isiklikku vastutust juriidilise isiku kohustuste eest. Kui lisakohustuste võtmise takistamist võiks iseenesest näha ka ärikeelu seadmise põhjendusena, ei tagaks ärikeeld seda sisuliselt. Kuna ärikeeld piirab isiku võimalusi tulu teenida ja oma vara suurendada, võib tulemus olla ka hoopis vastupidine. III
2. Järgnevalt käsitleb kolleegium ärikeelu ja selle rikkumise õiguslikke tagajärgi, hindamaks ärikeelust tingitud kitsenduse tegelikku ulatust.
3. Kolleegiumi arvates ei piiritle

§ 91lg 2 sellest tulenevaid kitsendusi selgelt.

Muu hulgas ei ole selge, kas isikul keelatakse olla üksnes Eesti või ka välismaise juriidilise isiku juhtorgani liige (mh nt välismaa äriühingu Eesti filiaali juhataja), samuti kas isik võib nt kuuluda mittetulundusühingu kontrollorganisse või erakonna volikogusse.

1. Riigikohus on
2. aprilli
3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-06 (p 8) leidnud, et ärikeelu kohaldamine ei või olla üldine, ning et ärikeelu kohaldades peab kohus märkima "millise ettevõtluse või muu majandustegevusega ei või füüsiline isik tegelda". Kolleegium nõustub sellega ja lisab, et isikul ei või keelata abstraktselt olla ettevõtja. Ärikeelu saanud isiku jaoks peab olema mh selge, kas ärikeeld keelab tulu saamisele suunatud tehingute tegemise (püsiva majandustegevuse või üldse igasuguse majandustegevuse), st kas isik ei tohi enam sõlmida ühtki töövõtu- või käsunduslepingut kellelegi mingi teenuse osutamiseks või vara osta, müüa või vahendada jne.
4. Kolleegiumi arvates ei mõjuta isikule ärikeelu seadmine tema õigussuhet pankrotivõlgnikuga, st isik on edasi võlgniku juhatuse liige. Selliselt tagatakse paremini pankrotimenetlust ja seal võlgniku õiguste ja kohustuste täitmist, mh võimaliku võlgniku kaebeõiguse teostamist. See ei välista isiku juhatuse liikmeks oleku lõppemist muul alusel.
5. Kolleegiumi arvates ei ole ärikeelul seaduse järgi ka muus osas otsest tsiviilõiguslikku toimet ning see on suunatud kohustusena keelu subjektile hoiduda tegudest, millega kaasneb ärikeelu rikkumine. Ärikeelu rikkumise eest näeb KarS § 373 ette karistuse. Kui ärikeelu jõustumine lõpetaks automaatselt isiku juhtorgani liikme staatuse kolmandates juriidilistes isikutes, puuduks KarS §-l 373 mõte, sest selles ette nähtud kuriteokoosseisule vastavat tegu ei oleks võimalik toime panna (vt selle sätte rakendamise kohta ka Riigikohtu
6. septembri 2009 a. otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-61-09, pd 36-38.4). Seega ei katkesta ärikeelu jõustumine n-ö iseenesest isiku olekut kolmanda juriidilise isiku juhatuses või nõukogus või nt tema ametiseisundit kohtumääruse alusel määratud likvideerijana. Samuti ei mõjuta kohtulahendiga likvideerijaks või juhatuse liikmeks määratud isikule ärikeelu kohaldamine tema määramise kohtulahendi kehtivust. Vastupidine vähendaks põhjendamatult tsiviilkäibekindlust. Samamoodi ei mõjuta ettevõtjaks olemise keeld ärikeelu aluse isiku tehtud tehingute kehtivust ega tema omandatud õigusi ega kohustusi. Seega on ärikeelu aluse isiku enese kohustus tagada, et ta ärikeeldu ei rikuks, mh ei annaks nõusolekut enda valimiseks juhatuse liikmeks või astuks juhatusest tagasi ning hoiduks keelatud majandustegevusega tegelemast. Selle kohustuse rikkumine võib kaasa tuua isiku vastutuse KarS § 373 järgi. Samas peab ka äriühing, kelle juhatusse ärikeeluga isik kuulub, tagama, et tema juhatuse koosseis vastaks seadusele. Nii sätestab nt osaühingu puhul ÄS § 180 lg 31, et juhatuse liikmeks ei või olla mh isik, kellel on keelatud olla juhatuse liige kohtulahendi alusel. Juhatuse koosseisu seadusega vastavusse viivimist saab äriühingult sundlõpetamise ähvardusel nõuda registripidaja ÄS § 59 lg 6 alusel. IV
7. Järgnevalt käsitleb kolleegium ärikeelu määramisel ja muutmisel kehtivaid põhimõtteid.
8. Ärikeelu määramise asi kui pankrotimenetlusega seotud asi lahendatakse

§ 3lg 2 kolmanda lause ja Ts

MS § 475 lg 1 p 122 järgi hagita menetluses. Nii

§ 91lg 2 kui ka Ts

MS § 476 lg 1 võimaldavad kohtul määrata ärikeelu omal algatusel. See tähendab mh, et kui nt võlgniku pankrotihaldur pöördub kohtu poole isikule ärikeelu kohaldamise palvega, ei ole kohus avaldusega seotud. Seega ei saa pankrotihaldur kaevata ka ärikeelu määramata jätmise peale. 28. TsMS § 198 lg 3 teise lause järgi eeldatakse, et hagita menetluse osalised on isikud, kellel on õigus hagita menetluses tehtava määruse peale kaevata. Maakohtu menetlust lõpetava määruse peale võib TsMS § 660 lg 3 esimese lause järgi edasi kaevata isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud.

§ 91

lg 4 esimese lause järgi saab isik, kellele ärikeeldu kohaldati, esitada selle määruse peale määruskaebuse. Muudele isikutele määruse peale kaebamise õigust ette nähtud ei ole. Halduril ega pankrotivõlgnikul ei ole ärikeelu määramise menetluses kaebeõigust, kuna nende õigusi sellega ei kitsendata ning nende menetlusosaliseks lugemiseks ei tulene alust ka mujalt seadusest. Selles osas on seadus varasemaga võrreldes muutunud ning lähtuda ei saa Riigikohtu varasemast teistsugusest seisukohast (vt

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-02, p 8). Menetlusosaliseks mittelugemine ei takista kohtul aga haldurit (võlgnikku) vajadusel ära kuulata, kuid ka see ei tee temast TsMS § 198 lg 3 kolmanda lause järgi veel menetlusosalist.
3. Kolleegium leiab, et isik, kelle suhtes on alustatud ärikeelu seadmise menetlust, tuleb enne ärikeelu määramist maakohtus üldjuhul ära kuulata. Kuna ärikeeld piirab isiku põhiõigusi ja pankrotimenetlus võib kesta suhteliselt pikka aega, võib isiku ärakuulamine ära jääda üksnes vältimatul juhul, eelkõige kui isik ei ole kohtule kättesaadav või ei kasuta kohtu pakutud ärakuulamise võimalust. Isikul peab olema võimalik vastu vaielda võimalikele ärikeelu määramise põhjustele ja taotleda kohtult ärikeelu ulatuse määramist või piiramist. Menetlusõiguse muutumise tõttu ei ole enam asjakohased Riigikohtu varasemad seisukohad, mille järgi võis ärikeelu määrata isikule teda ära kuulamata (vt nt Riigikohtu viidatud määruseid tsiviilasjades nr 3-2-1-26-00 ja nr 32-1-70-00). Minimaalselt tuleb isikule teatada tema suhtes ärikeelu kohaldamise kavatsusest, edastades talle nt menetluse algatamise määruse, ja küsida tema seisukohta. Isiku ärakuulamisel tuleb lähtuda TsMS § 477 lg-s 4 sätestatud põhimõtetest. Lähtudes TsMS § 477 lg-st 2, ei pea ärakuulamiseks korraldama kohtuistungit.
4. Kui maakohus isikut enne ärikeelu määramist ära ei kuulanud ega võimaldanud ka selleks taotlust esitada, on see TsMS § 656 lg 1 p 1 järgi enamasti aluseks maakohtu lahendi tühistamisele ringkonnakohtus. Vähemalt üldjuhul ei ole see puudus ringkonnakohtus kõrvaldatav TsMS § 656 lg 2 alusel, mh põhjusel, et ärikeeldu kohaldades toimib kohus omal algatusel ja peab tagama oluliste asjaolude igakülgse kaalumise juba maakohtus. Erandlikult võib see tulla kõne alla nt juhul, kui isik ise loeb enda ärakuulamise ringkonnakohus piisavaks ja on vastu asja maakohtule uueks lahendamiseks saatmisele. Puuduse kõrvaldamiseks ei saa lugeda isikule üksnes maakohtu määruse peale kaebuse esitamise võimaluse tagamist. Kui ringkonnakohus sel juhul maakohtu määrust ei tühista, võib see TsMS § 692 lg 5 esimese lause (ja § 701 lg 3 kolmanda lause) järgi anda Riigikohtule aluse nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu lahendid tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kuna kolleegium leiab, et isiku ärakuulamine maakohtus on üldjuhul vältimatu, ei ole enam kohaldatav Riigikohtu varasemast praktikast tulenev põhimõte, et ärikeelu määruse peale esitatud kaebus tuleb ringkonnakohtus läbi vaadata kohtuistungil (vt nt Riigikohtu määrused tsiviilasjades nr 3-2-1-26-00 ja nr 3-2-1-70-00). Seega võib ringkonnakohus lahendada kaebuse ka kirjalikus menetluses.
5. Kuna kolleegium leidis, et ärikeeldu tuleb isiku suhtes kohaldada esmajoones kui preventiivset sunnivahendit (vt määruse p 15), tuleb selle kohaldamist ka ärikeelu määruses põhjendada.
6. Kolleegium leidis, et

§ 91

lg 2 alusel saab ärikeeldu kohaldada üksnes isiku suhtes, kes on pannud pankrotistunud juriidilist isikut juhtides suure tõenäosusega toime kuriteo, kuid keda ei ole selle eest veel süüdi tunnistatud (põhjendatud kuriteokahtlus) ning kelle puhul on tõsine oht, et ta võib ärikeelu kohaldamata jätmisel toime panna uusi sarnaseid kuritegusid (vt määruse p 15). Seega tuleb kohtul

§ 91

lg 2 kohaldamisel esmalt näidata põhjendatud kuriteokahtlus, st et kohtul on alust arvata, et isik on pankrotistunud juriidilist isikut juhtides pannud suure tõenäosusega toime kuriteo. Kuriteokahtlus peab tuginema konkreetsetele andmetele ja kohus ei saa selle põhjendamisel piirduda üksnes üldsõnalise tõdemusega, et asja materjalide pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus. Põhjendatud kuriteokahtluse kui ärikeelu kohaldamise eelduse tuvastamine ei ole aga mõistetavalt isiku süüküsimuse lõplik otsustamine. Seetõttu on kohtul kuriteokahtluse püstitamisel võimalik teatud piirides kõrvale kalduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud tõendamisreeglitest, samuti kehtib kõnealuse küsimuse lahendamisel nn lihtsustatud tõendamisstandard. Näiteks on kohtul kuriteokahtluse olemasolu hinnates tavapärasest suuremas ulatuses võimalik tugineda olemasolevate tõendite kõrval ka üldinimlikule ja pankrotimenetluslikule kogemusele. 33. Kuna preventiivse sunnivahendi kohaldamise keskseks kriteeriumiks on isiku ohtlikkus, tuleb ka seda ärikeelu määruses põhjendada. Seega tuleb määruses esitada põhjendused, miks kohus leiab, et isik võib edaspidi ettevõtjana tegutsedes või juriidilist isikut juhtides toime panna kuritegusid. Isiku ohtlikkust hinnates tuleb kohtul esmajoones arvestada neid pankrotivõlgnikku juhtides toime pandud tegusid, milles kohus isikut kahtlustab. Kaaludes ärikeelu kohaldamist

§ 91

lg 2 alusel, peab kohus silmas pidama oletatavate kuritegude olemust - eeskätt seda, kuivõrd ulatuslik võis olla nende mõju juriidilise isiku maksejõuetuks muutumisele ja võlausaldajate huvidele. Näiteks kahtlus, et osanikust juhatuse liige on üks kord omastanud väikese summa pankrotivõlgniku raha, ei pruugi olla ärikeelu kohaldamiset õigustavaks ohuhinnanguks. Samas ei pruugi see, et kuriteod, mille toimepanemises kohus isikut kahtlustab, on suhteliselt väheulatuslikud, iseenesest välistada ärikeelu kohaldamist. Samuti tuleb isiku ohtlikkuse hindamisel põhjendada, kas ja miks kohtleb kohus isikut talle ärikeelu määramisel teisiti kui nt sama juridiilise isiku teisi juhatuse liikmeid. Täiendavalt saab ärikeelu kohaldamise kaalumisel arvestada ka isiku varasemat käitumist muude juriidiliste isikute juhtimisel. Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud (vt ka Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06, p 15). Kohus peab põhjendama aga ka seda, miks ta leiab, et on oht nende tegude kordumiseks, ning kuidas ärikeeld seda võib takistada. Ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks).
3. Kuna ärikeeld kitsendab nii isiku töökoha valiku vabadust, ettevõtlusvabadust kui ka omandi käsutamise vabadust, peab kohus kaaluma, millises osas ta isikule kitsendusi seab. Sarnaselt Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-15-06 (p 8) märgituga (vt määruse p 23), leiab kolleegium, et ärikeelu kohaldades peab kohus märkima, millise majandustegevusega ei või isik tegelda. Ärikeelu määruse resolutsioonis ei piisa üksnes

§ 91lg 2 loetelu kordamisest.

Minimaalselt tuleb täpsustada, mis on isikule keelatud, kui kohus keelab tal ettevõtjaks olemise, nt tuleb märkida, mis valdkonnas ei tohi ta iseseisva majandustegevusega püsivalt tegeleda. Isikul peab olema võimalik ärikeelu määrusest järeldada, millised võimalused talle sissetuleku teenimiseks jäävad. Keelates isikule juriidilise isiku juhtorgani liikmeks olemise, tuleb vajadusel täpsustada, kas isikul keelatakse üksnes juhatuse ja/või nõukogu liikmena tegutseda või tehakse seda nt mingite juriidiliste isikute liikide kohta (nt jäetakse isikule õigus osaleda korteriühistu juhatuses) või piiratakse tema osalemist mingil kindlal tegevusalal (nt ehituses või kinnisvaravahenduses) tegutseva juriidilise isiku juhtimises. Kõik see on lahutamatult seotud ka isikust tuleneva ohu hindamisega, st kohus peaks isikule keelama sellise tegevuse, mille käigus on potentsiaalne võimalus, et isik võib panna toime samalaadseid kuritegusid, mida ta tõenäoliselt tegi pankrotivõlgniku juhtimisel. Sellest tulenevalt tuleb nt eraldi põhjendada, miks pankrotiavalduse esitamisega hilinenud juhatuse liikmel keelatakse tegelda ettevõtjana nt talupidamisega. 35. Pankrotimenetluse lõppemisega lõpeb ärikeeld

§ 91lg 2 järgi automaatselt.

Ärikeeld lõpeb muu hulgas pankroti raugemisega, aga ka pankrotimääruse tühistamisel. Ärikeelu lõpetamiseks ei pea kohus sellisel juhul tegema eraldi määrust ärikeelu lõpetamise kohta. Ärikeelu lõppemine on aluseks ÄS § 691 alusel avalikustatud ärikeelu andmete kustutamiseks. Kohus võib TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi määruse tühistada või seda muuta, kui määrusel on kestev, mitte ühekordne toime ning selle aluseks olevad asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. Riigikohus on ka oma määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-158-04 (p 12) leidnud, et ärikeeluga isik võib taotleda keelu tühistamist, kui menetluse ajal ärikeelu kohaldamise alus ära langeb. Seega võib kohus ka pankrotimenetluse ajal isiku ärikeelu alt vabastada või ärikeelu ulatust kitsendada, aga ka laiendada. Kuigi

§ 91

lg 2 (erinevalt lg-st 1) seda otse ette ei näe, võib kohus muu hulgas anda isikule nõusoleku osalemiseks nt mingi konkreetse juriidilise isiku juhatuses või mingi tehingu tegemiseks. Isik tuleb ärikeelu alt vabastada, kui tema ohtlikkust põhjendavad asjaolud on ära langenud, nt isik on kuriteos, millest lähtudes kohus ärikeeldu põhjendas, õigeks mõistetud (vt ka määruse p 16). Sellisel juhul teeb maakohus ärikeelu lõpetamise määruse, tühistamata ärikeelu seadmise määrust. 36. Ärikeelu määramisel peab kohus arvestama ka sellega, millal tehtav määrus jõustub ja muutub ärikeelu alusele isikule täitmiseks kohustuslikuks. Sõltuvalt sellest, kui koormav on ärikeeld isikule, peab kohus arvestama, kui kiiresti jõuab isik ärikeelust tulenevalt mõistlikult oma tegevuse ümber korraldada. Kuna tegemist on hagita asjaga, jõustub ärikeelu määrus TsMS § 478 lg 3 ja § 466 lg 3 esimese lause järgi, kui möödunud on kaebetähtaeg või kui kaebus jäetakse rahuldamata või läbi vaatamata. Samas kuulub ärikeelu määrus TsMS § 478 lg 4 esimese lause järgi üldiselt viivitamatule täitmisele alates päevast, kui see ärikeelu alusele isikule teatavaks tehakse (sama järeldub

§ 5lg-st 3).

Seega tekib isikul põhimõtteliselt kohe alates ärikeelu määruse saamisest kohustus oma tegevus ärikeeluga kooskõlla viia (nt tagasi astuda äriühingute juhatustest, lõpetada ettevõtjana sõlmitud tehingud jne). Vastasel juhul võidakse teda karistada KarS § 373 järgi. Eriti juhul, kui isik on enne ärikeelu määramist kohtult taotlenud aega oma tegevuse kooskõlla viimiseks ärikeeluga (vähemalt üldjuhul tuleks kohtul seda isikult ka küsida), peaks kohus isikule selle aja TsMS § 478 lg 4 teise lause alusel võimaldama. V

1. Asjas on erinevaid arvamusi andnud võlgniku pankrotihaldur. Kolleegiumi arvates ei ole ei tema ega võlgnik ärikeelu määramise asjas menetlusosalised (vt määruse p 28). Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks eraldi käsitleda pankrotihalduri seisukohti, mis on esitatud Riigikohtu menetluses.
2. Maakohus on määranud S. Brilisele ärikeelu, võimaldamata tal taotleda enda eelnevat ärakuulamist, rikkudes nii TsMS § 477 lg-t 4 (vt ka määruse p 29). Ringkonnakohus lahendas tema määruskaebuse kirjalikus menetluses. Märkides määruses küll kaks kuriteo tunnustega tegu, ei põhjendanud maakohus, miks ta leiab, et S. Brilis võib olla ohtlik kolmandatele isikutele ja kuidas ärikeeld kolmandaid isikuid kaitseb (vt määruse p 33). Lisaks on maakohus piirdunud ärikeeldu määrates seaduse tsiteerimisega ega ole määranud täpselt, mida ta S. Brilisele keelab (vt määruse p 34). Ringkonnakohus neid põhjendusi ei muutnud. Eelnevad põhjused on aluseks nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamisele. Asi tuleb saata samale maakohtule uueks lahendamiseks käesolevas määruses nimetatud põhimõtete kohaselt.
3. Kolleegium ei pea võimalikuks võtta seisukohta S. Brilise poolt pärast taotluste esitamiseks ette nähtud aja möödumist esitatud menetluse uuendamise taotluse kohta. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks lahendamiseks, saab maakohus arvestada S. Brilise taotluses esitatud väiteid.
4. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Priit Pikamäe, Tambet Tampuu