Obsah (14)

§ 14§ 244§ 208§ 101§ 135§ 188§ 118§ 6§ 108§ 127§ 139§ 115§ 140§ 116

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 244 lg-s 3 sätestatuga. Tuvastatud on, et hageja ja kostja pidasid enne kinnisasja võõrandamist läbirääkimisi müügilepingu sõlmimiseks, kuid lepingu olulistes tingimustes kokkuleppele ei jõutud. Seega ei tulenenud

§ 14lg 3 järgi neile läbirääkimistest õiguslikke tagajärgi.

Kostja lepingurikkumine on ilmselge. Hagejal oli omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 121 lg 10 järgi õigus teostada ostueesõigust. Hageja teostas ostueesõigust

§-s 250 sätestatud tähtaja jooksul ning hageja ja kostja vahel tekkis

§ 244lg 1 alusel kehtiv müügileping samadel tingimustel 22.

detsembril 2003. a sõlmitud müügilepinguga.

§ 208

lg 1 järgi on müüja üheks põhikohustuseks teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale, millele vastavad ostja kohustused tasuda müüjale ostuhind rahas ja võtta asi vastu. Kostja ei saanud sellist müügilepingujärgset kohustust täita (see on õiguslikult võimatu), sest 22. detsembril 2003. a sõlmitud asjaõiguslepinguga oli kinnisasja omandiõigus läinud üle kolmandale isikule I. Hagejal on õigus nõuda kostjalt

§ 101lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

Hageja nõuab

§ 135lg 2 järgi hinnavahe hüvitamist.

Viidatud sättest tuleneb, et kui kahjustatud lepingupool taganeb lepingust, võib ta kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe tasumist, kui lepingujärgse kohustuse esemel on lepingu täitmise kohas või muus mõistlikult aluseks võetavas kohas olemas turuhind.

§ 135lg 2 kohaldamine eeldab, et kahjustatud lepingupool on lepingust taganenud.

Hageja loeb end taganenuks kostjaga sõlmitud müügilepingust alates 21. juunist 2006, st alates viidatud Riigikohtu otsusele järgnevast päevast, ning taganemine toimus järelduslikult kahjunõude esitamisega kostjale. Põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist saab sõltuvalt asjaoludest vaadelda järeldusliku (konkludentse) taganemisena lepingust, kuid oluline on tuvastada sellekohase tahteavalduse tegemine (nõude esitamine) teisele lepingupoolele (

§ 188lg 1).

Hageja ei ole esitanud taganemisavaldust

§ 118lg 1 p-s 1 sätestatud mõistliku aja jooksul.

Hageja pidi kostja lepingurikkumisest teada saama hiljemalt Tallinna Linnakohtu

1. märtsi
2. a otsusest, millega jäeti rahuldamata hageja nõuded kolmandate isikute vastu ning tuvastati, et kostja ei ole täitnud
3. detsembri
4. a müügilepingust ja hageja ostueesõiguse teostamise avaldusest tulenevat kohustust teha võimalikuks kinnisasja omandi üleminek hagejale. Hageja oli juba ostueesõiguse teostamise avalduse tegemise ajal teadlik, et lisaks nimetatud müügilepingule sõlmiti ka asjaõigusleping ning kolmas isik I ei soostu kinnistu omandiõigust loovutama. Samuti pidi hageja teadma

§ 244lg 1 sisust.

Riigikohtu otsus ei tekita, muuda ega lõpeta hageja õigusi kostja suhtes, selles üksnes konstateeritakse lepingupoolte olemasolevaid õigusi ja kohustusi. Hageja tegi tuvastatud asjaoludel taganemisavalduse

1. aasta novembris, s.o ligikaudu 2 aastat ja 8 kuud pärast kostja lepingurikkumisest teadasaamist. Kui lähtuda sellest, et hageja taganes müügilepingust
2. juunil 2006, oleks viivituse pikkuseks enam kui 15 kuud. Seega on hageja taganemise õiguse

§ 118

lg 1 järgi kaotanud ning kahju hüvitamise nõude esitamine

§ 135lg 2 järgi on välistatud.

Isegi juhul, kui hageja ei oleks

§ 118

lg 1 p 1 järgi kaotanud õigust müügilepingust taganeda, oleks taganemise õigus välistatud

§ 6lg-s 2 (samuti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) §s 138) sätestatud hea usu põhimõttest tulenevalt. Hageja käitumine on olnud vastuoluline ning vähemalt üheks taganemisõiguse teostamise eesmärgiks oli kostjale kahju tekitamine. Riigikohtu viidatud otsusega lõppenud kohtuvaidluses nõudis hageja kostjaga sõlmitud müügilepingu täitmist. Pärast kohtumenetlust otsustas hageja aga kostjaga sõlmitud müügilepingust taganeda. Võlaõigusseadus ei välista otseselt õigust muuta valitud õiguskaitsevahendit, kuid see peab olema kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja pidi nii ostueesõiguse teostamisel kui ka 31. märtsil 2004. a hagiavalduse esitamisel eeldama või võimalikuks pidama, et kostjal võib osutuda võimatuks täita hagejaga sõlmitud müügilepingut.

§ 108

lg 2 p-st 1 tulenevalt ei või võlausaldaja kohustuse täitmist nõuda, kui kohustuse täitmine on võimatu. Vaatamata sellele esitas hageja kostja vastu täitmisnõude. Sellises olukorras võis kostja eeldada, et hageja ei kasuta enda taganemisõigust. Seetõttu ei peaks kostja kandma ka riske, mis kaasnevad kinnisasja turuhinna tõusuga ajavahemikus, mil hageja püüdis oma täitmisnõuet realiseerida. Eeltoodud asjaoludel soovib hageja hinnavahe hüvitamise nõude esitamise abil sisuliselt rikastuda, mis on vastuolus

§ 127lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga.

Kahju (hinnavahe) hüvitamise vajadus tekkis vähemalt osaliselt hageja enda tegevuse tagajärjel - alusetuks osutunud täitmisnõude esitamise tõttu kohtule. Hageja saanuks nõuda kostjalt põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist ka Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsusega lõppenud kohtuvaidluses. Hageja saab jätkuvalt sellise nõude esitada, kuid nõude aluseks ei saa olla

§ 135lg 1 või 2.

Samuti on küsitav, kas pärast taganemisõiguse lõppemist

§ 118

lg 1 kohaselt säilib võlausaldajal nn suur kahju hüvitamise nõue (täitmise asemel esitatav kahju hüvitamise nõue). Kuivõrd hagejal ei ole kostja vastu kahju hüvitamise nõuet, on alusetu ka esitatud viivisenõue. Kuivõrd hageja on kaotanud õiguse nõuda kinnisasjade hinnavahe hüvitamist, ei ole vaja käsitleda küsimusi kostja vastutuse ulatusest ja kahju suurusest.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, kuid loobus sellest ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Ringkonnakohus jättis
3. oktoobri
4. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja apellatsioonkaebuse ja lõpetas menetluse vastuapellatsioonkaebuse osas, võttes kostja vastuapellatsioonkaebusest loobumise vastu. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb hageja nõue rahuldada juhul, kui poolte vahel oli leping, millest tulenevat kohustust kostja rikkus, rikkumise tagajärjel tekkis kahju, kahju suurus on tõendatud ning kostja vastutab tekkinud kahju eest. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et ostueesõiguse teostamise tagajärjel tekkis poolte vahel müügileping ning kostja rikkus müügilepingust tulenevat kinnisasja omandiõiguse ülemineku võimalikuks tegemise kohustust. Hageja tugines oma nõudes

§ 135

lg-le 2, samuti

§ 127lg-le 1.

Kahju eest hüvitise saamiseks

§ 135

lg 2 alusel peab leping olema taganemise tagajärjel lõppenud ja lepingulise kohustuse väärtus peab taganemise hetke seisuga olema lepingu sõlmimise aegsest väärtusest suurem ning hageja peab olema eeltoodut tõendanud. Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust, et hetkeks, mil hageja sai teada, et tema suhtes ostueesõiguse teostamise tagajärjel tekkinud müügilepingut ei täideta ja tal ei õnnestu oma õigusi ka hagi esitades maksma panna, oli 29. detsember 2003, mil hagejale teatati ostueesõiguse teostamise aluseks oleva müügilepingu sõlmimisest. Siis sai hageja teada, et ostueesõiguse teostamise aluseks oleva müügilepinguga paralleelselt tegi kostja ka kinnistu käsutustehingu. Kuivõrd tagastatud maja üürniku ostueesõigusel ei ole sellekohase kinnistusraamatusse kantud märkuseta asjaõiguslikku toimet, pidi hageja ostueesõiguse teostamise aluseks olevast müügilepingust teada saades mõistma, et selle müügilepingu täitmise nõude esitamine on täitmise võimatuse tõttu

§ 108lg 2 p-st 1 tulenevalt välistatud.

Sellest hetkest alates tuleb hakata arvestama taganemise teostamise mõistlikku aega

§ 118tähenduses.

Maakohtu põhjendus, et nimetatud tähtaeg hakkas kulgema Tallinna Linnakohtu otsuse tegemisest, tuleb otsusest välja jätta. Nõustuda ei saa ka hageja seisukohaga, et taganemise mõistlikku tähtaega tuleb lugeda Riigikohtu otsuse tegemisele järgnevast päevast. Kohtu otsusega ei loodud uut õigust, kohtud tegid otsuse tuginedes seadusele, mis jõustus

1. juulil
2. Pooled ei vaidle selle üle, et selgesõnalist taganemisavaldust ei ole hageja kostjale teinud. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja taganes müügilepingust
3. juunil 2006, s.o päev pärast Riigikohtu otsuse, milles sedastati, et hageja ostueesõigusel ei ole asjaõiguslikku toimet, kuulutamist. Enne seda kuupäeva ei saanud kostjaga sarnane mõistlik isik hinnata hageja käitumist selliselt, et hageja oleks võinud tahta müügilepingust taganeda, sest kuni
4. juunini 2006 nõudis hageja kohtumenetluses müügilepingu täitmist. Mõistlik isik ei või aru saada, et samal ajal, kui hageja nõuab kohtus müügilepingu täitmist, võiks hageja müügilepingust taganeda, seda eriti olukorras, kus hageja ei ole selgesõnalist taganemisavaldust kostjale kunagi teinud. Teistsugusele seisukohale ei anna alust ka hageja väide, et ta nõudis kostjalt müügilepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist juba enne Riigikohtu otsuse tegemist, sest olukorras, kus hageja nõuab müügilepingu täitmist, ei saa mõistlik isik kahju hüvitamise nõude esitamisest taganemise tahet järeldada. Kuivõrd vaidlusalusest müügilepingust taganemise mõistlik aeg

§ 118tähenduses hakkas kulgema alates 29.

detsembrist

1. a, siis
2. juuni
3. a seisuga oli see tähtaeg möödunud.

§-s 118 sätestatud tähtaja pikkuse hindamisel tuleb lähtuda sellest, mis võis olla aeg, pärast mille möödumist võis lepingupooltega sarnane mõistlik isik eeldada, et isik, kelle suhtes lepingut rikuti, enam rikkumisest tulenevat taganemisõigust ei kasuta. Lepingut rikkunud pool ei pea ligi kaks ja pool aastat pärast seda, kui kahjustatud pool taganemisõigust andvast lepingurikkumisest teada sai, eeldama, et kahjustatud pool lepingust selle tõttu taganeb.

§-s 118 sätestatud taganemistähtaega ei mõjuta asjaolu, et kahjustatud lepingupool esitab selle aja jooksul kohtusse perspektiivitu täitmisnõude, mis hiljem jäetakse rahuldamata. Kuivõrd hageja väitis ise, et kõige varasem aeg, millal ta väljendas kostjale taganemise tahet, oli 21. juuni 2006 ning et selleks ajaks oli hageja juba taganemisõiguse

§ 118

alusel kaotanud, ei ole tähtsust sellel, millal täpselt ning millise teoga hageja kostjale taganemise tahet väljendas. Hageja leiab ekslikult, et lisaks aegumistähtajale ei saa olla muud tähtaega, mis tema taganemisõiguse teostamise välistaks.

§ 118

1g-d 1 ja 2 eristavad selgesti aegumisest tulenevat taganemise välistamist ja taganemise välistamist tulenevalt sellest, et lepingust taganetakse pärast

§ 118lg-s 1 sätestatud mõistliku tähtaja möödumist.

Kuivõrd hageja oli

§-st 118 tuleneva taganemisõiguse kaotanud, ei ole pooltevaheline müügileping taganemise tõttu lõppenud ning kohaldada ei saa

§ 135lg-t 2.

Kahju ei saa nõuda ka tuginedes

§ 127

lg-le 1, sest kirjeldatud olukorrale (hageja jääb müügilepingu rikkumise tõttu ilma asjast, mille väärtus hiljem suureneb) tuleb kohaldada erinormi (

§ 135

).

§ 135

kehtestamisel ei saanud olla seadusandja eesmärgiks see, et juhul, kui üks nõude eeldus (lepingust taganemine) on täitmata, võiks hageja samale tulemusele jõuda kahju määramise üldist alust kasutades. Isegi kui

§ 127

lg 1 kohalduks, ei oleks selle sätte alusel hagejale kahju tekkinud.

§ 127

lg 1 järgi saanuks hageja kahjuks olla hinnavahe, mis oleks tekkinud ostueesõiguse teostamise aluseks olnud müügilepingu sõlmimise aja ja selle hetke vahel, mille jooksul oleks hagejaga sarnane mõistlik isik pidanud omandama vaidlusaluse kinnisasjaga sarnase kinnisasja. Hageja pidanuks endale sellise kinnisasja soetama mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta kinnisasjast ilmajäämisest teada sai. Selliseks mõislikuks ajaks on paar kuud ning see hakkas kulgema

1. aasta lõpust, mil hageja sai teada kostja lepingurikkumisest, ning lõppes
2. aasta veebruari lõpus. Asjas ei ole tõendatud, et kinnisasja hind ostueesõiguse teostamise avalduse aluseks olnud müügilepingu sõlmimise ja hageja poolt vaidlusalusest kinnisasjast ilmajäämise vahelise aja jooksul tõusis. Kui asjas kohalduks

§ 127

lg 1, tuleks kahjuhüvitist

§ 139lg 1 alusel ka vähendada.

Kui hageja sai teada vaidlusalusest kinnisasja võõrandamisest, pidanuks ta kahju vältimiseks omandama esimesel võimalusel vaidlusaluse kinnisasjaga sarnase kinnisasja. Seda aga hageja ei teinud. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et hagi tuleb jätta rahuldamata ka seetõttu, et hageja on kostja vastu hüvitisnõuet esitades käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Asja materjalid ei anna alust järelduseks, et hageja eesmärgiks oli tekitada kostjale kahju. Sellekohane käsitlus tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Hageja tegevus kostja vastu nõude esitamisel oli kantud eesmärgist saada kostjalt hüvitist kahju eest, mille hageja hinnangul kostja tekitas. Õige on maakohtu seisukoht, et hagi rahuldamine viiks hageja alusetu rikastumiseni, sest kahju hüvitamise eeldused on täitmata. Kuivõrd hagejale ei ole tekkinud kahju, mille hüvitamist kehtiv seadus ette näeb, tuleb jätta hageja põhinõue rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu ei tule rahuldada ka intressinõuet. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 115lg-t 2 ja 3 ja § 118 lg-t 1.

Kui lepingulise põhikohustuse täitmise asemel nõutakse kahju hüvitamist, hõlmab see ka lepingust taganemist ning nõude tähtaegse esitamise suhtes kehtib vaid seaduses sätestatud aegumistähtaeg (TsÜS § 146), mitte

§ 118lg-s 1 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg.

Seega on konkludentse taganemise puhul põhjendamatu välistada

§ 135

lg 2 kohaldamine seetõttu, et kahjunõude esitamisega kaasnevat taganemist piiraks

§ 118

lg-s 1 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg.

§ 118lg 1 asjas ei kohaldu.

Isegi kui asjas kohalduks

§ 118

lg 1, oleks ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et hageja sai kostja lepingurikkumisest teada hetkel, mil teda teavitati algse ostjaga kokkulepete sõlmimisest 29. detsembril 2003. Ringkonnakohus kohaldas sellise järelduse tegemisel valesti TsÜS § 69 lg-t 1 ja

§ 244lg-t 1.

Hageja ei saanud teada lepingurikkumisest enne, kui ta tegi ostueesõiguse teostamise avalduse, sest enne seda hageja ja kostja vahel lepingut ei olnud. Hageja sai kostja lepingurikkumisest teada Riigikohtu

1. juuni
2. a otsusest, kus selgitati, et ORAS § 121 lg-s 10 sätestatud ostueesõigusel ei ole asjaõiguslikku toimet. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 127lg-t 1.

Isegi kui

§ 135

lg 2 asjas ei kohalduks, oleks hagejal kahju hüvitamise nõue tulenevalt

§ 115

lg 2 esimesest lausest ja § 114 lg-st 4 ning kahjuhüvitise leidmisel saaks juhinduda eelkõige

§-st

1. Sel juhul tuleks hüvitise suurus leida
2. aasta augusti seisuga, s.o arvestades kahe kuu möödumist Riigikohtu
3. juuni
4. a otsuse saamisest. Ringkonnakohus rikkus ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 4, kui tugines asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Nii leidis ringkonnakohus, et hageja pidanuks mõistlikult käitudes omandama asenduskinnistu hiljemalt
5. aasta veebruariks ja selleks ajaks ei olnud kinnistu väärtus muutunud. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata

§ 140

. Kui kohus leidis, et kahjuhüvitise väljamõistmine viiks hageja alusetu rikastumiseni, võinuks ta viidatud sätte alusel kahjuhüvitist vähendada.

1. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb kostja sellele vastu, leides et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
2. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ning kostja esindaja oma vastuväidete juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ja muutis kohtuotsuse põhjendusi, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata selles osas TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
4. Kolleegium käsitleb esmalt müügilepingust taganemise õiguse kaotamisega seonduvat

§ 118

järgi, kuna lepingu täitmise asemel kahju hüvitise nõudmine

§ 135järgi eeldab lepingust taganemist.

Kohtud analüüsisid põhjendatult, kas asjas esineb

§ 118

lg 1 p-s 1 lepingust taganemisele sätestatud piirang.

§ 118

lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganema õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellelest teada saama. Tegemist on õigust lõpetava, mitte aegumistähtajaga. Viidatud säte teenib õigusrahu saavutamise eesmärki - kahjustatud poolel tuleb mõistliku aja jooksul otsustada õiguskaitsevahendi kasutamise üle, et anda lepingut rikkunud poolele selgust, kas jätkata lepingu täitmist või mitte. Mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks võib erinevate lepinguliikide puhul olla erinev. Mõistliku aja kestust mõjutab mh see, millises ulatuses on lepingut täidetud. Samuti tuleb arvestada, et lepingu puhul, mille täitmine on lepingut rikkunud poole tõttu võimatu, peaks olema taganemise mõistlik aeg pikem, sest nendel juhtudel ei saa kahjustatud pool esitada täitmisnõuet ja lepingut rikkunud pool ei saa arvata, et ta peaks lepingu täitma. Kahjustatud lepingupoole tegelikuks õiguskaitsevahendiks täitmise võimatuse korral ongi kahju hüvitamise nõue.

§ 118

lg-t 1 täiendab sama sätte lg 2, mille kohaselt on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Arvestades, et aegumistähtajad on küllaltki pikad, on

§ 118

lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg üldjuhul siiski lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub

§ 118lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus.

11. Ringkonnakohus leidis, et hageja on taganemisõiguse kaotanud, sest taganemine ei toimunud

§ 118lg 1 p-s 1 sätestatud mõistliku aja jooksul.

Sellise järelduse tegemisel võttis ringkonnakohus aluseks selle, et hageja sai lepingurikkumisest teada

1. detsembril 2003, kui talle teatati ostueesõiguse teostamise aluseks oleva müügilepingu sõlmimisest ning hageja saab lugeda müügilepingust taganenuks Riigikohtu otsuse tegemise päevale järgnenud päevast (
2. juunist 2006). Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel ei pidanud kostja eeldama, et hageja taganeb müügilepingust ligi kaks ja pool aastat pärast seda, kui ta sai teada taganemisõigust andvast lepingurikkumisest, ning taganemistähtaega ei mõjutanud see, et kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni nõudis hageja müügilepingu täitmist. Kolleegium eeltoodud järeldustega ei nõustu.
3. Hageja osutab kassatsioonkaebuses õigesti, et temaga sõlmitud müügilepingu rikkumine ei saanud toimuda enne, kui ta tegi ostueesõiguse teostamise avalduse (
4. veebruar 2004).

§ 244

lg-te 1 ja 4 kohaselt toimub ostueesõiguse teostamine ostueesõigust omava isiku avalduse tegemisega müüjale ja ostueesõiguse teostamisel loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Sellest, et kostja ei täida ostueesõiguse tagajärjel tekkinud müügilepingut, sai hageja kolleegiumi arvates teada hiljemalt

1. märtsil 2004, kui hageja esitas kostja ja kolmandate isikute vastu hagi. Järgnevalt tuli ringkonnakohtul arvestada, et hagi esitamisest
2. märtsil
3. a kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni
4. juunil
5. a nõudis hageja müügilepingu täitmist, st hagejal ei olnud selgust, et müügilepingu täitmine on võimatu. Kostja ei olnud aga müügilepingut täitnud ja täitmine oli võimatu. Kostja kui lepingut rikkunud pool võis arvestada, et hageja kahjustatud poolena ei kasuta oma taganemisõigust, alles mõistliku aja jooksul pärast täitmise võimatuse ilmnemist. Kolleegium märgib, et kui täitmine on võimatu lepingut rikkunud poole tõttu, ei pruugi

§ 118

lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg olla lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub

§ 118lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus.

Kolleegium leiab, et hageja taganemine lepingust ei saa

§ 118

lg 2 järgi olla tühine, sest tema müügilepingu täitmise nõue (nõue kinnistusraamatu kannete kustutamiseks ja uute kannete tegemiseks nõusoleku andmise kohustuse olemasolu tuvastamiseks) ei ole aegunud. Kinnisomandi üleandmise nõude, kinnisasja asjaõigusega koormamise, asjaõiguse üleandmise või lõpetamise või asjaõiguse sisu muutmise nõude aegumistähtaeg on kümme aastat (TsÜS § 146 lg 5). TsÜS § 147 lgte 1 ja 2 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, s.o hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 160 lg-te 1 ja 3 järgi aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks ning lõpeb kohtulahendi jõustumisega. Seega peatus hageja kohustuse täitmise nõude aegumine viidatud sätete kohaselt 31. märtsil 2004. a, mil hageja esitas kostja ja kolmandate isikute vastu hagi, ning nõude aegumise peatumine lõppes 20. juunil 2006. a, s.o vaidlusaluses asjas Riigikohtu otsuse avalikult teatavakstegemise päeval. TsÜS § 168 lg 1 järgi ei arvestata aega, mille kestel aegumine oli peatunud, aegumistähtaja hulka. Arvestades eeltoodut, on kolleegiumi arvates ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et 21. juuniks 2006. a oli hageja

§ 118järgi taganemisõiguse kaotanud.

Samuti leidis ringkonnakohus ekslikult, et tähtsust ei ole sellel, millal täpselt hageja müügilepingust taganes.

1. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, millal hageja müügilepingust taganes. Kui hageja taganes lepingust
2. juunil
3. a, nagu ringkonnakohus märkis, siis ei olnud kindlasti hageja taganemisõigust kaotanud. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist saab tuvastatud asjaoludel vaadelda konkludentse taganemisena lepingust (vt nt Riigikohtu
4. mai
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16). Kui hageja ei taganenud lepingust
6. juunil
7. a, tuleb ringkonnakohtul otsuse p-s 12 märgitut arvestades kindlaks määrata mõistlik aeg, mille jooksul võis hageja müügilepingust taganeda. Kui hageja ei ole

§ 118

lg 1 p 1 järgi taganemisõigust kaotanud, tuleb ringkonnakohtul otsustada

§ 135lg 2 järgi hageja kahjunõude rahuldamise üle.

1. Kolleegium juhib tähelepanu ka järgnevale. Tehingust tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Asjaolu, et hageja esitas
2. märtsil
3. a hagi kostja ja kolmandate isikute vastu kohustuse täitmiseks, peatas küll hageja kohustuse täitmise nõude aegumise (vt otsuse p 12), kuid ei mõjutanud hageja kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega. Seega ei peatanud viidatud hagi esitamine TsÜS § 160 lg 1 järgi hageja kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja kulgemist. Kahju hüvitamise nõude aegumine oleks sarnastel juhtudel välditav, kui lepingu täitmise nõudes kohtusse pöördunud kahjustatud isik esitaks alternatiivselt kahju hüvitamise nõude juhuks, kui tema täitmisnõue jääb rahuldamata (nt täitmine osutub võimatuks). Sellise kahju hüvitamise nõude puhul saab kahjustatud isik määrata, et sarnaselt

§ 116

lg 5 esimeses lauses sätestatuga tuleks ta täitmisnõude võimatuse korral lugeda lepingust taganenuks. 15. Kolleegiumile jääb arusaamatuks kassatsioonkaebuse väide

§ 140

põhjendamatu kohaldamata jätmise kohta, kuivõrd selle paragrahvi kohaldamise eeldus on kahjuhüvitisnõude rahuldamine.

1. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
2. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest osaühing Advokaadibüroo Eversheds Ots&Co. TsMS § 149 lg-s 8 on sätestatud, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Hageja on kassatsioonkaebuses märkinud, et kautsjon tuleb tagastada osaühingu Advokaadibüroo Eversheds Ots&Co arvelduskontole. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Villu Kõve