Obsah (6)

§ 196§ 142§ 145§ 108§ 113§ 162

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 416 lg-s 1 sätestatud nõuded täitnud. Kostjad on kohustust rikkunud ning hageja oli õigustatud

§ 196

alusel lepingud erakorraliselt üles ütlema ning nõudma kostjatelt krediidi tagastamist ja lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi maksmist. Viidates

§ 142

lg-le 1 ja krediidilepingule, leidis maakohus, et kuna kostja II käendajana kostja I (põhivõlgniku) kohustusi ei täitnud, on kostja II oma kohustust käendajana rikkunud. Tuginedes

§ 145

lg-le 1 ja käenduslepingu p-le 1, mis sätestab käendaja solidaarvastutuse ja piiritleb käendaja vastutuse maksimaalselt 225 276 krooniga, leidis maakohus, et kuna hageja nõue kostja II vastu ei ületa lepingujärgset vastutuse suurust, on hageja õigustatud nõudma kostjate suhtes solidaarvastutuse kohaldamist. Asja materjalidega on tõendatud, et lepingu ülesütlemisel 25. oktoobril 2007 võlgnesid kostjad hagejale tagastamata krediidina 59 375 krooni 70 senti.

§ 108

lg 1 ja § 401 lg 1 alusel tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista tagastamata krediit 59 375 krooni 70 senti. Kostjatelt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista ka lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 7600 krooni 64 senti. Hageja on viivise arvutamisel võtnud aluseks lepingujärgse intressimäära 24,99% võlgnetavast summast aastas, saades sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks lepingu ülesütlemise ajaks 11 krooni 19 senti ning ajavahemiku eest

1. oktoober 2007 kuni
2. veebruar 2009 19 036 krooni 34 senti. Kuigi maakohus möönis, et lepingus kokkulepitud viivisemäär on finantsoperatsioonides ja riiklike sissenõudeorganite poolt (maksuamet, kohtutäitur jne) tavapäraselt kasutatavast oluliselt kõrgem, on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning põhimõtteliselt on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimääraga samaväärses määras. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjatelt viivist määras, mis vastab tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäärale. Samas leidis maakohus, et praegusel juhul tuleb

§ 113

lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada.

§-s 101 loetletud nn sanktsioneerivad õiguskaitsevahendid (leppetrahv lepingu täitmise nõudena ja viivis) on suunatud eeskätt võlausaldajal lepingu rikkumise tõttu kaasneva võimaliku kahju ärahoidmisele ja vähendamisele ning seeläbi võlausaldajale rikkumiseelse seisundi tagamisele.

seob sanktsioneerivate õiguskaitsevahendite kohaldamise võlausaldaja kahju suurusega (

§ 113

lg 5 ja § 161 lg 2) ning annab kohtule õiguse vähendada nii viivise, leppetrahvi kui ka kahjuhüvitise suurust (

§ 113lg 8, § 162 lg 1, § 140).

Kuna praegusel juhul on võlgnikud (kostjad) kohustatud laenuandjale/hagejale tagastama laenusumma ja maksma suhteliselt kõrget intressi, on

§ 162

lg 1 valguses kostjatelt lepingujärgse intressimääraga samas määras viivise väljamõistmine kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Samuti arvestas maakohus kostjate majanduslikust olukorrast tulenevat suutmatust tasuda hageja nõutavas määras viivist. Kostjad on kohtule avaldanud, et nad ei tööta ning nende sissetulekuks on vaid sotsiaalabitoetused (lapsetoetus), mistõttu jääb kostjate sissetulek ühe pereliikme kohta alla elatusmiinimumi. Seetõttu pidas maakohus otstarbekaks ja õiglaseks vähendada kostjatelt väljamõistetava viivise suurust 10 000 kroonini. Otstarbekas ja õiglane on jätta eeltoodud motiividel hageja nõue kostjatelt lisanduva viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Võla sissenõudmise kulude nõude puhul ei ole tegemist mitte lepingujärgsete maksetega, vaid sisuliselt soovib hageja enda kantud kulude väljamõistmist, mis on võimalik kahjunõude esitamisel. Kahjunõude saab esitada üksnes juhul, kui viivis või leppetrahv ei kata kogu kahju. Kohus on rahuldanud hageja viivisenõude summas, mis ligikaudu kümnekordselt ületab võla sissenõudmisega hagejal väidetavalt tekkinud kulutuste (kahju) suuruse. Võla sissenõudmise kulutused peavad olema vajalikud ja põhjendatud ega saa sõltuda ühe lepingupoole (hageja) ühepoolselt kehtestatavast hinnakirjast. Hinnakirjas sisalduvad kirjaedastustariifid (100-400 krooni) on ebamõistlikult kõrged, sest ületavad mitmekümnekordselt postiteenuseid osutavate ettevõtete tariife ning isegi hõlmates töövahendite, töö- ja ajakulu jms maksumust, ei kajasta hageja kehtestatud tariifid toimingu sooritusega kaasnevat eeldatavat mõistlikku ja põhjendatud kulutust. Tulenevalt hageja majandus- ja kutsetegevusest võib eeldada selliste sissenõudetoimingute trafaretsust ja seeläbi sellega kaasneva kulutuse optimeeritust, mistõttu ei ole põhjendatud hageja esindaja väited soorituse keerukusest tuleneva kulukuse kohta. Seetõttu pidas maakohus mõistlikuks ja põhjendatuks võla sissenõudekulude suuruseks 600 krooni.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti viivis 9036 krooni 34 senti välja mõistmata, ning teha uus otsus, millega mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivis 19 036 krooni 34 senti ning alates
2. veebruarist 2009 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis määraga 24,99% tagastamata krediidisummast aastas. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus jättis menetluskuludest 83,02% kostjate ja 16,98% hageja kanda, ning palus jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
3. Kostja II vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
5. oktoobri
6. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi sissenõutavaks muutunud viivise 9036 krooni 34 sendi ja alates
7. veebruarist 2009 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni arvestatava viivise väljamõistmiseks. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistis kostjalt I hageja kasuks lisaks välja sissenõutavaks muutunud viivise 9036 krooni 34 senti ning kostjatelt I ja II solidaarselt alates
8. veebruarist 2009 viivise 24,99% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus solidaarselt kostjate kanda.

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist

§ 162

järgi.

§ 162

lg-st 1 tuleneb samuti, et leppetrahvi võib vähendada kohustatud lepingupoole nõudmisel. Kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Asja materjalidest nähtub, et kostja I ei ole taotlenud viivise vähendamist. Seetõttu puudus maakohtul seadusest tulenev alus kostjalt I nõutavat viivist vähendada ning kostjalt I tuleb lisaks välja mõista

1. veebruari
2. a seisuga 9036 krooni 34 senti viivist. Maakohtu otsus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja
3. veebruari
4. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 10 000 krooni on põhjendatud. Lepingupoole majandusliku seisundi hindamine on

§ 162lg 1 järgi üheks viivisenõude vähendamise eelduseks.

Samas ei ole põhjendatud hageja väide, et kohus ei ole kostja II majanduslikku seisundit hinnanud. Tartu Maakohtu

1. augusti
2. a määrusega anti kostjale II riigi õigusabi ning selle aluseks oli tema majanduslik seisund. Eeltoodu kinnitab samuti, et kostja II, kes viibib lapsehoolduspuhkusel ja kasvatab üksi kahte alaealist last, majanduslik seisund oli

§ 162lg 1 kohaselt aluseks viivise vähendamiseks.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et viivis 19 036 krooni 34 senti on ebamõistlikult suur. Maakohus on sissenõutavaks muutunud viivist 19 036 krooni 34 senti vähendanud 10 000 kroonini, seega arvestuslikult kokkulepitud viivisemäära 24,99% vähendanud ligikaudu 1/2 võrra ehk ligikaudu 12,5%-ni. Nimetatud viivisemäär on suurem kui seadusjärgne viivisemäär. Ringkonnakohus leiab, et viivisemäär ca 12,5% on mõistlik

§ 162lg 1 tähenduses.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta on saanud suuremat kahju kui ligikaudu 12,5% suuruse määraga arvestatud viivis. Põhjendatud on hageja seisukoht, et maakohus on ekslikult jätnud rahuldamata tema nõude alates 4. veebruarist 2009 kuni põhivõla täieliku tasumiseni arvestatava viivise väljamõistmiseks. Viivise vähendamise nõude võib esitada ainult siis, kui viivis on muutunud sissenõutavaks. Seega enne sissenõutavaks muutumist ei ole kohustatud poolel ka viivise vähendamise nõudeõigust ning maakohus ei saanud vähendada viivist, mis ei olnud veel sissenõutavaks muutunud. Kohtuotsuse tegemise ajal ei olnud maakohtul võimalik etteulatuvalt hinnata

§ 162lg-s 1 märgitud asjaolusid.

Võlgnikul on õigus täitemenetluse käigus muu hulgas vaidlustada viivise suurust. Hageja nõude rahuldamise tõttu 86 612 krooni 68 sendi ulatuses muutis ringkonnakohus maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ning jättis solidaarselt kostjate kanda 92,69% maakohtus kantud menetluskuludest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja II esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega kostjalt II mõisteti solidaarselt kostjaga I hageja kasuks välja viivis 24,99% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni, ning jätta jõusse maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kostjalt II lisanduva viivise väljamõistmiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus kohaldanud vääralt

§ 162sätteid ning see on viinud väära kohtulahendi tegemiseni.

Kostja II ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et viivise vähendamise nõuet on võimalik esitada vaid juhul, kui viivis on muutunud sissenõutavaks ning kohus ei saa etteulatuvalt hinnata, kas kohustatud isiku suhtes esinevad

§ 162lg-s 1 märgitud asjaolud.

Kostja II ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et võlgnikul on õigus täitemenetluses vaidlustada viivise suurust. Kohtul tuleb

§ 162

lg 1 alusel väljamõistetava viivise vähendamiseks esitatud taotluse lahendamisel esmalt hinnata, kas viivisemäär on ebamõistlikult suur, ning seejärel arvestada teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et viivisemäära vähendades on maakohus esmalt pidanud lepingus sätestatud viivisemäära ebamõistlikult kõrgeks ning nimetatud asjaolu tulevikus ümberhindamiseks ei ole alust. Kostjate sissetuleku suurus võib tõepoolest muutuda, kuid ei saa eeldada, et lähitulevikus muutuks majanduslik olukord selliseks, et viivisemäär 24,99% tasumata rahasummast aastas oleks ühiskonna üldist heaolutaset arvestades mõistlik ning vastaks lepingupoolte huvidele ja majanduslikule seisundile. Seega oli maakohtul võimalik anda hinnang ka kuni võlasumma lõpliku tasumiseni väljamõistetavale viivisele ning seda vähendada. Tühistades maakohtu otsuse lisanduva viivise väljamõistmise osas ning viidates võimalusele vaidlustada viivise suurus täitemenetluses, on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-t

1. Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsuse kohaselt peavad kostjad tasuma solidaarselt viivise katteks 24,99% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Seega on viivise lõplik suurus kohtulahendi kohaselt välja arvutatav ning küsitav on täitemenetluses viivise vähendamise taotlemine asjaolude tõttu, mis esinevad juba praegu.
4. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja II kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega kostjalt II mõisteti solidaarselt kostjaga I hageja kasuks välja alates
6. veebruarist 2009 viivis 24,99% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Asjas on tühistatud osas võimalik teha TsMS § 691 p 5 alusel uus otsus, millega mõista kostjalt II hageja kasuks välja alates
7. veebruarist 2009 viivis 12,5% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
8. Ringkonnakohus on leidnud, et võlasumma lõpliku tasumiseni väljamõistetava viivise vähendamise nõude võib esitada ainult siis, kui viivis on muutunud sissenõutavaks. Kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu. Tulenevalt

§ 113

lg-st 8 võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist

§ 162

järgi.

§ 162

lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nimetatud sätetest ei tulene, et kohtu vähendatud viivisemäär ei võiks kohalduda ka viivisele, mis muutub sissenõutavaks pärast kohtuotsuse tegemist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivisemäär on ebamõistlikult suur võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga. Praegusel juhul sai kohus ise otsustada vähendatud viivisemäära kohaldamise ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise suhtes. Seega puudub võlgnikul vajadus vaidlustada sissenõutavaks muutuva viivise suurust TMS § 221 alusel. 11. Ringkonnakohus on tõlgendanud vääralt

§ 162, kuid pole rikkunud menetlusõiguse norme. Seetõttu on Riigikohtul Ts

MS § 691 p 5 alusel võimalik ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus. Ringkonnakohus on praegusel juhul pidanud mõistlikuks viivisemääraks 12,5% tagastamata krediidisummast aastas. Kuna vähendatud viivisemäära saab kohaldada ka viivise suhtes, mis muutub sissenõutavaks pärast kohtuotsuse tegemist, tuleb viivisemäära 12,5% tagastamata krediidisummast aastas kohaldada ka alates

1. veebruarist 2009 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni sissenõutavaks muutuva viivise suhtes. Kuna viivise vähendamist taotles vaid kostja II, tuleb vähendatud viivisemäära kohaldada üksnes kostja II suhtes.
2. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude jaotuse osas esimese astme kohtus ja ringkonnakohtus jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Pooled võivad TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest. Kohtuotsuse resolutsiooni selguse ja täidetavuse huvides esitatakse käesolevas otsuses kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus.
3. Kostja II kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest Annika Vahtre. Hageja on alates
4. jaanuarist
5. a kehtiva TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise korral tagastada Annika Vahtrele. Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik