Obsah (9)

§ 1045§ 334§ 326§ 276§ 127§ 134§ 108§ 1043§ 1050

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) §-st 131. Kohtul tuleb hinnata, kas kostja tegevus oli õigusvastane, kas sellega tekitati kahju ning kas kahju tekitamise ja kostja tegevuse vahel oli põhjuslik seos. Kostja kohustuseks on tõendada, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi. Kostja on käitunud

§ 1045

lg 1 p-de 5 ja 7 alusel õigusvastaselt, sest ta asus elamut lammutama olukorras, kus vaidlusalune eluruum oli veel hageja valduses ja kasutuses. Kostja rikkus sellega hageja õigust kodu puutumatusele, tema üürilepingust tulenevat õigust kasutada üüritud asja, samuti karistusseadustikus kehtestatud kohustust tagada hageja kodu puutumatus. Karistusseadustiku (KarS) § 314 järgi on ebaseaduslik eluruumist väljatõstmine karistatav tegu. Kostja pidanuks esitama hageja vastu hagi vara väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Kohtusse pöördumise kohustus on

§ 334lg 1 alusel üürileandjal, kel tuleb tõendada üürilepingu ülesütlemise kehtivust.

Üürnikul on vaja kohtusse pöörduda vaid juhul, kui üürilepingu lõpetamine on üürniku arvates

§ 326alusel tühine.

Kodu puutumatuse õiguse rikkumine on selline rikkumine, millest võib tekkida mittevaraline kahju. Ehitise lammutamise tulemusena ei ole võimalik seda enam kasutada, seega on kostja ebaseaduslikul tegevusel põhjuslik seos hageja õiguste rikkumisega. Kohtule esitatud kostja

1. juuni
2. a teatisest ja
3. juuni
4. a garantiikirjast nähtub, et kostja on pakkunud hagejale asenduseluruumi. Kostja on püüdnud olukorda lahendada, kuid asunud siiski elamut ennatlikult lammutama. Kostja on tegutsenud otsese tahtlusega, sest lammutamiseks tuli enne teha hulgaliselt toiminguid (lammutusloa taotlemine, tehnika ja inimeste palkamine). Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole ebaseaduslikus tegevuses süüdi. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid, et ta tegutses ebaseaduslikult ettevaatamatusest või hooletusest. Hageja vastu hagi esitamine näitab kostja teadmist, et ta tegutseb õigusliku aluseta. Elamu elektri ja veega varustamine üürilepingu ajal oli kostja lepingujärgne kohustus, mistõttu tuleb kohaldada ka võlaõigusseaduses üürisuhte kohta sätestatut.

§ 276

lg 1 sätestab, et üürileandja on kohustatud asja üürnikule üle andma kokkulepitud ajaks koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagama asja hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal. Kohtule esitatud OÜ Ehitusekspertiisibüroo arvamusest nähtub, et hoone oli 2005. aasta aprillis tugevalt amortiseerunud. Hoones puudus vee- ja gaasivarustus, elektripaigaldis oli amortiseerunud ja ohtlik. Eluruumi üürimisel on asja kasutamiseks sobiva seisundi tagamiseks vajalik, et eluruum oleks varustatud vee, kanalisatsiooni ning elektriga. Kostja ei täitnud üürilepingu kehtivuse ajal oma kohustust üürileandjana. Samas ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks esitanud kostjale nõudmisi üürilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Samuti ei ole hageja kasutanud muid seadusega ette nähtud üürniku õigusi (nt nõudnud üüri alandamist). Hageja pöördus küll politsei poole, kuid eraõigusliku vaidluse lahendamise meetodiks tuleb pidada eelkõige läbirääkimiste pidamist või hagi esitamist kohtusse. Varalise kahju mõistlikuks suuruseks on

§ 127lg 6 alusel 50 000 krooni.

Hageja on esitanud nimekirja koduse sisustuse esemetest, mis hävisid seetõttu, et maja katus lasi vett läbi. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hageja korter oli sisustatud, kuid täpset esemete loetelu ei ole tunnistajad esitanud. Kohtule esitatud arve-saatelehtedest nähtub, et hageja on soetanud enne vaidlusalusest eluruumist lahkumist endale arvutitehnikat. Oluline ei ole tuvastada kõiki koduse sisustuse esemeid. Vaidlusalune eluruum oli hageja peamine elukoht ja järelikult olid seal olemas ka elementaarsed vajalikud esemed, et eluruumi saaks elamiseks kasutada. Oluline ei ole tuvastada ka iga eseme kahjustuste suurust, sest see oleks liigselt aeganõudev ja kulukas. Ei ole mõistlik eeldada, et hageja kasutaks edaspidi niiskuskahjustusi saanud koduseid sisustusesemeid ja elektroonikat. Kohtule esitatud OÜ Ehitusekspertiisibüroo arvamusest nähtub hoone kahjustuste ulatus. Hageja esitatud fotosid ei saa tõendina arvestada, sest fotode tegemise aeg ei ole tuvastatav. Kostja tekitas elamu lammutamisega enne hageja väljakolimist olukorra, kus hageja vara ei olnud enam välismõjutuste eest kaitstud ning sai kahjustada, mistõttu saab kohus varalise kahju suuruse määramisel välja mõista õiglase hüvitise. Hageja nõue metallukse hinna hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata, ses hageja ei ole tõendanud, et uks oli tema tellitud ning et ta on selle eest tasunud. Mittevaralise kahjuna tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 25 000 krooni. Hüvitise suuruse määramisel lähtub kohus hageja enda käitumisest, eelkõige hageja soovimatusest lahendada konflikti poolte kokkuleppel. Samuti tuleb arvestada, et kostja ei tohiks oma ebaseadusliku tegevuse eest kanda tsiviilkorras suuremat vastutust kui karistusõiguslike sanktsioonide rakendamisel. Rahalise karistuse maksimaalseks suuruseks on KarS § 44 lg 1 järgi 500 päevamäära.

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. septembri
4. a otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega varalise kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel ning ei pidanud vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel korrata. Maakohus on varalise kahju hüvitamise nõudes tehtud otsust TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut järgides põhjendanud. Kostja väide, et korteri kohal oli plekk-katus, on küll õige, kuid see ei takistanud vee läbijooksu. Toimikus olevad kirjalikud tõendid kinnitavad hageja väidete põhjendatust ning seda, et tuvastatud olukorras sai hagejal kahju tekkida, seda ka niiskuse tõttu. Maakohtus varalise kahju eest väljamõistetud hüvitis on mõistlik ja õiglane ja selle vähendamiseks ei ole alust. Maakohus leidis õigesti, et amortiseerunud elamu korral tuleb selle omanikul (valdajal) järgida seadusest tulenevaid nõudeid ning olemasolevaid elamistingimusi ei tohi halvendada. Kostja eiras nõuet, et lammutustöödega saab alustada pärast kõigi üürnike väljakolimist. Ringkonnakohus täiendas maakohtu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes tehtud otsuse põhjendusi. Hageja tugines mittevaralise kahju nõudes sellele, et pidi elama ilma veeta ja elektrita. Samuti oli ta pidevas stressis ja tundis hirmu, sest kostja töötajad viisid omavoliliselt ära tema korteri metallist välisukse. Hagejale tehti takistusi üürilepingu kasutamisel, ta pidi valvama oma vara ega olnud võimeline tööle asuma. Poolte vahel oli tekkinud konfliktsituatsioon, sest hageja ei lahkunud elamust. Tuvastatud on, et kostja töötajad on hageja korteri metallukse maha võtnud. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja tegi faktiliselt hagejale eluruumi kasutamise võimatuks, s.o rikkus lepingust tulenevaid kohustusi. Maakohus asus põhjendatud seisukohale, et kostja rikkus hageja kodu puutumatuse põhimõtet, mille tagajärjel võib tekkida mittevaraline kahju.

§ 134

lg 1 järgi on hagejal õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist.

§ 127lg 6 annab kohtule õiguse otsustada hüvitise suuruse üle.

Maakohus leidis põhjendatult, et kostjalt tuleb õiglase hüvitisena mittevaralise kahju tekitamise eest välja mõista 25 000 krooni. Maakohtu otsusest tuleb aga välja jätta põhjendus rahalise karistuse määramise kohta KarS § 44 lg 1 alusel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kohtud on asja lahendamisel lähtunud hageja õiguste eelduslikust rikkumisest, jättes arvestamata

§ 108

lg 2 p 2, mille kohaselt ei saa kohustuse täitmist nõuda, kui see on võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas. Hageja ei saanud eeldada, et kostja investeeriks lammutatavasse hoonesse palju raha selle tõttu, et hagejale ei meeldinud kostja ja linnavalituse pakutud elamispinnad. Vale on kohtute seisukoht, et kostja rikkus hageja kodu puutumatust. Selline järeldus ei ole kooskõlas esitatud asjaolude ja tõenditega. Kostja ei ole tunginud hageja eluruumi, ei ole hageja vara ümber paigutanud ega teinud kohtuotsuseta muid toiminguid, mida saaks käsitada kodu puutumatuse rikkumisena. Kohtud jätsid ka tähelepanuta, et

§ 134

järgi ei anna kodu puutumatuse rikkumine alust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Seega rahuldasid kohtud valesti hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja nõue kostja vastu varalise kahju hüvitamiseks on tõendamata ja põhjendamata. See, et hageja otsustas jätta elamiskõlbmatule elamispinnale oma vara, ei anna alust nõuda kostjalt varalise kahju hüvitamist. Kohtutel tuli arvestada, et hageja on ise soodustanud endale varalise kahju tekkimist. Asjas ei ole ka tõendatud, millised esemed hageja korteris asusid, milline oli nende väärtus ja kahjustused. Kostja leiab, et juhul kui temalt varalise kahju väljamõistmine on põhjendatud, tuleks hüvitist vähendada

§-st 139 tuleneva miinimumini. Hageja nõue ei ole kooskõlas ka õiguste ja kohustuste heauskse kasutamise põhimõttega. Kostja pakkus hagejale asenduspindu, kolimishüvitist jm soodustusi, kostja aga on neist põhjendamatult keeldunud.

1. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et hageja varalise kahju nõue tuleb rahuldada 50 000 krooni ulatuses. Maakohus tegi kindlaks, et kostja tegu (lammutustööde alustamine olukorras, kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses) on õigusvastane, sellega tekitati hagejale kahju ning kahju tekkimise ja kostja tegevuse vahel on põhjuslik seos. Maakohus tuvastas samuti, et kostja pole tõendanud, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja varalise kahju hüvitamise nõude eeldused on asjas tuvastatud. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et varalise kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud.

§ 1043

järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi.

§ 1045

lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi rikkumisega. Seega peab kahju hüvitamiseks olema tuvastatud ühe tingimusena kahju tekitamine kannatanu omandile, näiteks kannatanu asjade kahjustumine. Kohtud ei ole hinnanud seda, kas kostja on

§ 1050järgi süüdi hageja asjade kahjustamises.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et vaidluse lahendamiseks ei ole oluline tuvastada kahjustatud koduse sisustuse esemeid (maakohus luges arve-saatelehtede alusel küll tõendatuks, et hageja soetas enne eluruumist lahkumist arvutitehnikat, samas ei kinnitanud tunnistajad, et hageja korteris olid need koduse sisustuse esemed, mille eest hageja kahjuhüvitist nõuab). Ringkonnakohus on maakohtu seisukohaga nõustunud. Kohtud on tegelikult jätnud tuvastamata kahju hüvitamise nõude rahuldamise ühe tingimatu eelduse - kahju olemasolu kannatanul. Ei saa lugeda tõendatuks asjade, praegusel juhul koduse sisustuse esemete kahjustumist neid tuvastamata. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ka selle, et maakohus on ekslikult kostjalt väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuginenud

§ 127lg-le 6.

Nimetatud sätte kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Selle sätte, samuti TsMS § 233 lg 1 kohaldamine on õigustatud juhul, kui asjad, mille eest kahjuhüvitist nõutakse, on kindlaks tehtud, kuid nende väärtust ei õnnestu kindlaks teha või see oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 13). Maakohus märkis, et iga eseme kahjustuse suuruse kindlakstegemine oleks liigselt aeganõudev ja kulukas. Seejuures on jäänud tähelepanuta, et sellise järelduse tegemise eelduseks on asjaolu, et hageja peaks olema tõendanud koduse sisustuse esemete olemasolu, mille eest ta kahjuhüvitist nõuab.
3. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et hageja mittevaralise kahju nõue tuleb rahuldada osaliselt, st välja mõista 25 000 krooni. Kolleegium märgib hageja selle nõude lahendamise kohta järgmist. Ringkonnakohus ei pööranud apellatsioonimenetluses tähelepanu sellele, et maakohus oli jätnud üheselt arusaadavalt tuvastamata mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldused. Maakohtu otsusest võib välja lugeda üksnes selle, et mittevaralise kahju hüvitise mõistis maakohus välja nii üürilepingust tuleneva kohustuse rikkumise kui ka kodu puutumatuse õiguse rikkumise eest. Ringkonnakohus leidis, et kostja tegi hagejale eluruumi kasutamise võimatuks, st rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu hagejal on õigus nõuda

§ 134lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamist.

Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Viidatud sätte kohaselt võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Poolte sõlmitud üürilepingust tuleneva kostja kohustuse eesmärgiks ei olnud kaitsta hagejat mittevaralise kahju tekkimise eest, samuti ei tulene kohustuse rikkumise asjaoludest, et kostja sai aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Järelikult ei ole

§ 134lg 1 asjas kohaldatav.

Samas osutas ringkonnakohus maakohtu põhjendustele, et mittevaraline kahju võis tekkida ka seetõttu, et kostja rikkus hageja kodu puutumatuse põhimõtet. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, et tuvastatud asjaoludel (lammutustööde alustamine olukorras, kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses, mille tulemina ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste eest kaitstud) võib olla rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Kolleegiumi arvates ei ammendu kodu puutumatuse rikkumised vaid kostja osutatud toimingutega (eluruumi sissetungimine või selles isiku vara ümberpaigutamine). Kodu puutumatuse riive ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod, näiteks olukorra tekitamine, mille tagajärjel võivad eluruumi takistuseta pääseda kõrvalised isikud eluruumi valdaja äraolekul. Kolleegium märgib, et üldjuhul on üürileandjal võimalik kodu puutumatust rikkuda üürilepingu kehtivuse ajal, aga see pole välistatud ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik eluruumi valdab ja kasutab. 12. Isiklike õiguste rikkumise õigusvastasus tehakse kindlaks

§ 1043, § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 järgi (vt Riigikohtu 28.

mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-08, p 14). Ka isiklike õiguste õigusvastase rikkumise korral vabaneb rikkuja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumist

§ 1050järgi.

Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus

§ 134

lg 2 alusel, mille kohaselt vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline ja hindeline valu, seda õigustab. Ringkonnakohus on maakohtu põhjendustega nõustudes jätnud kostja deliktilise vastutuse eeldused nõuetekohaselt kontrollimata. 13. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hageja varalise ja mittevaralise kahju nõude lahendamiseks hinnata, kas esinevad deliktilise üldvastutuse eeldused, ning otsustada sellest tulenevalt hageja nõude põhjendatuse üle. Kolleegium selgitab lisaks, et

§ 134

lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Kolleegium osutab ka, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13).
3. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
4. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik