← Eesti

3-3-1-100-09

Obsah (5)§ 11§ 64§ 69§ 63§ 65

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-100-09

) § 67 p-de 1 ja 4 ning Viru Vangla kodukorra p-de 8.1.1 ja 8.1.6 nõuete rikkumise eest 20 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et X süütas 9. oktoobril 2008 oma voodivarustuse. 10. novembril 2008 koostatud vastuses X teabenõudele teatas Viru Vangla, et ei saa julgeoleku kaalutlustel väljastada Mikhail Ivanovi seletuskirja koopiat. 12. novembril 2008 esitas X vaide enda distsiplinaarkorras karistamise käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. 24. novembril 2008 esitas X vaided teabenõude täitmata ja oma vaide esitamata jätmise vaidlustamiseks. Viru Vangla rahuldas viimased vaided 18. detsembri 2008. a seletuskirja väljastamise ja vaide edastamisega. 2. 27. jaanuaril 2009 esitas X Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada käskkirja nr 1661-KP, tunnistada õigusvastaseks vangla tegevuse distsiplinaarkaristuse materjalide mitteväljastamisel ja vaide edastamisel ning tunnistada õigusvastaseks Justiitsministeeriumi tegevuse tähtaegselt vastamata jätmisel ja teha ettekirjutus vaide sisuliseks läbivaatamiseks. Kaebuse kohaselt viidi distsiplinaarmenetlus läbi rikkumistega ja kaebajat karistati teo eest, mille sooritas teine kinnipeetav. Kaebaja kirjeldas 9. oktoobril 2008 toimunut ja väitis, et talle ei väljastatud M. Ivanovi 3-3-1-100-09 seletuskirja, materjalides pole tunnistajate ütlusi, dokumente ei tõlgitud arusaadavasse keelde ning enne käskkirja koostamist ei võimaldatud kaebajal teha distsiplinaarmenetluse protokolli osas märkusi. X kinnitas, et tal pole olnud võimalust M. Ivanovi mõjutamiseks. Huvi tuvastamisnõuete rahuldamise suhtes põhjendas kaebaja sooviga kaitsta ennast avaliku võimu omavoli eest, hoida ära samasugune tegevus tulevikus ning esitada nõue alusetu karistusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. 3. Vastustaja Viru Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja kirjeldas distsiplinaarmenetlust ja väitis, et kaebajal oli võimalus enda kaitseks seletusi esitada, kuid ta keeldus sellest korduvalt. Kaebaja väited eesti keele mittevaldamisest ja juhtunu kohta suuliste seletuste andmisest ei vasta tegelikkusele. M. Ivanovi seletuskirja ei väljastatud julgeoleku kaalutlustel, kuivõrd X on isik, kes mõjutab kinnipeetavaid ning võib nende elu ja tervise ohtu seada. Viivituse vaide edastamisel tingis suur töökoormus. 4. Vastustaja Justiitsministeerium nõustus sellega, et ületas õigusvastaselt kaebaja vaide menetlemise tähtaega, kuid teatas, et kohustamisnõude rahuldamiseks puudub alus, sest vaideotsus tehti 9. märtsil 2009. Kohtuistungil loobus kaebaja Justiitsministeeriumi vastu esitatud kohustamisnõudest. 5. Tartu Halduskohus jättis 14. aprilli 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-09-212 kaebuse rahuldamata.

  1. a)Halduskohtu põhjenduste kohaselt kinnitavad kohtule esitatud dokumendid, et X süü vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud rikkumise toimepanemises on tuvastatud ja et tema karistamisel on järgitud kõiki kehtestatud nõudeid. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on kaebajat teavitatud distsipliinirikkumisest ning talle on korduvalt võimaldatud seletuste andmist. Kuigi X eitab oma süüd ja süü võttis enda peale kaebaja kambrikaaslane M. Ivanov, tõendavad valvuri poolt sündmuse kohta koostatud ettekanne ja III üksuse spetsialisti õiend, et tegelik süüdlane oli kaebaja. Sama kinnitavad nende isikute (Rasmus Alt, Konstantin Nikiforov) kohtus antud tunnistused. Puudub alus kahelda vanglaametnike poolt vormistatud dokumentide ja kohtus vande all antud tunnistuste tõepärasuses. On usutav, et kinnipeetavatega pidevalt tegelevad vanglaametnikud teavad, millised on nende omavahelised suhted ja millisteks tegudeks on nad võimelised. Asjaolude analüüs ja kaebaja iseloomustus kinnitavad, et tal oli võimalik oma kambrikaaslast mõjutada nii enne rikkumise toimepanekut, vahetult pärast seda kui ka hiljem.
  2. b)Distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu selliseid rikkumisi, mis saanuks mõjutada karistuse määramist. Kohtuistungil möönis kaebaja, et distsiplinaarmenetluse protokolli ja käskkirja üheaegne tutvustamine ei omanud tema suhtes tehtud otsuse sisule mingit tähendust. Samuti ei saa tähtsust omada asjaolu, et kaebajale keelduti väljastamast M. Ivanovi seletuskirja, sest nii vastav taotlus kui ka otsustus koostati alles pärast distsiplinaarkaristuse määramist. Ükski kohtule esitatud väide ega dokument ei võimalda järeldada, et distsiplinaarmenetluse protokollile on jäänud lisamata mõni olemasolevatest kirjalikest seletustest. Kuna antud juhul ei saanud kõiki kogutud seletusi julgeoleku kaalutlustel vormistada muul viisil kui neid kokkuvõtvalt kajastava õiendina, on mõistetav, et materjalidesse on võetud ainult see õiend. Käskkirja peale esitatud vaides tunnistas X, et valvur R. Alt nõudis temalt koheselt seletust, seega on kaebuse vastupidised väited valed. Seletuse nõudmise ja kohese eraldi kambrisse paigutamise järel pidi kaebaja aru saama, et toimunut käsitletakse distsipliinirikkumisena. Kahe valvuri allkirjadega aktid kinnitavad, et kaebaja keeldus seletusi andmast nii sündmuse toimumise päeval kui ka 14. oktoobril 2008, kui talle teatati distsiplinaarmenetluse algatamisest. Ka kohtuistungil möönis kaebaja keeldumist, märkides, et pidas omapoolseid kirjalikke seletusi mõttetuks. Inspektor-kontaktisik Marge Peri kinnituste kohaselt tutvustati kaebajale süüdistust ka vene keeles. Samas on kaebaja väite, et ta üldse eesti keelt ei valda, ise ümber lükanud eestikeelse vaide vormistamise ja kohtus antud seletustega. Lisaks kinnitab kaebaja 2

(7)3-3-1-100-09 eesti keele oskust inspektor-kontaktisik Annika Kala. Seega on kaebaja ennast seletuste andmisest keeldumisega ise kaitsest ilma jätnud. c) Justiitsministeerium tunnistas, et ületas õigusvastaselt vaide lahendamiseks kehtestatud tähtaega. See asjaolu pole aga piisav vastava taotluse rahuldamiseks, sest halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 võimaldab haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõuet esitada ainult juhul, kui kaebajal on selleks põhjendatud huvi. Kaebaja põhjendus, et ta soovib välistada ministeeriumi samasugust käitumist tulevikus, pole küllaldane alus tema nõude rahuldamiseks, sest Justiitsministeeriumil on põhiseaduse § 3 alusel nagunii kohustus järgida oma tegevuses seadusi. Põhjendamatud ja arusaamatud on ka Viru Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõuded, sest vaiete rahuldamisega on X rikutud õigused taastatud ning tal pole vähimatki alust nõuda, et vangla tegevuse tunnistaks õigusvastaseks ka halduskohus.
  1. X esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
  2. aprilli
  3. a otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus täielikult. Apellatsioonkaebuse kohaselt on vastustaja väited süüdlase kohta paljasõnalised ning neid ei kinnita ükski fakt. Kohus ei saa otsuse tegemisel lähtuda ainult vastustaja ja tunnistajate kinnitamata ütlustest. Mõlemad tunnistajad nentisid istungil, et neil pole ühtegi fakti, mis kinnitaks, et madratsi põletas ära X. Julgeolekutöötaja K. Nikiforovi õiendil ei saa olla kohtu jaoks juriidilist jõudu. Kuigi tulekahju järel avasid kambri ukse 5-6 valvurit, ei ole vangla esitanud nende valvurite seletusi toimunu kohta. Vangla ei ole säilitanud S-16 sektori koridori paigutatud valvekaamera videosalvestust, mille pealt oleks näha, kuidas selle õhtu sündmused toimusid. Kaebaja kirjutas M. Ivanovile, sest arvas, et M. Ivanov annab valeütlusi ja üritab teha nii, et süüteo eest saaks karistada X. M. Ivanovi vastus kaebaja kirjale, kus ta nõudis selgitusi, on toimikus. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta arvab, et kaebaja pani kirjavahetuse teel M. Ivanovi süüd enda peale võtma. Distsiplinaarmenetluse käigus keeldus kaebaja andmast kirjalikke seletusi, sest vangla oli ette kindel, kes on süüdlane. Kaebajal puudus kohustus selgitusi anda. Kaebaja ei oska enda väitel eesti keelt sellisel tasemel, et kaitsta oma õigusi ja aru saada juriidilistest mõistetest. Vangla saatis kaebaja vaide Justiitsministeeriumile 35 päeva pärast vaide esitamist, millega rikkus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 80 lg
  4. Justiitsministeerium vaatas vaide läbi 73 päeva pärast edastamist. Sellega rikkus ta

§ 11lg-t 7.

Seetõttu tuleks tunnistada Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi viivitused õigusvastaseks. Kaebaja põhjendatud huvi seisneb soovis, et tulevikus Viru Vangla ja Justiitsministeerium viidatud norme ei eiraks.

  1. Viru Vangla vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ta jäi oma varasemate seisukohtade juurde. Vastustaja leidis, et kui kaebaja soovis videosalvestise uurimist, pidanuks ta seda taotlema distsiplinaarmenetluse käigus. Vastustaja märkis, et X on läbinud Tartu Vanglas riigikeele kursused ja esitanud suurel hulgal nii riigikeelseid kui võõrkeelseid vaideid.
  2. Justiitsministeerium leidis, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles kohus jättis rahuldamata Justiitsministeeriumi toimingu õigusvastsuse tuvastamise taotluse. X vaide menetlemisel ületas Justiitsministeerium vaide lahendamiseks ettenähtud tähtaega. Kuigi pelgalt preventiivne huvi ei ole piisav põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamisel, on alusetu seda põhjendust hiljem kohtuotsuses mittepiisavaks pidada, kui kohus on sellise põhjendusega kaebuse juba menetlusse võtnud.
  3. Tartu Ringkonnakohus jättis
  4. septembri
  5. a otsusega haldusasjas nr 3-09-212 apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Täiendavalt märkis kohus järgmist: a) kaebaja süü talle süüks arvatud distsipliinirikkumises on tõendatud. Asjaolu, et teistelt ukse avanud valvuritelt ei võetud distsiplinaarmenetluse käigus seletusi, ei muuda tunnistajate ütlusi eba3

(7)3-3-1-100-09 usaldusväärseks. Kaebaja ei ole tõendanud oma väidet, et M. Ivanov andis ametnikele valeütlusi. X oli juba distsiplinaarmenetluse käigus võimalik taotleda ülejäänud valvurite ülekuulamist ja videosalvestuse vaatamist, kuid ta ei kasutanud seda võimalust. Kuigi seletuse andmine on kaebaja õigus ja mitte kohustus, seab seletuse mitteandmine ta halvemasse olukorda, kuna sellisel juhul ei ole võimalik kontrollida tema vastuväidete tõelevastavust. Kaebaja on läbinud Tartu Vanglas riigikeele kursused ning esitanud vaide Justiitsministeeriumile eesti keeles. Seetõttu ei ole usutav tema väide, et ta polnud võimeline oma õigusi kaitsma seetõttu, et ei oska vajalikul määral eesti keelt; b) vastustajate kohustus on jälgida seaduse nõudeid ning puudub vajadus nende nõuete ülekordamiseks kohtuotsuses. Mõlemad vastustajad on oma kohustused täitnud. Ekslik on Justiitsministeeriumi seisukoht, et põhjendatud huvi puudumisele vaatamata tuleks kaebus rahuldada, kui kohus pole nõudnud selle puuduse kõrvaldamist. Põhjendatud huvi ei saa tekkida puuduste kõrvaldamise teel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 10. X esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsused tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Vangla direktor pole käskkirjas nr 1661-KP viidanud, mis asjaoludel ja millistest distsiplinaarjuurdluse käigus kogutud tõenditest lähtuvalt ta järeldas, et distsiplinaarsüüteo pani toime kaebaja. Sellega on rikutud haldusakti põhjendamise kohustust (HMS § 56 lg 3,

§ 64lg 4).

Asjaolu, et madratsi süütas just X, ei ole tõendatud. Kaebaja keeldus seletusi andmast, kuna leidis, et vangla on juba ette otsustanud, kes jääb distsiplinaarsüüteos süüdi. Ükski õigusnorm ei sätesta, et kaebaja keeldumine seletuste andmisest paneb ta halvemasse olukorda. Valvur R. Altil ei olnud õigust nõuda X-lt seletusi, sest samas asjas oli ta juba avaldaja staatuses (tema ettekande alusel algatati distsiplinaaruurimine). Õigusvastane oli käskkirja põhjendus, mille kohaselt loetakse karistus 20 ööpäeva kartserit proportsionaalseks, kuna kaebajal oli juba varasemalt olnud distsiplinaarrikkumisi. See on vastuolus põhiseaduse § 23 lg-ga

  1. Vangla viivitas vaide edastamisega õigusvastaselt ning Justiitsministeerium viivitas õigusvastaselt vaide lahendamisega. X avastas, et distsiplinaarmenetluse protokollis on märgitud, et asja materjalides on dokument, mida tegelikult asja materjalides ei olnud (M. Ivanovi
  2. oktoobri
  3. a seletuskiri). Kaebaja pöördus
  4. novembril 2008 vangla poole järelepärimisega, et talle väljastataks viidatud seletuskiri, kuid
  5. novembril keeldus vangla kaebajale seda dokumenti väljastamast. Sellega rikkus vastustaja HMS § 37 lg
  6. Pärast kohtu poolt õiguste kaitsmist väheneb tõenäosus, et tulevikus hakkavad vangla ja Justiitsministeeriumi sellised rikkumised korduma. Preventiivse huvi mitteaktsepteerimine jätab kaebaja õigused kaitseta.
  7. oktoobril 2009 esitatud täienduses märkis X, et Viru Vangla administratsioon on kaebaja suhtes negatiivselt häälestatud, sest kaebaja esitab vanglale ja Justiitsministeeriumile igal nädalal kümneid kirjalikke taotlusi ja vaideid ning kohtule rohkelt kaebusi. Kaebaja palub kohtul nõuda Viru Vanglalt välja seda kinnitava tõendi arvutiprogrammist Amphora, samuti käskkirja, mille alusel kaebaja paigutati
  8. a juulis lukustatud kambrisse

§ 69alusel.

Viidatud käskkiri ei ole nõuetekohane ning tühistati kaebaja vaide alusel. 27. detsembril 2009 esitatud täienduses palub X Riigikohtul selgitada, millistel juhtudel on vanglal kohustus tõlkida kirjalikult oma vahendite arvel kinnipeetavale dokumente, mis on seotud kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramisega, eesti keelest kinnipeetava jaoks arusaadavasse keelde, kui kinnipeetav ei valda täielikult eesti keelt. Sel ajal, kui käis distsiplinaarjuurdlus, olid kassaatori teadmised eesti keelest väga nõrgad. Eestikeelse vaide esitamisel abistas kassaatorit teine 4

(7)3-3-1-100-09 kinnipeetav. Lisaks palub kassaator anda õiguslik hinnang asjaolule, et Justiitsministeeriumi esindaja ei tulnud esimese astme kohtu istungile.
  1. jaanuaril 2010 esitatud täienduses palub X Riigikohtul kontrollida õigusnormide põhiseaduspärasust, mis kohustavad kaebajat pöörduma Justiitsministeeriumi poole oma õiguste kaitseks eesti keeles ja mis kohustavad Justiitsministeeriumi igal juhul tagastama kinnipeetavale dokumendi, mis pole koostatud eesti keeles. Kassaator leiab, et riik ei peaks teda sundima pöörduma tõlke saamiseks teiste kinnipeetavate poole, et kaitsta oma õigusi.
  2. Justiitsministeerium jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud.
  3. Viru Vangla vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja jääb eelnevalt esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja ei nõustu väitega, et käskkiri nr 1661-KP on vastuolus HMS § 56 lg-ga 3 ning

§ 64lg-ga 4.

Käskkirja aluseks on distsiplinaarmenetluse protokoll, millest nähtub menetluse käik ja sellele lisatud kogutud tõendid; käskkirja kaalutluste osas on esitatud distsiplinaarkaristuse määramise põhjendus. Vastustaja ei ole nõus kassaatori väitega, et valvur R. Altil ei olnud õigust nõuda temalt seletusi. Esiteks ei nõutud kaebajalt seletusi, vaid anti talle selleks võimalus. Teiseks annab vangla kinnipeetavale alati esimesel võimalusel võimaluse seletuste andmiseks - kas seda teeb ettekande kirjutanud ametnik või keegi teine, ei oma tähtsust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Viru Vangla direktori
  2. oktoobri
  3. a käskkirja nr 1661-KP tühistamise osas vaidlustab kassaator peamiselt tõendite hindamist kohtute poolt. HKMS § 52 lg 1 kohaselt on poolel ja kolmandal isikul õigus ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtule, kui ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. HKMS § 64 lg 2 sätestab, et Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seetõttu ei saa Riigikohus asjas kogutud tõendeid ümber hinnata ning jätab kaebaja vastavad väited tähelepanuta. Kohtud ei ole kolleegiumi hinnangul rikkunud tõendite hindamist puudutavaid menetlusnorme. Halduskohus on iga asjaolu puhul põhjalikult selgitanud, miks see on loetud tõendatuks. Eeltoodu tõttu jätab Riigikohus rahuldamata ka X taotluse nõuda Viru Vanglalt välja tõendid selle kohta, et vangla on kassaatori suhtes negatiivselt häälestatud.
  4. Kolleegium nõustub kohtute seisukohtadega, mis puudutavad distsiplinaarmenetluses toimunud väidetavaid rikkumisi, ning ei pea vajalikuks korrata kohtute põhjendusi. Kolleegium jätab tähelepanuta kassaatori taotluse selgitada, millistel juhtudel on vanglal kohustus tõlkida oma vahendite arvel kinnipeetavale dokumente, ning taotluse kontrollida nende õigusnormide põhiseaduspärasust, mis kohustavad kaebajat pöörduma Justiitsministeeriumi poole oma õiguste kaitseks eesti keeles. Kohtud on käesolevas asjas tuvastanud, et X valdab eesti keelt piisavalt, et olla võimeline oma õigusi kaitsma.
  5. Vaidlustatud käskkirja osas leiab kassaator, et see on kaalutlusveaga. Nimelt on X-le määratavat karistust põhjendatud muu hulgas tema varasema distsiplinaarkorras karistatusega. Kassaator on seisukohal, et tegemist on lubamatu kaalutlusega. 5

(7)3-3-1-100-09 Kolleegium ei nõustu kassaatori hinnanguga.

§ 63

lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki ning et ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel.

§ 65

lg 5 kohaselt distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvestades distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist.

§ 65

lg-st 5 tulenevalt võib kolleegiumi hinnangul distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel arvestada kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Need võivad iseloomustada kinnipeetava käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist distsiplinaarkaristusega mõjutada, mis omakorda on olulised asjaolud distsiplinaarkaristuse valikul.

  1. Eeltoodud põhjendustel jätab Riigikohus kassatsioonkaebuse Viru Vangla direktori
  2. oktoobri
  3. a käskkirja nr 1661-KP tühistamise taotluse osas rahuldamata ning halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused vastavas osas jõusse.
  4. X kaebuses palutakse õigusvastaseks tunnistada Justiitsministeeriumi viivitus tema vaide lahendamisel. Justiitsministeerium sai X vaide kätte
  5. jaanuaril 2009 ja vaideotsus tehti alles
  6. märtsil 2009.

§ 11

lg 7 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. Kaebaja on oma põhjendatud huvina õigusvastasuse tuvastamiseks toonud välja soovi välistada tulevikus ministeeriumi samasugust käitumist. Halduskohus leidis, et see põhjendus pole küllaldane alus vastava nõude rahuldamiseks, sest Justiitsministeeriumi kohustus järgida seadusi on kehtestatud põhiseaduse §-s 3 ja Vabariigi Valitsuse

  1. detsembri
  2. a määrusega nr 319 kinnitatud põhimääruses ning ei ole vajalik, et halduskohus seda täiendavalt üle kordaks. Ringkonnakohus nõustus selle seisukohaga.
  3. HKMS § 7 lg 1
  4. lause kohaselt võib kaebusega avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Riigikohtu halduskolleegiumi varasemas praktikas on tunnustatud põhjendatud huvina ka preventiivset huvi (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsuseid haldusasjades nr 3-3-1-11-02 (p 15) ja nr 3-3-1-88-08 (p 13)). Kohtute preventiivset huvi puudutavatest põhjendustest lähtumine võiks viia selleni, et rahuldada ei saaks ühtegi kohustamiskaebust. Nagu Justiitsministeeriumil, nii on ka teistel haldusorganitel kohustus järgida seadusi ning kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustatakse haldusorganit tegevuseks, mis tuleneb õigusaktidest. Kaebaja on välja toonud asjakohase põhjendatud huvi ning vaidlust ei ole selles, et Justiitsministeerium viivitas X vaide lahendamisel õigusvastaselt. Seega tuleb selles osas kaebus rahuldada.
  5. Lisaks märgib kolleegium, et halduskohus on ekslikul seisukohal, et kaebaja põhjendus, et ta soovib tulevikus välistada ministeeriumi samasugust käitumist, ei ole küllaldane alus kaebuse rahuldamiseks. Isiku põhjendatud huvi ei saa olla kaebuse rahuldamise aluseks, vastavalt HKMS § 7 lg 1
  6. lausele on tegemist alusega kaebuse menetlemiseks. Juhul kui kohus on seisukohal, et isikul ilmselgelt puudub põhjendatud huvi, tuleb kaebus HKMS § 11 lg 31 lg 5 alusel määrusega tagastada või kui see on juba menetlusse võetud, siis jätta HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata. Õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldamise aluseks on vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasus.
  7. X palub kohtul tunnistada õigusvastaseks ka Viru Vangla keeldumise kaebajale M. Ivanovi seletuskirja väljastamisest. Kuigi vangla jättis algselt kaebaja nõude seletuskirjast koopia saamiseks rahuldamata, leidis ta pärast keeldumise õigusvastaseks tunnistamise ja seletuskirja väljastamiseks kohustamise nõudega vaide saamist, et toimis õigusvastaselt, ja väljastas seletuskirja. Lisaks palub X tunnistada õigusvastaseks vangla viivituse vaide edastamisel Justiitsministeeriumile - ka selles osas esitas kassaator vanglale vaide, mille viimane rahuldas. 6

(7)3-3-1-100-09
  1. Kolleegium märgib, et kohus ei ole seotud haldusorgani seisukohtadega vaide rahuldamisel. Kuna vaides ei saa esitada õigusvastasuse tuvastamise taotlust (HMS § 72), ei saa need X nõuded olla juba vaidemenetluses rahuldatud. Lisaks ei pruugi kohustamistaotluse rahuldamine vaidemenetluses tingimata tähendada vaidlustatud tegevuse õigusvastasuse tunnistamist - HMS § 83 lg 1 kohaselt kontrollitakse vaiet läbi vaadates lisaks õiguspärasusele ka otstarbekust. Seega on põhimõtteliselt võimalik kohtul lahendada õigusvastasuse tuvastamise taotlust toimingu suhtes, mille osas vaie on juba rahuldatud. Selleks peab kaebajal HKMS § 7 lg 1
  2. lausest tulenevalt siiski olema põhjendatud huvi.
  3. X on vaidlustatud toimingute õigusvastasuse tuvastamise osas nimetanud põhjendatud huvina preventiivset huvi - ta märkis, et pärast kohtu poolt õigusvastasuse tuvastamist väheneb tõenäosus, et tulevikus hakkavad vangla sellised rikkumised korduma. Kuigi Riigikohus on tunnustanud põhjendatud huvina preventiivset huvi, leiab kolleegium, et käesolevas asjas kaebajal põhjendatud huvi puudub. Olukorras, kus haldusorgan on ise rahuldanud tema tegevuse peale esitatud vaided, on alust eeldada, et ta ei kavatse sarnast rikkumist tulevikus korrata. Seetõttu puudub vajadus vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks kohtu poolt. Eeltoodud põhjendustel jätab Riigikohus jõusse halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused osas, mis puudutab Viru Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise taotlust.
  4. Kassaator palub kohtul anda veel hinnang asjaolule, et Justiitsministeerium ei saatnud esimese astme kohtu istungile oma esindajat. Justiitsministeerium teatas vastuses X kaebusele, et on nõus asja arutamisega oma esindaja kohalolekuta. HKMS § 15 lg 4 sätestab, et menetlusosaliste kohtuistungile mitteilmumine ei takista kaebuse või protesti läbivaatamist, kui nendele on asja arutamise aeg ja koht teatavaks tehtud. Kui X soovinuks Justiitsministeeriumi esindajale istungil küsimusi esitada, pidanuks ta esitama halduskohtule põhjendatud taotluse, et viimane kohustaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 346 lg 1 alusel Justiitsministeeriumi esindajat istungile ilmuma. Toimikust ei nähtu, et kaebaja oleks pärast Justiitsministeeriumi vastuse saamist kohtuistungil või kirjalikult esitanud vastuväiteid Justiitsministeeriumi esindaja mitteosalemisele istungil. Tõnu Anton Indrek Koolmeister Harri Salmann 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.