Obsah (8)

§ 14§ 2§ 5§ 7§ 4§ 8§ 6§ 13

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) eesmärgist ja mõttest, on OÜ BREM Kinnisvarahooldus sõltumata lepingu olemasolust kohustatud tema hallatava ÜVK tegevuspiirkonnas varustama hageja liikmeid veega ja ära juhtima nende reovee. Ta võib

§ 14

lg 2 järgi küsida oma teenuste eest üksnes Keila Vallavalitsuse kehtestatud hinda.

2. septembri
3. a määrusega tagas maakohus hagi ja kohustas OÜ BREM Kinnisvarahooldus tagama hageja veega varustamine ja reovee ärajuhtimine Keila Vallavalitsuse kehtestatud hindadega.
5. oktoobril 2006 esitas hageja taotluse kostja asendamiseks aktsiaseltsiga (AS) Esmar. Taotluse järgi ei ole OÜ BREM Kinnisvarahooldus vaidlusaluse ÜVK haldaja. Tema poolt hagejale
6. oktoobril 2006 saadetud kirja järgi on ÜVK haldaja (ja omanik) AS Esmar, kellele kuulub kinnisasi, kus asuvad ÜVK rajatised. Varem kasutas neid rajatisi rendilepingu alusel OÜ BREM Kinnisvarahooldus, kuid rendileping on lõppenud. Seetõttu on hageja nõue suunatud AS Esmar vastu.
8. oktoobril 2006 asendas maakohus kostja OÜ BREM Kinnisvarahooldus AS-ga Esmar.
10. oktoobri
11. a määrusega tagas maakohus hagi ja kohustas AS Esmar tagama hageja veega varustamine ja reovee ärajuhtimine Keila Vallavalitsuse kehtestatud hindadega.
13. oktoobri
14. a määrusega tühistas maakohus OÜ BREM Kinnisvarahooldus suhtes määratud hagi tagamise.
15. AS Esmar palus jätta hagi rahuldamata. Kostja väitel ei kuulu Lohusalu Konverentsikeskuse piirkonnas talle kuuluvad veevärgi- ja kanalisatsiooniseadmed ÜVK süsteemi. Kostja ei ole vee-ettevõtja

tähenduses, kuna Keila Vallavolikogu ei ole teda selleks kinnitanud. Samuti ei teeninda kostja veevärgi ja kanalisatsiooni kaudu vähemalt 50 elanikku.

§ 2

lg 1 järgi ei saa teenindatavateks elanikeks olla korteriomanikud eraldi, vaid korteriühistu. Kohaliku omavalitsuse kehtestatav hind ei ole kostjale siduv ning ta on ise pädev otsustama, kellega ja millistel tingimustel ta lepingu sõlmib. Keila Vallavalitsuse kehtestatud hinnaga ei ole ka võimalik hagejale teenust osutada, kuna see hind ei kata kostjale teenuse osutamise tõttu tekkivaid elementaarseid kulutusi ega taga kvaliteedi- ja ohutusnõuete ning keskkonnatingimuste täitmist. Kostja teatas ka, et

1. septembril 2007 sõlmisid AS Esmar ja Esmar Kinnisvara OÜ hoonestusõiguse seadmise lepingu, mille järgi seadis kinnisasja omanik (AS Esmar) hoonestaja (Esmar Kinnisvara OÜ) kasuks hoonestusõiguse tähtajaga 25 aastat.
2. Harju Maakohus jättis
3. novembri
4. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et Lohusalu Konverentsikeskuse territooriumil asuva ÜVK seadmete aluse maa omanik on kostja AS Esmar. Samuti ei vaidle pooled, et nad ei ole sõlminud ÜVK teenuse osutamiseks lepingut. Korteriomanikud saavad

§ 5

lg 2 mõtte kohaselt olla ÜVK-ga liitujateks ja seega vee-ettevõtja kliendiks ühiselt. Kostja ei ole vee-ettevõtja

mõttes, sest tema äriregistrikaardilt ei nähtu sellist tegevusala ning kostja ei ole registreeritud Keila valla territooriumil vee-ettevõtjaks. Pealegi ei teeninda kostja talle kuuluva veevärgi ja kanalisatsiooni kaudu vähemalt 50 elanikku korteriomandiseaduse (KOS) § 8 lg 1 mõttes. Seetõttu ei ole kostjale kuuluvate veevärgi- ja kanalisatsiooniseadmete puhul tegemist ÜVK süsteemi kuuluvate seadmetega ja kostjale ei ole siduv kohaliku omavalitsuse kehtestatav teenuse hind. Lähtudes lepinguvabaduse põhimõttest, on kostja ise pädev otsustama, kellega ja millistel tingimustel ta lepingu sõlmib. Seetõttu puudub hagi rahuldamiseks õiguslik alus.

2. novembri
3. a määrusega tühistas maakohus
4. oktoobri
5. a määrusega seatud hagi tagamise.
6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Samuti esitas hageja määruskaebuse maakohtu
7. novembri
8. a määruse peale hagi tagamise tühistamise kohta, milles palus selle määruse tühistada.
9. AS Esmar palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Samuti palus ta jätta rahuldamata määruskaebus. Kui maakohtu
10. novembri
11. a määrus siiski tühistatakse, palus AS Esmar teha hagi tagamise sõltuvaks hageja poolt tagatise andmisest ja kohustada hagejat selleks maksma kohtu deposiitkontole 447 975 krooni.
13. mail 2009 esitas hageja ringkonnakohtule taotluse Mari Tooli astumiseks menetlusse AS Esmar õigusjärglasena. Taotluse järgi on Lohusalu Konverentsikeskuse kinnisasi võõrandatud M. Toolile, kes on ka vaidlusaluse ÜVK omanik.
15. mai
16. a istungil rahuldas Tallinna Ringkonnakohus hageja taotluse ja kaasas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 211 alusel menetlusse AS Esmar asemel kostjana M. Tooli (I kd, tl 273, 279).
17. M. Tool palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ta leidis ka, et ei ole asjas õige kostja. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
18. Tallinna Ringkonnakohus jättis
19. septembri
20. a otsusega maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Lisaks rahuldas ringkonnakohus sama otsusega hageja määruskaebuse ja tühistas maakohtu
21. novembri
22. a määruse hagi tagamise tühistamiseks ning nägi ette tühistada maakohtu
23. oktoobri
24. a hagi tagamise tühistamine maakohtu otsuse jõustumisel. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et Lohusalu Konverentsikeskuse maaüksusel asuvad veevärgi- ja kanalisatsioonitorud ja -seadmed ei kujuta endast ÜVK-d

mõttes. ÜVK on ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine, ning mis on vee-ettevõtja hallatav või teenindab vähemalt 50 elanikku. Hageja tõendas rahvastikuregistri õiendiga, et Lohusalu Konverentsikeskuse maa-alal asuvate veevärgi- ja kanalisatsiooniseadmete kaudu teenindati vähemalt 50 elanikku veega ja kanalisatsiooniteenusega (sh hageja hallatavates majades 56 elanikku).

ei samasta klienti elanikuga. Samas ei ole kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitanud AS Esmar vee-ettevõtjaks

§ 7lg-te 21 ja 3 kohaselt.

Seetõttu ei ole alust kohustada AS Esmar tagama hageja veega varustamine ja reovee ärajuhtimine kohaliku omavalitsuse kinnitatud hinnaga. Lisaks on AS Esmar ja Esmar Kinnisvara OÜ sõlminud hoonestusõiguse seadmise lepingu ja

1. oktoobril 2007 on kinnistusraamatusse kantud hoonestusõigus Esmar Kinnisvara OÜ kasuks tähtajaga 25 aastat. Hoonestusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu p 3.2 järgi ulatub hoonestusõigus kogu lepingu esemeks olevale kinnistule koos selle oluliste osade ja päraldistega, järelikult ka kinnistul asuvatele veevärgi- ja kanalisatsioonitorudele ja -seadmetele. AS Esmar ei olnud hoonestusõiguse seadmisest alates enam kinnisasjal asuva ÜVK omanik ega otsene valdaja. Seda ei ole ka
2. mail 2008 kinnisasja omanikuna sisse kantud M. Tool. Senise kostja asendamist hoonestusõiguse omanikuga ei ole hageja taotlenud, kuigi kostja esitas andmed hoonestusõiguse seadmise kohta juba
3. novembril 2007.

-st ei tulene, et teenuse hind peab olema ühtne kõigile vee-ettevõtjatele kohaliku omavalitsuse territooriumil.

ei reguleeri olukorda, kus senine vee-ettevõtja lakkab senisele kliendile veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenust osutamast ja ÜVK omanik ei esita ettepanekut uue vee-ettevõtja määramiseks. Senine klient saab sellisel juhul esitada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohase nõude kohustada esitama tahteavaldus vee-ettevõtja määramiseks, tuginedes

§ 4lg-le 4. Ringkonnakohus leidis, et määruskaebus on põhjendatud ja maakohtu määrus tuleb Ts

MS § 368 lgle 4 tuginedes tühistada, sest hagi rahuldamatajätmisel tuleb hagi tagamine tühistada kohtuotsuses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 16. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles kohus leidis, et Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistul asuvad veevärgi- ja kanalisatsioonitorud ja -seadmed on ÜVK-ks

§ 2lg 1 mõttes.

Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 7lg-t 1.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta leiab, et vee-ettevõtja on üksnes

§ 7lg-tes 2 või 21 nimetatud isik.

Samuti läheb ringkonnakohtu

§ 7

lg-le 1 antud tõlgendus vastuollu

§-dega 5 ja 6. Sisuliselt on ringkonnakohus seadnud suure osa

-s sätestatud ÜVK omaniku kohustustest sõltuvusse ÜVK omanike endi tahtest, mis läheb selgelt vastuollu ÜVK teenuse kui üldhuviteenuse olemusega. Üldhuviteenuse korral eksisteerib avalik huvi tagada teenus, eriti olukorras, kus ei ole võimalik seda teenust mujalt saada. Kui ÜVK omanik ei ole esitanud taotlust enda nimetamiseks vee-ettevõtjaks kooskõlas

§ 7

lg-ga 21, ei saa rääkida mitte vee-ettevõtja puudumisest, vaid vee-ettevõtjaks tuleb sellisel juhul lugeda ÜVK omanik ning tema tegevuspiirkond piirdub olemasoleva ÜVK ulatusega. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui asendas algse kostja AS Esmar M. Tooliga. Hagi on esitatud ÜVK omaniku vastu. Ringkonnakohus leidis, et alates kinnisasjale hoonestusõiguse seadmisest ei olnud AS Esmar enam kinnistul asuva ÜVK omanik ega otsene valdaja ning seda ei ole ka

1. mail 2008 kinnisasja omanikuks saanud M. Tool. Seega tuvastas ringkonnakohus, et M. Tool ei saa olla algse kostja AS Esmar õigusjärglaseks kinnisasjal asuva ÜVK osas, kuid asendas algse kostja isikuga, kes ei ole algse kostja õigusjärglane kohustustes.
2. M. Tool palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. On õige, et Lohusalu Konverentsikeskuse kinnisasja omanik ei ole

tähenduses vee-ettevõtja. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu

§ 2

lg-le 1 antud tõlgendusega, mille järgi tuleb käsitada sättes nimetatud teenindatavate elanikena kõiki füüsilisi isikuid, kes elavad korteriomanditeks jagatud kinnisasjal asuvas elamus. Teenindatavateks elanikeks saavad olla vaid isikud, kellega on sõlmitud või kellega on võimalik sõlmida ÜVK teenuste osutamise leping. ÜVK omanikul, keda ei ole nimetatud vee-ettevõtjaks, ei ole kohustust anda enda süsteemist vett ning juhtida kanalisatsiooni reovett kohaliku omavalitsuse kehtestatud hindadega. Kohaliku omavalitsuse kehtestatud hinna eraõiguslikule isikule siduvuse eelduseks on asjaolu, et kohalik omavalitsus on määranud eraõigusliku isiku vee-ettevõtjaks ja saavutanud temaga hinnakokkuleppe. Eraõiguslikul isikul, kes ei ole määratud vee-ettevõtjaks, on õigus keelduda liitumislepingu sõlmimisest, kui pooled ei saavuta kokkulepet teenuse hinnas.

-st tulenevalt saab eraomandis oleva ÜVK puhul vee-ettevõtjaks olla vaid eraõiguslik juriidiline isik, kuid kostja on füüsiline isik. Kostja on nõus hageja veega varustama ja tema reovett ära juhtima minimaalse hinnaga 79 krooni 30 senti 1m3 eest. Kostja asendati hageja taotlusel. M. Tool tõi menetluses välja asjaolud, mille järgi saaks õigusjärglasena menetlusse astuda hoonestusõiguse omanik Esmar Kinnisvara OÜ, mitte kinnisasja omanik. Isegi kui ringkonnakohus oleks jätnud kostja asendamata, ei oleks see toonud kaasa teistsuguse lahendi tegemist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles tühistati maakohtu määrus hagi tagamise kohta. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Lisaks tuleb TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tervikuna tühistada maakohtu otsus. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2. Kolleegium käsitleb esmalt nõude õiguslikku alust ja tuvastatud asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium võimalusi kohustada ÜVK omanikku või valdajat osutama ÜVK teenust kindlatel tingimustel (II). Edasi käsitleb kolleegium, keda lugeda praeguses asjas ÜVK omanikuks ja õigeks kostjaks (III). Lõpetuseks lahendab kolleegium muud asjaga seotud menetluslikud küsimused (IV). I
3. Hageja palus hagis kohustada kostjat tagama hageja veega varustamine ja reovee ärajuhtimine Keila Vallavalitsuse kehtestatud hindadega. Seega on tegemist kohustava haginõudega, milles hageja soovib, et kostja osutaks talle kindla hinnaga konkreetset teenust. Hageja on tuginenud oma nõude alusena

§ 8

lg-le 2, mis annab kliendile ÜVK-ga kaetud alal õiguse saada ühisveevärgist vett ning juhtida ühiskanalisatsiooni reovett, ning

§ 14

lgle 2, mille järgi on selle teenuse eest hinna määramine kohaliku omavalitsuse pädevuses. 21. ÜVK süsteemiga liitumise aluseks peab

§ 5lg 2 järgi olema leping ÜVK omaniku või valdajaga.

Ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni peab

§ 8lg 3 järgi toimuma vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel.

Muud alust

ÜVK kasutamiseks ette ei näe. Nii saab ÜVK omanik või valdaja olla kohustatud osutama hagejale soovitud teenust üksnes viimasega sõlmitud lepingu alusel. Seega soovib hageja sisuliselt, et kohus kohustaks kostjat temaga sõlmima teenuse osutamise lepingu. TsÜS § 68 lg-st 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lgst 1 lähtudes loetaks kostja kohustamisel kohtuotsusega lepingut sõlmima tema tahteavaldus asendatuks ja leping seega sõlmituks. Seega tuleb kindlaks teha, kas ja millisel alusel on ÜVK omanik või valdaja kohustatud sõlmima hagejaga ÜVK kasutamiseks lepingu ja kas ÜVK omaniku tahteavalduse lepingu sõlmimiseks saab kohtuotsusega asendada. Kolleegium juhib tähelepanu siiski ka sellele, et kui korteriomanikud tarbivad ÜVK teenuseid lepinguta, võib olla tegu käsundita asjaajamisega (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15).

1. Asjas ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud: endisel Lohusalu Konverentsikeskuse territooriumil asuvad kaks korteriomanditeks jagatud kinnisasja kahe elamuga, mida haldab korteriühistuna hageja; hageja hallatavate elamute veega varustamine ja sealt reovee ärajuhtimine toimub maatükkidega piirneval kinnisasjal (kinnistu registriosa nr 3868702) asuvate ning varem (enne maa ja korterite erastamist) rajatud ja elamute torustikega ühendatud rajatiste (torustik, pumbajaam jms) kaudu; kinnisasi, millel rajatised asuvad, kuulus AS-le Esmar, alates
2. maist 2008 kuulub aga M. Toolile; kinnisasi, millel rajatised asuvad, on alates
3. oktoobrist 2007 koormatud hoonestusõigusega Esmar Kinnisvara OÜ kasuks (registriosa nr 12479302); nii OÜ BREM Kinnisvarahooldus, AS Esmar kui M. Tool on kostjana väljendanud nõusolekut jätkata hageja hallatavate majade elanike veega varustamist ja reovee ärajuhtimist üksnes juhul, kui hageja tasub selle eest vähemalt 79 krooni 30 senti 1 m3 eest; hageja veega varustamine ja reovee ärajuhtimine on kohtuvaidluse ajal toimunud Keila Vallavalitsuse kehtestatud hindadega maakohtu hagi tagamise määruse alusel, kehtivat lepingut selleks sõlmitud ei ole; AS-i Esmar ega kostjana menetluses osalenud teisi isikuid ei ole Keila Vallavolikogu tunnistanud vee-ettevõtjaks. II
4. ÜVK on

§ 2

lg 1 järgi ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine ning mis on vee-ettevõtja hallatav või teenindab vähemalt 50 elanikku. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et rajatised, mille vahendusel hageja hallatavatele majadele edastatakse vett ja juhitakse ära reovett, vastavad

§ 2lg 1 järgsetele ÜVK tunnustele.

Rajatise ÜVK-ks lugemisel ei ole tähtis, kes ja kuidas on sõlminud lepingu ÜVK teenuse osutamiseks, vaid teenindatavate elanike arv. Ringkonnakohus on tuvastanud, et hageja hallatavates majades elab 56 elanikku. Riigikohus on sellega seotud ning TsMS § 688 lg-te 3-5 alusel ise asjaolusid ei tuvasta ja tõendeid ei uuri. 24. Kortermaja puhul sõlmitakse ühisteenuste osutamise lepingud üldjuhul ühiselt või maja haldava korteriühistu vahendusel (vt ka KOS § 8 lg 1 teine lause, korteriühistuseaduse § 2 lg 1). Sama järeldub põhimõtteliselt ka

§ 8lg-st 5.

Just korteriühistut on näinud ühisteenuste, sh ÜVK teenuse osutamise lepingu sõlmimiseks õigustatud subjektina ka Riigikohus (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 19;
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-05, p 15;
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 12). Seega on hageja õige isik, kes võib sõlmida lepingu tema hallatavate majade veega varustamiseks ja reovee ärajuhtimiseks.
7. ÜVK omanik või valdaja peab

§ 5

lg 1 järgi lubama ühendada kinnistu veevärki ühisveevärgiga ning kinnistu kanalisatsiooni ühiskanalisatsiooniga. Liitumine ÜVK-ga toimub

§ 5

lg 2 järgi kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja taotlusel tema ja ÜVK omaniku või valdaja vahel sõlmitud lepingu alusel.

§ 5

lg 4 järgi annab piiratud loetelu alustest, millal liitumise taotlust ei pea rahuldama. Samad põhimõtted tulenevad ka Keila Vallavolikogu

1. septembri
2. a määrusega nr 21 kinnitatud "Keila vallas ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumise eeskirjast" (liitumiseeskiri) ja sama kuupäeva määrusega nr 20 kinnitatud "Keila vallas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjast" (kasutuseeskiri). ÜVK omanikul või valdajal on

§ 6

lg 1 järgi õigus võtta ÜVK-ga liitujalt põhjendatud liitumistasu kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud korras ja tingimustel. Liitumiseeskirja p-des 8-11 on detailselt reguleeritud liitumistasu arvutamise alused ja metoodika ning maksmise kord. Eelnevast järeldub, et ÜVK omanikule või valdajale kehtib üldiselt soovijate ÜVK-ga liitmise sund kindlaksmääratud tingimustel. 26. Kliendil on ÜVK-ga kaetud alal

§ 8

lg 2 järgi õigus saada ühisveevärgist vett ning juhtida ühiskanalisatsiooni reovett. Samas on kliendiks

tähenduses

§ 8

lg 1 järgi üksnes selline kinnistu omanik või valdaja, kelle kinnistu veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ÜVK-ga torustikühenduse kaudu ja kellega vee-ettevõtja on sõlminud lepingu ühisveevärgist vee võtmiseks või reovee ärajuhtimiseks. Ka

§ 8

lg 3 (samuti kasutuseeskirja p 5.4) järgi toimub ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel. Sama kinnitab

§ 13

. Seega tagab seadus õiguse saada ÜVK vahendusel vett ja juhtida ära reovett üksnes isikule, kes on sõlminud teenuse osutamiseks lepingu vee-ettevõtjaga. ÜVK teenuse osutamise lepingu sõlmimise kohustust (erinevalt liitumislepingu sõlmimise kohustusest) seadus ega kasutuseeskiri ÜVK omanikule aga ette ei näe. 27. Nii seadus kui ka kasutuseeskiri eristavad ÜVK teenust osutavat vee-ettevõtjat ÜVK omanikust või valdajast. Vee-ettevõtja

tähenduses on

§ 7

lg 1 järgi eraõiguslik juriidiline isik, kes varustab kliendi kinnistu veevärki ühisveevärgi kaudu veega, mis peab vastama kehtestatud nõuetele, või korraldab kliendi kinnistu kanalisatsioonist reovee ärajuhtimist.

§ 7

lg-test 2 ja 21 järeldub, et vee-ettevõtjaks loetakse üksnes sellist isikut, kelle on vee-ettevõtjaks määranud kohaliku omavalitsuse volikogu. Kui ÜVK on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, esitab ÜVK omanik

§ 7

lg 21 järgi vee-ettevõtja määramiseks ettepaneku, mille kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu (sama järeldub kasutuseeskirja p 5.1 esimesest lausest). Vee-ettevõtja tegevuspiirkonna kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu

§ 7lg 3 (ka kasutuseeskirja p 5.1 teise lause) järgi oma otsusega.

Eelnevast järeldub, et

järgi peab ÜVK teenuse osutaja olema eraõiguslik juriidiline isik, kelle kohaliku omavalitsus on määranud vee-ettevõtjaks mingis piirkonnas. Muu kui kohaliku omavalitsuse omandis oleva ÜVK puhul saab eraõigusliku juriidilise isiku vee-ettevõtjaks tunnistada aga üksnes juhul, kui ta seda ise soovib. 28. Vee-ettevõtja osutatava veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hind moodustub

§ 14

lg 1 järgi abonenttasust, tasust võetud vee eest ja tasust reovee ärajuhtimise eest. Teenuse hinna reguleerimise korra kehtestab

§ 14lg 2 esimese lause järgi kohaliku omavalitsuse volikogu.

Hinna kehtestab

§ 14

lg 2 teise lause järgi nimetatud korrast juhindudes kohaliku omavalitsuse volikogu või valla- või linnavalitsus (kasutuseeskirja p 9.3 teise lause järgi Keila vallavalitsus) määrusega ning avalikustab selle vähemalt 90 päeva enne hinna kehtima hakkamist. Teenuse hind kujundatakse

§ 14

lg 3 (ja kasutuseeskirja p 9.4) järgi selliselt, et vee-ettevõtjal oleks tagatud mh tootmiskulude katmine, kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine, keskkonnakaitse tingimuste täitmine ja põhjendatud tulukus. Teenuse hind ei või

§ 14lg 4 järgi olla erinevaid kliente või nende gruppe diskrimineeriv.

Seega kehtestab ÜVK teenuse hinna kohalik omavalitsus, lähtudes konkreetse vee-ettevõtja kuludest, ÜVK investeeringuvajadustest ja mõistlikust kasumist. See kehtib aga üksnes vee-ettevõtjaks määratud eraõigusliku juriidilise isiku kohta. 29. Eelneva põhjal on ringkonnakohus õigesti leidnud, et vee-ettevõtjaks tunnistamata ei ole ÜVK omanikul (valdajal) kohustust hagejale viimase soovitud tingimustel ÜVK teenust osutada. Lähtudes

-st (vt otsuse p 27), peaks ÜVK omanik ise pöörduma kohaliku omavalitsuse poole palvega, et talle kehtestataks avalik koormis, eelkõige kehtestataks talle ÜVK teenuse osutamiseks (piiratud) hind, mille vastu tal huvi olla ei pruugi. Kolleegiumi arvates ei saa pidada mõistlikult vastuvõetavaks olukorda, kus ÜVK-ga liitunud hagejale ei ole tagatud ÜVK teenuse osutamine ega kontroll teenuse eest makstava hinna üle.

1. Põhiseaduse (PS) § 32 lg 2 esimese lause järgi võib igaüks enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Sellest tuleneb üldine lepinguvabaduse põhimõte, mille järgi võib igaüks põhimõtteliselt vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib. Seda kinnitavad ka ettevõtlusvabaduse ja vaba eneseteostuse põhimõte. Võlaõigusseaduses konkretiseerivad lepinguvabaduse põhimõtet mh § 8 lg 1 ja § 9 lg
2. Seega ei tulene isikule seadusest üldist õigust nõuda, et teine isik sõlmiks temaga lepingu või et ta teeks seda mingitel kindlatel tingimustel. Siiski ei ole lepinguvabaduse põhimõte absoluutne. Nimelt sätestab PS § 32 lg 2 teine lause, et omandi kitsendused sätestab seadus ning kolmas lause, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Tunnustades absoluutset lepinguvabadust nii sõlmimise kui ka tingimuste osas, võiksid paljud teenused jääda inimestele kättesaamatuks. Seda eelkõige põhjusel, et paratamatult on paljudes valdkondades konkurents piiratud, mis võimaldab ettevõtjatel dikteerida ühepoolselt nii seda, kellele nad teenuseid üldse osutavad, kui ka seda, millise hinna (ja muud tingimused) selleks ette näevad, mh tarbijaid erinevalt kohelda (sh diskrimineerida). Samas on igaühel PS § 13 lg 1 järgi õigus riigi ja seaduse kaitsele. Riigi ülesanne on tagada esmajoones konkurentsiõiguslike reeglitega, et vajalikud kaubad ja teenused oleksid enamikule inimestele jõukohaste hindadega kättesaadavad. Seetõttu on seadusandja kehtestanud mitmetes seadustes teenuse osutajatele kohustuse sõlmida lepinguid kõigi soovijatega ja näinud ette teenuse osutajatele piirangud nii hinna kui ka muude tingimuste osas. Valdkondades, nagu side, ühistransport, haridus või pangandus, aga ka elektri, soojuse ja veega varustamine, mis on inimestele esmavajalikud, tuleb avalikult teenust pakkuvate ettevõtjate lepinguvabadust avalikes huvides paratamatult piirata nii sõlmimise kui ka tingimuste vabaduse osas.
3. Kolleegiumi arvates ei piirdu lepingu sõlmimise sund aga üksnes seaduses otse sätestatud juhtudega, vaid võib tulla kõne alla ka muul juhul. Nimelt võib isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust. Selline lepingu sõlmimisest keeldumine (või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel) võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6). See võib olla hinnatav ka VÕS § 1043 järgi isikule õigusvastaselt kahju tekitamisena, eelkõige kui lepingu sõlmimisest keeldumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi heade kommete vastase tahtliku käitumisena. Kahju hüvitamise kohustuse olemasolul võib rahalise hüvitise asemel tulla VÕS § 136 lg 5 järgi kõne alla kahju hüvitamine muul viisil kui rahalise hüvitise maksmisega, nt naturaalrestitutsiooniga, st lepingut sõlmima kohustamisega ja lepingu sõlmimise tahteavalduse asendamisega. Alternatiivselt võimaldab lepingu sõlmimist hageda VÕS § 1055 lg 1, mille järgi võib kannatanu mh nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist. Lepingu sõlmimise tahteavalduse võib kohtulahendiga asendada mõistagi vaid juhul, kui lepingutingimused on piisavalt selged.
4. Kolleegiumi arvates on olmevee saamine ja reovee ärajuhtimine teenus, mille kättesaadavus peab olema üldiselt tagatud. Nii peavad nt veeseaduse § 23 lg 1 järgi kõik isikud vältima vee reostamist ja liigvähendamist ning veekogude ja kaevude risustamist ning vee-elustiku kahjustamist. ÜVK teenuse kättesaadavuse vajalikkust kinnitavad ka riigile kohustusi panevad Euroopa Liidu Nõukogu
5. novembri
6. a direktiiv 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta ja Nõukogu
7. mai
8. a direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta. Veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamine on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne. Seega on ÜVK teenuse kättesaadavuse tagamine avalik ülesanne, mille täitmise peab tagama kohalik omavalitsus.
9. Riigikohus on ka varem leidnud, et ÜVK omaniku või valdaja näol võib olla tegemist nn loomuliku monopoliga, kelle suhtes kehtib lepingu sõlmimise sund (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 13). Kolleegium on jätkuvalt sellel seisukohal ja leiab, et ka vaidlusaluses asjas on ÜVK omanik kohustatud sõlmima hagejaga ÜVK teenuse osutamise lepingu ning seda mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel. Tuvastades need tingimused, saab kohus ÜVK omaniku tahteavalduse lepingu sõlmimiseks asendada. Erinevust ei ole, kas ÜVK omanik on füüsiline või juriidiline isik. Olukorras, kus hageja hallatavate majade elanikel ei ole mõistlikku alternatiivi ÜVK teenuse saamiseks, ÜVK omanik või temaga seotud isikud olid juba ÜVK aluse maa omandamisel teadlikud hageja poolt ÜVK kasutamisest ning ÜVK omanik ei soovi end allutada

järgsele veeettevõtjaks määramise ja seeläbi hinna kehtestamise regulatsioonile, saab ÜVK omaniku keeldumise ÜVK teenuse osutamisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel lugeda vastuolus olevaks hea usu põhimõttega, VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi tahtlikuks heade kommete vastaseks ja seega keelatud käitumiseks ning VÕS § 1043 järgi hagejale kahju tekitamiseks. Hagejal on võimalik kahju hüvitamisena nõuda temalt lepingu sõlmimist VÕS § 136 lg-le 5 tuginedes või keelata sama tulemusega kahju tekitamine VÕS § 1055 lg 1 alusel. Seejuures saab kolleegiumi arvates analoogia alusel juhinduda ka konkurentsiseaduses olulist vahendit omavale ettevõtjale kohalduvast regulatsioonist (§ 15, § 18 lg 1 p 1). 34. Kuna senised kostjad ei ole iseenesest keeldunud lepingu sõlmimisest, vaid on keeldunud sellest hageja soovitud tingimustel, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel hindama, millistel tingimustel (st esmajoones millise hinnaga) on ÜVK omanik kohustatud lepingu sõlmima. Kolleegiumi arvates saab siinkohal lähtuda samadest põhimõtetest, mis on ÜVK teenuse hinna määramiseks ette nähtud

§ 14lg-s 3 (ja kasutuseeskirja p-s 9.4), samuti VÕS § 28 lg-st 2.

Seejuures saab vähemalt lähtealusena lähtuda ka Keila vallas vee-ettevõtjale kehtestatud hinnakirjast. Samas võib hind olla ka sellest erinev, kui nt ÜVK eripära (suur amortiseeritus, ÜVK süsteemi ebaproportsionaalsed ülapidamiskulud jms) seda õigustab. Samas ei saa tähelepanuta jätta, et ÜVK omanik (või tema õiguseellane) pidi juba maa omandamisel arvestama kohustusega, et tal tuleb jätkuvalt tagada ÜVK teenuse osutamine hagejale. Kohus saab vastavalt asjaoludele asendada ÜVK omaniku tahteavalduse nii tähtajatu kui ka tähtajalise või tingimusliku lepingu sõlmimiseks. ÜVK omanik saab sellise lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt mõjuval põhjusel. Lepingu sõlmituks lugemine ei piira ÜVK omaniku õigust taotleda Keila vallalt enda tunnistamist vee-ettevõtjaks ja osutada hagejale teenust valla kehtestatud hinnaga. See võib olla aluseks ka kohtulahendiga sõlmituks loetud lepingu muutmiseks või lõpetamiseks. III 35. Vaidlusalune ÜVK asub kinnisasjal, mille omanik oli varem AS Esmar, alates 14. maist 2008 aga M. Tool. Alates 1. oktoobrist 2007 on kinnisasi koormatud hoonestusõigusega Esmar Kinnisvara OÜ kasuks. 36. ÜVK on

§ 2

lg 3 teise lause järgi asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 lg 1 mõttes tehnorajatis (tehnovõrk). Kinnisasjaga püsivalt ühendatud rajatised (kui ehitised ehitusseaduse § 2 lg 1 järgi) on TsÜS § 54 lg 1 kohaselt kinnisasja olulised osad ja kuuluvad seega kinnisomandi koosseisus kinnisasja omanikule. Tulenevalt TsÜS § 54 lg 2 teisest lausest saab kinnisasjal asuv tehnovõrk (tehnorajatis) kuuluda muule isikule kui kinnisasja omanikule üksnes juhul, kui sellele laieneb muule isikule kuuluv piiratud asjaõigus või seadusest tulenev talumiskohustus (vt ka Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02, p 9;
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-04, p 20;
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-08, p 14). M. Tool on väitnud nii ringkonnakohtule kui ka Riigikohtule, et ÜVK kuulub hoonestajale Esmar Kinnisvara OÜ-le. Lähtudes hoonestusõiguse seadmise lepingu p-st 3.2, leidis sama ka ringkonnakohus, tuvastades, et hoonestusõiguse alusel kuulub vaidlusalune ÜVK Esmar Kinnisvara OÜ-le. Tulenevalt TsÜS § 54 lg-st 2 ning AÕS § 241 lg-test 1 ja 2, on võimalik, et hoonestusõigus ulatub asjaõigusena ka ÜVK-le. Hoonestusõiguse oluline osa on AÕS § 241 lg 5 järgi ka ehitis, mis oli hoonestusõiguse seadmisel olemas ja millele hoonestusõigus laieneb.
7. Hageja esitas hagi esmalt OÜ BREM Kinnisvarahooldus vastu, kes oli vaidlusalust ÜVK-d rentinud maaomanikult AS-lt Esmar. Põhimõtteliselt võivad

järgsed kohustused tuleneda ka ÜVK valdajale, mh tasu eest kasutajale (vt nt

§ 5lg 1).

Seega oli hagi esitatud algselt iseenesest õige kostja vastu.

1. oktoobril 2006 asendas maakohus hageja taotlusel kostja OÜ BREM Kinnisvarahooldus kostjaga AS Esmar, kuna vaidlusaluse ÜVK kasutamise aluseks olnud leping lõpetati. Seejuures tugines maakohus TsMS § 208 lg-le 1, mis võimaldab asendada kostja juhul, kui hagi esitati juba algselt ebaõige isiku vastu. AS Esmar kui kinnisasja omanik ja sellest tulenevalt ka vaidlusaluse ÜVK omanik (vt otsuse p 36) oli õige kostja.
3. mail 2009 asendas ringkonnakohus kohtuistungil hageja taotlusel kostja AS Esmar TsMS § 211 alusel M. Tooliga kui kinnisasja uue omanikuga. Samas leidis ringkonnakohus otsuses, et M. Tool ei ole õige kostja ja hagi tulnuks esitada hoonestaja Esmar Kinnisvara OÜ vastu. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et vaidlusaluse ÜVK omanik on Esmar Kinnisvara OÜ, leidis ta õigesti, et M. Tool ei ole õige kostja ning just Esmar Kinnisvara OÜ saab lugeda AS Esmar menetlusõigusjärglaseks TsMS § 211 lg 1 mõttes. M. Tool ei ole tuvastatud asjaolude järgi ÜVK omanik. Samas käitus ringkonnakohus põhjendamatult ja vastuoluliselt. Hoonestusõiguse seadmise leping oli ringkonnakohtule esitatud juba enne istungit, kus kostja asendati, samuti AS Esmar seisukoht, et ÜVK omanikuna saaks menetluses osaleda Esmar Kinnisvara OÜ. Seega asendas ringkonnakohus kostja ebaõigesti, heites seda hiljem otsuses ette hagejale. Kui ringkonnakohus avastas kostja ebaõige asendamise pärast asja arutamise lõppemist, pidanuks ta TsMS § 437 p 1 (koostoimes TsMS § 639 lgga 1) alusel menetluse uuendama.
4. Kolleegiumi arvates rikkus ringkonnakohus kostja asendamisega TsMS § 211 lg-t
5. Seadus (TsMS § 210 lg-d 1 ja 2) ei kohusta vaidlusaluse kinnisasja või kinnisasjaõiguse võõrandamise korral poolt asendama (vt TsMS §-de 210 ja 211 rakendamise kohta ka Riigikohtu
6. detsembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06, p-d 15-17 ja
8. märtsi
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, pd 14-17). Ka kostja asendamiseta kehtiks asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 1 esimese lause järgi isiku kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosalise õigusjärglaseks, v.a kui ta vaidlusaluse eseme omandamise ajal ei teadnud kohtuotsusest või hagi esitamisest. Seega ei olnud iseenesest hädavajalik kostjat üldse asendada. Siiski võimaldab TsMS § 211 kinnisasja või kinnisasjaõiguse võõrandamisel asendada poole mh vaidluses kinnisasjaga seotud kohustuste üle. Hoonestusõiguse seadmisega kinnisasjale ja selle laienemisega vaidlusalusele ÜVK-le võõrandati ÜVK hoonestajale, kellega võib menetluses kostja asendada. Asja uuel lahendamisel peab maakohus vajadusel poole taotlusel TsMS § 208 lg 1 alusel asendama kostja Esmar Kinnisvara OÜ-ga. M. Tooli, kes ei ole ÜVK omanik ega ÜVK varasema omaniku õigusjärglane, vastu hagi rahuldada ei saa. IV
10. Kolleegium märgib, et kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ringkonnakohtu otsust (vähemalt selle resolutsiooni) tervikuna, seega ka osas, milles ringkonnakohus rahuldas hageja määruskaebuse ja tühistas maakohtu
11. novembri
12. a määruse, millega tühistati hagi tagamine. Põhjendusi ringkonnakohtu otsuse selles osas vaidlustamiseks kaebusest ei ilmne. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et lahendades hagi tagamise tühistamise eraldi määruses pärast hagi rahuldamata jätmist, toimis maakohus ekslikult. Kui kohus jätab hagi rahuldamata, peab ta hagi tagamise TsMS § 386 lg 4 esimese lause järgi kohtuotsusega tühistama. Just otsuse resolutsiooniga kohustab kohut rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused lahendama ka TsMS § 442 lg 5 esimene lause. Selliselt tagatakse eelkõige, et hagi tagamise tühistamine ei jõustuks enne hagi rahuldamata jätvat kohtuotsust. Kolleegiumi arvates võib kohus lahendada hagi tagamise tühistamise siiski ka eraldi määrusega, kuid sel juhul tuleb tühistamise kehtivus määruses siduda hagi lahendava kohtuotsuse jõustumisega. Maakohus seda aga ei teinud.
13. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja tervikuna tuleb tühistada maakohtu otsus. Kohtud on hagi rahuldamata jätmisel lähtunud liiga kitsalt üksnes

regulatsioonist ning ringkonnakohus asendas lisaks põhjendamatult kostja. Asja uuel lahendamisel tuleb esmalt selgeks teha õige kostja. Seejärel tuleb hinnata, kas ja millistel tingimustel on kostja kohustatud hagejale ÜVK teenust osutama.

1. Kolleegium leiab, et alama astme kohtud on valesti määranud ka hagihinna. Kuna õige hinna määramiseks on vajalik kuulata ära poolte seisukohad ja hinnata tõendeid ning Riigikohus saadab asja uueks lahendamiseks maakohtule, ei pea kolleegium vajalikuks ise õiget hagi hinda määrata ja jätab selle maakohtu teha, kes peab tõenäoliselt küsima hagejalt juurde ka riigilõivu. Hageja soovib, et talle osutataks ÜVK teenust kohaliku omavalitsuse kehtestatud hinnaga. Kostja on olnud valmis osutama ÜVK teenust hinnaga 79 krooni 30 senti 1 m3 eest. Hageja taotleb kostjalt sisuliselt varalist hüvet enda soovitud hinna ja kostja pakutud hinna vahe ulatuses, st tegemist ei ole mittevaralise hagiga. Hagi hinna kindlakstegemiseks tuleb esmalt kindlaks teha hageja soovitud hind. Seejärel tuleb see lahutada kostja pakutud hinnast ning korrutada hinnavahe hageja keskmise veetarbimisega kuus ja seejärel korrutada saadud summa 12-ga (analoogselt TsMS § 128 lg 1 esimese lausega).
2. Asja lahendamisega ei kaota õiguslikku alust ÜVK teenuse tarbimine kohtumenetluse ajal hagi tagamise määruse alusel (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 27).
3. Menetluskulud poolte vahel jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest. Kuna asjas on korduvalt kostja muutunud, juhib kolleegium tähelepanu ka TsMS §-le 166 menetluskulude jaotamise kohta eseme võõrandamise puhul.
4. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Villu Kõve