3-3-1-90-09

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-90-09

1. märts 2010 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Väino Tiitsi (Tiits) kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a määrus haldusasjas nr 3-08-2226 Väino Tiitsi määruskaebus Kirjalik menetlus Rahuldada Väino Tiitsi määruskaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a määrus haldusasjas nr 3-08-2226 ja saata asi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule. Määrata Väino Tiitsile riigi õigusabi osutamise eest advokaat Valli Murde tasuks 2160 (kaks tuhat ükssada kuuskümmend) krooni, sh käibemaks 360 krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. V. Tiits esitas
7. novembril 2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vangla tekitatud varalise kahju 1000 krooni hüvitamist. Kohtumenetluse ajal esitas V. Tiits kohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks. Tallinna Halduskohtu
8. juuni
9. a määrusega jäeti riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 alusel kaebaja taotlus rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et V. Tiits on ise võimeline kaitsma halduskohtumenetluses oma õigusi ka ilma advokaadi abita.
10. Tallinna Halduskohtu
11. juuni
12. a otsusega jäeti V. Tiitsi kaebus rahuldamata.
13. V. Tiits esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu
14. juuni
15. a otsuse peale. Tallinna Ringkonnakohtu
16. juuli
17. a määrusega jäeti V. Tiitsi apellatsioonkaebus käiguta. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebusel on puudused. Apellatsioonkaebuse esitamisel ei ole kaebaja tasunud riigilõivu, ei ole esitanud ühtegi konkreetset taotlust halduskohtu otsuse suhtes ega põhjendusi, miks ta leiab, et halduskohtu otsus on õigusvastane või põhjendamatu. Vastuseks ringkonnakohtu määrusele esitas V. Tiits
18. juulil
19. a taotluse, milles selgitas, et tal puudub raha riigilõivu tasumiseks.
20. Tallinna Ringkonnakohtu
21. juuli
22. a määrusega vabastati V. Tiits riigilõivu tasumise kohustusest ning jäeti apellatsioonkaebus teist korda käiguta põhjendusel, et kaebaja ei ole endiselt teatanud, kas ta taotleb halduskohtu otsuse muutmist või tühistamist, millist materiaalõiguse normi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud või millist kohtumenetluse normi oluliselt rikkunud või milles seisnes tõendite ebaõige hindamine. Kohus selgitas, et apellatsioonkaebuses tuleb märkida, millise halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg-s 1 nimetatud lahendi tegemist apellant ringkonnakohtult taotleb, ja selgitada, milles seisneb apellandi arvates halduskohtu otsuse ebaõigsus või kuidas halduskohus rikkus kohtumenetluse norme. Kuna kahju hüvitamise taotluse rahuldamine eeldab tuvastamist, et V. Tiitsi prillid läksid katki vanglaametnike tegevuse tõttu ning halduskohus leidis, et see asjaolu pole tõendatud, tuleb apellandil eelkõige selgitada, kas ja kuidas on halduskohus tõendeid ebaõigesti hinnanud. Kohus andis V. Tiitsile apellatsioonkaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks aega 10 päeva määruse kättesaamisest arvates ning hoiatas, et puuduste kõrvaldamata jätmise korral võib kohus apellatsioonkaebuse HKMS § 33 lg 2 alusel läbivaatamatult tagastada. V. Tiits ringkonnakohtu sellele määrusele ei vastanud.
23. Tallinna Ringkonnakohtu
24. oktoobri
25. a määrusega tagastati apellatsioonkaebus V. Tiitsile läbivaatamatult, kuna V. Tiits ei ole apellatsioonkaebuse puudusi kõrvaldanud ega isegi mitte kohtule vastanud. Kohus asus seisukohale, et apellatsioonkaebuse puudused on sellise iseloomuga, et ringkonnakohtul ei ole neid võimalik ületada ka apellatsioonkaebuse tõlgendamise teel. Puudustega apellatsioonkaebust ei ole kohtul võimalik sisuliselt läbi vaadata.
26. V. Tiits esitas määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu
27. oktoobri
28. a määruse peale.
29. detsembri
30. a määrusega rahuldas Riigikohtu halduskolleegium V. Tiitsi taotluse riigi õigusabi saamiseks ning andis V. Tiitsile riigi õigusabi tema esindamiseks määruskaebuse menetlemisel Riigikohtus.
31. jaanuaril 2010 esitas V. Tiitsi esindaja määruskaebuse täienduse, milles taotles Tallinna Ringkonnakohtu
32. oktoobri
33. a määruse tühistamist ja asja saatmist lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
34. Määruskaebuses väidetakse, et ringkonnakohus on kaevatava määruse tegemisel jätnud täitmata HKMS § 14 lg-st 5 ja TsMS § 217 lg-st 8 koostoimes tuleneva kohustuse selgitada isikule võimalust saada riigi õigusabi olukorras, kus kohus leiab, et menetlusosaliseks olev füüsiline isik ise ei ole võimeline kaitsma oma õigusi ja tema olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt nähtub kaebaja esitatud menetlusdokumentidest üheselt, et V. Tiits on väheharitud isik, kes ei suuda mõista halduskohtumenetluses isiku õiguste ja kohustuste olemust ega mahtu. Seetõttu on ilmselge, et advokaadi abita jäävad kaebaja olulised huvid kaitseta. Riigi õigusabi taotluse esitamine ringkonnakohtule V. Tiitsi omal algatusel oli vähetõenäoline, sest halduskohus oli kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks jätnud rahuldamata, leides, et kaebaja suudab ise oma õigusi halduskohtumenetluses kaitsta.
35. Tallinna Vangla kirjalikus vastuses palutakse jätta määruskaebus rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
36. Asjas on vaidlus selles, kas ringkonnakohus on V. Tiitsi apellatsioonkaebuse läbivaatamatult tagastamisel järginud halduskohtumenetluse põhimõtteid ja norme. Eelkõige, kas ringkonnakohus oli kohustatud selgitama kaebajale võimalust saada riigi õigusabi.
37. TsMS § 217 lg 8 kohaselt, kui kohus leiab, et menetlusosaliseks olev füüsiline isik ei ole ise võimeline kaitsma oma õigusi ja tema olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta, selgitab kohus talle võimalust saada riigi õigusabi. Halduskohtumenetluse seadustikus ei ole sätestatud käitumisjuhiseid juhuks, kui ilmneb, et menetlusosaline ise ei ole võimeline oma õigusi kohtus kaitsma. HKMS § 5 lg-st 1 tulenevalt juhindub halduskohus halduskohtumenetluse seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilasjade hagimenetlusele kohaldavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud hagita menetluse sätete kohaldamine. Vastavalt HKMS § 14 lg 5 teisele lausele kohaldatakse esindusele halduskohtus tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades halduskohtumenetluse seadustikuga sätestatud erisusi. Riigikohus on uurimisprintsiibist tulenevat halduskohtu selgitamiskohustust käsitledes olnud järjekindlalt seisukohal, et selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust vajadusel abistada kaebajat asjakohase taotluse valikul (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
38. aprilli
39. a otsus asjas nr 3-3-1-1402,
40. novembri
41. a otsus asjas nr 3-3-1-37-07,
42. detsembri
43. a otsus asjas nr 3-3-1-77-09 jt). Kolleegium peab õigeks, et kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustuse juhtida menetlusosalise tähelepanu menetlusliku taotluse esitamise võimalusele olukorras, kus taotluse esitamata jätmine võib otseselt või kaudselt kaasa tuua kohtuliku kaitse võimaluse kaotamise. Seetõttu on TsMS § 217 lg-s 8 sätestatud selgitamiskohustus kooskõlas halduskohtumenetluse põhimõtetega ja seda tuleb kohaldada ka halduskohtumenetluses.
44. TsMS § 217 lg-s 8 tuleneb, et selgitamiskohustuse tekkimiseks peavad korraga olema täidetud viidatud sättes nimetatud mõlemad tingimused. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus pidi aru saama, et V. Tiits ise ei ole ise võimeline kaitsma oma õigusi halduskohtus ja seetõttu võib tema apellatsioonkaebus jääda läbi vaatamata. Kolleegium on kaebaja õigusabi taotlust lahendades
45. detsembri
46. a määruses asunud seisukohale, et V. Tiitsi esitatud kaebustest ja taotlustest on ilmne, et kaebaja ei suuda mõista halduskohtumenetluses kaebaja õiguste ja kohustuste olemust ega mahtu, samuti seost halduskohtumenetluse nõuete rikkumise ja kaebaja õiguste kohtuliku kaitse võimaluse minetamise vahel. Kolleegium on sellel seisukohal jätkuvalt.
47. juuli
48. a apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määruses heitis ringkonnakohus kaebajale ette, et viimane ei ole tasunud riigilõivu ega esitanud konkreetset taotlust halduskohtu otsuse suhtes, samuti põhjendusi, miks ta leiab, et halduskohtu otsus on õigusvastane või põhjendamatu. Vastuseks apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määrusele teatas kaebaja, et tal ei ole raha riigilõivu maksmiseks. Samas ei täiendanud kaebaja apellatsioonkaebust selles esinevate sisuliste puuduste kõrvaldamiseks. Kolleegium on veendunud, et kujunenud olukorras, arvestades kaebaja varasemate taotluste vormi ja sõnastust, oli ilmne, et V. Tiits ei mõistnud ringkonnakohtu nõuet apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamiseks.
49. V. Tiits pöördus halduskohtusse kaebusega talle prillide lõhkumisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudes. Kahju hüvitamise eesmärgiks on isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui tema õigust ei oleks rikutud. Varalise kahju hüvitamine on suunatud tema varaliste õiguste kahjustamisega tekitatud ebaõigluse heastamisele. Seetõttu tuleb õigust nõuda isiku omandi kahjustamisega tekitatud varalise kahju hüvitamist pidada isiku jaoks oluliseks õiguseks. Eeltoodust tulenevalt olid täidetud TsMS § 217 lg-s 8 sätestatud halduskohtu selgitamiskohustuse tekkimise eeldused ning ringkonnakohus oli kohustatud selgitama V. Tiitsile võimalust saada riigi õigusabi.
50. Kolleegium on seisukohal, et riigi õigusabi saamise võimaluse selgitamata jätmist tuleb käesolevas asjas pidada menetlusnormi oluliseks rikkumiseks. Ringkonnakohus jättis V. Tiitsi apellatsioonkaebuse
51. juulil
52. a teist korda käiguta ja tagastas selle
53. oktoobril 2009, kuna apellatsioonkaebuse puuduste tõttu ei olnud seda võimalik sisuliselt läbi vaadata. Kohtu selgitamiskohustuse täitmisel olnuks kaebajal reaalne võimalus taotleda riigi õigusabi korras esindaja määramist ning tema abiga kõrvaldada puudused apellatsioonkaebuses. Kohtu kohustust selgitada riigi õigusabi saamise võimalusi tuleb käesolevas asjas pidada oluliseks veel põhjusel, et halduskohus oli jätnud kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata, leides, et V. Tiits on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Halduskohus kujundas sellega kaebajal arvamuse, et selles kohtumenetluses ei ole tal võimalik riigi õigusabi saada. Seega on kohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmine viinud V. Tiitsi õiguste kohtuliku kaitse võimaluse minetamiseni.
54. Määruskaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
55. oktoobri
56. a määruse ja saadab asja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.
57. V. Tiitsi esindaja esitas
58. veebruaril 2010 Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu 2160 krooni (sh käibemaks 360 krooni) saamiseks V. Tiitsile riigi õigusabi osutamise eest. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja § 23 lgst 1 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
59. detsembri
60. a otsuse "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" p-dest 42 ja
61. Riigikohus selgitab, et Riigikohtu
62. detsembri
63. a määrusega anti V. Tiitsile riigi õigusabi tema esindamiseks määruskaebuse menetlemisel Riigikohtus. V. Tiitsile ei antud riigi õigusabi apellatsioonimenetluseks ringkonnakohtus. Kui V. Tiits soovib riigi õigusabi apellatsioonimenetluseks, siis on tal võimalik esitada vastav taotlus ringkonnakohtule. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann