← Eesti

3-3-1-69-09

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-69-09 15. märts 2010 Eesistu

) § 5 lg-d 1, 2 ja 4 tuleb tunnistada vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12 ja 25. Kaebaja taotles jätta kohaldamata

§ 5lg-d 1, 2 ja 4 kui põhiseadusega vastuolus olevad normid.

Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) Rahandusministeeriumi poolt tasutud summa ei hüvita täielikult alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralist kahju ja saamata jäänud tulu, mis rikub subjektiivset õigust saada õiglast hüvitist alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu eest; 2)

§ 5

lg-st 1 tulenevalt makstakse isikule hüvitist seitsme päevamäära suuruses summas iga tööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud; sama paragrahvi lg 2 kohaselt on päevamäära arvutamise aluseks isiku vabastamise otsuse jõustumise päeval kehtinud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär; vastavalt

§ 5

lg-le 4 loetakse selle paragrahvi lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju; 3) juhul, kui kahju ei hüvitata täies ulatuses, on tegemist põhiseaduse §-s 25 sätestatud õiguse piiramisega; Riigikohtu halduskolleegium on 15. mai 2006. a lahendis asjas nr 3-3-1-32-06 asunud seisukohale, et

§ 5

lg 4 ei saa võtta isikult põhiseaduse §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda kohtusse ja nõuda täiendavat hüvitist lisaks sellele, mis ta oli juba Rahandusministeeriumi kaudu saanud; 4) riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses fikseeritud hüvitise suurus ei ole proportsionaalne PS §-s 20 nimetatud vabaduspõhiõigusesse sekkumise tagajärjega, mistõttu

§ 5

lg-d 1 ja 4 on vastuolus PS §-ga 20 ja PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega; 5)

§ 5

lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega; seaduse nimetatud sätte järgi määratakse kõigile samasugune hüvitis nii mittevaralise kahju kui ka saamata jäänud tulu hüvitamiseks; seega ei eristata kahju hüvitamisel isikuid sõltuvalt nende sissetulekust ning kahte ebavõrdset isikute gruppi koheldakse võrdselt; selline ebavõrdsete isikute meelevaldne võrdne kohtlemine ilma mõistliku põhjuseta on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõttega; 6)

§ 5

lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-dega 12, 20 ja 26 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 5 lg-ga 5, artikli 6 lg-ga 1 ning artikliga 13; 7) kaebajal on õigus saada PS § 25 ja

§ 1

lg 1 p 1 kohaselt hüvitist alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu eest; 8) mittevaralise kahju suuruse peaks määrama kohus; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsusest asjas nr 3-2-1-32-98 tulenevalt ei vaja vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju eraldi tõendamist; Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. juuni 2006 .a otsuses asjas nr 3-3-1-18-06 on fikseeritud, et vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-le 6 juhtudel, kui kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus; 9) saamata jäänud tulu tuleneb kaebaja poolt
  4. jaanuaril
  5. a OÜ-ga Advokaadibüroo Kuklase ja Partnerid sõlmitud patroonilepingust, milles oli ette nähtud maksta tulemustasu 40% käsundiandja kinnitatud majandusaasta puhaskasumist. Kuivõrd kaebaja viibis patroonilepingu kehtivuse ajal vahi all, siis polnud võimalik täita lepingust tulenevaid kohustusi ja nõuda lepingujärgset tasu; arvestuslikult oli kaebajal õigus saada tulemustasu
  6. a eest 243 859,60 krooni ja
  7. a eest 180 300 krooni, kokku 424 159,60 krooni.
  8. Rahandusministeeriumi vastuses leiti, et kaebus ei ole tähtaegne, kaebaja ei ole lisanud tõendit, millele tema nõue tugineb ning kaebusest ei selgu, millega on ministeerium rikkunud kaebuse esitaja õigusi. Esitatud taotlusest ei tulenenud vihjet täiendava moraalse kahju taotlemise kohta ega viidet saamata jäänud tulu tõendava lepingu olemasolust. Rahandusministeeriumi
  9. augusti
  10. a kirja vaidlustamine ei laienda kaebeõigust kahjunõudele ulatuses, milles kahju hüvitamist ministeeriumilt ei soovitud. Mittevaralise kahju osas on kaebaja hüvitist saanud vastavalt riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusele ning kaebusest ei tulene ühtegi argumenti, millest võiks järeldada, et seaduse alusel tasutud hüvitis ei korva kaebajale tekitatud kahju. Saamata jäänud tulu osas ei ole ministeeriumil võimalik hinnangut anda enne seda tõendava lepingu saamist. Rahandusministeeriumi väitel ei ole vaidlustatud kiri käsitatav haldusaktina ega ka menetlustoiminguna, mida saaks kohtus vaidlustada, kiri on vaid teavitus, millega informeeriti kaebuse esitajat tema taotluse rahuldamisest. Rahandusministeerium on vaid hüvitise väljamaksja, kelle puudub õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Sisuliselt taotletakse kaebusega avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. Avalik-õiguslikus suhtes ei ole vastustaja kaebaja õigusi rikkunud.
  11. V. Õiglane ei nõustunud vastustaja väidetega ja leidis, et kaebus on esitatud tähtaegselt, enne kuuekuulise tähtaja möödumist. Kaebaja rõhutas, et ka ministeeriumile esitatud taotluses palus ta kahju hüvitamist õiglases ulatuses ja saamata jäänud tulu hüvitamist. PS § 15 annab igale isikule õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et rikutud on tema PS §-s 25 sätestatud õigust kahju hüvitamisele ning isik peab saama tõstatada kohtu ees küsimuse sellest, kas seadusega kindlaksmääratud hüvitise suurus on proportsionaalne PS § 20 nimetatud vabaduspõhiõigusesse sekkumise tagajärjega. Vabaduse võtmise tagajärjel on säilinud kahtlus tema kuritegelikkuse osas, on keeldutud viisa väljastamisest, rikutud on kaebaja usaldusväärsus krediidiasutuste silmis ja kaebaja on pidanud loobuma lootusest rajada oma kodu, erilisi kannatusi tekitas vabaduse võtmine, arvestades kaebaja õigusharidust, kaebaja oli sunnitud taasalustama oma elu uuesti majanduslikult ja karjäärialaselt. Kaebaja soovib patroonilepingu originaaleksemplari väljanõudmist kohtu kaudu. Vahistamisega seoses patroonilepingut pole lõpetatud, vaid selle täitmine osutus võimatuks. Leping samuti ei peatunud sarnaselt töölepinguga. Advokatuurist astus kaebuse esitaja välja patrooni palvel. Kaebaja on seisukohal, et tema õigusi on rikkunud Eesti Vabariik, kes on märgitud kaebuses ka vastustajaks. Kohtupraktikas on sellistes asjades Eesti Vabariiki esindanud Rahandusministeerium.
  12. Tallinna Halduskohtu
  13. jaanuari
  14. a määrusega asjas nr 3-07-1817 loeti kaebus esitatuks tähtaegselt. Kohus leidis, et kaebuse tahe on suunatud sellele, et talle hüvitataks mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu osas, mis jäi vastavalt Rahandusministeeriumi
  15. augusti
  16. a kirjale hüvitamata. Kohus leidis, et selles osas ei saa Rahandusministeerium ilmselt vastustaja olla ja nimetatud nõuet ei saa esitada riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel, vaid seda tuleb teha riigivastutuse seaduse alusel. Riigivastutuse seaduse (RvastS) § 12 lg 1 järgi on kahju kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Antud juhul jääb kaebuses ebaselgeks, kas V. Õiglase arvates tekitati kahju politsei või prokuratuuri tegevusega või hoopis kohtulahendiga. Kaebuse esitajal tuleb viia oma kaebus kooskõlla seaduse nõuetega.
  17. V. Õiglase täpsustatud kaebuse kohaselt on vastustajaks Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu. Kaebuse esitaja väidab, et vaidlus ei käi hüvitatava kahju muude liikide üle, vaid ainuüksi Rahandusministeeriumi poolt välja makstud saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju hüvitise määra üle. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus on eriseaduseks riigivastutuse seaduse suhtes, mida kohaldatakse ainuüksi alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju kahe liigi - saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju - hüvitamisel ning seega ei kuulu need kahju liigid alusetult vabaduse võtmise kahjude hüvitamise määramisel riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse.
  18. Rahandusministeeriumi
  19. märtsi
  20. a täiendavas vastuses leitakse, et PS § 25 kaitsealas on vaid õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise võimaldamine. Kriminaalmenetluse käigus toimingute ja menetluse õigusvastasust ei näita üksnes fakt, et kriminaalmenetlus lõpetati õigeksmõistva kohtuotsusega. Kriminaalmenetluses isikult vabaduse võtmise õiguspärasust tuleks eeldada juhu, kui selleks on PS § 20 ammendavasse loetellu kuuluv meede ja eksisteerib vastav õiguslik alus seaduse tasemel. Kriminaalmenetluse raames läbi viidud toimingute või menetluse ebaseaduslikkus saab tuleneda vaid toimingu tegemiseks ette nähtud menetlusreeglite rikkumisest, mitte aga pärast toimingute tegemist selguvatest asjaoludest (õigeksmõistvast kohtuotsusest).
  21. Rahandusministeeriumi
  22. mai
  23. a täiendavas vastuses nõustutakse, et kaebus on esitatud tähtaegselt. Vastustaja selgitab, et põhiseaduslikkuse küsimus taandub kaheks: kas riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätted on kooskõlas või puutumuses PS § 25 regulatsiooniga ja kas on tagatud PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine.

§ 5

lg 4 ei võta ega saagi võtta isikult PS §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda kohtusse ja nõuda täiendavat hüvitist lisaks sellele, mis oli saadud Rahandusministeeriumi kaudu. Kui isik leiab, et Rahandusministeeriumi kaudu makstud hüvitis ei leevenda kannatusi, mis talle kriminaalmenetluse käigus tekitati, siis võib isik pöörduda kohtusse, kuid vastav nõue ei tugine riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätetele. Seetõttu pole ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse nimetatud sätted asjassepuutuvad. RVastS § 16 reguleerib õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist, sätestades lõike 2 punktis 4, et hüvitist ei saa nõuda ulatuses, milles hüvitise maksmise küsimus on reguleeritud muude seadustega. Antud juhul nõuab kaebaja hüvitist ulatuses, milles talle riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel ei ole hüvitist makstud. Juhul, kui kaebus esitatakse põhiseaduse või riigivastutuse seaduse alusel, ei saa Rahandusministeerium olla vastustajaks, kuna ministeerium ei ole kaebuse esitaja õigusi rikkunud. Rahandusministeerium ei nõustu ka kaebaja esitatud saamata jäänud tulu arvestusega.

  1. Tallinna Halduskohus kohustas
  2. juuni
  3. a määrusega asjas nr 3-07-1817 V. Õiglast kaebust täpsustama ja vastustajat esitama täiendavalt oma seisukoht. V. Õiglane esitas oma seisukohad
  4. juunil
  5. Nimetatud seisukohtades väidab kaebaja, et saamata jäänud tulu summa osas jääb kaebuse esitaja varem kohtule esitatud arvamuse juurde. Vastustaja täiendavates seisukohtades leitakse, et VÕS § 629 lg 1 sätestab, et kui käsundisaajale tuleb tasu maksta pärast käsundi täitmist või käsundi täitmiseks antud tähtaja möödumist ja käsundileping lõpeb enne käsundi täitmist või selle täitmiseks antud tähtaja möödumist, on käsundisaajal õigus mõistlikule osale tasust. Juba osutatud õigusteenuse eest tuleb käsundiandjal tasuda mõistlikus ulatuses. Kaebuse esitaja väide, et
  6. a osas oleksid pooled lepingut pikendanud, on oletuslik. Alles pärast maksude mahaarvamist oleks võimalik leida summa, mille ulatuses on isiku varaline seis halvenenud. Lepingu kohaselt ei oleks kaebuse esitaja riiklike maksude osas tulu saanud, kuna maksude kinnipidamise kohustus oli käsundiandjal.
  7. Tallinna Halduskohtu
  8. novembri
  9. a otsusega jäeti Vaike Õiglase kaebus täielikult rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) Rahandusministeerium ei ole kuidagi kehtivate õigusnormide valgusel rikkunud V. Õiglase subjektiivseid õigusi; Rahandusministeerium täidab kahju hüvitamisel piiratud rolli, kontrollides üksnes esitatud dokumentide õigsust ja avalduse esitamise tähtaegsust ning hüvitise saamiseks kehtestatud eelduste täitmisel maksab välja ettenähtud suuruses hüvitise; 2) V. Õiglase subjektiivsed õigused võiksid siiski olla rikutud juhul, kui riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse teatud sätted ei oleks kooskõlas põhiseadusega; riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus on eriseadus juhuks, mil isikult oli alusetult vabadus võetud. Riigivastutuse seadust saab niisuguse isiku suhtes kohaldada üksnes otsese varalise kahju põhjustamisel. Kuivõrd V. Õiglasele sellist kahju ei ole tekitatud, siis on välistatud kaebuse esitamine riigivastutuse seaduse alusel. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Liialt ei saa keskenduda sõnadele "õigusvastaselt tekitatud", kuna seadused näevad ette ka õiguspäraste haldusaktide või toimingute tekitatud kahju hüvitamise võimaluse. Küll aga tuleneb PS §-st 25 koostoimes §-ga 15 isiku õigus talle kahju tekitamise korral pöörduda kohtusse ning seejuures oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kaebuse põhjendatuse korral tuleks just Rahandusministeeriumil riigi esindajana maksta kaebajale välja täiendav hüvitis saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju eest; 3) kui kohus teeb kindlaks

§ 5

lg-te 1, 2 ja 4 kooskõla põhiseadusega, siis puudub kohtul vajadus hinnata Rahandusministeeriumi

  1. augusti
  2. a kirja alusel väidetavalt hüvitamata jäänud kahju tekkimist ja suurust; nimetatud sätted on kahtlemata asjassepuutuvad; 4) alusetult ja ebaseaduslikult vabaduse võtmise vahele ei saa panna võrdusmärki. Ebaseaduslikuks ei saa pidada kohtueelse menetleja ega kohtu tegevust kriminaalmenetluse ülesannete täitmiseks, kui see on toimunud seaduse kohaselt. Õiguspäraste kriminaalmenetluslike meetmetega põhjustatud kahju eest ei pea tingimata järgnema kompensatsioon; juba seetõttu, et Eestis on selline kompensatsioon ette nähtud, ei saa väita, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses ettenähtud hüvitis on ebaproportsionaalne või ebaõiglaselt väike; ei ole tegemist õigusvastaselt tekitatud materiaalse ja moraalse kahjuga PS § 25 tähenduses; puuduvad tõendid, et V. Õiglase suhtes oleks tõkendit kohaldatud vastuolus kriminaalmenetluse nõuetega. PS §s 25 sätestatud põhiõiguse realiseerimise riigi vastu tagab eelkõige riigivastutuse seadus, mis näeb ette riigi poolt tekitatud õigusvastase kahju kui ka õiguspäraste aktide või toimingutega põhjustatud kahju hüvitamise; riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus on eriseadus, omamoodi riigipoolne hea tahte avaldus, mis kehtestab piirid kriminaalmenetluses õiguspärase meetmega alusetult tekitatud kahju hüvitamiseks; niisugusel juhul hüvitise saamine pole absoluutne inim- või põhiõigus ning ainuüksi seetõttu on alusetu tõstatada küsimust kindlaksmääratud hüvitise suuruse proportsionaalsusest PS § 20 sätestatud põhiõiguse riivega; 5) riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus ei kohtle isikuid meelevaldselt; nimetatud seadus käsitleb eelmärgistatud tunnuse alusel võrdsetena isikuid, kellelt oli seaduslikult, kuid alusetult vabadus võetud; selle eriseaduse loogika on erinevalt riigivastutuse üldisest regulatsioonist näha ette ühesugusel alusel ja korras kahju hüvitamine, sealjuures ilma isiku kohustuseta tõendada mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu olemasolu ja suurust; riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel ei hüvitata isikule reaalselt tekkinud kahju, vaid loetakse kompenseerituks mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu kindlas suuruses tasutud hüvitisega; mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine, nagu seda pole ka mõnes osas ebavõrdsete võrdne kohtlemine; riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse regulatsioon on põhjendatud menetlusökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega; riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus ei keela ju isikul nõuda kahjutekitajalt täiendavalt veel hüvitist riigivastutuse seaduse alusel; 6) V. Õiglasel puudub alus nõuda riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse järgi veel suuremas ulatuses hüvitist mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu eest kui talle hüvitati vastavalt Rahandusministeeriumi
  3. augusti
  4. a kirjas märgitule.
  5. Tallinna Halduskohtu
  6. novembri
  7. a otsuse peale esitas V. Õiglane apellatsioonkaebuse. Apellant leidis, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §dega 11, 12 ja
  8. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1)

§ 5

lg 1 on vastuolus PS §-ga 11 põhjusel, et nimetatud säte piirab isiku võimalust saada hüvitist kahju tegelikult tekkinud ulatuses; 2)

§ 5

lg 1 on vastuolus PS §-ga 12 seetõttu, et isikuid, kelle tegelik tekkinud kahju on suurem kui seitsme päevapalga suurune summa, koheldakse võrdselt isikutega, kelle tegelik kahju on suurem või väiksem kui seitsme päevapalga suurune hüvitis, mis on sätestatud seaduses; 3)

§ 5

lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-ga 25, kuna riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus ei luba suurema sissetulekuga isikutel, kellelt on alusetult vabadus võetud, asetuda kahju hüvitamise eesmärgiks olevasse olukorda (olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, mis oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud); 4) ei saa nõustuda seisukohaga, et õigusvastaselt tekitatud kahjuks PS § 25 tähenduses ei ole alusetu vabaduse võtmine; alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju on õigusvastaselt tekitatud kahju; 5) kahju hüvitamise eesmärgiks on isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui kahju poleks tekitatud; saamata jäänud tulu fikseeritud määr ei täida PS § 25 sätestatud kahju hüvitamise eesmärke; 6) fikseeritud määras saamata jäänud tulu hüvitamine ei ole kooskõlas ka PS §-s 12 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega; mõistetamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohane hüvitis on õigustatud menetlusökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega; 7) ei saa pidada asjakohasteks kohtu kaalutlusi, et kahju tegelikus määras väljamõistmine võib viia selleni, kus menetleja on tõkendi valikul sunnitud lisaks kriminaalmenetluse eesmärkidele arvestama riigipoolse kahjuhüvitamise nõudega ja suurusega; 8) kaebuse esitaja ei saa nõustuda kohtu põhjendustega, et kuna teised riigid ei näe alusetult vabaduse võtmise eest ette kompensatsiooni maksmist, siis on ka Eestis alusetu nõuda selle proportsionaalsust ja kooskõla põhiseadusega; tulenevalt PS § 3 lausetest 1 ja 2, teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel; ka riigi poolne nö hea tahte avaldus, mis on õiguskorras kirja pandud seadusena, peaks olema kooskõlas põhiseadusega.

  1. Rahandusministeeriumi vastuses apellatsioonkaebusele leiti, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks apellatsioonkaebuses toodud väidetel puudub alus. Rahandusministeerium väljendas oma varasemat seisukohta, mille kohaselt isik, kes leiab, et Rahandusministeeriumi kaudu makstud hüvitis ei leevenda kannatusi, mis talle kriminaalmenetluse käigus tekitati, võib pöörduda kohtusse, kuid vastav nõue ei tugine riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusele. Ka varalise kahju hüvitamisel tuleks lähtuda põhimõttest, et kui eriseadus kahju hüvitamist ei reguleeri, siis kahjukannatanul on vastava nõude esitamisel õigus tugineda PS §-le
  3. Täiendavas vastuses selgitas apellant, et tal puudub võimalus nõude esitamisel tugineda riigivastutuse seadusele, sh RVastS § 16 sätetele. RVastS § 16 lg 1 ja lg 2 tõlgendades on selge, et antud juhul ei saa V. Õiglane tugineda nn ohverdusnõudele, kuna saamata jäänud tulu regulatsioon on toodud riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses ning põhjused, miks kaebuse esitaja vahi alla võeti, olid tingitud temast endast.
  4. Tallinna Ringkonnakohtu
  5. mai
  6. a otsusega jäeti V. Õiglase apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu
  7. novembri
  8. a otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) apellatsioonkaebusest lähtuvalt on kaebaja loobunud mittevaralise kahju täiendava hüvitamise nõudest; ringkonnakohus hindab seega vaid saamata jäänud tuluga seonduvaid küsimusi; 2) ringkonnakohus ei nõustu väitega, et

§ 5lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus põhiseaduse §ga 25.

Põhiseadus seob kahju hüvitamise mitte igasuguse, vaid üksnes õigusvastase kahju hüvitamise tekitamisega; alusetu vabadusevõtmise korral pole tegemist õigusvastase kahju tekitamisega; õigusvastane tähendab seadustega vastuolu; vahistamise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi näevad ette nii PS § 20 lg 2 kui ka KrMS § 130. Seega on tegemist lubatava tõkendiga, mille kasutamine on seaduses toodud aluse esinemisel õiguspärane. Vahistamist kohaldatakse kohtuniku loal, kes peab kontrollima vahistamise aluse olemasolu ja põhjendatust. Õigeksmõistva kohtuotsusega langeb ära vahi all pidamise alus, kuid see ei muuda vahistamist õigusvastaseks, kuna vahistamisega tekitatud kahju ei ole tekitatud õigusvastaselt, ei kuulu sellise kahju hüvitamine esemeliselt PS § 25 kaitsealasse; 3) õiguspärase tegevusega tekitatud kahju kuulub aga hüvitamisele vaid erandlikel juhtudel, eelkõige olukorras, kus isiku põhiõigusi ja -vabadusi on erakordselt piiratud. Riigivastutuse seaduse suhtes kehtib eriseadusena riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus, mis näeb ette isikule tema põhiõiguste ja -vabaduste piiramisega (alusetu vahistamisega) tekitatud kahju hüvitamise. Kuna sellisel juhul toimub riigiorganite õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamine, siis ei ole seadusandja pidanud põhjendatuks hüvitada isikule kogu neile tekitatud kahju. Kindla suurusega hüvitise ettenägemine on põhjendatav sellega, et vahistamise kohaldamisel oleksid selle võimalikud tagajärjed riigile ettenähtavad; tegeliku kahju hüvitamise kohustus võib põhjustada isikute diskrimineerimist sõltuvalt nende varanduslikust seisust - isiku vahistamise tõttu riigile tekkida võiv ülisuure hüvitise kohustus võib osutuda kaalukamaks argumendiks kui kriminaalmenetluse teised eesmärgid.

§ 5

lg-ga 1 ette nähtud seitsmekordset miinimumpäevapalga suurust hüvitist iga ööpäeva eest, millal isikult oli vabadus võetud, ei saa pidada ebamõistlikult väikeseks; 4) nõustuda ei saa halduskohtuga selles, et isikul on soovi korral võimalik pöörduda täiendava mittevaralise kahju või saamata jäänud tulu hüvitamise taotlusega kohtusse. Kuna tegemist oli avaliku võimu kandja õiguspärase tegevusega tekitatud kahjuga, tuleks sellisele kahju hüvitamisele kohaldada RVastS § 16 lg-t

  1. Selle sätte kohaldamise välistab aga RVastS § 16 lg 2 p 4, kuna hüvitise maksmine oli ette nähtud teise seadusega, käesoleval juhul riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusega. Isikul oleks võimalik halduskohtu kaudu nõuda RVastS § 16 lg 1 alusel vaid otsese varalise kahju hüvitamist.
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a otsuse peale esitas V. Õiglane kassatsioonkaebuse. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigusnorme ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme. Kassaator taotleb Tallinna Halduskohtu
  5. detsembri
  6. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  7. mai
  8. a otsuste tühistamist ninng asja saatmist uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  9. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohtuotsus on jäetud olulises osas põhjendamata, kuivõrd apellandi mitmed väited on jäetud tähelepanuta; seetõttu jääb kassaatorile arusaamatuks, kuidas on ringkonnakohus jõudnud seisukohale, et apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei lükka ümber halduskohtu otsust; kohus ei võtnud seisukohta ega analüüsinud, mis võiks olla see põhiseaduslik õigustus, mille kohaselt ei hüvitata alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju kooskõlas kahju hüvitamise eesmärkidega; jääb arusaamatuks, millele tuginedes väidab kohus, et apellant on nõustunud, et V. Õiglase alusetu vahistamise näol on tegemist õigusvastase vabaduse võtmisega; 2) kohus on tõlgendanud vääralt ja seetõttu ebaõigesti kohaldanud PS § 25 ja § 12 ning sellest tulenevalt jätnud rahuldamata apellandi taotlused; ringkonnakohus ei ole käsitlenud kõiki asjassepuutuvaid norme ning sisuliselt jätnud tähelepanuta

§ 1

lõike 1; 3) kaebuse esitaja on seisukohal, et

§ 5lg-s 1 sätestatud fikseeritud hüvitis on vastuolus PS §-dega 11, 12 ja 25.

Fikseeritud hüvitise suurus ei ole proportsionaalne PS §-ga 11 ja PS §-s 25 sätestatud kahju hüvitamise eesmärkidega ning

§ 5

lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega; 4) kaebuse esitaja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt on alusetu vahistamise näol tegemist halduse õiguspärase tegevusega; kriminaalmenetluse lõpetamise või isiku õigeksmõistmise korral kohaldatakse

§ 1

lg 1 p 1 ja sellest tulenevalt on vahistamine alusetult vabaduse võtmine sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte. Kassaatori vahi all hoidmise näol oli tegemist sellise alusetult vabaduse võtmisega, mis oma iseloomult on õigusvastane. Õigusvastasena tuleb käsitada nii alusetult kui ka ebaseaduslikku vabaduse võtmist. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt (§ 25 kommentaaride p 3.2) õigusvastase (alusetu või ebaseadusliku) vabaduse võtmise puhul eeldatakse, et sellega kaasnevad paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud moraalne kahju ei vaja eraldi tõendamist. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine kuulub esemeliselt PS § 25 kaitsealasse; 5) reeglina tuleb kahju hüvitada täies ulatuses ning juhul, kui seda ei tehta, on tegemist PS §-s 25 sätestatud õiguse piiramisega, millel peab olema põhiseaduslik õigustus. Kohus ei ole märkinud, milline see õigustus on; 6) kohus on vääralt kohaldanud PS § 12, mis sätestab ebavõrdse kohtlemise keelu. Kohus on põhjendanud fikseeritud suurusega hüvitise ettenägemist sellega, et vahistamise kohaldamisel oleksid võimalikud tagajärjed ettenähtavad; kaebaja arvates saamata jäänud tulu hüvitamine kõikidele isikutele samas päevamääras on võrdsusõiguse põhimõtet rikkuv, sest ebavõrdseid isikuid koheldakse võrdsel alusel; asjakohane ei ole väide, nagu võiks ülisuur kahjuhüvitise kohustus osutuda kaalukamaks argumendiks kui kriminaalmenetluse teised eesmärgid; 7) riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses fikseeritud hüvitise määra näol pole tegemist õiglase hüvitisega, mis korvab isikule tekkinud nii mittevaralise kui ka otsese kahju; ekslik on kohtu seisukoht, et seitsmekordse päevapalga suurust hüvitist iga ööpäeva eest ei saa pidada ebamõistlikult väikeseks, isegi kui see ei hüvita kaebajale kogu tekitatud kahju. 18. Rahandusministeeriumi vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Tallinna Ringkonnakohtu 18. novembri otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebuse väited ei ole aluseks õige kohtuotsuse tühistamiseks. Vastustaja leiab, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel ei hüvitata isikule reaalselt tekkinud moraalset kahju ja saamata jäänud tulu, vaid loetakse kompenseerituks mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu kindlas suuruses tasutud hüvitisega. Sellise hüvitise eesmärk on tagada igaühele hüvitist ka riigi õiguspärase tegevuse eest, eeldusel, et riigi vastav tegevus on isiku põhiõigusi erakordselt piirav. Kahju kannatanud isikul ei ole vajadust ega ka subjektiivset nõudeõigust muuta

§-s 5 toodud hüvitise arvestamise aluseid, vaid põhjendatud juhul saab isik nõuda temale tekitatud täiendava kahju hüvitamist. Kaebuse esitaja viitab põhjendatult Riigikohtu seisukohale, et

§ 5

lg 4 ei saa võtta isikult PS §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda kohtusse ja nõuda täiendavat hüvitist lisaks sellele, mis on saadus Rahandusministeeriumi kaudu. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses ei ole sätet, mis keelaks isikul kohtusse pöörduda ja täiendavalt hüvitist nõuda, kuid selle nõude teostamisel puudub vajadus taotleda riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse regulatsiooni põhiseadusevastasuse kindlakstegemist. Vastustaja leiab, et õigeksmõistva kohtuotsusega langeb ära isiku vahi all pidamise alus, kuid see ei muuda vahistamist õigusvastaseks. PS §-s 25 sätestatud põhiõiguse realiseerimise riigi vastu tagab eelkõige riigivastutuse seadus, mis näeb ette nii riigi tekitatud õigusvastase kahju kui ka õiguspäraste haldusaktide või toimingutega põhjustatud kahju hüvitamise regulatsiooni. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud hüvitise saamine ei ole isiku absoluutne inim- või põhiõigus, mistõttu on alusetu tõstatada küsimust kindlaksmääratud hüvitise suuruse proportsionaalsusest. Kui seadus võib välistada üldse kahju hüvitamise isikule, kellelt vabadus on alusetult võetud, siis seda enam võib ta määratleda kahju hüvitamise piirid. Vastustaja ei nõustu ka väitega, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse vastavad sätted on vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel soovib riik näha ette ühesugusel alusel kahju kannatanud isikutele ka lihtsama ja ökonoomsema menetluse tulemusena ühesugustel alustel ja korras hüvitise maksmise, sealjuures isiku kohustuseta tõendada mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu olemasolu ja suurust. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse põhimõtteid on põhjendatud menetlusökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega. Varalise seisundi arvestamine võiks tähendada isiku suhtes, kelle ootuspärane tulu on väiksem, kergekäelisemalt kohaldatavat tõkendit ning kokkuvõttes diskrimineerivat kohtlemist varalise seisundi alusel, mille PS § 12 keelab. 19. Kassaatori täpsustavates seisukohtades leitakse, et vahistamise näol on alati tegemist põhiõiguse olulise riivega, mis antud juhul oli alusetu ning põhiseadusliku kahju hüvitamise regulatsiooni eesmärgiks on täielik kahju hüvitamine, mida võib piirata ainult põhiseaduslik õigustus, siis käesoleval juhul on kohtud kõrvale kaldunud kahju hüvitamise põhimõtetest ja regulatsiooni eesmärgist. Kassaator väidab, et puudub mõistlik põhjus ebavõrdsete isikute võrdseks kohtlemiseks ning seetõttu on saamata jäänud tulu hüvitamine kõikidele isikutele samas päevamääras PS §-s 12 sätestatud võrdsusõiguse põhimõtet rikkuv ning sellest tulenevalt on

§ 5lg-d 1, 2 ja 4 põhiseaduse vastased.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 20. V. Õiglasele on makstud hüvitis riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 1 alusel. Nimetatud sätte kohaselt hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes viibis kohtu loal vahi all ning kelle asjas on kriminaalasja menetlus lõpetatud eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval istungil või kelle kohta on jõustunud õigeksmõistev otsus.

§ 5

lg 4 sätestatust tulenevalt loetakse sellise hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja tekitatud mittevaraline kahju, kusjuures otsese varalise kahju eest hüvitise kindlaksmääramisel kohaldatakse riigivastutuse seaduse sätteid. V. Õiglane leiab, et talle makstud hüvitis ei korva temale tekitatud kahju. Kassaatori arvates kuulub kohaldamisele PS § 25 ning selle sätte kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju poleks tekitatud. Kassaator leiab, et käesoleval juhul puuduvad põhiseaduslikud õigustused, mis annaksid alust hüvitise piiramiseks. Eelnevaga seonduvalt loeb kassaator saamata jäänud tulu hüvitamisel kõikidele isikutele samas päevamääras PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse põhimõtet rikkuvaks ning sellest tulenevalt

§ 5lg-d 1,2 ja 4 põhiseaduse vastasteks.

  1. Selle kohtuasja lahendamiseks peab kolleegium oluliseks hinnata, kas V. Õiglasele riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju on PS § 25 kaitsealas ning kas kassaatoril on ka muid õiguslikke võimalusi kahju, sh mittevaralise kahju täieliku hüvitamise taotlemiseks.
  2. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamiseks. Nimetatud sätte keskseks tunnuseks on kahju õigusvastane tekitamine. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus kasutab aga mõistet "alusetult vabaduse võtmine". Juhtumid, millal vabaduse võtmine loetakse alusetuks, on ammendavalt sätestatud nimetatud seaduse § 1 lg 1 punktides 1 kuni
  3. Alusetu vabaduse võtmisena mõistetakse eelkõige juhtumeid, kus vabaduse võtmise alus on ära langenud kas õigeksmõistva kohtuotsuse, menetluse lõpetamise või vahi alt vabastamise tõttu. Kolleegiumi arvates ei ole ainuüksi selle seaduse regulatsiooni pinnalt võimalik otsustada, kas ja millistel asjaoludel on alusetu tegevusega tekitatud kahju tekitatud PS § 25 tähenduses õigusvastaselt. Kolleegium nendib, et kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes vastavalt

§-le 2 otsustab õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamisel või muutmisel või menetluse lõpetamise määruse või isiku vabastamise otsuse tegemisel ka alusetult vabaduse võtmise esinemise ja kestuse üle, ei anna õiguslikku hinnangut, kas vabaduse võtmine oli õiguspärane või õigusvastane. Nii on ka Riigikohtu üldkogu 1. veebruari 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-07 nentinud, et kriminaalmenetluse lõpetamise või isiku õigeksmõistmise korral loeb

§ 1

lg1 p 1 vahistamise alusetuks vabaduse võtmiseks sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte. Kolleegium samas möönab, et kahju hüvitamise ulatus ja hüvitise määramise menetlus võivad olla seatud sõltuvusse sellest, kas tegemist on vabaduse õiguspärase või õigusvastase võtmisega. Kolleegium ei jaga aga kassaatori seisukohta, et alusetult vabaduse võtmist tuleks alati käsitada õigusvastaselt vabaduse võtmisena, st PS § 25 kaitsealas olevana.

  1. Kolleegium peab eeltoodut arvestades kahju hüvitamise aspektist eriti oluliseks neid vabaduse võtmise juhtumeid, kus vabaduse võtmine on toiminud PS § 20 ning KrMS §-de 130, 136 ja 137 sätete rikkumisega. Asjakohane on osutada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu püsiv praktika loeb õigusvastaseks ning hüvitamisele kuuluvaks need vabaduse võtmise juhtumid, mis seonduvad konventsiooni artiklite 5 ja 6 rikkumisega. Kolleegium leiab, et vabaduse võtmine võib osutuda õigusvastaseks ka siis, kui ei järgne õigeksmõistvat kohtuotsust. Algselt õiguspärane vabaduse võtmine võib muutuda õigusvastaseks ka vabaduse võtmise käigus. Kehtivas õiguskorras puudub selge regulatsioon ning ühtne kohtupraktika, millises korras tuleks tuvastada vabaduse võtmise õigusvastasus. Kuigi KrMS § 137 sisaldab sätteid vahistuse põhjendatuse kontrollimiseks, ei välista see vabaduse võtmise õiguspärasuse kohtulikku kontrolli. Kolleegium ei ole veendunud, et vabaduse võtmise õigusvastasuse tuvastamine on otstarbekas ja kehtiva menetluskorra raames võimalik halduskohtumenetluses, kuivõrd tuvastamisele kuuluvad asjaolud on kriminaalmenetluslikku laadi.
  2. Ka nendel juhtudel, kui isikult vabaduse võtmise õigusvastasus on tuvastatud, tuleb hinnata, kas PS § 25 nõuetele vastav hüvitis on võimalik määrata riigi poolt isikult alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel või kuulub kohaldamisele riigivastutuse seadus või tuleb vahetult kohaldada PS §
  3. Kolleegiumi arvates on seadusandja eeldanud, et vabaduse võtmisega tekitatud kahju kõik probleemid lahendatakse riigi poolt isikult alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel. V. Õiglase kohtuasja lahendamisel on kolleegiumi arvates alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsiooni ja riigivastutuse seaduse üheaegne kohaldamine sisuliselt välistatud. Riigivastutuse seadus lähtub hüvitise määramisel tegelikust kahjust ega sisalda ka erisätteid kahju hüvitamiseks õigusvastaselt vabaduse võtmise korral. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon, mis näeb kahju hüvitamise ette ametiisiku süüst sõltumata, ei sobi kokku riigivastutuse seaduse § 9 lg-ga 1, mille kohaselt isik võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muu hulgas süüliselt vabaduse võtmise korral. Riigivastutuse seaduse kohaldamine eeldab, et tuvastatakse ametiisik, kelle tegevusega kahju tekitati. Vabaduse võtmisega tekitatud kahju puhul on selline isik sisuliselt määratlemata. Eelnevast tulenevalt on ka käesoleva kohtuasja üheks vaidlusaluseks küsimuseks õige vastustaja määramine. Rahandusministeerium võib küll eksida hüvituse väljamaksmisel, kuid vaevalt on tegemist vabaduse võtmisega kahju tekitanud subjektiga. Kuivõrd vastavalt KrMS §-le 130 võib isiku vahistada eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel, saab eeldada, et asjakohaseks sätteks on RVastS § 15, mis reguleerib õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist. RVastS § 15 lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist aga üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Eeltoodu osundab kolleegiumi arvates piisavas määral asjaolule, et kehtiv õigus ei sisalda selgeid regulatsioone, mis võimaldaksid lahendada õigusevastase vabadusevõtmisega seonduvaid kahjuhüvitamisnõudeid.
  4. Käesoleva kohtuasja lahendamiseks ei paku piisavalt praktilisi lahendusi ka kohtupraktika. Nimetada võib Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. mai
  6. a otsust asjas nr 3-3-1-32-06, milles kohus on leidnud, et

§ 5

lg 4 ei saa kolleegiumi arvates võtta isikult põhiseaduse §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda kohtusse ja nõuda täiendavat hüvitist lisaks sellele, mis on saadud Rahandusministeeriumi kaudu. Isik peab saama tõstatada kohtu ees küsimuse sellest, kas seadusega kindlaksmääratud hüvitise suurus on proportsionaalne põhiseaduse §-s 20 nimetatud vabaduspõhiõigusesse sekkumise tagajärjega. Samalaadne seisukoht avaldub eelnimetatud üldkogu otsusest haldusasjas nr 3-3-1-15-07. Selles leitakse, et

§ 4

lg 6 järgi võib isik, kelle taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata või läbi vaatamata, esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks seaduses sätestatud tingimustel.

§ 4

lg-s 6 nimetatud kaebuse läbivaatamisel on halduskohtul õigus Rahandusministeeriumi asemel otsustada hüvitise väljamõistmise üle. Tsiviilkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsuses asjas nr 3-2-1-32-98 nenditakse, et PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Õigusvastasena tuleb käsitada nii alusetut kui ka ebaseaduslikku vabaduse võtmist. Samas lahendis leidis tsiviilkolleegium, et alusetult vabaduse võtmisega kaasnesid paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud moraalne kahju ei vaja eraldi tõendamist.
  3. Eeltoodust tulenevalt kolleegiumi kogu koosseis leiab, et vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonide ühetaolise kohaldamise seisukohalt on tähtis asja lahendamine üldkogus. HKMS § 70 lg 1 p 2 alusel annab kolleegiumi kogu koosseis käesoleva haldusasja lahendada Riigikohtu üldkogule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.