Obsah (4)

§ 76§ 68§ 123§ 91

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-11-10 Otsuse kuupäev 15. märts 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe Kohtua

§ 76

p 1 nõudeid; 3) ei olnud nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud ja jättis kontrollimata, kas sõiduautos sõitjatena viibinud isikud on nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud,

§ 68

p 5 nõudeid; 4) juhtis mootorsõidukit kiirusega mitte vähem kui 100 km/h, ületades sellega asulas lubatud suurimat sõidukiirust ja rikkudes LE § 124 p 1 nõudeid; 5) ei kohandanud oma sõidukiirust arvestades sõidukogemusi (juhtimisõigus puudus), ilmastikutingimusi (pime aeg, tehisvalgustus), teeolusid (märg tee) ja muid liiklusolusid (sõidutee ridade arv ja suunad), et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees,

§ 123

nõudeid; 6) olles valel sõidureal, tegi kella 23:08 ajal enne Endla 45/Tulika 31 asuvat ristmikku järsu manöövri paremale,

§ 91ja § 154 nõudeid.

Rikkumiste tagajärjel sattus M. R. juhitud sõiduauto külglibisemisse, paiskus paremale teelt välja vastu tänavavalgustuse posti, maandus Tulika tänaval ja süttis põlema. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus sõiduautos kaassõitjana tagaistmel viibinud O. R., juhi kõrvalistmel viibinud A. B. sai kerge tervisekahjustuse. Sõiduauto Citroen Xsara omanikule M. M.-ile põhjustati liiklusõnnetusega varaline kahju 43 970 krooni ning hukkunu O. R.-i lähedastele põhjustati materiaalne ja moraalne kahju. 1.2 Maakohus leidis, et M. R. süü KarS § 422 lg 1 järgi on tõendatud ja tema tegu on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul rikkus M. R. sõidukijuhina tahtlikult süüdistuses toodud liiklusnõudeid, millega põhjustas ettevaatamatusest O. R.-i surma. Tuvastatud on põhjuslik seos süüdistatava teo ja kannatanu M. M.-le tekitatud varalise kahju vahel. 1.3 Kohus märkis, et VÕS § 1043 alusel peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Tulenevalt VÕS §-st 1045 on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi rikkumisega. Tõendatud on, et sõiduauto, millega M. R. liiklusõnnetuse põhjustas, kuulus M. M.-le. Kannatanu M. M. on esitanud tsiviilhagi summas 43 970 krooni, mis hõlmab liiklusõnnetusega sõidukile tekitatud kahju 40 000 krooni ning avariijärgselt deformeerunud sõiduki äravedamise, hoiustamise ja sõiduki hindamise ekspertiisi kulud 3970 krooni. Kannatanu tsiviilhagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus asus seisukohale, et pärast seda, kui M. R. on kannatanule tekitatud kahju hüvitanud, tuleb sõiduauto Citröen Xsara avariiline jäänuk väärtusega 5000 krooni üle anda M. R.le. 1.4 Kohus arvestas süüdistatavale karistuse mõistmisel, et ta on varem kriminaalkorras karistamata, töötab ja sai ise liiklusõnnetuses raskelt vigastada. O. R. ja A. B. nõustusid istuma M. R. juhitud sõiduautosse vaatamata sellele, et nad teadsid süüdistatava alkoholijoobest. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eelnevast lähtudes leidis kohus, et M. R.-t tuleb karistada vangistusega alla sanktsiooni keskmise määra. M. R. tunnistas kohtuistungil, et ta sisustab oma vaba aega endiselt sõpradega õlut juues, millest saab kohtu hinnangul järeldada, et süüdistatav ei anna endale siiani aru, et liiklusõnnetuse üheks põhjuseks oli tema alkoholijoove. Lisakaristusena tuleb M. R. suhtes kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmeks aastaks, kuna põhjendatud on M. R. liiklusest kõrvaldamine talle ametliku juhtimisõiguse andmise edasilükkamise näol.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. R. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, taotledes maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja M. R.le kergema karistuse mõistmist. Lisaks eelnevale märkis kaitsja, et rahuldades kannatanu M. M.-i hagi täies ulatuses, on kohus jätnud arvestamata, et kahju tekkimises on süüdi ka A. B., kes andis auto juhtimise üle joobes isikule. Seejuures kuulub sõiduauto avariiline jäänuk M. M.-ile ja ei ole alust selle üleandmiseks M. R.le.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 3.1 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et M. R. rikkus sõiduautot juhtides tahtlikult mitmeid liiklusnõudeid, millega põhjustas ettevaatamatusest O. R.-i surma. M. R. süü suurust arvestades tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Vaatamata kuriteo toimepanemisele jätkab M. R. alkoholi tarvitamist, mis tähendab, et ta ei ole juhtunust asjakohaseid järeldusi teinud. Karistusseadustiku § 422 lg 1 näeb karistusena ette kuni viieaastase vangistuse. M. R.-t on karistatud vangistusega alla sanktsiooni keskmise määra, arvestades karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud puhtsüdamlikku kahetsust, töökoha olemasolu ja asjaolu, et süüdistatavat ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Lisaks sellele on kohus karistust mõistes arvestanud kannatanute käitumisega enne sõidukisse istumist ja sellega, et M. R. sai ka ise liiklusõnnetuse tagajärjel raskelt vigastada. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustunud ringkonnakohus apellandiga selles, et kohus ei ole M. R.le mõistetud karistust põhjendanud. 3.2 Puutuvalt apellandi taotlusesse vähendada süüdistatavalt kannatanu M. M.-i kasuks välja mõistetud kahjuhüvitist poole võrra, märkis ringkonnakohus järgmist. Kuna M. R. juhtis sõiduautot ja põhjustas sellega liiklusõnnetuse, mille tagajärjel muutus sõiduauto kasutuskõlbmatuks, on tõendatud tema süü kannatanu M. M.-le kahju tekitamises. Seetõttu on maakohus toiminud õigesti, rahuldades M. M.-i tsiviilhagi täies ulatuses. Kannatanu A. B. lubas küll alkoholijoobes ja juhtimisõiguseta M. R.-l sõiduautot juhtida, kuid selline tegevus ei ole käsitatav kahju tekitamisena. Võlaõigusseaduse § 132 lg 3 sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt VÕS § 132 lg-le
5. Võlaõigusseaduse § 132 lg 1 järgi tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Seega, kui asja kahjustanud isik peab asja majanduslikus mõttes hävimise korral VÕS § 132 lg 3 teise lause kohaselt maksma hüvitise, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele, saab ta nõuda kahjustatud asja endale väljaandmist või selle väärtuse hüvitamist. Vastasel korral oleks kahjustatud asja omanik kahju tekitamise tõttu rikastunud, kuna ta saaks hüvitise uue samaväärse asja soetamiseks ja saaks kahjustatud asja endale jätta. See oleks aga vastuolus VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Seega on maakohus õigesti määranud, et pärast süüdistatava M. R. poolt kannatanu M. M.-ile kahju hüvitamist tuleb avariiline sõiduautojäänuk väärtusega 5000 krooni üle anda süüdistatavale. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava M. R. kaitsja O. Ladva, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist M. R.le mõistetud karistuse osas ja tsiviilhagi täies ulatuses rahuldamise osas. Kassaatori põhiväited on järgmised. 4.1 Kassaator on jätkuvalt seisukohal, et M. R.-le mõistetud karistus on liiga raske ja tuleb osaliselt jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Kuigi KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega, ei ole kohtud põhjendanud, miks on M. R.-t võimalik karistada üksnes reaalse vangistusega. Kohtud ei ole karistust mõistes arvestanud piisavalt, et M. R. on varem kriminaalkorras karistamata. Ühtlasi on kohtud välja toonud muid M. R. süü suurust mõjutavaid asjaolusid, kuid ei ole neid vaatamata sellele arvesse võtnud. Karistust kergendava asjaoluna on arvestatud üksnes süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. 4.2 Kannatanu M. M.-i tsiviilhagi rahuldamine täies ulatuses ei ole põhjendatud. A. B. pani juhtimist joobes isikule üle andes toime süüteo, mis on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Seetõttu tuleb kannatanu nõue rahuldada üksnes pooles ulatuses, kusjuures nõudest tuleb maha arvata avariilise jäänuki maksumus 5000 krooni. Avariiline jäänuk kuulub omandiõiguse alusel M. M.-le ja ei ole seaduslikku alust selle üleandmiseks M. R.-le, kuna M. R. ei ole selle üleandmist nõudnud.
7. Vastuses kassatsioonile palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur jätta kassatsiooni rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Prokurör märgib Riigikohtu praktikale viidates, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamine on diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Vastupidiselt kassaatorile on prokurör seisukohal, et kohtud on M. R.-le karistuse mõistmisel piisavalt arvestanud kõigi kassatsioonis toodud asjaoludega. Tsiviilhagi rahuldamine täies ulatuses on prokuröri arvates põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt süüdistatavale mõistetud karistust (I), siis analüüsib käesolevas kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi rahuldamise küsimust (II) ja viimaks võtab lõppseisukoha menetluse tulemuse suhtes (III). I
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga, et M. R.-le karistust mõistes on võetud arvesse kõiki KarS § 56 lg-s 1 sätestatud asjaolusid ja käesolevas kriminaalasjas puuduvad alused süüdistatava tingimuslikuks karistusest vabastamiseks. 6.1 Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. mai
10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7 ja
11. veebruari
12. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 14). Seevastu karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu tuleb isiku karistusest tingimisi vabastamise korral hinnata ka süüdistatavat iseloomustavaid andmeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. aprilli
14. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 30.2). 6.2 Karistusseadustiku § 422 lg 1 näeb sanktsioonina ette ainsa karistusliigina vangistuse kuni viieks aastaks. Käesolevas kriminaalasjas on M. R.-t karistatud vangistusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. Karistusseadustiku § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Arvestades seda, kuivõrd ulatuslikult rikkus M. R.
15. veebruaril 2008 liiklusõnnetuse põhjustamisel liiklusnõudeid, aga samuti selle rikkumise tagajärjena ühe inimese surma saabumist, on M. R. süü suurus piisav, õigustamaks talle kohtute poolt mõistetud karistust. Karistust kergendavate asjaoludena on kohtud käsitanud KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud puhtsüdamlikku kahetsust, kannatanute käitumist ja seda, et M. R. sai liiklusõnnetuses ise raskeid vigastusi. Samuti on kohtud karistust mõistes arvestanud eripreventiivset eesmärki ja õiguskorra kaitsmise huve. Eelneva põhjal on kohtud pidanud võimalikuks karistada süüdistatavat vangistusega, mis jääb alla sanktsiooni keskmise määra. M. R.-t iseloomustavate positiivsete isikuandmetena on kohtud arvestanud, et süüdistatav töötab ja on varem kriminaalkorras karistamata. Samas on kohtud asunud seisukohale, et süüdistatava teo raskus ja tema eluviis ei võimalda karistusest tingimisi vabastamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on kohtute põhistused veenvad ning kooskõlas varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohtade ja kriminaalasja materjalidega.
16. Maakohus on M. R.-lt võtnud KarS § 50 lg 1 p 1 alusel ära juhtimisõiguse, jättes tähelepanuta, et M. R.-l puudus kuriteo toimepanemise ajal sõiduki juhtimise õigus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on asutud seisukohale, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine lisakaristusena eeldab teo toimepanemise ajal sellise õiguse olemasolu süüdistataval (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
17. oktoobri
18. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-86-09, p 7.4). Eelnevast lähtudes tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsus lisakaristuse mõistmise osas tühistada. II
19. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga selles, et VÕS §-st 1043, § 1045 lg 1 p-st 5 ja § 1050 lg-st 1 lähtudes on M. R.-l kohustus hüvitada M. M.-le tekitatud kahju. Käesolevas kriminaalasjas on tõendatud, et M. R. rikkus liiklusnõudeid ja põhjustas sellega liiklusõnnetuse, mille tagajärjel muutus kannatanu M. M.-le kuuluv sõiduk Citroen Xsara kasutuskõlbmatuks. Kannatanu M. M. on esitanud tsiviilhagi summas 43 970 krooni (I kd, tl 94), mis koosneb hävinud sõiduki avariieelsest väärtusest summas 40 000 krooni ning ekspertiisikulust ja sõiduki äravedamise ning hoiustamise kuludest summas 3970 krooni. Tsiviilhagile lisatud eksperdiarvamuse kohaselt oli sõiduki Citroen Xsara avariieelne maksumus
20. aasta veebruaris 40 000 krooni ja avariilise jäänuki maksumus 5000 krooni (I kd, tl 97-98). Kohtuistungil on kannatanu märkinud, et kui süüdistatav talle kahju hüvitab, on ta nõus süüdistatavale autovraki üle andma (II kd, tl 30). 8.1 Arvestades kannatanu M. M.-i omandis oleva sõiduki avariijärgset seisundit ja selle väärtuse kaheksakordset vähenemist liiklusõnnetuse tagajärjel, tuleb asuda seisukohale, et sõiduk on VÕS § 132 lg 3 teise lause tähenduses majanduslikus mõttes hävinud. Seetõttu on M. R.-l VÕS § 132 lg 3 teise lause ja sama sätte esimese ning teise lõike alusel kohustus hüvitada hävinud asja väärtus. Võlaõigusseaduse § 132 lg 3 esimene lause sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Sellest sättest nähtub, et kannatanu võib lisaks asja parandamise kulude ja võimaliku väärtuse vähenemise hüvitamisele nõuda ka asja kahjustamisega seotud muu kahju hüvitamist. Võlaõigusseaduse § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Eelnevast lähtudes asub kriminaalkolleegium seisukohale, et sõiduki avariijärgse käitlemise ja sõiduki väärtuse hindamisega seotud kulutused tuleb M. R.-l VÕS § 132 lg 3 esimeses lauses ja VÕS § 128 lg-s 3 sätestatut arvestades samuti hüvitada, kuna need kulutused kandis kannatanu seoses talle tekitatud kahjuga. Eelnevat kassaator ei vaidlusta. Küll aga leiab kassaator, et kohtud on alusetult jätnud kannatanu poolt nõutud hüvitisest maha arvamata sõiduki avariijärgse jääkväärtuse 5000 krooni ja andnud põhjendamatult avariilise sõiduki üle M. R.-le. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga osaliselt ja märgib järgmist. 8.2 Võlaõigusseaduse § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Käesoleval juhul nõuab M. M. sõiduki hävimise eest kahjuhüvitist 40 000 krooni, st kogu sõiduki avariieelse väärtuse ulatuses. Sellele lisanduvad muud sõiduki hävimisega seotud kulud kokku 3970 krooni. Kannatanu omandis on sõiduki avariiline jäänuk maksumusega 5000 krooni, mida kannatanu on pakkunud süüdistatavale, kuid süüdistatav ei ole nõustunud vastu võtma. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtutel puudus seaduslik alus anda sõiduki jäänuk M. R. omandisse, kuna võlaõigusseadus ei näe ette võimalust anda asi selle omanikuks mitteolevale isikule pärast temapoolset kahju hüvitamist tema tahte vastaselt üle. Samas on kohtud jätnud põhjendatult M. R.-lt M. M.-i kasuks välja mõistetud hüvitisest maha arvamata sõiduki jäänuki väärtuse. Süüdistatava nõue arvata kahjuhüvitisest maha avariilise sõiduki maksumus on hea usu põhimõtte vastane VÕS § 6 lg 1 mõttes, kuna süüdistatav on teadlik sellest, et kannatanu on nõus jäänuki talle üle andma. Ühtlasi oleks sõiduki jäänuki väärtuse kahjuhüvitisest mahaarvamine vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga VÕS § 127 lg 5 tähenduses, kuna kannatanul võivad tulevikus sõiduki utiliseerimisega seoses tekkida kulutused, mille hüvitamiseks peaks ta M. R. vastu esitama nõude tsiviilkorras. Sellise olukorra vältimiseks tuleb sõiduki avariijärgne maksumus jätta kahjuhüvitisest maha arvamata eesmärgiga katta kannatanul tulevikus sõiduki jäänuki käitlemisega tekkida võivaid kulutusi. 8.3 Eelnevast lähtudes tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused tsiviilhagi rahuldamise osas osaliselt tühistada ja jätta avariiline sõiduk kannatanu omandisse. Vastuseks kassaatori väitele, et avariis on osaliselt süüdi kannatanu A. B., märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kõne alla võib tulla M. R. ja A. B. vastutus solidaarvõlgnikena VÕS § 137 lg 1 alusel. Seda küsimust ei lahendata aga kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi raames, vaid M. R.-l on pärast kahju hüvitamist M. M.-le õigus VÕS § 137 lg 1 ja 2 alusel esitada vastav nõue A. B. vastu tsiviilkorras. III
21. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 362 p-st 1 ja § 361 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused osas, millega anti sõiduk Citroen Xsara reg nr XXX YYY üle M. R.-le ja jätab kõne all oleva sõiduki M. M.-i omandisse. Samuti tühistab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused M. R.-le lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise osas. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe