) § 27 lg 4 kohaselt kehtib Eestis elamisluba omava isiku Eestisse elama asumisel tema välisriigis väljaantud ja
lg-s 1 nimetatud nõuetele vastav juhiluba Eestis 12 kuud arvates juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa väljastamisest. Kostjale on väljastatud Eestis tähtajaline elamisluba
Liiklusseadus ei sätesta, et juhtimisõigus lõpeb
Kostja juhtimisõigust ei ole ära võetud ega kehtetuks tunnistatud, seega oli kostjal liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtimisõigus. Liiklusseaduse kohaselt võib välismaalane Eestis elades teatud tähtajani taotleda Eesti juhiloa väljastamist ilma sõiduki juhtimise eksamit sooritamata. Seega tuleb
lg-t 4 tõlgendada nii, et välismaalase juhiluba on Eestis teatud ajast alates kehtetu, kuid samas on välismaalasel välisriigi antud juhtimisõigus. LKindlS § 48 lg 2 eesmärk on tagada kindlustusandjale tagasinõudeõigus olukorraks, kus kindlustatu rikkumise tõttu suureneb kahjuliku tagajärje suurenemise tõenäosus. Uue juhiloa taotlemata jätmine ei mõjuta kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust, kostja oskusi ja võimet sõidukit juhtida ei mõjutanud asjaolu, et ta on Eestis viibinud üle 12 kuu. Seega on regressinõude esitamine vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 445 lg-te 1-3 ja LKindlS § 48 lg 2 p 4 eesmärgiga. Hagejal ei oleks tagasinõudeõigust, kui liiklusõnnetus oleks toimunud näiteks Lätis. Juhul kui hagejal oleks praeguses asjas kostja vastu tagasinõudeõigus, oleks tegemist kindlustatute ebavõrdse kohtlemisega sõltuvalt sellest, millises riigis liiklusõnnetus toimub. Hageja tagasinõudeõigus ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja käsitluskulu nõue on põhjendamata. Käsitluskulu ei saa olla mingi protsent kahjust, vaid peab olema tõendatud ja põhjendatud. Kostja taotles kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 140 lg 1 alusel. Samuti taotles kostja vaidluse lahendamisel
lg 4 esimese lause kohaldamata jätmist, kuna see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12 ja
lg 1 kohaselt on juhtimisõigust tõendav dokument kehtiv juhiluba või seadusega ettenähtud juhtudel juhiluba asendav dokument. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal oli liiklusõnnetuse toimumise ajal Gruusias välja antud juhiluba.
lg-s 1 nimetatud nõuetele vastav juhiluba Eestis 12 kuud, arvates juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa väljastamisest. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli viibinud liiklusõnnetuse toimumise ajaks Eestis rohkem kui 12 kuud, oli tema juhiluba muutunud kehtetuks ning kostjal ei olnud sõiduki juhtimise õigust. Kostjal olemas olnud juhiloaga ei olnud võimalik tõendada temal juhtimisõiguse olemasolu.
järgi saab juhtimisõiguse olemasolu tõendada vaid kehtiva juhiloaga ning tulenevalt
§-st 27 lg 4 kostjal sellist dokumenti ei olnud. Seega on hagejal regressiõigus kostja vastu.
lg-s 4 sätestatud piirang on kooskõlas põhiseadusega ning ei diskrimineeri kostjat.
sätestab põhimõtteliselt analoogsed piirangud ka neile, kes on saanud esmase juhiloa või kellel on õigus saada juhiluba pärast esmase juhiloa kehtivuse möödumist. Samasugune regulatsioon kehtib
lg 3 kohaselt ka neile, kes ei vaheta oma Eesti Vabariigis välja antud juhiluba 12 kuu jooksul selle kehtivuse tähtaja möödumisest arvates. Seega diskrimineeriks
Sellisel juhul oleks mujalt kui Euroopa Liidu liikmesriigist tulnud isikul võimalik tõendada oma juhtimisõigust kodumaal välja antud juhiloaga, hoolimata sellest, kui kaua see juhiluba kehtib, kuid Eesti Vabariigis juhiloa saanutel kaob see õigus 12 kuud pärast juhiloa kehtivuse lõppemist. Diskrimineerimise väidet ei tõenda kostja viide, et tal oleks õigus oma juhiloaga liigelda Lätis või Soomes. Analüüsida tuleb seda, kas riigisiseselt on kostjale kehtestatud regulatsioon teda diskrimineeriv. Asjakohatu on kostja väide selle kohta, et tema sõiduoskused ei ole muutunud. Liikluskindlustuse seadus ei seo kindlustusandja regressiõigust sõidukijuhi sõiduoskustega, vaid formaalsete eelduste täitmisega. Kostja leidis, et hageja tagasinõudeõigus on hea usu põhimõttega vastuolus ning VÕS § 6 lg 2 järgi ei saa LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldada. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kohustus käituda heas usus peab aga lähtuma seaduses sätestatud reeglitest, millele saab hinnangut anda. Hea usu põhimõtte rakendamiseks peaks olema seaduses sätestatud üldreegel, mida lepingupooled on kohustatud järgima. Hagejal ei ole praeguses õigussuhtes kohustust kostjat teavitada juhiloa väljavahetamise vajadusest. Küll aga on kostjal kohustus üles näidata tavapärast hoolsust ning uurida välja, kui kaua kehtib välisriigis välja antud dokument Eesti Vabariigis. Ei ole põhjust piirata hageja regressiõigust, kuna hageja ei ole oma käitumisega kostjat eksitanud, ei ole regressiõigust omandanud ebaausalt, ei ole käitunud vastuoluliselt, on kasutanud oma regressiõigust mõistliku aja jooksul ning tema huvid on kaitsmisväärsed. Sellises olukorras regressiõiguse teostamine ei ole ka põhimõtteliselt vastuvõtmatu, kuna see õigus on hagejal tekkinud kostja enda tegevusetuse tulemusena. Vastuvõtmatu oleks regressiõiguse välistamine põhjusel, et liiklusõnnetuse põhjustanud isikul on kunagi olnud kehtiv juhiluba. Kahjuhüvitise vähendamiseks puudub alus. Hageja nõue on tekkinud ainuüksi kostja põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu ja seetõttu, et kostjal ei ole enda tegevusetuse tõttu kehtivat juhiluba. Ei ole põhjust, miks oleks kahju hüvitamine kostja suhtes mõistlikult vastuvõetamatu. LKindlS § 48 lg 3 järgi on kindlustusandjal õigus sisse nõuda ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu. Õige on kostja seisukoht, et käsitluskulu ei saa olla mingi protsent kahjust. Samuti ei saa kostjale kohustusi tuua hageja ja kolmanda isiku kokkulepe. Samas on hageja esitanud käsitluskulude arvestuse. Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalune arve oleks fiktiivne. Kahjukäsitluskulu on esitatud mõistlikus suuruses. 5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. 6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja esitas 3. augustil 2009. a ringkonnakohtule taotluse viivisenõude suurendamiseks 8864 kroonini. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. oktoobri 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-ga 6. Ringkonnakohus jättis hageja taotluse väljamõistetava viivise suurendamiseks rahuldamata.
lg 4 kohaselt kehtib Eestis elamisluba omava isiku Eestisse elama asumisel tema välisriigis väljaantud ja
lg-s 1 nimetatud nõuetele vastav juhiluba Eestis 12 kuud arvates juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa väljastamisest. Sama sätte kolmanda punkti kohaselt vahetatakse välisriigis välja antud juhiluba Eesti juhiloa vastu pärast liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist juhul, kui juhiloa omanik ei ole vahetanud välisriigis väljaantud juhiluba Eesti juhiloa vastu 12 kuu jooksul arvates juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa väljastamisest. Kuivõrd kostja ei vahetanud oma välisriigis väljaantud juhiluba välja aasta jooksul pärast Eestisse elama asumist ja elamisloa saamist ning ei olnud sooritanud ka Eestis liiklusteooria- ja sõidueksamit, kaotas ta õiguse juhtida Eestis sõidukit välisriigis väljaantud juhiloa alusel. Sellega suurendas ta ühtlasi kindlustusriski võimalust ning kindlustusandja omandas regressiõiguse tema süül Eesti liikluses toimunud liikluskahju hüvitamiseks ning kahjukäsitluskulude sissenõudmiseks LKindlS § 48 lg 1 p 4 ja § 48 lg 3 alusel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti võrdsustanud juhiloa kehtivuse juhtimisõigusega. Kostja juhiluba muutus küll
lg 4 kohaselt kehtetuks, kuid
Kostja juhtimisõigust ei ole peatatud, kehtetuks tunnistatud ega ära võetud. Asjaolu, et juhiloa saamiseks tuleb sooritada sõidueksam, ei muuda teise riigi antud juhtimisõigust kehtetuks, vaid tegemist on õiguse olemasolu tõendava dokumendi vahetamise eeldusega. TsMS § 230 lg 1 järgi oleks hageja pidanud tõendama, et kostjal juhtimisõigust ei ole. Liikluskindlustuse seaduse tagasinõudeõigust puudutava regulatsiooni eesmärk on tagada kindlustusandjale tagasinõudeõigus olukorras, kus kindlustusvõtja on rikkunud pooltevahelist lepingut ning iseseisvalt suurendanud kokkulepitud kindlustusriski võimalikkust. Ei ole põhjendatud ringkonnakohtu järeldus, et kostja suurendas kindlustusriski võimalikkust sellega, et ei vahetanud oma juhiluba. Kostja juhiloa kehtivus Eestis ei saa mõjutada kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust. Kui sama õnnetus oleks toimunud muus kindlustuskaitsega hõlmatud riigis, ei oleks hagejal tagasinõudeõigust. Isegi kui
lg 4 järgi oleks kostja juhtimisõiguse kaotanud, oleks hagejale tagasinõudeõiguse andmine hea usu põhimõttega vastuolus. Ei ole õiglane ega hea usu põhimõttega kooskõlas, et kindlustusandjal on tagasinõudeõigus muul põhjusel kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemine. Olukorras, kus kostja on kindlustuslepingut korrektselt täitnud, on juhiloa vahetamise kohustuse rikkumise tõttu kostjale liikluskahju ja käsitluskulude hüvitamise kohustuse panemine ebaproportsionaalne ja ebaõiglane. Isegi kui tagasinõudeõigus oleks olemas, oleks neil põhjustel õiglane vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel kostjalt väljamõistetav hüvitis nullini. Kohtud ei ole põhjendanud, miks hageja esitatud käsitluskulud on mõistlikud ja põhjendatud. Kui
lg 4 järgi ei olnud kostjal liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtimisõigust, siis on
lg 4 esimene lause vastuolus PS §-dega 11, 12 ja 14.
lg 4 esimese lause kohaselt koheldakse ebavõrdselt välismaalasi, kes ei ole Euroopa Liidu kodanikud, võrreldes nende välismaalastega, kes on Euroopa Liidu kodanikud. Juhtimisõiguse äravõtmine on karistusõiguslik meede ja see on põhjendatud üksnes siis, kui juhtimisõigusega isik on teinud liikluskorravastase või ohtliku teo. Karistusõigusliku meetme rakendamine eeldab personaalset menetlust. Välismaalaselt, kelle juhtimisõigust riik on tunnustanud, juhtimisõiguse 12 kuu möödudes äravõtmine põhjusel, et isik ei ole juhiluba vahetanud, on ebaproportsionaalne.
lg 4 järgi kehtib Eestis elamisluba omava isiku Eestisse elama asumisel tema välisriigis väljaantud juhiluba, mis on välja antud ja vormistatud Genfi
lg 4 järgi kostja juhiluba liiklusõnnetuse toimumise ajaks kaotanud Eestis kehtivuse. Liiklusseaduses puudub säte, mis reguleeriks isikule välismaal antud juhtimisõiguse tunnustamist. Seega on välisriigis väljaantud juhiloaga isikute juhtimisõigus Eestis seotud selle juhiloa kehtivusega ning olukorras, kus see juhiluba Eestis ei kehti, puudub isikul ka juhtimisõigus. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et
S § 48 lg 2 p-s 4 eristatakse omanikku ja valdajat sõidukit juhtinud isikust. Selle sätte mõttes on omanik või valdaja isik, kes on sõlminud kindlustuslepingu, st lepingupool. Järelikult saab selle sätte järgi esitada tagasinõude üksnes lepingupoole vastu. Kohtud pole tuvastanud, kas kostja oli liikluskindlustuslepingu pooleks. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, see tähendab muu hulgas seda, et hagi rahuldamisel tuleb tuvastada kõik asjaolud, mis on eelduseks, kohaldamaks õigusnormi, mille alusel hagi rahuldatakse. Kuna kohtud pole tuvastatud kõiki LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid, on otsused olulises osas põhjendamata. Selline rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi. Seetõttu tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tühistada. 13. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kostja oli liikluskindlustuslepingu pool, tuleb hinnata ka seda, kas hageja on olnud heauskne lepingut sõlmides. Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga selles, et kostja oleks pidanud teadma, kui kaua kehtib Eestis tema välisriigis väljaantud juhiluba. Kolleegium leiab aga, et ainuüksi see, et kostja juhiluba
lg-s 4 sätestatud tähtaja jooksul Eesti juhiloa vastu ei vahetanud ning liiklusõnnetuse toimumise ajal tal Eestis seetõttu juhtimisõigust ei olnud, ei välista seda, et hageja käitumine võiks olla vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja käitumist võiks pidada kostja suhtes vastuoluliseks ja seetõttu hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, kui hageja kostjaga kindlustuslepingut sõlmides teadis või pidi teadma, et kostjal ei ole juhtimisõigust. Vastasel juhul, kui kindlustusandjal oleks sellises olukorras tagasinõudeõigus, ei saaks teine lepingupool hoolimata kindlustusmaksete tasumisest sisuliselt kindlustuskaitset, kuna kindlustusandjal oleks tema vastu alati tagasinõudeõigus, kui ta sõidukit juhtides liiklusõnnetuse põhjustab.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.