Obsah (6)

§ 146§ 147§ 157§ 113§ 154§ 160

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 157 lg 3 järgi kümme aastat alates pankrotimenetluse lõppemisest, s.o lõpparuande kinnitamisest.

1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle aegumise tõttu rahuldamata. Kostja sõlmis käenduslepingu
2. märtsil 2002, s.o enne võlaõigusseaduse jõustumist. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 kohaselt tuleb käenduslepingule kohaldada enne
3. juulil 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi võlasuhteid reguleerivaid sätteid. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 211 p 1 järgi lõppeb teistsuguse kokkuleppe puudumise korral käendaja vastutus ühe aasta möödumisega käenduslepingu sõlmimise päevast, kui kreeditor kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu, kui kohustise täitmise tähtpäeva ei ole määratud või on määratud nõude esitamise momendiga. Pankrotiseaduse (PankrS) § 42 järgi loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisega
4. mail 2004 ja võlausaldaja pidi esitama käendaja vastu nõude hiljemalt
5. augustil
6. Kuna võlausaldaja esitas nõude käendaja vastu alles
7. juulil 2008, lõppes käendus TsK § 211 p 2 järgi ühe aasta jooksul pärast käenduslepingu sõlmimist, s.o
8. märtsil
9. Kuna käendusleping on lõppenud, ei vastuta kostja põhivõlgniku kohustuste eest.
10. Viru Maakohus jättis
11. aprilli
12. a vaheotsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb hageja nõue
13. märtsi
14. a käenduslepingust, s.o tehingust. Tehingust tuleneva nõude aegumisele kohaldatakse

§ 146

lg-t 1, mille järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 147lg 1 järgi algas hageja nõude aegumine 8.

mail 2004 kell 00.00 ja lõppes

1. mail 2007 kell 24.
2. Hagi esitati
3. juulil 2008, s.o pärast aegumistähtaja lõppemist. Seega on hageja nõue kostja vastu aegunud. Õige ei ole hageja seisukoht, et käendusleping oli kestvusleping. Käendusleping sõlmiti juba tekkinud võlgnevuse tagamiseks. Samuti olid võlausaldaja ja põhivõlgnik juba rendilepingus nr L02101873 kokku leppinud, et põhivõlgnik tasub lepingus kokkulepitud võlasumma lepingus ettenähtud tähtajaks, s.o
4. märtsiks
5. Õige ei ole ka hageja arusaam, et käendusleping lõppes TsK § 211 p 2 alusel. VÕSRS § 2 ja § 11 järgi tuleb käenduslepingule kohaldada tsiviilkoodeksi käendust reguleerivaid sätteid. TsK § 211 p 2 järgi lõppeb käendus, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi käendaja vastu. TsK § 211 p 2 ei keelanud käenduslepingu pooltel sõlmida kokkulepet, millega välistatakse TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimalus käenduse lõppemiseks juhul, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi käendaja vastu. Käenduslepingus on pooled kokku leppinud, et leping kehtib kuni kohustatu ehk põhivõlgniku kõigi lepingujärgsete rahaliste kohustuste täitmiseni. Seega ei kohaldu asjas TsK § 211 p-s 2 sätestatud tähtaeg. Hageja nõudele ei kohaldu ka

§ 157lg 3.

Kuigi pankrotimenetluses tunnustatud nõuded alluvad

§ 157

lg 3 regulatsioonile, ei kohaldu käenduslepingust tulenevatele nõuetele sama aegumistähtaeg. Käenduslepingu sõlmimise ajal, s.o 14. märtsil 2002 kehtinud

§ 113

lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, v.a nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne seda päeva tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne seda. Kehtiva

§ 147

lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 147

lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Võlausaldaja ja põhivõlgnik leppisid lepingus nr L02101873 kokku, et põhivõlgnik maksab võla täielikult hiljemalt

1. märtsil
2. Sellest päevast muutus ka võlasumma sissenõutavaks. PankrS § 42 järgi loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. PankrS § 35 lg 1 p 6 kohaselt lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Kuna põhivõlgniku pankrot kuulutati välja
3. mail 2004, muutus sel päeval sissenõutavaks ka intress ja viivis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumise regulatsiooni eesmärk on käibekindluse ja õigusrahu tagamine ning nõude aegumine ei vabasta võlgnikku kohustuse täitmisest, vaid määrab kindlaks aja, mille jooksul saab võlgnik esitada aegumise vastuväite. Aegumise regulatsiooni eesmärgiks on sundida võlausaldajat oma nõuet mõistliku aja jooksul maksma panema. Hagejal oli piisavalt aega, et oma nõue käendaja vastu esitada, sest tema nõue rahuldati pankrotimenetluses jaotise alusel osaliselt
4. septembril 2005 ning pankrotimenetluse lõpparuanne kinnitati
5. novembril
6. Hiljemalt sel päeval oli hagejale teada, kui suures ulatuses saab tema nõue põhivõlgniku pankrotimenetluses rahuldatud, ning tal oli võimalus esitada hagi kostja vastu.
7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks ja sisuliseks arutamiseks, sest hageja nõue ei ole aegunud, kuna nõue käendaja vastu hakkab aeguma samal ajal kui sama nõue võlgniku vastu ning nõude aegumisele tuleb kohaldada

§ 157. 5.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, sest maakohus kohaldas õigesti aegumist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tartu Ringkonnakohus jättis
2. oktoobri
3. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus asjas õigesti aegumist ning jättis õigesti hageja nõude aegumise tõttu rahuldamata. Käendusleping sõlmiti
4. märtsil 2002 ning sel ajal kehtinud TsK § 211 p 2 kohaselt lõppeb käendus, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi käendaja vastu. Kuna käenduslepingus on pooled kokku leppinud, et leping kehtib kuni kohustatu kõigi lepingujärgsete rahaliste kohustuste täitmiseni, siis ei saa asjas kohaldada TsK § 211 p-s 2 sätestatud tähtaega.
5. juuliks 2002, mil hakkasid kehtima uus tsiviilseadustiku üldosa seadus ning võlaõigusseadus, ei olnud ükski põhivõlgniku korduv kohustus aegunud. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne
6. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Seega tuleb asjas kohaldada praegu kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumise sätteid. Kuna võlausaldaja ja põhivõlgniku lepingust nähtub, et põhivõlgnik pidi täitma korduvaid kohustusi (tasuma iga kuu kindla summa), tuleb aegumistähtaja algusele kohaldada lisaks

§ 146

lg-le 1 ka

§ 154

. Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 145)). Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on

§ 154järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks.

Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Põhivõlgnik oli kohustatud tasuma tekkinud võla kuumaksetena 15. aprillist 2002 15. märtsini 2004.

§ 154järgi algas aegumistähtaeg 2002.

aasta maksete osas

1. jaanuaril 2003 kell 00.00,
2. aasta maksete osas
3. jaanuaril 2004 kell 00.00 ja
4. aasta maksete osas
5. jaanuaril 2005 kell 00.
6. Tegemist on tehingust tulenevate nõuetega, mis aeguvad

§ 146lg 1 järgi kolme aastaga.

Seega lõppes

1. aasta maksete osas aegumistähtaeg
2. detsembril 2005 kell 24.00,
3. aasta maksete osas
4. detsembril 2006 kell 24.00 ja
5. aasta maksete osas
6. detsembril 2007 kell 24.
7. Kuna võlgniku viimase makse tähtaeg, s.o
8. märts 2004 oli saabunud juba enne pankroti väljakuulutamist, siis ei mõjuta pankroti väljakuulutamine maksete aegumistähtaja lõppemist. Hagi esitati
9. juulil
10. Kuna selleks ajaks oli kõigi hageja nõuete aegumistähtaeg lõppenud, jättis maakohus õigesti hagi aegumise tõttu rahuldamata. Õige ei ole hageja arusaam, et asjas tuleb kohaldada

§ 157

lg-t 3.

§ 157lg 3 ei saa pikendada käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaega.

Pankrotimenetluses tunnustatud nõue on täidetav võlgniku vara arvel pankrotimenetluses, kuid nimetatud nõude täitmist ei saa nõuda isikult, kes on käendanud nõuet, mida pankrotimenetluses tunnustati. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus nõude aegumise kohta tehtud maakohtu vaheotsuse ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asja maakohtule sisuliseks arutamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud hagi aegumisele vääralt

§ 146lg- t 1.

Lisaks määras ringkonnakohus maakohtust erinevalt hagi aegumise alguse, kuigi märkis, et jätab maakohtu otsuse muutmata. Praeguses asjas tuli kohaldada

§ 157

. Käenduslepingu alusel muutus kostja kestvuslepingus põhivõlgnikuga solidaarvõlgnikuks. Põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustati võlausaldaja nõuet ning selline nõue aegub

§ 157lg 3 järgi pankrotimenetluse lõppemisest kümne aasta möödumisel.

Ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 157

lg 3 ei saa pikendada käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaega, on põhjendamata ja vastuolus

§-ga 144 ja § 153 lg 1 p-ga 1 ning viib selleni, et võlausaldaja peab igaks juhuks nõudma kogu võlatasumist nii põhivõlgnikult kui ka käendajalt. Samas leppisid võlausaldaja ja käendaja kokku selles, et võlausaldajal on õigus pöörata nõue käendaja vastu alles siis, kui põhivõlgnik on juba võlgu jäänud, st esmalt pidi võlausaldaja rahuldama oma nõude põhivõlgniku pankrotimenetluses ja alles seejärel oli tal võimalus pöörata nõue käendaja vastu. Isegi juhul, kui asjas tuleks kohaldada

§ 146

lg-t 1, pidid kohtud arvestama hagi aegumise peatumise aluseid ning kohaldama ka

§ 160

, mille järgi aegumine peatub, kui õigustatud isik esitab hagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks, kusjuures

§ 160

lg 2 p 1 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses. 8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kohtud kohaldasid õigesti aegumist. Põhivõlgniku pankroti väljakuulutamine ja pankrotimenetluses nõuete esitamine ei mõjuta käendaja käenduslepingust tulenevat kohustust täita võlgniku täitmata kohustust. Võlausaldaja saab esitada oma nõude käendaja vastu kohe pärast põhivõlgniku vastu esitatava nõude sissenõutavaks muutumist ja põhivõlgniku pankrotimenetluse toimumine ei avalda käendaja käenduslepingust tulenevale kohustusele mingit mõju. Seega tuleneb võlausaldaja nõue käenduslepingust ning selline nõue aegub

§ 146lg-s 1 märgitud tähtaja jooksul.

Hageja arusaam, et kohtud pidid aegumist kohaldades arvestama

§-ga 144, ei ole õige, sest see säte reguleerib olukorda, kus kõrvalkohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on pikem kui põhikohustusel. Hageja väide, et kohtud jätsid põhjendamatult kohaldamata

§ 160

, ei ole asjakohane, sest hageja ei ole enne kassatsioonkaebuse esitamist esitanud menetluses väidet selle kohta, et aegumine peatus. Samuti ei pidanud kohtud kohaldama

§ 160

seetõttu, et selle sätte mõttes peab pankrotiavaldus olema esitatud selle isiku vastu, kelle vastu on võlausaldajal nõue. Kostja kui käendaja vastu ei ole pankrotiavaldust esitatud ega pankrotimenetlust alustatud. Põhivõlgniku pankrotimenetlus aga ei anna alust käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaja peatumiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohus järgib TsMS § 689 lg 5 järgi ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata.
2. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et hageja väited selle kohta, et kohtud kohaldasid vääralt aegumist, ei ole põhjendatud. Kohtud leidsid õigesti, et hageja nõue on tehingust tulenev nõue, millele saab üldjuhul kohaldada

§ 146lg-s 1 nimetatud aegumistähtaega.

Seejuures leidis ringkonnakohus õigesti ka seda, et hageja nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, mistõttu tuleb asjas kohaldada

§ 154

. Iseenesest on õige kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus määras

§ 154

kohaldades hageja nõude aegumise alguse maakohtust erinevalt, kuigi märkis, et jätab maakohtu otsuse muutmata, kuid see menetlusõiguse normi rikkumine ei toonud siiski kaasa ebaõiget otsust, mistõttu ei anna see alust ringkonnakohtu otsust tühistada. 11. Hageja väide selle kohta, et tema nõue kostja kui käendaja vastu ei ole aegunud põhjusel, et tema nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud ja aegub põhivõlgniku vastu

§ 157lg 3 järgi kümme aastat pärast pankrotimenetluse lõppemist, on ekslik.

Käendaja võttis käenduslepinguga kohustuse tagada põhivõlgniku kohustuse täitmine võlausaldajale. Põhivõlgniku kohustus tulenes põhivõlgniku ja võlausaldaja vahel 14. märtsil 2002 sõlmitud lepingust, millega põhivõlgnik tunnistas rendilepingu mittekohasest täitmisest tekkinud võlgnevust ja nõustus tasuma võla lepingule lisatud maksegraafiku alusel. Kuna maksegraafikus nähti ette võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, oli nõuete aegumistähtaeg

§ 154

järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue sissenõutavaks muutus. Kuna võlausaldaja nõuded muutusid sissenõutavaks enne põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist, algas ka nende nõuete aegumistähtaeg

§ 154järgi enne seda.

Asjaolu, et pärast nõuete sissenõutavaks muutumist kuulutati välja põhivõlgniku pankrot ja pankrotimenetluses tunnustati võlausaldaja nõuet põhivõlgniku vastu, tähendab seda, et võlausaldajal tekkis

§ 157

lg 3 järgi õigus nõuda põhivõlgnikult täitedokumendi alusel tunnustatud nõude täitmist rahuldamata osas ka pärast pankrotimenetluse lõppemist ning et võlausaldaja täitmise nõue ei aegu enne kümne aasta möödumist pankrotimenetluse lõppemisest. Pankrotimenetluse lõpetamise määrus on pankrotiseaduse § 168 järgi täitedokumendiks ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata. Võlausaldaja nõude tunnustamine põhivõlgniku pankrotimenetluses ei tähenda aga seda, et võlausaldaja saaks nõuda kümne aasta jooksul põhivõlgniku nõude täitmist ka käendajalt. Võlausaldaja saab esitada käendaja vastu täitmise nõude käenduslepingu alusel. Käenduslepinguga kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). Seega tekib käendajal käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu. Võlausaldaja saab põhivõlgniku kohustuse täitmata jätmisel esitada kohe nõude nii põhivõlgniku kui ka käendaja vastu. Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi esitada võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Samuti saab käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema ja võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingust. Mh võib käendaja esitada nii põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust kui ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite. Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (vt Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10), aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kui aga võlausaldaja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, ei oleks käendajal põhivõlalepingust tulenevalt võimalik esitada enam vastuväidet, et võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, küll aga saab käendaja esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 13). Eeltoodust tulenevalt arvestasid kohtud asja lahendamisel õigesti kostja kui käendaja vastuväidet käenduslepingust tuleneva nõude aegumise kohta. 12. Õige ei ole hageja arusaam, et tema nõue kostja kui käendaja vastu ei ole aegunud ka seetõttu, et aegumistähtaeg peatus põhivõlgniku pankrotimenetluse ajaks. Kuigi

§ 160

lg 1 ja lg 2 p 1 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt nõude esitamisega pankrotimenetluses, ei peatu kolleegiumi arvates selle sätte alusel põhivõlgniku pankrotimenetluse korral käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg. Käesoleva otsuse eelmises punktis märgitu kohaselt aegub nõue käendaja vastu põhivõlanõudest eraldi. Seetõttu saab käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg peatuda, kui esinevad peatumise alused käenduslepingu subjektide vahel. Seega oleks käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg peatunud, kui võlausaldaja oleks esitanud oma nõude käendaja pankrotimenetluses. Põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamine käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaega ei mõjuta. 13. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik