Obsah (10)

§ 651§ 638§ 656§ 692§ 3401§ 207§ 149§ 140§ 150§ 137

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 436 lg-t 1, § 438 lg-t 1 ja § 442 lg-t

3. mai
4. a määrusega keeldus Tallinna Ringkonnakohus O. Veisseriku apellatsioonkaebuse menetlusse võtmast, kuna O. Veisserik ei tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu, jättes kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata. Sama määrusega võttis ringkonnakohus menetlusse A. Vahtra apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
6. novembri
7. a otsusega maakohtu vaheotsuse ja saatis tsiviilasja menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus rahuldas O. Veisseriku ja A. Vahtra apellatsioonkaebuse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega ringkonnakohus rahuldas kostja O. Veisseriku apellatsioonkaebuse, tühistas O. Veisseriku kohta tehtud maakohtu vaheotsuse ning saatis tsiviilasja menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuivõrd Tallinna Ringkonnakohus keeldus

1. mai
2. a määrusega O. Veisseriku apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, ei tohtinud ringkonnakohus otsuse tegemisel kontrollida vaheotsuse seaduslikkust ja põhjendatust O. Veisseriku osas.

§ 638

lg 10 järgi, kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud. Seetõttu on Harju Maakohtu 10. novembri 2008. a vaheotsus O. Veisseriku suhtes jõustunud. Kui ringkonnakohus ei oleks

§ 651lg-t 1 rikkunud, oleks ringkonnakohus lahendanud otsusega üksnes kostja A.

Vahtra apellatsioonkaebuse ning tühistanud vaheotsuse ja saatnud tsiviilasja menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule üksnes A. Vahtra osas. 9. Kostja O. Veisserik vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

§ 656

lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtu otsus ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud ja olulised asjaolud on tuvastamata. Ainsaks põhjuseks, miks O. Veisseriku apellatsioonkaebust ei menetletud, oli tema suutmatus tasuda ebamõistlikult suurt riigilõivu. Seetõttu oleks ebamõistlik ning vastuolus hea usu põhimõttega jätta O. Veisseriku suhtes kehtima olulises osas põhjendamata ning lõppjäreldustes ebaõige vaheotsus, mille tühistamist kõrgema astme kohus on pidanud põhjendatuks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

§ 692lg 1 p 2 alusel osas, millega ringkonnakohus rahuldas O.

Veisseriku apellatsioonkaebuse ja tühistas tema kohta tehtud maakohtu vaheotsuse, millega jäeti tema taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata, ja saatis tsiviilasja selles osas menetluse jätkamiseks maakohtule. 11. Põhjendatud on AS-i Kolde kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui ta kontrollis maakohtu vaheotsust osas, milles maakohus võttis seisukoha O. Veisseriku vastu esitatud nõude aegumise kohta.

§ 638

lg 1 järgi otsustab ringkonnakohus viivitamata pärast apellatsioonkaebuse saabumist kaebuse menetlusse võtmise või menetlusse võtmisest keeldumise. Asja materjalidest (II kd, lk 4244) nähtub, et

1. mai
2. a määrusega keeldus Tallinna Ringkonnakohus menetlusse võtmast kostja O. Veisseriku apellatsioonkaebust, mis oli esitatud Harju Maakohtu
3. novembri
4. a vaheotsuse peale. Ringkonnakohus põhjendas keeldumist sellega, et Tallinna Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a määrusega kohustati O. Veisserikku tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu kuue kuu jooksul osamaksetena. Esimene osamakse tuli tasuda
7. maiks
8. O. Veisserik ei esitanud määruse tegemise päevani ringkonnakohtule dokumenti, mis tõendanuks apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumist. Seetõttu keelduski ringkonnakohus

§ 3401lg 2 alusel tema apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.

Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse

§ 638lg 10 järgi, et kaebust ei ole esitatud.

1. Ringkonnakohtu
2. mai
3. a määrusega võeti menetlusse sama maakohtu vaheotsuse peale esitatud kostja A. Vahtra apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna kostja O. Veisserik tulenevalt

§ 638

lg-st 10 ei esitanud kaebust maakohtu vaheotsuse peale, rikkus ringkonnakohus

§ 651

lg-t 1, ületades apellatsioonkaebuse piire, kuna kontrollis maakohtu vaheotsust ka O. Veisseriku vastu esitatud hagi aegumise küsimuses. Kuigi kostjad esitasid maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse ühes dokumendis, ei saanud ringkonnakohus praegusel juhul lähtuda

§ 207

lg-st 3, mille kohaselt, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kõigi kaashagejate või -kostjate suhtes ühiselt ja kas või üks kaashageja või -kostja järgib menetlustähtaega, osaleb kohtuistungil, esitab kaebuse või osaleb muu menetlustoimingu tegemisel, kehtivad tema toimingud ka teiste kaashagejate või -kostjate suhtes. Tulenevalt

§ 207

lg-st 2 ja võlaõigusseaduse §-st 65 osalevad solidaarvõlgnikud menetluses iseseisvalt. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 15,
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 18). Ringkonnakohus jättis arvestamata ka asjaolu, et kohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole kaebust esitatud. Kolleegium on varasemas lahendis leidnud, et vastasel korral oleks apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei vastaks aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
5. jaanuari
6. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 14).
7. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kautsjon.

Kolleegium märgib, et kui kaebus oleks jäänud rahuldamata, tulnuks siiski

§ 140

lg 2 ja

§ 150

lg 1 p 1 analoogia alusel hagejale tagastada liigselt makstud kautsjon 10 000 krooni. Hageja tasus kautsjonit 20 000 krooni 18. detsembril 2009, kuid 1. jaanuarist 2009 kehtivat

§ 137

lg-t 5 arvestades tulnuks kautsjoni tasuda 10 000 krooni.

§ 137

lg 5 järgi eeldatakse vaheotsuse peale apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel, et asja hind on 1/4 asja hinnast esimeses kohtuastmes. Jaak Luik, Villu Kõve, Lea Laarmaa