RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-7-10 5. aprill

) § 9 lg 3 kohaselt kooskõlastab piirhinna valla- või linnavalitsus. Piirhinna kooskõlastamisel on kohalikul omavalitsusel samad õigused ja kohustused, mis Konkurentsiametil.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a määrusega jäeti Tartu Halduskohtu
4. juuli
5. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei pidanud põhjendatuks määruskaebuse seisukohta, et tegemist on HMS § 51 lg-s 2 sätestatud üldkorraldusega, mis on haldusaktina vaidlustatav halduskohtus. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et tegemist on õigustloova aktiga, mida halduskohus ei kontrolli. Asjaolu, et tegemist on konkreetse soojusettevõttega, kelle teenuse hinnad kehtestatakse, ja et korralduse adressaadid on üldiste tunnuste alusel selgelt määratletavad (kõik isikud, kes tarbivad teenust Kambja valla territooriumil), ei tähenda, et tegemist on haldusaktiga.
6. Tartu Ringkonnakohtu
7. detsembri
8. a määrusepeale esitas I. Annuk määruskaebuse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9. Määruskaebuses leitakse, et vaidlusaluse akti puhul ei ole tegemist üldaktiga, vaid üldkorraldusega. Üksikakt võib olla ka reaktsioon konkreetsele sündmusele või olukorrale, ilma et puudutatud isikute ring või ajaline kestus oleks akti andmise ajal teada või otseselt ajaliselt piiritletav. Riigikohus on leidnud
10. oktoobri
11. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-54-97, et ka vangla kodukord on oma sisult üldkorraldus. Samas ei ole ka kodukorra puhul selle kehtivuse aeg määratletud. Kohtu viidatud kaugkütteseadusest ei nähtu, et piirhinnad kooskõlastatakse üldaktiga.

§ 9

lg 3 kohaselt on kohalikul omavalitsusel pädevus kooskõlastada soojusenergia piirhinnad. Kooskõlastamine ei saa toimuda üldakti andmise teel. Piirhinna kooskõlastamisega seonduvad küsimused tuleb lahendada halduskohtumenetluses, sest see võimaldab isikul kõige efektiivsemalt kaitsta oma subjektiivseid õigusi. Seda enam, et vaidlusalune õigusakt põhjustab kaebajale rahalisi kulutusi ning mõjutab seega tema materiaalset heaolu.

1. Kambja Vallavalitsus on seisukohal, et Tartu Halduskohtu
2. juuli
3. a määrus on õige ja selle tühistamiseks alused puuduvad. Samale seisukohale asus ka ringkonnakohus. Vastustaja leiab, et I. Annuki isiklikuks subjektiivseks õiguseks ei saa olla kaugkütte piirhinna vaidlustamine.

§ 8

lg 1 kohaselt ei ole tarbijaks ühe korteriomandi omanik, vaid isik, kelle valduses on tarbijapaigaldis, seega antud juhul majaühisus või korteriühistu. Kaebuse esitaja on oma korteriomandi kaudu vaid mõttelises osas tarbijapaigaldise omanik. Tarbija ostab soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud. Kaebusest tuleneb, et kui antud kaebus kuuluks halduskohtu pädevusse, tuleks menetlusosalistena kaasata lisaks võrguettevõtjale ka kõik tarbijad, kuna kaebus puudutab nende õigusi ja vabadusi samavõrd kui kaebuse esitaja õigusi ja vabadusi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kaugkütteseaduse § 9 lg-st 3 tulenevalt juhul, kui müüdava soojuse piirhindade kooskõlastamine ei kuulu Konkurentsiameti pädevusse, kooskõlastab soojusettevõtja jaoks nimetatud piirhinna valla- või linnavalitsus.

§ 9

lg 4 kohaselt võib soojusettevõtja, kes on kohustatud kooskõlastama soojuse piirhinna, müüa soojust hinnaga, mis ei ületa kooskõlastatud piirhinda. Käesolevas asjas on vaidlus eeskätt selle üle, kas piirhinna kehtestamise otsustus on haldusakt või õigustloov akt. Kolleegium möönab, et haldusakti ja õigustloova akti eristamine kehtiva õiguse ja halduspraktika pinnalt võib olla problemaatiline. Käesoleval juhul aga kolleegium nõustub kaebajaga, et kohaliku omavalitsuse korraldused, millega müüdava soojuse piirhind kehtestatakse, on haldusaktid. Müüdava soojusenergia piirhinna kooskõlastamise korraldus on antud Kambja Vallavalitsuse ja soojusettevõtja OÜ Cambi vahelise avalik-õigusliku suhte raamides. Kaugkütteseaduse alusel tekkinud kohaliku omavalitsuse ja soojusettevõtja õiguslikud suhted on olemuselt kontsessioonisuhted. Nimetatud korraldusega anti OÜ-le Cambi õigus müüa soojust kooskõlastatud piirhinnaga konkreetses võrgupiirkonnas ning pandi talle kohustus mitte ületada soojuse müümisel kooskõlastatud piirhinda. Kohtute järeldus, et vaidlustatud aktiga ei reguleerita konkreetset üksikjuhtumit, on ekslik. Eelnimetatud korraldusel on vahetu mõju adressaadile - OÜ-le Cambi. Vaidlustatud korralduse iseloomust lähtuvalt loeb kolleegium Kambja Vallavalitsuse

1. veebruari
2. a korralduse haldusaktiks HMS § 51 lg 1 tähenduses. Seega on Kambja Vallavalitsuse eelnimetatud korraldus halduskohtus vaidlustatav.
3. Asjaolu, et kontsessioonisuhete alusel OÜ Cambi müüb vastavas võrgupiirkonnas soojust ning selle juures on ta seotud kohustusega mitte ületada piirhinda, ei muuda vastavate võlaõiguslike suhete subjekte piirhinda kooskõlastava haldusakti adressaatideks. Vaidlustatud korraldusel puudub vahetu mõju konkreetse soojatarbija õigustele ja kohustustele, sest piirhind ei määra konkreetse lepingu järgset hinda. Konkreetsele tarbijale müüdava soojusenergia hinnale ja seeläbi ka tarbija õigustele ja kohustustele võib piirhinna kooskõlastamisel olla üksnes kaudne mõju ning ka see saab avalduda üksnes läbi võlaõigusliku suhte.
4. HKMS § 7 lg 1 alusel võib kaebusega kohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebusest lähtuvalt on I. Annuk vaidlustatud korraldusega hõlmatud küttepiirkonda kuuluvas kortermajas korteriomanik. Kohtuasja materjalidest ei nähtu ning kohtud pole tuvastanud, kas I. Annuk on soojatarbija kaugkütteseaduse tähenduses. Kuid ka eeldades, et I. Annuk on soojusenergia tarbimiseks sõlminud võlaõiguslepingu, puuduvad I. Annukil halduskohtus kaitstavad õigused, mida oleks saanud rikkuda Kambja Vallavalitsuse vaidlustatud korraldus. Seetõttu tuleb eelnevat arvestades ning tuginedes HKMS § 23 lg 3 p-le 1 jätta I. Annuki kaebus läbi vaatamata.
5. I. Annuki määruskaebus jääb rahuldamata. Tartu Halduskohtu
6. juuli
7. a määrus ning Tartu Ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a määrus tuleb tühistada. Kautsjon tuleb arvata riigituludesse. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann