Obsah (7)

§ 53§ 23§ 46§ 145§ 55§ 142§ 217

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 145 lg

1. Ei esine asjaolusid, mis võiks kahjustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist.
2. märtsi
3. a otsuses põhjendab kohtutäitur nimetatut asjaoluga, et kohtutäituril oli alust arvata, et täitmisteate kättetoimetamine võlgnikule on keeruline, kuna võlgniku rahvastikuregistrisse kantud aadressil käib lammutamine. Sellist väidet ei ole esitatud keelumärke seadmise avalduses. Tegemist on asjakohatu ja tõendamata väitega, võlgnik saab kätte nimetatud aadressile saadetud kirjad. Jääb arusaamatuks, kuidas saab võlgnikule dokumentide edastamise raskendatus ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist. Korteriomanditele keelumärke panemine on seadusvastane. Keelumärke seadmine on kinnisasja arestimise üks osa ning ka keelumärke seadmisel tuleb arvestada üldiste arestimisele esitatavate nõuetega (sh

§ 53lg-ga 1).

Kohtutäitur ei ole järginud proportsionaalsuse printsiipi, st sissenõudja nõue tuleb rahuldada võlgnikku kõige vähem kahjustaval viisil ja müüa tuleks üksnes niipalju võlgniku vara, kui on nõude rahuldamiseks hädavajalik. Võlgnik saab vastutada maksimaalselt ühishüpoteegi, st 3 000 000 krooni ulatuses. Võlgnikule kuuluvate korterite väärtus on eksperdihinnangu kohaselt 40 900 000 krooni. Kui sissenõudjal isegi oleks sissenõutav nõue ja täitemenetlus oleks põhjendatud, piisaks nõude rahuldamiseks ühest võlgnikule kuuluvast korteriomandist. Eksperdihinnangu vara maksumuse kohta koostas tunnustatud kinnisvarahindaja 10. veebruaril 2009, kohtutäitur otsustas varale keelumärke seada 12. veebruaril 2009. Hinnang kajastab seega kinnisvara väärtust vahetult enne keelumärke seadmist. 3. Kohtutäitur leidis vastuses kaebusele, et ta on tegutsenud seaduse alusel. Keelumärked on seatud sissenõudja avalduse alusel (

§ 23

). Oli alust arvata, et täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus võib ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist, kuna võlgniku rahvastikuregistrijärgsel aadressil käis maja lammutamine. Kohtutäitur tegi kaebuse arutelul sissenõudjale ettepaneku vara osaliselt keelust vabastada, kuid viimane sellega ei nõustunud.

1. Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ja leidis, et kohtutäituri otsus on õige. Nõustuda ei saa kinnisvarahindaja eksperdihinnangus märgitud korteriomandite väärtusega 40 900 000 krooni. See on ülepaisutatud.
2. Harju Maakohus rahuldas
3. augusti
4. a määrusega kaebuse osaliselt ja tühistas võlgniku korteriomanditele käsutamise keelumärke seadmise. Täitemenetluse peatamise osas jättis maakohus kaebuse rahuldamata. Maakohtu määruse järgi ei olnud alust peatada täitemenetlus mõnel

§ 46

lg 1 p-des 1-8 näidatud alusel ning seetõttu ei ole kaebus selles osas põhjendatud. Keelumärke seadmine võlgniku kinnisasjale järgneb

§ 145lg 1 kohaselt üldjuhul kinnisasja arestimisele.

Kui täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus võib oluliselt ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist, võib kohtutäitur

§ 145

lg 4 järgi võlgniku kinnisasja arestida või lasta keelumärke registrisse kanda ka enne täitmisteate saatmist. Nimetatud norm kaitseb sissenõudjat. Kas esinev oht on küllaldane täitetoimingu tegemiseks enne täitmisteate kättetoimetamist, on kohtutäituri diskretsiooniotsus, mida tuleb siiski põhjendada. Kaebuse läbivaatamisel on kohtutäitur põhjendanud keelumärgete tegemist enne täitmisteate saatmist asjaoluga, et võlgniku rahvastikuregistrijärgsel aadressil olevat maja lammutatakse. Vara arestimise, mis on üldjuhul keelumärke seadmisele järgnev toiming, eelduseks on täitmisteate kättetoimetamine võlgnikule ja arestimine ilma selleta tooks kaasa arestimise tühisuse (

§ 55p 2).

Tõlgendades

§ 55

koosmõjus § 145 lg-ga 4, oleks keelumärke seadmine õigustatud, kui esineks kartus, et võlgnik väldib täitmisteate kättetoimetamist, asudes samal ajal vara varjama ja võõrandama. Kuivõrd praegusel juhul on tegemist ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjadega, ei kahjusta kinnisasjade käsutamine hüpoteegipidaja huve, sest tema õigused jäävad kehtima (asjaõigusseaduse § 325 lg 1). Seega ei ole alust väita, et täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus sai kuidagi ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist.

§-st 74 tulenevalt hinnatakse asja arestimisel. Kuna keelumärgete seadmine enne vara arestimist oli põhjendamatu, on põhjendamatu ka kaebuse lahendamisel võlgniku esitatud eksperdihinnangu arvestamata jätmine. Kohtutäituril ei ole keelatud kasutada muid meetodeid vara hindamiseks, kui ta võlgniku väiteid usaldusväärseks ei pea. Üheks selliseks on ka kinnisvara hinna määramine kinnisvaraportaalides avaldatut hinnates. Sissenõude pööramisel varale tuleb kohtutäituril lähtuda otstarbekuse põhimõttest ja konsulteerida ka sissenõudjaga (

§ 53lg 3).

Oluline on arvestada põhimõtet, et tagada tuleb vara säilimine ja müüa tuleb üksnes niipalju vara, et saab tasuda nii nõude kui ka kohtutäituri tasu ja täitekulud. Seega on kohtutäituri pädevuses otsustada täitetoimingu otstarbekuse üle. Arvestades asjaoludega, et kohtutäitur on õigustamatult seadnud keelumärke enne vara arestimist ja selle hindamist, kinnisasi on koormatud 3 000 000 krooni suuruse hüpoteegiga, eksperdihinnangu nr 3851 kohaselt on asja võlgnikule kuuluva mõttelise osa väärtus 40 900 000 krooni, ei ole kohtutäitur käitunud otstarbekuse põhimõttest lähtudes. Puudub alus kahelda eksperdihinnangu õigsuses, kuna see on koostatud

1. veebruaril 2009, seega kaks päeva enne keelumärgete seadmist ja selle eesmärgiks on olnud määrata objekti turuväärtus pangalaenu tagatise saamiseks. Sissenõudja ei ole esitanud põhistatud vastuväiteid, miks ja mis ulatuses ta peab hinnangut valeks, mistõttu kohus neid väiteid kontrollida ei saa.
2. Sissenõudja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes määruse tühistada. Lähtutud on võlgniku esitatud valeandmetest. Võlgniku vara on umbes neljakordselt ülehinnatud. Korteriomandite hinnaks on A. Sõnajalg (võlgniku variisik) oma pakkumistes märkinud 11 900 000 krooni. Sissenõudja toetab kohtutäituri seisukohti ja leiab, et need on sisuliselt õiged. Käsutamise keelumärgete registrisse kandmine enne täitmisteate saatmist on kohtutäituri diskretsiooniotsus ning kohtul ei olnud alust sellise otsuse tegemisse sekkuda. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta kohtumääruse muutmata. Kohtutäitur määruskaebusele vastust ei esitanud.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. novembri
6. a määrusega maakohtu määruse osas, millega maakohus rahuldas võlgniku kaebuse ja tühistas võlgniku korteriomanditele käsutamise keelumärgete seadmise. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue määruse, millega jättis kaebuse rahuldamata osas, millega kohtutäitur jättis võlgniku korteriomanditele käsutamise keelumärked. Kohtumäärust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis rahuldamata kaebuse täitemenetluse peatamata jätmise osas. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus võlgniku kanda. Ringkonnakohtu määruse järgi leidis maakohus õigesti, et

§ 145

lg-s 4 sätestatud õiguse kasutamine on kohtutäituri diskretsiooniotsus, mida tuleb siiski põhjendada. Ringkonnakohtu hinnangul on kohtutäitur seda praegusel juhul teinud ja ta ei ole keelumärgete kandmise kohta otsuse tegemisel diskretsiooni piire ületanud. Puuduvad tõendid selle kohta, et

§ 145

lg-s 4 sätestatud õiguse kasutamisega oleks kohtutäitur rikkunud võlgniku õigusi ja tekitaks võlgnikule kahju. Tegemist on ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjadega, millele sissenõudja palus pöörata sissenõude. Vara osalise käsutamise keelust vabastamisega sissenõudja nõus ei olnud. Seega ei ole kaebuse lahendamisel tähtsust menetlusosaliste väidetel vara väärtuse kohta. Arvestades asjaolu, et kohtutäitur oleks pidanud ka korteriomandite arestimise korral

§ 145

lg 1 järgi laskma kinnistusraamatusse kanda käsutamise keelumärked, ei täidaks keelumärgete tühistamine lisaks eelmärgitule otstarbekuse eesmärki. Võlgniku seadusega kaitstud huve ei ole keelumärgete seadmisega rikutud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus. Määruskaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti

§ 145lg-t 4.

Kohtutäitur on

§ 145

lg 4 rakendamist põhjendanud alles pärast võlgnikult kaebuse saamist, kaalutletud otsus pidi aga eelnema vara arestimisele. Arusaamatu on, kuidas saaks avaldajale dokumentide kättetoimetamise raskendatus ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist. Hüpoteegi olemasolu tõttu ei saaks sissenõudja huvid kahjustada ka siis, kui vara võõrandatakse enne keelumärke seadmist. Keelumärke seadmisega tekitatakse avaldajale miljonitesse kroonidesse ulatuvat kahju. Korteriomandid oli kavas koormata täiendava ühishüpoteegiga laenu saamiseks, millega oleks finantseeritud elektrituuliku püstitamist. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et asjas ei ole tähtsust arestitud vara väärtusel, kuna sissenõudja ei olnud nõus vara osalise käsutuskeelu alt vabastamisega.

§ 53

lg 1 kehtestab proportsionaalsuse põhimõtte, keelatud on riivata isiku põhiõigusi rohkem, kui seadusega lubatud ulatuses. Praegusel juhul oleks sundtäidetav maksimaalselt 3 000 000 krooni, arestitud korteriomandite väärtus on aga rohkem kui kümme korda suurem.

1. Kohtutäitur ei ole määruskaebusele vastanud. Sissenõudja leiab vastuses, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 695 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu
3. augusti
4. a määruse ja tegi uue määruse, ning menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata. Kolleegium saab teha tühistatud osas uue määruse, millega rahuldab Elvi Maripuu kaebuse kohtutäitur Kristiina Feinmani
5. märtsi
6. a otsuse peale osaliselt. Tühistada tuleb kohtutäitur Kristiina Feinmani
7. märtsi
8. a otsus osas, millega jäeti Elvi Maripuu varale, s.o Tallinnas Vana-Viru 15/Mere pst 1 asuvatele korteriomanditele keelumärked. Kohtutäitur Kristiina Feinman on kohustatud uuesti läbi vaatama Elvi Maripuu
9. veebruari
10. a kaebuse osas, millega kaebuses taotleti Elvi Maripuu korteriomandite keelumärgete alt vabastamist.
11. Esmalt võtab kolleegium seisukoha määruskaebuse väite kohta, mis puudutab

§ 145

lg 4 ebaõiget kohaldamist.

§ 145

lg 4 kohaselt võib kohtutäitur võlgniku kinnisasja arestida või lasta keelumärke registrisse kanda ka enne täitmisteate saatmist, kui täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus võib oluliselt ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist. Nimetatud sätte sisu kohaselt on tegemist keelumärke seadmise erinormiga kinnisasjade arestimismenetluses. Kinnisasjale arestimise käigus keelumärke seadmise üldnorm on

§ 145

lg 1, mille kohaselt saadab kohtutäitur viivitamata pärast kinnisasja arestimisakti koostamist kinnistusosakonnale täitedokumendi ärakirja ja ühepoolse avalduse kinnisasja käsutamise keelumärke kandmiseks kinnistusraamatusse. Seega peab üldnormi kohaselt keelumärke seadmisele eelnema kinnisasja arestimisakti koostamine.

§ 145

lg 4 kui erinormi kohaldamise eeldusena peavad esinema koos kaks asjaolu - täitmisteate kättetoimetamisega tekkiv võimalik ajaline viivitus ja sellest lähtuv oluline oht sundtäitmise eesmärgi saavutamisele. Sundtäitmise eesmärk on sissenõudja nõude rahuldamine võimalikult kiiresti, arvestades sealjuures võlgniku seaduses sätestatud õigustega. 13. Praeguses tsiviilasjas on ringkonnakohus erinevalt maakohtust nõustunud kohtutäituri kohtumenetluses esitatud väidetega, et

§ 145

lg 4 rakendamise tingis võlgniku rahvastikuregistrijärgses elukohas lammutustööde tegemine. Kolleegium leiab, et iseenesest võib

§ 145

lg 4 kohaldamise aluseks olla võlgniku n-ö varjumine täitemenetluse eest nt uude elukohta kolimisega. Kohtud on praeguses asjas tuvastanud aga ainult selle faktilise asjaolu, et võlgniku elukohas toimusid lammutustööd. Tuvastatud ei ole, kuidas kujutasid lammutustööd olulist ohtu sundtäitmise eesmärgi saavutamisele. Toimiku materjalide kohaselt (isikukood) on võlgnik 76-aastane, toimikus ei ole andmeid, et võlgnik oleks hoidunud kõrvale täitmisteate vastuvõtmisest või oleks seda teinud varem mõnes muus menetluses. Kolleegium leiab, et erinevalt ringkonnakohtust on maakohus õigesti leidnud, et

§ 145

lg-t 4 ei olnud alust kohaldada seetõttu, et sissenõudja kasuks on kinnistusraamatusse kantud hüpoteek, millega tagatud nõue oli esitatud sundtäitmisele. Riigikohus on 5. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-810 tehtud määruse p-s 10 jõudnud järeldusele, et võlgniku kinnisasja võõrandamine puuduva keelumärke tõttu hüpoteegipidaja õigusi ei kahjusta. Keelumärke sissekandmine kohtutäituri avalduse alusel

§ 142

lg 1 kohaselt on viidatud määruse järgi siiski õigustatud, vältimaks täitemenetluses viivitusi (vt viidatud määruse p 9). Küll ei ole kolleegiumi arvates vähemalt üldjuhul vajalik kinnistusraamatusse kanda keelumärget

§ 145lg 4 alusel, kui sissenõudja õigused on kaitstud hüpoteegiga.

14. Seega on

§ 145

lg 4 kohaldamise eeldusena vajalik sellise asjaolu olemasolu, mis annab alust arvata, et keelumärke sissekandmisega viivitamine võib seada ohtu sissenõudja nõude rahuldamise. Kolleegiumi arvates võib üheks selliseks erandlikuks asjaoluks olla olukord, kus sissenõudja kasuks ei ole seatud hüpoteeki, ning vara võõrandamise või varjamise kahtlus. Praeguses asjas ei ole seda asjaolu või mõne muu erandliku asjaolu olemasolu tuvastatud. Samas võib

§ 145

lg 4 kohaldamine olla võimalik ka hüpoteegi korral, kui muud asjaolud, nt võlgniku tegevus, mille eesmärgiks on võõrandada vara, annavad alust arvata, et sissenõudja nõude rahuldamine ei ole ilma olulise viivituseta võimalik. 15. Järgmisena vastab kolleegium küsimusele, mil viisil peab kohtutäitur otsustama

§ 145lg 4 rakendamise.

Kohtud on õigesti leidnud, et tegemist on kohtutäituri diskretsiooniotsusega. Kolleegiumi arvates ei ole normi rakendamist vaja põhjendada kohtu kinnistusosakonnale esitatavas keelumärke seadmise avalduses, sest kohtunikuabi sundtäitmisele olulise ohu olemasolu kande tegemise eeldusena ei kontrolli. Soovituslik oleks, kui kohtutäitur märgiks

§ 145lg 4 rakendamise lühikese põhjenduse täitetoimikusse.

Kindlasti peab aga kohtutäitur suutma

§ 145lg 4 rakendamist põhjendada juhul, kui võlgnik esitab sellekohase kaebuse.

16. Hagita menetluses kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse korral ei ole võimalik võtta seisukohta

§ 145lg 4 kohase keelumärke seadmisega võlgnikule tekitatud võimaliku kahju kohta.

Iseenesest ei ole välistatud, et keelumärke seadmisega kahju tekkis. Sellisel juhul peab võlgnik hagimenetluses esitama ja tõendama kohtutäituri vastutuse eeldused kohtutäituri seaduse § 9 kohaselt. Kahju hüvitamise nõude esitamisel võib olla vajalik arvestada ka sellega, et keelumärke kandmine kinnistusraamatusse

§ 142

lg 1 alusel oleks hiljem täitemenetluse käigus olnud õigustatud, vt eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10.

§ 145

lg 4 alusel kantakse keelumärge kinnistusraamatusse aga tavajuhul vaid üsna lühikese ajavahemiku võrra varem kui

§ 142lg 1 alusel.

Lisaks märgib kolleegium, et kui võlgniku arvates on

§ 145lg-t 4 rakendatud valesti, tuleb esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale.

Kui menetlusosaline ei esita kaebust, kaotab ta

§ 217

lg 6 järgi õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Seega ei ole asjakohane ringkonnakohtu määruse lause: "Puuduvad tõendid selle kohta, et

§ 145

lg-s 4 sätestatud õiguse kasutamisega oleks kohtutäitur rikkunud võlgniku õigusi ja tekitaks võlgnikule kahju." Sellised tõendid võidakse esitada hilisemas tekitatud kahju eest hüvitise nõudmise menetluses, kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse menetluses tuleb aga kontrollida

§ 145lg 4 kohaldamise eeldusi.

Kui neid eeldusi ei olnud, siis oli

§ 145lg 4 rakendamine ekslik.

See aga ei tähenda, et keelumärge (keelumärked) tuleb kinnistusraamatust kustutada. Kui täitemenetluse alustamise eeldused on jätkuvalt täidetud, ei ole alust kustutada

§ 145lg 4 alusel seatud keelumärget.

Kahjuhüvitamisnõude kohta märgib kolleegium siiski veel seda, et kohtutäitur peab

§ 145rakendamise otsustamiseks kaaluma ka võlgniku õigustatud huvisid.

17. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus jätnud ebaõigesti vastamata põhilisele õiguslikule küsimusele, millised tagajärjed on sissenõudja keeldumisel vabastada vara osaliselt arestist. Võlgnik on väitnud, et kohtutäitur on arestinud oluliselt rohkem vara, kui oleks vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks. Ringkonnakohus on leidnud, et menetlusosaliste väidetel vara väärtuse kohta ei ole tähtsust, kuna sissenõudja ei olnud nõus vara osalise arestist vabastamisega. Kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu. Kohtutäitur on kohustatud ka kinnisasjade täitemenetlust korraldades juhinduma varale sissenõude pööramise üldsätetest (

§-d 52-63).

§ 53

lg 1 kohaselt ei või arestida rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, välja arvatud juhul, kui sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil ei ole võimalik.

§ 53lg 1 kohaldamise teeb võimalikuks vara hindamine.

Vara hindamisel on võimalik võrrelda sissenõudja nõude suurust hindamise tulemusel saadud võlgniku varaesemete väärtusega ja selle alusel otsustada, kui palju vara on vaja arestida. Kolleegium rõhutab, et

§ 53

lg 1 ei kohusta vara arestima täpselt sellises ulatuses, mis oleks võrdne sissenõudja nõude ja täitekulude suurusega.

§ 53

lg 1 lubab nt teatud ulatuses arvestada hindade langemise võimalusega täitemenetluse ajal, samuti sellega, et sissenõudja nõue võib nt viivise tõttu täitemenetluse kestel suureneda. Kinnisasju hinnatakse

§ 142

lg 1 ja § 143 p 4 koostoimes kinnisasja üleskirjutamise käigus, mil kinnisasja arestimisakti märgitakse kinnisasja hind. Tavajuhul saadetakse avaldus keelumärke seadmiseks kinnistusosakonnale

§ 145lg 1 järgi alles pärast kinnisasja arestimisakti koostamist.

Kolleegiumi arvates ei tähenda keelumärke seadmine

§ 145lg 4 alusel, et kinnisasja ei ole vaja hinnata.

Samas möönab kolleegium, et kinnisasja hindamine ei pea olema viivitamatu toiming, kui võlgnik on pärast

§ 145

lg 4 alusel keelumärke seadmist täitmisteate kätte saanud ja asunud tegema koostööd võla tasumiseks. Kinnisasja täitemenetluse eesmärk ei ole kinnisasja müümine (milleks on vajalik hindamine), vaid sissenõudja nõude rahuldamine. Seega võimaldab

kinnisasja hindamise erandjuhul edasi lükata kuni hetkeni, mil on selge, et sissenõudja nõude rahuldamiseks tuleb kinnisasi müüa. Küll annab kinnisasja hindamine mh võimaluse teada saada, kas on järgitud

§ 53lg-s 1 sätestatut.

Toimiku materjalide kohaselt (tl-d 22-29) on kohtutäitur enda otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel

1. märtsil 2009, s.o ligi kuu aega pärast keelumärke seadmise avalduse tegemist
2. veebruaril 2009, märkinud, et vara ei ole arestitud ega hind määratud. Kohtulahenditest ei ole näha põhjuseid, miks ei ole vara hinnatud.
3. Kolleegium on seisukohal, et sissenõudja keeldumine vabastada vara osaliselt arestist ei ole kohtutäiturile siduv, kui keelu järgimine tooks kaasa

§ 53lg 1 rikkumise.

Praegusel juhul pidi kohtutäiturile hiljemalt võlgniku esitatud kaebuse põhjal tekkima kahtlus

§ 53lg 1 nõuete järgimise kohta.

Kaebusele oli lisatud keelumärkealuste korteriomandite hindamisakt, mis ei ole küll kohtutäiturile siduv, kuid pidanuks ajendama korraldama arestitud vara hindamise. Hindamisaktis oli märgitud arestitud korteriomandite hinnaks ca 40 000 000 krooni, samas on sissenõudja nõue 3 000 000 krooni. 19. Eespool nimetatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu määrus osaliselt tühistada. Kolleegium ei kasuta TsMS § 691 p-s 5 ettenähtud võimalust jätta jõusse maakohtu määrus, sest maakohtu määruse resolutsioon tooks sissenõudja õigustatud huvide vastaselt kaasa kõikide keelumärgete kustutamise. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et maakohus oleks kaebust osaliselt rahuldades pidanud määruse resolutsioonis märkima ka seda, et ta tühistab osaliselt kohtutäituri otsuse. Menetlusökonoomiast lähtudes on kõige otstarbekam lahendus see, kui kohtutäitur selgitab võlgniku vara hindamisel välja vara hinna, mis võimaldab vajaduse korral

§ 53lg 1 alusel osa korteriomandeid keelumärke alt vabastada.

Seetõttu kohustab kolleegium kohtutäiturit vaatama võlgniku kaebuse keelumärgete tühistamise taotluse osas uuesti läbi. Kaebuse läbivaatamise ajaks jäävad keelumärked püsima.

1. Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätta kohtutäituri kanda. Asja ei saadeta uueks läbivaatamiseks kohtutele. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul arvates käesoleva määruse jõustumisest.
2. Avaldaja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve