← Eesti

3-1-2-1-10

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Määruse kuupäev tegemise 3-1-2-1-10 koht ja Tartu,

  1. aprill 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe Kohtuasi Viljandi maakonna alaealiste komisjoni taotlus alaealise K.A. saatmiseks kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu kriminaalasjas nr 1-09-17802 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Alaealise K.A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Pille Toomi teistmisavaldus Asja läbivaatamise kuupäev
  2. veebruar 2010, kirjalik menetlus
  3. detsembri
  4. a määrus RESOLUTSIOON Jätta K.A. kaitsja teistmisavaldus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Viljandi maakonna alaealiste komisjon esitas
  6. septembril 2009 maakohtule taotluse alaealise K.A. kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamiseks tähtajaga kuni 2009/2010 õppeaasta lõpuni, s.o
  7. augustini
  8. Komisjon märkis, et K.A-l on koolis olnud pidevalt probleeme käitumisega ja koolikohustuse täitmisega. Probleemid alkoholiga ilmnesid K.A-l juba
  9. aastal. Teda on karistatud 15 korral (peamiselt alkoholiseaduse alusel) väärtegude toimepanemise eest. K.A. probleemide lahendamisega on palju tegelenud ka Viljandi linna sotsiaalamet, kuid kokkulepitu on jäänud täitmata, sest alaealine ei kuuletu vanemale. Alaealiste komisjon arutas K.A. poolt toimepandud õiguserikkumisi korduvalt, määrates talle
  10. detsembril 2008 mõjutusvahendina kohustuse käia psühhiaatri konsultatsioonil ja otsustades
  11. märtsil 2009 kohustada K.A-d kasutama rehabilitatsiooniteenust. Rehabilitatsioonikeskusesse keeldus K.A. minemast.
  12. Tartu Maakohtu
  13. novembri
  14. a määrusega anti luba K.A. paigutamiseks kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli tähtajaga kuni
  15. august
  16. Määruse kohaselt on alaealiste komisjon K.A. kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamise vajadust usaldusväärselt põhjendanud taotluses esitatud faktiliste asjaoludega, mida kinnitavad lisatud materjalid. Neist nähtuvalt on K.A. õiguserikkumisi alaealiste komisjonis korduvalt arutatud, mis ei ole aga tulemusi andnud.
  17. Alaealise K.A. seaduslik esindaja M.K. esitas maakohtu määruse peale Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning jätta Viljandi maakonna alaealiste komisjoni taotlus K.A. paigutamiseks kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli rahuldamata. Kaebuses leitakse, et kohtumäärus on põhjendamata. K.A-le jäeti tagamata kaitsja vaatamata sellele, et tegemist on alaealisega ning tulenevalt KrMS § 45 lg 2 p 1 on kaitsja osavõtt kohustuslik. Maakohus eiras KrMS § 406 lg 2 p 1, lg 4 ja 5 nõudeid. Kaebaja hinnangul ei nähtu maakohtu määrusest põhjendusi kohtu järeldusele, et K.A-le mõjutusvahendina määratud kohustus käia psühhiaatri konsultatsioonidel pole andnud tulemusi. Ka ei selgu alaealiste komisjoni
  18. märtsi
  19. a otsusest, milliseid K.A. õiguserikkumisi arutati. Alaealiste komisjoni
  20. detsembri 2008 otsusega oli K.A-le määratud ka katseaeg kuni
  21. jaanuarini 2009, kuid mida see sisuliselt tähendab talle määratud mõjutusvahendi kohaldamisel (psühhiaatri juurde vestlusele saatmine), ei ole arusaadav. AMVS § 3 ei sätesta mõjutusvahendina katseaja määramist. Alaealiste komisjon eiras nõuet selgitada alaealisele ja tema esindajale nende õigusi ja kohustusi. Kaebaja märkis, et alaealiste komisjon ei väljastanud K.A. seaduslikule esindajale nõuetekohast saatekirja psühhiaatrile, milles olnuks märgitud alaealise vestlusele saatmise põhjused ning küsimused, millele alaealiste komisjon soovib spetsialisti vastust saada. Kaebaja märkis, et kohtumäärusest pidanuks nähtuma, millisesse erikooli alaealine kohtumääruse alusel paigutatakse, seda aga määrusest teada ei saa. K.A. on psühhiaatri poolt suunatud õppima erivajadustega õpilaste kooli. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 17 lg 1 kohaselt on õpilane koolikohustuslik põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni. K.A. saab 17-aastaseks
  22. veebruaril
  23. Ka seda asjaolu ei ole K.A. erikooli suunamisel arvestatud.
  24. Tartu Ringkonnakohtu
  25. detsembri
  26. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. 4.1 Ringkonnakohus märkis, et K.A. pani korduvalt toime õiguserikkumisi ja Viljandi maakonna alaealiste komisjonis arutati tema käitumist korduvalt.
  27. septembril 2009 arutas alaealiste komisjon taas K.A. alkoholitarvitamist. Istungil leiti, et kuna K.A. ei ole suutnud õiguskuulekalt käituda ning keeldus rehabilitatsiooniteenusest, tuleb taotleda tema suunamist kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli. Ringkonnakohus ei nõustunud kaebaja väitega, nagu oleks K.A. suhtes tehtud kohtumäärus kohtuistungil kaitsja puudumise tõttu ebaseaduslik. KrMS § 45 lg 2 p 1 reguleerib kaitsja osavõttu alaealise kriminaalasjades. Käesoleval juhul ei arutanud aga maakohus mitte K.A. kriminaalasja, vaid tema suunamist kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli. Nimetatud küsimust reguleeriv KrMS § 406 lg 2 ei näe ette kaitsja osavõttu. 4.2 Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud kaebaja väide, nagu oleks K.A. suhtes tehtud kohtumäärus põhistamata. Samuti luges ringkonnakohus paljasõnaliseks kaebaja väite, nagu ei oleks alaealiste asjade komisjoni istungil K.A-le ja tema esindajale selgitatud nende õigusi ning kohustusi. K.A. seaduslik esindaja on andnud allkirja selle kohta, et talle on õigusi selgitatud. 4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud ka kaebaja selle väitega, et Tartu Maakohtule ei olnud teada, millisesse erikooli K.A. suunamist alaealiste komisjon taotleb. Määruskaebuse materjalidest nähtuvalt on Haridus-ja Teadusministeerium
  28. oktoobril 2009 teatanud, et K.A-le on broneeritud õppekoht Tapa erikoolis. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  29. K.A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Pille Toom esitas Riigikohtule teistmisavalduse, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asjas menetluse uuendamist. Kaitsja märkis teistmisaluseks KrMS § 366 p 5, s.o muu asja õigeks lahendamiseks olulise asjaolu, mis oli lahendi tegemise ajal kohtule teadmata. Kaitsja hinnangul tuleb menetlus uuendada põhjusel, et ringkonnakohus on lahendit tehes jätnud arvesse võtmata, et K.A. saab
  30. veebruaril
  31. a 17-aastaseks. Haridusseaduse § 8 kohaselt ei ole aga selles vanuses põhihariduse omandamine enam kohustuslik. Kuna K.A. ei ole alates nimetatud kuupäevast enam koolikohuslane, on tema erikooli paigutamine kuni 2009/2010 õppeaasta lõpuni seadusevastane. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  32. Kriminaalkolleegium leiab, et K.A. kaitsja teistmisavaldusest ei nähtu teistmisalust KrMS § 366 p 5 mõttes. Nii Tartu Maakohtu
  33. novembri
  34. a kui ka Tartu Ringkonnakohtu
  35. detsembri
  36. a määruses on muuhulgas märgitud ka K.A. isikukood. Seega ei saa K.A. vanus olla selliseks uueks asjaoluks, mis ei olnud lahendite tegemise ajal kohtutel teada ja mis seetõttu tingiks menetluse uuendamist KrMS § 366 lg 5 alusel.
  37. Õiguse ühetaolise kohaldamise eesmärgil peab kolleegium siiski vajalikuks selgitada järgnevat. 7.1 Riigikohtu üldkogu
  38. märtsil
  39. a kohtuotsuses nr 3-1-3-10-02 märgitust lähtuvalt ei saa Riigikohus teatud erandjuhtudel keelduda menetlemisest pelgalt vaid viitega korralise kohtukaebevõimaluse või teistmisaluse puudumisele. Selliste erandjuhtuga on tegemist siis, kui Riigikohtule esitatavast kaebusest või avaldusest nähtub isiku põhiõiguste võimalik rikkumine. Kui sellises olukorras puuduvad muud menetluslikud võimalused põhiõiguste rikkumise kõrvaldamiseks, on Riigikohus põhiõiguste tagamiseks seda kaebust või avaldust siiski ise kohustatud menetlema. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud otsuses toonitatakse eriti Riigikohtu kõnealust kohustust juhtudel, mil võib tegemist olla PS §-s 20 sätestatud vabaduspõhiõiguse rikkumisega. 7.2 K.A-le määrati Tartu Maakohtu
  40. novembri
  41. a määrusega mõjutusvahendiks tema paigutamine Tapa kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli kuni 2009/2010 õppeaasta lõpuni s.o
  42. augustini
  43. Sellist meedet tuleb käsitada isikuvabaduse lubatava piiramisena PS § 20 lg 2 p 4 tähenduses. Põhiseaduse selle sätte kohaselt on lubatud seaduses sätestatud alusel ja korras võtta alaealiselt vabadus, kui see on vajalik tema üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks. Seaduses sätestatud alus ja kord alaealise üle isikuvabadust piirava kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks sisaldub eeskätt AMVS § 6 lg-tes 2 ja
  44. Neist sätetest esimesena nimetatus on märgitud, et alaealiste komisjonil on õigus taotleda kohtult alaealise kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamist, kui alaealine on toime pannud AMVS § 1 lg-s 2 sätestatud teo, mille eest kohaldatud mõjutusvahendid ei ole andnud tulemust ja kui kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamine toimub alaealise kasvatusliku järelevalve huvides. AVMS § 6 lg 4 kohaselt aga paigutatakse alaealine kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli kuni kaheks aastaks, arvestades seejuures õppeaasta lõpuga. Eelmärgitu pinnalt leiab kolleegium, et K.A. paigutamisel Tapa kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli on tema isikuvabadust piiratud põhiseadusega kooskõlas oleval seaduslikul alusel. Ka on kohtud veenvalt põhjendanud kaalutlusõigusest lähtuvat valikut, miks on K.A. senine käitumine tinginud tema isikuvabadust piiramise kasvatuslike eesmärkide saavutamiseks. 7.3 Käesoleva kohtuasja puhul ei saa aga piirduda tõdemusega, et kuna K.A. paigutamisel kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli riivati tema vabadusõigust seaduslikult, siis tema põhiõigusi ei rikuta. Täiendavalt tuleb kaaluda, kas K.A. vabadusõiguse riive tema erikoolis viibimise näol on kestvalt seaduslik ka pärast tema 17-aastaseks saamist. Kaalumisvajadus lähtub asjaolust, et kui AMVS § 2 mõttes loetakse alaealiseks kuni 18-aastast isikut, siis haridusseaduse (HaS) § 8 lg 2 teise lause, samuti põhikooli- ja gümnaasiumi seaduse (PGS) § 17 lg 1 teise lause kohaselt on laps koolikohustuslik vaid kuni põhihariduse omandamiseni või kuni 17-aastaseks saamiseni. Lahendamist vajav küsimus eelmärgitu pinnalt kõlab selliselt, et kas seaduslikult kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutatud, kuid enam mitte koolikohustusliku alaealise isikuvabadust tohib tema selles koolis viibimisega riivata? 7.4 Kolleegiumi arvates tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt seetõttu, et AMVS § 6 lg-tes 2 ja 4 sätestatu on käsitatav erinormidena (lex specialis) HaS § 8 lg 2 teises lauses, samuti PGS § 17 lg 1 teises lauses sätestatu suhtes. Haridusseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumi seaduse ülesanne on haridussüsteemi korraldamine. Seega kuuluvad need seadused põhiseaduse §-s 37 sätestatud hariduspõhiõiguse tagamise toimealasse. Alaealise mõjutusvahendite seadus aga, nii nagu on eelnevalt märgitud ka p-s
  45. 2, ei kuulu mitte hariduspõhiõiguse tagamise toimealasse, vaid PS §-s 20 sätestatud vabadusõiguse lubatavate riivete toimealasse. Selline järeldus tuleneb ka PGS § 4 lg-s 21 ja § 21 lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt ei laiene haridusseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse regulatsioon täies mahus kasvatuse eritingimusi vajavatele alaealistele, kes täidavad koolikohustust kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolis, kuhu nad saadetakse kohtumääruse alusel alaealise mõjutusvahendite seaduses sätestatud alustel ja korras. Kuna kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamisel lähtutakse nimelt kasvatuse eritingimuste vältimatust vajalikkusest ja kuna PS § 20 lg 2 p-s 4 ning AMVS §-s 2 sätestatu mõtte kohaselt on võimalik kasvatuse eritingimusi kohaldada kuni 18-aastastele alaealistele, siis võib selliste kasvatuse eritingimuste kohaldamine jätkuda ka 17-aastaseks saanud alaealise suhtes - seega isiku suhtes, kellele koolikohustus ei laiene. 7.5 Kooskõlas eelmärgituga puudub kolleegiumi arvates käesoleva kohtuasja puhul teistmisaluse puudumise sedastamise järgselt vajadus kohtuasja menetlemiseks K.A. põhiõiguste rikkumise motiivil.
  46. Juhindudes KrMS §-st 373 lg-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium K.A. kaitsja teistmisavalduse rahuldamata. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.