RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 55 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavatele võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Seejuures tuleb lähtuda

§ 66

lg-s 1 sätestatud piirangust.

§ 41lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele.

Vanglas kinni peetaval isikul ei ole õigust valida omal soovil kehakultuuri liiki, kehakultuuriga tegelemiseks sobivaid aegu või kohti. Kehakultuuriga tegelemise õiguse realiseerimise viis sõltub vangla võimalustest ning julgeoleku tagamise vajadusest. Tugevdatud järelevalvega osakondadesse paigutatud kinnipeetavate riske on hinnatud kõrgemaks kui teiste kinnipeetavate puhul, seega ei saa neile võimaldada üldspordisaali kasutamist koos teiste kinnipeetavatega;

1. c)"Euroopa Vanglareeglistik" on Euroopa Nõukogu soovituslik instrument, mille eesmärgiks on püüd ühtlustada Euroopa Nõukogu liikmesriikide vangistusalast praktikat. Tegemist ei ole riigile kohustusi ja kinnipeetavatele õigusi loova aktiga. "Euroopa Vanglareeglistikus" sisalduv ei saa muuta vangistusseaduse normide sisu ja tõlgendamist;
2. d)käesoleval hetkel ei võimaldata Viru Vanglas ühelegi kinnipeetavale iga päev ühte tundi sportimist värskes õhus, küll aga võimaldatakse

§ 55

lg 2 alusel kõikidele kinnipeetavatele vähemalt tunnine jalutuskäik värskes õhus. S-hoonete eluosakondade kinnipeetavatele võimaldatakse spordisaali külastust graafiku alusel ja üks kord nädalas. 3. Vastustaja Viru Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata, põhjendades oma seisukohta järgnevalt: a) E7 osakonna päevaruumi pindala on ca 33 m2 ja osakonnas on hetkel 32 kinnipeetavat. Päevaruumis asub velotrenažöör. Tegemist ei ole kinnise ruumiga, see avaneb osakonna koridori, mistõttu on õhu liikumine päevaruumis piisav. Päevaruumiga on ühenduses eraldi 10 m2 suurune ruum, kus asub multitrenažöör ja seinale paigutatud kang rippest kätekõverduste sooritamiseks. Kinnipeetavatel on võimalus päevaruumis asuvaid spordivahendeid kasutada iga päev neli tundi, seega nädalas kokku 28 tundi, ajal, kui neil on vaba aeg osakonnasiseseks liikumiseks. Kuna osakonnas on kolm treeningvahendit, tähendab see kehakultuuriga tegelemise võimaldamist nädalas ca 2,6 tundi kinnipeetava kohta. Päevaruumis asub tõepoolest ka suitsetamiseks mõeldud ruum, kuid see on kinnine boks koos spetsiaalse tugevdatud ventilatsiooniga. Suitsulõhn ei levi boksist päevaruumi. Päevaruumis paiknevad nii telefon kui televiisor, seejuures paikneb velotrenažöör ühes pooles telefoniga, mida kasutab üldiselt üks kinnipeetav korraga. See ei tohiks sportimist häirida; b)

§ 55

lg 1 ei anna kinnipeetavale õigust nõuda teatud liiki kehakultuuriga tegelemist või kehakultuuriga tegelemist kindlas kohas. Erinevalt E7 osakonnast on teistesse eluosakondadesse paigutatud vaid üks trenažöör - seega on spordisaali ja -väljaku kasutamise võimaluse puudumist kompenseeritud täiendavate seadmetega;

1. c)E7 eluosakonda paigutatud kinnipeetavate riske on vastavad spetsialistid hinnanud kõrgemaks võrreldes teiste osakondade kinnipeetavatega. Tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise eesmärk on välistada seal viibivate isikute kokkupuude teiste kinnipeetavatega. Spordisaali või väljakule viimisel (st osakonnast väljumisel) tekib neil aga võimalus kokkupuuteks teiste osakondade kinnipeetavatega;
2. d)käesoleval hetkel ei võimaldata Viru Vanglas ühelegi kinnipeetavale iga päev ühte tundi sportimist värskes õhus. 4. Tartu Halduskohus rahuldas 14. mai 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1842 kaebuse osaliselt, tunnistades õigusvastaseks Viru Vangla toimingu, mis seisnes S. Semiskarile spordisaali ja väljaku kasutamise mittevõimaldamises, ning kohustades Viru Vanglat järgima S. Semiskari osas eelnimetatud toimingu suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, lähtudes kohtuotsuse motiividest. Halduskohtu põhjendused on järgmised:
3. a)S. Semiskari vaide on Justiitsministeerium lahendanud tähtaegselt ja menetlusvigadeta, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks;
4. b)soovitusliku iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seega tuleb

§ 55lg 1 sisustamisel võtta arvesse EVR p 27.3, 27.4, 27.1, 27.2 ja 27.7.

Riigikohus asus

1. veebruari
2. a määruses asjas nr 3-3-1-95-08 seisukohale, et

§ 55

lg 1 järgimiseks tuleb vanglal talle kättesaadavate vahendite ning võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatud tingimustele. Samuti märkis Riigikohus, et vanglal lasub kohustus kohelda kinnipeetavaid võrdselt, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõjuv põhjus; c) kaebaja leiab, et Viru Vangla ei ole talle taganud küllaldast võimalust kehakultuuriga tegelemiseks, keelates tal vangla spordisaali ja spordiväljaku kasutamise. Kaebuse kohaselt on tingimused, mis kaebajale kehakultuuriga tegelemiseks loodud, ebapiisavad ja ebatervislikud. Halduskohus leidis, et kaebajale ei ole võimaldatud kehakultuuriga tegelemist spordikompleksis.

§ 55lg-st 1 tulenev õigus tegeleda kehakultuuriga tuleb kaebajale reaalselt tagada.

Kohus tegi Viru Vanglale ettekirjutuse kohaldada edaspidi S. Semiskari suhtes Viru Vanglas viibimise ajal "Euroopa Vanglareeglistiku" soovitusliku iseloomuga norme p 27.1-27.4 ja p 27.7 Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel, s.o

§ 55lg 1 kohaldamisel.

1. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
2. mai
3. a otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebust on põhjendatud järgmiselt: a) halduskohus on rikkunud menetlusnorme ja vääralt sisustanud

§ 55

lg-t 1 ning meelevaldselt andnud "Euroopa Vanglareeglistikule" kohustusliku iseloomu. Kuigi õigusaktidest tuleneb, et vanglal on kohustus tagada võimalus tegeleda kehakultuuriga, tuleb selle võimaluse tagamisel arvestada nii vangla võimalusi kui ka julgeolekukaalutlusi. Ekslik on halduskohtu järeldus, et

§ 55

lg-s 1 sätestatud õigus saab realiseeruda ainult kaebajale spordikompleksi kasutamise võimaldamisega. Ka "Euroopa Vanglareeglistikus" ei ole vabas õhus spordiga tegelemine sätestatud imperatiivselt;

1. b)"Euroopa Vanglareeglistik" on vastavalt seletuskirjale loodud eesmärgiga olla ühtlaseks heatahtlikuks juhiseks vangistusalase seadusandluse ning praktika kujundamisel. Tegemist ei ole riigile kohustusi ja kinnipeetavatele õigusi loova aktiga. Ka õiguskantsler leidis 2008. aastal Viru Vanglasse tehtud kontrollkäigu kokkuvõttes, et ei ole võimalik väita, et isikute põhiseadusest, vangistusseadusest või muudest õigusaktidest tulenevaid õigusi oleks Viru Vanglas rikutud;
2. c)käesoleval hetkel ei võimaldata ühelegi kinnipeetavale Viru Vanglas iga päev ühte tundi sportimist värskes õhus. Halduskohtu otsusest lähtuvalt aga on ka ülejäänud kinnipeetavatel alust nõuda iga päev ühte tundi värskes õhus kehakultuuriga tegelemist. Vangla töökorraldusest tulenevalt ei ole selline kehakultuuri tagamise võimalus mõeldav mitte ühegi eluosakonna puhul. Vanglal ei ole selleks ka piisavalt vahendeid - spordiväljakuid on vanglal vaid kolm ning ajaliselt ei jõuaks kõik vanglas viibivad isikud väljakuid iga päev tund aega kasutada. 6. Justiitsministeerium toetas apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, leides, et halduskohtu otsuse motivatsioon ei põhine kehtival õigusel. 7. Silver Semiskar vaidles apellatsioonkaebusele vastu. S. Semiskari hinnangul jääb arusaamatuks, mis eesmärgil rajatakse vanglasse spordisaale ja -väljakuid, kui kinnipeetavad ei saa nimetatud rajatiste kasutamist nõuda. Nõustuda ei saa seisukohaga, et

§ 55

lg 1 täitmine on tagatud ainuüksi trenažööri ja rippest kätekõverduste tegemise kangi paigutamisega osakonda. S. Semiskari ei ole Viru Vanglas viibimise kestel karistatud, ta on käitunud hästi, kuid kaebajale tehakse põhjendamatult takistusi kehakultuuriga tegelemisel võrdses ulatuses teiste kinnipeetavatega. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millised asjaolud takistavad S. Semiskari spordisaali ja -väljakule saatmast. Väited kaebaja ohtlikkuse kohta on paljasõnalised.

1. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
2. oktoobri
3. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1842 kaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu otsuse osas, millega rahuldati S. Semiskari kaebus, ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis S. Semiskari kaebuse tervikuna rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgnevalt: a) õige on apellandi väide, et halduskohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme. Halduskohtu otsusest ei nähtu, millel põhineb järeldus, et Viru Vangla toiming on õigusvastane, seega on kohus eksinud HKMS §-st 25 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 442 tulenevate nõuete vastu; b)

§ 55

lg 1 ega "Euroopa Vanglareeglistiku" p-d 27.1-27.4 ja 27.7 ei anna kinnipeetavale õigust nõuda teatud liiki kehakultuuriga tegelemist või kehakultuuriga tegelemist teatud kohas. See, kuidas on võimalik tagada kinnipeetavatele võimalus tegeleda kehakultuuriga, oleneb vangla vahenditest ja võimalustest ning konkreetse kinnipeetavaga seotud asjaoludest; c) E7 eluosakonna päevaruum avaneb koridori, mistõttu ei ole alust arvata, et seal võiks olla umbne ajal, kui ruumis viibivad inimesed. Osakonnas on kohtumenetluse ajal asunud 32-37 kinnipeetavat, kellel on võimalus kasutada päevaruumis asuvaid trenažööre iga päev neli tundi, seega nädalas kokku 28 tundi. Kui arvestada, et päevaruumis on kolm treenimisvahendit, siis tähendaks see kehakultuuriga tegelemise võimalust nädalas ligikaudu 2,6 tundi kinnipeetava kohta. Kuigi velotrenažöör asub suitsetamisruumi läheduses, on asjakohatu väita, et suitsuruumi olemasolu takistab trenažööri kasutamist, sest tegemist on kinnise ruumiga. Täiendavate treeningvahendite paigutamine tugevdatud järelevalvega osakondadesse on kooskõlas EVR p-ga 27.4. Treeningvahendite päevaruumi paigutamise kaudu järgib vangla EVR p-st 27.7 tulenevat soovitust. Arvestades kinnipeetavate arvu, vangla töökorraldust ja võimalusi ning "Euroopa Vanglareeglistiku" normide mittesiduvust, ei ole vanglal otsest kohustust võimaldada igale vangile iga päev vähemalt üks tund sportimist värskes õhus, kui ilm seda lubab (EVR p 27.1). Küll aga on ka E7 osakonnas kinnipeetavatele tagatud võimalus jalutada vähemalt üks tund päevas värskes õhus (

§ 55lg 2).

Seetõttu ei ole alust asuda seisukohale, et Viru Vangla E7 osakonnas kinni peetavatele isikutele loodud sportimisvõimalused ja -tingimused on ebapiisavad, ebasobivad või tervist kahjustavad;

1. d)võrdse kohtlemise põhimõtte sisustamise kohta on Riigikohus 12. detsembri 2006. a lahendis nr 33-1-65-06 märkinud, et võrdse kohtlemise rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjendusteta erinevalt. Viru Vangla selgituste kohaselt on E7 eluosakonda paigutatud kinnipeetavate, sh kaebaja riske hinnatud kõrgemaks võrreldes teiste eluosakondade kinnipeetavatega. Sellest tulenevalt ei ole neil lubatud spordisaali ja -väljaku kasutamine, sest osakonnast väljaviimisel tekib neil võimalus kokkupuuteks teiste osakondade kinnipeetavatega. Seega ei rikuta käesolevas asjas võrdse kohtlemise põhimõtet, sest kõrge ja madala riskiga kinnipeetavate osas ei ole tegemist võrdsete gruppidega. E7 osakonna kinnipeetavate kõrgendatud ohtlikkus on küllaldane põhjus nende erinevaks kohtlemiseks võrreldes teistes osakondades kinni peetavate isikutega. Spordisaali ja -väljaku kasutamise mittelubamine E7 ja E8 osakondades asuvatele kinnipeetavatele on eeltoodut arvestades ka proportsionaalne piirang, s.o kohane, vajalik ja mõõdukas;
2. e)arvestades E7 osakonna päevaruumi ja selle lisaruumi suurust, sinna paigutatud treeningvahendite ja nende kasutajate võimalikku arvu päevas, ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisukohale, et S. Semiskaril puudub kehakultuuriga tegelemise võimalus üldse või oleks sedavõrd väike, et see moonutaks vastava õiguse olemust sellisel määral, et

§ 55lg-st 1 tuleneva õiguse realiseerimine oleks muutunud praktiliselt võimatuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Silver Semiskar esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsuse haldusasjas nr 3-08-1842 ja jätta jõusse Tartu Halduskohtu otsus. Kassaator leidis, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja ebaõigesti hinnanud tõendeid, ning põhjendas seda järgnevalt: a) Viru Vanglas on

§ 55lg 1 järgimise tagamiseks olemas spordisaal ja spordiväljakud.

Võimalust tegeleda kehakultuuriga ei taga aga eluosakonna päevaruumi ning kööginurka paigutatud kaks trenažööri ja kang rippest kätekõverduste tegemiseks. Ruumides puudub spordisaalile vastav ventilatsioon ning kuigi suitsuruum on kinnine, tuleb sealt päevaruumi suitsu sisse iga kord, kui uks avatakse. Lisaks märgib kassaator, et multitrenažööri ja rippest kätekõverduste tegemise kangi ei ole võimalik samaaegselt kasutada, sest ruum on selleks liiga väike. Viru Vangla ei ole kassaatorile taganud küllaldast võimalust kehakultuuriga tegelemiseks, keelates tal vangla spordisaali ja värskes õhus asuvate spordiväljakute kasutamise. Kassaatorile kehakultuuriga tegelemiseks loodud tingimused on ebatervislikud; b) kuna vangistusseadus ega vangla sisekorraeeskiri (VSkE) ei täpsusta kehakultuuriga tegelemise tingimusi, tuleb

§ 55

lg 1 tõlgendamisel tugineda "Euroopa Vanglareeglistikule";

1. c)Viru Vangla väited kaebaja ohtlikkuse kohta on paljasõnalised ja tõendamata ning ringkonnakohus lähtus neist põhjendamatult. Kaebaja kohta koostatud iseloomustusest on näha, et ta on loov ja tundlik inimene, üldjuhul on tema käitumine kaaskinnipeetavatega ja vanglaametnikega viisakas. 2008.-2009. a jooksul on kaebaja saanud ainult kaks noomitust;
2. d)Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni alusel moodustatud Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standardite II osa p 48 rõhutab kinnipeetavatele vabas õhus sportimise võimaldamise olulisust. Ka CPT standardeid peaks Viru Vangla järgima. 10. Justiitsministeerium leidis, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud, ning jäi seisukohtade juurde, mis on käesolevas haldusasjas eelnevalt esitatud. 11. Viru Vangla jäi seniste seisukohtade juurde, leidis, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud, ning selgitas järgnevat: a)

§ 55

lg-s 1 sätestatud õiguse realiseerimine ei pea tingimata toimuma spordisaali ja väljakute kasutamise võimalusega. Kassaatorile on kehakultuuriga tegelemise võimalus tagatud E7 osakonna siseselt;

1. b)suitsulõhn ei levi boksist päevaruumi ja kindlasti ei ole päevaruumis sportimine tervisele ohtlik. Lisaks kaalutakse suitsuruumi ümbertegemist seoses suunitlusega tubakavaba keskkonna loomiseks vanglas, mille tulemusena jäävad vangla siseruumid suitsuvabaks;
2. c)"Euroopa Vanglareeglistik" on soovitusliku iseloomuga. E7 ja E8 osakondades kinnipeetavate spordivõimaluste tagamisel ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet - erinev kohtlemine võib olla lubatud mõjuval põhjusel ning antud juhul on selleks kinnipeetava osas hinnatud risk;
3. d)kuivõrd S. Semiskar ei ole käesolevas asjas vaidlustanud oma paigutamist osakonda E7, on asjakohatud kassaatori selgitused selle kohta, et tema ohtlikkus on tõendamata;
4. e)ka CPT seisukohad on soovitusliku iseloomuga ega sea riigile kohustusi. Viru Vanglas ei võimaldata ühelegi kinnipeetavale iga päev ühte tundi sportimist värskes õhus. Samas ei ole kinnipeetavatel välistatud värskes õhus viibimine, sest

§ 55

lg 2 alusel võimaldatakse kõikidele kinnipeetavatele jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Käesolevas asjas on vaidluse all Silver Semiskari taotlus tunnistada Viru Vangla toiming (spordisaali ja -väljaku kasutamise mittevõimaldamine) õigusvastaseks ning teha Viru Vanglale ettekirjutus kaebajale kehakultuuriga tegelemise õiguse tagamiseks - spordisaali ja -väljaku kasutamise võimaldamiseks.
2. Vangistusseaduses reguleerib vaidlusalust küsimust

§ 55

lg 1, mis sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Alates märtsist 2009 kehtiva Viru Vangla kodukorra p 12.2 alusel võimaldatakse spordisaali külastada S1 kuni S18 osakondade kinnipeetavatel. Viidatud kodukorra sätet ei ole siiani kohtumenetluses käsitletud - kaebuse esitamise ajal see veel ei kehtinud,

1. aastal kehtinud kodukorras analoogne säte puudus. Uus kodukord kehtestati Viru Vangla direktori
2. märtsi
3. a käskkirjaga nr 1.1-./61, seega ajal, kui käesolev kohtuasi oli Tartu Halduskohtu menetluses.
4. Kohtuasjas nr 3-3-1-5-09 tehtud asja Riigikohtu üldkogule andmise määruses leidis halduskolleegium (p 12), et kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus hindama, kas toimingu sooritamine on vanglale õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ja lubatud kohtuotsuse tegemise, mitte aga taotletud toimingu tegemisest keeldumise ajal või kaebuse esitamise ajal. Kohus ei saa kohustada haldusorganit toimingut sooritama, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei võimalda. Samale seisukohale asus selles asjas ka üldkogu (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-3-1-5-09, p 44). Kui viidatud kohtuasjas oli tegemist seadusemuudatusega, siis käesolevas asjas on kohtumenetluse kestel muudetud vangla kodukorda, mis Riigikohtu praktika kohaselt on üldkorraldus (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-95-07, p-d 10-11). Kuivõrd kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2), siis ei saa kohus käesolevas asjas S. Semiskari kaebust rahuldada, kui Viru Vangla kodukorra vastav säte on kehtiv.
5. HKMS § 11 lg 1 p 3 sätestab, et kaebuse saanud halduskohus kontrollib, kas kaebuses on esitatud kaebaja eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused, ning teeb vajaduse korral kaebuse esitajale ettepaneku kaebust muuta. HKMS § 19 lg 8 kohaselt võib kaebuse esitaja kaebuses esitatud taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Riigikohtu praktikas on järjepidevalt rõhutatud halduskohtu selgitamiskohustuse olulisust - kohus peab nõustama kaebajat asjakohase taotluse valikul (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-50-09, p 13). Riigikohtu halduskolleegium leidis kohtuasjas nr 3-3-1-6-05 tehtud otsuse p-s 17, et halduskohtunik võib nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum, ning võimaldama kaebajal taotlust muuta. Kohtuasjas nr 3-3-177-09 tehtud otsuse p-s 12 märkis Riigikohus, et kohtutel lasub selgitamiskohustus ka siis, kui ilmneb, et kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude (näiteks kinnipeetavast kaebaja vanglast vabanemine) tõttu ei oleks vastustajal kaebuses esitatud kohustamisnõuet enam võimalik täita ja kaebus tuleks pelgalt sellel põhjusel jätta rahuldamata. Sellises olukorras võib kohus anda kaebajale võimaluse nõuet täpsustada või muuta, näiteks minna kohustamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele, kui kaebaja näitab ära põhjendatud huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ning selgitada kaebajale nõude täpsustamata või muutmata jätmise tagajärgi. Kolleegium märgib, et kaebuse muutmine on sellistes olukordades võimalik ka juhul, kui muudatused asjaoludes või õiguses toimuvad alles apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse ajal (kassatsiooniastmes kaebuse muutmise võimalusele viidatakse Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-62-09, p 12).
6. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et olukorras, kus kohtumenetluse ajal kehtestati Viru Vangla uus kodukord, mille p 12.2 välistab E7 osakonna kinnipeetavate jaoks spordisaali kasutamise, pidanuks halduskohus selgitama S. Semiskarile, et tema kaebus ei vii senisel kujul sihile, ning soovitama tal kaebust täiendada taotlusega tunnistada kehtetuks kodukorra vastav säte. Seetõttu tühistab Riigikohus ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused kohtuasjas nr 3-08-1842, kuna käesolevas asjas tuleb selgitamiskohustuse täitmata jätmist pidada kohtumenetluse normi oluliseks rikkumiseks, mida ei saa kõrvaldada kassatsioonimenetluses, ning saadab asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Rahuldamata jääb kassaatori taotlus jätta jõusse Tartu Halduskohtu
7. mai
8. a otsus.
9. Kaebeõiguse ja -tähtaja küsimustel seoses vangla kodukorraga on kolleegium peatunud määruses kohtuasjas nr 3-3-1-95-07 (p-d 13-14), kus kolleegium leidis, et üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Juhul, kui üldkorralduse säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul korralduse teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, näiteks pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist.
10. Käesolevas kohtuasjas toimuva vaidluse kohta peab kolleegium vajalikuks märkida veel järgmist. Kaebaja tugineb kaebuse põhjendustes "Euroopa Vanglareeglistiku" sätetele ning CPT standarditele. EVR p 27.1 järgi tuleb igale vangile iga päev võimaldada vähemalt üks tund sportimist värskes õhus, kui ilm lubab. EVR p 27.2 kohaselt tuleb halva ilma korral vangile võimaldada sportimist muudes tingimustes. EVR p-s 27.3 märgitakse, et õigesti organiseeritud tegevus füüsilise vormi edendamiseks ning küllaldaste sportimis- ja meelelahutusvõimaluste tagamiseks moodustab vanglarežiimi lahutamatu osa. EVR p 27.4 järgi muretsevad vanglaasutused sellise tegevuse soodustamiseks asjakohased seadmed ja varustuse. CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) standardite (CPT üldaruannete osatekstid) II osa p-s 48 selgitatakse: "Eraldi tuleks ära märkida sportimine vabas õhus. Nõue, et kinnipeetavad saaksid vähemalt ühe tunni päevas vabas õhus tegutseda, on laialdaselt omaks võetud. CPT rõhutab, et eranditult kõigile kinnipeetavatele (kaasa arvatud need, kelle puhul rakendatakse karistusena üksikvangistust) tuleb anda võimalus iga päev vabas õhus sportida. Enesestmõistetavalt peaksid spordirajatised olema piisavalt avarad ja võimalust mööda pakkuma varju halva ilma eest."
11. Käesolevas haldusasjas tehtud määruses (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-31-95-08, p 9) leidis kolleegium, et soovitusliku iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seega saab

§ 55

lg 1 sisustamisel võtta arvesse "Euroopa Vanglareeglistiku" eelviidatud punkte.

§ 55

lg 1 järgimiseks tuleb vanglal talle kättesaadavate vahendite ning võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatud tingimustele. Kolleegium jääb eelnimetatud määruses esitatud seisukohtade juurde. Kuigi kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, peab kehakultuuriga tegelemise võimalus vanglas olema võimalikult lähedane "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule ning vanglal on kohustus selgitada ja tõendada, miks ei ole "Euroopa Vanglareeglistikus" seatud eesmärkide järgimine võimalik. Lisaks märgib kolleegium, et asjakohane on ka kassaatori viide CPT standarditele - kuigi CPT aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10 lg 1), lisavad need kaalu "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule.

1. Seetõttu on käesoleva asja sisulisel lahendamisel põhiküsimus see, millised on vastustaja tegelikud võimalused kaebajale kehakultuuriga tegelemise võimaldamiseks. Kaebaja on kogu menetluse kestel rõhutanud, et vahendid ja võimalused värskes õhus sportimiseks on Viru Vanglas olemas (vanglal on olemas spordiväljakud, samuti spordisaal). Viru Vangla on aga märkinud, et eluosakondades E7 ja E8 asuvate kinnipeetavate spordisaali ja -väljakule viimine eeldab osakonnast väljaviimist, mis toob kaasa võimaluse kokkupuuteks teiste osakondade kinnipeetavatega. Tugevdatud järelevalvega eluosakonna mõtteks on aga välistada seal viibivate isikute kokkupuude teiste kinnipeetavatega. Lisaks leiab vastustaja, et kinnipeetavatel on osakonna E7 siseselt piisavalt sportimisvõimalusi (kaks trenažööri ja kang rippest kätekõverduste tegemiseks). S. Semiskar märkis vastuses apellatsioonkaebusele, et väide selle kohta, et spordisaali ja -väljakule saatmiste käigus võib kaebaja kokku puutuda teiste kinnipeetavatega, on paljasõnaline ja tõendamata. Samas esitas ta ka Viru Vangla plaani, millelt nähtuvalt K-hoone, kus asub spordisaal, ja spordiplatsid paiknevad E-hoone ja S-hoonete vahel.
2. HKMS § 47 lg 1 kohaselt lähtub ringkonnakohus otsuse tegemisel ja vormistamisel HKMS §st 28 ja tsiviilkohtumenetluse sätetest. TsMS § 654 lg 1 teise lause alusel kohaldatakse ringkonnakohtu otsusele esimese astme kohtu otsuse kohta sätestatut, kui TsMS § 654 lõigetes 2-6 sätestatust ei tulene teisiti. TsMS § 654 lg 4 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. TsMS § 654 lg 5 järgi peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on käesolevas asjas jätnud hindamata S. Semiskari väited ning kohtumenetluse kestel esitatud tõendid, mis võivad mõjutada asja otsustamist. HKMS § 35 lg 4 sätestab, et kui ringkonnakohus asja ettevalmistamisel leiab, et esimese astme halduskohtu poolt kontrollitud, samuti menetlusosaliste poolt täiendavalt esitatud tõendid ei ole küllaldased asja õigeks otsustamiseks, võib ta teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid või koguda neid omal algatusel kooskõlas HKMS §-dega 16-
4. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses põhjendanud, miks on usutav vastustaja väide, et E-hoone kinnipeetavaid ei ole võimalik viia spordisaali ja -väljakutele ilma, et nad puutuksid kokku teiste kinnipeetavatega; ta ei ole andnud hinnangut S. Semiskari vastuväidetele. Vangla ei ole esitanud oma väite kinnitamiseks tõendeid ning ka ringkonnakohus ei ole teinud ettepanekut täiendavate tõendite esitamiseks. Seega on kohus rikkunud uurimispõhimõtet ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust.
5. Juhul kui käesoleva kohtuasja uuel arutamisel esimese astme kohtus osutub võimalikuks kohustamiskaebuse sisuline lahendamine, peab kohus tuvastama, millised on vastustaja reaalsed võimalused kaebajale kehakultuuriga tegelemise võimaldamiseks, arvestades ka "Euroopa Vanglareeglistikku". Kolleegium märgib, et juhul, kui kohtud jõuavad järeldusele, et vanglal ei ole võimalik tagada kõigile kinnipeetavatele iga päev ühte tundi spordiga tegelemiseks värskes õhus, tuleks kaaluda, kas vanglal oleks võimalik lasta kinnipeetavatel värskes õhus kehakultuuriga tegeleda harvemini (näiteks üks tund nädalas). Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann