Obsah (12)

§ 339§ 117§ 114§ 300§ 155§ 113§ 111§ 363§ 61§ 112§ 268§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-15-10 Otsuse kuupäev 12. aprill 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar K

§ 339lg 1 p-de 7 ja 8 tähenduses.

Maakohus analüüsis asjas kogutud tõendeid ja põhjendas järeldust, et M. K. tuleb talle esitatud süüdistuses süüdi mõista. 4.2 Maakohtu põhjendused jälitustegevusega saadud tõendusteabe lubatavuse kohta on asjakohased. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et jälitustoimingu luba nr 1714 saadi 25. augustil 2005

§ 117alusel tõendite kogumise eesmärgil M.

K.-i, G. H. ja T. M.-i kasutuses olevate mobiiltelefonide kaudu edastatud sõnumite fakti, kestuse, viisi ja vormi ning edastaja ja vastuvõtja isikuandmete ja asukoha andmete kogumiseks ajaperioodil

1. maist kuni
2. maini
3. Jälitustoimingu protokollist ja selle lisadest nähtub, et jälitustoiming, s.o kõneeristuste ja mobiilside tugijaamade asukohtade analüüs viidi läbi
4. oktoobril 2005.

§ 114lg 2 kohaselt antakse jälitustoimingu luba kuni kaheks kuuks.

Seega viidi jälitustoiming läbi jälitustegevuseks lubatud aja jooksul. Kuna jälitustegevuseks anti luba

1. augustil 2005, siis ei saanud jälitustoimingut kuidagi läbi viia
2. mail 2005, mistõttu jälitustegevuse protokollis punktis 3 märgitud kuupäev on ilmselge trükiviga. 4.3 Ringkonnakohus nõustus apellatsiooni väitega, et kohus on rikkunud

§ 300

lg 3 sätteid, kuna lisas prokuröri kõne teesid toimikusse pärast nõupidamistuppa lahkumist.

§ 300

lg 3 kohaselt võivad kohtumenetluse pooled enne kohtu nõupidamistuppa lahkumist esitada oma kõne teksti selle lisamiseks kohtuistungi protokollile. Esimese astme kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör esitas kohtuvaidluses oma kõne, mis on protokollitud. Kõnet alustades on ta öelnud, et võib saata oma kõne teksti kohtule elektrooniliselt, mida ta hiljem ka tegi. Ringkonnakohus leidis, et prokuröri kõne teeside hilisema toimikusse lisamisega rikkus kohus kriminaalmenetlusõigust, kuid see rikkumine ei ole oluline, kuna sellega ei kaasnenud ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemist.

§ 155

lg 1 ja lg 2 p 10 kohaselt talletab kohtuistungi sekretär kriminaalasja arutamise tingimused ja käigu ning kohtuvaidluses poolte esitatud taotlused kokkuvõtliku sõnastusena. Prokuröri kõne teeside puhul ei ole tegemist tõendiga, vaid

§ 155

lg 2 p 10 kohaselt kohtuvaidluses esitatud poole taotlusega, mis ei ole kohtule siduv. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat A. Luberg, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist, põhjendades oma taotlust järgmiselt. 5.1 Kaitsja seab kahtluse alla jälitustegevusega kogutud tõendi lubatavuse, pidades sellele tuginemist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. 5.1.1 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et jälitustoiming viidi läbi
2. oktoobril
3. Selle kohta kriminaalasjas andmed puuduvad. Jälitustoimingu protokoll koostati
4. oktoobril
5. Seega on ebaõige vaidlustatud kohtuotsuses sisalduv seisukoht, mille kohaselt jälitustoiming tehti kahe kuu jooksul jälitustegevuse loa nr 1714 väljaandmisest (
6. augustil 2005) kooskõlas

§ 114lg-ga 2.

Jälitusprotokoll vormistati enam kui aasta möödudes pärast jälitusloa väljaandmist. Tegelikult samastati jälitusprotokolli koostamise kuupäeva vääralt jälitustoimingu läbiviimise kuupäevaga. Jälitusprotokolli vormistamise ajaks on jälitustoiming juba läbi viidud ja teave kogutud. Tegemist on olukorraga, kus jälitustegevuse luba anti n-ö minevikku suunatult, mis nähtub nii jälitustegevuse protokollist kui vaidlustatud otsusest. Luba anti 25. augustil 2005 2-4. mai 2005 suhtes. Kuigi jälitustoiminguid on teostatud nii 2. mai kui ka 4. mai suhtes, on jälitusprotokollis viidatud jälitustoimingu kuupäevana vaid 3. maile. Seetõttu ei ole 2. ja 4. mai 2005 suhtes vormistatud jälitusprotokolli

§ 113tähenduses.

5.1.2 Jälitusprotokolli kohaselt on jälitustoiming tehtud eesmärgiga koguda andmeid ajavahemikul 2-

1. mai
2. a, kuid loa nr 1714 kohaselt on lubatud jälitustoiminguid teostada alates
3. maist
4. Jälitusprotokollis on viidatud samuti
5. maile. Maakohus osutas sellele, et kaitsja ei esitanud taotlust jälitustegevuse lubade kriminaalasja juurde võtmiseks, mistõttu maakohtul ei ole võimalik jälitustegevuse käigus saadud tõendi lubatavuse küsimuses seisukohta võtta, kuid samas aktsepteeris tõendit. Maakohus võimaldas kaitsjal tutvuda jälitustegevuse lubadega nr 1714 ja nr
6. Kaitsja ei taotlenud lubade lisamist kriminaalasjale, kuna järelduse jälitusteabe lubamatuse kohta tegi ta jälitusprotokolli põhjal. Kui maakohus leidis, et jälitustegevusega saadud tõendi lubatavuse tuvastamiseks pidanuks need olema lisatud kriminaalasja juurde, siis oli kohtul õigus ja kohustus nendega tutvuda. Seetõttu on tegemist lubamatu tõendiga. 5.2 Kaitsja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et prokuröri kõne teeside vastuvõtmisega pärast nõupidamistuppa lahkumist ei rikkunud maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Olulise kahju tunnuse sisustamisel lähtus maakohus sõna-sõnalt prokuröri süüdistuskõne tekstist. Süüdistusaktis ei olnud olulise kahju tunnust selliselt avatud. Ühele kohtumenetluse poolele eeliste andmine taotluste esitamisel ei ole kooskõlas

§-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõttega. 5.3 M. K. mõisteti süüdi vaid kaudsete tõendite põhjal, kuna tema süüd kinnitavad otsesed tõendid puuduvad. Sellest tulenevalt jäi kaitsja hinnangul püsima kõrvaldamata kahtlus M. K.-i süüs. Maakohtu mõttekäik on vastuoluline ega ole jälgitav, tõenditele on antud ebaõige hinnang. Ringkonnakohus on jätnud apellatsioonis esitatud väited sisuliselt analüüsimata.

1. Kassatsioonile on esitanud vastuse prokurör, kes leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. 6.1 Kassatsioonivastuses analüüsitakse põhjalikult kaitsja väiteid jälitustegevusega saadud tõendi kasutamise lubatavuse osas. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohtadega, põhjendades seda järgmiselt. 6.1.1 Kaitsjal võimaldati tutvuda prokuröri poolt
2. augustil 2005 väljastatud jälitustegevuse loaga nr 1714 ja
3. märtsil 2006 väljastatud jälitustegevuse loaga nr
5. märtsi
6. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt kinnitas kaitsja kohtuistungil, et jälitusprotokollis märgitud ja jälitustegevuse aluseks olnud jälitusload olid füüsiliselt olemas. Kohtumenetluse käigus ei viidanud kaitsja kordagi sellele, et ta leidis jälituslubades vastuolusid või puudusi, ega taotlenud lubade vahetut kontrolli. Samuti ei seadnud kaitsja kohtumenetluse käigus kordagi otseselt kahtluse alla, et jälitusprotokollis analüüsitud ja kajastatud ajavahemikuks, s.o 2.-
7. mai 2005, oli väljastatud jälitusluba. Kuna kohtumenetluse käigus ei tõusetunud kahtlust jälituslubade seaduslikkuses, ei pidanud maakohus andma sellele eraldi hinnangut. 6.1.2 Kaitsja tõi maakohtus kohtuvaidlustes välja, et jälitusprotokollis on märgitud jälitustoimingu teostamise ajaks
8. mai 2005, kuigi tegelikult sisaldab protokoll andmeid ka
9. ja
10. mai kohta. Prokurör möönab, et jälitusprotokollis märgitud jälitustoimingu aeg
11. mai 2005 on mõnevõrra eksitav, kuivõrd selguse mõttes oleks protokolli sissejuhatavas osas võinud olla märgitud kogu kõneeristuste periood
12. maist
13. augustini 2005 või vähemalt jälitusprotokolli analüüsis ja lisades kajastatud ajavahemik 2.-
14. maini
15. Teisalt on taoline jälitusprotokolli vormistamine kohtueelse menetleja poolt mõistetav, kuivõrd tõenduslikku tähendust omas peamises ja määravas osas vaid
16. mail
17. a toimunu. Selline minetus ei muuda jälitustoimingut ebaseaduslikuks. Kuna jälitusprotokolli sisulises osas on otseselt viidatud, et kontrollitud ja analüüsitud on ajavahemikku 2.-4.maini 2005, ei ole tegemist menetlusnormi sellise rikkumisena, mis välistaks nimetatud tõendi lubatavuse

§ 111alusel.

6.1.3 Kaitsja rõhutas kohtuvaidlustes ja kassatsioonis, et jälitusluba nr 1714 lubas kõneeristust ajavahemikus

1. mai 2005 kuni
2. august 2005, jättes aga tähelepanuta, et väljastatud on ka jälitusluba nr 876 kõneeristuste teostamiseks alates
3. maist
4. Seega tekitas kaitsja kunstlikult olukorra, kus oleks võinud tõusetuda küsimus, kas kõneeristuseks
5. mai 2005 kohta oli väljastatud jälitusluba või mitte. Jälitusprotokollis kajastatud periood ja isikud olid aga hõlmatud

§ 117alusel väljastatud jälituslubadega nr 1714 ja nr 876.

Jälitustegevuse tulemusena saadud teavet analüüsiti ja kajastati tervikuna ühes jälitustegevuse protokollis. 6.1.4 Prokurör nõustub kaitsja märkusega, et ringkonnakohus viitas oma otsuses ekslikult

1. oktoobrile 2005, kuivõrd jälitusprotokoll kannab tegelikkuses kuupäeva
2. oktoober
3. Sarnaselt kaitsjaga ei nõustu prokuratuur ka maa- ja ringkonnakohtu otsusest tuleneva käsitlusega, mille kohaselt samastatakse jälitustoimingu teostamise aega jälitusprotokolli koostamise ajaga.

§ 117

puhul tuleb jälitustoimingu teostamise ajaks pidada jälitusloas nimetatud kõneeristuste ajavahemikku kui sellist. Sellest tulenevalt on eksitav ringkonnakohtu otsuses sisalduv arutluskäik selle kohta, et jälitustoiming tehti (jälitusprotokoll vormistati) kahe kuu jooksul jälitusloa väljaandmisest arvates. Ka erandtoimingute jälitusprotokollid vormistatakse reeglina lõplikul kujul alles kohtueelse menetluse lõpus, mistõttu jälitusprotokolli koostamisel puudub igasugune seos

§ 114lg-ga 2.

6.1.5

§ 117

kohaselt on menetlejal jälitusloa väljastamise hetkest alates õigus teha järelepäring elektroonilise side võrgu operaatorile loas nimetatud isikute ja ajavahemiku osas mobiiltelefoni kõneeristuste saamiseks. Tegemist ei ole klassikalises mõttes jälitustegevusega, mis toimub reaalajas, vaid juba olemasolevate andmete väljanõudmisega. Jälitusloa väljastamise, jälitusloas märgitud kõneeristuste ajavahemiku, päringu esitamise, vastuste saamise, saadud vastuste analüüsimise ja lõpuks jälitusprotokolli vormistamise kuupäevad ei saagi seetõttu olla kokkulangevad. Seega on igati loogiline ja seaduslik, et

1. augustil 2005 ja
2. märtsil 2006 väljastatud jälituslubade alusel 2.-
3. mai 2005 kohta kogutud teave vormistati jälitusprotokollis
4. oktoobril 2006.a. 6.2 Asjaolu, et prokuröri teesid on kohtule esitatud elektrooniliselt ja maakohus on need toimikule lisanud, ei ole käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, kuivõrd prokurör on teesid avalikul kohtuistungil toimunud kohtuvaidlustes suuliselt ette kandnud. Samuti ei ole süüdistuskõne tõend, vaid prokuröri nägemus toimepandud kuriteost, selle kvalifikatsioonist ja süüdistust toetavatest tõenditest, mille alusel taotleb prokurör kohtult vastava otsuse tegemist. Süüdistuses on kirjeldatud piisava täpsusega, milles seisnes kultuurimälestise rikkumisega põhjustatud oluline kahju. 6.3 Kuivõrd Riigikohtus ei toimu enam tõendite hindamist, ei pea prokuratuur vajalikuks pikemalt peatuda tõendite analüüsil, kuna maakohus on tõendeid põhjalikult analüüsinud ning ümber lükanud ja kõrvaldanud võimalikud kahtlused ning analoogsele seisukohale on jõudnud ka ringkonnakohus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Vastavalt

§ 363

lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuste põhistamise nõuet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-102-09, p 7).
3. Kaitsja heidab maa- ja ringkonnakohtule ette seda, et M. K. mõisteti süüdi kaudsete tõendite põhjal, mistõttu jäi püsima kahtlus tema süüs. Kolleegium märgib, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Riigikohus on asunud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse

§ 61

lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis, mida maakohus käesoleval juhul ka tegi. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohus rikkunud ei tõendite hindamise ega kohtuotsuse põhistamise nõuet.

1. Eraldi peab Riigikohus vajalikuks peatuda jälitustegevusega seonduval. Kassatsioonis ei ole vaidlustatud asjaolu, et kriminaalasjas väljastati kaks jälitusluba, mis koostoimes hõlmasid jälitusprotokollis sisalduvat teavet - märgitud on vaid, et luba nr 1714 lubas jälitustoiminguid teostada alates
2. maist
3. Samuti võimaldas maakohus kaitsjal lubadega tutvuda, kusjuures kaitsja ei ole tegelikult kahtluse alla seadnud jälitustegevuse lubade seaduslikkust, vaid protokolli vormistamise korrektsust. 9.1 Jälitustoimingu protokollile esitatavad nõuded sisalduvad

§-s 113. Kolleegium nendib, et

§ 117

alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on koostatud jälitusprotokoll. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. 9.2

§ 117

alusel kogutakse andmeid üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta.

§ 112

lg 3 kohaselt võib selle jälitustoiminguga tõendeid koguda menetlust juhtiva prokuröri loal. Kolleegium märgib, et

§ 114

reguleerib vaid eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoiminguks loa andmist, mistõttu selle paragrahvi 2. lõikes sätestatud jälitustoimingu loa kehtivuse tähtaeg (2 kuud) ja selle pikendamise kord ei rakendu

§ 117alusel teostatava jälitustoimingu puhul.

See on ka loogiline, arvestades, et jälitustoimingut teostatakse menetlust juhtiva prokuröri loal, kes hindab selle vajalikkust ja kestvuse põhjendatust. Kuna täiendavat kohtulikku kontrolli selle toimingu üle ette nähtud ei ole, puudub vajadus näha ette loa tähtaega ja selle pikendamist prokuröri poolt. 9.3 Reeglina erinevad

§-s 117 kirjeldatud jälitustoimingu puhul teabe valdajale tehtud päringu aeg ja ajavahemik, mille suhtes päringut tehakse. Jälitustoimingu protokoll peab kajastama mõlemaid. Päringu tegemise aeg võimaldab kontrollida, kas päring tehti jälitustegevuse loa alusel; ajavahemik, mille suhtes andmeid nõuti, on aga oluline, tegemaks kindlaks isiku õiguste piiramise kestvust ja ulatust. Kolleegium märgib, et täiendavalt peab jälitustoimingu protokollist nähtuma selle koostamise aeg, mis ei pea aga kokku langema jälitustoimingu teostamise hetkega. Tegemist on jälitustoimingu kui menetlustoimingu protokolli rekvisiidiga, mille abil on võimalik kontrollida tõendi usaldusväärsust. Seadus ei kirjuta ette jälitustoimingu protokolli koostamise tähtaega, kuid kriminaalmenetluses tõendina kasutamisel peab jälitusteave olema reeglina protokollis vormistatud. 9.4 Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium kassatsioonis esitatud seisukohaga, et ebaõige on ringkonnakohtu arutluskäik, mille kohaselt jälitustoiming teostati ja jälitusprotokoll koostati

1. oktoobril
2. Jälitustoimingu protokollist (kd 3 tl 59) nähtub üheselt, et see koostati
3. oktoobril 2006 ja selles sisaldub
4. augustil 2005 väljastatud jälitusloa nr 1714 ja
5. märtsil 2006 väljastatud jälitusloa nr 876 alusel kogutud teave ajavahemiku 2.-
6. mai 2005 suhtes. Jälitustoimingu protokollist ei nähtu, millal tehti päring teabe valdajale ehk elektroonilise side võrgu operaatorile (jälitustoimingu tegemise ajana on eksitavalt märgitud
7. mai 2005, mis puudutab ilmselgelt perioodi, mille kohta päring tehti), kuid kriminaalasjas ei ole seatud kahtluse alla seda, et jälitustegevust teostati pärast selleks loa andmist. Seega leiab kolleegium, et kirjeldatud minetused jälitustoimingu protokolli vormistamisel ei too endaga kaasa jälitustegevuse ebaseaduslikuks ja tõendi lubamatuks tunnistamist.
8. Puutuvalt prokuröri kõne teeside lisamisse kriminaalasja toimikule märgib kolleegium, et ringkonnakohus on õigesti ja põhjendatult leidnud, et tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, kuna prokuröri kõne ei ole tõend, vaid kohtumenetluse poole põhistatud taotlus, mis esitati suuliselt kohtuistungil. Seetõttu ei mõjutanud teeside hilisem lisamine kriminaalasjale kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
9. Kaitsja etteheited kassatsioonis seonduvad ka olulise kahju kui KarS § 204 kooseisutunnuse väidetavalt ebapiisava määratlusega süüdistuses, mistõttu kaitsja leiab, et maakohus on selle tunnuse sisustamisel väljunud süüdistuse piiridest. 11.1 Kriminaalkolleegium leiab, et M. K.-i süüdimõistmisel ei ole rikutud tema kaitseõigust. Süüdistuse kohaselt seisnes oluline kahju selles, et kultuurimälestise pinnasesse kümnekonna sissekaeve tegemise ja maapõues olevast hõbeaardest osa eemaldamisega rikkus süüdistatav oluliselt ja taastamatult kultuurimälestise kultuurikihti, hävitades sellega olulist teaduslikku informatsiooni. Maakohus tegi uuritud tõendite põhjal kindlaks, et tegemist oli tõepoolest kultuurimälestise kultuurikihi pöördumatu kahjustamisega, mis välistas olulise ajaloolise teabe (teadusliku informatsiooni) saamist. Seejuures arvestas kohus aardeleiu tähtsust. Kohus põhjendas kahju olulisust täiendavalt sellega, et saamatajäänud teabe alusel oleks arheoloogidel ja ajaloolastel võimalik teha teaduslikke järeldusi ajaloolise asulakoha (kultuurimälestise) kohta, kuna arheoloogiline kiht sisaldas unikaalset teavet ajalooperioodist, mille kohta on Põhja-Euroopas vähe informatsiooni. Aardeleiu puhul on ajalooperioodi kohta saadav teave oluliselt tõesema väärtusega, kusjuures tähtis on ka see, kus ja mille sees esemed asetsesid. 11.2 Seega põhjendas kohus oma seisukohta, et kahju olulisus seisnes käesoleval juhul tähtsa teadusliku informatsiooni kaotsiminekus, mille põhjustas kultuurimälestise kultuurikihi rikkumine. Seejuures tugines kohus kohtuistungil vahetult uuritud tõenditele. Süüdistataval oli kohtumenetluse jooksul võimalik esitada vastuväiteid seisukohale, et tegemist oli oluliste teaduslike andmetega, mida ta ka tegi. Täiendavalt oli süüdistataval võimalik teostada oma kaitseõigust ka kohtukaebemenetluses, maakohtu otsust vaidlustades ja maakohtu järeldustele vastuväiteid esitades, millist võimalust M. K.-i kaitsja ka kasutas.
10. Kassatsiooni piiridest väljuvalt leiab kolleegium, et maa- ja ringkonnakohus kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust, mõistes M. K.-i süüdi varguses KarS § 199 lg 2 p-de 3 ja 7 järgi. Varguse objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole teo toimepanija omandis (vt asjaõigusseaduse § 68). AÕS § 105 lg 1 ja muinsuskaitseseaduse § 30 lg 2 sätestavad, et erilise väärtusega peitvara (kultuuriväärtusega leid) kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti. Tegemist on olemuslikult avalik-õiguslike normidega, mis välistavad omandi tekkimist sellise vara leidjal. Seetõttu on õige kohtute järeldus, et esemed, mida M. K. välja kaevas, kuulusid alates nende leidmise hetkest riigile. Vargusega on aga tegemist vaid siis, kui on täidetud ka äravõtmise tunnus, s.o teise isiku valduse lõpetamine ja uue valduse kehtestamine ilma senise valdaja nõusolekuta. Kolleegium märgib, et seaduse alusel tekkiv riigi omand ei ole võrdsustatav valdusega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. detsembri
12. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08, p 20). 12.1 Käesoleval juhul oli tegemist maapõues oleva hõbeaardega, mille üle ei teostanud faktilist võimu ei riik ega kinnistu omanik. Kuigi Ajaloo Instituudi ja Muinsuskaitseameti töötajad olid juba alustanud väljakaevamisi kinnistul ja olid leidnud ka osa eeldatavast aardest, ei olnud nende tegeliku võimu all kõik maapõues olevad ja veel väljakaevamata esemed, samuti puudus neil valitsemissooviks vajalik teadmine nende olemasolust - oli vaid kahtlus, et tegemist on aardeleiuga. Seega ei olnud M. K.-i leitud esemed riigi ega mõne teise isiku valduses, millest tulenevalt ei olnud asjade väljakaevamisel ja nendele valduse kehtestamisel tegemist valduse murdmisega ning M. K.-i tegu ei vasta varguse objektiivsele koosseisule. 12.2 Kolleegium nendib, et isiku valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramisel on tegemist omastamisega KarS § 201 lg 1 tähenduses. Kriminaalasjas on tuvastatud, et pärast väljakaevamist olid riigile kuuluvad esemed M. K.-i valduses. Kuigi varguse koosseis nõuab vaid ebaseadusliku omastamise eesmärgi tuvastamist, nähtub nii süüdistusest kui kohtuotsustest, et M. K. pööras leitud asjad enda kasuks, s.t saatis neid oksjonile müügiks. Tegemist on vaieldamatult asja endale pidamisega ja ühtlasi ka omastamistahte manifesteerimisega (vt 3-1-1-46-08, p 46). Tulenevalt AÕS § 105 lõigetest 1 ja 4 ning muinsuskaitseseaduse §-dest 30-32 puudus M. K.-il õigus leiu käsutamiseks, mistõttu vara müük oli ebaseaduslik. Kohtud on tuvastanud, et M. K.-i tegu oli tahtlik ja toime pandud isikute grupi poolt. Sellest tulenevalt tuleb M. K.-i tegu kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p 4 järgi. 12.3

§ 268

lg 8 kohaselt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Täiendavalt on Riigikohus leidnud, et teole antava hinnangu olulisel muutmisel peab süüdistataval olema võimalik teostada kaitseõigust, esitades uuele kvalifikatsioonile omapoolseid vastuväiteid (vt 3-1-1-46-08, p-d 32-34). Kriminaalkolleegium leiab, et kvalifitseerides M. K.-i tegu KarS § 201 lg 2 p 4 järgi ei muudeta teole antavat õiguslikku hinnangut oluliselt. Sisuliselt jäetakse süüdistusest välja üksnes valduse murdmine ehk valduse kehtestamine ilma senise valdaja nõusolekuta. Muus osas jääb M. K.-i teole antav hinnang samaks. 12.4 M. K.-i teo subsumeerimisega KarS § 201 lg 2 p 4 järgi kaasneb vajadus mõista isikule uus karistus. Kolleegium leiab, et teo toimepanemise asjaolud, sh omastatud vara rahaline väärtus, ei võimalda isikule rahalise karistuse kohaldamist. Arvestada tuleb ka avalikku huvi suure teadusliku, kultuuri- ja ajalooväärtusega esemete säilitamiseks nõuetekohastes tingimustes ja nende teaduslikuks uurimiseks. Seetõttu tuleb mõista M. K.-le karistuseks KarS § 201 lg 2 p 4 järgi kaks aastat vangistust, KarS§ 64 lg 1 alusel lugeda see kaetuks KarS § 204 lg 1 järgi mõistetud karistusega ja mõista M. K.-le liitkaristuseks kolm aastat vangistust. 13. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 361

p-st 7 ja § 362 p-st 1 tühistab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt, s.o M. K.-i süüditunnistamise ja karistamise osas KarS § 199 lg 2 p-de 3 ja 7 järgi ning liitkaristuse mõistmise osas. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, raskendamata M. K.-i olukorda. Muus osas jätab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Seoses kohtuotsuste osalise tühistamisega rahuldab kolleegium kaitsja kassatsiooni osaliselt. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar