Obsah (15)

§ 186§ 101§ 188§ 6§ 142§ 145§ 150§ 63§ 42§ 189§ 190§ 367§ 29§ 401§ 66

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 142). Kostjaga II sõlmitud käenduslepingust nähtub, et kostja II on võtnud endale kohustuse vastutada müügilepingust tulenevate ostja kohustuste eest. Lepingu p 1.1 järgi on käendatud ka müügilepingu muudatustest, täiendustest ja lisadest tulenevate kohustuste täitmist. Punkti 4.1 järgi kehtib käendus kuni müügilepingust tulenevate kohustuste täitmiseni. Samadel tingimustel on sõlmitud käendusleping kostjaga I. Kostjate vastutus on piiratud 1 200 000 krooniga.

§-st 150 tuleneb kaaskäendajate vastutuse solidaarsus. Seega on kostjate solidaarse vastutuse piir 1 200 000 krooni. Hageja taganes müügilepingust. Seetõttu lõppes

§ 186p 5 järgi hageja ja ostja lepingust tulenev võlasuhe.

Ostja ei täitnud müügilepingust tulenevat maksekohustust kokkulepitud viisil ja ulatuses.

§ 101

järgi on võlausaldajal õigus võlgniku kohustuse rikkumise korral kasutada õiguskaitsevahendeid, sh lepingust taganeda. Ostja ei ole hageja lepingust taganemist vaidlustanud ega tuginenud selle tühisusele. Müügilepingu täitmist ei ole pärast taganemisavalduse tegemist jätkatud. Ka käendajad ei ole lepingust taganemise tühisusele tuginenud.

§ 188

lg 2 järgi vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste põhikohustuste täitmisest. Lepingust taganemisega muutub võlasuhe lepingu tagasitäitmisele suunatud võlasuhteks, mille sisuks on vastastikku teineteisele üleantu tagastamine. Müügilepingus on pooled kokku leppinud, et lepingust taganemisel on müüjal õigus nõuda ostjalt samal ajal nii tehingu täitmist kui ka tehingu järgi saadu tagastamist. Samas ei ole ostjal müüja vastu mis tahes nõudeõigusi (müügilepingu p 12). Eeltoodu tõttu ei olnud müügilepingu suhe tasakaalus ning oli ostja suhtes ebaõiglane.

§ 6

järgi tuleb jätta hea usu põhimõttega vastuolus olev lepingutingimus kohaldamata. Kõnealune lepingutingimus on tühine ka seadusest tulenevalt.

§-s 145 on märgitud, et lepingust taganemise korral ulatub käendaja vastutus üksnes taganemisega seotud kulude hüvitamisele.

§ 142lg 6 kohaselt on käendust reguleerivad sätted imperatiivse iseloomuga.

Müügilepingust taganemine ei mõjutanud lepingust tuleneva viivitusintressi tasumise kohustuse kehtivust. Hageja on arvestanud viivitusintressi ajavahemiku

1. septembrist 2005 kuni
2. oktoobrini 2005 eest 32 166 krooni 52 senti. Kostjad pole sellele vastu vaielnud. Hagejal on õigus nõuda ka 400 000 krooni leppetrahvi. Müügilepingu p-st 12.7 tuli ostjale kohustus tagastada müüjalt saadud vara taganemisavalduses märgitud korras. Vara tagastamise kohustuse rikkumise eest on müüjal õigus nõuda ostjalt leppetrahvi 20% ulatuses lepingupunktis 3.4 märgitud vara hinnast ilma käibemaksuta. Ostja vara ei tagastanud. Müügihinnast 20% ongi 400 000 krooni. Tähelepanuta tuleb jätta poolte väited, mis on seotud Venemaa tolliprotseduuride täitmise kohustusega ja selle väidetava rikkumisega. Kas ja kui palju on müügilepingu pooltel nõudeid teineteise, osaühingu Westgate või Vene Föderatsiooni vastu tolliprotseduuride rikkumise ja vara konfiskeerimise tõttu, ei ole hinnatav praeguses vaidluses.
3. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt hagi rahuldamata jäetud osas ning uue otsusega rahuldada hagi. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. novembri
6. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et müügilepingust taganemisega muutub võlasuhe lepingu tagasitäitmisele suunatud võlasuhteks. Ekslik on aga maakohtu seisukoht

§ 145kohaldamise kohta.

Praeguses asjas on käendajad võtnud kohustuse vastutada mh ka ostja kohustuste rikkumisest tulenevate nõuete eest ning

§ 145

lg 2 kohaselt laieneb käendus ka lepingust taganemise tagajärjel tekkinud nõuetele, kui lepingust taganemise aluseks on see, et käendatav rikub lepingut. Maakohtus tuvastatu kohaselt oli müügilepingust taganemine kehtiv ja taganemisavaldusest nähtuvalt võlgnes ostja hagejale

1. oktoobri
2. a seisuga järelmaksuna 873 469 krooni. Ebatäpne on maakohtu seisukoht, et kostjate kui kaaskäendajate vastutus on piiratud kokku 1 200 000 krooniga. Kuivõrd käenduslepingud kostjatega on sõlmitud eraldi ja kummagi vastutuse piiriks on 1 200 000 krooni, siis võib eeldada, et käenduslepingute sõlmimise eesmärgiks oli võimaldada võlausaldajale esitada nõue kummagi kaaskäendaja vastu selle kaaskäendaja suhtes kehtiva vastutuse piimäära ulatuses.

§ 150

tuleb tõlgendada selliselt, et praegusel juhul käendavad kostjad sama kohustuse erinevate osade täitmist ning ei ole selles ulatuses kaaskäendajad, kelle vastutus oleks solidaarne. Seega vastutavad kostjad solidaarselt 1 200 000 krooni ulatuses ja lisaks seda summat ületava nõudeosa eest

§ 63lg 1 järgi osavõlgnikena, kuid mitte üle 1 200 000 krooni.

Kostjate vastutuse piiriks hageja ees on kokku 2 400 000 krooni. Maakohus leidis valesti, et müügilepingu järgi on hagejal õigus nõuda ostjalt lepingust taganemise korral nii tehingu täitmist kui ka tehingu järgi saadu tagastamist. Müügilepingu p 12.4 järgi on ostja müüja lepingust taganemisel kohustatud tasuma kõik veel tasumata osamaksed kuni lepingu tähtaja lõpuni. Eeltoodule vastab müügilepingu p 12.8, mille kohaselt müüja lepingust taganemisel ei ole ostja õigustatud nõudma müüjalt tagasi lepingu kohaselt tasutud summasid. Kui ostja ei täida lepingupunktis 12.4 ettenähtud kohustust, on ostja p 12.5 järgi kohustatud vara müüjale tagastama, v.a lepingupunktis 11.2 ettenähtud juhul (s.o juhul, kui vara on lepingu kestel muutunud kasutuskõlbmatuks, hävib või läheb kaotsi, mis juhul on ostja kohustatud tasuma kõik maksegraafikust tulenevad osamaksed, mille tasumise tähtaeg ei ole saabunud, koos selleks ajaks tasumata intressi ja viivisega). Kuivõrd müügilepingust ei tulene tingimust, et ostja on kohustatud müüja lepingust taganemisel tasuma müüjale nii tasumata järelmaksumakseid kui ka vara tagastama, ei ole maakohtu seisukoht sellise tingimuse tühisusest asjakohane. Isegi kui selline tingimus oleks müügilepingus sätestatud, tähendaks see kokkulepet ostja kõrgendatud vastutuse kohta müügilepingu olulisel rikkumisel, mille tõttu müüja lepingust taganeb. Sellisele sanktsioonilise iseloomuga tingimusele ei peagi vastama ostja nõudeõigus müüja vastu. Seega ei saa rääkida lepingutingimuse tühisusest poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu rikkumise tõttu ja vastuolu tõttu heade kommetega. Sellise tingimuse tühisust saab hinnata vaid

§ 42järgi (tüüptingimuse tühisus).

Asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis, sest tulenevalt materiaalõiguse normide ebaõigest kohaldamisest ja müügilepingu sätete ebaõigest tõlgendamisest on maakohus jätnud täitmata kohtu selgitamiskohustuse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 381 lg 1 ja § 351 lg 1 nõuded. Muu hulgas peab maakohus hagejale selgitama, et ta võib tehingu tagasitäitmise nõudes tugineda ka

§ 189

lg-le 1, lg 2 p-le 3 ja lg-le 3, kostja II võib aga oma vastuväidetes tugineda ka

§ 190lg 1 p-le 2.

Maakohus peab selgitama ka poolte arvamuse selle kohta, et kohtuotsuse alusel on konfiskeeritud lepingu esemeks olnud varast üksnes metsatraktor Timberjack. Samas on lepingu esemeks 32 ühikut vara, sh langetustraktor müügihinnaga 1 200 000 krooni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kassatsioonkaebuses palub kostja II ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 150, kui asus seisukohale, et kostjate vastutuse piiriks on kokku 2 400 000 krooni.

Selliselt ületab ühe käendaja vastutus lepingus sätestatud 1 200 000 krooni suurust vastutuse piiri. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 188

lg-t 2, kui leidis erinevalt maakohtust, et müügilepingu p 12 on seadusega kooskõlas ja et selle järgi ei ole lepingust taganemisel õigust nõuda kohustuse täitmist. Viidatud lepingupunktis märgitud kokkulepe, mis võimaldab nõuda nii tehingu täitmist kui ka selle järgi saadu tagastamist, on vastuolus hea usu põhimõttega. Vaidlusaluses lepingupunktis sätestatud osamaksete tasumine kujutab endast ostja lepinguliste kohustuste täitmist. Kohtud rikkusid TsMS § 654 lg-t 5, kui ei vastanud kostja II vastuväitele, et kuivõrd hageja on loobunud oma nõudest ostja kui põhivõlgniku vastu, siis nõuet enam ei ole ning käendajal ei ole enam võimalik esitada solidaarvõlgnevusest tulenevat nõuet ostja vastu. Selline menetlusõiguse normi rikkumine võis kaasa tuua ebaõige otsuse.

1. Vastuses kassatsioonkaebusele ei pidanud hageja kaebust õigeks ja vaidles sellele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb muutmata jätta, kuid ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust tuleb TsMS § 692 lg 2 alusel muuta.
3. Hageja ja kostja II sõlmitud käenduslepingu järgi on kostja II võtnud käendajana kohustuse vastutada
4. veebruaril
5. a sõlmitud järelmaksuga müügilepingust tulenevate ostja kohustuste eest. Seetõttu käsitleb kolleegium esmalt kassatsioonkaebuse väiteid müügilepingu kohta. Kostja II arvates on vale ringkonnakohtu seisukoht, et müügilepingu p 12 on seadusega kooskõlas ning selle järgi ei ole müüjal lepingust taganemise korral õigust nõuda nii tehingu täitmist kui ka tehingu järgi saadu tagastamist. Kolleegium leiab, et kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tõlgendanud ringkonnakohus müügilepingu p-s 12 kokkulepitu kooskõla seadusega. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu seisukoht müügilepingu p 12 tühisusest ei ole asjakohane, ja tõlgendas lepingupunkti maakohtust erinevalt. Samuti osutas ringkonnakohus, et kui viidatud lepingupunkt oleks tõlgendatav maakohtu märgitud viisil, saaks sellise tingimuse tühisust hinnata

§ 42järgi (tüüptingimuse tühisus).

1. Maakohus tuvastas, et hageja taganes müügilepingust. Selles osas hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjatelt põhivõlga (müügilepingujärgsete maksete tasumist) 1 871 287 krooni 50 senti, müügilepingu p 7.3 alusel sellelt arvestatavat intressi 20 015 krooni 84 senti ning müügilepingu p 7.4 alusel viivist 32 166 krooni 52 senti. Lisaks palub hageja kostjatelt müügilepingu p 12.7 alusel välja mõista 400 000 krooni leppetrahvi vara taganemisavalduses märgitud korras üleandmata jätmise tõttu. Kuna hageja tugineb nõudes nii müügilepingust taganemise tagajärgedele kui ka müügilepingust tulenevate kohustuste täitmisele, tuli kohtutel kostjate vastuväidete tõttu tõlgendada ja hinnata lepingu p 12 kooskõla seadusega.
2. Müügilepingus kokkulepitud taganemise korra ja taganemise õiguslike tagajärgede kindlakstegemine eeldab müügilepingu tõlgendamist kooskõlas

§-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (vt selle kohta nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9809, p 11 ja
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-06, p 12). Ringkonnakohus analüüsis müügilepingu p 12 alapunkte nende koostoimes ning järeldas, et viidatud lepingupunkti kohaselt ei ole hagejal lepingust taganemise korral õigust nõuda ostjalt ühel ajal nii tehingu täitmist kui ka tehingu järgi saadu tagastamist. Pooled leppisid müügilepingus kokku, et müüja lepingust taganemisel on ostja p 12.4 järgi kohustatud tasuma kõik veel tasumata osamaksed kuni lepingu tähtaja lõpuni. Müügilepingu p-s 12.5 ettenähtud ostja kohustus vara tagastada kohaldub aga alles siis, kui ostja on jätnud p-s 12.4 märgitud kohustuse täitmata. Müügilepingu kohaselt on ostja ja müüja kokkuleppinud ka poolte kohustused juhuks, kui vara tagastamine p 12.5 alusel on osutunud võimatuks. Müügilepingu p-s 11.2 märgitakse, et kui vara muutub lepingu kestel kasutuskõlbmatuks või kui vara hävib või läheb kaotsi, kohustub ostja tasuma müüjale kümne kalendripäeva jooksul arvates sellisest juhtumist kõik maksegraafikust tulenevad osamaksed, mille tasumise tähtaeg ei ole saabunud, koos selleks ajaks tasumata intresside ja viivistega. Samas on kaheldav ringkonnakohtu järeldus, et müügilepingu p-le 12.4 vastab p-s 12.8 sätestatu, mille kohaselt ei ole ostjal õigust nõuda müüjalt tagasi lepingu kohaselt tasutud summasid. Kolleegiumi arvates võivad müügilepingus kokkulepitud taganemise sätted koostoimes osutada sellele, et müügilepingu p 12.8 võib olla seotud p-ga 12.5, st pooled on kokku leppinud ostja vastutuses sarnaselt

§-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemise tagajärgedega. Müügilepingu järgi on lepingust taganemisel (juhul kui ostja ei täida p-s 12.4 sätestatud kohustust) ostja p 12.5 järgi kohustatud vara tagastama (vara tagastamise võimatuse korral tasuma osamaksed p 11.2 järgi) ning tasutud summad jäävad p 12.8 järgi müüjale. Nii peab liisingulepingu ülesütlemise korral

§ 367

lg 1 järgi liisinguvõtja hüvitama eelkõige liisingueseme ostuhinna ja selle finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel

§ 29sätteid arvestades selgitada välja müügilepingu p 12 sisu.

12. Kolleegium märgib lisaks, et vaidlusalune järelmaksuga müügileping vastab oma olemuselt ka krediidilepingu tunnustele, sest ostuhinnale lisandub intress (

§ 401

).

§ 189

lg 1 kohaselt on krediidisaajast ostja kohustatud lepingust taganemise korral tagastama lepinguesemeks oleva vara (või üleantu väärtuse sama sätte lg 2 järgi) ning hüvitama müüjale sellest saadud kasutuseelise väärtuse. Samas peab krediidiandjast müüja ostjale tagastama ostja makstud ostuhinna koos sellelt arvestatud intressiga.

§ 188

lg 2 teisest lausest tulenevalt ei kaota müüja aga õigust intressile ja viivisele, mille nõudeõigus tekkis enne lepingust taganemist. Kolleegium märgib, et kui ostja ei täida p-s 12.4 sätestatud kohustust, on ostja p 12.5 järgi kohustatud vara tagastama ja kui ta vara ei tagasta, peab ta p 12.7 järgi tasuma leppetrahvi. Lähtuvalt eelnevast tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel analüüsida ka hageja nõude aluseks olevate lepingupunktide 12.4, 12.5, 11.2 ning 12.8, samuti 12.7 kooskõla seadusega. Pooled võivad leppida lepingust taganemise õiguslikes tagajärgedes kokku erinevalt seaduses märgitust, kuid peavad arvestama TsÜS §-des 86 ja 138 ning

§-s 6 sätestatuga. Samuti piiratakse

§ 42

järgi lepingust taganemise tagajärgede osas lepinguvabadust tüüptingimustega sõlmitud lepingu puhul. Viidatud sätteid võib rikkuda seadusest oluliselt kõrvalekalduv kokkulepe, mis võimaldab ühel lepingupoolel teise arvel rikastuda. 13. Järgnevalt analüüsib kolleegium kassatsioonkaebuse väiteid käenduslepingust tuleneva vastutuse ulatuse kohta. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingu p-de 1.1-1.3 järgi on käendaja võtnud endale kohustuse vastutada müügilepingust ja kõigist selle tulevikus tehtavatest muudatustest, täiendustest ning lisadest tulenevate ostja kohustuste eest. Käendaja vastutab ostja tasumata müügihinna, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete (eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti ostjalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise) eest kuni 1 200 000 krooni ulatuses. Käendaja vastutab müügilepingu alusel tulevikus tekkivate või tingimuslike nõuete eest solidaarselt ostjaga ning juhul, kui müügilepingu mis tahes tingimusi muudetakse hageja ja ostja kokkuleppel, vastutab käendaja nendest muudatustest tulenevate kohustuste täitmise eest viidatud summa (1 200 000 krooni) piires. Käenduslepingu p 4 järgi kehtib käendusleping kuni ostja ja/või käendaja on müügilepingust tulenevad kohustused täielikult täitnud. Analoogselt on viidatud lepingupunktid sätestatud lepingus, mis on sõlmitud kostjaga I, kes apellatsioonikohtu otsuse peale kaebust ei esitanud. Asja eripära on kolleegiumi arvates selles, et mõlemad käendajad, käendades sama kohustust, on leppinud kokku võrdses vastutuse piirmääras. Pooled tõlgendavad sõlmitud käenduslepingutest tulenevat vastutust erinevalt. Hageja leiab, et kumbki käendaja vastutab käendatava kohustuse eest käenduslepingu järgi 1 200 000 krooni ulatuses (st hagejal on õigus esitada kostjate vastu kokku 2 400 000 krooni suurune nõue). Kostja II leiab, et käendajad vastutavad

§ 150järgi üksnes 1 200 000 krooni ulatuses, kuna nad käendavad sama kohustust.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et tulenevalt

§-st 150 vastutavad kostjad solidaarselt 1 200 000 krooni ulatuses ja lisaks seda summat ületava nõudeosa eest

§ 63

lg 1 järgi osavõlgnikena, kuid mitte üle 1 200 000 krooni (st kostjate vastutuse piiriks hageja ees on kokku 2 400 000 krooni). Samas pole ringkonnakohus põhjendanud, kuidas on võimalik käendajate 1 200 000 krooni solidaarse vastutuse korral vastutada lisaks seda summat ületavas osas osavõlgnikena, kuid kokku mitte üle 1 200 000 krooni. Kolleegium leiab, et kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad

§ 150järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt.

Praegusel juhul on käendajad hagejaga eraldi sõlmitud lepingute järgi käendanud sama kohustust ja ühesuguses piirmääras.

§-st 150 tulenevalt saavad käendajad hageja ees vastutada solidaarselt ja kokkulepitud piirmäära, s.o 1 200 000 krooni ulatuses. 14. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et kaaskäendajate vastutuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada sellega, et hageja on loobunud oma nõudest ostja vastu. Ostja vastu esitatud hagi tagasivõtmine kostja II vastutust ei mõjuta. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingu p-st 1.3 tulenevalt vastutab käendaja müügilepingu ostjapoolse rikkumise korral ostjaga solidaarselt. Sama lepingu p 2.1 järgi võib hageja müügilepingu ostjapoolsel rikkumisel nõuda ostja kohustuste täitmist omal äranägemisel kas ostjalt või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Ka juhul, kui hageja oleks loobunud oma nõudest ostja vastu, ei mõjuta see

§ 66lg 1 järgi käendajast kostja II vastutust.

Viidatud sätte kohaselt, kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. Lisaks ei ole toimiku materjalide kohaselt hageja oma nõudest ostja vastu loobunud. Asjas nähtub, et hageja võttis hagi ostja vastu tagasi ning Harju Maakohus jättis

1. juuni
2. a määrusega ostja vastu esitatud nõude läbi vaatamata (I kd, lk 101 ja lk 108-109). Hagi läbi vaatamata jätmise tagajärgi sätestava TsMS § 426 lg 1 järgi loetakse hagi läbi vaatamata jätmise korral, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse.
3. Kolleegium juhib tähelepanu, et ringkonnakohus on ekslikult tühistanud maakohtu otsuse ka osas, milles hageja apellatsioonkaebuses seda ei vaidlustanud. Nii rahuldas maakohus hageja nõude osaliselt, mõistes hageja kasuks kostjatelt välja solidaarselt 432 166 krooni 52 senti. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt hagi rahuldamata jäetud osas ning rahuldada uue otsusega hagi täielikult. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse täies ulatuses ja saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Selle ringkonnakohtu otsuse peale aga hageja kassatsioonkaebust ei esitanud.
4. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
5. Kuna kolleegium jätab kostja II kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata tasutud kautsjon riigituludesse. Villu Kõve, Henn Jõks, Lea Laarmaa