← Eesti

3-1-1-3-10

Obsah (10)§ 1043§ 1045§ 127§ 136§ 1044§ 108§ 1028§ 1034§ 1032§ 1033

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-3-10 Otsuse kuupäev 14. aprill 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

) § 1043 alusel rahuldada. Kannatanud hindavad kahju 1 150 000 kroonile. Uskudes süüdistatavate poolt antud lubadusi, lootsid kannatanud tehingust saada kokku 1 850 000 krooni. Tsiviilhagi suurus on põhjendatud ega ole üle paisutatud.

  1. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. V. kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi, G. L. kaitsja vandeadvokaadi abi Raul Palmaru ja E. S. kaitsja vandeadvokaat Andres Past. Kõikides apellatsioonides taotleti maakohtu otsuse tühistamist, apellandi kaitsealuse õigeksmõistmist ja kannatanute tsiviilhagi rahuldamata jätmist.
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega süüdistatavatelt oli solidaarselt kannatanute kasuks välja mõistetud 1 150 000 krooni ning XXXXX XX kinnistu selle summa ulatuses tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud. Ringkonnakohus tegi tsiviilhagi osas uue otsuse, tagastades E. L.-ile omandi kinnistule XXXXX XX ja selle olulistele osadele ning päraldistele, tehes sellekohase kande kinnistusraamatusse. E. L.-i ja V. L.-i tsiviilhagi 1 150 000 krooni väljamõistmiseks A. V.-lt, G. L.-lt ja E. S.-lt jättis ringkonnakohus rahuldamata. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kaitsjate apellatsioone ei rahuldatud. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Kaitsjate taotlused süüdistatavate õigeksmõistmiseks on põhjendamatud. Notariaalselt tõestatud kinnisasja ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu olemasolu iseenesest ei välista kelmuse toimepanemist süüdistatavate poolt. Kelmuse objektiivse koosseisu obligatoorseks elemendiks on pettus. Pettus võib seisneda ka sellise kohustuse võtmises, mida isik juba algselt tegelikult täita ei kavatse. Pole eluliselt usutav, et kannatanud oleksid olnud nõus müüma terve XXXXX XX hoonestatud kinnistu umbes sama hinnaga, mida esialgu loodeti saada kinnistu kaheks osaks jaotamise järel 1400 ruutmeetri suuruse krundi müümise eest. Samuti pole usutav, et eakad kannatanud E. L. ja V. L. esitasid väljamõeldise kinnistu müügi asjaolude kohta. Süüdistatavate lubadused ridaelamuboksi ja 250 000 krooni K. L.-ile andmise kohta olid eksitavad ja süüdistatavatel polnud juba algselt kavatsust neid täita. 4.2 Käesoleval juhul on tegemist nn kolmnurkkelmusega. Süüdistatavad eksitasid lubadusega anda ridaelamuboks ja 250 000 krooni K. L.-i, kes edastas eksitavad asjaolud oma vanematele, E. L.-ile ja V. L.ile. Selle tagajärjel tegid kinnistu omanik E. L. ja tema abikaasa V. L. notariaalse tehingu, millega süüdistatavad said XXXXX XX kinnistu omanikeks. Pettusest eksitatutena soostusid kannatanud E. L. ja V. L. võõrandama terve XXXXX XX kinnistu süüdistatavate pakutud madala hinnaga. Seeläbi said süüdistatavad varalist kasu ja kannatanud varalist kahju. 4.3 Maakohus leidis õigesti, et süüdistatavad peavad kuriteoga kannatanutele tekitatud kahju

§ 1043

alusel hüvitama.

§ 1045

lg 1 p 5 kohaselt on õigusvastane kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumine.

§ 127

järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Käesolevas kriminaalasjas on selleks vaieldamatult olukord, mis eelnes

  1. jaanuari
  2. a võõrandamistehingule. Selleks, et asetada kannatanud olukorda, mis eelnes süüdistatavate teole, tuleb XXXXX XX kinnistu kannatanu E. L.-ile tagastada. Ringkonnakohus märkis, et kinnisasja võõrandamiseks on lisaks võlaõiguslikule lepingule vajalik ka asjaõigusleping. Võlaõiguslik leping, mis on sõlmitud eksimuse või pettuse tõttu, on tühine. Võlaõigusliku tehingu tühisuse korral muutub tühiseks ka asjaõigusleping, võõrandamistehingu esemeks olnud omand võõrandajalt omandajale üle ei lähe ja kinnistusraamatu kanne osutub ebaõigeks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  3. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid A. V. kaitsja vandeadvokaat M. Mägi, G. L. kaitsja vandeadvokaadi abi R. Palmaru ja E. S. kaitsja vandeadvokaat A. Past. Kõigis kassatsioonides taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kassaatori kaitsealuse õigeksmõistmist. G. L. ja E. S. kaitsjate kassatsioonides taotletakse eraldi ka kannatanute tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Kassatsioonide põhistused valdavas osas kattuvad ja on kokkuvõtlikult järgmised. 5.1 Asjaolu, et lisaks süüdistatavate ja kannatanute vahel sõlmitud XXXXX XX kinnistu ostumüügilepingule oli suuliselt kokku lepitud ka lisatingimuses, mille kohaselt pidid süüdistatavad ehitama kinnistule ridaelamu, andma K. L.-ile selles ridaelamus 900 000 krooni maksva korteri ning lisaks veel 250 000 krooni, on kohtud tuvastanud üksnes kannatanute ütluste alusel. Süüdistatavad on mis tahes lisatingimuste olemasolu pidevalt eitanud. Seega on tegemist n-ö sõna-sõna vastu olukorraga. Riigikohus on otsuses asjas nr 3-1-1-94-04 märkinud, et situatsioonides, kus on ainult n-ö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Pärnu Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on aga arvestanud kõiki kannatanute väiteid neid sisuliselt kaalumata, jättes seejuures tähelepanuta vastuolud kannatanute ütlustes. 5.2 Sõltumata eeltoodust on ringkonnakohus vääralt sisustanud kolmnurkkelmuse mõistet. Kolmnurkkelmusega on tegemist olukorras, kus petetu ja varakäsutaja langevad kokku ja petetu varakäsutusest saab varalist kahju kolmas isik. Ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt on petetuks vaid K. L., kes aga ei olnud varakäsutuse tegija, sest varakäsutuse tegid kinnistu omanik E. L. ja tema abikaasa V. L. Seega ei lange petetu ja varakäsutuse tegija kokku, mistõttu ei saa tegemist olla kolmnurkkelmusega. Kuna K. L. ei olnud tehingu pool, ei saa talle väidetavate lisatingimuste pakkumine olla kelmuse koosseisule vastav tegu. Teo- ja otsustusvõimeliste isikutena pidid E. L. ja V. L. aru saama, millise sisuga tehingu nad sõlmivad. Seega on eksimus välistatud. Väär on kohtute seisukoht, et XXXXX XX kinnistu turuhind oli 2 600 000 krooni. Tegelikult oli kinnistu väärt 700 000 krooni, mille eest see ka võõrandati. Seega ei ole varalist kasu ja kahju tekkinud. 5.3 Ringkonnakohus lahendas tsiviilhagi viisil, mis ei vasta ühelegi tuntud õiguskäsitlusele. Kannatanud olid esitanud üksnes kahju hüvitamise nõude, mistõttu oli kohtul võimalik lahendada üksnes sellist nõuet. Ringkonnakohus mõistis aga süüdistatavatelt välja kinnistu, mis ei saa olla kahju hüvitamise tulemus. Seega on ringkonnakohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §
  4. Lisaks sellele on ringkonnakohtu otsus tsiviilhagi puudutavas osas põhistamata ega ole seetõttu kontrollitav. Asjakohatud on ringkonnakohtu viited

§ 1045

lg 1 p-le 5 ja

§-le

  1. Ringkonnakohtu otsuse tulemusena kaotavad süüdistatavad nii ostetud kinnistu kui ka selle eest makstud 700 000 krooni. Ühtlasi väljus ringkonnakohus tsiviilhagi lahendades apellatsiooni piiridest. Maakohtu otsuse vaidlustasid üksnes süüdistatavate kaitsjad, kes taotlesid tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Ringkonnakohus küll rahuldas selle taotluse, ent tegi samas otsuse, millega tagastas kinnistu E. L.-ile.
  2. Kassatsioonivastuses palub Lääne Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Küllike Kask jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioonid rahuldamata. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised. 6.1 Kohtud on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ja kooskõlas kriminaalmenetluse reeglitega. Kohtuotsused on isikute süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas igakülgselt põhistatud. Kassatsioonides kohtuotsuste aadressil tehtud etteheited on põhjendamatud. Samuti on kohtud kohaldanud õigesti materiaalõigust. 6.2 Kuivõrd tsiviilhagi lahendamine toimub tsiviilkohtumenetluse korra kohaselt, ei ole prokuratuuril õigust anda ringkonnakohtu otsusele hinnangut tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas.
  3. Kannatanute E. L.-i ja V. L.-i esindaja vandeadvokaat Ljudmilla Tamar leiab kassatsioonivastuses, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Kassatsioonivastuses leitakse kokkuvõtlikult järgmist. 7.1 Kassaatorite seisukoht, et kohtud rikkusid TsMS § 439 on ekslik. Tsiviilkohtumenetluses selgitatakse hageja nõuded ja taotlused välja eelmenetluses. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kui kannatanud olid veendunud, et süüdistatavad oma lubadusi ei täida, soovisid nad kinnistut tagasi. Tsiviilhagi esitati
  4. novembril 2008, kuid süüdistatavad ega nende kaitsjad esimese astme kohtus tsiviilhagi põhjendatuse kohta seisukohta ei avaldanud. Vastuväited tsiviilhagile esitati alles apellatsioonides. Tsiviilkohtumenetluse korrast lähtudes andnuks see kohtule aluse tagaseljaotsuse tegemiseks. 7.2

§ 127

lg 1 koostoimes

§ 136

lg-tega 1 ja 5 annab kannatanule võimaluse nõuda kahju hüvitamist ka muul viisil kui rahalise hüvitisena. Kannatanud on seisukohal, et neile pole oluline, kas nad saavad tagasi oma kinnistu või rahalise hüvitise. 7.3 Kassaatoritel on õigus, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on teatud määral vastuoluline - ühelt poolt jäeti tsiviilhagi rahuldamata, kuid teisalt tehti tsiviilhagi osas uus otsus. Kuna ringkonnakohtu põhiosast nähtub, et kohus sisuliselt rahuldas kahju hüvitamise nõude, siis on resolutsioon ebatäpne osas, millega tsiviilhagi jäeti rahuldamata. 7.4 Põhjendamatu on kassaatorite väide, et kohtuotsus on vastuoluline, sest süüdistatavad kaotavad nii ostetud kinnistu kui ka selle eest makstud 700 000 krooni. Süüdistatavad ei ole kriminaalmenetluses 700 000 krooni tagastamist nõudnud ja neil on võimalik esitada selline nõue tsiviilkohtumenetluse korras.

  1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled oma kirjalike seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt A. V., G. L. ja E. S. süüditunnistamist ja karistamist (I), põhjendab kohtuotsuste tühistamist tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas (II), selgitab seejärel kohtupraktika suunamiseks seda, milliste nõuete abil on puudulikule tahteavaldusele rajatud tehingu tõttu kinnisasja omandi kaotanud või kinnistusraamatust ekslikult omanikuna kustutatud isikul võimalik endist olukorda taastada (III) ja võtab lõpuks seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta, selgitades ühtlasi tsiviilhagi tagamise, kohtuotsuse jõustumise ja kannatanul tekkinud kriminaalmenetluse kulude hüvitamisega seonduvat (IV). I
  3. Kolleegium leiab, et süüdistatavate süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas vaidlustatud kohtuotsuste tühistamiseks alust ei ole. Samas tuleb ringkonnakohtu otsuse põhiosast KrMS § 361 p 3 alusel välja jätta põhjendus, mille kohaselt on süüdistatavate käitumine käsitatav nn kolmnurkkelmusena.
  4. Käesolevas asjas seisneb keskne vaidlus selles, kas kannatanud ja süüdistatavad leppisid enne XXXXX XX kinnistu notariaalse ostu-müügilepingu allkirjastamist suuliselt kokku, et XXXXX XX kinnistut ei müüda mitte notariaalses lepingus märgitud 700 000 krooni eest, vaid kõrgema hinna (s.o 950 000 krooni ja orienteeruvalt 900 000 krooni maksva korteriomandi) eest. Kohtud tuvastasid, et selline suuline kokkulepe tõepoolest sõlmiti, kusjuures süüdistatavatel puudus algusest peale tahe seda kokkulepet täita. Kassaatorite arvates on aga suulise hinnakokkuleppe olemasolu nõuetekohaselt tõendamata.
  5. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 31-1-19-09 - RT III 2009, 28, 208, p-d 15-16). Seega ei saa kolleegium võtta seisukohta küsimuses, kas süüdistatavad ja kannatanud sõlmisid XXXXX XX kinnistu võõrandamisel suuliselt hinnakokkuleppe, mis erines notariaalses lepingus märgitust, või mitte. Riigikohus saab üksnes kontrollida, kas kohtute järeldus sellise kokkuleppe olemasolu kohta on tehtud kooskõlas kriminaalmenetluse normidega.
  8. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud suulise hinnakokkuleppe olemasolu ega ka muude asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Tõendeid on hinnatud kogumis ja kohtuotsustes on põhistatud kõiki olulisi järeldusi, milleni kohtud neid tõendeid hinnates jõudsid. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Otsides vastust küsimusele, kas tõendina on usaldusväärsed kannatanute ütlused suulise hinnakokkuleppe olemasolu kohta või süüdistatavate suulist hinnakokkulepet eitavad ütlused, on kohtud põhjendatult võtnud aluseks nende vastanduvate tõendite elulise usutavuse analüüsi. Kolleegium on varem korduvalt märkinud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. septembri
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-74-05, p 15 ja
  11. detsembri
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 16.6.) Käesolevas asjas tuvastasid kohtud, et kannatanud olid juba mõnda aega enne XXXXX XX kinnistu süüdistatavatele võõrandamist tegelenud XXXXX XX kinnistust jagamise teel moodustatava uue kinnistu müügi ettevalmistamisega. Sellega seoses oli kannatanutele teada, et XXXXX XX kinnistu väärtus on tunduvalt suurem kui 700 000 krooni. Samas ei nähtu tuvastatud ajaoludest midagi, mis viitaks sellele, et kannatanud võinuksid olla mingil põhjusel nõus müüma XXXXX XX kinnistut nende jaoks võõrastele süüdistatavatele turuhinnast ilmselgelt madalama hinnaga. Eeltoodut arvestades on käesolevas asjas kohtuotsuse lugejale jälgitav, kuidas kujunes kohtute siseveendumus, et usaldusväärsed on kannatanute ütlused, mille kohaselt ei vastanud XXXXX XX kinnistu notariaalses ostu-müügilepingus kajastatud kinnistu müügihind poolte tegelikule hinnakokkuleppele.
  13. Kohtud kvalifitseerisid süüdistatavate teo õigesti KarS § 209 järgi kelmusena. KarS § 209 kohaselt on kelmusena karistatav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Lubades kannatanutele, et lisaks notariaalses lepingus märgitava 700 000 krooni tasumisele annavad nad XXXXX XX kinnistu eest K. L.-ile 250 000 krooni ja 900 000 krooni väärtuses muud vara (korteriomandi), lõid A. V., G. L. ja E. S. kannatanutele teadvalt ebaõige ettekujutuse sellest sooritusest, mida nad kavatsesid XXXXX XX kinnistu omandiõiguse eest teha. Eksimuse tõttu oodatava vastusoorituse tegelikus ulatuses nõustusid kannatanud E. L. ja V. L. tegema varakäsutuse - sõlmima süüdistatavatega XXXXX XX kinnistu võõrandamiseks notariaalse ostu-müügilepingu ja asjaõiguskokkuleppe, mille alusel läks XXXXX XX kinnistu omand kannatanutelt üle süüdistatavatele. Otsustamaks, kas süüdistatavad said kannatanute varakäsutuse tagajärjel varalist kasu, tuleb võrrelda süüdistatavate varalist seisu enne ja pärast kannatanute varakäsutust. Käesoleval juhul omandasid süüdistatavad kannatanu eksimusest tingitud varakäsutuse tulemusena 700 000 krooni eest kinnistu, mille turuväärtusena on kohtud tuvastanud 1 850 000 - 2 600 000 krooni. Seega oli süüdistatavate varaline seis kannatanute varakäsutuse järgselt 1 150 000 - 1 900 000 krooni võrra parem kui see oleks olnud ilma kannatanute varakäsutuseta. Kui varakäsutusega on kannatanu vara reaalselt teisele isikule üle läinud - nagu see käesolevas asjas oli -, ei võeta KarS § 209 mõttes varalise kasu olemasolu tuvastades üldjuhul arvesse kannatanu võimalikke tsiviilõiguslikke nõudeid, mis tal seoses varakäsutuse tegemisega on tekkinud.
  14. Samas nõustub kolleegium kassaatoritega selles, et ringkonnakohus luges süüdistatavate teo ekslikult kolmnurkkelmuseks. Nn kolmnurkkelmusena käsitatakse õigusteoorias olukorda, kus petetu (varakäsutuse tegija) ja isik, kelle arvel toimub varalise kasu saamine, ei lange kokku. See tähendab, et petetu ei tee varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et E. L. ja V. L., sõlmides
  15. jaanuari
  16. a notariaalse ostu-müügilepingu ja asjaõiguskokkuleppe, tegid varakäsutuse enda vara arvelt. Seega puudub alus rääkida nn kolmnurkkelmusest. Samas ei tähenda eelmärgitu seda, et süüdistatavate käitumine ei vastaks KarS §-s 209 ette nähtud kuriteokoosseisule. II
  17. Kannatanud E. L. ja V. L. esitasid A. V., G. L. ja E. S. vastu tsiviilhagi, milles palusid mõista süüdistatavatelt solidaarselt välja 1 150 000 krooni ühiselt E. L.-i ja V. L.-i kasuks. Tsiviilhagi põhjendustes tuginesid kannatanud asjaolule, et süüdistatavatega lepiti suuliselt kokku selles, et lisaks notariaalses lepingus märgitud 700 000 krooni maksmisele annavad A. V., G. L. ja E. S. XXXXX XX kinnistu eest K. L.le 250 000 krooni sularaha ja
  18. a lõpuks ka arvestuslikult 900 000 krooni maksva ridaelamuboksi. Süüdistatavad seda kokkulepet aga ei täitnud. Seetõttu palusid kannatanud kohtul süüdistatavatelt õigusvastaselt tekitatud kahjuna välja mõista 1 150 000 krooni.
  19. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, millega oli kannatanute nõue süüdistatavatelt 1 150 000 krooni väljamõistmiseks rahuldatud, ja tegi uue otsuse, millega E. L.-ile "tagastati omand" XXXXX XX kinnistule. Kolleegium märgib, et sellist otsust tehes väljus ringkonnakohus nii kannatanute tsiviilhagi kui ka apellatsioonide piiridest. Kannatanute tsiviilhagis taotleti süüdistatavatelt 1 150 000 krooni väljamõistmist, mitte aga E. L.-i XXXXX XX kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kandmist. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  20. jaanuari
  21. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 15.) Järelikult puudus ringkonnakohtul käesolevas asjas menetluslik pädevus otsustada XXXXX XX kinnistu "omandi tagastamine" E. L.-ile. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus kõnealuses osas tühistada. Lisaks tsiviilhagi piiridele väljus ringkonnakohus E. L.-le XXXXX XX kinnistu "omandit tagastades" ka apellatsioonide piiridest, ilma et selleks oleks olnud mõni KrMS § 331 lg-s 3 ette nähtud alus. Seega rikkus ringkonnakohus tsiviilhagi osas uut otsust tehes KrMS § 331 lg 2 nõudeid.
  22. Samas leiab kolleegium, et maakohus, rahuldades tsiviilhagi ja kvalifitseerides kannatanute nõude sarnaselt tsiviilhagis märgitule

§ 1043

järgi lepinguväliselt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena, jättis oma otsuse tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas sisuliselt põhistamata. Kohtuotsusest ei nähtu, miks on kohtu poolt süüdistatavatelt välja mõistetud summa käsitatav kannatanutele lepinguväliselt tekitatud kahjuna. Kohus ei ole andnud tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele tsiviilõiguslikku hinnangut, piirdudes vaid üldsõnalise viitega

§-le 1043 ja tõdemusega, et tsiviilhagi suurus on põhjendatud ega ole üle paisutatud. Muu hulgas on maakohus jätnud täielikult tähelepanuta küsimuse, kas ja kui, siis millise sisuga lepinguline suhe eksisteerib kannatanute ja süüdistatavate vahel seoses XXXXX XX kinnistu võõrandamisega. Siinkohal juhib kolleegium tähelepanu

§ 1044

lg-le 2, mis välistab üldjuhul võimaluse nõuda lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist võlaõigusseaduse

  1. peatüki sätete (s.o deliktiõiguslikul) alusel. Maakohtu otsuse eelnimetatud puudustele osutati ka kaitsjate apellatsioonides, ent ringkonnakohus apellantide kõnealustele väidetele sisuliselt tähelepanu ei pööranud.
  2. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi on kohtuotsuse olulises osas põhjendamata jätmine menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis TsMS § 692 lg 1 p 2 kohaselt on juhul, kui see võis kaasa tuua ebaõige otsuse, kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks. Olukorras, kus TsMS §-s 669 nimetatud menetlusnormi rikkumine on alguse saanud maakohtust, tuleb vastavalt TsMS § 691 p-le 4 ja § 692 lg 5 esimesele lausele koos ringkonnakohtu otsusega tühistada ka maakohtu otsus ja saata kohtuasi uueks arutamiseks maakohtule. Kolleegium leiab, et eeltoodud põhjustel tuleb tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas tühistada ka maakohtu otsus ning saata kriminaalasi tsiviilhagi osas Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks.
  3. Kriminaalasja uuel arutamisel peab maakohus andma hagi aluseks olevatele faktilistele asjaoludele tsiviilõigusliku hinnangu ja otsustama sellest lähtuvalt kannatanute tsiviilhagi rahuldamise üle. Siinkohal märgib kolleegium, et kohtu roll tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel ei piirdu tsiviilhagis märgitud kvalifikatsiooni kontrollimisega. Seda juba seetõttu, et TsMS § 363 kohaselt ei peagi hagiavaldus hagi õiguslikku alust sisaldama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. jaanuari
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 33). TsMS § 438 kohaselt peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Nimetatud säte kohustab kohut muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevate asjaoludega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 3-2-1-34-08, p 15 ja
  8. märtsi
  9. a otsus asjas nr 3-2-1-11-08, p 10, samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. jaanuari
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 33.) See tähendab muu hulgas seda, et kohus võib kannatanu poolt deliktiõiguslikul alusel esitatud nõude rahuldada ka lepinguõiguslikul alusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  12. detsembri
  13. a otsus asjas nr 3-2-1-134-05, p 16). Küll ei või kohtu kohaldatav õigusnorm tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  14. novembri
  15. a otsus asjas nr 3-2-1-135-02 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  16. jaanuari
  17. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 33). Seejuures tuleb aga arvestada, et kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  18. märtsi
  19. a otsus asjas nr 3-2-1-144-07, p 16).
  20. Kolleegium märgib, et lähtudes käesolevas asjas tsiviilhagis esitatud faktilistest asjaoludest (vt otsuse punkt 16), tuleb kohtul asja uuel arutamisel esmalt hinnata, kas tsiviilhagis esitatud nõue võib olla käsitatav lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudena (

§ 108lg 1). Siinkohal osutab kolleegium järgnevale. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 89 lg 1 sätestab, et tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad, on näilik. Kolleegium märgib, et näilikuks tehinguks võib olla ka müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust madalamana, näiteks põhjusel, et vähendada alusetult tehingukulusid. Nimelt ei ole sellisel juhul poolte tegelik tahe suunatud müügieseme võõrandamisele lepingus fikseeritud hinnaga. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Seega on tühine ka ostu-müügileping, milles sätestatud hinnakokkulepe ei vasta poolte tegelikule tahtele. Samas näeb TsÜS § 89 lg 3 ette, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Seega ei tähenda näiliku tehingu tühisus seda, et tühine oleks ka varjatud tehing, s.o tehing, mida pooled näiliku tehingu varjus tegelikult soovivad. Kui hinnakokkuleppe tegelikkusele mittevastavuse tõttu näiliku ostu-müügilepingu eesmärk on müügieseme võõrandamine teistsuguse (nt kõrgema) hinnaga, on varjatud tehinguks müügilepingus nimetatud eseme müük tegelikult kokku lepitud hinna eest. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtib varjatud tehing siiski vaid juhul, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele. Kinnisasja omandamisele või võõrandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Erandina muutub aga vorminõuet järgimata tehtud kinnisasja võõrandamise kohustustehing AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-32-06, p 15; 19. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-2-1111-07, p 14 ja 9. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-117-09, p 17). 22. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja uuel arutamisel esmalt võtma seisukoha küsimuses, kas E. L.-i ja süüdistatavate vahel 12. jaanuaril 2006. a sõlmitud XXXXX XX kinnistu notariaalne ostu-müügileping (kohustustehing) võib olla TsÜS § 89 lg 2 alusel näilikkuse tõttu tühine ja kas kannatanute ja süüdistatavate vahel sõlmitud suuline kokkulepe, mille kohaselt pidid süüdistatavad andma XXXXX XX kinnistu eest vara kokku 1 850 000 krooni väärtuses, muutus asjaõiguslepingu sõlmimisel ja kinnistusraamatu kande tegemisel AÕS § 119 lg 2 alusel kehtivaks. Jaatava vastuse korral nendele küsimustele on tsiviilhagis esitatud nõue õiguslikult kvalifitseeritav

§ 108

lg 1 järgi lepingulise kohustuse täitmise nõudena, s.t nõudena tasuda kokkulepitust vähem tasutud müügihind. 23. Kolleegium osutab ka sellele, et

§ 108

lg 1 järgne lepingu täitmise nõue saab antud juhul tekkida XXXXX XX kinnistu müüjal (lepingu poolel). Seetõttu peab kohus, kui ta tuvastab, et XXXXX XX kinnistu võõrandamiseks sõlmiti suuline ostu-müügileping, mis on muutunud AÕS § 119 lg 2 alusel kehtivaks, tegema ka kindlaks, kas lepingu kohaselt oli kinnistu müüjaks E. L., V. L. või mõlemad abikaasad ühiselt. Asjaolu, et kinnistu oli E. L.-i ja V. L.-i ühisvara ning ka see, kui üks abikaasa andis teisele abikaasale nõusoleku kinnistu müügilepingu sõlmimiseks, ei tähenda, et mõlemad abikaasad olid ostu-müügilepingu pooled. Riigikohus on leidnud, et abikaasade ühisvara hulka kuuluvat asja müüv abikaasa ei esinda teist abikaasat kui sama asja kaasmüüjat. Öeldu kehtib ka siis, kui üks abikaasa andis nõusoleku, et teine abikaasa võib sõlmida abikaasade ühisvara hulka kuuluva asja müügilepingu. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-2-1-113-07, p 11.) III
  3. Sõltumata eelmärgitust selgitab kolleegium ühtse kohtupraktika kujundamise eesmärki silmas pidades järgnevalt seda, milliste nõuete abil on puudulikule tahteavaldusele rajatud tehingu tõttu kinnisasja omandi kaotanud või kinnistusraamatust ekslikult omanikuna kustutatud isikul võimalik endist olukorda taastada. Ühtlasi märgib kolleegium, et alljärgnevalt kirjeldatud nõudeid saab esitada ka tsiviilhagiga kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes.
  4. Sarnaselt vallasomandile eeldab ka kinnisomandi üleandmine nii võlaõigusliku kohustamistehingu kui ka asjaõigusliku käsutustehingu olemasolu. Võlaõiguslik tehing kinnisasja võõrandamiseks (nt müügi-, kinkevõi vahetusleping) kohustab kinnisomandit üle andma (AÕS § 119 lg 1), kuid see tehing veel omandiõigust ei loo. Võlaõigusliku kohustustehingu täitmine, s.o kinnisomandi üleandmine toimub asjaõigusliku kokkuleppega, samuti on kinnisomandi üleandmiseks nõutav sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse (AÕS § 641). Kohustus- ja käsutustehingut tuleb eristada ka siis, kui need sisalduvad samas lepingudokumendis (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  5. veebruari
  6. a otsus asjas nr 3-2-1-14007, p 12 ja
  7. mai
  8. a otsus asjas nr 3-2-1-48-09, p 12).
  9. Väär on käesolevas asjas ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukoht, mille kohaselt muutub võlaõigusliku tehingu tühisuse korral tühiseks ka asjaõigusleping, võõrandamistehingu esemeks olnud omand võõrandajalt omandajale üle ei lähe ja kinnistusraamatu kanne osutub ebaõigeks. Apellatsioonikohtu selline arusaam on vastuolus TsÜS § 6 lg-ga 4, mis sätestab, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et lähtudes asjaõiguses kehtivast abstraktsiooniprintsiibist tuleb asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. See tähendab ka seda, et müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus. (Vt nt Riigikohtu erikogu
  10. oktoobri
  11. a otsus asjas nr 32-1-100-08, p 25; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  12. veebruari
  13. a otsus asjas nr 3-2-1-140-07, p 31;
  14. aprilli
  15. a otsus asjas nr 3-2-1-164-05, p 12;
  16. detsembri
  17. a otsus asjas nr 3-2-1-129-05, p 16jj;
  18. septembri
  19. a otsus asjas nr 3-2-1-80-05, p 26;
  20. mai
  21. a otsus asjas nr 3-2-3-6-05, p 9). Näiteks ei tule üldjuhul kõne alla asjaõiguslepingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS §-de 92 või 94 alusel), kuna eksimuse või pettusega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  22. jaanuari
  23. a otsus asjas nr 3-2-1-153-09, p 20). Samuti ei saa asjaõiguslepingut üldjuhul tühistada esindaja kohustuste rikkumise tõttu (TsÜS § 131), kuna see eeldab TsÜS § 131 lg 1 kohaselt tehingu tingimuse analüüsimist, mis saab puudutada esmajoones võlaõiguslikku (kausaal)tehingut. Reeglina ei saa asjaõigusleping omandi üleandmise kohta kui õiguslikult neutraalne tehing olla ka vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86) ning sel põhjusel tühine. Heade kommete vastasus saab enamasti puudutada vaid käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut. Erandina on võimalik asjaõiguslepingu vastuolu heade kommetega, kui heade kommete vastane on nimelt käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  24. veebruari
  25. a otsus asjas nr 3-2-1-140-07, pd 31 ja 38.) Samuti ei saa asjaõigusleping üldjuhul olla TsÜS § 89 järgi näilik (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  26. juuni
  27. a otsus asjas nr 3-2-1-41-06, p 19).
  28. Kui võlaõiguslik kohustustehing on kehtetu ja asjaõigusleping kehtiv ning kui ei esine asja käsutamist takistavaid asjaolusid (nt kinnisomandi üleminek heausksele kolmandale isikule), siis on võimalik kinnisomand tagasi saada alusetu rikastumise sätete järgi, s.o võlaõigusseaduse
  29. peatüki
  30. jao kohaselt. Tühiste ja tühistatud tehingute tagasitäitmine toimub alusetu rikastumise sätete järgi vastastikuse restitutsiooni põhimõttel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  31. aprilli
  32. a otsus asjas nr 3-2-1-21-06, p 19 ja
  33. detsembri
  34. a otsus asjas nr 3-2-1-136-05, p-d 19-33). TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sarnaselt sätestab TsÜS § 90 kolmas lause tühistatava tehingu kohta, et kui see on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu (lg 1 kolmas lause) ja et tühistatud tehingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (lg 2).

§ 1028

lg 1 näeb ette, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

§ 1034

lg 3 sätestab, et kui vastastikune leping on tühine, peavad lepingupooled nende poolt saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama samaaegselt. Vastavalt kohaldatakse

§-s 111 sätestatut. Seega olukorras, kus kinnisasja võlaõiguslik võõrandamistehing osutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse 5. peatüki mõttes kehtetuks (nt on see heade kommete vastasuse tõttu tühine või otsustab üks lepingupool selle nt pettuse tõttu tühistada), asjaõigusleping omandi ülekandmiseks aga kehtib, on õiguslik olukord järgmine. Tühise võõrandamislepingu alusel kinnisasja üleandja võib kinnisasja omandajalt TsÜS § 84 lg 1,

§ 1028

lg 1, § 1032 lg 1 esimese lause ja § 1034 lg 3 alusel nõuda kinnisasja omandiõiguse tagastamist, kinnisasja omandaja notariaalset nõusolekut asjaõiguslepingu sõlmimiseks tühise lepingu alusel omandatud kinnisasja tagastamiseks, samuti kinnisasja valduse tagastamist ning omandaja poolt kinnisasjast saadud kasu (sh TsÜS § 62 lg-s 1 nimetatud kasutuseeliste) hariliku väärtuse hüvitamist, kui kasu väljaandmine natuuras ei ole võimalik. Kinnisasja omandaja nõusoleku (tahteavalduse) kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 kohaselt asendada kohtuotsusega. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-21-140-07, p 16; 1. detsembri 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-129-05, p-d 17 ja 18; 23. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-80-05, p 28 ja 20. detsembri 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-136-05, p-d 22 ja 26.)

§-s 1036 sätestatud juhul saab kinnisasja võõrandaja eelkirjeldatud nõude esitada ka kolmanda isiku vastu.

  1. TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 alusel saab kohus asendada üksnes kostja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik hageja (kannatanu) enese või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. jaanuari
  3. a otsus asjas nr 3-2-1-153-09, p 16.)
  4. Kui kinnisasja võõrandamise aluseks on vastastikune tehing (eeskätt ostu-müügileping), mis osutub tühiseks, peab ka kinnisasja võõrandaja restitutsiooni korral tema poolt tühise müügilepingu alusel saadu välja andma, kusjuures

§ 1034lg 3 kohaselt tuleb lepingupooltel nende poolt saadu välja anda samaaegselt.

See tähendab seda, et kohtuotsuse resolutsioonis kohustatakse ostjat kinnistusraamatu omandikande muutmise nõusoleku andmiseks, asja valduse tagastamiseks ja asjast saadud kasu väljaandmiseks üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui ostjale samaaegselt tagastatakse tema poolt makstud müügihind ning hüvitatakse sellelt saadud intressid (

§ 1032

lg 2 lause 1 ja § 1034 lg 3), samuti hüvitatakse asjale heauskselt tehtud kulutused (

§ 1033lg 2).

  1. Siiski on võimalik, et kehtetu on ka asjaõiguslik kokkulepe omandi üleandmiseks. Seejuures võivad võlaõiguslik müügileping ja asjaõigusleping osutuda kehtetuks samadel põhjustel (vt Riigikohtu erikogu
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 3-2-1-100-08, p 25). See on nii näiteks juhul, kui isik teeb ähvarduse või vägivalla (TsÜS § 96) mõjul nii kohustus- kui ka käsutustehingu. Samuti on TsÜS § 129 alusel tühine asjaõiguskokkulepe, mis on tehtud teise isiku nimel ilma esindusõiguseta, nt võltsitud volikirja alusel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-2-1-121-98).
  6. Kui kehtetu on asjaõiguslik kokkulepe kinnisomandi üleandmiseks, siis omandajal selle alusel omandiõigust ei teki. Sellisel juhul on kinnistusraamat materiaalselt ebaõige, st ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale (omanikuna on sisse kantud ebaõige isik). Kirjeldatud juhtumil saab kinnistu tegelik omanik AÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kinnistusraamatu kandest puudutatud isikutelt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Nõusolekut saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 järgi asendada kohtuotsusega. (Vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  7. veebruari
  8. a otsus asjas nr 3-2-1-140-07, p 16;
  9. veebruari
  10. a otsus asjas nr 3-2-1-121-05, p 20 ja
  11. septembri
  12. a otsus asjas nr 3-2-1-80-05, p 28).
  13. Juhul, kui tegelik omanik on kaotanud ka kinnisasja valduse, saab ta samaaegselt kinnistusraamatu kande parandamise nõudega (AÕS § 65 lg 1) esitada AÕS § 80 alusel vindikatsiooninõude, s.o asja omaniku nõude asja ebaseaduslikult valdava isiku vastu asja väljanõudmiseks omaniku valdusse.
  14. AÕS § 65 lg-st 1 ja AÕS §-st 80 tulenevad nõuded on kinnistu omanikul üldjuhul ka siis, kui kinnistusraamatu kanne on tehtud nn mittetehingu alusel, s.t näiteks juhul, kui kohustus- ja käsutustehingu on kinnisasja omaniku või tema esindajana esinedes teinud kõrvaline isik identiteedipettust kasutades.
  15. AÕS § 65 lg 1 ja § 80 alusel ei ole aga võimalik esitada nõuet isiku vastu, kes on omandanud kinnisomandi AÕS § 561 lg 1 alusel heauskselt.
  16. Kolleegium märgib, et eeltoodud käsitlus ei puuduta kannatanu muid võimalikke nõudeid rikkuja vastu, nt võimalikku kahju hüvitamise nõuet. IV
  17. Käesoleva otsuse punktides 10-23 toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 3 ja 6, § 362 p-st 2, TsMS § 669 lg 1 p-st 5 ja § 669 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium E. L.-i ja V. L.-i tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas nii Tallinna Ringkonnakohtu kui ka Pärnu Maakohtu otsused ja saadab asja tsiviilhagi osas uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule. A. V., G. L. ja E. S. süüditunnistamises ja karistamises kolleegium ringkonnakohtu otsust sisuliselt ei muuda, kuid jätab kohtuotsusest välja põhjenduse, mille kohaselt oli süüdistatavate toime pandud kelmus käsitatav nn kolmnurkkelmusena.
  18. Kuna ringkonnakohus otsustas kanda XXXXX XX kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse E. L.-i, tühistas ta maakohtu otsuse osas, millega oli XXXXX XX kinnistu jäetud tsiviilhagi tagamiseks aresti alla. Arvestades seda, et kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse XXXXX XX kinnistu kohta kinnistusraamatus tehtud omanikukande muutmise kohta, tuleb uuesti lahendada ka tsiviilhagi tagamise küsimus. Kolleegiumi hinnangul on käesolevas asjas põhjendatud alus arvata, et tsiviilhagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks (TsMS § 377 lg 1). On reaalne võimalus, et vältimaks kannatanute nõude rahuldamise korral selle täitmist, asuvad süüdistatavad juba eelnevalt oma vara varjama. Sellise ohu olemasolule viitab süüdistatavate varasem ebaseaduslik käitumine varalistes suhetes, mille eest nad ka käesolevas kriminaalasjas süüdi tunnistatakse.
  19. Maakohus jättis tsiviilhagi tagamiseks aresti alla XXXXX XX kinnistu, kuid seda mitte suuremas summas kui 1 150 000 krooni. Kolleegium märgib, et sellisel kujul ei ole kinnisasja arestimine õiguslikult täidetav. Tulenevalt KrMS § 142 lg-st 8 seisneb kinnisasja arestimine keelumärke kandmises kinnistusraamatusse. AÕS § 63 lg 2 kohaselt keelab keelumärge vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Seega "lukustab" keelumärge kinnistusraamatu kas täielikult või osaliselt (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  20. aprilli
  21. a määrus asjas nr 3-2-1-48-04, p 11). Kannete tegemise keelu ulatust ei ole võimalik piirata mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osaga. Seda juba seetõttu, et kinnistu väärtus ei ole püsivalt kindlaksmääratud suurus, mille muutumist seoses mingi kande tegemisega oleks võimalik täpselt hinnata.
  22. Hagi tagamise abinõud valides kordab kolleegium esmalt oma varasemat seisukohta, et TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  23. juuni
  24. a otsus asjas nr 3-1-1-22-07, p 9.4). TsMS § 378 lg 4 esimese lause järgi tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt märkinud, et kuivõrd hagi tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata kostjat rohkem, kui on vaja hagi rahuldava kohtuotsuse täitmiseks, siis piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  25. märtsi
  26. a määrus asjas nr 3-2-1-10-10, p 12;
  27. aprilli
  28. a määrus asjas nr 3-2-1-26-09, p 9 ja
  29. aprilli
  30. a määrus asjas nr 3-2-1-48-04, p 11). Seetõttu leiab kolleegium, et ka käesolevas asjas tuleb tsiviilhagi tagamiseks seada XXXXX XX kinnistule E. L.-i ja V. L.-i kasuks 1 150 000 krooni suurune kohtulik hüpoteek.
  31. Kolleegium on seisukohal, et lähtudes analoogia korras KrMS § 142 lg-te 2 ja 8 mõttest, võib hagi tagamise otsustuse täitmine kriminaalmenetluses ka kohtumenetluse staadiumis toimuda menetleja, s.o kohtu initsiatiivil. See tähendab ka seda, et kinnisasja suhtes mingi hagi tagamise meetme kohaldamise otsustanud kohus saadab oma lahendi kinnisasja asukoha järgsele kinnistusosakonnale täitmiseks sõltumata sellest, kas kannatanu on täitmiseks saatmist eelnevalt kohtult taotlenud või mitte. TsMS § 387 lg 2 teine lause, mille kohaselt saadab kohus hagi tagamise määruse registripidajale või muule asutusele või isikule täitmiseks üksnes hageja taotlusel, ei ole tulenevalt KrMS § 148 lg 8 mõttest kriminaalmenetluses kohaldatav. Seetõttu saadab kriminaalkolleegium käesoleva otsuse tsiviilhagi tagamist puudutavas osas ise registripidajale täitmiseks.
  32. Järgnevalt selgitab kolleegium seda, millal kohtuotsus A. V., G. L. ja E. S. süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas jõustub. KrMS § 408 lg 1 sätestab, et kohtuotsus või -määrus jõustub, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri eraldi süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist olukorras, kus kohtukaebementluse tulemusena leitakse, et isikute süüditunnistamine ja karistamine on seaduslik ning põhjendatud, kuid tsiviilhagi osas tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks madalama astme kohtule. Võttes aluseks KrMS § 2 p-s 4 ette nähtud pädevuse kehtestada menetluslikke reegleid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel, asub kriminaalkolleegium seisukohale, et kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka. Seda põhjusel, et tsiviilhagi uuel arutamisel puudub kohtul võimalus hakata uuesti käsitlema isiku süüküsimust, mille kohta on juba tehtud kõrgema astme kohtu jõustunud lahend. Sellises olukorras saab isikute süüditunnistamist ja karistamist vaidlustada üksnes teistmise korras, mistõttu tuleb kohtuotsus lugeda süüküsimust puudutavas osas jõustunuks. Ühtlasi ei anna tsiviilhagi uueks arutamiseks saatmine alust lükata edasi kohtuotsuse täitmist. Kõnealusel juhul ei ole kohaldatav analoogia KrMS § 410 lg-ga 2, mis sätestab, et kui kohtuotsuse peale on esitatud apellatsioon või kassatsioon ainult ühe süüdistatava suhtes, ei pöörata kohtuotsust täitmisele enne kohtuotsuse jõustumist ka teiste süüdistatavate suhtes. Nimelt tuleb arvestada, et ka juhul, kui kohtuotsuse peale on esitatud apellatsioon või kassatsioon ainult ühe süüdistatava suhtes, võib ringkonnakohtus tulenevalt KrMS § 331 lg-st 3 ja Riigikohus tulenevalt KrMS § 352 lg-st 6 laiendada kriminaalasja lahendamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta kaebuse esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Samas nagu eelnevalt märgitud, ei ole kohtul kriminaalasja üksnes tsiviilhagi osas uuesti arutades enam võimalik isiku süüküsimuse juurde naasta. Eelmärgitud põhjustel on kolleegium seisukohal, et kohtuotsus A. V., G. L. ja E. S. süüditunnistamise ja karistamise kohta jõustub käesoleva Riigikohtu otsuse tegemisega.
  33. Kannatanute valitud esindaja vandeadvokaat Rünno Roosmaa esitas Riigikohtule taotluse mõista A. V.-lt, G. L.-lt ja E. S.-lt KrMS § 186 lg 2 alusel V. L.-i kasuks välja 25 000 krooni kannatanu poolt advokaadist esindajale kassatsioonimenetluses osalemise eest makstud tasu katteks. Taotluse kohaselt on kannatanu esindajal kulunud oma ülesannete täitmiseks aega kokku vähemalt 20 tundi. Kolleegium märgib, et KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kuna Riigikohus teeb antud juhul KrMS § 361 p-s 6, mitte aga sama paragrahvi punktis 1 nimetatud lahendi, ei saa kassatsioonimenetluse kulude hüvitamisel kohaldada KrMS § 186 lg-t 2, mis võimaldaks kannatanul tekkinud kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise kohustuse panna süüdistatavatele, kelle huvides esitatud kassatsioonide alusel Riigikohus käesolevat asja menetles. KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks sama seadustiku § 361 punktides 2-7 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Samas on kolleegium seisukohal, et sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus, ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  34. veebruari
  35. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2;
  36. mai
  37. a otsus asjas nr 3-1-1-26-08, p 14 ja
  38. aprilli
  39. a otsus asjas nr 31-1-10-09, p 61). Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda. Selline järeldus tuleneb ühemõtteliselt ka KrMS § 185 lg-st
  40. Seega lasub kannatanul tekkinud kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise kohustus käesoleval juhul riigil. Kolleegium leiab, et 25 000 krooni ei ole kannatanu esindaja panust arvestades mõistliku suurusega tasu. Kannatanu esindaja osales üksnes Riigikohtu istungil ega esitanud isegi kirjalikku kassatsioonivastust. Seetõttu mõistab kolleegium riigilt kannatanule kassatsioonimenetluse kulude katteks välja 10 000 krooni. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.