← Eesti

3-1-1-119-09

Obsah (10)§ 294§ 288§ 74§ 296§ 298§ 392§ 831§ 56§ 5§ 83

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-119-09 Otsuse kuupäev 14. aprill 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

§ 294lg 2 p-de 1 ja 3 ning A.

V. süüdistuses

§ 294lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 18.

septembri

  1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-7969 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak, H. R. kaitsja vandeadvokaat Peeter Järv ja A. V. kaitsja vandeadvokaat Mall Saar, kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
  2. märts 2010, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Maakohtu
  4. mai
  5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  6. septembri
  7. a otsused A. V. ning H. R. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.
  8. Kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt.
  9. Prokuröri kassatsioon jätta rahuldamata.
  10. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Saar & Ko kasuks välja 960 (üheksasada kuuskümmend) krooni, sealhulgas käibemaks 160 (sada kuuskümmend) krooni, A. V.le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
  11. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. A. V. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 294lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning H.

R.

§ 294lg 2 p-de 1 ja 3 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

Süüdistuse kohaselt seisnes A. V.-le ja H. R.-le etteheidetav tegevus järgmises. 1.1

  1. märtsil,
  2. aprillil ja
  3. oktoobril 2005 võttis A. V. grupis Koidula tollipunkti tolliinspektorite A. K. ning E. V.-iga I.-nimeliselt isikult altkäemaksu 20 250 krooni. Vastutasuna lubasid tolliinspektorid
  4. ja
  5. märtsil ning
  6. septembril 2005 kahel kaubikul tollikontrollita toimetada Vene Föderatsioonist läbi Koidula piiripunkti Eesti Vabariiki kaubikute vineerseinte sisse peidetud suures koguses salasigarette. 1.2
  7. märtsist
  8. oktoobrini 2005 võttis A. V. korduvalt tolliinspektorite V. K., U. M.-i, T. P., K. K., A. L.-i, T. H., T. H., E. V.-i, A. K., G. K. ja H. R.iga J. O.-lt altkäemaksu kogusummas 236 000 krooni, mille eest võimaldati J. O. kauba takistamatu ja vajadusel tollikontrollita vedu Vene Föderatsioonist läbi Koidula piiripunkti Eesti Vabariiki. 1.3
  9. a augustist
  10. a oktoobrini võttis A. V. korduvalt grupis T. O., K. T., A. P., V. K., U. M.-i, T. P., K. K., A. L.-i, T. H., T. H., E. V.-i, A. K., G. K., A. M.-i ja R. E.-ga Koidula tollipunktis R. K.-lt ning Ge. K.lt suures ulatuses altkäemaksu, kogusummas 32 800 USA dollarit (406 720 krooni). Altkäemaksu eest lubasid tolliinspektorid R. ja Ge. K.-ga seotud Vene Föderatsiooni transiidiettevõtete veokid takistamatult ning vajadusel tollikontrollita Eesti Vabariigist läbi Koidula tollipunkti Venemaale. Raha anti tolliinspektoritele üle veokite juhtide poolt või E. V.-i vahendusel. 1.4
  11. a märtsist kuni septembrini võttis A. V. grupis tolliinspektorite A. K., T. H., G. K. ja E. V.-iga Koidula tollipunkti kaudu Eesti Vabariigi ning Vene Föderatsiooni ajutist kontrolljoont ületavate veokite juhtidelt altkäemaksu vähemalt 2000 krooni kuus, s.o kokku 14 000 krooni. Altkäemaksu eest võimaldasid tolliinspektorid veokite juhtidel läbida tollikontrolli puudulikult vormistatud dokumentidega. 1.5
  12. a juunis võttis A. V. grupis tolliinspektorite A. K. ja E. V.-iga A. V.-ilt ja N. K.-lt O. O. vahendusel altkäemaksu kogusummas 40 000 krooni. Vastutasuna võimaldasid tolliinspektorid Vene Föderatsioonist läbi Koidula piiripunkti tollikontrollita toimetada suures koguses salakaupa. 1.6 H. R., töötades Kagu Tolliinspektuuri Koidula tollipunkti tolliinspektori-teabetöötajana, s.o ametiisikuna

§ 288mõttes, võttis 5.

märtsist

  1. oktoobrini 2005 korduvalt grupis A. V., U. M.-i, T. P., K. K., A. L.-i, T. H., T. H., E. V.-i, A. K., G. K. ja V. K.-ga J. O.-lt altkäemaksu kogusummas 236 000 krooni. Altkäemaksu eest võimaldasid tolliinspektorid J. O. kauba takistamatu ja vajadusel tollikontrollita vedamise Vene Föderatsioonist läbi Koidula piiripunkti Eesti Vabariiki.
  2. Tartu Maakohtu
  3. mai
  4. a otsusega tunnistati A. V. süüdi

§ 294

lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ning teda karistati 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 4 kuud ja 26 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 aastat 1 kuu ja 4 päeva vangistust. Vastavalt

§-le 49 võeti A. V.lt 3 aastaks ära avalikus teenistuses töötamise õigus. Karistusseadustiku § 831 lg 1 alusel konfiskeeriti A. V.-lt solidaarselt V. K., U. M.-i, T. P., K. K., A. L.-i, T. H., T. H., E. V.-i, A. K., G. K. ja H. R.-ga altkäemaksuna saadud 236 000 krooni, solidaarselt T. O., K. T., A. P., V. K., U. M.-i, T. P., K. K., A. L.-i, T. H., T. H., E. V.-i, A. K., G. K., A. M.-i ning R. E.-ga altkäemaksuna saadud 406 720 krooni, solidaarselt A. K., T. H., G. K. ja E. V.-iga altkäemaksuna saadud 14 000 krooni ning solidaarselt A. K. ja E. V.-ga altkäemaksuna saadud 40 000 krooni. Sama otsusega tunnistati H. R. süüdi

§ 294lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning teda karistati vangistusega 2 aastaks.

Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 2 kuud ja 9 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 aasta 9 kuud ja 21 päeva vangistust, mis jäeti

§ 74lg-te 1 ning 3 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata.

Vastavalt

§-le 49 võeti H. R.-lt 3 aastaks ära avalikus teenistuses töötamise õigus. Karistusseadustiku § 831 lg 1 alusel konfiskeeriti H. R.-lt solidaarselt U. M.-i, T. P., K. K., A. L.-i, T. H., T. H., E. V.-i, A. K., G. K., V. K. ja A. V.-ga altkäemaksuna saadud 236 000 krooni. Tartu Maakohtu 19. juuni 2006. a otsusega tunnistati kokkuleppemenetluses

§ 294lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi süüdi A.

P., T. H., G. K., A. K., E. V., U. M., V. K., A. L., K. K., T. P., T. O., K. T., A. M. ning T. H.,

§ 294lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 298 lg 1 järgi R.

E.,

§ 296lg 2 p 1 järgi O.

O. ja

§ 298lg 2 järgi J.

O., V. J., Ge. K., R. K., A. V. ning N. K. Kohtuotsus jõustus

  1. juunil
  2. Samuti tunnistati J. O. Tartu Maakohtu
  3. mai
  4. a otsusega kokkuleppemenetluses süüdi

§ 392lg 1 ja § 226 lg 2 järgi, milline otsus jõustus 29.

mail

  1. 2.1 Maakohus leidis, et A. V. süüdistus 236 000 krooni altkäemaksu võtmises on tõendatud J. O. ütlustega. Raha maksmise tõttu ei kontrollitud piiri ületamisel tema kaubikutes veetavaid esemeid. Ka tunnistaja T. H. kinnitas, et J. O. maksis, kuna soovis kiiresti üle piiri pääseda. Altkäemaksuna saadud raha jaotati vahetuses töötanud tolliinspektorite vahel. Ühel korral andis T. H. J. O.-lt saadud summast 600-700 krooni H. R.-le. Ka V. K., E. V.-i ja K. K. ütlustest nähtub, et teiste isikute hulgas osales kauba kontrollimisel H. R.. U. M. rääkis, et ta maksis J. O.-lt saadud rahast ühel korral 500 krooni H. R.-le. Ka T. H. väitis, et ta viis ühel korral altkäemaksuna saadud rahast 500 krooni H. R.ile just seetõttu, et viimane osales kauba kontrollimisel. Eeltoodut kinnitab jälitustegevuse protokoll, millest nähtuvalt sai H. R. J. O. antud raha A. V. käest. 2.2 Altkäemaksu võtmine R. ja Ge. K.-lt on tõendatud R. K. kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana antud ütluste ja ütluste olustikuga seostamise protokolliga. Lisaks nähtub T. H. räägitust, et R. ja Ge. K. ettevõtete sõidukeid peale viimaste poolt tehtud ettepanekut altkäemaksu andmiseks enam ei kontrollitud. Altkäemaksuna saadud summade jagamises osales ka A. V. Samasisulisi ütlusi andsid tunnistajad E. V. ja V. K. 2.3 Tunnistaja T. H. ütluste kohaselt võeti piiri ületavate veokite juhtidelt raha, kui sõidukil või koormal esinesid puudused. Tunnistajad K. K., T. H. ja E. V. selgitasid, et saadud summad jagati vahetuse lõppedes, millisel viisil sai raha ka A. V. 2.4 A. V.-ilt ja N. K.-lt O. O. vahendusel altkäemaksu võtmine on kindlaks tehtud altkäemaksu andjate ja vahendaja ütluste alusel. 2.5 Kuigi ülejäänud kohtulikul arutamisel ülekuulatud tunnistajate, v.a Terje Vako, ütlused on üldsõnalised või ei mäletanud need isikud enam asetleidnud sündmusi, möönsid nad, et tolliinspektoritele maksid raha tolli läbivad autojuhid, J. O. ja R. K.. 2.6 Maakohtu hinnangul ei ole A. V.le esitatud süüdistus, mis seisnes
  2. märtsil,
  3. aprillil ja
  4. oktoobril 2005 Igori-nimeliselt isikult altkäemaksu võtmises, usaldusväärselt tõendatud. 2.7 A. V. oli Koidula tollipunkti inspektorina ametiisik, sest talle olid pandud järelevalveülesanded, ta omas ametiseisundit ja oli ühtlasi võimuesindaja. Süüdistataval oli õigus vastu võtta teistele isikutele kohustuslikke otsuseid ja teha toiminguid. Süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemisega jättis A. V. täitmata ametijuhendis sätestatud kohustused. Ka H. R. oli Koidula tollipunktis esmalt vaneminspektori ja seejärel vanemspetsialistina töötades ametiisikuks, sest tal oli ametiseisund ning talle olid ametijuhendist nähtuvalt pandud järelevalveülesanded. H. R.-il oli õigus võtta vastu teistele isikutele kohustuslikke otsuseid ja teha selleks toiminguid. Kuritegude toimepanemisega jättis süüdistatav täitmata ametijuhendist tulenevad kohustused. 2.8 Maakohus asus seisukohale, et A. V.-t tuleb karistada reaalse vangistusega, sest tema poolt toimepandud esimese astme kuriteod seisnesid pikema ajavahemiku jooksul riigiametniku aususe kohustuse rikkumises. Samuti oli süüdistatav kuritegelikult aktiivne ja keskne isik. Tema suhtumist toimepandud süütegudesse iseloomustab ilmekalt jälitustoimingutega kogutud teave, millest nähtuvalt püüdis süüdistatav takistada kohtueelse uurimise läbiviimist ja kriminaalmenetluses tõe tuvastamist. 2.9 Kohus leidis, et vastavalt

§ 831

lg-le 1 tuleb süüdistatavatelt solidaarselt ülejäänud toimepanijatega konfiskeerida altkäemaksuna saadud rahasummad.

  1. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav A. V., tema kaitsja vandeadvokaat Mall Saar ja H. R.i kaitsja vandeadvokaat Peeter Järv. A. V. kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud karistuse osas ja paluti mõista kergem karistus. H. R.-i kaitsja ja A. V. apellatsioonides taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.
  2. Tartu Ringkonnakohtu
  3. septembri
  4. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt A. V.-le mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, mõistes A. V.-le

§ 294lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi karistuseks 3 aastat vangistust.

Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 4 kuud ja 26 päeva. Vastavalt

§ 74

lg-le 1 jäeti karistus 3-aastase katseajaga osaliselt, s.o 2 aastat 7 kuud ja 4 päeva, tingimisi täitmisele pööramata. Karistusseadustiku § 74 lg 2 alusel mõisteti koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud ja 26 päeva vangistust, mis loeti seoses eelvangistuses viibitud ajaga kantuks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Tunnistajate A. P., G. K., T. H., A. K., V. K., U. M.-i, A. L.-i, K. K., T. P., T. H., R. E., T. O., K. T., A. M.-i, J. O., E. V.-i, A. V.-i, N. K. ja O. O. ütlused on lubatavaks tõendiks. Loetletud isikute suhtes ei kehtinud KrMS § 66 lg-s 2 sätestatud piirang, kuigi nad kuulati teises kriminaalasjas üle kahtlustatavatena ja tunnistati kokkuleppemenetluses süüdi. Käesolevas kriminaalasjas aga kuulati nad üle tunnistajatena, järgides KrMS §des 287-289 sätestatud nõudeid ja neid hoiatati vastutusest

§-de 318 ning 320 järgi. Pelgalt asjaolu, et nad andsid varasemalt ütlusi kahtlustatavatena, ei muuda nende räägitut tõendina ebausaldusväärseks, vaid nende ütlusi tuleb kõrvutada teiste tõenditega. Seda on maakohus ka teinud. Samuti nähtuvad vaidlustatud otsusest asjaolud, millised tõendatuks loeti ja tõendid, millele A. V. ja H. R.-i süüdimõistmine rajati. Ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis seaksid tunnistajate ütluste õigsuse kahtluse alla. 4.2 Maakohtuga ei saa nõustuda selles, et A. V.l oli kuritegude toimepanemises keskne roll. Nimelt ei nähtu vaidlustatud otsusest, millistele tõenditele selline seisukoht rajaneb. Näiteks ei viibinud süüdistatav kohtumisel, kus sõlmiti R. ja Ge. K.-ga kokkulepe altkäemaksu andmiseks ning võtmiseks. Autojuhtidelt, kelle veostel esines puudusi, võtsid tollitöötajad altkäemaksu omal initsiatiivil, mitte süüdistatava korraldusel. Ka O. O.-ga seotud kuriteo puhul ei olnud A. V. süüteo keskseks isikuks. Oluline on seegi, et lisaks A. V.-le ja H. R.-le on Koidula piiripunktis toimepandud altkäemaksu võtmises ja andmises süüdi tunnistatud veel 22 isikut ning karistatud neid vangistusega, mis on jäetud tingimuslikult täitmisele pööramata või on seda tehtud vaid osaliselt. Süüdistatava käitumises ei tuvastatud asjaolusid, mis tingiksid temale raskema karistuse mõistmise. Ka ei ole maakohus piisavalt arvestanud, kuidas mõjutab karistus süüdlast edasiselt hoiduma kuritegude toimepanemisest. Apellatsioonikohtu hinnangul on see võimalik ka süüdistatava vabaduses viibimise korral. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak, A. V. kaitsja vandeadvokaat M. Saar ja H. R.-i kaitsja vandeadvokaat P. Järv. 5.1 Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist A. V.-le mõistetud karistuse osas ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist samale kohtule. Prokuröri seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 5.1.1 Põhjendatud on A. V.-le reaalse vangistuse mõistmine, kuivõrd

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Süüdistatav rikkus pikema aja jooksul riigiametniku aususe kohustust, pannes toime esimese astme kuriteo. Samuti oli ta selle toimepanemisel keskne isik. Viimane asjaolu tuleneb süüdistuse sisust ja laadist. Tunnistaja J. O. kinnitas, et just A. V. tegi temale ettepaneku altkäemaksu andmiseks. 5.1.2 Süüdistatava puhul ei esine erandlikke asjaolusid, mis kergendaksid karistust või annaksid aluse vabastada ta tingimuslikult karistuse kandmisest. Maakohus põhjendas, miks ei võimalda toimepandud kuritegude tehiolud ja süüdlase isik karistusest tingimisi vabastamist. Need järeldused on veenvad ja kooskõlas varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega. 5.1.3 Vastavalt

§-le 56 tuleb karistus individualiseerida, arvestades eeskätt toimepanija süü suurust. Kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud isikutele esitatud süüdistuste raskus oli erinev ja maht väiksem. Samuti esines kokkuleppemenetluses süüditunnistatute puhul kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus. Fakt, et süüdistatav on kohtumenetluse vältel viibinud pikemat aega vabaduses, ei saa evida suuremat tähendust, kui süü suurus. 5.1.4 Ringkonnakohus ei ole piisavalt põhistanud, milliseid materiaalõiguse norme maakohus karistuse mõistmisel eiras. Samaaegselt leiti vaidlustatud otsuses, et süüdistatav pani toime esimese astme kuriteo ja tema tegevus on olulisel määral etteheidetav. Ka õiguskorra kaitsmise huvid eeldavad, et selliste kuritegude toimepanemise eest mõistetakse isikule raske karistus. 5.2 A. V. kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.2.1 Ringkonnakohus pole andnud hinnangut A. V. puhtsüdamliku ülestunnistuse tõendina lubatavusele ja jälitustoimingute protokollide kui A. V.-t süüstavate tõendite usaldusväärsusele. Nende sisu ei vasta protokollide koostamise aluseks olevate salvestiste tekstidele. Üks jälitustoimingute protokollidest on koostatud

  1. juulil 2006, s.o peale kohtueelse menetluse lõpuleviimist ja süüdistuse esitamist. Apellandi sellesisulistele väidetele vastamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. 5.2.2 Kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlused ei saa vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 olla kriminaalasjas tõendiks, kuna need isikud olid sama menetluse raames eelnevalt kahtlustatavad ja seega olemuslikult A. V. kaassüüdistatavad. Ringkonnakohus märkis ekslikult, et tegemist on erinevate kriminaalasjadega. Ülekuulamisel ei olnud enamus tunnistajatest võimelised andma ütlusi ilma, et oleks avaldatud nende kohtueelses menetluses antud ütlusi. Ütluste avaldamine toimus KrMS § 289 alusel, mis reguleerib tunnistaja varasemate ütluste avaldamist. Kohtuotsustes loetletud isikud varem tunnistajana ütlusi ei andnud, millest tulenevalt on nende kohtuistungil antud ütlused tõendina lubamatud. G. K., T. H. ja A. K. puhul pole kohtuistungi protokollis konkretiseeritud, millises ulatuses nende varasemaid ütlusi avaldati. 5.2.3 Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et tunnistajate ütlused ei haaku teiste tõenditega. Eriti ilmne on see aga J. O. puhul. Ükski tollideklaratsioon ei kinnita, et A. V.-l oli selle tunnistajaga kokkupuuteid. R. ja Ge. K.-lt altkäemaksu võtmise puhul jääb ringkonnakohtu otsuse pinnalt ebaselgeks, millised tõendid kuriteo toimepanemist tõendavad. Ka veokite juhtidelt altkäemaksu võtmise osas pole tunnistajad andnud ütlusi selle kohta, et A. V. nendelt raha sai. O. O.-ga seotud kuriteo puhul on samuti tegemist sõna-sõna vastu olukorraga. Kõnealuste tegude osas on jäänud kõrvaldamata kahtlused, mis tulnuks tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega rajaneb süüdimõistev kohtuotsus ebausaldusväärsetel tõenditel, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. 5.3 H. R.-i kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist samale ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 5.3.1 Prokurör eraldas
  2. juuni
  3. a määrusega 24 süüdistatavaga kriminaalasjast A. V. ja H. R.-i suhtes materjalid, sõlmis ülejäänud süüdistatavatega kokkulepped ning need isikud tunnistati Tartu Maakohtu
  4. juuni
  5. a otsusega kokkuleppemenetluses süüdi. Kriminaalasja materjalide eraldamine oli vastuolus KrMS § 239 lg 2 p-ga 3, sest A. V. ja H. R. kokkuleppemenetlusega ei nõustunud. See rikkumine tõi kaasa olukorra, kus H. R.-i süüstavad tõendid, s.o tunnistajate ütlused, saadi lubamatul viisil. Kaitsja hinnangul on tegemist sama kriminaalasjaga. Eraldatud kriminaalasjas uusi tõendeid ei lisandunud ja ka süüdistusaktis sisalduv kuritegude kvalifikatsioon ning faktilised asjaolud jäid samaks. Nendel põhjustel on ebaseaduslik lugeda H. R.-i süü tõendatuks nn "tunnistajate" ütlustega. Seejuures on T. H. kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldatud vastuolus KrMS § 289 lg 1 nõuetega. 5.3.2 Kohtud on tõendina käsitanud
  6. juuli
  7. a jälitustegevuse protokolli ja salvestist, kuid ringkonnakohus jättis need omavahel võrdlemata, rikkudes kriminaalmenetlusõigust. Kõnealune protokoll on koostatud peale H. R.ile süüdistuse esitamist, mille tõttu pole see tõend lubatav. Lisaks on selles sisalduvad menetleja tõlgendused meelevaldsed ja eksitavad. Jälitustegevuse käigus saadud salvestist kuulati ka maakohtu istungil, kuid sellest ei olnud arusaadav, kes ja mida rääkis. Samuti ei kattu ülejäänud salvestiste tekstid jälitusprotokollidesse kantud teabega. Maa- ja ringkonnakohus jätsid need küsimused tähelepanuta. 5.3.3 Kriminaalasja materjalide eraldamisega rikkus prokurör H. R.i kaitseõigust, sest kohus pidanuks kõikide süüdistatavate tegudele andma karistusõigusliku hinnangu samas menetluses.
  8. H. R.-i ja A. V. kaitsjate kassatsioonidele esitatud vastuses leiab ringkonnaprokurör Ü. Hõrak, et kaebuste rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus märkis põhjendatult, et tunnistajate ütlused on lubatavaks tõendiks. Kriminaalasjade eraldamisega ei rikutud süüdistatavate õigusi, sest neil oli võimalik kõiki tunnistajaid kohtuistungil vahetult küsitleda. Arvestades süüdistatavate suurt hulka ja vajadust lahendada kriminaalasi mõistliku aja jooksul, ei ole alust käsitada materjalide eraldamist põhjendamatuna. Kirjeldatud seisukohta on väljendatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. aprilli
  10. a otsuses kriminaalasjas nr 31-1-10-
  11. Alusetud on kaitsjate väited, nagu ei oleks ringkonnakohus otsust küllaldaselt põhistanud ega apellatsioonides toodud seisukohti analüüsinud.
  12. Prokuröri kassatsioonile esitatud vastuses peab A. V. kaitsja vandeadvokaat M. Saar kaebust põhjendamatuks, märkides kokkuvõtlikult, et ringkonnakohus arvestas õigesti kriminaalasjas selliste asjaolude puudumist, mis tingiksid süüdistatavale raskema karistuse mõistmise võrreldes teiste süüdimõistetutega. Alusetu on seisukoht, nagu olnuks A. V.-l kuritegude toimepanemises keskne roll. Ebaõige on kassatsioonis märgitu, et teistele isikutele esitatud süüdistused olid erinevad või nende maht oli väiksem. Kõigi A. V.-le süüksarvatavate kuritegude puhul olid kaastäideviijateks ka E. V. ja A. K. ning nende süüdistuste maht oli isegi suurem. Lisaks mõisteti E. V. ja A. K. süüdi kuriteos, milles maakohus A. V. õigeks mõistis. Vabastades süüdistatava tingimuslikult karistuse kandmisest, toimis ringkonnakohus seaduslikult ja kooskõlas

§-s 74 sätestatuga. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2010. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Riigikohtu kriminaalkolleegium võtab esmalt seisukoha kaitsjate kassatsioonides tõstatatud väidete osas. Selleks tuleb anda hinnang kriminaalasjade eraldamise seaduslikkuse (I), süüdistatavate kaitseõiguse võimaliku rikkumise ja tunnistajate ütluste tõendina lubatavuse kohta (II). Seejärel on vaja analüüsida jälitustoimingute teel saadud tõendite lubatavuse ja usaldusväärsusega seonduvat (III). Ühtlasi käsitleb kolleegium kassatsioonide piiride väliselt süüdistatavatelt altkäemaksuna saadud raha konfiskeerimise põhjendatust (IV). Sõltuvalt kaitsjate kassatsioonidele antavast hinnangust on järgmisena võimalik lahendada prokuröri kaebuses sisalduv taotlus (V) ja kujundada seisukoht kassatsioonimenetluse tulemuste kohta (VI). Viimaks lahendab kriminaalkolleegium A. V. kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks (VII). I 10. H. R.i kaitsja leiab, et kriminaalasjade eraldamine ja ülejäänud süüdistatavate kohtuasja arutamine kokkuleppemenetluses toimus vastuolus KrMS § 239 lg 2 p-s 3 sätestatuga, sest kohus pidanuks andma kõikide süüdistatavate tegudele karistusõigusliku hinnangu sama menetluse raames. Vastuseks sellele seisukohale märgib kriminaalkolleegium järgmist. 11. Süüdistusaktis heidetakse A. V.-le ja H. R.-le ette kuritegude ühist toimepanemist koos osade varasemalt süüditunnistatud isikutega. Kõnealused süüteod seisnesid korduvas grupilises altkäemaksu võtmises. Lisaks süüdistatakse A. V.-t altkäemaksu võtmises suures ulatuses. Jõustunud kohtuotsusega on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud ka isikud, kes A. V.-le ja H. R.-le altkäemaksu andsid või seda vahendasid. Kriminaalasjade eraldamist põhjendas prokurör 12. ja 13. juunil 2006 koostatud määrustes sellega, et erinevalt ülejäänud süüdistatavatest ei nõustunud A. V. ning H. R. kriminaalasja lahendamisega kokkuleppemenetluses, mille tõttu peeti vajalikuks juba kokkuleppe sõlminud isikutele tagada õigus oma kohtuasja arutamisele mõistliku aja jooksul. Seejuures võeti arvesse ka süüdistusasja mahtu, keerukust ja süüdistatavate suurt hulka ning osutati ühtlasi menetlusökonoomia põhimõttele ja asjaolule, et materjalide eraldamine ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ega objektiivsust (VI kd, lk 1466-1469). 12. Vastavalt KrMS § 216 lg-le 2 võib kriminaalasja eraldada uude toimikusse, kui see ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Riigikohtu varasemas praktikas on nimetatud sätet tõlgendades asutud seisukohale, et vältida tuleb ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes (vt Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000. a otsus asjas nr 3-1-2-1-00, p 13) ning eriti põhjalikult tuleb eraldamist kaaluda nendel juhtudel, mil kriminaalasjad on eelnevalt ühendatud ühiseks menetluseks just seetõttu, et isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses, sest just nende, loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamisega, võivad lõppkokkuvõttes menetlejail kaasneda tõendamisraskused, süüdistatavatel aga tõsised põhiõiguste riived (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-16-07, p 9). Seega tuleb menetlejal kriminaalasjade eraldamise põhjendatuse üle otsustamisel eelkõige hinnata, kas asjas esineb sellist laadi objektiivseid takistusi, mis ei võimalda ülejäänud süüdistatavate suhtes kriminaalasja edasist menetlemist. Taoliseks takistuseks on varasemas kohtupraktikas loetud näiteks süüdistatava kõrvalehoidumist kriminaalmenetlusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-16-07, p 10) või ka süüdistatava rasket haigestumist, mis ei võimalda tal kriminaalasja edasisest menetlemisest osa võtta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-84-09, p 8). 13. Kriminaalkolleegiumi hinnangul võimaldab kriminaalasjade eraldamise määrustes märgitu tõdeda, et nendest ei nähtu tegelikkuses ühegi objektiivse takistuse olemasolu, mis välistanuks kriminaalasja edasise arutamise kõigi süüdistatavate suhtes sama menetluse raames. Järelikult ei esinenud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevat õiguslikku alust, mis oleks kaasa toonud vältimatu vajaduse materjalide eraldamiseks A. V. ja H. R.i suhtes. Viimatinimetatud isikute süüdistuste eraldamisega eirati KrMS § 216 lg 2 nõudeid ja selle normi rakendamise pinnalt välja kujunenud kohtupraktikat. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et süüdistatavate paljususe korral reguleerib üldmenetluselt lihtmenetlusele üleminekut erinormina ka KrMS § 239 lg 2 p 3, mille kohaselt ei kohaldata kokkuleppemenetlust mitme süüdistatavaga kriminaalasjas, kui vähemalt üks süüdistatav kokkuleppemenetluse kohaldamisega ei nõustu. Riigikohtu varasemas praktikas on kõnealust sätet kohaldades leitud, et kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas ei nõustu mõned süüdistatavatest kokkuleppemenetlusega, peab sellele edasise kriminaalmenetluse raames järgnema kõigi süüdistatavate suhtes maksimaalselt võimalike menetlusseaduses sätestatud garantiide tagamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-16-07, p 11). Sellest tulenevalt peab menetleja kokkuleppemenetluse kohaldamist välistavate õiguslike aluste esinemise korral lahendama kriminaalasja üldmenetluses või mõnes muus lihtmenetluses, mitte aga eraldama materjale nende süüdistatavate suhtes, kes kokkuleppemenetlusest keeldusid. Seega oli A. V. ja H. R.-i süüdistuste ülejäänud kriminaalasjast lahutamine vastuolus mitte ainult KrMS § 216 lg-s 2 sisalduva kriminaalasjade eraldamise üldpõhimõttega, vaid ka KrMS § 239 lg 2 p-s 3 ette nähtud kokkuleppemenetluse kohaldamise spetsiifiliste eeldustega. 14. Kriminaalkolleegium märgib, et KrMS § 216 lg-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sätestatud nõuete näol ei ole tegemist pelgalt formaalsete keeldudega, vaid kõnealused normid on suunatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte realiseerimisele. Nõudes sama teo toimepanemises süüdistatavate isikute kriminaalasja arutamist ühes menetluses, lähtuvad osutatud kriminaalmenetlusõiguse sätted ühelt poolt arusaamast, et kuna kaassüüdistatavate puhul on õigusliku hindamise objekt - kuriteo tunnustega tegu kokkulangev, siis tuleb nende süüdistusasja arutada viisil, mis tagab süüküsimuse lahendamise sama kohtukoosseisu poolt. KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid oma siseveendumuse kohaselt. Kaassüüdistatavate teo arutamisel erinevate kohtute poolt erinevates menetlustes võib seega tekkida näiteks olukord, kus ühe jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud tegu, mille süüdistatav pani toime koos teiste isikutega, aga hilisema kohtuotsusega leitakse nende teiste isikute suhtes, et sellist tegu toime pandud ei ole. Teisalt tuleb isikule, kelle tegudele hinnang antakse, tagada võimalus realiseerida Põhiseaduse § 24 lg-s 2 sätestatud õigus olla oma kohtuasja arutamise juures, esitada tõendeid ja väiteid kuriteosündmuse ja süü kohta ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6 (3

  1. c)ja (3
  2. d)sätestatud õigusi (vt Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000. a otsus asjas nr 3-1-2-1-00, p 12). Kaassüüdistatava jaoks, kelle süüdistus on ülejäänud kriminaalasjast eraldatud, ei ole loetletud õiguste kasutamine täiel määral võimalik. Kolmandaks ei tohi jätta tähelepanuta, et KrMS § 216 lg-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 ette nähtud nõuete eesmärk on vältida senises menetluses süüdistatavaks olnud isiku ülekuulamist uues menetluses tunnistajana. Eeltoodust järeldub, et kriminaalasjade eraldamisele kehtestatud piirangute sisuline ülesanne on kindlustada õiglane kohtulik arutamine. 15. Puutuvalt kriminaalasja eraldamise määruste põhjendustesse peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist. Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kriminaalmenetluses kohtueelse menetluse toimetamine selleks määratud ametiisikute poolt on vaieldamatult riigivõimu teostamine, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Täitevvõimu osana ei ole uurimisasutuse ametnikul ja prokuröril pädevust algatada asjassepuutuva normi põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust. Seega on kohtueelset menetlust toimetav ametiisik seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Mõistagi on ka uurimisasutuse ametnik ja prokurör vajadusel õigustatud kohaldatavat õigusnormi tõlgendama ega pea seda tehes piirduma vaid normi grammatilise tõlgendamisega. Tõlgenduse eesmärgiks saab aga eeskätt olla seaduse teksti tähenduse leidmine. Käesolevas kriminaalasjas on prokurör kriminaalasja eraldamise määrustes viitega süüdistatavate õigusele kohtuasja arutamisele mõistliku aja jooksul ja menetlusökonoomia põhimõttele mitte KrMS § 216 lg-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sisalduvaid norme tõlgendanud, vaid selle asemel põhjendanud nende järgimata jätmise otstarbekust. Selline teguviis väljub ilmselgelt õiguse tõlgendamise piiridest ega ole seetõttu kooskõlas PS § 3 lg 1 esimesest lausest johtuva nõudega teostada riigivõimu seaduse alusel. 16. Eeltoodud põhjustel nõustub kriminaalkolleegium kaitsjaga selles, et kohtueelses menetluses A. V. ja H. R.-i suhtes kriminaalasja materjalide eraldamisel ning nende süüdistusasja lahendamisel eraldi ülejäänud toimepanijatest ei järgitud kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. II 17. Kassaatorite hinnangul kaasnes kriminaalasjade eraldamisega nende jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud isikute, kes käesolevas kriminaalasjas kuulati üle tunnistajatena, ütluste tõendina kasutamise lubamatus. A. V. kaitsja märgib, et sellisel viisil kohtuistungil ristküsitluse käigus saadud ütlused ei saa KrMS § 66 lg 2 kohaselt tõendiks olla. Samuti avaldati kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, eirates KrMS § 289 nõudeid, kuna kõnealuses sättes reguleeritakse tunnistaja, mitte aga varasema menetluse raames kahtlustatava staatuses ütlusi andnud isiku räägitu avaldamist. H. R.i kaitsja osutab sellelegi, et kriminaalasjade eraldamise tulemina rikuti süüdistatava kaitseõigust, kuivõrd seeläbi andsid endised kaassüüdistatavad ütlusi tunnistajatena. Vastuseks nendele seisukohtadele sedastab kriminaalkolleegium järgmist. 18. Käesoleva otsuse punktis 16 tõdes kolleegium, et A. V. ja H. R.-i süüdistuste eraldamisel ei järgitud kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid. Samas ei ole kriminaalasjade eraldamisega kaasnenud rikkumine enam kõrvaldatav, sest ülejäänud toimepanijate suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus enne käesoleva kohtuasja arutamise algust. Seetõttu on võimalik üksnes hinnata, missugused õiguslikud järelmid kõnealuse minetusega kaasnevad. 19. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on asutud seisukohale, et kriminaalasja eraldamisel esialgsest menetlusest ühe kaassüüdistatava suhtes ei ole see menetlus enam tema vastu suunatud, millest johtuvalt ei saa endine kaassüüdistatav põhiasjas olla enam süüdistatav. Kuna kaassüüdistatavat ei ole võimalik käsitada tõendiallikate iseseisva liigina (tõendiallikana sui generis), siis on teda eraldatud kriminaalasjas võimalik käsitada üksnes tunnistajana (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-84-09, p 7). Tunnistajana käsitatava isiku suhtes kehtivad ka tunnistaja õiguslikku staatust puudutavad reeglid, mis tähendab muuhulgas seda, et KrMS §-s 291 loetletud aluste olemasolul on lubatav kohtuistungil avaldada isiku poolt varem kohtueelses menetluses antud ütlusi. Eelöeldut silmas pidades ei tulene kriminaalmenetluse seadustikust keeldu kuulata kohtulikul arutamisel tunnistajana üle isikut, kes on varem olnud süüdistatav või kahtlustatav ega avaldada tema eeluurimisel antud ütlusi, kui selleks esinevad seadusest tulenevad alused. Sellest arusaamast lähtuvalt ei ole põhjendatud ka A. V. kaitsja seisukoht, nagu välistaks kahtlustatavana või süüdistatavana kohtueelsel uurimisel ütlusi andnud isiku räägitu avaldamise kohtuistungil see, et sama isik on hilisema menetluse raames sattunud tunnistaja rolli. 20. Kriminaalkolleegiumi täiskogu täpsustab siiski endise kaassüüdistatava menetlusseisundiga seonduvat ja märgib, et tema samastamine tavalise tunnistajaga on väär olukorras, kus selline isik peab andma tunnistajana ütlusi endiste kaassüüdistatavate kriminaalasjas. Kuigi kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei võimalda eraldatud kriminaalasjas käsitada varasemat kaassüüdistatavat tõendiallikana muul viisil kui tunnistaja rollis, ei saa jätta tähelepanuta, et selle uue kriminaalmenetluse objektiks on sama kuriteo tunnustega tegu, mille toimepanemises ka teda eelnevalt süüdistati. 21. Kaassüüdistatavate kriminaalasja ühes menetluses arutamise korral on kõigile süüdistatavatele võrdselt kindlustatud KrMS § 34 lg-s 1 sätestatud õiguste realiseerimine, sh õigus keelduda ütluste andmisest. Enese mittesüüstamise privileeg (nemo tenetur se ipsum accusare) kui põhiõigus sisaldub PS § 22 lg-s 3, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Süüteomenetluse raames tähendab eelöeldu, et keegi ei ole kohustatud ennast süüdi tunnistama, aitama kaasa enda poolt toimepandud süüteo tõendamisele või muul viisil tegema menetlejaga koostööd enda vastu. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väljendatud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni 6. artikli 1. lõike nõuetele vastava õiglase menetluse keskne osa, mis on tihedalt seotud 6. artikli 2. lõikes sätestatud süütuse presumptsiooniga (vt nt 21. detsembri 2000. a otsus asjas Quinn vs. Iirimaa, p 40). Eeltoodust lähtuvalt on üldiste menetlusreeglite kohaselt välistatud olukord, kus kedagi süüdistatavatest saab kriminaalvastutusele võtmise ähvardusel sundida ütlusi andma kaassüüdistatavate vastu nii, nagu see on

§-de 318 ja 320 alusel võimalik tunnistaja puhul. Kolleegiumi arvates puudub seetõttu igasugune mõistlik põhjus, miks peaks kriminaalasjade formaalne eraldamine ja kohtuotsuse varasem tegemine mõne kaassüüdistatava suhtes endaga kaasa tooma tema menetlusseisundi sedavõrd olulise muutumise ja nemo tenetur se ipsum accusare põhimõttest kõrvalekaldumise, et edasiselt tekib tal hilisemas menetluses tunnistajana sama kuriteo tehiolude osas ütluste andmise kohustus. Seega on varasema kaassüüdistatava menetlusseisund tunnistajana eriline, mis tähendab, et ta ei saa olla kriminaalvastutuse subjektiks

§-de 318 ja 320 mõttes ka olukorras, kui ta keeldub KrMS §-des 71-73 loetlemata juhtudel ütluste andmisest. Viimane tähendab ühtlasi, et endise kaassüüdistatava menetlusseisund ei tohi tunnistaja rolli sattumisega olemuslikult muutuda. Talle laieneb hilisema menetluse raames kohustus ilmuda menetleja kutsel, osaleda menetlustoimingus ning alluda menetleja korraldustele, kuid samaaegselt peab sellisele isikule olema tagatud süüdistatava olemuslik õigus ütluste andmisest keelduda. Kohtulikul arutamisel tuleb seetõttu endisest kaassüüdistatavast tunnistaja rakendamisel järgida küll KrMS §-s 280 sätestatud nõudeid, kuid puudub alus tema kriminaalvastutuse eest hoiatamiseks sama paragrahvi

  1. lõike kohaselt. Erinevalt tavalise tunnistaja hoiatamata jätmisest on tegemist erandliku olukorraga, mille puhul ei too KrMS § 280 lg 4 nõuete järgimata jätmine kaasa ütluste lubamatust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-72-07, p 8 ja
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-75-09, p 7). Kriminaalkolleegium märgib, et eelkirjeldatud põhimõtted kehtivad ka neil juhtudel, mil kriminaalasjade eraldamiseks esinesid objektiivsed põhjused.
  6. Käesolevas kriminaalasjas andsid A. P., G. K., T. H., A. K., V. K., U. M., A. L., K. K., T. P., T. H., R. E., T. O., K. T., A. M., J. O., E. V., A. V., N. K. ja O. O. kohtulikul arutamisel ütlusi tunnistajatena ning neid hoiatati vastavalt

§-dele 318 ja 320 kriminaalvastutusest. Kõik need isikud olid kriminaalasjade eraldamisele eelneval ajal A. V. ja H. R.-i suhtes käsitatavad kaassüüdistatavatena ning nende ütlustele rajanevad olulises ulatuses ka A. V. ja H. R.-i süüdimõistvate kohtuotsuste järeldused. Nagu eelnevalt märgitud, ei esinenud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid aluseid, mis oleksid vältimatult tinginud kriminaalasjade eraldamise ja nende isikute asetamise tunnistaja rolli hilisema üldmenetluse raames. Ühtlasi puudus vajadus tunnistajate kriminaalvastutuse eest hoiatamiseks, sest ütlusi anti faktiliste asjaolude kohta, mille pinnalt nad ise eelnevas menetluses süüdi tunnistati. Need asjaolud kogumis on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kuivõrd süüdimõistvad kohtuotsused rajati kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tulemina saadud tunnistajate ütlustele, kelle kriminaalvastutuse eest hoiatamiseks puudus alus ja kassatsioonimenetluses pole võimalik neid rikkumisi kõrvaldada, tuleb vaidlustatud kohtuotsused tühistada ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. Seetõttu ei asu kriminaalkolleegium edasiselt analüüsima kaitsjate väiteid, milles kritiseeritakse kohtuotsuseid nende põhistatust ja ülejäänud tõenditele antud hinnangut puudutavas osas. Küll aga peab kolleegium järgnevalt vajalikuks kujundada seisukoha kaitsjate kassatsioonides väljendatud etteheidete kohta, mis seonduvad jälitustoimingute protokollide tõendina lubatavusega. III

  1. Kassaatorite hinnangul ei vasta jälitustoimingute protokollide sisu nende koostamise aluseks olnud salvestistele, kuid kohtud jätsid osutatud vastuolud kontrollimata. Lisaks on üks jälitustoimingu protokoll koostatud peale süüdistuse esitamist, mis välistab selle lubatavuse tõendina. A. V. kaitsja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, jättes loetletud minetused tähelepanuta.
  2. Vastavalt KrMS § 113 lg-le 1 vormistatakse jälitustoiminguga saadud teave jälitusprotokollis. Sama paragrahvi
  3. lõike kohaselt lisatakse protokollile jälitustoiminguga saadud foto, film, heli- või videosalvestis või muu teabetalletus üksnes vajadusel. Jälitusprotokoll on KrMS § 63 lg-st 1 tulenevalt iseseisvaks tõendiliigiks, millest johtuvalt peab just see olema ka kohtuliku uurimise esemeks. Samaaegselt on aga KrMS §-des 117 ja 118 ette nähtud jälitustoimingute vahetuks tulemiks teabesalvestis ning selle pinnalt koostatud jälitusprotokoll kujutab endast sisuliselt teabesalvestise üleskirjutust. Seoses eelnevaga ongi kriminaalkolleegium märkinud, et jälitusprotokolli vastavust tehnilisele teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, sest olles nn tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksituste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-63-08, p-d 14.2-14.3). Seejärel tuleb kohtul lähtuvalt KrMS § 312 nõuetest otsuses analüüsida, kas jälitustoimingu protokollis ja selle aluseks oleval teabesalvestisel talletatu on omavahel kooskõlas ning vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat. Vastasel juhul võib nii kohtuotsus kui ka teabesalvestise vahetu kontrollimise tulem osutuda põhjenduste puudumise tõttu jälgimatuks, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
  6. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt kuulas maakohus jälitustoimingute käigus saadud teabesalvestisi (VIII kd, lk 38) ja rajas süüdimõistva otsuse järeldused kogumis teiste tõenditega ka jälitustoimingute protokollides sisalduvatele andmetele. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatorite seisukohaga, mille kohaselt ei nähtu vaidlustatud otsusest vastust kaitsjate tõstatatud küsimusele, kas protokollide ja teabesalvestiste vahel esineb vastuolusid ja kas nende ilmnemise korral saab jälitustoimingute protokolle pidada usaldusväärseks tõendiks. Ringkonnakohus ei ole apellatsioonimenetluses kõnealustele väidetele tähelepanu pööranud. Arvestades, et käesoleva otsuse punktis 22 esitatud põhjendustest lähtuvalt tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks maakohtule, on võimalik märgitud küsimused lahendada kriminaalasja uuel arutamisel.
  7. Kriminaalkolleegium ei nõustu aga kaitsjate väitega, nagu oleks
  8. juuli
  9. a jälitustoimingu protokolli näol tegemist lubamatu tõendiga eeskätt seetõttu, et vaadeldav dokument koostati pärast A. V.-le ja H. R.-le süüdistuse esitamist. Kõnealuses jälitustoimingu protokollis, mis koostati tõepoolest peale süüdistusakti kohtusse saatmist, on fikseeritud
  10. ja
  11. novembril 2005, s.t kohtueelse uurimise ajal, läbiviidud jälitustoimingu - salajase pealtkuulamise - põhjal saadud teave (VII kd, lk 142-188). Prokurör esitas selle tõendi maakohtule
  12. veebruaril 2008, põhjendades protokolli kriminaalasja materjalide juurde lisamist nii väitega, et süüdistatavad ei ole ennast süüdi tunnistanud, kui ka asjaoluga, et suure tehnilise töömahu tõttu ei olnud vastava dokumendi varasem lisamine võimalik.
  13. Kriminaalmenetluse seadustiku § 211 lg-st 1 tulenevalt on kohtueelse menetluse eesmärgiks tõendusteabe kogumine ja kohtumenetluseks tingimuste loomine. Eelöeldu tähendab, et eeluurimise käigus selgitatakse välja tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud, tehakse kindlaks, kas neid on võimalik kohtulikul arutamisel tõendada ja kujundatakse seisukoht, kas süüdistusakti koostamiseks esinevad seaduses sätestatud alused. KrMS §-s 6 ja § 30 lg-s 1 sätestatu kohaselt lasuvad märgitud kohustused eeskätt prokuratuuril, kes juhib kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada kahtlustatavale ja süüdistatavale ka reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub nende menetlussubjektide õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud sellest, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu (KrMS § 154 lg 2 p 4 ja § 226 lg 1). Kuid ka ülejäänud menetlusosalistel on kohustus esitada kõik asjakohased tõendid ja taotlused kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras ning tähtaegadeks, mis peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse (vt nt KrMS § 225 ja § 227).
  14. Vaatamata eelmises punktis märgitule ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjalide juurde võtmiseks. Nii ei saa välistada ka poole õigust esitada kohtule tõendina teavet, mis vormistati menetlusdokumendina pärast eeluurimise lõppu. Mõistetavalt peab aga kõnealuses olukorras arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused. Seega peab taotluse esitaja ühtlasi põhjendama, miks tõendit õigeaegselt ei esitatud. Tõendi vastuvõtmisel saab kohus vajadusel välja kuulutada vaheaja või lükata kohtuliku arutamise edasi, et anda pooltele võimalus sellega tutvumiseks ja tõendi kohta arvamuse kujundamiseks. Järelikult võib tõendi mittetähtaegse esitamisega kohtuliku arutamise käigus kaasneda küll asja arutamise edasilükkamine, kuid mitte tõendi lubamatus. Maakohus ongi käesoleva kriminaalasja raames kuulutanud kaitseõiguse tagamiseks välja vaheaja ja võimaldanud kaitsjatel avaldada uute tõendite kohta arvamust. Kolleegium märgib, et KrMS § 34 lg 1 p-de 7 ja 8 ning § 35 lg 2 kohaselt on nii kahtlustataval kui süüdistataval õigus esitada tõendeid ja taotlusi. Analoogiline õigus on KrMS § 38 lg 1 p-de 4 ja 5, § 40 lg 1 p-de 2 ning 3, § 402 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 47 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi ka kannatanul, tsiviilkostjal, kolmandal isikul ning kaitsjal. Prokuratuuri õigust esitada kohtulikul arutamisel tõendeid ja taotlusi menetlusseaduse regulatsioon küll otsesõnu ei sisalda, kuid tulenevalt KrMS § 17 lg-test 1 ja 2 on prokuröril kohtumenetluse poolena kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlusosalise õigused. Kohtumenetluse poole ja riikliku süüdistusfunktsiooni esindajana on tal kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet silmas pidades mõistetavalt õigus esitada ka tõendeid ning taotlusi. IV
  15. Kriminaalmenetluse seadustiku § 352 lg 6 alusel peab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsioonide piiridest väljuvalt vajalikuks käsitada ka

§ 831lg 1 alusel altkäemaksuna saadud raha konfiskeerimist.

30. Maakohtu otsusega konfiskeeriti A. V.-lt ja H. R.-lt solidaarselt teiste süüdimõistetud toimepanijatega altkäemaksuna saadud raha. Kolleegium märgib esmalt, et

§ 831

lg 1, millele maakohus otsuse tegemisel tugines, kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale, jõustus alles 1. veebruaril 2007 (RT I 2007, 2, 7), seega pärast süüdistatavatele etteheidetavate kuritegude toimepanemist.

§ 5

lg-s 1 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse üldpõhimõtte kohaselt tuleb isiku teole materiaalõigusliku hinnangu andmisel lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud seadusest. Seejuures tuleb kontrollida, kas peale süüteo toimepanemist asetleidnud karistusseaduse muudatus leevendab isiku olukorda või mitte (

§ 5

lg 2).

§-s 5 sisalduvad põhimõtted laienevad ühtlasi konfiskeerimisele kui materiaalõiguslikule sanktsioonile. Järelikult kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, tuginedes altkäemaksuna saadud raha konfiskeerimisel karistusseaduse sättele, mis jõustus peale A. V.-le ja H. R.-le süüksarvatavate kuritegude toimepanemist. Sarnaselt kehtiva karistusõigusnormiga võimaldas tahtliku süüteoga saadud vara konfiskeerida siiski ka süüdistatavatele omistatud kuritegude toimepanemise ajal kehtinud

§ 83lg 1.

31. Süüteoga saadud vara all mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara. Konfiskeerimine on seetõttu üldjuhul suunatud konkreetse asja või varaosa vastu. Süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal kehtinud

§ 83

mõttes oli süüteoga saadud vara konfiskeerimine võimalik toimepanijalt, seaduses sätestatud juhtudel aga ka kolmandalt isikult. Seega tuleb konfiskeerimise eeldusena kohtulikul arutamisel tuvastada, et süüdlane sai kuriteo toimepanemise tulemusena kindlaksmääratud ulatuses vara. Konfiskeerimise kui mittekaristusliku mõjutusvahendi toime on tõkestuslik, olles eeskätt piiratud toimepanijalt ebaseaduslikult saadud vara äravõtmisega. Kuid olles käsitatav mittekaristusliku mõjutusvahendina, omab konfiskeerimine toime poolest siiski karistuse tunnuseid, tuginedes muu hulgas isiku süüle ja rajanedes sarnaselt karistuse mõistmisega individuaalse vastutuse põhimõttele (vt ka Riigikohtu üldkogu 12. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-37-07, p-d 21.1-21.3). Individuaalse vastutuse põhimõttele rajanemine aga eeldab konkreetsete faktiliste asjaolude kindlakstegemist, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse ja sellega kaasnevate õigusjärelmite aluseks. Seega ongi toimepanijalt

§ 83lg 1 kui ka alates 1.

veebruarist 2007 kehtiva

§ 831

lg 1 alusel võimalik konfiskeerida vaid see vara, mille ta kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt kuriteo toimepanemise tulemusena sai. 32. Kriminaalkolleegium märgib, et solidaarkohustus on tsiviilõiguslik termin ja konfiskeerimise otsustamisel ei saa juhinduda võlaõigusseaduses sisalduvast solidaarkohustust puudutavast regulatsioonist, kuna see ei vasta olemuslikult karistusseadustikus kasutatud konfiskeerimise mõistele ega eesmärgile. Seetõttu ei ole konfiskeerimise puhul asjakohane käsitada kaastäideviijaid solidaarvõlgnikena ega kohtuotsusega konfiskeeritud vara riigile üleminekut solidaarkohustusena. Käesoleva kriminaalasja lahendamisel ei teinud kohtud kindlaks, millises konkreetses ulatuses kumbki süüdistatav kuritegude toimepanemise tulemusena vara sai. Süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks

§ 83lg 1 alusel oli nende asjaolude selgitamine obligatoorselt nõutav.

See rikkumine on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, mis on vastavalt KrMS § 362 p-le 1 kohtuotsuste tühistamise aluseks. V 33. Prokuröri kassatsioonis taotletakse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise motiivil ringkonnakohtu otsuse tühistamist A. V.-le mõistetud karistuse osas. Kriminaalkolleegium prokuröri seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et apellatsioonikohus juhindus süüdistatava karistamisel õigesti

§ 56

lg-s 1 sätestatud põhimõtetest, põhistas karistuse individualiseerimist ja näitas vead, mida maakohus materiaalõiguse kohaldamisel tegi. Seetõttu ei anna kassaatori väited alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kolleegium märgib ühtlasi, et kuivõrd kohtuotsused tühistatakse kaitsjate kassatsioonide alusel, ei tohi kohus tulenevalt KrMS § 341 lg 4 nõuetest kriminaalasja uuel arutamisel süüdistatava olukorda võrreldes ringkonnakohtu otsusega raskendada. VI

  1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused täielikult ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule. Kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt, prokuröri kassatsioon aga jätta rahuldamata. VII
  2. A. V. kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks seoses kassatsioonimenetluseks ettevalmistamisega. Taotluses palutakse välja mõista 800 krooni, millele lisandub 20 % käibemaks (160 krooni), seega kokku 960 krooni. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud, vastab justiitsministri
  3. jaanuari
  4. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 8 lg-le 1 ning tuleb koostoimes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-ga 6 ja käibemaksuseaduse § 15 lgga 1 rahuldada kogusummas 960 krooni (sh käibemaks 160 krooni). Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. veebruari
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2 ja
  7. mai
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-26-08, p 14). Seetõttu tuleb A. V. kaitsjale makstav tasu jätta riigi kanda. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.