RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON Eesti

§ 418lg 2 p 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 23.

novembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-5429 E. Jakobsoni kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra, kassatsioon
2. märts 2010, kirjalik menetlus
3. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a otsus Eduard Jakobsoni süüdistusasjas KarS § 414 lg 2 p 2, §

§ 418lg 2 p 2 järgi muutmata.

1. Kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1 Eduard Jakobson mõisteti Pärnu Maakohtu
2. septembri
3. a otsusega süüdi KarS § 414 lg 2 p 2, §

§ 418lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vastavalt 5, 4 ja 2 aastase vangistusega.

Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti E. Jakobsonile liitkaristuseks viis aastat vangistust. KarS § 73 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui E. Jakobson ei pane viieaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 51 alusel võeti temalt ära relva ja laskemoona käitlemise õigus viieks aastaks. 1.2 KarS § 414 lg 2 p 2 järgi mõisteti E. Jakobson süüdi suures koguses lõhkeaine ebaseaduslikus käitlemises selle eest, et ta toimetas

1. aastal täpselt tuvastamata kuupäeval ebaseaduslikult Kaitseliidu Rapla maleva varustuselaost oma elukohta Märjamaa vallas Nõmmeotsa külas Vainu talus suures koguses lõhkeainet. Ühtlasi mõisteti E. Jakobson süüdi KarS § 415 lg 1 järgi lõhkeseadeldise olulise osa ebaseaduslikus käitlemises selle eest, et ta toimetas
2. aastal täpselt tuvastamata kuupäeval Kaitseliidu Rapla maleva varustuselaost oma elukohta lõhkeseadeldiste olulisi osi. KarS § 418 lg 2 p 2 järgi mõisteti ta süüdi tulirelva ja suures koguses tulirelva laskemoona ebaseaduslikus käitlemises selle eest, et ta ebaseaduslikult omandas
3. aastal täpselt tuvastamata kuupäeval 7,62 mm kaliibrilise vintpüssi Mosin nr 14157 ja 5,6 mm kaliibrilise püstoli Margolin MT sM nr B1095A ja
4. aastal täpselt tuvastamata kuupäeval tulirelva laskemoona. E. Jakobson hoidis nimetatud esemeid enda elukohas kuni
5. veebruarini 2008, mil need läbiotsimise käigus Kaitsepolitseiameti ametnike poolt ära võeti. 1.3 Maakohus tõdes, et Kaitsepolitseiamet korraldas koostöös Päästeameti ja prokuratuuriga 4.-
6. veebruarini 2008 lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania. Avalikkusele anti teada, et nimetatud ajavahemikul lõhkeaine vabatahtlikul loovutamisel või lõhkematerjalist teavitamisel kriminaalmenetlust ei alustata kriminaalmenetluse ajendi puudumise tõttu. Samas tuvastas maakohus, et E. Jakobson ise ametivõimudele vabatahtlikult tema juures olevatest relvadest, laskemoonast ja lõhkematerjalist ei teatanud.
7. veebruaril 2008 teostati E. Jakobsoni elukohas läbiotsimine. Menetlustoimingut rakendades tutvustati talle läbiotsimise määrust ja tehti ettepanek selles märgitud esemed juba enne läbiotsimist vabatahtlikult välja anda. E. Jakobson avaldas, et annab vabatahtlikult välja läbiotsimismääruses loetletud esemed. Maakohus leidis, et tegemist ei olnud esemete vabatahtliku loovutamisega kõnesoleva kampaania mõttes, vaid lõhkematerjali, relvade ja laskemoona vabatahtliku väljaandmisega läbiotsimise raames KrMS 91 lg 8 alusel.
8. E. Jakobsoni kaitsja vandeadvokaat T. Meidra esitas Harju Maakohtu otsuse peale apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja E. Jakobsoni õigeksmõistmist. Apellant selgitas, et E. Jakobson teavitas ametivõime
9. veebruaril 2008, s.o kampaania ajal telefoni teel tema juures asuvatest esemetest. Kohus jättis E. Jakobsoni ütlused alusetult arvestamata. Samuti andis E. Jakobson politseinikele vabatahtlikult enne läbiotsimise algust teada, et tal on esemeid, mida soovib loovutada. E. Jakobson arvas, et selline tegevus on kampaaniaga kooskõlas ning nagu ametivõimude poolt lubatud, vabaneb ta vastutusest. 3.1 Tallinna Ringkonnakohtu
10. novembri
11. a kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 3.2 Ringkonnakohus märkis, et kriminaalmenetluse seadustik näeb ette ainult kaks võimalust KrMS §-s 6 sätestatud legaliteediprintsiibist irdumiseks - kriminaalmenetlust välistavate tunnuste ilmnemine KrMS § 199 järgi ja oportuniteedipõhimõtte rakendamine. Mingeid muid erandeid kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest ei ole seadusandja ette näinud. Keelatud esemetest teavitamise kampaania ei saa eraldivõetult olla kriminaalmenetluse mittealustamise või lõpetamise aluseks, sest Kaitsepolitseiametil, Päästeametil ja prokuratuuril ei ole õiguslikku pädevust KrMS §s 6 sätestatud põhimõtte omavoliliseks kitsendamiseks või täiendamiseks. Kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud vältimatult toimetama kriminaalmenetlust. 3.3 Õige ei ole Kaitsepolitseiameti seisukoht, et lõhkeaine vabatahtlikul loovutamisel või sellest teavitamisel kampaania käigus ei esine kriminaalmenetluse ajendit, sest puudub süüteokoosseisu subjektiivne tunnus tahtlus. Ringkonnakohus leidis, et isik, kes teatud aja jooksul käitleb keelatud esemeid, täidab vaieldamatult nii objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused ning neist esemetest vabatahtlik loobumine ei muuda eelnevat käitumist õiguspäraseks. 3.4 E. Jakobsonile esitatud süüdistust silmas pidades märkis ringkonnakohus, et prokuratuuri vastava taotluseta puudub kohtul õigus lõpetada kriminaalmenetlus ka oportuniteedipõhimõtte järgi KrMS § 202 lg 1 ja § 203 lg 1 alusel, leides samas, et isegi kui kõnesoleva kampaania jaoks esineks legaliteedipõhimõttest irduv seaduslik alus, ei ole käesolevas asjas ühtki tõendit selle kohta, et E. Jakobson oleks vabatahtlikult ja omal algatusel teavitanud uurimisasutust tema käes olevast lõhkeainest, tulirelvadest ja laskemoonast. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
12. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. Jakobsoni kaitsja T. Meidra, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja E. Jakobsoni õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, sest kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. 4.1 Kaitsja leiab, et kõnesolevat kampaaniat saab käsitada KrMS § 199 lg 1 p-s 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistava asjaoluna, mis toob kaasa kriminaalmenetluse alustamata jätmise kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. 4.2 Vaidlemata vastu ringkonnakohtu KrMS § 6 analüüsile puutuvalt kriminaalmenetluse alustamise kohustuslikkusesse, ei nõustu kaitsja siiski selle põhjal tehtud kohtu järeldustega, märkides, et vabatahtlikkuseks kõnesoleva kampaania mõttes piisab isiku suulisest teatest ametivõimudele. E. Jakobsoni poolt ametivõimude vabatahtlik suuline teavitamine on tõendatud. Kampaania korraldajad on andnud paljudele isikutele õiguslikult siduvaid lubadusi. Eesti Vabariigi elanikel, sh E. Jakobsonil ei olnud vähimatki põhjust neis lubadustes kahelda. Täitevvõim peab avalikult väljaöeldud lubadusi järgima isegi siis, kui nende õiguslik alus on kaheldav. Riik ei saa olla sõnamurdlik. Sellelaadseid kampaaniaid on korraldatud aastaid ning nende käigus on jäetud paljude inimeste suhtes kriminaalasi alustamata. Tulenevalt põhiseaduse §-st 12 on kõik isikud seaduse ees võrdsed, mistõttu tuleb E. Jakobsoni kohelda samamoodi nagu ülejäänud loovutajaid, kes on jäänud samasuguse teo eest karistuseta. 4.3 Ringkonnakohtus on ekslikult sisustanud vabatahtlikkuse mõistet kõnesoleva kampaania mõttes viitega süüteost vabatahtlikule loobumisele KarS § 40 mõttes. Kampaania käigus vabatahtlikku teatamist ei saa ühildada süüteost loobumisega, sest kõnesolevad süüteod olid teatamise hetkeks lõpule viidud.
13. Ringkonnaprokurör Indrek Kalda leiab kassatsioonivastuses, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et E. Jakobsonile süüksarvatud teod on õigesti subsumeeritud KarS § 414 lg 2 p 2, §

§ 418lg 2 p 2 järgi ning tema süü neis kuritegudes on nõuetekohaselt tõendatud.

Kohtud on tuvastanud, et E. Jakobsoni teod vastavad talle süüksarvatud kuritegude koosseisude objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele ning õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kriminaalkolleegium märgib, et kaitsja kassatsioonis taotletakse sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, milline pädevus Riigikohtul KrMS § 363 lg 5 kohaselt puudub.

1. Maa- ja ringkonnakohus on tõdenud, et
2. veebruaril 2008 E. Jakobsoni kodus teostatud läbiotsimise ajal toimus Kaitsepolitseiameti, Päästeameti ja prokuratuuri ühiselt väljakuulutatud lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania, mis võimaldas kõigil
3. veebruarist kuni
4. veebruarini 2008 teatada lõhkeainete ja lõhkekehade asukohast karistust kartmata. Kohtud on tuvastanud, et E. Jakobson ei teavitanud ametivõime enne tema elukohas toimunud läbiotsimist oma soovist kampaania käigus mingeid esemeid vabatahtlikult välja anda. Alles siis, kui
5. veebruaril 2008 toimus E. Jakobsoni elukohas läbiotsimine, nõustus ta menetlustoimingu rakendamisel tehtud ettepanekuga ja andis vabatahtlikult välja läbiotsimise määruses loetletud esemed. Kriminaalkolleegium nõustub kohtute tõdemusega, et E. Jakobsoni eelkirjeldatud tegevus ei ole vaadeldav lõhkematerjali, tulirelva ja laskemoona vabatahtliku väljaandmisena kõnealuse kampaania mõttes, vaid otsitavate esemete loovutamisena KrMS § 91 lg 8 kohaselt. 8.1 Seaduse ühetaolise kohaldamise eesmärgil peab kriminaalkolleegium siiski vajalikuks selgitada järgmist. 8.2 Kriminaalmenetluse seadustiku § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse ehk legaliteedi põhimõtte, mille kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud kuriteo tunnuste ilmnedes oma pädevuse piirides alustama ja toimetama kriminaalmenetlust. Legaliteedipõhimõte kohustab pädevaid ametivõime alustama kuriteo tunnuste sedastamisel kriminaalmenetlust sõltumata mis tahes isiku või riigiasutuse arvamusest. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et uurimisasutusel ja prokuratuuril puudub kuriteole viitava teabe saamisel pädevus hinnata kriminaalmenetluse alustamise otstarbekust üksikjuhtumil. Sellise lähenemisega saavutatakse kõigi asjassepuutuvate isikute võrdne ja õiglane kohtlemine. Üksnes olukorras, kus pädevatele ametiasutustele laekunud teabe põhjal ilmnevad vahetult kriminaalmenetlust välistavad asjaolud KrMS § 199 tähenduses, on uurimisasutus ja prokuratuur õigustatud jätma kriminaalmenetluse alustamata. Tagamaks legaliteedipõhimõtte kohtulikku kontrolli, st uurimisasutusele ja prokuratuurile seadusega pandud kriminaalmenetluse alustamise kohustuse täitmist, on seadusandja KrMS §-des 207-208 kujundanud selleks kannatanu olemasolul eraldiseisva süüdistuskohustusmenetluse. Seega toimib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses menetluse alustamise kohustus eranditeta. 8.3 Kriminaalmenetluse alustamine KrMS § 6 kohaselt ei pea endaga siiski obligatoorselt kaasa tooma süüdimõistva kohtuotsuse taotlemist prokuratuuri poolt. Nimelt näeb kriminaalmenetluse seadustik ette võimaluse lõpetada alustatud kriminaalmenetlust kohtueelse menetluse staadiumis ka juhul, kui kuriteo toimepannud isik on kindlaks tehtud (vrd KrMS § 2001). Aluse selleks annavad KrMS §-des 201-205 sätestatud võimalused kriminaalmenetluse lõpetamiseks oportuniteedi ehk otstarbekuse kaalutlustel. Kriminaalkolleegium märgib, et nimetatud sätete kohaldamise eelduseks on eelnenud kriminaalmenetluse käigus KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldiste eelduste (süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü) tuvastamine kahtlustatava või süüdistatava käitumises. Üksnes süüteo tunnustega teo toimepanemine õigustab õigusriiklikult teatud juhtudel olemuslikult sanktsioneerivate kohustuste panemist kahtlustatavale või süüdistatavale (nt KrMS § 201 alusel) teda kohtulikult süüdi tunnistamata. Seega sisaldab kehtiv kriminaalmenetlusõigus KrMS §-de 201-205 näol kriminaalmenetluse lõpetamisele suunatud oportuniteedipõhimõtet, mille kohaldamiseks tuleb pädevatel ametivõimudel eelnevalt täita kriminaalmenetluse alustamise kohustust. Teisisõnu tuleb uurimisasutusel ja prokuratuuril kuriteole viitava teabe saamisel ja KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel igal juhul kriminaalmenetlust alustada, sõltumata sellest, kas konkreetses kriminaalasjas soovitakse kohtult taotleda isiku suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemist või mitte. Oportuniteedipõhimõtet on võimalik aga rakendada vaid kriminaalasjades, milles kriminaalmenetlus on juba alustatud. 8.4 Arutatavas asjas on ringkonnakohus õigesti leidnud, et E. Jakobsoni suhtes alustatud kriminaalmenetluse oprtuniteedipõhimõtte järgi lõpetamine kohtus oli KrMS § 202 lg 1 ja § 203 lg 1 järgi võimalik vaid süüdistuses KarS § 418 lg 2 p 2 järgi, kuid KrMS § 274 lg-st 5 tulenevalt puudub kohtul pädevus teha sellist lahendit omaalgatuslikult prokuratuuri vastava taotluseta.
6. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et Kaitsepolitseiameti, Päästeameti ja prokuratuuri ühistöös läbi viidav lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania ei ole paigutatav KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavate asjaolude alla, mis iseenesest võimaldaks lõhkematerjali vabatahtlikult väljaandja suhtes jätta kriminaalmenetluse automaatselt alustamata. Seega on uurimisasutus ja prokuratuur ka kampaania käigus ilmnevate kuriteo asjaolude puhul vältimatult kohustatud alustama kriminaalmenetlust. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on kampaania korraldaja Kaitsepolitseiamet vastuseks kaitsja T. Meidra teabenõudele teatanud, et lõhkeaine vabatahtlikult loovutamisel või sellest teavitamisel ei esine kriminaalmenetluse ajendit tahtluse puudumise tõttu, kuna on alust arvata, et isikud, kes vabatahtlikult kampaania käigus teavitavad nende valduses olevast võimalikust lõhkeainest, ei oma tahtlust panna toime lõhkematerjalidega seotud süütegusid (II kd, lk 11). Kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. KrMS § 194 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse ajend kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. Seega käsitatakse kriminaalmenetluse ajendina ükskõik millist informatsiooni võimaliku kuriteo kohta, sõltumata selle lähteallikast. Seejuures võib teave kuriteo kohta uurimisasutusele või prokuratuurile laekuda ka vahetult kuriteo toimepannud isikult endalt (näiteks süü ülestunnistamisele ilmumise korral). Asjaolu, milline oli isiku subjektiivse suhtumise liik toimepandusse, on kriminaalmenetluse ajendi aspektist tähtsusetu. Eeltoodust tuleneb, et kriminaalmenetluse ajend esineb ka olukorras, kui teave KarS §-des 414-415 ja 418-4181 sätestatud lõhkeaine, lõhkeseadeldise ja tulirelva ebaseaduslikku käitlemist puudutavast kuriteost laekub pädevatele ametiisikutele nimetatud kuriteo toimepanijalt endalt. Tuvastatakse sellise teabe põhjal isiku tegevuses mõne karistusseadustiku loetletud paragrahvis sätestatud kuriteo tunnused, on uurimisasutusel, kelle uurimisalluvuses KrMS § 212 mõttes on sellise kuriteo menetlemine, lähtuvalt KrMS §-st 6 kohustus alustada kriminaalmenetlust. Kriminaalkolleegium märgib, et ka prokuratuuril lasub seadusest tulenev kohustus täita süüdistusfunktsiooni ning sellest tulenevalt toimetada kriminaalmenetlust iga isiku suhtes, kelle teos ilmnevad kuriteo asjaolud ja kelle suhtes ei ole KrMS §-s 6 märgitud erandid rakendatavad.
7. Kriminaalkolleegium leiab, et nii lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania kui ka mõni muu ettevõtmine üldist turvalisust ohustavate esemete (näiteks tulirelvade ja laskemoona) käibest kõrvaldamiseks vaid suurendavad ühiskondlikku julgeolekut ja on seetõttu oma eesmärgilt heakskiidetavad. Samas osundab kriminaalkolleegium, et põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Riigivõimu teostamine on vaieldamatult ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute poolt, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Sellest järeldub, et ka erandid KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse alustamise kohustuslikkuse põhimõttest peavad tulenema seadusest. Mil viisil motiveerida isikuid nende valduses olevaid üldohtlikke esemeid riigile vabatahtlikult loovutama on seega seadusandja otsustada. Õigusajalooliselt on kõnealust probleemi püütud lahendada ka materiaalõiguslikult. Nii näiteks sisaldas omaaegse kriminaalkoodeksi (kehtetu alates
9. 2002 - RT I 2002, 56, 350) § 207 lõige 4 eraldi alust isiku kriminaalkaristusest vabastamiseks, kui ta vabatahtlikult loovutas loata hoitud tulirelva või laskemoona. Kriminaalkolleegium juhib siiski tähelepanu asjaolule, et vastavalt põhiseaduse § 104 lg 2 p-le 14 on kriminaalmenetluse seadustik käsitatav nn konstitutsioonilise seadusena, mida saab vastu võtta ja muuta vaid Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Seega on ka erandite kehtestamine KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõttest võimalik üksnes nimetatud tingimustele vastava seadusega.
10. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
11. novembri
12. a kohtuotsuse E. Jakobsoni süüdistusasjas muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe