← Eesti

3-1-1-25-10

Obsah (4)§ 121§ 136§ 64§ 74

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-25-10 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 14. aprill 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

§ 121

ja § 136 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu kriminaalasjas nr 1-08-17130 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J. I. kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev

  1. märts 2010, kirjalik menetlus
  2. detsembri
  3. a määrus RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  5. detsembri
  6. a määrus J. I. süüdistusasjas

§ 121ja § 136 järgi ja saata kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

  1. Kaitsja määruskaebus rahuldada.
  2. Kaitsja taotlus määruskaebemenetluses tekkinud riigi õigusabi kulude hüvitamiseks jätta läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Viru Maakohtu
  4. oktoobri
  5. a otsusega tunnistati J. I. süüdi

§ 121järgi selles, et 22.

juunil 2008 haaras ta oma isal A. I.-l rinnust kinni, lõi teda korduvalt rusikaga näkku, seejärel lõi ta pikali ning lõi maas lamavat isa jalaga paar korda reite ja selja piirkonda, tekitades sellega füüsilist valu ja tervisekahjustusi - vasaku silma aluse hematoomi, parema kõrva hematoomi ja seljapiirkonna hematoomi.

§ 121järgi mõisteti J.

I.-le kolme kuu pikkune vangistus. Samuti tunnistati J. I. süüdi

§ 136

lg 1 järgi selles, et pärast peksmist viis ta isa talu heinaküüni ja hoidis seal kinni, sulgedes ukse väljastpoolt rauast latiga.

§ 136järgi mõisteti J.

I.-le kahe kuu pikkune vangistus.

§ 64

lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga, mõistes liitkaristuseks kolm kuud vangistust.

§ 74

alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata ühe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga. 1.1 Maakohtu otsuse kohaselt on J. I. süü

§ 121ja § 136 järgi tõendatud kannatanu A.

I. usaldusväärsete ütlustega, mida kinnitavad ka tunnistaja Ü. M.-i ütlused ja arstitõend. Ü. M. andis kohtus ütlusi, mille kohaselt nägi ta A. I.-d juunis

  1. Kannatanul oli silm sinine ja kõrva juures ning lõual kriimud. A. I. seletas, et poeg tuli paar päeva tagasi kallale ja lohistas teda maas, sest pojale ei meeldinud metsa lõikamine. Arstitõendist nähtub, et
  2. juunil 2008 diagnoositi A. I.-l vasaku silma alune hematoom, parema kõrva hematoom ja selja hematoom. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et suletud heinaküünist ei ole võimalik ilma kõrvalise abita välja saada. Maakohus leidis, et J. I. tegutses otsese tahtlusega nii kehalise väärkohtlemise kui ka vabaduse võtmise suhtes. 1.2 J. I. enda süüd eitavaid ütlusi pidas maakohus ebausaldusväärseks nende vastuolulisuse tõttu. Kuigi süüdistatav väitis, et A. I. annab teda süüstavaid ütlusi omakasust, ei osanud ta selgitada, milles omakasu seisneb. Samuti kinnitas süüdistatav, et ei märganud kannatanul kehalise väärkohtlemise tunnuseid, kuigi elas samal ajal vanemate talus. J. I. andis ütlusi selle kohta, et elab vanemate juures nende aitamiseks ega ole isa suhtes kunagi vägivalda tarvitanud, kuid nii tema enda kui ka kannatanu ütlustega on tõendatud varasem vägivallajuhtum, mille lahendamisse kaasati politsei.
  3. Maakohtu otsuse vaidlustas J. I. kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa. Kaitsja taotles V. I. tunnistajana ülekuulamist ja maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist, põhjendades seda järgmiselt. 2.1 Tunnistaja ülekuulamise taotluse kohta selgitas kaitsja, et maakohus on rajanud süüdimõistva kohtuotsuse sisuliselt ühele otsesele tõendile - kannatanu A. I. ütlustele. Samas on süüdistatav ise eitanud oma süüd. Kohtus andis kannatanu ütlusi selle kohta, et J. I. on rünnanud ka tema abikaasat V. I.-d. Sellest tulenevalt taotles kaitsja KrMS § 297 lg 2 alusel kohtus V. I. ülekuulamist, kuivõrd see võimaldaks hinnata kannatanu ütluste usaldusväärsust tervikuna. Maakohus jättis taotluse rahuldamata. Kiirabi kutsus A. I.-le tunnistaja Ü. M. väidetavast sündmusest mitme päeva möödudes. V. I., kes elab koos A. I.-ga, osanuks anda kohtus ka ütlusi kannatanule vigastuste tekitamise aja kohta. 2.2 Maakohus põhjendas J. I. süüdimõistmist muu hulgas asjaoluga, et ta on ka varem kasutanud vägivalda. Viidatud asjas lõpetati J. I. suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel. Kaitsja hinnangul on KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise tõendina arvestamine lubamatu, kuna menetluse lõpetamine otstarbekusest ei tõenda isiku süüd. 2.3 Kaitsja leidis, et süüdistuses

§ 136lg 1 järgi puuduvad J.

I. tegevuses ka objektiivse koosseisu tunnused, kuivõrd kannatanul oli võimalik pärast väidetavat küüni kinnipanekut sealt ise hõlpsasti väljuda. Dokumentaalsete tõenditega on tõendatud, et põranda ja ukse vahel oli tühimik.

  1. Tartu Ringkonnakohtu
  2. detsembri
  3. a määrusega jäeti apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 ls 2 alusel, s.o selle ilmse põhjendamatuse tõttu. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 3.1 Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kohtuotsuse põhjendus J. I. süüditunnistamise osas on veenev ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale selgesti jälgitav. Samuti on süüdistatava käitumisele antud õige karistusõiguslik hinnang. 3.2 Maakohus ei rikkunud KrMS § 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, jättes V. I. tunnistajana üle kuulamata. Kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamise eel esitas J. I. kaitsja kohtule taotluse täiendavate tõendite kogumiseks, s.o süüdistatava ema V. I. kohtuistungil tunnistajana üle kuulamiseks. KrMS § 297 lg 2 kohaselt peab kohtumenetluse pool taotluses põhjendama täiendavate tõendite kogumise vajadust, sh miks ei ole ta nende kogumist taotlenud varem. Maakohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata KrMS § 276 lg 1 p 2 alusel, s.o põhjusel, et kohtumenetluse pool ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta ei ole taotlust varem esitanud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga. V. I. andis kohtueelses menetluses tunnistajana ütlusi
  4. juulil
  5. Seega oli apellandil teada, kas ja milliste tõendamiseseme asjaolude kohta saaks V. I. ütlusi anda. Sellele vaatamata ei taotlenud kaitsja varasemalt selle isiku kohtuistungile kutsumist. Maakohtu
  6. oktoobri
  7. a istungiprotokollist nähtuvalt ei ole kohtuistungil ilmnenud ühtegi uut asjaolu, mis põhjendaks taotluse esitamist. A. I. on kohtueelses menetluses samuti andnud ütlusi selle kohta, et J. I. on varasemalt rünnanud ka V. I.-d. Seega ei ole maakohtu istungil apellandile teatavaks saanud ühtegi asjaolu, millest ta varem teadlik ei oleks olnud ja maakohus on põhjendatult jätnud apellandi taotluse täiendava tõendi kogumiseks rahuldamata. Samal põhjusel ei pidanud ka ringkonnakohus vajalikuks rahuldada kaitsja taotlust V. I. tunnistajana ringkonnakohtus üle kuulamiseks. 3.3 Puutuvalt apellatsioonis sisalduvale etteheitele, et maakohus on J. I. süüdimõistmisel oma siseveendumuse kujundamisel arvestanud ka KrMS § 202 alusel toimunud kriminaalmenetluse lõpetamist, märkis ringkonnakohus järgmist. Kahtlustatava või süüdistatava nõusolek KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks ei ole käsitatav süü ülestunnistusena. Samas ei saa nõustuda apellandiga, et kriminaalmenetluse fakti mainimine oleks kaasa toonud väära kohtuotsuse tegemise. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus süüdistatava süü lugenud tõendatuks tõendite kogumiga, s.o kannatanu A. I. ja tunnistaja Ü. M.-i kokkulangevate ütlustega, arstitõendiga ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Varasemale vägivallajuhtumile on maakohus viidanud vaid seoses süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimisega ning süüdistatava ja kannatanu omavahelistele suhetele hinnangu andmisega. Omaette süütõendina kohus seda asjaolu käsitlenud ei ole. 3.4 Kaitsja leidis, et süüdistuses

§ 136lg 1 järgi puuduvad J.

I. tegevuses ka objektiivse teokoosseisu tunnused, kuivõrd kannatanul oli võimalik peale väidetavat küüni kinnipanekut sealt ise hõlpsasti väljuda, kuna põranda ja ukse vahel oli tühimik. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt oli tühimik aga ilmselgelt ebapiisav selleks, et 73-aastane inimene sealt läbi suudaks pugeda. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et kannatanu ütluste kohaselt käis J. I. ümber küüni ja vaatas, et ta välja ei saaks ning alles abikaasa lasi kannatanu küünist välja. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdistatava kaitsja, kes taotleb määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et tegemist ei olnud ilmselgelt põhjendamatu apellatsiooniga, kuna käesolevas asjas tõstatati apellatsioonis õiguslikke küsimusi, mida ringkonnakohus pidanuks hindama kohtuistungil ja võtma nende kohta seisukoha kohtuotsuses. Kaitsja õiguslikke seisukohti ei saa pidada õiguslikult asjakohatuks, kuivõrd kohtupraktika nende kohta on välja kujunemata. 4.1 Süüdimõistev otsus on rajatud sisuliselt ühele otsesele tõendile - s.o kannatanu A. I. ütlustele. Süüdistatav ise eitas oma süüd. Kaitsja taotles apellatsioonis tõendite ümberhindamist. Kaitsja hinnangul ei saa ringkonnakohus hinnata sõna sõna vastu olukorras tõendeid KrMS § 326 lg 2 alusel tehtavas kohtumääruses ning seda saanuks teha pärast asja arutamist kohtuistungil. 4.2 Kaitsja hinnangul on KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise arvestamine konkreetse süüteo tõendamiseseme tõendite hindamisel lubamatu. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel ei saa lugeda tegu tuvastatuks. Sellega ei saa arvestada isegi J. I. ja A. I. ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel või nende omavaheliste suhete hindamisel. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks saab kehtivas õiguses avaldada üksnes kohtueelses menetluses antud ütlusi. 4.3 Kohtus andis kannatanu A. I. ütlusi poja vägivaldsuse kohta, viidates muu hulgas asjaolule, et viimane on rünnanud ka tema abikaasat V. I.-d. Sellest tulenevalt taotles kaitsja KrMS § 297 lg 2 alusel kohtus V. I. ülekuulamist. Kaitsja on seisukohal, et tunnistaja ülekuulamise taotlemine oli tema poolt piisavalt põhjendatud. Samuti puudub seni ühene kohtupraktika selle kohta, mis juhtudel võib kohus jätta täiendavad tõendid kogumata KrMS § 297 lg 2 alusel. Ringkonnakohus eiras senises kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtet, et eeluurimisel antud ütlused ei saa olla aluseks kohtulahendi tegemisel. Kohtulahendi tegemisel saavad isikulise tõendiallikana kõne alla tulla üksnes kohtuistungil antud ütlused (seaduses sätestatud erisustega). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja määruskaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. KrMS § 326 lg 2 ls 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
  3. aprilli
  4. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-09 annab juhiseid apellatsiooni põhjendatuse hindamiseks. Muu hulgas nähtub sellest lahendist, et kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest lähtumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast, aga ka hoiakust, et ringkonnakohtu lahend peaks reeglina kujunema KrMS
  5. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Sel juhul on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga.
  6. Käesolevas kriminaalasjas taotles kaitsja valdavalt tõenditele uue hinnangu andmist. Kolleegium ei välista, et taotlus tõenditele uue hinnangu andmiseks võib osutuda ilmselgelt põhjendamatuks, kui ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja apellatsioonis ei ole välja toodud tõendite kogumise või hindamisega seotud menetlusõiguslikke probleeme, mis võivad mõjutada kriminaalasjas tehtud otsust. Kaitsja esitas apellatsioonimenetluses lisaks ka taotluse tunnistaja V. I. ülekuulamiseks, pidades põhjendamatuks maakohtu keeldumist kõnealuse tunnistaja ülekuulamisest. 6.1 Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus tunnistaja ülekuulamiseks ei ole iseenesest õiguslikult võimatu ega asjakohatu, kuna KrMS § 297 lg 2 kohaselt võib kohtumenetluse pool taotleda täiendavate tõendite kogumist, põhjendades selle vajalikkust ja seda, miks ta ei ole sellist taotlust varem esitanud. Maakohtu keeldumisel tõendi kogumisest on samasisulise taotluse esitamine põhimõtteliselt võimalik ka apellatsioonikohtus. Maakohus viitas tõendi kogumisest keeldumisel KrMS § 276 lg 1 p-le
  7. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, põhjendades tunnistaja ülekuulamata jätmist sellega, et maakohtu istungil ei ilmnenud uusi asjaolusid, mis tingiksid taotluse esitamise. Täiendavalt viitas apellatsioonikohus ka sellele, et A. I. on juba kohtueelses menetluses andnud ütlusi selle kohta, et J. I. on varasemalt rünnanud V. I.-d ning kaitsja pidi olema teadlik ka V. I. kohtueelses menetluses antud ütlustest. 6.2 Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei pidanud siiski kaitsja taotlust tõendi kogumiseks a priori asjakohatuks ja kõnealust tunnistajat kriminaalasja lahendamise seisukohalt ebaoluliseks, mis annaks alust rääkida apellatsiooni perspektiivitusest. Üldjuhul peab ka apellatsioonikohus tõendi kogumise taotluse lahendamisel kuulama ära kohtumenetluse poolte seisukohti. Seejuures ka tõendi kogumise vajalikkuse üle otsustamisel ei ole kohtul pädevust omal algatusel uurida kohtueelse menetluse materjale; taotluse materjalide avaldamiseks peab esitama ja põhjendama kohtumenetluse pool. Maakohtu istungiprotokollist ei nähtu A. I. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, mistõttu ringkonnakohus rikkus taotluse lahendamisel oluliselt menetlusõigust, viidates omal algatusel kohtueelses menetluses antud ütlustele.
  8. Seega nähtub apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määrusest, et kaitsja taotlus tunnistaja ülekuulamiseks ei olnud õiguslikult asjakohatu ja sellele vastamisel ei saanud ringkonnakohus piirduda vaid viitega seadusele või varasemale kohtupraktikale. Apellatsioonikohus pidi lahendama taotluse sisuliselt, kontrollides selle põhjendatust, vajadusel poolte seisukohti ära kuulates.
  9. Eeltoodust tulenevalt rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, jättes apellatsiooni läbi vaatamata. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja määruskaebuse, tühistab Tartu Ringkonnakohtu
  10. detsembri
  11. a määruse ja saadab kriminaalasja Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
  12. Kaitsja taotles
  13. jaanuaril 2010 esitatud määruskaebuses taotluse määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabiga seotud kulutuste hüvitamiseks. Kuna esitatud taotlus ei vasta riigi õigusabi seaduse § 22 lg 4 alusel Eesti Advokatuuri kehtestatud vormile, jätab kolleegium taotluse läbi vaatamata RÕS § 22 lg 5 alusel. Kaitsja on käesolevas asjas pärast apellatsiooni läbi vaatamata jätmist esitanud taotluse ka apellatsioonimenetlusega seonduvate riigi õigusabi kulude hüvitamiseks. Riigikohus on varasemalt asunud seisukohale, et taotluse peab esitama hiljemalt kohtuistungil, enne kohtu nõupidamistuppa siirdumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. detsembri
  15. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-70-08, p 10) ja selle nõuetelevastavuse lahendab kohus, kes teeb otsuse. Käesolevas asjas ei olnud aga kaitsjal võimalik taotlust istungil esitada, kuna ringkonnakohus jättis apellatsiooni läbi vaatamata. Kuna Riigikohus saadab kriminaalasja ringkonnakohtule uueks sisuliseks arutamiseks, tuleb lugeda taotlus esitatuks tähtaegselt, mistõttu ringkonnakohtul on võimalik seda lahendada. Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.