Obsah (5)

§ 115§ 132§ 9§ 131§ 133

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 115 lg-t 3, jättes arestimisakti viivitamata võlgnikule edastamata. Kohtutäitur edastas pangakonto arestimisakti pangale 23. jaanuaril 2009 kell 15:17.02 ning samal ajal debiteeriti võlgniku pangakontolt kogu raha.

§ 115lg 3 järgi pidanuks kohtutäitur edastama arestimisakti võlgnikule juba 23.

jaanuaril

1. Kohtutäitur on akti sideasutusele üle andnud alles
2. jaanuaril
3. Kohtutäitur võttis võlgnikult võimaluse arestimisele õigel ajal vastuväiteid esitada.

§ 132

lg 1 järgi ei kuulu sissetulek arestimisele, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Miinimumpalk on 4350 krooni ning nii palju pidanuks võlgniku pangakontole raha jääma arestimise hetke seisuga. Kohtutäitur debiteeris võlgniku pangakontolt kogu raha, asetades vähihaige ning lisakulutusi vajava keskmise puudega töövõimetu võlgniku olukorda, kus ta ei saa osta toitu ega ravimeid ja teha vajalikke meditsiinilisi protseduure (kiiritusravi) Tartusse sõidu võimatuse tõttu. Kohtutäituri sellist tegevust saab vaadelda võlgniku piinamisena, mille tõttu võib võlgnik ka surra. Kohtutäitur oli teadlik võlgniku tervislikust seisundist. Võlgnik taotles kohtutäituri taandamist põhjusel, et kohtutäitur ei tunne oma tööd reguleerivaid seadusi või ei soovi neid täita. Kohtutäitur piinab võlgnikku, jättes ta ilma elatusvahenditest ja ravimite ostmise võimalusest. Kohtutäitur on kaotanud võlgniku silmis usalduse ning võlgniku arvates ei sobi selline isik kohtutäituriks.

1. Kohtutäitur leidis vastuses kaebusele, et ta on võlgniku konto arestimisel käitunud seaduspäraselt. Kohtutäitur küsis võlgnikult, kas ta on jaanuarikuu jooksul saanud kasutada miinimumsummat 4350 krooni. Sellele vastas võlgnik positiivselt. Seega oli
2. a jaanuari jooksul võlgnikul kasutada summa, mis vastab miinimumile, ning olid olemas vajalikud elatusvahendid. Kuivõrd võlgnikule oli tagatud seadusega ettenähtud miinimumi kasutamine, oli kohtutäituril õigus teha kinnipidamisi kontole laekunud summadest. Kohtutäiturile teadaolevatel andmetel saab võlgnik lisaks pensionile ka töötasu ning seega oli tema sissetulek
3. a jaanuaris suurem, kui on ettenähtud miinimum. Kohtutäitur on täitnud nõude informeerida võlgnikku viivitamatult kontode arestimisest. Võlgnik sai kontode arestimisest teada
4. jaanuaril
5. Taandamise avaldus on emotsionaalne ning esitatud väited ei vasta tegelikkusele.
6. Tartu Maakohus rahuldas
7. detsembri
8. a määrusega võlgniku kaebuse osaliselt ning tühistas kohtutäituri
9. märtsi
10. a otsuse täiteasjas nr 189/2008/
11. Võlgniku taotluse taandada kohtutäitur ja määrata uus kohtutäitur jättis maakohus rahuldamata. Võlgniku kantud menetluskuludest jättis maakohus võlgniku kanda poole makstud riigilõivust, s.o 500 krooni, ning mõistis kohtutäiturilt võlgniku kasuks välja poole makstud riigilõivust, s.o 500 krooni. Maakohtu määruse järgi arestis kohtutäitur võlgniku pangakonto
12. jaanuaril
13. Kohtutäitur arestis kogu kontol oleva raha 3512 krooni 60 senti. Maakohus viitas Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08 tehtud määruses ning leidis, et kohtutäitur, saades võlgnikult telefonikõne, et temalt on arestitud kogu kontol olev raha, oleks pidanud arestimise tühistama ja raha tagasi kandma. Tähtsust ei ole sellel, et kohtutäituri andmetel oli võlgnik saanud enne oma raha kasutada. Arestimise hetkel peab võlgniku kontole jääma ühe kuu palga alammäära suurune summa. Kohtutäitur ei kontrollinud, kas võlgnikul oli ka teistes pankades kontosid, et oleks olnud tagatud palga alammäära suuruse summa jäämine ühele võlgniku pangakontole. Seega on kohtutäituri
14. märtsi
15. a otsus ebaseaduslik ja see tuleb tühistada. Kohtutäituri taandamise sätestab

§ 9

. Võlgnik ei ole esitanud

§-st 9 tulenevaid kohtutäituri taandamise aluseid, seega ei saa kohtutäiturit avalduses toodud põhjustel taandada. Kohtus ei leidnud tõendamist, et kohtutäitur oleks võlgniku suhtes erapoolik.

1. Kohtutäitur esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes määruse tühistada osas, mis puudutab võlgniku kontode arestimise seadusvastasust, ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta kohtumääruse muutmata.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tartu Ringkonnakohus jättis
4. veebruari
5. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse järgi on maakohus õigesti kohaldanud

§ 132

lg-t 1, mille kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Nimetatud sätte kohaselt peab kohtutäitur jätma arestimisel võlgniku kontole

§ 132lg-s 1 nimetatud summa vabaks kasutamiseks.

Kohtutäituril puudub otsustuspädevus lähtuda temale teadaolevast informatsioonist, et võlgnik on aresti kohaldamise kuul enne raha kulutanud palga alammäära ulatuses. Kuni võlgniku kontod ei ole arestitud, on võlgnikul õigus oma raha vabalt kasutada. Seadusest ei tulene kohtutäituri väide, et kuna võlgnik teadis, et tema vastu on täitemenetlust alustatud, siis oleks ta pidanud arvestama konto arestimisega. See ei anna alust kontosid arestida, arvestamata

§ 132lg-t 1.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Kohtutäitur esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta võlgniku kaebus rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Määruskaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti

§ 132

lg-t 1.

§ 132lg 1 kohaldamisel tuleb arvesse võtta jooksval kuul miinimumsumma kasutamisega.

Kohtutäitur peab seisma ka sissenõudja huvide eest ning tal on otsustamispädevus, lähtudes infost, kas võlgnik on saanud jooksval kuul miinimumsummat kasutada või mitte. Seadus ei näe ette, et miinimumpalga suurune summa peaks olema isikul kasutada konto arestimise hetkel. Nimetatud põhimõte ei oleks kooskõlas võlausaldaja nõude rahuldamise efektiivsusega ega täitemenetluse olemusega. Ringkonnakohus ei ole oma määrust ka põhjendanud.

1. Avaldaja leiab, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 4 esimese lause ja § 695 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule.
3. Tulenevalt TsMS § 692 lg 4 esimesest lausest ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. TsMS § 695 kohaselt kohaldatakse määruskaebuse menetlemisele üldjuhul kassatsioonimenetluse kohta sätestatut. Menetlusõiguse normi olulise rikkumisena käsitatavad asjaolud on sätestatud TsMS § 669 lg 1 p-des 1-
4. Praegusel juhul tingib ringkonnakohtu määruse tühistamise määruskaebuse põhjendustest olenemata TsMS § 669 lg 1 p 3 rikkumine. TsMS § 17 lg 1 kohaselt lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Osal juhtudel näeb TsMS ette, et asja võib lahendada ringkonnakohtu kohtunik ainuisikuliselt. Toimikus oleva kohtumääruse originaali (tl 75 jj) kohaselt on kohtukoosseis olnud kolmeliikmeline, kuid määrusele on alla kirjutanud vaid kaks kohtunikku. Seetõttu on tsiviilasja TsMS § 669 lg 1 p 3 tähenduses lahendanud ebaseaduslik kohtukoosseis ja ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada.
5. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium järgmist. Täitemenetluse seadustiku §-de 130-136 (

-i II osa

1. peatüki
2. jagu pealkirjaga "Sissetuleku arestimise erisused") põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Selleks näeb

§ 131

ette võlgniku sissetulekud, millele ei saa üldse sissenõuet pöörata või millele saab seda teha erandjuhul.

§ 132

näeb ette piirangud sissetulekute arestimisel nende suurusest lähtuvalt ja

§ 133

näeb muu hulgas ette, et kui võlgniku sissetulek on laekunud tema arvelduskontole, siis kehtivad samasugused arestimise piirangud, nagu on sätestatud

§-des 131 ja 132. Kolleegium leiab, et kuni võlgniku pangakonto ei ole arestitud, on võlgnikul õigus kasutada kontol olevat raha enda äranägemise kohaselt, sest puudub seda keelav käsutuskeeld. Ka neil juhtudel, mil konto arestitakse (käsutuskeeld seatakse) nt kalendrikuu lõpus, tuleb arvestada

§s 132 sätestatud arestimispiirangutega, sh jätta § 132 lg 1 alusel arestimata summa, mis vastab ühe kuu eest ettenähtud palga alammäärale. Vastasel korral koormataks mh õiguskorda tarbetult vaidlustega selle üle, kas võlgnik on kasutanud arestimisele eelnenud ajal kontol olnud raha (sh nt ka ülalpeetavate ülevalpidamiseks) või mitte.

1. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei ole TsMS § 173 rikkudes võtnud seisukohta menetluskulude jaotuse kohta.
2. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
3. Kohtutäituri määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu