RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 45 lg 1 kohaselt pidi kinnipeetava eluruum vastama ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele ning olema varustatud aknaga. Sel ajal kehtinud siseministri

1. detsembri
2. a määrusega nr 71 kehtestatud "Arestimaja sisekorraeeskiri" (arestimaja sisekorraeeskiri) ei sisaldanud nõudeid kambrite olukorra või sisustuse kohta. Õiguse vähemalt ühe tunni pikkusele värskes õhus viibimisele nägi ette arestimaja sisekorraeeskirja § 15 p 4, isikliku hügieeni ja kambri puhtuse eest hoolitsemine oli aga

§ 45

lg 2 ja arestimaja sisekorraeeskirja § 17 lg 1 p 6 kohaselt arestimajas viibivate isikute kohustus. Seega pole arestimajas viibivatele isikutele ette nähtud kõiki neid õigusi, mida kaebaja on võtnud oma nõude aluseks. Tõele vastab üksnes väide värskes õhus jalutamise õiguse rikkumisest, kuid see üksi ei saa olla piisav kaebuse rahuldamiseks. Kohtule esitatu ei kinnita, et jalutusvõimaluse puudumine oli loodud Ida Politseiprefektuuri süülise ja õigusvastase tegevuse tulemusel just kaebaja tarbeks ning teenis tema väärikuse alandamise või tervise halvendamise eesmärki; 2) isegi kui politseiprefektuuri süü ja seos väidetava kahjuga oleksid olemas, ei tähenda see mittevaralise kahju tingimusteta ja ainult rahas hüvitamist. Väärikuse alandamise puhul saab selline hüvitus olla põhjendatud vaid siis, kui kohtumenetluses leiab kinnitust ametiisiku süü isiku sellises kohtlemises, mis seisneb isiku teadlikus panemises alandavatesse või teotavatesse oludesse või muudes tegudes, mille eesmärk on inimese au ja väärikuse riivamine, piinamine, alandamine, kahjustamine või teotamine. L. Landmann viibis Rakvere arestimajas temast endast tulenevatel põhjustel ning ta pole väitnud ega tõendanud, et talle kohaldati teistest erinevaid tingimusi; 3) tõendid puuduvad ka tervise kahjustamise kohta. L. Landmanni lööbe põhjuseks olid sügelised. Millal täpselt ja millisel põhjusel see haigus tekkis, esitatust ei selgu. Kuna tegemist on peamiselt inimese naha vahendusel edasikanduva väga nakkava haigusega, ei saa see olla tingitud värskes õhus jalutamise võimaluse või eraldatud WC puudumisest, vähesest päevavalgusest või puudulikust kambrisisustusest.

1. L. Landmann esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus on käsitlemata jätnud kambri halvast sanitaarsest olukorrast ja puudulikust sisustusest tingitud kaebaja alanduse. Meelevaldne on halduskohtu seisukoht, et värskes õhus jalutamise õiguse rikkumine ei ole õigusvastane. Ebaõige on halduskohtu väide, et puuduvad tõendid kaebaja tervise kahjustamise kohta. Tervisekaart kinnitab lööbe olemasolu kaebajal kohe pärast tema arestimajast lahkumist ja Tartu Vangla meditsiiniosakonda paigutamist. Kohus on jätnud hindamata kaebaja väited, et täielik kontaktide puudumine lähedastega oli kaebaja jaoks alandav ning tekitas hirmu, ahastust ja alaväärsust. Arusaamatuks jääb kaebaja õiguste rikkumise põhjendamine sellega, et L. Landmann viibis arestimajas temast endast tulenevatel põhjustel.
2. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
3. novembri
4. a otsusega L. Landmanni apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas Tartu Halduskohtu
5. juuli
6. a otsuse osas, millega jäeti rahuldamata L. Landmanni kaebus arestimajas viibimise ajal päevas ühe tunni vabas õhus viibimise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus rahuldas selles osas kaebuse ja mõistis Eesti Vabariigilt L. Landmanni kasuks hüvitisena välja 2000 krooni. Ülejäänud osas jäi apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused olid järgmised: 1) L. Landmanni kaebuse kohaselt ei olnud tualett kambrist mingisuguste piiretega eraldatud, kuid Ida Politseiprefektuuri väitel oli kambris olev WC-nurk kambrist riidega eraldatud. L. Landmann viibis arestimajas kolmes erinevas kahekohalises kambris ning ringkonnakohus ei pea usutavaks, et üheski kambris ei olnud WC vastustaja poolt kirjeldatud viisil kambrist eraldatud. L. Landmanni väidete usutavust vähendab ka see, et ta ei ole arestimajas viibimise ajal kordagi arestimajale kaebusi esitanud. Seetõttu peab ringkonnakohus usutavamaks vastustaja seisukohta, et kirjeldatud riidest piirded olid WC-l olemas ja seega oli minimaalne privaatsus WC kasutamisel tagatud. Samuti on L. Landmann kinnitanud kohtuistungil, et kambrikaaslane oli tal vaid poolteist kuud. Seega ei saa enamiku arestimajas viibitud aja osas rääkida privaatsuse probleemist WC kasutamisel. WC-ga seotud antisanitaarsuse kohta ei ole L. Landmann mingeid väiteid ega tõendeid esitanud; 2) väidet akna puudumise kohta ei pea ringkonnakohus usutavaks, sest vastustaja kinnitusel on kambritel aknad, mis tagavad piisava valgustuse. Samuti on kambris kunstlik valgustus; 3) L. Landmann väidab, et kambris puudus nagi. Ida Politseiprefektuuri selgituste kohaselt on kambrites riidenagid, kuid need lõhutakse tihtipeale ära. Ringkonnakohus peab usutavaks, et kui kambris oli tõepoolest nagi lõhutud, siis oleks sellekohase kaebuse korral arestimaja puuduse kõrvaldanud. Riigivastutuse (RVastS) § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei hüvitata, kui isik jättis kasutamata võimaluse vältida kahju tekkimist muu õiguskaitsevahendiga. Seetõttu jääb L. Landmanni kaebus selles osas rahuldamata; 4) laua puudumisele ei ole vastustaja vastu vaielnud. Ringkonnakohus märgib, et ehkki see Eesti kehtivast õigusest vaidlusalusel ajal otsesõnu ei tulenenud, on laua olemasolu kambris, kus isikut hoitakse ööpäevaringselt ning kus isik peab ka sööma, üldjuhul vajalik. Kohus möönab, et laua või selle funktsiooni samaväärselt kandva mööbli puudumine sellises olukorras võib tähendada isiku väärikust alandavat kohtlemist ja olla seetõttu õigusvastane. Samas ei pea ringkonnakohus seda käesolevas asjas selliseks õigusvastaseks käitumiseks, mis tingiks L. Landmannile rahalise hüvitise väljamõistmise. Laua puudumisel oli võimalik süüa näiteks voodil istudes, mistõttu ei olnud L. Landmanni poolt väidetavalt valitud tegevus - söömine põrandal kükitades - vältimatult vajalik. Laua puudumisega kaasnev võimalik ebamugavus ei ole seetõttu käsitatav niisuguse raskusega õiguste rikkumisena, et oleks vajalik rahalise hüvitise väljamõistmine (RVastS § 13 lg 1 p 3); 5) L. Landmanni tervise kahjustumine arestimaja kambris hoidmise tagajärjel ei ole tõendatud; 6) lähedastega suhtlemise keeld tulenes prokuratuuri määrusest, millega piirati L. Landmanni õigust telefonikõnedele, kirjadele ja kokkusaamistele. Seda määrust ei ole L. Landmann kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras vaidlustanud. Seega oli arestimaja tegevus määruse täitmisel õiguspärane ja kahju hüvitamise nõue tuleb ka selles osas jätta rahuldamata; 7) arestimaja sisekorraeeskirja § 15 lg 1 p 4 kohaselt oli arestialusel õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida. L. Landmannile selle õiguse kasutamist ei võimaldatud, seega on Ida Politseiprefektuuri toiming õigusvastane. Õigusvastasust ei välista jalutushoovi puudumine. Riigil on kohustus tagada, et Rakvere arestimajas oleks võimalik ühetunnise vabas õhus viibimise õiguse realiseerimine. Jalutuskäiguks vajalike võimaluste puudumine ei ole ühekordne, ootamatult ja avaliku võimu tahtest sõltumatult esinev vääramatu jõud, mis takistab haldusorganil oma ülesannete täitmist. Probleemi olemasolu oli riigile teada juba oluliselt varem ning tulnuks ette võtta vajalikke samme olukorra lahendamiseks. Arestialusele vabas õhus viibimise õiguse mittevõimaldamine tähendab isiku kinnipidamist inimväärikust mitteaustavates tingimustes. See ületab kitsendused ja piirangud, mis kinnipidamisega vältimatult kaasnevad. Isiku pikaajaline ilmajätmine talle õigustloova aktiga tagatud kinnipidamistingimustest on inimväärikust alandav ja kannatusi tekitav, mistõttu kuulub sellega tekitatud mittevaraline kahju RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele. Ida Politseiprefektuuri süüd rahalise hüvitise väljamõistmise eeldusena ei välista see, et jalutamiseks vajalikud võimalused Rakvere arestimajas puudusid. Kehtivast õigusest tulenes vastustaja kohustus jalutuskäike võimaldada ning politseiprefektuur pidi olema sellest teadlik. Jalutusvõimaluste puudumine on aga käsitatav RVastS § 13 lg 1 p-s 2 sätestatud objektiivse takistusena kahju ärahoidmisel, mida võetakse hüvitise suuruse määramisel arvesse ja mis on aluseks väljamõistetava hüvitise vähendamisele. Võttes arvesse L. Landmanni arestimajas viibitud aega, õiguste rikkumise raskust, kaebuses taotletud hüvitise suurust ja kaebuse rahuldamise ulatust ning eeskätt objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, on põhjendatud mõista Eesti Vabariigilt L. Landmanni kasuks välja 2000 krooni hüvitist mittevaralise kahju eest, mis tekitati L. Landmannile vabas õhus viibimise õiguse võimaldamata jätmisega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. L. Landmann esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. L. Landmann kinnitas, et jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde ja rõhutas järgmist: 1) ringkonnakohus on tõendamiskoormuse vääralt jaganud. Kohus peab tuvastama objektiivse tõe, kas kambri antisanitaarne olukord ja puudulik sisustus alandas L. Landmanni väärikust. Ringkonnakohus on hinnanud üksnes poolte väidete usutavust, kuid praeguses asjas ei saa tuvastada asjaolusid üksnes poolte põhistustele tuginedes. Kinnipidamistingimuste nõuetekohasust pidi tõendama Ida Politseiprefektuur. Ringkonnakohtu seisukoht, et L. Landmann ei ole arestimajas viibimise ajal vastavasisulisi kaebusi Ida Politseiprefektuurile esitanud, ei ole asjakohane; 2) laua puudumist ei saa asendada võimalus einetada voodil istudes või põrandal kükitades. Laua puudumine on õigusvastane ning õigustab rahalise hüvitise väljamõistmist vastustajalt; 3) ebaõige on kohtute väide, et puuduvad tõendid kaebaja tervise kahjustamise kohta. Tervisekaart kinnitab lööbe olemasolu kaebajal pärast tema arestimajast lahkumist ja Tartu Vangla meditsiiniosakonda paigutamist. Kuivõrd L. Landmann viibis enne pikaajaliselt ööpäevaringselt Rakvere arestimajas, said tervisekahjustused tekkida üksnes arestimajas viibimise tagajärjel ning seetõttu esineb põhjuslik seos arestimajas viibimise ning tervisliku seisundi halvenemise vahel; 4) ringkonnakohus on L. Landmanni kasuks mõistnud välja mittevaralise kahju hüvitise 2000 krooni vabas õhus viibimise mittevõimaldamise eest. Arvestades L. Landmanni arestimajas viibimise perioodi, ei ole hüvitis proportsionaalne tema õiguste rikkumisega. Kassaator ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et jalutusvõimaluse puudumine on käsitatav RVastS § 13 lg 1 p-s 2 sätestatud objektiivse takistusena kahju ärahoidmisel. Riik ei saa õigustada oma õigusvastast tegevust sellega, et arestimajad ei ole ehitatud nõuetekohaselt. Objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel ei esinenud, sest riik hoidis ise teadlikult vahistatut mittenõuetekohases arestimajas, kus puudus värskes õhus viibimise võimalus.
8. Ida Politseiprefektuur (alates
9. jaanuarist 2010 Ida Prefektuur) leiab kirjalikus vastuses, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10. Lauri Landmann viibis Rakvere arestimajas
11. jaanuarist
12. juunini
13. Kaebuse kohaselt olid arestimaja kambril järgmised puudused: 1) kambril ei olnud akent, mis oleks taganud piisava valgustuse; 2) puudus riidenagi ja kapp, mille tõttu pidi isiklikke asju hoidma põrandal; 3) puudus laud, seega pidi sööma põrandal kükitades; 4) kambris asuv WC oli voodist vaid 50 cm kaugusel ja muust kambrist eraldamata, mistõttu ei olnud seda võimalik privaatselt kasutada. Lisaks pidas L. Landmann enda õigusi rikkuvaks värskes õhus jalutamise ja lähedastega suhtlemise võimaluse puudumist. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. L. Landmanni arvates alandasid kaebuses nimetatud kinnipidamistingimused tema väärikust ja kahjustasid tervist ning ta taotleb Ida Prefektuuri tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.
14. Kolleegium peab esmalt vajalikuks selgitada, millised nõuded kehtisid kõnealusel perioodil arestimaja kambri sisustusele.

§ 156

lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse isiku kinnipidamisele arestimajas eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta käivaid sätteid.

§ 90

lg 3 kohaselt peab vahistatu kamber vastama

§ 45

lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise. Kuni 1. veebruarini 2007 kehtinud

§ 45

lg 1 sätestas, et kinnipeetava eluruum peab vastama eluruumile kehtestatud ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele. Eluruumis peab olema aken, mis kindlustab ruumi nõuetekohase valgustuse. Kolleegium märgib, et

§ 45

lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid arestimaja kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari
2. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt
3. Sellisele järeldusele viitab ka vangistusseaduse
4. veebruarist 2007 kehtiva § 45 lg 1 teine lause.

§ 45lg 1 sisustamisel saab siiski arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC

§ 94, mille 1.

lõike kohaselt lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute.

§ 96

lg 1 annab vahistatule õiguse kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Vahistatu lühiajaliste kokkusaamiste, kirjavahetuse ja telefonikõnede õigust võib vangla direktor piirata uurija, prokuröri või kohtu loal, kui see on vajalik kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks (

§ 94lg 1 2.

lause ja § 96 lg 3).

§ 156

lg 3 kohaselt on eelvangistuse täideviimisel arestimaja juhil, kinnipidamistingimusi tagaval politseiametnikul ja arestimaja koosseisulisel teenistujal piirangute kehtestamisel vastavad vangla direktori ning vanglaametniku õigused ja kohustused. Arestimajas viibiva vahistatu lühiajaliste kokkusaamiste, kirjavahetuse ja sidepidamise täpsem kord on kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirja

1. peatükis. Erinevalt ringkonnakohtust leiab halduskolleegium, et Ida Prefektuuri toimingute õigusvastasust ei välista pelgalt see, et kaebaja tema õigusi piiravat prokuratuuri määrust kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras ei vaidlustanud. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et vahistatu kirjade vastuvõtmisest ja edastamisest keeldumine vangla poolt on haldustoiming, mis võis tugineda Kaitsepolitsei määrusega vahistatule kindlaks määratud piirangutele; vangla selliste toimingute õiguspärasus on kontrollitav halduskohtumenetluses (vt
2. aprilli
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-84-07, p 16). Kui L. Landmann on arestimajas viibides avaldanud soovi lähedastega kokku saada või neile kirju saata või helistada, on kolleegiumi arvates ka praeguses asjas võimalik hinnata, kas Ida Prefektuur on L. Landmanni kontakte lähedastega piiranud kooskõlas prokuratuuri määruses kindlaks määratud tingimustega. Vangistusseaduse normide vale tõlgendamise tõttu on ringkonnakohus jätnud kaebaja väitele sisulise hinnangu andmata.
4. Halduskolleegium nõustub kassaatoriga, et jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena ja ringkonnakohus on L. Landmannile väljamõistetud hüvitist RVastS § 13 lg 1 p 2 alusel õigustamatult vähendanud.

§ 93

lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatul tema soovil viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus. Seaduses imperatiivselt sätestatud normi olemasolu ei saanud vastustaja jaoks olla ootamatu. Seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vastustaja mõjusfääri. Kahju ärahoidmiseks oleks võinud kaaluda kaebaja paigutamist nõuetele vastavasse arestimajja või vangla eelvangistusosakonda.

1. Kassaator leiab kohtutest erinevalt, et L. Landmanni tervisekaardi andmed kinnitavad arestimajas viibimise tagajärjel tekkinud tervisekahjustuste olemasolu. Kuna HKMS § 64 lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel ja Riigikohus kaebuse aluseks olevaid asjaolusid ei tuvasta, ei ole kolleegiumil võimalik tervisekaardi andmeid ümber hinnata. L. Landmann ei väida, et kohtud oleks mõne tervisekahjustust puudutava tõendi hindamata jätnud või rikkunud tõendite hindamisel menetlusnorme.
2. L. Landmanni kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata osas, milles taotleti Riigikohtult uue otsuse tegemist ja hüvitise väljamõistmist. Menetlusnormi olulise rikkumise, eelkõige uurimispõhimõtte täitmata jätmise, ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistab Riigikohus Tartu Halduskohtu
3. juuli
4. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu
5. novembri
6. a otsuse haldusasjas nr 3-09-584 ning saadab asja halduskohtule uueks arutamiseks. Halduskohtul tuleb asja uuel arutamisel tuvastada, pidades silmas eespool selgitatud tõendite kogumise ja hindamise põhimõtteid, millised olid L. Landmanni kinnipidamistingimused Rakvere arestimajas. L. Landmanni õiguste võimaliku rikkumise ulatuse ja kahjunõude hindamisel tuleb arvestada arestimaja mittenõuetekohaseid tingimusi kogumis.
7. Kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 alusel tagastada. Kuna kolleegium tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse ning saadab asja halduskohtule uueks arutamiseks, ei võta kolleegium seisukohta muude menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise suhtes. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld