Obsah (8)

§ 4§ 28§ 7§ 42§ 27§ 22§ 15§ 231

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

), mille § 28 lg 2 p 3 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka kohustusliku sõjaväeteenistuse ja asendusteenistuse aeg, kui isik suunati teenistusse Eestist. Kuna P. Rozhok suunati sõjaväkke Ukrainast, ei saa ka selle sätte alusel arvata tema pensioniõigusliku staaži hulka sõjaväeteenistuse aega.

1. P. Rozhok esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles pensionikomisjoni
2. aprilli
3. a otsuse nr 1.1-8.TL15/641 tühistamist, pensioniameti kohustamist kaebuse esitaja sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks ning pensioni ümberarvutamiseks avalduse esitamise kuupäevast
4. aprillist
5. a. Kaebust põhjendati järgmiselt: 1) siseriiklikule regulatsioonile viidati ebaõigesti, kuna kaebaja pensioniõigusliku staaži arvutamise korda reguleerivad välislepingu sätted (

§ 4

lg 3); 2) koostöökokkuleppe eesmärgiks on kogu vanaduspensioni määramisel arvesse võetava pensioniõigusliku staaži vastastikune arvestamine. See ilmneb ka koostöökokkuleppe art-st 4, mille kohaselt pensioniõiguse määramisel, sh pensionideks soodustingimustel ja väljateenitud aastate eest võetakse arvesse pensioniõiguslik staaž, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil, samuti pensioniõiguslik staaž, mida tunnustatakse ühe või teise poole territooriumil. Seega tuleb rakendada otsest analoogiat Eestis ja Venemaal omandatud pensioniõiguslike staažide vahel - kui

§ 28

lg 2 p 2 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka teenistusaeg Eesti kaitseväes, siis tuleb vastavalt koostöökokkuleppele arvata pensioniõigusliku staaži hulka ka teenistusaeg Venemaa kaitseväes. Viidatud artikliga vastuolus oleva

§ 28

lg 2 p 3 asemel tuleb põhiseaduse § 123 lg 2 ja

§ 4

lg 3 kohaselt kohaldada välislepingu sätteid; 3) pensionikomisjoni otsuses toodud koostöökokkuleppe art 1 tõlgendus on väär. Viidatud artikkel ei hõlma pensioniõigusliku staaži arvutamise põhimõtteid, vaid pensioni määramise ja väljamaksmise korda. Artiklist 1 ei tulene, et staaži arvutamisel rakendatakse üksnes siseriiklikku seadust, ka muutuks sellise tõlgenduse korral koostöökokkuleppe eesmärk küsitavaks. Näiteks sätestab

§ 7

lg 1 p 2, et õigus vanaduspensionile on isikul, kellel on 15 aastat Eestis omandatud

§-s 27 sätestatud pensionistaaži. Pensionikomisjoni tõlgenduse puhul pensionär, kes töötas ainult Venemaal või töötas Eestis vähem kui 15 aastat, Eestis vanaduspensionile õigust ei oma. Koostöökokkulepe oleks sel juhul mõttetu; 4) kuna kaebuse esitaja saab tavalist vanaduspensioni, ei ole tema suhtes kohaldatavad ka koostöökokkuleppe art-s 8 sätestatud erandid. 4. Tallinna Halduskohus jättis 18. oktoobri 2008. a otsusega kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) koostöökokkulepe on välisleping

§ 4lg 3 tähenduses.

Kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab riikliku pensionikindlustuse seadusest erinevat regulatsiooni, tuleb kohaldada välislepingut. Vaidlus on tekkinud sellest, kas koostöökokkuleppega on kehtestatud regulatsioon, mille puhul Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks teistsuguseid sätteid kui

§ 28

lg 2 p 3 ehk kas koostöökokkuleppest tulenevalt kohustub lepingupool võtma arvesse ka sellist pensioniõiguslikku staaži, mida tema enda siseriiklik õigus ei tunnusta; 2)

§ 28

lg 2 p-ga 3 sätestatakse endise NSVL sõjaväes kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamise tingimuseks isiku teenistusse suunamine Eestist, millisele tingimusele kaebuse esitaja ei vasta. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2008. a otsusest tulenevalt ei kuulu P. Rozhok isikute ringi, kelle suhtes Riigikohus tunnistas

§ 28lg 2 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks; 3) koostöökokkulepe ja 5.

novembril 2002 allkirjastatud kokkuleppe muutmise protokoll jõustusid

1. oktoobril
2. Koostöökokkuleppe art 9 kohaselt sõlmivad pädevad keskasutused koostöökokkuleppe rakendamisega seotud küsimuste lahendamiseks rakendusleppe, selles lahendamata küsimused lahendavad pooled läbirääkimiste teel. Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium ja Vene Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu Ministeerium on
3. novembril 2002 sõlminud rakendusleppe, mis jõustus koos koostöökokkuleppe ja selle muutmise protokolliga
4. oktoobril
5. Koostöökokkuleppe tõlgendamisel on oluline, milline on olnud poolte tahe ja arusaam koostöökokkuleppe rakendamisel, mis väljendub ennekõike rakendusleppes, aga ka poolte aktsepteeritud praktikas koostöökokkuleppe rakendamisel; 4) koostöökokkuleppe art 1 kohaselt korraldatakse poolte kodanike ja nende perekondade pensioniline kindlustamine kompetentsete ametkondade poolt vastavalt selle poole seadusandlusele, kelle territooriumil nad alaliselt elavad. Pensionilise kindlustamise teostamine hõlmab nii pensionide määramist (sh pensioniõigusliku staaži arvestamist) kui ka pensionide maksmist. Ekslik on kaebaja väide, et selle sättega on hõlmatud vaid pensioni määramise ja maksmise protseduur; 5) ekslik on kaebuse esitaja seisukoht, et vastustaja tõlgenduse kohaselt muutuks koostöökokkulepe mõttetuks, kuna Venemaal töötanud pensionär, kes töötas Eestis vähem kui 15 aastat,

§ 7lg 1 p-st 2 tulenevalt õigust pensionile ei omaks.

Koostöökokkuleppe art-st 4 tuleneb, et Eesti Vabariigis legaalselt elava Vene Föderatsiooni kodaniku pensioniõiguse määramisel on aluseks kas Eesti Vabariigi territooriumil ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil omandatud pensioniõiguslik staaž, samuti pensioniõiguslik staaž, mida ühe või teise poole territooriumil tunnustatakse. See aga, millist staaži tunnustatakse kummagi lepingupoole territooriumil pensionistaaži hulka kuuluvana, tuleneb kummagi lepingupoole vastavatest seadustest. Eesti Vabariigis reguleerib riikliku vanaduspensioni saamise tingimusi ja korda riikliku pensionikindlustuse seadus, mille § 7 lg 1 p 2 alusel on õigus vanaduspensionile isikul, kellel on 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Seega näeb koostöökokkulepe erinevalt

§ 7

lg 1 p-st 2 ette pensioniõiguse määramise ja kaebuse esitaja ei ole väitnud, et tema pensioniõiguse määramisel oleks jäetud kohaldamata välislepingu säte. Järelikult kokkuleppe alusel pensioni määramiseks on Eesti Vabariigis elavale isikule koostöökokkuleppe artiklist 4 tulenevalt vajalik vähemalt 15 aastat Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil omandatud pensionistaaži ning koos artiklis 1 sätestatuga lähtutakse Eesti Vabariigis pensioni määramisel riikliku pensionikindlustuse seaduse regulatsioonist. Eestis viibivale teise poole kodanikule võetakse pensionistaaži arvutamisel arvesse

§-s 28 toodud loetelu, sealjuures viidatud paragrahvi lõigetes 1-3 loetletud tegevused, mille aeg arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka.

§ 28

lg 4 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka ka

§-s 28 loetletud tegevuste aeg endise NSV Liidu territooriumil; 6) seisukohta, et koostöökokkuleppe kohaselt pension määratakse ja arvutatakse isiku elukohajärgse poole õigusaktide kohaselt, mitte aga ei ole koostöökokkuleppe eesmärgiks tagada teise poole territooriumil elavale isikule samasugused õigused pensionile, nagu neil oleks oma kodakondsusjärgses riigis, kinnitavad ka järgnevad koostöökokkuleppe ja rakendusleppe sätted. Koostöökokkuleppe art 2 kohaselt laieneb kokkulepe kõikidele kodanike pensionilise kindlustamise liikidele, mis on määratud või määratakse poolte seadusandlusega, välja arvatud art-s 8 ette nähtud juhtudel. Rakendusleppe art-st 4 nähtuvalt on pooled koostanud pensionide vastavuse tabeli ja nimetatud artikli p-st 2 nähtuvalt tehakse otsus pensioni määramise kohta alates koostöökokkuleppes ette nähtud ajast juhul, kui pooltel on samaliigiline pension ja pensioni määramise alused on samad. Kui lähtuda kaebaja käsitlusest, puuduks vajadus vastavustabeli koostamiseks. Rakendusleppe artst 5 tuleneb, et kui selle poole riigi õigusaktides, kuhu pensionär asus elama, ei ole ette nähtud sama liiki pensioni määramine, mis oli ette nähtud eelmise elukohajärgse poole riigi õigusaktides, ja pensioni ei saa määrata, tehakse pensioni määramisest keeldumise kohta otsus, milles märgitakse ära pensioniõiguse tekkimise kuupäev ja tingimused. Enamgi selgust annab ja kohtu seisukohtade põhjendatust kinnitab rakendusleppe art 13, mille p 12 kohaselt poole kodanikule, kellel on õigus, et talle määratakse koostöökokkuleppe jõustumisest tingituna pension, määratakse pension elukohajärgse poole õigusaktide kohaselt. Koostöökokkuleppe art 6 kohaselt arvutatakse pension ühe poole riigi territooriumile seaduslikult elama asunud teise poole riigi kodanikule, kes on või ei ole pärast ümberasumist töötanud, selle riigi õigusaktide kohaselt, mille territooriumil nad seaduslikult elavad; 7) Sotsiaalministeeriumi selgituse kohaselt on koostöökokkuleppe art 4 tõlgendamise küsimus tõstatatud kahel korral. 29.-30. jaanuarini 2007 Moskvas toimunud poolte ekspertide kohtumisel kokkulepitu kohaselt tuleb täpsustada art 4 rakendamise korda, mis käsitleb staaži arvutamist, võttes arvesse kummagi poole territooriumil tunnustatud staaži, ent sel kohtumisel lahendust ei pakutud. 2007. a juunis on Sotsiaalministeeriumi asekantsleri poolt Venemaa asjaomasele ministeeriumile saadetud kirjas käsitletud küsimusi, mis jäid 2007. aasta jaanuaris aset leidnud kohtumisel lahendamata. Koostöökokkuleppe art 4 kohta on Eesti pool nimetatud kirjas selgitanud, et kummagi poole territooriumil tunnustatud ja omandatud pensionistaaži arvestatakse tegevuse aja järgi ning tegevuse aeg arvatakse staaži hulka kooskõlas riigi õigusaktidega (Eestis

§ 28lg 2 kohaselt).

Asjaolu, et käesoleva ajani ei ole kirjale vastust saadud, kinnitab, et koostöökokkuleppe teine pool on selliseid seisukohti aktsepteerinud; 8) koostöökokkuleppe preambuli kohaselt on leppe sõlmimisel lähtutud ühe poole kodanike võrdsusest teise poole kodanikega pensionilise kindlustamise alal. Sellest põhimõttest ei tulene, et leppe eesmärgiks on seatud teise poole territooriumil elavate isikute pensioniline kindlustamine samade normide alusel, nagu tal oleks kodakondsusjärgses riigis. Võrdsus pensionilise kindlustamise alal seisneb selles, et teise poole territooriumil viibivale isikule kohaldatakse selle poole seadusandlust võrdselt teiste selle poole territooriumil alaliselt viibivate isikutega; 9) eeltoodust tulenevalt ei sisalda koostöökokkulepe endise NSVL sõjaväes kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks teistsuguseid sätteid kui

§ 28

lg 2 p 3, mille kohaselt sätestatakse endise NSVL sõjaväes kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamise tingimuseks isiku teenistusse suunamine Eestist. Seetõttu puudub alus välislepingu kohaldamiseks ning pensionikomisjoni vaidlustatud otsus on õiguspärane. Kuna kohustamise eelduseks on haldusakti õigusvastasus, vaidlustatud otsus on aga õiguspärane, ei kuulu rahuldamisele ka kohustamisnõue.

1. P. Rozhok palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Ringkonnakohtule
2. augustil 2009 edastatud täiendavates seisukohtades palus P. Rozhok kohustada vastustajat tagasiulatuvalt ümber arvestama temale
3. septembril 2002 määratud pension pensioni määramise ajast arvates.
4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas P. Rozhoki kaebuse osaliselt. Uue otsusega tühistas ringkonnakohus pensionikomisjoni
5. aprilli
6. a otsuse nr 1.1-8.TL15/641 ja kohustas Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniametit P. Rozhoki
7. aprilli
8. a avaldust uuesti läbi vaatama, lähtudes ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas toodud Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe tõlgendusest. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) koostöökokkulepe kehtib selle art 1 kohaselt lepingupoolte kodanike ja nende perekonnaliikmete suhtes. Vaidlus puudub selles, et P. Rozhok on Eesti territooriumil elav Vene Föderatsiooni kodanik, ja selles, et tema suhtes ei rakendu koostöökokkuleppe art-s 8 sätestatud erandid. Seega on P. Rozhoki pensionilise kindlustamise suhtes koostöökokkulepe kohaldatav; 2) menetlusosalised vaidlevad koostöökokkuleppe art 4 kohaldamise üle, mis sätestab: "Pensioniõiguse määramisel, sh pensionideks soodustustingimustel ja väljateenitud aastate eest, võetakse arvesse pensioniõiguslik staaž, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil, samuti pensioniõiguslik staaž, mida tunnustatakse ühe või teise Poole territooriumil."; 3) P. Rozhok taotleb pensioniõigusliku staaži hulka enda sõjaväeteenistuse aja arvamist
9. oktoobrist 1958 kuni
10. novembrini 1962, leides, et tegemist on staažiga, mida tunnustatakse Vene Föderatsiooni territooriumil. Vastustaja on keeldumist põhjendanud väidetega, et koostöölepe puudutab töötamist ja sellega võrdsustatud tegevusi Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni territooriumil, endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikide territooriumid ei kuulu lepingu alla ja P. Rozhok suunati sõjaväeteenistusse Ukrainast. Seega on vastustaja art 4 tõlgendamisel seisukohal, et selle alusel arvestatakse pensioniõigusliku staaži hulka lepingupoolte - Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi - territooriumil, sh ka kuni
11. a
12. jaanuarini omandatud pensioniõiguslik staaž; muude riikide, sh muude endiste NSVL liiduvabariikide territooriumil omandatud pensionistaaž arvestatakse Eesti Vabariigi poolt pensioni määramisel pensioniõigusliku staaži hulka, kui seda tunnustab Eesti seadus, antud juhul riikliku pensionikindlustuse seadus; 4) Tallinna Ringkonnakohtu
13. oktoobri
14. a otsuses haldusasjas nr 3-08-838 asuti koostöökokkuleppe art 4 tõlgendamisel seisukohale, et selle kohaselt tuleb pensioni määramisel arvesse võtta pensionistaaži, mida tunnustab üks või teine lepingupool, ning ei nõustutud pensioniameti seisukohaga, et kumbki riik arvestab lisaks mõlema lepingupoole territooriumil omandatud staažile veel ainult tema enda poolt tunnustatavat staaži; 5) poolte tahte tuvastamiseks lepingu sõlmimisel viitas ringkonnakohus koostöökokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskirjale, milles selgitati, et Eesti Vabariik võtab endale kokkuleppega kohustuse arvestada pensioni määramisel staaži endise NSV Liidu territooriumil kuni
15. aastani, samuti Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu Ministeeriumi vahel
16. novembril 2002 sõlmitud koostöökokkuleppe rakendusleppele, mille art 3 lg 2 näeb ette: "Poolte pädevad asutused tõendavad järelepärimiste alusel poolte territooriumil täitunud tööstaaži pikkust ning kummagi poole territooriumil tunnustatud tööstaaži pikkust." Ringkonnakohtu arvates kinnitab see rakendusleppe säte arusaama, et koostöökokkuleppe poolte tahe on arvestada ka vastastikku teise poole poolt tunnustatavat staaži. Ringkonnakohtu sellise tõlgendusega nõustuti ka Riigikohtu
17. märtsi
18. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-4-
19. Selle tõlgenduse juurde jääb ringkonnakohus ka käesolevas haldusasjas; 6) PS § 123 teisest lõikest ja

§ 4

lg-st 3 tuleneb, et kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui riikliku pensionikindlustuse seadus, kohaldatakse välislepingut. Kui kaebuse esitajal on õigus sõjaväeteenistuse aja arvamisele pensioniõigusliku staaži hulka kokkuleppe art 4 alusel, siis ei saa seda õigust piirata

§ 28

lg 2 p-s 3 sätestatud tingimustega; 7) kaebuse esitaja avaldus sõjaväeteenistuse aja arvamiseks pensioniõigusliku staaži hulka on jäänud rahuldamata üksnes põhjusel, et täidetud ei ole

§ 28lg 2 p-s 3 sätestatud tingimused.

Muid küsimusi ei ole uuritud; 8) kuigi on tõenäoline, et Vene Föderatsioon tunnustab kaebuse esitaja teenistust endise NSVL sõjaväes pensioniõigusliku staažina, ei ole kohtule esitatud tõendeid pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks. Seetõttu ei tee ringkonnakohus pensioniametile ettekirjutust kaebaja poolt taotletud staaži tema pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks, vaid kohustab pensioniametit kaebuse esitaja avaldust uuesti läbi vaatama, lähtudes koostöökokkuleppe art 4 tõlgendusest, mille kohaselt arvatakse kaebuse esitaja sõjaväeteenistuse aeg tema pensioniõigusliku staaži hulka ka siis, kui seda aega tunnustab pensioniõigusliku staažina Vene Föderatsioon; 9) P. Rozhoki apellatsioonimenetluses esitatud avaldus pensioni ümberarvestamiseks ja maksmiseks alates 13. septembrist 2002 tuleb jätta tähelepanuta. Kaebuses taotles P. Rozhok vastustaja kohustamist maksma kaebuse esitajale välja pensioni ümberarvutamise avalduse esitamise kuupäevast 3. aprillist 2008 maksmata jäänud pensioni. HKMS § 34 lg 3 kohaselt ei saa ringkonnakohtus esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud; 10) esimese astme kohtus ei esitanud kaebuse esitaja vastustajalt menetluskulude väljamõistmise taotlust. Apellatsioonkaebuses esitas kaebuse esitaja taotluse mõista vastustajalt välja menetluskulud 500 krooni, lisades kulu kandmise tõendamiseks MTÜ Inimõiguste Teabekeskus 19. detsembri 2008. a arve-kviitungi nr 99 summas 500 krooni apellatsioonkaebuse koostamise eest. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude koosseisu sätestavad HKMS § 83 lg-d 1-4. Kaebuse esitaja kulu viidatud sättes loetletud menetluskulude hulgas ei ole. Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et HKMS § 83 lg 4 kohaselt on kohtuvälise kuluna menetluskuludeks mh "menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud". Erinevalt halduskohtumenetluse seadustiku varasema redaktsiooni § 85 p-st 3 ei ole menetluskuludeks "õigusabikulud". Käesolevas kohtumenetluses ei ole P. Rozhok osalenud esindaja kaudu, vaid isiklikult. Samuti ei ole ta kasutanud kohtumenetluses nõustajat. TsMS § 228 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline menetluses nõustajana kasutada tsiviilkohtumenetlusteovõimelist isikut, kes sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib kohtus esineda koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Apellandi poolel ei ole temaga koos kohtus esinenud ega kohtule selgitusi esitanud ükski teine isik, sh MTÜ Inimõiguste Teabekeskus. Üksnes kohtuasja menetluse ajal menetlusosalise poolt kellegi abi kasutamine menetlusdokumendi koostamiseks ei muuda seda õigusteenust osutanud isikut menetlusosalise nõustajaks TsMS § 228 mõttes. Seetõttu jääb P. Rozhoki taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. P. Rozhok palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles kaebust ei rahuldatud, ja kohustada Tallinna Pensioniametit arvama kassaatori sõjaväeteenistuse aeg pensioniõigusliku staaži hulka. Kassaator väidab järgmist: 1) Tallinna Pensioniamet sai 16. juulil 2009 Vene Föderatsiooni Pensionifondist kinnituse, millest nähtub, et Vene Föderatsioon tunnustab sõjaväes teenimist ja tööstaaži tulenevalt Vene Föderatsiooni tööpensionide seaduse artikli 11 punktist 1. Seega pole vaja välja selgitada, kas Vene Föderatsioon tunnustab sõjaväeteenistuses oldud aega pensionistaažina; 2) P. Rozhok esitas apellatsioonkaebuses taotluse mõista vastustajalt välja menetluskulud 500 krooni ja lisas kulu kandmise tõendamiseks MTÜ Inimõiguste Teabekeskus vastava arve-kviitungi. Apellatsioonkaebuse koostamise kulud on menetluskulud HKMS § 92 lg 1 mõttes. Vastavalt Nõukogu direktiivi 2000/43/EÜ artikli 7 lõikele 2 tagavad liikmesriigid, et ühingud, organisatsioonid ja muud juriidilised isikud, kellel on kooskõlas siseriiklikus õiguses sätestatud kriteeriumidega õigustatud huvi direktiivi sätete järgimise tagamiseks, võiksid kaebuse esitaja nõusolekul esineda tema nimel või tema toetuseks kohtu- ja/või haldusmenetluses, mis toimub direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks. MTÜ Inimõiguste Teabekeskus on inimõiguste kaitse organisatsioon. Seega peavad tal olema eriõigused inimeste esindamisel kohtumenetluses. Kassatsioonkaebuse täienduses palub P. Rozhok teha Tallinna Pensioniametile ettekirjutus, millega kohustada arvata kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka sõjaväeteenistuse aeg. 8. Riigikohtu halduskolleegium kaasas 21. jaanuari 2010. a määrusega Sotsiaalministeeriumi HKMS § 14 lg 3 p 3 ja lg 4 alusel haldusasjas arvamuse andmiseks. Kolleegium soovis Sotsiaalministeeriumilt arvamust järgmistes küsimustes: "11.1. Kas Sotsiaalministeeriumi arvates on koostöökokkulepe tõlgendatav selliselt, et (

1. a)koostöökokkuleppe artiklis 8 nimetatud isikute teenistusaeg, mida tunnustab Vene Föderatsioon, arvestatakse Eestis pensioniõigusliku staaži hulka koostöökokkuleppe artikli 4 alusel või selliselt, et (
2. b)koostöökokkuleppe artiklis 8 nimetatud isikute teenistusaeg, mida tunnustab Vene Föderatsioon, arvestatakse Eestis pensioniõigusliku staaži hulka üksnes siis, kui on sõlmitud koostöökokkuleppe artiklis 8 nimetatud erikokkulepe? 11.2. Kui vastus küsimusele 11.1(
3. b)on jaatav, siis kas selline erikokkulepe on jõus?" Sotsiaalministeerium vastas kolleegiumi küsimustele järgmiselt: "Koostöökokkuleppe artikkel 8 näeb ette, et Poolte territooriumitel Relvajõudude, Riikliku Julgeoleku organite ja sisevägede endiste sõjaväelaste, Siseministeeriumi ametkondade juhtiv- ning reakoosseisu endiste töötajate, teiste sõjaväeformeeringute esindajate ning nende perekonnaliikmete pensioniline kindlustamine teise poole territooriumil reguleeritakse erikokkuleppega. Nimetatud artikkel on erand, välistades koostöölepingu subjektide ringist Relvajõudude, Riikliku Julgeoleku organite ja sisevägede endised sõjaväelased, Siseministeeriumi ametkondade juhtiv- ning reakoosseisu endised töötajad, teiste sõjaväeformeeringute esindajad ning nende perekonnaliikmed. Koostöökokkuleppest artikli 8 alusel väljajäetud subjektide ring on osaliselt hõlmatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppega Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (RTII 1995, 46, 203). Samas oleme arvamusel, et Koostöökokkuleppe artikkel 8 ei hõlma kohustuslikus ajateenistuses viibinud isikuid. Eeltoodust tulenevalt kuulub kohustuslik ajateenistus koostöökokkuleppe (koosmõjus Eesti siseriiklike õigusaktidega) reguleerimisalasse." KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 9. Eestis tähtajalise elamisloa alusel elanud Vene Föderatsiooni kodanik P. Rozhokile määrati riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel vanaduspension alates 13. septembrist 2002, sest P. Rozhokil oli pensioni määramiseks vajaliku pikkusega Eestis omandatud pensioniõiguslik staaž. Tallinna Pensioniameti II osakonna pensionikomisjoni 11. septembri 2002. a otsusega nr 144 ei arvatud P. Rozhoki pensioniõigusliku staaži hulka sõjaväeteenistuse aega (6. oktoober 1958 kuni 30. november 1962) NSVL relvajõududes, sest P. Rozhokki ei suunatud teenistusse Eestist. Praegune kohtuasi sai alguse sellest, et pensionikomisjon jättis 21. aprilli 2008. a otsusega rahuldamata P. Rozhoki 3. aprilli 2008. a avalduse, millega taotleti NSVL relvajõududes kohustusliku sõjaväeteenistuse aja (6. oktoober 1958 kuni 30. november 1962) pensioniõigusliku staaži hulka arvamist ja pensioni ümberarvutamist vastavalt Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alasele koostöökokkuleppele. Nimetatud otsust põhjendati sellega, et koostöökokkulepe puudutab töötamist ja sellega võrdsustatud tegevust Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni territooriumil ning endise NSVL liiduvabariikide territooriumid ei kuulu koostöökokkuleppe alla. Kohustuslikku sõjaväeteenistusse suunati P. Rozhok Ukrainast. Pensionikomisjoni viimatinimetatud otsuse tegemise ajal ja ka praegu on P. Rozhok on Eestis pikaajalise elamisloa alusel elav Vene Föderatsiooni kodanik. 10. P. Rozhok palus halduskohtule esitatud kaebuses pensionikomisjoni 21. aprilli 2008. a otsuse tühistamist, pensioniameti kohustamist sõjaväeteenistuse aja P. Rozhoki pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks ning pensioni ümberarvutamiseks avalduse esitamise kuupäevast 3. aprillist 2008. Halduskohus jättis P. Rozhoki kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas P. Rozhoki kaebuse osaliselt. Uue otsusega tühistas ringkonnakohus pensionikomisjoni vaidlustatud otsuse ja kohustas Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniametit P. Rozhoki 3. aprilli 2008. a avalduse uueks läbivaatamiseks, lähtudes ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas toodud Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe tõlgendusest. Ringkonnakohus leidis, et kuigi on tõenäoline, et Vene Föderatsioon tunnustab kaebuse esitaja teenistust endise NSVL sõjaväes pensioniõigusliku staažina, ei ole kohtule esitatud tõendeid pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks. Seetõttu ei teinud ringkonnakohus pensioniametile ettekirjutust kaebaja poolt taotletud staaži tema pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks, vaid kohustas pensioniametit kaebuse esitaja avalduse uueks läbivaatamiseks, lähtudes koostöökokkuleppe art 4 tõlgendusest, mille kohaselt arvatakse kaebuse esitaja sõjaväeteenistuse aeg tema pensioniõigusliku staaži hulka ka siis, kui seda aega tunnustab pensioniõigusliku staažina Vene Föderatsioon. Ringkonnakohus jättis rahuldamata P. Rozhoki taotluse mõista välja menetluskulud, mis seisnesid MTÜ Inimõiguste Teabekeskusele makstud tasus apellatsioonkaebuse koostamise eest, sest üksnes kohtuasja menetluse ajal menetlusosalise poolt kellegi abi kasutamine menetlusdokumendi koostamiseks ei muuda seda õigusteenust osutanud isikut menetlusosalise nõustajaks TsMS § 228 mõttes. 11. P. Rozhok palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles kaebust ei rahuldatud, ja kohustada Tallinna Pensionametit arvama kassaatori sõjaväeteenistuse aeg pensioniõigusliku staaži hulka. Kassatsioonkaebuse täienduses palub P. Rozhok teha Tallinna Pensioniametile ettekirjutus, millega kohustada arvata kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka sõjaväeteenistuse aeg. Samuti soovib P. Rozhok, et tema kasuks mõistetaks välja apellatsioonkaebuse koostamise kulud, mis ringkonnakohus jättis välja mõistmata. Kolleegium märgib, et kassatsioonkaebuse on esitanud üksnes P. Rozhok ja sellest asjaolust sõltuvad Riigikohtu volitused asja lahendamisel. II 12. P. Rozhoki kassatsioonkaebuse põhinõude lahendamisel tuleb analüüsida õiguslikku olustikku üldisemalt, piirdumata üksnes sellega, kas on õige ringkonnakohtu seisukoht, et P. Rozhoki taotlus teha pensioniametile ettekirjutus arvata sõjaväeteenistuse aeg NSVL relvajõududes P. Rozhoki pensioniõigusliku staaži hulka jääb rahuldamata seetõttu, et kohtule ei ole esitatud tõendeid pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks. Edasises analüüsis piirdub kolleegium eeskätt vanaduspensionide määramise ja ümberarvutamisega seonduvaga. 13. Riigikogu ratifitseeris 12. veebruaril 2003 Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe, mis kirjutati alla 1993. a 25. juunil, ning Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe muutmise protokolli (muutmise protokoll), mis kirjutati alla 2002. a 5. novembril. Koostöökokkulepe ja muutmise protokoll jõustusid 16. oktoobril 2007 ja on jõus tänaseni. Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium ja Vene Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu Ministeerium allkirjastasid 5. novembril 2002 "Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe (25.06.1993) rakendusleppe Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu Ministeeriumi vahel" (rakenduslepe). Rakendusleppe artikli 15 kohaselt jõustub rakenduslepe samal ajal koostöökokkuleppe ja muutmise protokolliga ning kehtib koostöökokkuleppe kehtivuse ajal. 14. Muutmise protokolliga muudetud koostöökokkulepe kehtib järgmises sõnastuses: " Eesti Vabariigi valitsus ja Vene Föderatsiooni valitsus, edaspidi Pooled, juhindudes 12. jaanuari 1991. aasta Eesti Vabariigi ja Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste Lepingu sätetest, lähtudes ühe Poole kodanike võrdsusest teise Poole kodanikega pensionilise kindlustamise alal, leppisid kokku alljärgnevas: Artikkel 1 Poolte kodanike ja nende perekondade pensioniline kindlustamine korraldatakse kompetentsete ametkondade poolt vastavalt selle Poole seadusandlusele, kelle territooriumil nad alaliselt elavad. Artikkel 2 Käesolev Kokkulepe laieneb kõikidele kodanike pensionilise kindlustamise liikidele, mis on määratud või määratakse Poolte seadusandlusega, välja arvatud käesoleva Kokkuleppe Artiklis 8 ette nähtud juhtudel. Artikkel 3 Kõik kulutused, mis on seotud pensionilise kindlustamise teostamisega käesoleva Kokkuleppe alusel, kannab Pool, kes kindlustamise teostab. Omavahelisi arveldusi Poolte vahel ei teostata, välja arvatud käesoleva Kokkuleppe Artiklis 7 ette nähtud juhtudel. Artikkel 4 Pensioniõiguse määramisel, sh pensionideks soodustustingimustel ja väljateenitud aastate eest, võetakse arvesse pensioniõiguslik staaž, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil, samuti pensioniõiguslik staaž, mida tunnustatakse ühe või teise Poole territooriumil. Artikkel 5 Pensioniliseks kindlustamiseks vajalikud dokumendid, mis on välja antud ühe Poole territooriumil kehtestatud korras, võetakse arvesse legaliseerimiseta teise Poole territooriumil. Artikkel 6 Pension arvutatakse ühe poole riigi territooriumile seaduslikult elama asunud teise poole riigi kodanikele, kes on või ei ole pärast ümberasumist töötanud, selle riigi õigusaktide kohaselt, mille territooriumil nad seaduslikult elavad. Artikkel 7 Pensionäri ümberasumisel ühe poole riigi territooriumilt teise poole riigi territooriumile lõpetatakse pensioni väljamaksmine endises elukohas alates ümberasumise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast, kui samaliigiline pension on ette nähtud uue elukoha poole riigi õigusaktides. Poolte riikides määratakse pensioniliikide vastavus kindlaks Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu Ministeeriumi vahel sõlmitava rakendusleppega (edaspidi rakenduslepe). Pensionäri uue elukoha järgi määratakse pension alates kuust, mis järgneb eelmise elukoha järgi väljamaksmise lõpetamise kuule, kuid mitte üle kuue kuu tagasiulatuvalt uues elukohas seaduslikult elama asumisest alates. Juhul kui samaliigilise pensioni määramine ei ole pensionäri uue elukoha poole riigi õigusaktides ette nähtud, jätkab pensioni väljamaksmist see pool, kelle riigi territooriumilt pensionär lahkus. Sealjuures makstakse pension välja selle riigi omavääringus, mille territooriumile pensionär ümber asus. Artikkel 8 Poolte territooriumitel Relvajõudude, Riikliku Julgeoleku organite ja sisevägede endiste sõjaväelaste, Siseministeeriumi ametkondade juhtiv- ning reakoosseisu endiste töötajate, teiste sõjaväeformeeringute esindajate ning nende perekonnaliikmete pensioniline kindlustamine teise Poole territooriumil reguleeritakse erikokkuleppega. Artikkel 9 Koostöökokkuleppe rakendamisega seotud küsimuste lahendamiseks sõlmivad poolte pädevad keskasutused rakendusleppe. Rakendusleppes lahendamata küsimused lahendavad pooled läbirääkimiste teel. Artikkel 10 Kompetentsed keskametkonnad, kes teostavad Poole territooriumil pensionilist kindlustamist, informeerivad teineteist kehtivast penisonialasest seadusandlusest ja selle muudatustest. Artikkel 11 Käesolev Kokkulepe kuulub ratifitseerimisele ja astub jõusse ratifitseerimistunnistuste vahetamise päevast. Artikkel 12 Koostöökokkulepe sõlmitakse kolmeks aastaks. Juhul kui kumbki pool ei ole kolm kuud enne koostöökokkuleppe kehtivuse tähtaja lõppemist kirjalikult teatanud oma kavatsusest lõpetada kokkuleppe kehtivus, kehtib see veel ühe aasta. Koostatud Tallinnas 25. juunil 1993. a. kahes eksemplaris, kumbki vene ja eesti keeles, kusjuures mõlemal tekstil on ühesugune juriidiline jõud." 15. Koostöökokkulepe on koostöökokkuleppe, muutmise protokolli ja rakendusleppe sisust nähtuvalt mõeldud otsekohaldatava välislepinguna. Siiski saab koostöökokkulepe toimida vaid siseriikliku õiguse olemasolul ja abil. Koostöökokkuleppe pool ei saa määrata teise poole kodanikule pensioni, kui esimese poole seadus vastavat pensioniliiki ette ei näe. Koostöökokkuleppe sisust nähtuvalt määrab siseõigus pensioniea, nõutava pensioniõigusliku staaži pikkuse, pensioni suuruse jne. Sellest lähtub ka koostöökokkuleppe artikkel 1, mille järgi poolte kodanike pensioniline kindlustamine korraldatakse vastavalt selle poole seadusandlusele, kelle territooriumil nad alaliselt elavad. 16. Koostöökokkulepe laieneb üksnes koostöökokkuleppe poolte kodanikele. Seejuures tuleb koostöökokkulepet mõista nii, et see ei puuduta Eestis elavaid Eesti Vabariigi kodanikke ja Vene Föderatsioonis elavaid Vene Föderatsiooni kodanikkel. Koostöökokkulepet ei saa mõista selliselt, et Eesti Vabariik on Vene Föderatsiooni ees võtnud kohustuse võtta Eestis elavatele Eesti Vabariigi kodanikele pensioneerimisel arvesse artiklis 4 nimetatud pensioniõiguslikku staaži. Koostöökokkuleppe järgi piirduvad Eesti kohustused oma kodanike ees muudetud artikli 7 lg-ga 3. 17. Vaatluse all oleva otsekohaldatava kahepoolse lepingu olemusest lähtuvalt ei tule Eestis elavaid Eesti Vabariigi kodanikke, määratlemata kodakondsusega isikuid ning kolmandate riikide kodanikke kohelda võrdselt Eestis elavate Vene Föderatsiooni kodanikega. Koostöökokkulepe peab lepinguga määratud ulatuses tagama võrdsuse Eestis elavate Vene Föderatsiooni kodanike ja Vene Föderatsioonis elavate Eesti kodanike vahel. 18. Kuna vaidluse all on koostöökokkuleppe artikli 4 kohaldamine, siis tuleb kindlaks määrata isikute ring, kellele see artikkel laieneb. Artikkel 4 on otseselt seotud artikliga 6. Artikkel 6 erineb sõnastuslikult koostöökokkuleppe artiklist 7. Erinevalt artiklist 7 ei sea artikkel 6 tingimusi selle kohta, millise riigi territooriumilt on Vene Föderatsiooni kodanik Eestisse elama asunud või millise riigi territooriumilt on Eesti Vabariigi kodanik Vene Föderatsiooni elama asunud. Artikli 6 kohaldamine pole seatud sõltuvusse ka sellest, millal on Vene Föderatsiooni kodanik Eestisse elama asunud või Eesti Vabariigi kodanik Vene Föderatsiooni elama asunud. Artiklis 6 kõneldakse ühe poole riigi territooriumile seaduslikult elama asunud teise poole riigi kodanikest, kes elavad vastava riigi territooriumil seaduslikult. Vene Föderatsiooni kodanik, kes viibib Eestis elamisloa alusel, tuleb kaheldamatult lugeda artiklile 6 vastavaks isikuks. Selliseks isikuks on kohane lugeda ka Eestis sündinud Eestis elamisloa alusel viibivat Vene Föderatsiooni kodanikku. 19. Koostöökokkuleppe artikkel 4 eristab kahesugust pensioniõiguslikku staaži - pensioniõiguslikku staaži, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil, ning pensioniõiguslikku staaži, mida tunnustatakse ühe või teise poole territooriumil. 20. Formuleeringust "mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil" tuleneb, et arvesse võetakse staaž, mis on omandatud Eestis või Vene Föderatsioonis, samuti staaž, mis kokku on omandatud Eestis ja Vene Föderatsioonis, s.o ka poolte territooriumil omandatud staaž summeerituna. 21.1.

§ 7

lg 1 p 2 järgi on õigus vanaduspensionile isikul, kellel on 15 aastat Eestis omandatud sama seaduse §-s 27 sätestatud pensionistaaži. Koostöökokkuleppe muudetud artikli 6 formuleeringust "kes on või ei ole pärast ümberasumist töötanud" tuleneb, et

§-ga 7 nõutud 15 aastat Eestis omandatud sama seaduse §-s 27 sätestatud pensionistaaž pole nõutav koostöökokkuleppe subjektide puhul. Sellest formuleeringust tuleneb samuti järeldus, et koostöökokkuleppe subjektide puhul pole vajalik ka

§ 28lg-ga 4 nõutud vähemalt 15 aasta pikkune Eestis omandatud pensionistaaž.

21.

1. Koostöökokkulepe ei sea piire, kui suures ulatuses tohib koostöökokkuleppe subjektide puhul teise poole territooriumil omandatud pensioniõiguslikku staaži arvesse võtta.
2. Mõlemaid siintoodud järeldusi (21.1 ja 21.2) kinnitavad vanaduspensioni puhul ka

§ 42

lgd 1 ja 2.

§ 42

lg-s 1 sätestatakse: "Isikule, kellel puudub riikliku pensioni määramiseks nõutav Eestis omandatud pensionistaaž, kuid kellel tekib õigus riiklikule pensionile välislepingu alusel, arvutatakse riiklik pension käesolevas paragrahvis sätestatud korras."

§ 42

lg-s 2 sätestatakse: "Vanaduspensioni puhul arvutatakse esmalt vanaduspensioni teoreetiline suurus, mille puhul võetakse arvesse kõik Eestis ja lepinguosalises riigis omandatud pensionistaažid nii, nagu need oleksid täitunud Eestis. Vanaduspensioni tegeliku suuruse saamiseks korrutatakse vanaduspensioni teoreetiline suurus Eestis omandatud pensionistaaži aastate arvuga ja jagatakse kõikides lepinguosalistes riikides, kaasa arvatud Eestis, omandatud summaarse pensionistaaži aastate arvuga."

§ 42lg-te 1 ja 2 kehtiv redaktsioon sätestati 18.

oktoobril 2006 vastu võetud riikliku pensionikindlustuse seaduse, väljateenitud aastate seaduse ja välisteenistuse seaduse muutmise seadusega. Eelnõu 917 SE seletuskirjast nähtuvalt peeti

§ 42

lg-te 1 ja 2 muutmisel silmas nii EL liikmesriikides töötanud pensionitaotlejaid kui ka Eesti ja kolmandate riikide (Ukraina, Venemaa, Kanada) vaheliste sotsiaalkindlustuslepingute subjekte. 23.

§ 42

lg 2 järgi võetakse arvesse Eestis ja lepinguosalises riigis omandatud pensionistaažid. Kolmandates riikides omandatud staaže see säte ei hõlma.

1. Tulenevalt Riigikogus ratifitseeritud välislepingute kohaldamise ülimuslikkuse põhimõttest (põhiseaduse § 123 lg 2) tuleb aga pensioneerimisel arvesse võtta ka staaži, mille arvesse võtmist ei näe ette Eesti seadus, kuid mille pensioneerimisel arvesse võtmine on ette nähtud Riigikogu poolt ratifitseeritud jõus oleva otsekohaldatava välislepinguga. Koostöökokkuleppe artikli 4 kohaselt võetakse arvesse ka pensioniõiguslik staaž, mida tunnustatakse ühe või teise poole territooriumil. Artikli 4 sisust nähtuvalt saab teise poole territooriumil tunnustatud pensioniõigusliku staaži all mõista üksnes staaži, mis ei ole omandatud koostöökokkuleppe teise poole territooriumil. Kui see poleks nii, siis oleks mõttetu koostöökokkuleppe artikkel 4 osas, milles selles eristatakse poolte territooriumil omandatud pensioniõiguslikku staaži ja poolte territooriumil tunnustatud pensioniõiguslikku staaži.
2. Viimatinimetatud pensioniõigusliku staaži tunnustamise õiguslike viiside suhtes ei sea koostöökokkuleppe artikkel 8 piire. Pensioniõiguslikku staaži saab kokkuleppe pool tunnustada oma siseõigusega, kuid takistatud pole staaži tunnustamine ka välislepinguga. Kolleegium märgib, et õiguslikult pole vahet, kas suveräänne riik tunnustab väljaspool oma territooriumi omandatud pensioniõiguslikku staaži siseõigusega või välislepinguga. Siseõigusega pensioniõigusliku staaži tunnustamine võib olla isegi lihtsam kui välislepinguga, sest jäävad ära läbirääkimised teise riigiga.
3. Ühepoolsete lisatingimuste võimalikkus teise poole territooriumil omandatud või teise poole poolt tunnustatud pensioniõigusliku staaži suhtes (s.o artikli 4 suhtes) ei tulene ka koostöökokkuleppe artiklist
4. Vastupidise lähenemise korral muutuks kategooriline, erandeid mittevõimaldav kokkuleppe artikkel 4 mõttetuks - üks lepingupool saaks tänu oma siseõigusele otsustada, kas kahepoolset lepingut kohaldatakse või mitte. Selline järeldus oleks vastuolus põhiseaduse § 123 lgga 2 ja muudaks põhiseaduse § 123 lg 2 mõttetuks. Seega ei võimalda koostöökokkuleppe artikkel 4 seostada Eestis seaduslikult elavate Vene Föderatsiooni kodanike pensioneerimisel endise NSVL relvajõududes ajateenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamise võimalikkust

§ 28lg-s 5 sätestatud tingimustega.

1. Kokkuleppe teise poole poolt tunnustatud pensioniõigusliku staaži ulatuse osas artikkel 4 erandeid ette ei näe, mistõttu ka nimetatud staaž tuleb pensioneerimisel arvesse võtta täies ulatuses, sõltumata Eestis omandatud pensionistaaži pikkusest või olemasolust. Analoogilisele seisukohale koostöökokkuleppe artikli 4 tõlgendamisel asus kolleegium ka
2. märtsi
3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-4-
4. Nimetatud haldusasjas oli tuvastatud, et vanaduspensioni taotleval Eestis elaval Vene Föderatsiooni kodanik G. Goncharoval on Kasahhi NSV-s omandatud tööstaaži 28 aastat 6 kuud ja 16 päeva ning Vene Föderatsioonis omandatud staaži 3 aastat 3 kuud ja 17 päeva. Eestis omandatud pensionistaaž G. Goncharoval puudus.

§ 7

lg 1 sätestab, et vanaduspensioni saamise eelduseks on 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Pensionikomisjon asus seisukohale, et kuigi Koostöökokkuleppest tulenevalt võetakse Eestis pensioni määramisel arvesse ka Vene Föderatsioonis omandatud staaž, puudus taotlejal vanaduspensioni määramiseks vajaliku pikkusega staaž. Kolleegium nõustus ringkonnakohtuga, et G. Goncharoval oli vanaduspensioni määramiseks nõutav staaž.

1. Koostöökokkuleppe artiklist 4 tulenevalt võetakse pensioneerimisel arvesse nii pensioniõiguslikku staaži, mis on omandatud endise NSVL ajal, kui ka hiljem omandatud pensioniõiguslikku staaži. Koostöökokkuleppe ja muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse seletuskirjas märgitakse, et Eesti Vabariigile tuleneb kokkuleppest kohustus võtta pensioni määramisel arvesse staaži endise NSV Liidu territooriumil kuni
2. aastani ning Vene Föderatsiooni territooriumil pärast
3. aastat. Järeldust, et arvesse tuleb võtta ka pärast
4. aastat omandatud pensioniõiguslikku staaži, kinnitab ka rakendusleppe artikli 3 lg
5. Nimetatud sättes selgitatakse muu hulgas seda, mida tuleb Vene Föderatsioonil Eesti puhul mõista koostöökokkuleppe artikli 4 venekeelses tekstis oleva "tööstaaž" ("trudovoi staž") all. Rakendusleppe artiklis selgitatakse järgmist: "Koostöökokkuleppe artikli 4 kohaldamisel tähendab mõiste "tööstaaž" Eesti Vabariigis pensioniõiguslikku staaži ja pensionikindlustusstaaži; Vene Föderatsioonis - tööstaaži (kindlustusstaaži)."

§ 7

lg 1 p-s 2 ja §-s 27 kasutatakse mõistet " pensionistaaž".

§ 27lg-s 2 mõtestatakse mõiste " pensionistaaž" lahti.

Selle sätte järgi jaguneb pensionistaaž pensioniõiguslikuks staažiks, mida arvestatakse kuni

1. aasta
2. detsembrini, ning pensionikindlustusstaažiks, mida arvestatakse alates
3. aasta
4. jaanuarist.
5. Koostöökokkuleppe artikkel 4 kõneleb pensioniõigusliku staaži arvesse võtmisest "pensioniõiguse määramisel" ja muudetud artikkel 6 "pensioni arvutamisest". Kindlasti on nende mõistetega hõlmatud pensioni määramine.
6. Eestis enne koostöökokkuleppe jõustumist määratud pensioni ümberarvutamist pärast koostöökokkuleppe jõustumist koostöökokkulepe selgesõnaliselt ei nimeta.
7. Koostöökokkuleppe tõlgendamisel tuleb arvesse võtta ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Võrdse kohtlemise põhimõttel on praegusel juhul kaks aspekti. Vene Föderatsioon on pensioneerimisel võtnud arvesse Eestis nõukogude ajal omandatud pensioniõiguslikku staaži ja seetõttu puudus vajadus koostöökokkuleppe jõustumise tõttu koostöökokkuleppe artiklit 4 arvesse võttes ümber arvutada pensione, mis Vene Föderatsioonis olid määratud Eesti kodanikele. Kui koostöökokkuleppe jõustumisel ei arvutataks Eestis elavatele Vene Föderatsiooni kodanikele, kellele enne koostöökokkuleppe jõustumist oli Eestis määratud vanaduspension, Eestis määratud vanaduspensioni koostöökokkuleppe artiklit 4 arvesse võttes ümber, siis koheldaks nimetatud isikuid ebavõrdselt Vene Föderatsioonis elavate Eesti kodanikega. Enne koostöökokkuleppe jõustumist määratud pensionide ümberarvutamise võimaluse puudumine tekitaks ilma mõistliku põhjenduseta ka ebavõrdsuse Eestis elavate Vene Föderatsiooni kodanike seas. Nende isikute puhul, kellele enne koostöökokkuleppe jõustumist oli määratud vanaduspension, ei läheks pensioni määramisel koostöökokkuleppe artiklis 4 nimetatud pensioniõiguslik staaž arvesse, nende puhul, kellele enne koostöökokkuleppe jõustumist polnud Eestis vanaduspensioni määratud, läheks koostöökokkuleppe artiklis 4 nimetatud pensioniõiguslik staaž pensioni määramisel arvesse.
8. Järeldust, et artiklis 4 nimetatud staaž võetakse arvesse ka pensioni ümberarvutamisel, kinnitab rakendusleppe artikli 13 lg 1, milles sätestatakse: "Poole kodanikule, kellel on õigus, et tema pension arvutatakse koostöökokkuleppe jõustumise järel ümber, arvutatakse pension ümber koostöökokkuleppe ja sellesse Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe muutmise protokolliga (05.11.2002) tehtud muudatuste jõustumise kuupäevast alates."
9. Vastust vajab küsimus, kelle Eestis määratud vanaduspension kuulus koostöökokkuleppe jõustumisel ümberarvutamisele, võttes arvesse koostöökokkuleppe artiklis 4 nimetatud staaži. Vastus küsimusele sõltub sellest, kellele ja missugustel tingimustel sai kuni koostöökokkuleppe jõustumiseni määrata Eesti pensioni. Vanaduspensioniga seonduv regulatsioon koostöökokkuleppe jõustumisel oli alljärgnev. Tulenevalt

§ 28

lg-st 4 arvati pensioniõigusliku staaži hulka samas paragrahvis sätestatud tegevuse aeg endise NSV Liidu territooriumil kuni

1. aasta
2. jaanuarini juhul, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Lisaks sellele kehtis

§ 28

lg 4 ja lg 2 p 3 koosmõjust tulenevalt eriregulatsioon kohustusliku sõjaväeteenistuse ja asendusteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks. Nimetatud tegevusperioodid arvati pensioniõigusliku staaži hulka 15-aastase Eestis omandatud pensionistaaži olemasolul tingimusel, et isik suunati teenistusse Eestist. 63-aastaseks saanud isikule, kellel ei olnud õigust vanaduspensionile ja kes oli elanud Eestis alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel vähemalt viis aastat vahetult enne pensioni taotlemist, määrati rahvapension

§ 22alusel.

34. Koostöökokkuleppe jõustumisel oli võimalik määrata vanaduspension vanaduspensioniikka jõudnud isikutele, kellel puudus 15-aastane Eestis omandatud pensionistaaž, kui neil oli olemas koostöökokkuleppe artiklis 4 nimetatud staaž.

§ 22

lg 1 p 2 alusel rahvapensioni saavatele isikutele, kellel koostöökokkuleppe jõustumise tõttu täitus

§ 15

lg-s 1 sätestatud vanusele vastav pensionistaaž, sai

§ 231alusel määrata koostöökokkuleppe jõustumisel töövõimetuspensioni.

Kui rahvapensioni saanud isikul täitus kokkuleppe jõustumise tõttu vanaduspensioni määramiseks vajalik staaž, siis sai talle määrata vanaduspensioni. 35. Vanaduspensioni ümberarvutamine pärast koostöökokkuleppe jõustumist oli võimalik näiteks järgmistel juhtudel. Vanaduspension tuli ümber arvutada, kui isikule oli

§ 28

lg 4 nõuetele vastava staaži alusel pension küll määratud, kuid tal oli ka endise NSV Liidu territooriumil kuni

1. aasta
2. jaanuarini omandatud staaž (koostöökokkuleppe artikliga 4 hõlmatud staaž), mida

§ 28lg 4 tõttu ei saanud pensioneerimisel varem arvesse võtta.

Samuti tuli vanaduspension ümber arvutada, kui isikule oli

§ 28

lg 4 nõuetele vastava staaži alusel pension küll määratud, kuid arvesse polnud võetud koostöökokkuleppe artiklis 4 nimetatud staaži, mis oli omandatud pärast

1. jaanuari
3. Praeguses kohtuasjas on vaidluse all küsimus, kas ajateenistuse aega endise NSVL relvajõududes väljaspool Vene Föderatsiooni saab koostöökokkuleppe alusel arvata pensioniõigusliku staaži hulka. Probleem on siiski laiem, sest koostöökokkuleppe artiklis 8 nimetatakse "Relvajõudude sõjaväelasi", seostamata teenistust ajateenistusega. Samuti ei seostata artiklis 8 "Relvajõude" endise NSVL relvajõududega. Sõnastuslikult laieneb koostöökokkuleppe artikkel 8 seega ka Vene Föderatsiooni relvajõudude sõjaväelastele.
4. Riikliku pensionikindlustuse seadus ei võimaldanud enne koostöökokkuleppe jõustumist ega võimalda ka praegu arvata pensioniõigusliku staaži hulka teenistuse aega endise NSVL relvajõududes ja riikliku julgeoleku organites ohvitserina, lipnikuna, mitšmanina või üleajateenijana, sõltumata sellest, kas teeniti Eestis või väljaspool Eestit. Samuti ei võimalda riikliku pensionikindlustuse seadus pensioniõigusliku staaži hulka arvata teenistuse aega niisugustel ametikohtadel teiste riikide relvajõududes. Erandina on see võimalik

§ 28

lg 2 p 2 alusel, milles sätestatakse, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse samuti teenistusaeg Eesti kaitseväes ning kooskõlas kaitseväeteenistuse seadusega selle teenistusega võrdsustatud teenistusaeg. Kolleegiumi arvates tuleneb sellest sättest võimalus arvata välisriigi kaitseväeteenistuse aeg riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel pensioniõigusliku staaži hulka, kui sellise teenistuse aeg on kaitseväeteenistuse seaduse § 190 lg 2 p 3 alusel arvatud kaitseväeteenistuse staaži hulka. Asja materjalidest ei nähtu, et P. Rozhokil oleks kaitseväeteenistuse staaži. 38. Kolleegium märgib, et siseministeeriumi süsteemis teenistuse aega sai enne koostöökokkuleppe jõustumist riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel pensioneerimisel arvesse võtta ja seda saab teha ka praegu, lähtudes

§ 28lg 2 p-st 2 ja lg-st 4.

Kaitseväeteenistuse seaduses, samuti politsei ja piirivalve seaduses ettenähtud tingimustel saab nende seadustega ette nähtud ametipensionide määramisel arvesse võtta teenistuse aega endise NSVL relvajõududes. 39. Endise NSVL relvajõududes kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioneerimisel arvesse võtmist on riikliku pensionikindlustuse seaduses erinevatel aegadel reguleeritud mõneti erinevalt. Koostöökokkuleppe jõustumise ajal ja P. Rozhoki poolt vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud

§ 28

lg 2 p 3 võimaldas pensioniõigusliku staaži hulka arvata kohustusliku sõjaväeteenistuse ja asendusteenistuse aja, kui isik suunati teenistusse Eestist. Nõutav oli ka Eestis omandatud 15-aastane pensionistaaž. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2008. a otsusega asjas nr 3-4-1-8-08 tunnistati

§ 28

lg 2 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda pensioniõigusliku staaži hulka arvata kohustusliku sõjaväe- või asendusteenistuse aega, kui isik elas Eestis enne ja pärast väljaspool Eestit toimunud sõjaväe- või asendusteenistusse suunamist ning on omandanud Eestis 15-aastase pensionistaaži. Praegu reguleerib endise NSVL relvajõududes kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamist

§ 28

lg 5, milles sätestatakse: "Pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse kohustusliku sõjaväeteenistuse ja asendusteenistuse aeg, kui isik suunati teenistusse Eestist või kui isik elas enne ja pärast väljastpoolt Eestit teenistusse suunamist Eestis ja tal on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži ning mõni muu riik ei maksa nimetatud staaži eest pensioni."

1. Seega P. Rozhokil puhul ei olnud ega ole ka praegu riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel võimalik võtta pensioni määramisel ega ümberarvutamisel arvesse sõjaväeteenistuse aega endise NSVL relvajõududes.
2. Koostöökokkuleppe artikli 2 järgi laieneb koostöökokkulepe kõikidele kodanike pensionilise kindlustamise liikidele, mis on määratud või määratakse poolte seadusandlusega, välja arvatud kokkuleppe artiklis 8 ette nähtud juhtudel. Artiklis 8 nimetatakse "Relvajõudude, Riikliku Julgeoleku organite ja sisevägede endiseid sõjaväelasi, Siseministeeriumi ametkondade juhtiv- ning reakoosseisu endiseid töötajaid, teiste sõjaväeformeeringute esindajaid ning nende perekonnaliikmeid" ja nähakse ette, et nimetatud isikute pensioniline kindlustamine teise poole territooriumil reguleeritakse erikokkuleppega.
3. Koostöökokkuleppe tekstist saab järeldada, et kokkuleppe artiklil 8 on kahesugune tähendus.
4. Viiteliselt on artikkel 2 seotud artikliga 8 ja sellisena täpsustab artikkel 8 artiklit 2, mille järgi osa pensionilise kindlustuse liikidest (näiteks sõjaväelaste pensionid) on koostöökokkuleppe toimealast välja arvatud. Sellisena täpsustab artikkel 8 artiklit 2, näidates ära need isikud, kelle pensioniline kindlustamine reguleeritakse erikokkuleppega. Artiklis 8 silmas peetud erikokkuleppeks on
5. juulil 1994 alla kirjutatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil.
6. Artikli 8 sõnastusest saab teha järelduse, et see artikkel omab ka iseseisvat, artikliga 2 mitteseotud tähendust. Artiklist 8 saab järeldada, et selles nimetatud isikute pensioniline kindlustamine kõigis koostöökokkuleppega hõlmatud aspektides reguleeritakse erikokkuleppega ning koostöökokkulepe pole nimetatud isikute suhtes kohaldatav. Koostöökokkuleppe-järgne pensioniline kindlustamine hõlmab ka vanaduspensioni määramisel ja ümberarvutamisel koostöökokkuleppe artiklis 4 nimetatud pensioniõigusliku staaži arvessevõtmist. See, et koostöökokkulepe ei laiene artiklis 8 nimetatud isikutele, tähendab seda, et need isikud ei saa artiklis 8 nimetatud staatusele tuginevalt taotleda koostöökokkuleppega sätestatud õiguste kasutamist, sh taotleda artikliga 8 hõlmatud isikuna teenistuses oldud aja arvamist pensioniõigusliku staaži hulka. Isik, keda on nimetatud artiklis 8, saab aga taotleda muu tegevusperioodi arvamist pensioniõigusliku staaži hulka artikli 4 alusel, tuginemata artikli 8 järgsele staatusele.
7. Koostöökokkuleppe artiklis 8 kõneldakse relvajõudude sõjaväelastest. Endise NSVL relvajõudude sõjaväelaste hulka kuulusid mitte ainult ohvitserid, lipnikud, mitšmanid ja üleajateenijad, vaid ka rea-, seersant- ja vanemkoosseisu ajateenijad. Seega kuuluvad kõik nimetatud isikud artikli 8 toimealasse ja neile ei laiene koostöökokkulepe. Tulenevalt artikli 8 sõnastusest ei laiene koostöökokkulepe ka Vene Föderatsiooni relvajõudude sõjaväelastele. Sõjaväeteenistuse aega ei saa koostöökokkuleppe alusel arvata pensioniõigusliku staaži hulka sõltumata sellest, kas sõjaväeteenistuses oldi koostöökokkuleppe poole territooriumil, samuti sõltumata sellest, kas koostöökokkuleppe pool pensioneerimisel tunnustab pensioniõigusliku staažina sõjaväeteenistuse aega.
8. Kolleegium märgib, et Sotsiaalministeerium on seisukohal, et koostöökokkuleppe artikkel 8 välistab relvajõudude endised sõjaväelased koostöökokkuleppe subjektide ringist. Samas arvab ministeerium, et koostöökokkuleppe artikkel 8 ei hõlma kohustuslikus ajateenistuses viibinud isikuid (vt käesoleva otsuse punkt 8). Selline seisukoht on kolleegiumi arvates ebajärjekindel ega tulene koostöökokkuleppest, sest viimase artikkel 8 ei anna alust eristada muust sõjaväeteenistusest ajateenistust. III
9. Kuna P. Rozhok kuulub sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamisel koostöökokkuleppe artiklis 8 nimetatud isikute hulka, siis puuduvad praeguses vaidluses P. Rozhokil koostöökokkuleppest tulenevad õigused ning kolleegiumil puudub vajadus eraldi käsitleda kassatsioonkaebuse põhinõuet puudutavaid väiteid. Pensioniameti vaidlustatud otsus ja ringkonnakohtu otsus ei riku P. Rozhoki õigusi. Seepärast jääb P. Rozhoki kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata osas, millega jäeti rahuldamata taotlus teha Tallinna Pensioniametile ettekirjutus arvata P. Rozhoki pensioniõigusliku staaži hulka sõjaväeteenistuse aeg.
10. Ehkki kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu otsusega, millega P. Rozhoki apellatsioonkaebus osaliselt rahuldati, jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kolleegium saanuks ringkonnakohtu otsuse tühistada pensioniameti kassatsioonkaebuse alusel. IV
11. Kassatsioonkaebusest nähtuvalt ei ole P. Rozhok nõus ringkonnakohtu otsusega ka osas, milles ringkonnakohus, rahuldades P. Rozhoki apellatsioonkaebuse osaliselt, jättis välja mõistmata kulu, mis seisnes apellatsioonkaebuse koostamise eest MTÜ-le Inimõiguste Teabekeskus väljamakstud tasus.
12. HKMS § 83 lg 4 p 1 järgi on menetluskuludeks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. MTÜ Inimõiguste Teabekeskus ei ole apellatsioonimenetluses olnud P. Rozhoki esindajaks, sest P. Rozhok esines apellatsioonimenetluses isiklikult, ega ka nõustajaks TsMS § 228 mõttes. Riigikohtu halduskolleegium on
13. märtsi
14. a otsuses asjas nr 3-3-1-93-08 seonduvalt nõustajakuludega selgitanud järgmist: "HKMS § 83 lg 4 p 1 alusel on nõustajakulu menetluskulu. TsMS § 228 lg-s 2 sätestatakse nõustaja kohtumenetluses osalemise viis - nõustaja võib esineda kohtuistungil koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. [---] Ringkonnakohtus ja Riigikohtus toimunud kirjaliku menetluse tõttu polnud nõustaja osalemine kohtuistungil võimalik ja vastavad kulutused jäävad seepärast kaebuse esitaja kanda."
15. Järelikult puuduvad P. Rozhokil menetluskulud HKMS § 83 lg 4 p 1 mõttes. HKMS § 93, nähes ette menetluskulude väljamõistmise võimaluse, ei võimalda välja mõista kulusid, mille väljamõistmist P. Rozhok taotleb. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ka osas, millega jäeti rahuldamata P. Rozhoki taotlus välja mõista kulu, mis seisnes apellatsioonkaebuse koostamise eest MTÜ-le Inimõiguste Teabekeskus väljamakstud tasus.
16. Kuna direktiivi 2000/43/EÜ preambuli punkt 19 ja artikkel 7 lg 1 kõnelevad esinemisest ja MTÜ Inimõiguste Teabekeskus ei ole esinenud kohtumenetluses P. Rozhoki esindaja või nõustajana, siis puudub kolleegiumil vajadus käsitleda P. Rozhoki väiteid, mis on esitatud seonduvalt direktiivi 2000/43/EÜ artikli 7 lg-ga
17. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld