Obsah (5)

§ 92§ 93§ 25§ 72§ 90

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 92

lg 10 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tulenevalt

§ 93lg-st 5 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Käesoleval juhul on tegemist väga mahuka ja keeruka (mitme eri valdkonna seaduse, sh era- ja avaliku õiguse normide kohaldamine), teatud mõttes ka pretsedenti loova haldusasjaga. Kaebuse lahendamise tulemus omab suurt kaalu edaspidiseks mõlemale poolele, tulenevalt kaebaja nimetatud põhjendatud huvist esitada lepingu erakorralisest ülesütlemisest tingitud kahju hüvitamise nõue Tallinna linna vastu. Kuna kaebaja on võtnud endale vandeadvokaadist lepingulise esindaja, oli vastustaja vajadus tõhusa ja ulatusliku õiguskaitse järele linna maksumaksjate huvides samuti suur. Tuginemine sellises asjas vaid oma koosseisulistele juristidele ei oleks taganud poolte võrdsust. Asjas kõrvalise professionaalse õigusabi tellimine ei olnud alusetu. Arvestades ka summat, mida kaebaja ise kulutas kohtumenetluses, ei ole vastustaja taotletav õigusabisumma iseenesest ülemäära suur. Õigusabikulude kaebajalt väljamõistmisel arvestas kohus ka seda, et asjas esitati mahukaid ja põhjalikke kirjalikke seisukohti. Samuti tuleb arvestada, et kaebaja muutis veidi enne asja sisulist arutamist oma kaebuse taotlust, mis tingis vastaspoolelt vajaduse vaadata üle oma varasemad seisukohad. Asja materjalidest on ilmne, et taotluse muutmise tingis vastustaja tugev argumenteerimine kaebaja varasema tühistamis- ja kohustamiskaebuse perspektiivituse osas. Eeltoodut arvestades on põhjendatud Tallinna Linnavalitsuse õigusabikulude täies ulatuses kaebajalt väljamõistmine ja kaebaja suhtes ei ole see ebaõiglane. 6. AS Ühisteenused apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus, rahuldada uue otsusega kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid järgmised: 1) kohus jättis arvestamata vaidluse laiema konteksti ja kaebuse esitaja väited hea halduse põhimõtte rikkumisest; 2) kohus lähtus ekslikust eeldusest, et Riigikohtu otsus lõpetas halduslepingu kehtivuse; 3) kohus on ebaõigesti tõlgendanud materiaalõigusnorme ja vääralt kohaldanud HMS § 102 lg-te 2 ja 3 asemel VÕS § 196 lg-t 1, samuti rikkunud

§ 25

lg-t 3; 4) kohus on ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud HMS § 58; 5) kohus on kaebajalt vastustaja menetluskulude täies ulatuses väljamõistmisega rikkunud

§ 93lg-t 5 ja § 92 lg-t 10.

Arvestades vaidluse sisu ja halduslepingu lõpetamisega kaebajale tekkinud negatiivseid majanduslikke tagajärgi, samuti Tallinna linna ressursse vaidluse menetlemisel, on ebamõistlik ja ebaõiglane jätta ka kaebuse rahuldamata jätmisel vastustaja menetluskulud kaebaja kanda. Kohus pidanuks kohaldama

§ 92lg-t 10.

Isegi kui need kulud välja mõistetakse, peaks, lähtudes

§ 93

lg-st 5, vähendama kulude suurust mõistliku määrani (õigusabikulust mitte üle 25%).

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nõustus ringkonnakohus halduskohtu otsuse seisukohtadega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis kohus järgmist: 1) kuna Riigikohtu otsus välistas kaebajaga sõlmitud halduslepingu täitmise, ütles vastustaja selle õigesti HMS § 102 lg 1 ja VÕS § 196 lg 1 alusel erakorraliselt üles. HMS § 102 lg 1 kohaselt muudetakse halduslepingut ja see lõpetatakse tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades samas paragrahvis kehtestatud erisusi. VÕS § 196 lg 1 alusel võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Kuivõrd halduslepingu täitmine oli Riigikohtu otsusest tulenevalt objektiivselt võimatu, oli vastustaja õigustatud VÕS § 196 lg 1 alusel lepingu erakorraliselt üles ütlema; 2) vastustaja oleks pidanud kaaluma halduslepingu lõpetamise otsuses otsuse mõjusid kaebaja huvidele ja õigustele ning otsustama kahju hüvitamise põhimõtete üle juhul, kui lepingu lõpetamine oleks toimunud HMS § 102 lg-te 2 ja 3 alusel. Käesoleval juhul ei tulnud HMS § 102 lg-t 2 kohaldada, sest tulenevalt HMS § 102 lg-st 1 kuulusid kohaldamisele võlaõigusseaduse sätted. HMS § 102 lg 2 annab täiendava aluse leping ühepoolselt lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist. Seetõttu ei kuulunud kohaldamisele ka HMS § 102 lg 3, mille kohaselt halduslepingu muutmise või lõpetamise korral sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul peab haldusorgan halduslepingu muutmist või lõpetamist põhjendama. Halduslepingu muutmise või lõpetamise korral peab haldusorgan hüvitama lepingu teisele poolele sellega tekitatud varalise kahju; 3) halduskohus leidis õigesti, et haldusleping oli muutunud Riigikohtu otsusest tulenevalt õigusvastaseks ja sellest tulenevate kohustuste nõuetekohane täitmine oli võimatu; 4)

§ 92

lg 10 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

§ 93

lg 5 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud; 5) Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas (nt

1. mai
2. a määrus nr 3-3-1-11-01) on leitud, et haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muu hulgas otsustama, kas haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil üleüldse põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele. Samuti on Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas leitud, et selleks, et õigustada halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv (nt
3. mai
4. a määrus nr 3-3-1-11-01,
5. oktoobri
6. a otsus nr 3-3-1-48-05,
7. mai
8. a otsus nr 3-3-1-16-07,
9. juuni
10. a otsus nr 3-3-1-24-07). Kui kohtuvaidluse olemust ja keerukust arvestades olnuks haldusorgani kasuks advokaadikulude väljamõistmine põhjendatud, tuleb hinnata ka seda, kas taotletavate õigusabikulude suurus ja kaebaja majanduslik seisund annaksid alust väljamõistetavate õigusabikulude täiendavaks piiramiseks või nende väljamõistmata jätmiseks (Riigikohtu
11. jaanuari
12. a otsus nr 3-3-1-62-08). Ringkonnakohtu arvates oli nendest põhimõtetest lähtuvalt Tallinna Linnavalitsuse menetluskulude väljamõistmine kaebajalt põhjendatud; 6) halduslepingu erakorraline lõpetamine ei ole kohaliku omavalitsuse tegevuses igapäevane. Halduskohus leidis õigesti, et antud juhul oli tegemist väga mahuka ja samas keeruka (mitme eri valdkonna seaduse, sh era- ja avaliku õiguse normide kohaldamine) ning teatud mõttes ka pretsedenti loova haldusasjaga. On põhjust arvata, et küsimus oli ka avalikkuse huvi all. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et antud asjas oli kõrvalise professionaalse õigusabi tellimine vastustaja poolt põhjendatud ja vajalik; 7) halduskohus arvestas menetluskulude väljamõistmisel põhjendatult ka asjaolu, kaebaja kulutused antud kohtumenetluses olid võrreldavad vastustaja kulutustega; 8) mõistlik on arvata, et juriidilisest isikust kaebuse esitaja kohtusse pöördumist ei piira ülemäära väljavaade kanda kaebuse põhjendamatuks osutumise korral vastaspoole menetluskulusid. Menetluskulude taotlusele ei esitanud kaebaja vastuväidet, et kulud oleksid tema majanduslikku seisundit arvestades ülemäära suured. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13. AS Ühisteenused taotles kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu
14. oktoobri
15. a otsuse tühistamist ja Tallinna Linnavalitsuselt menetluskulude väljamõistmist. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) vastustaja lõpetas vaidlusaluse halduslepingu ühepoolselt VÕS § 196 lg 1 alusel "muul mõjuval põhjusel", kohaldamata HMS § 102 lg-d 2 ja
16. Kohtud ei motiveerinud, miks puuduvad faktilised alused, mis vastaksid HMS § 102 lg 2 dispositsioonile. Kassaatori arvates saab vaid sellisel juhul olla välistatud HMS § 102 lg-te 2 ja 3 kohaldamine; 2) olukorras, kus kehtivuse kaotab halduslepingu aluseks olev volitusnorm, on haldusorganil põhimõtteliselt olemas kaalutlusruum halduslepingu ühepoolse ülesütlemise otsustamisel; 3) positiivne õigus ei reguleeri, mida haldusorgan peab tegema juhul, kui Riigikohus tunnistab kehtetuks volitusnormi, mille alusel haldusorgan on avaliku ülesande täitmise eraõiguslikule isikule delegeerinud. Puudub imperatiivne kohustus haldusleping lõpetada, vastupidi - HMS § 104 lg 1 kohaselt on ka õigusvastane haldusleping täitmiseks kohustuslik; 4) halduslepingu lõpetamine kui selline oli põhimõtteliselt õige, kuid kassaator ei nõustu sellega, kuidas haldusleping lõpetati ning eelkõige sellega, et leping lõpetati ilma HMS § 102 lg-s 3 sätestatud nõudeid kohaldamata. Halduslepingu teise poole usaldus on kaitsmisväärne ja temale tekkinud kahju tuleb hüvitada; 5) arvestades, et tegemist on haldusorganiga, ei ole väljamõistetud menetluskulud mõistlikud. Kohus oleks pidanud kohaldama

§ 92lg-t 10.

Isegi juhul, kui kulud välja mõistetakse, peaks

§ 93lg-st 5 lähtudes vähendama kulude suurust mõistliku määrani.

1. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus on kirjalikus vastuses seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks.
4. AS Ühisteenused esitas
5. märtsil 2010 Riigikohtule kassaatori seisukoha vastustaja vastusele ja taotles muu hulgas vastustajalt välja mõista kassaatori kantud menetluskulud, sealhulgas ka kassatsiooniastme menetluskulud, ning jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kassatsiooniastmes on AS Ühisteenused kandnud kulusid 67 330 krooni ja 60 senti.
6. Tallinna Linnavalitsus palus AS-lt Ühisteenused vastustaja kasuks välja mõista vastustaja menetluskuluna kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 59 964 krooni. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium nõustub Tallinna Halduskohtu
8. detsembri
9. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
10. oktoobri
11. a otsuse seisukohtadega, et Tallinna Linnavalitsuse
12. mai
13. a korraldus nr 951-k on õiguspärane haldusakt, mis ei saa rikkuda kaebuse esitaja kaebuses nimetatud põhiõigusi. Kolleegium ei pea vajalikuks kohtute põhjendusi korrata.
14. Asjas on vaidlus ka selle üle, kas kohtud on õigesti ja põhjendatult mõistnud Tallinna Linnavalitsuse kasuks AS-lt Ühisteenused välja menetluskulud. Kassatsioonkaebuses leiab AS Ühisteenused, et silmas pidades Tallinna linna ressursse selle vaidluse menetlemisel, on ebamõistlik ja ebaõiglane jätta ka kaebuse rahuldamata jätmise korral vastustaja menetluskulud kaebuse esitaja kanda, seda eriti täies ulatuses. Kohus oleks pidanud kohaldama

§ 92lg-t 10.

Isegi juhul, kui kulud välja mõistetakse, peaks

§ 93

lg-st 5 lähtudes vähendama kulude suurust mõistliku määrani (tegelikust õigusabikulust mitte üle 25%) (toimiku II kd, lehed 12-13). Asjas ei ole vaidlust menetluskulude tasumise tõendatuse üle. 14.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Tallinna Halduskohus mõistis

§ 92

lg-le 1 tuginedes AS-lt Ühisteenused Tallinna Linnavalitsuse kasuks menetluskulud 205 143 krooni välja täies ulatuses. Seejuures leidis halduskohus, et tegemist on väga mahuka ja keeruka haldusasjaga ning kõrvalise õigusabi tellimine ei olnud alusetu. Tallinna Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga menetluskulude väljamõistmise osas ning mõistis ka ringkonnakohtus kaebajalt välja Tallinna Linnavalitsuse poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud täies ulatuses, s.o 40 207 krooni ja 80 senti.

1. Riigikohtu halduskolleegium on
2. juuni
3. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-24-07 (p 16) selgitanud, et õigustamaks halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab kohtuasjas vaieldavad küsimused olema reeglina väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust. Põhimõtteliselt sama seisukohta on kolleegium väljendanud korduvalt ka varem (vt nt
4. mai
5. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-11-01;
6. oktoobri
7. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-48-05;
8. mai
9. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-07).
10. novembri
11. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-52-07 (p 10) märkis kolleegium, et haldusorgan võib välist õigusabi küll kasutada, ent peab arvestama sellega, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral. Asjades nr 3-3-1-62-08 (otsuse p 15), nr 3-3-1-16-07 (otsuse p 13) ja nr 3-3-1-49-04 (otsuse p 10) on Riigikohtu halduskolleegium selgitanud, et teatud juhtudel ei ole välistatud vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välise õigusabi teenuse kasutamiseks kantud vajalike ja põhjendatud kulude kaebajalt väljamõistmine. Riigikohus on aga kaebajalt haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkust piiranud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. Lisaks võib menetluskulude jagamisel arvestada ka muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid, näiteks kaebaja pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras (vt nt
12. novembri
13. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-58-07, p 13).
14. Tallinna Linnavalitsuse lepinguline esindaja on selgitanud, et "[a]rvestades käesoleva haldusasja erilist tähendust õiguskorras selle uudsuse ja keerukuse tõttu (millele ka kohus on oma
15. septembri
16. a kohtumääruse punktis 5 osundanud) ning kaebusega seonduvaid võimalikke negatiivseid tagajärgi vastustajale, oli vastustaja poolt õigustatud välise õigusabi kasutamine antud haldusasjas. Kuivõrd õigusabiteenuse maksumus sõltub kohtuasja keerukusest, mis väljendub muu hulgas sellega kaasnevas töömahus ning ettevalmistamiseks kulunud ajas, leiab vastustaja, et ülal toodud suuruses tekkinud menetluskulud on õigustatud ja põhjendatud. Samuti tuleb menetluskulude väljamõistmisel arvesse võtta kaebuse esitaja poolt kaebuse taotluse muutmist, mis sisuliselt tähendab kaebusest osalist loobumist."(Toimiku I kd, leht 149).
17. Halduslepingute sõlmimist ja lõpetamist tuleb lugeda Tallinna Linnavalitsuse igapäevaseks põhitegevuseks. Käesolevas kohtuasjas ei saa VÕS § 196 lg 1 ja sellega seonduvate haldusmenetluse seaduse sätete kohaldamisel vaidlust keerukaks muuta asjaolu, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses on Riigikohus tunnistanud põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks seadusesätte, mis võimaldas lepingut kohaselt täita. Lepingu täitmise võimalikkuse seisukohast pole juriidilisi erinevusi sellel, kas lepingu täitmist võimaldava seaduse sätte on tunnistanud kehtetuks seadusandja või Riigikohus.
18. Nendel põhjendustel ei ole väliste õigusabikulude väljamõistmine praegusel juhul põhjendatud.
19. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et käesolevas asjas on kohtud ebaõigesti mõistnud kaebajalt välja vastustaja kasutatud välise õigusabiteenuse kulud ning AS Ühisteenused kassatsioonkaebus on selles osas põhjendatud ja tuleb osaliselt rahuldada. Riigikohtu halduskolleegium tühistab kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu Tallinna Halduskohtu
20. detsembri
21. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
22. oktoobri
23. a otsuse osas, milles kohtud mõistsid kaebajalt vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välja lepingulise esindaja õigusabikulud. Selles osas tuleb

§ 72

lg 1 p 4, § 92 lg-te 1 ja 10 ning § 93 lg 5 alusel teha uus otsus ning menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende enda kanda. Ka kassatsioonimenetluse kulud jäävad menetlusosaliste enda kanda. Ülejäänud osas jäävad kohtuotsused muutmata. Kassatsioonikautsjon tuleb

§ 90lg 2 alusel tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld