RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-10-10 2

) § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega Riigikohtu poolt ning osutas sellest tulenevatele järelmitele. Ringkonnakohus märkis, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjonil tuleb Riigikohtu otsusest lähtuvalt uuesti läbi vaadata nii kaebajate kui ka I. Schmidti avaldused. Seejuures lisas ringkonnakohus, et

§ 7lg 1 ei välista nende isikute vara tagastamist, kes ei olnud 16.

juuni 1940. a seisuga Eesti Vabariigi kodanikud ega elanud Eesti territooriumil, kuna

§ 7

lg 1 p 7 kohaselt on sellise vara tagastamist õigus nõuda

§-s 8 nimetatud pärijatel. Täiendavaks aluseks lisaks

§ 7

lg-s 1 loetletud alustele on endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse (edaspidi: õdedele ja vendadele tagastamise seadus) § 1, millega ei seata vara tagastamise nõudeõiguse olemasolu sõltuvusse vara endise omaniku kodakondsusest

1. juunil 1940 ega Eestis elamisest omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal.
2. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni
3. veebruari
4. a otsusega nr 1 jäeti rahuldamata H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti avaldused vaidlusaluse vara suhtes õigustatud subjektideks tunnistamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt on vara endisel omanikul

§-le 8 vastav pärija, kelleks on tema lapselaps I. Schmidt. Seetõttu on välistatud taotlejatele vara tagastamine õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 kohaselt. 3. märtsi 2009. a otsusega jättis ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon

§ 7lg 1 p 7, § 7 lg 2, § 8 lg 3 p 2 ja lg 5 , § 19 lg 1 ning Maa

RS § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel õigustatud subjektiks tunnistamata ka I. Schmidti, kuna tal puudub Eesti kodakondsus ja ta ei elanud omandireformi aluste seaduse jõustumise hetkel (

1. juuni 1991) Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil.
2. H. Koikson, P. Tohert ja R. Tohert esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni
3. veebruari
4. a otsuse nr
5. Kaebajate arvates tuleneb Tallinna Ringkonnakohtu otsusest haldusasjas nr 3-06-1218, et nende õigus nõuda H. J. Schmidtile kuulunud vara tagastamist sõltub sellest, kas I. Schmidtil on õigus vaidlusaluse vara tagastamisele. Vastustaja rikkus vaidlustatud otsuse tegemisel menetlusnorme, lahendades kaebajate avaldused olukorras, kus lahendamata oli I. Schmidti avaldus. Selle avalduse lahendamise tulemusest sõltus aga kaebajate tunnistamine omandireformi õigustatud subjektideks. Kaebajad väitsid, et

§ 7

lg 1 p 7 kohaselt saab välisriigi vara tagastamist nõuda

§-s 8 sätestatud pärija, kes on Eesti kodanik või kes elas omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil. Vara endine omanik H. J. Schmidt ega tema lapselaps I. Schmidt polnud Eesti Vabariigi kodanikud ning I. Schmidt ei elanud ka omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eestis. Seetõttu ei saa I. Schmidti pidada pärijaks, kellel tekib nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Komisjon ei ole otsustamiseks vajalikke asjaolusid välja selgitanud.

1. Tallinna Halduskohus rahuldas
2. juuni
3. a otsusega haldusasjas nr 3-09-570 kaebused ja tühistas ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni vaidlustatud otsuse. Kohus kohustas vastustajat kaebajate
4. märtsi
5. a avaldused uuesti läbi vaatama ja tegema uue otsuse kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohtu hinnangul puudub vaidlus selles, et kõnealuse vara õigusvastase võõrandamise aegne omanik H. J. Schmidt lahkus
6. a riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale ning oli
7. juuni
8. a seisuga Saksa kodanik. Nii kaebajad (H. J. Schmidti venna lapselapsed) kui ka H. J. Schmidt lapselaps I. Schmidt on tähtaegselt esitanud avaldused H. J. Schmidtile kuulunud vara tagastamiseks. Kuigi I. Schmidt kuulub

§ 8

lg 3 p-s 2 loetletud pärijate hulka, tuleb seda sätet vaadelda koosmõjus

§ 7lg 1 p-ga 7.

Nimetatud sättest tulenevalt ei ole nõudeõigust välisriigi kodaniku vara tagastamiseks pärijal, kes pole Eesti kodanik ega elanud omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil. Seega ei saa I. Schmidti kui pärija olemasolu välistada kaebajate nõudeõigust. Ka Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" (edaspidi Kord) p 4 üheksandast lõigust tuleneb põhimõte, et omandireformi õigustatud subjektide ringi kindlakstegemisel võetakse arvesse vaid isikuid, kelle nõudeõigus tuleneb seadusest ning kes otsustavad seda ka tegelikult kasutada. Kohus märkis, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon peab avalduste uuel läbivaatamisel hindama oma pädevuse piires kõiki asjassepuutuvaid tõendeid ja tuvastama asjas tähtsust omavad asjaolud, arvestades seejuures varasemates kehtivates haldusaktides ja jõustunud kohtulahendites tuvastatud asjaolusid ning käesolevas ja varasemates asjassepuutuvates kohtuotsustes antud õiguslikke juhiseid.
3. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellandi hinnangul kohaldas kohus vääralt materiaalõigust, eelkõige MaaRS § 5 koostoimes

§-ga 8, õdedele ja vendadele tagastamise seaduse §-ga 1 ning Korra p-ga 4. Komisjon saanuks vaid juhul, kui I. Schmidt oleks loobunud nõudeõigusest, saanud väita, et

§-s 8 nimetatud pärija puudub. Apellandi väitel ei arvestanud halduskohus ka

§ 7lg 2 võimaliku mõjuga.

Asjaolu, et hetkel pole Eesti Vabariik selles sättes nimetatud lepingut sõlminud, ei võimalda välistada I. Schmidti nõudeõigust ega tunnistada kaebajaid vaidlusaluse vara osas omandireformi õigustatud subjektideks.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. novembri
3. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis järgmist: 1) asjas pole vaidlust faktiliste asjaolude üle; 2) kohus jääb
4. novembri
5. a otsuses haldusasjas nr 3-06-1218 võetud seisukoha juurde, kus samade menetlusosaliste vahel toimunud vaidluses leiti, et õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 sätestab täiendava aluse lisaks

§ 7

lg-s 1 loetletutele ega sea vara tagastamise nõudeõigust sõltuvusse vara endise omaniku kodakondsusest 16. juulil 1940 ega Eestis elamisest omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal; 3) pärast

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamist Riigikohtu üldkogu poolt toimub Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunud isikutelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras; 4) Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-63-05 ei soovitud asendada üht põhiseaduse vastast olukorda teisega ega luua olukorda, kus

§ 7

lg 3 kehtetuse tõttu kandub osa selle sisust üle

§ 7lg-sse 2.

Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud Saksa kodanike omandis olnud ja Eestis asunud vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks esitatud taotlusi ei tule lahendada mitte

§ 7

lg 2, vaid lg 1 järgi; 5)

§ 8

ja § 7 lg 1 p 7 koosmõjust tuleneb, et kui vara endine omanik oli välismaalane ja tal on

§-s 8 sätestatud formaalsetele tunnustele vastav pärija, siis on viimasel õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist üksnes juhul, kui ta on Eesti kodanik või kui ta elas Eestis omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Vara endise omaniku lapselaps I. Schmidt neile tunnustele ei vasta ja teda ei saa seetõttu käsitada pärijana

§ 8tähenduses; 6) kuna I.

Schmidti nõudeõigust ei saa tuletada ei

§ 7

lg-st 1 ega lg-st 2, ei saa tema poolt vara tagastamise avalduse esitamine takistada kaebajate avalduste lahendamist; 7)

§-s 2 sätestatu kohaselt ei ole omandireformi eesmärgiks jätta vara pelgalt formaalsetel põhjustel tagastamata või kompenseerimata, kui on olemas Eesti riigiga tihedalt seotud isikud, kellele on võimalik vara õigusvastase võõrandamisega tekitatud ülekohus heastada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata. Kassaator leiab järgmist: 1) kohtud on tähelepanuta jätnud

§ 7lg 2.

Seda sätet kohaldatakse õigusvastase võõrandmise ajal välisriigi kodanikule kuulunud vara suhtes, kui kohaldatavad ei ole § 7 lg 1 p-d 1-4 ja 7. Riigikohus on ka haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leidnud, et

§ 7

lg 3 oli erinorm

§ 7lg 1 suhtes, mitte ei sätestanud erandit lg-st 2.

Kui erinorm (

§ 7

lg 3) on kehtetu, tuleb välismaalasele kuulunud vara tagastamise puhul kohaldada

§ 7lg-t 2 ning oodata selleks riikidevahelist kokkulepet; 2) asjaolu, et I.

Schmidt ei saa olla õigustatud subjekt

§ 7

lg 1 p 7 mõttes, ei välista nõudeõigust

§ 7lg 2 alusel.

Seega olnuks ennatlik tema nõudeõigust välistada, kuna riik võib veel sõlmida

§ 7lg-s 2 ette nähtud kokkuleppe; 3) kuna I.

Schmidt on elusolev pärija, ei teki endise omaniku venna alanejatel sugulastel nõudeõigust hoolimata sellest, et pärija ei vasta

§ 7lg 1 p 7 tingimustele.

I. Schmidti nõudeõiguse saanuks välistada vaid juhul, kui ta oleks vara tagastamise avaldusest loobunud. 10. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiavad H. Koikson, R. Tohert ja P. Tohert, et kohtud on õigesti kohaldanud

§ 7lg 1 p 7.

Praeguse vaidluse puhul puudub pärija omandireformi tähenduses, mistõttu tuleneb kaebajate nõudeõigus H. J. Schmidtile kuulunud vara tagastamiseks MaaRS § 5 lg 1 p-st 2 ning õdedele ja vendadele tagastamise seaduse §-st 1. Asjas ei ole kohaldatav

§ 7

lg 2 ning puudub vajadus selles sättes nimetatud välislepingu järele, kuna Saksamaale ümber asunud isikute vara tagastamine tuleb lõpule viia üldistel alustel ja korras, kui vara on võimalik tagastada Eesti Vabariigi kodanikele, kes on õigustatud seda nõudma. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Asjas on tuvastatud ega vaielda selle üle, et Haapsalus Lossiplats 6 asunud vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal H. J. Schmidtile, kes oli Saksa kodanik ja lahkus
2. a riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale. Selle vara tagastamiseks on tähtaegselt avaldused esitanud nii H. J. Schmidti lapselaps I. Schmidt kui ka venna lapselapsed H. Koikson, P. Tohert ja R. Tohert, kes on käesolevas asjas kaebajateks. Samuti on tuvastatud, et I. Schmidt ei ole Eesti Vabariigi kodanik ega elanud omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon jättis
3. märtsi
4. a otsusega õigustatud subjektiks tunnistamata ka I. Schmidti.
5. Vastavalt Riigikohtu üldkogu
6. aprilli
7. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-63-05 tunnistati alates
8. oktoobrist 2006 kehtetuks

§ 7

lg 3, mis sätestas, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. 6. detsembri 2006. a otsuses samas haldusasjas asus üldkogu

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärje osas seisukohale, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. 13. Käesolevas asjas vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel tugines ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon

§ 8lg 3 p-le 2 ja lg-le 5, Maa

RS § 5 lg 1 p-le 2, õdedele ja vendadele tagastamise seaduse §le 1 ning Korrale ning asus seisukohale, et kuna vara endisel omanikul on

§ 8

lg 3 p-s 2 nimetatud pärija (lapselaps), pole põhjendatud endise omaniku venna lapselaste tunnistamine omandireformi õigustatud subjektideks. Kohtumenetluse käigus on vastustaja tuginenud ka

§ 7

lg-le 2 kui alusele, mis võimaldab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida vastava kokkuleppe olemasolul välisriikide kodanikele. 14. Esmalt nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et praeguse asja lahendamisel pole kohaldatavaks normiks

§ 7

lg 2, mis sätestab: "Välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute, välja arvatud käesoleva paragrahvi

1. lõike 1.-
2. ja
3. punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega." Selliseid kokkuleppeid seni sõlmitud ei ole.
4. Ringkonnakohus tugines praeguse vaidluse lahendamisel

§ 7

lg 1 p-le 7, mis sätestab: "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute omandis olnud õigusvastaselt võõrandatud vara osas nimetatud isikute §-s 8 sätestatud pärijad, kellel on Eesti kodakondsus või kes elavad käesoleva seaduse jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil." Seejuures rõhutas ringkonnakohus ka oma varasemas praktikas samade menetlusosaliste vahelises vaidluses (haldusasjas nr 3-06-1218) väljendatud seisukohta, et

§ 7

lg 1 ei välista vara tagastamist isikutele, kes ei vasta

§ 7lg 1 p-s 1 sätestatud tunnustele, st ei olnud 16.

juunil 1940 Eesti kodanikud ega elanud Eesti territooriumil omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Ringkonnakohus leidis, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse täiendava aluse

§ 7

lg-s 1 sätestatu kõrval kehtestab õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1, mis ei sea välisriigi kodanikule kuulunud vara tagastamisel pärijate nõudeõigust sõltuvusse endise omaniku kodakondsusest. 16. Kolleegium möönab, et ringkonnakohtu poolt kohaldatud

§ 7

lg 1 p 7 pelgalt grammatiline tõlgendamine ning selle sätte asukoht omandireformi aluste seaduses võib viia järeldusele, et kohaldades Saksamaale ümber asujate vara tagastamisel või kompenseerimisel pärast

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamist üldalusena sama paragrahvi esimest lõiget, võimaldab see säte vara tagastamist ja kompenseerimist ka välisriikide kodanike pärijatele isegi olukorras, kus välisriikide kodanike enda nõudeõigust omandireformi käigus vara tagastamise ja kompenseerimise üldiste aluste hulgas ei sätestata. Kolleegiumi hinnangul pole selline järeldus aga kooskõlas

§ 7muude sätete ning Riigikohtu varasemate seisukohtadega.

17.

§ 7

lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleneb üldreegel, mille kohaselt vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigus on isikutel, kes elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil või kui neil oli 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsus.

§ 7

lg 1 punkti 3 kohaselt on nõudeõigus ka

§ 7

lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud tunnustele vastavate isikute füüsilistest isikutest pärijatel

§-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Kuni 12. oktoobrini 2006 kehtinud

§ 7lg 3 järgi ei peetud oluliseks eristada vara endisi omanikke kodakondsuse järgi.

Riigikohtu üldkogu

1. detsembri
2. a otsusest haldusasjas nr 3-3-163-05 ei tulene, et vara tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel omandireformi aluste seaduses sätestatud üldistel alustel ja üldises korras tuleks omandireformi õigustatud subjektidena käsitada välisriigi kodanikest ümberasujaid või nende pärijaid.

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei saa olla olukord, kus välisriikide kodanikest ümberasunute vara kuuluks ilma seadusandja vastava otsustuseta tagastamisele või kompenseerimisele nende pärijatele.

§ 7

lg 1 p 7 kohaldamine ümberasunute suhtes, kelle õigusi reguleeris kehtetuks tunnistatud

§ 7lg 3, oleks kolleegiumi hinnangul kohtu ülemäärane aktiivsus.

18.

§ 7

lg 1 p 7 viitab

§-le 8.

§ 8

lg-s 3 sätestatakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ning tema testamenti ei ole või see ei vasta sama paragrahvi teise lõike nõuetele või testament ei hõlma kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või testamendijärgne pärija (pärijad) on surnud, on kas kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või selle testamendis märkimata osa ulatuses omandireformi õigustatud subjektid: 1) endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed võrdsetes osades; 2) endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast), ning endise omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda ainult selle vara tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende abikaasal või vanemal.

§ 8

lg 5 kohaselt käsitatakse õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena ainult selles paragrahvis tähendatud isikuid. Kui endise omaniku pärija on surnud, ei lähe temale kuuluva pärandiosa taotlemise õigus üle tema pärijatele, välja arvatud § 8 lg 3 p-s 2 tähendatud isikud. 19. Riigikohtu halduskolleegium on

§ 7lg 3 kohaldamisega seoses 22.

märtsi

1. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leidnud, et Saksamaale ümber asunud isiku pärijatel ei ole vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu ka Riigikohtu üldkogu
2. detsembri
3. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05, et Riigikohus oleks soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku pärijate nõudeõigus oleks ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest. Seadusandja võib oma otsustusvabaduse piires laiendada vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus, kuid seadusandja pole seni seda teinud. Pärimisõiguse kohaselt pärivad pärijad pärandaja vara. Omandireformi aluste seadus sätestab pärijate mõiste ja ringi pärimisõigusest mõneti erinevalt, kuid ka see seadus tunnistab põhimõtet, et vara endise omaniku surma korral läheb nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud vara ulatuses üle pärijatele. Isikutele sellise nõudeõiguse võimaldamine, mida polnud pärandajal, ei sobi kokku omandireformi üldise loogikaga. 20.

§ 7

lg 1 p 7 tekstist ega asjaolust, et

§ 7

lg 2 kohaselt ei lahendata

§ 7

lg 1 pdes 1-4 ja p-s 7 nimetatud isikute taotlusi riikidevahelise kokkuleppega, ei saa veel teha järeldust, et

§ 7

lg 1 p-s 7 nimetatud isikutele laieneks nõudeõigus sõltumata sellest, kas riigid on kokku leppinud välisriikide kodanikele vara tagastamise ja kompenseerimise ja kas neil isikutel on selliste kokkulepete alusel tekkinud õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist.

§ 7

lg 1 p-s 7 sätestatakse vaid välisriigi kodanike pärijate suhtes täiendavad nõuded võrreldes

§ 7lg 1 p-s 3 nimetatud pärijatega.

1. Õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 näeb ette järgmist: "Kui õigusvastaselt võõrandatud maa endine omanik on surnud ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse §-s 8 nimetatud pärijaid ei ole ning selle maa tagastamiseks on MaaRS § 5
2. lõike punkti 2 alusel tähtaegselt esitanud vormikohased avaldused endise omaniku õed ja vennad või nende alanejad sugulased, siis on neil õigus taotleda ka sellel maal asuvate ning maa endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist." Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et õdedele ja vendadele tagastamise seadus ei sea vara tagastamise nõudeõigust sõltuvusse vara endise omaniku kodakondsusest. Kolleegiumi hinnangul tuleb õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 vaadelda koostoimes MaaRS § 5 esimese lõike punktiga 2, mis viitab omakorda sama lõike esimesele punktile. Nimetatud sätted näevad ette järgmist: "Maa tagastamist või kompenseerimist on õigus nõuda: 1) füüsilistel isikutel, kelle maa õigusvastaselt võõrandati, kui neil oli
3. aasta
4. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus või kui nad elasid Aluste jõustumise ajal (
5. aasta
6. juuni) alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil; 2) füüsilistel isikutel, kes on käesoleva lõike punktis 1 tähendatud isikute pärijad vastavalt Aluste §-le
7. Kui endine omanik on surnud ja Aluste §-s 8 märgitud isikuid ei ole, on maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda tema õdedel ja vendadel võrdsetes osades ning nende alanejatel sugulastel, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda selle maa tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende vanemal." Viidatud sätetest nende koostoimes ning arvestades kolleegiumi eelpool esitatud seisukohti

§ 7

lg 1 kohaldamisel järeldub, et olukorras, kus välisriigi kodanikul või kodakondsuseta isikul puudub nõudeõigus talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks omandireformi käigus, ei saa nõudeõigust sellise vara suhtes tuletada ka õdedele ja vendadele tagastamise seaduse alusel välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku õe, venna või nende alanejate sugulaste jaoks. 22. Eeltoodule tuginedes tühistab kolleegium halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse ebaõige tõlgendamise tõttu. Asi tuleb saata uueks arutamiseks halduskohtule, kes peab hindama vaidlustatud haldusakti õiguspärasust käesoleva otsuse seisukohti arvestades. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 esimese lause alusel tagastada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann