Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-31-10-10 1.1. Ma ei ole nõus kolleegiumi enamuse heakskiidu pälvinud otsuse resolutsiooni ega põhjendustega n

§ 7

lg 1 p-ga 7 ning endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse (õdedele ja vendadele tagastamise seadus) §-ga 1 ja maareformi seaduse (MaaRS) § 5 lg 1 p-ga 5 omandireformi õigustatud subjekti jaoks kehtestatud nõuetele pärast seda, kui oli jõustunud Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-05, millega

§ 7lg 3 tunnistati põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks.

1.

1. Täiesti arusaamatuks jääb mulle see, miks kohtuasi saadetakse halduskohtule uueks arutamiseks ja kohustatakse halduskohut hindama vaidlustatud haldusakti Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse seisukohti arvestades. Minu arvates oleks kolleegium, arvestades otsuse motiive, pidanud tegema ise uue otsuse ja jätma H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kaebuse rahuldamata.
2. Oma seisukohti põhjendan alljärgnevalt. I
3. H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kohtuasi puudutab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, mis kuulus sellisele Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel
4. aastal ümber asunud isikule, kes ei olnud
5. juunil 1940 Eesti kodanik. Tänu

§-s 7 Riigikogu poolt

1. jaanuaril 1997 ja Riigikohtu üldkogu
2. aprilli
3. a otsusega asjas nr 3-3-1-63-05 tehtud muudatustele seondub praegune kohtuasi omandireformi seaduste õigusliku regulatsiooniga, mis oli suunatud nendele
4. juunil 1940 Eesti kodakondsusse mittekuulunud isikutele, kes ei asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel.
5. Arvan, et H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kohtuasja ei olnud võimalik lahendada, analüüsimata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist kõigile neile isikutele, kes
6. juunil 1940 ei olnud Eesti kodakondsuses, samuti nende pärijatele. Praeguses asjas kolleegium minu arvates sellist analüüsi ei teinud.
7. Minu arvates on praeguse kohtuasja põhiküsimus lühidalt kokkuvõetav järgmiselt: kas on mõistlik põhjus, et kohelda
8. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isikute pärijaid, kes on Eesti kodakondsuses või elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal alaliselt Eestis, erinevalt sõltuvalt sellest, kas nende välismaalasest õiguseellane lahkus või ei lahkunud Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel? II
9. Kuni
10. märtsini 1997 kehtis
11. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel või kompenseerimisel põhijoontes järgmine regulatsioon. 7.

§ 7lg 1 p-des 1, 2 ja 3 sätestati: "

§ 7lg 1 p 1, 2 või 3.

Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele, kes vastasid

§ 7

lg 1 p-ga 1 või 2 sätestatud tingimustele, kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tulnuks eriregulatsiooni puudumisel tagastada või kompenseerida. Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele, kes ei vastanud

§ 7

lg 1 p-ga 1 või 2 sätestatud tingimustele, kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tulnuks jätta tagastamata või kompenseerimata.

§ 7lg 1 p 3 järgi tulnuks vastavalt kohelda ka ümber asunud isikute pärijaid.

8.

1. Säte, mis välistas Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise, oli aga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
2. juuni
3. a otsuses "Omandireformi aluste seaduse" rakendamise kohta. Selle otsuse p-ga 5 oli nimetatud vara tagastamine või kompenseerimine seatud sõltuvusse sellist vara puudutava välislepingu sõlmimisest. 8.
4. See säte ei sisaldanud viitenormi juhtudele, mil Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara saaks tagastada või kompenseerida

§ 7lg 1 p 1, 2 või 3 alusel või mõnel muul seaduses ettenähtud alusel.

Seega oli nimetatud otsuse punkt 5 säte, mis tegi võimatuks tagastada või kompenseerida Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara, sõltumata ümberasunu kodakondsusest

1. juunil 1940, samuti tema elukohast omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. 8.
2. Asjakohast välislepingut ei sõlmitud ning Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulunud seepärast tagastamisele ega kompenseerimisele.
3. Kui
4. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isik ei asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, siis sai talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida

§ 7lg 1 p-des 1, 2 ja 3 ettenähtud tingimustel.

1. Kuni
2. märtsini 1997 sai viimatinimetatud isikutele kuulunud vara tagastada või kompenseerida, kui need isikud elasid omandireformi aluste seaduse jõustumisel alaliselt Eestis (

§ 7lg 1 p-d 1 ja 2).

Sellise isiku surma korral olid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist õigustatud nõudma füüsilised isikud, kes olid ülalnimetatud sätetes nimetatud isikute pärijad

§-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel (

§ 7lg 1 p 3).

Kui

§ 8

mõttes pärija oli surnud, siis õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 alusel võis saada omandireformi õigustatud subjektiks endise omaniku õed ja vennad või nende alanejad sugulased. Analoogiline regulatsioon endise omaniku õdede ja vendade ning nende alanejate sugulaste kohta kehtestati ka MaaRS § 5 lg 1 p-ga 2. Õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ja MaaRS § 5 lg 1 p 2 tegid ehtsa viite

§-le 8. Edaspidi nimetan kõiki

§-s 8 ning õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ja MaaRS § 5 lg 1 p-s 2 nimetatud isikuid pärijateks, sõltumata testamendi olemasolust. 11.

§ 7lg 1 p-des 1 ja 2 lähtutakse 16.

juunil 1940 Eesti kodakondsusse mittekuulunud isikult õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel või kompenseerimisel sellest, kas nimetatud isik on hiljem omandanud tiheda sideme Eestiga, omades omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal alalist elukohta Eestis. Sellise sideme olemasolul kuulub vara tagastamisele või kompenseerimisele. Sideme puudumisel vara ei tagastata ega kompenseerita.

§ 7lg 1 p 3, § 8, õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ning Maa

RS § 5 lg 1 p 2 ei nõua, et pärija oleks Eesti kodanik või elaks omandireformi aluste seaduse jõustumisel alaliselt Eestis. Küll on aga õigusvastaselt võõrandatud vara pärijale tagastamiseks või kompenseerimiseks nõutav, et pärija õiguseellane oleks omanud ülalnimetatud tihedat sidet Eestiga. 12.

§ 7

lg 1 p-d 1 ja 2 välistasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise

1. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud õigusvastaselt võõrandatud vara endisele omanikule, kes omandireformi aluste seaduse jõustumisel ei elanud alaliselt Eestis. 13.
2. Siinkohal tuleb käsitleda ka

§ 7lg-t 2, milles kuni 2.

märtsini 1997 sätestati: "Välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute, välja arvatud käesoleva paragrahvi

1. lõike 1.-
2. punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega." 13.2.

§ 7lg 2, erinevalt 20.

juuni 1991. a otsuse punktist 5 ja hiljem kehtestatud

§ 7

lgst 3, ei takistanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist.

§ 7

lg 2 puhul oli tegemist informatiivse sättega, mis osutas sellele, et

§ 7

lg 1 p-des 1 kuni 4 nimetamata isikutele saab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada välislepingu alusel. Viitega hõlmamata isikute omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamist ei takistanud

§ 7lg 2, vaid sama paragrahvi lõige 1.

Ka siis, kui omandireformi aluste seaduses puudunuks § 7 lg 2, ei oleks saanud tagastada või kompenseerida 16. juunil 1940 Eesti kodakondsust mitte omanud isikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara, mille tagastamist või kompenseerimist takistasid

§ 7lg 1 p-d 1, 2 ja 3.

13.3. Märgin, et

§ 7

lg-s 2 tehtud viide

§ 7

lg 1 p-le 4 puudutab organisatsiooni ja seetõttu pole viimatinimetatud säte praeguse asjaga kuidagi seotud. 13.4. Hoolimata sellest, kas

§ 7

lg-s 2 nimetatud leping oli sõlmitud või sõlmimata, oli õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine ühtedele isikutele võimalik ja teistele võimatu.

1. Seega oli õiguslik olustik nendele
2. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isikutele, kes ei asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel või kompenseerimisel toona alljärgnev: 1) Eesti kodakondsusse
3. juunil 1940 mittekuulunud isiku õigusvastaselt võõrandatud vara kuulus tagastamisele või kompenseerimisele endisele omanikule, kui ta elas omandireformi aluste seaduse jõustumisel alaliselt Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil; 2) kui Eesti kodakondsusse
4. juunil 1940 mittekuulunud isik on surnud, kuid elas omandireformi aluste seaduse jõustumisel alaliselt Eestis, siis kuulus temalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele või kompenseerimisele

§ 7lg 1 p-s 3, §-s 8 või õdedele ja vendadele tagastamise seaduse §-s 1 või Maa

RS § 5 lg 1 p-s 2 nimetatud isikutele. Selliste isikute nõudeõigus tulenes vara endise omaniku nõudeõigusest; 3) kui Eesti kodakondsusse

1. juunil 1940 mittekuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik oli enne omandireformi aluste seaduse jõustumist surnud või elas omandireformi aluste seaduse jõustumisel väljaspool Eestit ja suri hiljem, siis talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele või kompenseerimisele ei kuulunud. Selliste isikute nõudeõiguse puudumine tulenes vara endise omaniku nõudeõiguse puudumisest.
2. Tegemist oli olukorraga, kus
3. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitte olnud isiku pärijaid koheldi erinevalt sõltuvalt vara endise omaniku surma ajast või elukohast omandireformi aluste seaduse jõustumisel. Erinevalt koheldi ka õigusvastaselt võõrandatud vara endisi omanikke sõltuvalt nende kodakondsusest
4. juunil 1940 või elukohast omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. III
5. Ülalkirjeldatud olukord muutus
6. märtsil 1997, mil jõustus
7. jaanuaril
8. a vastu võetud omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega (muutmise seadus).
9. Muutmise seaduse § 1 lg 2 p-ga 5 täiendati

§ 7

lg-ga 3 järgmises sõnastuses: "Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega." 18.

§ 7

lg 3 jõustumine ei muutnud omandireformi õiguslikku olustikku Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara osas, sest selle sättega oli samasisuline Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

1. aasta "Omandireformi aluste seaduse" rakendamise otsuse p
2. Nimetatud vara tagastamine või kompenseerimine oli endiselt seatud sõltuvusse sellist vara puudutava välislepingu sõlmimisest. Asjakohast välislepingut ei sõlmitud endiselt ning nimetatud vara ei kuulunud kuni

§ 7lg 3 kehtetuks tunnistamiseni seepärast tagastamisele ega kompenseerimisele.

1. Ülejäänud isikutele, kes
2. juunil 1940 ei olnud Eesti kodakondsuses, kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine aga muutus tänu sellele, et
3. jaanuaril 1997 vastu võetud muutmise seadusega lisati

§ 7lg-sse 1 punkt 7.

20. Muutmise seaduse § 1 lg 2 p-ga 2 täiendati

§ 7

lg-t 1 p-ga 7 selliselt, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma "välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute omandis olnud õigusvastaselt võõrandatud vara osas nimetatud isikute §-s 8 sätestatud pärijad, kellel on Eesti kodakondsus või kes elavad käesoleva seaduse jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil;". 21. Muutmise seaduse § 1 lg 2 p-ga 4 muudeti ka

§ 7lg-t 2, lisades sättesse pärast arvu 4 sõnad "ja 7".

Pärast muudatust kehtib

§ 7

lg 2 järgmises sõnastuses: "Välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute, välja arvatud käesoleva paragrahvi

1. lõike 1.-
2. ja
3. punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega." 22.

§ 7

lg 2 muutmine selle sätte õiguslikku olemust ei muutnud.

§ 7lg 2 jäi endiselt pelgalt informatiivset tähendust omavaks.

Lisatud viide

§ 7

lg 1 p-le 7 omab samasugust õiguslikku tähendust kui § 7 lg-s 2 juba varem olnud viide

§ 7lg 1 p-dele 1 kuni 4.

23.1. Muudatus õiguslikus olustikus toimus tänu

§ 7

lg 1 p-le 7 ja puudutas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist sellise isiku pärijale, kelle õiguseellane ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodanik ega asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. 23.2.

§ 7lg 1 p 7 jõustumisega tekkis järgmine õiguslik olustik nendele 16.

juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isikutele, kes ei asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel või kompenseerimisel: 1) endiseks jäi nende isikute õiguslik seisund, kellel varem oli õigus vara tagastamisele või kompenseerimisele

§ 7

lg 1 p-de 1, 2 või 3 alusel; 2) endiseks jäi õiguslik seisund ka sellise endise omaniku enese jaoks, kellele

§ 7

lg 1 p-d 1 või 2 varem takistasid vara tagastamist või kompenseerimist; 3) samuti jäi õiguslik seisund endiseks Eesti kodakondsuses mitteolevale või omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eestis alaliselt mitte elanud pärijale, kelle õiguseellasele vara tagastamist või kompenseerimist varem takistas

§ 7lg 1 p 1 või p 2.

Sellistele pärijatele ei saanud õigusvastaselt võõrandatud vara endiselt tagastada ega kompenseerida; 4) õiguslik seisund muutus aga Eesti kodanikest või omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eestis alaliselt elanud pärijate jaoks, kelle õiguseellasele vara tagastamist või kompenseerimist varem takistas

§ 7lg 1 p 1 või p 2.

Või teisisõnu, vara sai hakata tagastama või kompenseerima pärijatele, kelle õiguseellane ei olnud loonud tihedat sidet Eestiga, elades omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal alaliselt Eestis. Nüüd sai sellistele pärijatele, kellel oli omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal tihe side Eestiga, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida. Esmakordselt omandireformi käigus tekkis olukord, kus pärijal on suuremad õigused kui olid tema õiguseellasel.

§ 7

lg 1 p-ga 7 "pärijale" omistatud tähendus erineb "pärija" tähendusest eraõiguse mõttes. Sellest, et omandireformi seadustes on üks sõna omandanud tavapärasest teistsuguse tähenduse, ei saa aga teha kaugeleulatuvaid järeldusi. 24. Kui

§ 7

lg 1 p 7 ei omaks sellist tähendust, siis olnuks selle sätte lisamine seadusesse tarbetu. Selleks, et

§ 7

lg 1 p 7 omaks õiguslikku tähendust, pidi ta muutma regulatsiooni, mis tulenes § 7 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 koostoimest. Ainsat ratsionaalset sisu omavat muudatust kirjeldasin eriarvamuse eelmises punktis. Ka annab sellesisuline muudatus mõistliku tulemuse ega sea pärijatele vara tagastamist või kompenseerimist sõltuvusse juhuslikust asjaolust, milleks on näiteks õigusvastaselt võõrandatud vara välismaalasest endise omaniku surma aeg. 25.1.

§ 7

lg 1 p 7 järgi peab pärija olema Eesti kodanik, sõltumata elukohast, või olema elanud omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eestis. Selle sättega nõuti pärijalt tihedat sidet Eestiga. 25.2. Õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ja MaaRS § 5 lg 1 p 2, mis viidetega on seotud

§-ga 8 ja § 7 lg 1 p-ga 7, pärijale sellist tingimust ei sätesta. 25.3.

§ 7lg 1 p 7, § 8 ning õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ja Maa

RS § 5 lg 1 p 2 koostoime tõttu tuleks asuda seisukohale, et ka endise omaniku õed ja vennad ning nende alanejad sugulased peavad selleks, et saada

§ 7

lg 1 p 7 järgi omandireformi õigustatud subjektiks, olema kas Eesti kodanikud või olema elanud omandireformi aluste seaduse jõustumisel alaliselt Eestis. Pärijate erinev kohtlemine poleks millegagi põhjendatav. 26. Oluline on see, et

§ 7

lg 1 p 7 võimaldab ära ootamata lepingut, mida on nimetatud

§ 7

lg-s 2, tunnistada välismaalasest endise omaniku surma korral omandireformi subjektiks tema pärija. 27.

1. Tekkinud muudatuse tagajärjel hakati enam-vähem võrdselt kohtlema pärijaid, kelle õiguseellane ei olnud
2. juunil 1940 Eesti kodakondsuses ja suri enne omandireformi aluste seaduse jõustumist või pärast selle seaduse jõustumist, kui ta selle seaduse jõustumise ajal ei elanud alaliselt Eestis, ning pärijaid, kelle õiguseellane ei olnud
3. juunil 1940 Eesti kodakondsuses, kuid elas omandireformi aluste seaduse jõustumisel alaliselt Eestis. 27.
4. Erinevus seisneb selles, et esimesena nimetatud pärijate grupi puhul oli

§ 7

lg 1 p 7 järgi nõutav pärijal Eesti kodakondsuse olemasolu või pärija alaline elamine Eestis omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Teisena nimetatud pärijate grupi puhul ei olnud

§ 7

lg 1 p 3 järgi oluline pärija kodakondsus või elukoht omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. 27.

1. Minu arvates ei ole ebamõistlik regulatsioon, mille järgi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse või kompenseeritakse Eestiga tihedat sidet omavale pärijale ka siis, kui tema õiguseellane, kellel ei olnud
2. juunil 1940 Eesti kodakondsust, oli enne omandireformi aluste seaduse jõustumist surnud või ei omanud Eestiga sel ajal tihedat sidet. 27.
3. Ka muutmise seaduse eelnõu

§ 7lg 1 p 7 kehtestamisega sooviti saavutada pärijate võrdsemat kohtlemist.

28.

1. Erinev kohtlemine säilis aga õigusvastaselt võõrandatud vara endiste omanike suhtes, kes
2. juunil 1940 ei olnud Eestis kodakondsuses. Neid koheldi erinevalt sõltuvalt nende alalisest elukohast omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Kui selline isik ei elanud omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal alaliselt Eestis, siis talle õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastatud ega kompenseeritud. Kui selline isik elas omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal alaliselt Eestis, siis oli tal õigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele või kompenseerimisele. 28.
3. Kui analüüsida
4. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud Eestist lahkunud endiste omanike reaalseid võimalusi elada omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal (
5. juunil 1991) alaliselt Eestis, siis on võimalik järeldus, et endiste omanike erineval kohtlemisel pole mõistlikku põhjendust. Praeguseks on praktiline vajadus selliseks analüüsiks vististi möödunud. Aeg ja pärijatele täiendavalt antud õigused on probleemi tõenäoliselt lahendanud. IV
6. Olukorda

§ lg 1 p-de 1, 2, 3 ja 7 ning lg 3 kohaldamisel muutis aga haldusasjas nr 3-3-163-05 tehtud Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. osaotsuse jõustumine, millega

§ 7lg 3 tunnistati põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks.

1. aprilli
2. a otsuse resolutsiooniga tunnistati

§ 7lg 3 kehtetuks tervikuna, eristamata 1939.

aastal sõlmitud lepingu alusel ümberasunuid ja nn järelümberasunuid.

2. detsembril
3. a samas asjas tehtud teise osaotsuse punktis 5 võttis üldkogu, eristamata
4. a lepingu alusel ümberasunuid ja järelümberasunuid, järgmise seisukoha: "Üldkogu on seisukohal, et

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. [---]". 31. Ma ei oska leida kriteeriumi, mille järgi liigitada

§ 7

lg 1 p-des 1, 2, 3 ja 7 loetletud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise aluseid üldisteks ja mitteüldisteks. 32. Pärast

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamist ei muutunud õiguslik olustik nende isikute osas, kellele enne

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamist sai õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida

§ 7lg 1 p-de 1, 2, 3 või 7 alusel.

Samuti ei muutunud õiguslik olustik nende isikute suhtes, kellele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist takistas

§ 7lg 1 p 1, 2, 3 või 7.

33. Õiguslik olustik muutus üksnes Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara osas. Selle vara suhtes hakkasid toimima

§ 7lg 1 pd 1, 2, 3 ja 7, § 8, samuti eelnimetatud sätetega seotud õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ning Maa

RS § 5 lg 1 p 2. Selles osas kujunes järgmine olukord: 1) vara tagastamist või kompenseerimist on

§ 7lg 1 p 1 või 2 alusel õigustatud nõudma endised omanikud, kes olid 16.

juuni 1940. a seisuga Eesti kodanikud. Neil tekkis see õigus sõltumata alalisest elukohast omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Nende isikute puhul hilisem kodakondsus õiguslikku tähendust ei oma; 2) vara tagastamist või kompenseerimist on

§ 7

lg 1 p 3 alusel õigustatud nõudma käesoleva eriarvamuse punkti 33 alapunktis 1 nimetatud isikute pärijad. Pärija kodakondsus või alaline elukoht omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal tähendust ei oma; 3) vara tagastamist või kompenseerimist on

§ 7lg 1 p 1 või 2 alusel õigustatud nõudma endised omanikud, kes ei olnud 16.

juuni 1940. a seisuga Eesti kodanikud, kuid elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal alaliselt Eestis. Nende isikute puhul hilisem kodakondsus õiguslikku tähendust ei oma; 4) vara tagastamist või kompenseerimist on

§ 7

lg 1 p 3 alusel õigustatud nõudma käesoleva eriarvamuse punkti 33 alapunktis 3 nimetatud isikute pärijad. Pärija kodakondsus või alaline elukoht omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal tähendust ei oma; 5)

§ 7

lg 1 p-d 1 ja 2 takistavad vara tagastamist või kompenseerimist endistele omanikele, kes 16. juunil 1940 ei olnud Eesti kodakondsuses ega elanud Eestis omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Selliste isikute hilisem kodakondsus õiguslikku tähendust ei oma; 6) vara tagastamist või kompenseerimist on

§ 7

lg 1 p 7 järgi õigustatud nõudma käesoleva eriarvamuse punkti 33 alapunktis 5 nimetatud isikute pärijad.

§ 7

lg 1 p-st 7 tulenevalt on pärijateks isikud, kellel Eesti kodakondsuse või alalise elukoha tõttu omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal oli tihe side Eestiga. Ka praegusel juhul, nagu ka enne

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamist, on

§ 7

lg 1 p-s 7 nimetatud pärijal õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes rohkem õigusi, kui oli vara omanikul. 34.

1. Pärast Riigikohtu üldkogu
2. aprilli
3. a otsuse jõustumist tekkinud olukorras koheldakse võrdselt kõiki õigusvastaselt võõrandatud vara endiseid omanikke, kes ei olnud
4. juunil 1940 Eesti kodakondsuses. Võrdne kohtlemine seisneb selles, et endised omanikud, kes vastavad

§ 7

lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud tingimustele, omavad õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas nad asusid ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. Endised omanikud, kes ei vasta

§ 7

lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud tingimustele, ei oma õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas nad asusid ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. 34.

1. Tekkinud olukorras koheldakse võrdselt ka
2. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isikute pärijaid. Võrdne kohtlemine seisneb selles, et: 1) pärijad, kes vastavad

§ 7

lg 1 p-s 3 sätestatud tingimustele, omavad õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas vara endine omanik asus ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel; 2) pärijad, kes vastavad

§ 7

lg 1 p-s 7 sätestatud tingimustele, omavad õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas vara endine omanik asus ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel; 3) pärijad, kes ei vasta

§ 7

lg 1 p-s 3 sätestatud tingimustele, ei oma õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas vara endine omanik asus ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel; 4) pärijad, kes ei vasta

§ 7

lg 1 p-s 7 sätestatud tingimustele, ei oma õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas vara endine omanik asus ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel.

1. Ma ei näe veenvaid põhjendusi selle kasuks, miks tuleks Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikute, kes ei olnud
2. juunil 1940 Eesti kodakondsuses, pärijaid kohelda teisiti, kui kohtleb

§ 7lg 1 p 7 nende 16.

juunil Eesti kodakondsuses mitteolnud isikute pärijaid, kelle õiguseellane ei olnud

1. juunil 1940 Eesti kodakondsuses. Ka kolleegiumi otsusest ei leia sellele küsimusele vastust. 36.
2. Erinevat kohtlemist ei saaks põhjendada väitega, et võib-olla on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsioon juba määratud. Kompensatsioon võib olla määratud õigusvastaselt võõrandatud vara eest ka teistele isikutele, kes ei olnud
3. juunil 1940 Eesti kodakondsuses.
4. juunil 1940 Eesti kodakondsusse mittekuulunud isikutele õigusvastaselt võõrandatud vara eest välisriikide poolt kompensatsiooni maksmise kohta tõsikindlad andmed praegu puuduvad. 36.
5. Kõigile omandireformi seaduste alusel vara tagastamise või kompenseerimise taotluse esitanud isikutele laieneb

§ 17

lg 5, milles sätestatakse: "Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule." 36.

1. Kui ilmneb, et konkreetne isik on saanud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni, siis jääb vara tagastamata või kompenseerimata. Tagastatud või kompenseeritud vara kohta saaks aga kohaldada näiteks alusetu rikastumise sätteid. 37.
2. Minu jaoks tähendab Riigikohtu üldkogu
3. aprilli
4. a otsuse jõustumise tagajärjel

§ 7lg 1 p 7 kohaldamiseks tekkinud õigusliku olustiku ignoreerimine 16.

juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud endiste omanike pärijate ilma mõistliku põhjenduseta ebavõrdset kohtlemist sõltuvalt sellest, kas õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik asus või ei asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. 37.2. Kui seadusandja oleks tunnistanud

§ 7

lg 3 ise kehtetuks, siis pidanuks ta põhiseaduspäraselt käitudes võtma arvesse võrdse kohtlemise põhimõtet. Võrdse kohtlemise põhimõtte rakenduse üheks võimalikuks ilminguks on Riigikohtu üldkogu

1. aprilli
2. a otsuse jõustumise tagajärjel kujunenud õiguslik olustik. Võimalik, et see tagajärg ei ole õiguslikus mõttes täiuslik. Viimane pole aga praeguse asja puhul oluline. 38.
3. Eeltoodu põhjal ei saa ma nõustuda kolleegiumi enamuse poolt otsuse punktis 16 võetud seisukohaga, et

§ 7

lg 1 p 7 pelgalt grammatiline tõlgendamine ning selle sätte asukoht omandireformi aluste seaduses võib viia järeldusele, et kohaldades Saksamaale ümberasujate vara tagastamisel või kompenseerimisel pärast

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamist üldalusena sama paragrahvi esimest lõiget, võimaldab see säte vara tagastamist ja kompenseerimist ka välisriikide kodanike pärijatele isegi olukorras, kus välisriikide kodanike enda nõudeõigust omandireformi käigus vara tagastamise ja kompenseerimise üldiste aluste hulgas ei sätestata. 38.

1. Olen seisukohal, et järeldus, mida kolleegiumi enamus peab grammatilise tõlgendamise tulemuseks, pole pelgalt seaduse sätete grammatilise tõlgendamise tulemus, vaid võtab arvesse ka võrdse kohtlemise põhimõtet, Riigikohtu üldkogu
2. detsembri
3. a otsust ja seadusandja varasemat käitumist võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamisel, s.o muutmise seaduse vastuvõtmisel
4. jaanuaril
5. V 39.
6. Eraldi pean vajalikuks peatuda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud lahendi tähendusel ning instantsikohtu aktiivsusel seonduvalt võimude lahususe ja instantsikohtutele antud pädevusega. Nimelt püütakse kolleegiumi otsuse punktides 17 ja 19 piiritleda seda, mida praegust asja puudutava õigusliku regulatsiooni osas saab teha kohus, mida seadusandja. 39.
7. Otsuse punkti 17 kolmandas lõigus võtab kolleegium järgmise seisukoha: "

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei saa olla olukord, kus välisriikide kodanikest ümberasunute vara kuuluks ilma seadusandja vastava otsustuseta tagastamisele või kompenseerimisele nende pärijatele.

§ 7

lg 1 p 7 kohaldamine ümberasunute suhtes, kelle õigusi reguleeris kehtetuks tunnistatud

§ 7lg 3, oleks kolleegiumi hinnangul kohtu ülemäärane aktiivsus." 39.3.

Otsuse punkti 19 esimeses lõigus on kolleegiumi enamus seisukohal: "Riigikohtu halduskolleegium on

§ 7lg 3 kohaldamisega seoses 22.

märtsi

1. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leidnud, et Saksamaale ümber asunud isiku pärijatel ei ole vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu ka Riigikohtu üldkogu
2. detsembri
3. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05, et Riigikohus oleks soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku pärijate nõudeõigus oleks ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest. Seadusandja võib oma otsustusvabaduse piires laiendada vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus, kuid seadusandja pole seni seda teinud."
4. Arvan, et seaduse sätete süsteemist ühe sätte kadumisel või lisandumisel tekib uus sätete kombinatsioon ja selle tagajärjel uus õigusnorm. Juriidiliselt pole erinevust, kas uus norm tekib seetõttu, et seadusandja tunnistab mingi sätte kehtetuks, või seetõttu, et Riigikohus tunnistab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses mingi sätte kehtetuks.
5. Sätte kadumisel või lisandumisel uuest sätete kombinatsioonist tekkinud uus norm võib olla nii seadusandja tahtliku kui ka tahtmatu tegevuse tagajärg.
6. Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsuse tagajärjel kujunenud uue õigusnormi sisu võib olla selline, mida kohus otsust tehes ette ei näinud. Nimelt võib ka kohtuotsuse tagajärjel tekkinud sätete kombinatsioonist tekkida üllatava sisuga norm. Riigikohtu võimalused vältida sellise normi teket on kordades väiksemad kui seadusandjal. Nimelt tegutseb Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses nn negatiivse seadusandjana ega oma pädevust kehtestada uusi sätteid. Riigikohtu võimalused piirduvad talle põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 58 lg-ga 3 antud õigusega lükata kohtuotsuse jõustumine kuni kuueks kuuks edasi. Ka tegutseb Riigikohus konkreetse kohtuasja raames, olles seotud üksnes asjassepuutuvate sätetega.
7. Kui sätete uue kombinatsiooni tagajärjel on tekkinud kohtu jaoks üllatava sisuga norm, siis ei saa kohus arvata, et normi ei ole, ning oodata, kas ja kuidas seadusandja kasutab enda otsustusvabadust. Kohus peab vaidluse lahendamisel lähtuma sellest, et norm on olemas.
8. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsuse tagajärjel kujunenud uus õigusnorm võib olla ebaotstarbekas või seadusandjale poliitiliselt vastuvõetamatu. Nendel juhtudel on normi muutmine seadusandja otsustada. Kui kohtuotsusega kujunenud uus norm on põhiseaduse vastane, saab tekkinud vea parandada seadusandja või kohus teises põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. Kui kohtuotsusega kujunenud uus sätete kombinatsioon on vastuoluline või ebatäpne, saab vastuolu kõrvaldada seadusandja või instantsikohus tõlgendamise teel. Kui uue sätete kombinatsiooni tagajärjel on tekkinud lünk, saab instantsikohus täita selle analoogia korras.
9. Instantsikohtu ülemäärasest aktiivsusest, seadusandja pädevusse sekkumisest saaks rääkida näiteks siis, kui instantsikohus looks uue normi valdkonnas, mille seadusandja on juba "ära" reguleerinud, tunnistamata seadusandja loodud normi põhiseaduse vastaseks, või kui instantsikohus ületaks tõlgendamise või analoogia kasutamise piire. Sellist ülemäärast aktiivsust halduskohus ja ringkonnakohus praeguses asjas minu arvates ei ilmutanud. 46.
10. Mõistan kolleegiumi otsuse punkti 19 esimest lõiku selliselt, et kolleegium arvab, et pärijale, kelle õiguseellasel ei olnud õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, ei saa vara tagastada või kompenseerida selle pärast, et üldkogu otsusest ei nähtu, et üldkogu soovis muuta Riigikohtu halduskolleegiumi
11. märtsi
12. a määruse seisukohta, mis oli võetud

§ 7lg 3 kehtivuse tingimustes.

46.2. Seda, kas üldkogu soovis või ei soovinud luua niisugust tagajärge, pole minu arvates võimalik hinnata juba seetõttu, et haldusasjas nr 3-3-1-63-05 tehtud kohtuotsustes üldkogu selle probleemiga üldse ei tegelnud. Kohtuasi seda probleemi ei puudutanud ja üldkogu ei võtnudki selles küsimuses mingit seisukohta. Küll aga tunnistas üldkogu

§ 7

lg 3 kehtetuks tervikuna ja leidis, et Saksa riigiga sõlmitud kõigi lepingute alusel ümber asunute vara tuleb tagastada või kompenseerida üldistel alustel (vt käesoleva otsuse punkti 30). 47. Eeltoodud põhjendustel ole minu arvates kuidagi võimalik väita, et

§ 7

lg 1 p 7 kohaldamiseks Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikute vara suhtes oleks vaja olnud seadusandja tegevust ning

§ 7

lg 1 p 7 kohaldamine kujutaks praeguses kohtuasjas endast halduskohtu ülemäärast aktiivsust. VI 48. Kuna õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik Heinrich Julius Schmidt oli Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ümber asunud Saksa kodanik, siis ei saanud talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kellelegi tagastada ega kompenseerida

§ 7lg 3 kehtivuse ajal.

49. Kuna H. J. Schmidt on surnud, siis sattus temalt õigusvastaselt võõrandatud vara

§ 7

lg 3 kehtivuse kadumisel

§ 7lg 1 p 7 toimealasse.

Selle sätte alusel ei sõltunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine sellest, kas riikidevaheline leping on või pole sõlmitud. 50. Ringkonnakohus on tuvastanud, et H. J. Schmidti lapselaps Ivar Schmidt ei vasta

§ 7

lg 1 p-s 7 sätestatud nõuetele, sest ta pole Eesti kodanik ega elanud alaliselt Eestis omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Sel ajal elasid Eestis alaliselt ja olid ka Eesti kodakondsuses H. J. Schmidti venna lapselapsed H. Koikson, P. Tohert ja R. Tohert, kes järelikult vastasid

§ 7lg 1 p 7 ja teiste asjakohaste sätete nõuetele ning nad tulnuks H.

J. Schmidtile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara osas tunnistada omandireformi õigustatud subjektideks. Sellisele järeldusele halduskohus ja ringkonnakohus ka jõudsid. 51.

1. Halduskohus ja ringkonnakohus ei kaasanud H. J. Schmidti lapselast I. Schmidti kohtumenetlusse kolmanda isikuna. 51.
2. Minu arvates talitasid kohtud ka selles küsimuses õigesti. Nimelt jättis ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon kohtuasja materjalidest nähtuvalt
3. märtsi
4. a otsusega I. Schmidti tunnistamata omandireformi õigustatud subjektiks, kuna tal puudub Eesti kodakondsus ja ta ei elanud omandireformi aluste seaduse jõustumisel Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil. Seda otsust pole vaidlustatud. Korraline haldusmenetlus I. Schmidti osas on lõppenud. Seepärast ei saanud H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti suhtes tehtud kohtuotsus, sõltumata selle resolutsioonist, mõjutada I. Schmidti õigusi.
5. Eeltoodud põhjendustel peangi halduskohtu ja ringkonnakohtu otsust õigeks. VII 53.
6. Eriarvamuse punktis 1.2 märkisin, et täiesti arusaamatuks jääb mulle see, miks asi saadetakse halduskohtule uueks arutamiseks ja kohustatakse halduskohut hindama vaidlustatud haldusakti Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse seisukohti arvestades. 53.
7. Minu arvates eeldab kolleegiumi otsuse motivatsioon uue otsuse tegemist, millega jääks jõusse ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni
8. veebruari
9. a otsus nr 1 ning rahuldamata H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kaebus, mille nad esitasid halduskohtule. Nimelt on kolleegiumi otsusest üheselt välja loetav, et H. Koikson, P. Tohert ja R. Tohert, samuti I. Schmidt ei saa seaduse järgi olla omandireformi õigustatud subjektideks õigusvastaselt võõrandatud vara osas, mis kuulus H. J. Schmidtile. 53.
10. Sellest seisukohast lähtuvalt ei olegi H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kaebuse suhtes halduskohtul võimalik teha teistsugust otsust kui jätta kaebus rahuldamata. Asja halduskohtule uueks arutamiseks saatmine oleks olnud kohane, kui kolleegium oleks tuvastanud kohtumenetluse seaduse olulise rikkumise, näiteks kellegi kaasamata jätmise või mõne olulise tõendi hindamata jätmise. Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse põhjendavast osast ei nähtu sellise rikkumise tuvastamist.