Obsah (14)

§ 268§ 339§ 130§ 306§ 154§ 309§ 362§ 429§ 312§ 313§ 310§ 314§ 408§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-31-10 Otsuse kuupäev 30. aprill 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

§ 268nõudeid.

Erinevalt teost, milles S. T. süüdi tunnistati, ei heidetud talle süüdistuses ette erivahendi ebaseaduslikku kasutamist ega seda, et ta oleks V. K. sündmuskohal kinnipidamisel kasutanud käeraudu või väänanud kannatanu käsi. Seega asus maakohus omal algatusel tuvastama uusi faktilisi asjaolusid, mis ei ole kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt lubatav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-46-08). Süüdistuse piiridest väljumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Keeld süüdistust oluliselt muuta tuleneb nii kaitseõiguse tagamise vajadusest, konventsiooni artiklist 6, kui ka mitmetest Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest. Asudes täitma süüdistusfunktsiooni, rikkus maakohus S. T. kaitseõigust. 5.3 Süüdistatava vahistamine kohtuotsuse kuulutamisel oli põhjendamatu, sest maakohus ei arvestanud

§ 130lg-tes 41 ja 5 ning § 429 lg-s 1 sätestatut.

Süüdistatav osales vaatamata halvale tervislikule seisundile kõikidel kohtuistungitel ega hoidunud menetlusest kõrvale. Ringkonnakohus ei käsitlenud tõkendi muutmisega seonduvat üldse, eirates

§ 306lg-s 1, § 312 p-s 7 ja § 313 lg 1 p-s 8 märgitut.

5.4 S. T. süüdistusasja menetlemisel rikuti konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenevat mõistliku menetlusaja nõuet. Süüdistatav pani temale etteheidetava teo toime

1. juulil
2. Alates
3. augustist 2006 kõrvaldati ta töökohalt, mille tõttu ta kaotas sissetuleku. Maakohus kuulutas otsuse
4. septembril 2009, millise ajani kulus üle 3 aasta. Kohtumenetluse käigus vahetus kohtukoosseis ja prokurör muutis kolmel korral süüdistust. Samas ei ole kohtuasja näol tegemist mahuka ega keerulise kriminaalasjaga. Põhjendamatu ja arusaamatu on maakohtu seisukoht, nagu tinginuks menetluse venimise süüdistatava käitumine. 5.5 Ringkonnakohus jättis karistuse mõistmisel tähelepanuta süüdistatava isikut iseloomustavad andmed.
5. Kassatsioonivastuses peab ringkonnaprokurör R. Hlebnikova kaitsja väiteid põhjendamatuks, taotledes kassatsiooni rahuldamata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kriminaalkolleegium kontrollib esmalt väidet, mille kohaselt eirati S. T. süüdimõistmisel

§ 268

nõudeid ja rikuti süüdistatava kaitseõigust (I), lahendab seejärel küsimuse, kas kohtud olid õigustatud süüdistusakti väidetavatele puudustele vaatamata tegema süüdimõistvat otsust (II), analüüsib kassaatori seisukohti, milles osutatakse vahistamise ebaseaduslikkusele (III) ning lahendab viimaks kassatsiooni ja kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse (IV). I 8. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui sama paragrahvi lõigetes 2-6 ei ole sätestatud teisiti.

§ 268

lg-st 8 tulenevalt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema süüdistuses kirjeldatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 30). Samaaegselt tuleb silmas pidada ka

§ 268

lg-st 2 järelduvat nõuet, mille kohaselt ei või süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Kolleegium on varasemas praktikas tõdenud, et süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-116-06, p 17 ja 25. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-85-08, p 10.1). Käesoleva kriminaalasja lahendamiseks tuleb lähtuvalt

§-s 268 sätestatust vaagida, kas kohtud tuginesid süüdistusaktis sisalduvale teokirjeldusele ja kas S. T. süüditunnistamisega kaasnes süüdistuse oluline muutmine või mitte.

1. Kriminaalmenetluse seadustiku § 154 lg 3 p-des 2 ja 3 sisalduvate nõuete kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas ära näidata süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus ning kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega. Nõue kirjeldada täpselt süüdistatavale omistatavat tegevust ja näidata karistusseaduse need sätted, mille põhjal isiku käitumine moodustab kuriteo, kujutab endast kaitseõiguse keskset garantiid, sest süüdistatav peab olema täielikult ning detailselt informeeritud süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05, p 24,
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 30 ja
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06, p 13). Kolleegium märgib ühtlasi, et süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Seejuures määratleb süüteokoosseisu olemus nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil peab süüdistusakti lõpposas isikule inkrimineeritavat käitumist kirjeldama. Nii tuleb näiteks blanketne kuriteokoosseis sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. septembri
9. a otsus asjas nr 3-1-1-69-06, p 7).
10. Süüdistatavale heidetakse ette KarS § 291 (Võimuliialdus) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. Kõnealuse süüteokoosseisu dispositsioonis sätestatakse vastutus ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt relva, erivahendi või vägivalla ebaseadusliku kasutamise eest. Koosseisutüübilt on KarS § 291 näol tegemist alternatiiv-aktilise formaalse kuriteokoosseisuga. Süüteo kvalifitseerimiseks võimuliialdusena tuleb süüdlase käitumises tuvastada vähemalt ühe dispositsioonis kirjeldatud koosseisutunnuse esinemine, kuid vaadeldav süütegu võib seisneda ka mitme tunnuse samaaegses realiseerimises. Igal konkreetsel juhul tuleb süüdistuses näidata, milles süüdlase teo ebaseaduslikkus seisnes. Teisisõnu peab süüdistusfunktsiooni kandja süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus.
11. Süüdistusakti kohaselt paigutas S. T. kannatanu politseisõidukisse, alustas sõitu, kuid peatas mõne aja pärast auto ja andis V. K.-le korralduse sõidukist väljuda. Seejärel paigutas ta kannatanu kätele käerauad, lüües teda rusikaga parema külje piirkonda. Viies kannatanu politseiosakonda, peksis süüdistatav teda käte, jalgade ja kumminuiaga keha piirkonda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul võimaldab süüdistusakti lõpposas sisalduv teokirjeldus sedastada, et S. T.-le karistusõiguslikult etteheidetav tegu seisnes vägivalla ebaseaduslikus kasutamises. Seda järeldust kinnitab muu hulgas nii süüdistusaktis tehtud viide politsei kohustusele hoiduda inimese tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on antud olukorras hädavajalik, kuid ka see, et KarS § 291 koosseisulistest alternatiividest ongi esile toodud üksnes vägivalla ebaseaduslik kasutamine. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et S. T. oli ametiisik, kes täitis süüdistuses märgitud ajal politseinikuna ametialaseid ülesandeid.
12. Kohtud ei lugenud tõendatuks, et süüdistatav oleks süüdistuses märgitud ajal ja kohtades kannatanut rusika, käte ning jalgadega löönud. Küll tunnistati S. T. süüdi selles, et ta kasutas ebaseaduslikult kinni peetud V. K. suhtes füüsilist vägivalda, mis seisnes ebaseaduslikus erivahendi kasutamises, st selles, et peale kannatanu kinnipidamist väänas ta viimase kätt ja paigutas talle käerauad, jättes järgimata PolS § 14 lg-s 7 sätestatud nõuded. Seejärel viis süüdistatav kinnipeetu viimase tahte vastaselt politseiosakonda, paigutades ta arestikambrisse kainenemisele PolS § 152 lg-s 1 ja lg 3 p-s 3 sätestatud aluseta. Kohtuotsuse kohaselt pani S. T. ametialaseid ülesandeid täitva ametiisikuna eelpool kirjeldatud käitumisega toime vägivalla ja erivahendi ebaseadusliku kasutamise. Seega käsitati erinevalt süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest süüdistatavale karistusõiguslikult etteheidetava käitumisena kannatanu käe väänamist, talle alusetut käeraudade paigaldamist, tema politseiosakonda viimist ja kainenemisele paigutamist. Kuni
13. jaanuarini 2010 kehtinud PolS § 14 lg-s 7 ja § 152 lg-s 1 ning lg 3 p-s 3, millele süüdimõistvas otsuses samuti osutati, sätestati erivahendite kasutamise tingimused ja kainenemisele paigutamise alused. Ringkonnakohus, nõustudes eelnevate järeldustega, märkis, et S. T. süüditunnistamisel lähtuti süüdistusaktis kirjeldatud faktilistest asjaoludest ja süüdistatava teole antud õiguslik hinnang ei muutunud oluliselt. Kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu järeldused on ekslikud.
14. Tunnistades S. T. süüdi kannatanu käe väänamises ja käsitades seda vägivalla ebaseadusliku kasutamisena KarS § 291 mõttes, väljusid kohtud süüdistuse piiridest, kuivõrd sellist karistusõiguslikult etteheidetavat käitumist süüdistusakti lõpposas sisalduvast faktiliste asjaolude kirjeldusest ei tulene. Samuti ei nähtu süüdistusest, et prokuratuur oleks käeraudade kui erivahendi kasutamist, kannatanu politseiosakonda viimist ja kainenemisele paigutamist käsitanud kõnealuse süüteokoosseisu mõttes ebaseadusliku tegevusena. Süüdistusaktis puuduvad viited ka nendele politseiseaduse normidele, millest lähtuvalt sisustati kohtuotsustes S. T. käitumise ebaseaduslikkust. Ringkonnakohus asus seejuures põhjendamatult seisukohale, et kuigi süüdistuses kõnealuseid norme näidatud ei ole, tuleneb nende sisu süüdistusakti tekstist ja see minetus ei kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Lähtuvalt käesoleva otsuse punktis 10 märgitust oli nõutav süüdistuses nende õigusnormide äranäitamine, mille nõudeid S. T. rikkus.
15. Kolleegium ei nõustu apellatsioonikohtuga selleski, et süüdlasele etteheidetava käitumise kirjelduse saab tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna. Selline seisukoht on otseselt vastuolus

§ 154

lg 3 p-des 2 ja 3 sätestatuga, mille kohaselt tuleb just süüdistusakti lõpposas esitada süüdistuse sisu, st süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus. Käesoleva otsuse punktis 9 märgitu kohaselt on

§ 154

lg 3 p-de 2 ja 3 eesmärgiks süüdistatava täieliku ja detailse informeerituse tagamine süüdistuse aluseks olevatest asjaoludest. Riigikohus ei pea menetlusõiguslikult aktsepteeritavaks olukorda, mil toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. Selliselt puudub süüdlasel võimalus ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta, sest talle võib jääda arusaamatuks, millised temale etteheidetavad käitumisaktid süüteokoosseisu tunnustele vastavad ja millised mitte. 15. Kõnealusel juhul tunnistati S. T. süüdi kuriteos, mille kirjeldust süüdistusakti lõpposast ei tulene. Seetõttu leiab kassaator õigustatult, et süüdimõistva otsuse tegemisel rikuti

§ 268

nõudeid ja tugineti uutele faktilistele asjaoludele, millega kohtud väljusid süüdistuse piiridest. Samuti anti S. T. teole võrreldes süüdistuse tekstiga oluliselt erinev õiguslik hinnang, sest KarS § 291 objektiivsete tunnuste sisustamisel lähtuti politseiseaduse normidest, millele süüdistusaktis pole osutatud. II 16. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et süüdistusakti puudused ei andnud vastavalt

§ 309

lg-le 2 alust õigeksmõistva otsuse tegemiseks, sest kohtul oli võimalik olemasoleva süüdistuse muutmine. Kriminaalkolleegium ei pea seda järeldust põhjendatuks. 17. Riigikohtu varasemas praktikas on osutatud nõudele, mille kohaselt puuduvad kohtul tulenevalt kriminaalmenetluses kehtivast võistlevuse põhimõttest volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Kohtu pädevuses on aga

§ 268

lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 alusel kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses süüdistusest kõrvalekaldumine ja süüdistatava käitumisele uue õigusliku hinnangu andmine, järgides

§ 268lg-s 8 sätestatud nõudeid.

Õigeksmõistva otsuse tegemine aktualiseerub eeskätt olukorras, kus süüdistuse puudulikkus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06, p-d 15-16).
3. Refereerides õigesti eelpool tsiteeritud seisukohti, jõudsid kohtud siiski väärale järeldusele, nagu võimaldanuks olemasoleva süüdistuse tekst süüdimõistva otsuse tegemist. Nimelt jäeti tähelepanuta, et süüdistuse piiridest väljumata ja kuriteole oluliselt erinevat õiguslikku hinnangut andmata, teisisõnu kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korda järgides, puudus võimalus teha kindlaks süüdistatava karistusõigusliku vastutuse aluseks olevaid asjaolusid, eeskätt aga tuvastada koosseisupärasuse teo toimepanekut. Otsuse punktis 15 märkis kriminaalkolleegium, et süüdistatav tunnistati süüdi kuriteos, mille toimepanemist talle süüdistusaktis ette ei heidetud ning et süüdimõistva otsuse tegemisel tugineti faktilistele asjaoludele, mida süüdistuses sisalduv teokirjeldus ei hõlmanud. Samuti anti S. T. teole võrreldes süüdistusaktis sisalduva teokirjeldusega oluliselt erinev õiguslik hinnang. Lähtuvalt kohtulikul arutamisel tuvastatust asub kolleegium seisukohale, et süüdistusakti puudused tõid kaasa kuriteosündmuse ja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamatuse, millise vea kõrvaldamine kohtu poolt ei olnud tulenevalt

§ 268lg-te 1, 2 ja 8 nõuetest võimalik.

Sellistel tingimustel tulnuks maakohtul juhindudes

§ 309lg-st 2 teha õigeksmõistev otsus.

19. Süüdistuse piiridest väljumine ja süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes, mis toob vastavalt

§ 362p-le 2 kaasa maa- ning ringkonnakohtu otsuste tühistamise.

Lähtudes eelnevast ei pea kolleegium vajalikuks asuda edasiselt käsitlema kaitsja väiteid, milles analüüsitakse süüteo koosseisupärasust seonduvalt kannatanu käitumisega ja heidetakse kohtutele ette mõistliku menetlusaja nõude rikkumist. III 20. Kassaator leiab, et vahistades süüdistatava kohtuotsuse täitmise tagamiseks, ei arvestanud maakohus

§ 130

lg 5 nõudeid ega analüüsinud, kas vahistamiseks esinevad

§ 429lg-st 1 tulenevad alused.

Ka ringkonnakohus ei käsitlenud otsuses tõkendi muutmisega seonduvat, eirates

§ 306lg 1 p-s 9, § 312 p-s 7 ja § 313 lg 1 p-s 8 sätestatut.

Vastuseks nendele seisukohtadele märgib kriminaalkolleegium järgmist. 21.

§ 130

lg 41 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, tagamaks süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmise.

§ 130

lg-st 5, millele osutab kassaator ja millises sättes viidatakse omakorda

§-le 429, räägitakse süüdimõistetu vahistamisest. Seega reguleerivad

§ 130

lg 5 ja § 429 olukorda, mil juba jõustunud kohtuotsuse täitmisel lahendab kohus küsimust süüdimõistetult vabaduse võtmisest. Seevastu

§ 130

lg-s 41 käsitatakse juhtumit, mil kohtulahendi tegemise raames on muuhulgas vajalik otsustada süüdlasele kohaldatud tõkendi muutmine. 22. Vastavalt

§ 312

p-le 7 tuleb kohtuotsuse põhiosas esitada tõkendi kohaldamise, muutmise või tühistamise motiivid. Kooskõlas

§ 313

lg 1 p-ga 8 moodustab kohtuotsuse olulise osa ka kohaldatud tõkendi muutmise või tühistamisega seotud põhistuste äranäitamine. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-22-08, p 9.2). Seega tuleb kohtul raskemaliigilise tõkendi valimisel esitada otsuses põhjendused ja näidata asjaolud, mis tingivad senise menetluse käigus kohaldatud tõkendi muutmise. Vahistamise korral peab kohus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vajalikuks süüdistatavalt vabaduse võtmist ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb.
3. Maakohus märkis S. T. vahistamise küsimust lahendades, et senine tõkend - elukohast lahkumise keeld teenis kriminaalmenetluse läbiviimise tagamise eesmärki. Kuivõrd aga süüdistatavat karistatakse vangistusega, ei ole varasema tõkendi kohaldamise jätkamine enam põhjendatud, mille tõttu tuleb ta vahistada. Kaitsja leiab õigustatult, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, millistele faktilistele asjaoludele ja põhistustele maakohus raskemaliigilise tõkendi valimisel tugines. Süüdlase karistamine vangistusega iseenesest tõkendi muutmiseks alust ei anna. Lähtuvalt

§ 312p-s 7 sätestatust tulnuks maakohtul S.

T. vahistamist põhjendada, näidates need faktilised või süüdistatava isikust tulenevad asjaolud, mis olid aluseks järeldusele, et süüdistatav võib asuda kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma. Sellega rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Ringkonnakohus kõnealust rikkumist apellatsioonimenetluse raames ei kõrvaldanud. IV 24. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 309

lg-st 2, § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt ning mõistab S. T. KarS § 291 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Õigeksmõistva otsuse tegemise tõttu tuleb kannatanu tsiviilhagi

§ 310lg 2 alusel jätta läbi vaatamata.

Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada. 25.

§ 314

p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt tekib S. T.-l õigus hüvitisele vahi all viibitud aja eest alates 30. septembrist 2009 kuni käesoleva otsuse jõustumiseni, milleks

§ 408lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuse resolutiivosa kuulutamise päev.

26. S. T. kaitsja esitas Riigikohtule

§ 175lg 1 p 1 ja § 189 lg 2 alusel taotluse kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks.

Taotlusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest on valitud kaitsjale makstud 20 250 krooni, sealhulgas käibemaks 3375 krooni. Arvestades süüdistuse mahtu ja kriminaalasja keerukust peab kriminaalkolleegium põhjendatuks S. T.-le kriminaalmenetluse kulude hüvitamist 10 000 krooni suuruses summas. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi