Obsah (4)

§ 44§ 7422§ 12§ 21

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-26-10 Otsuse kuupäev 30. aprill 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

) § 7422 lg 3 järgi 120 trahviühiku suuruse rahatrahviga ja sama paragrahvi

1. lõike alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. Karistus määrati selle eest, et R. H. juhtis
2. mail
3. a kell 13.44 Tallinnas Pärnu maanteel Paide ja Vineeri tänavate vahelisel lõigul mootorratast kiirusega 136 +/-5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 81 km/h. Karistuse määramisel võttis kohtuväline menetleja arvesse R. H. kahte kehtivat karistust ja seda, et kiirust ületati suures ulatuses, pannes seetõttu ohtu kaasliiklejaid.
4. R. H. esitas Harju Maakohtule Põhja Politseiprefektuuri otsuse peale kaebuse, milles taotles rahatrahvi vähendamist ja lisakaristuse kohaldamata jätmist.
5. Harju Maakohtu
6. septembri
7. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse osas. Kohus tegi selles osas uue otsuse, millega võttis R. H.-lt ära üksnes A-kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse, määrates lisakaristuse tähtajaks 10 kuud. KarS § 66 lg 3 alusel määras kohus põhikaristusena kohaldatud rahatrahvi tasumisele võrdsetes osades 10 kuu jooksul, s.o 720 krooni kuus. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 3.1 Lubatud sõidukiiruse ületamine on tõendatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga ja R. H. enda ütlustega. Karistusregistri väljavõttest ja Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna
8. juuli
9. a õiendist nähtub, et R. H.t on varem kahel korral karistatud liiklusalaste väärtegude eest, neist ühel korral kiiruse ületamise eest. 3.2 Kohtuvälise menetleja poolt määratud põhi- ja lisakaristus vastavad põhimõtteliselt toimepandud teo iseloomule. Samas tuleb vältida seda, et väärteokaristuse tulemusena kaotaks inimene töö. R. H. põhjendas kohtuistungil lisakaristuse kohaldamata jätmise taotlust sellega, et tema töö autoremondiettevõttes eeldab juhtimisõiguse olemasolu. Seega on R. H.-l juhtimisõigus vajalik tööülesannete täitmiseks. Arvestades lisaks, et arutatav väärtegu pandi toime mootorrattaga, tuleb R. H.-lt lisakaristusena ära võtta A-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Kuigi KarS § 50 ei näe otsesõnu ette võimalust võtta ära kindla kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus, on õiguskirjanduses leitud, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist võib piirata mootorsõiduki kategooriate kaupa. Ka mitmete teiste lisakaristuste (nt tegutsemiskeeld, loomapidamiskeeld) puhul on võimalik lisakaristuse ulatust täpsustada. 3.3 Võttes juhtimisõiguse ära üksnes ühe kategooria osas, pikendas maakohus juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega. Seda põhjusel, et karistus tervikuna jääks teo suhtes proportsionaalseks. Samuti arvestas kohus sellega, et A-kategooria sõidukeid talvisel ajal reeglina ei kasutata. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
10. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kohtuväline menetleja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist menetlusõiguse rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. Kohtuväline menetleja põhjendab oma taotlusi järgmiselt. 4.1 Asulasisesel teel on kiiruse ületamine niivõrd suurel määral (üle 80 km/h) enamohtlik rikkumine, millega R. H. seadis ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elu, tervise ja vara. Ainuüksi asjaolu, et juhi vaateväljas ei liigu teel teisi sõidukeid, ei välista ohtu teistele liiklejatele, näiteks jalakäijatele või juhi nähtavusulatusest väljaspool asuvate sõidukite juhtidele ja kaassõitjatele. Menetlusalune isik on ka varem toime pannud samalaadseid rikkumisi. R. H. lisakaristus ei saa sõltuda sõiduki liigist, millega väärtegu toime pandi. Varasemad väärteod pani ta toime autoga. Sellest järeldub, et sõidukiiruse ületamine iseloomustab R. H. käitumist liikluses üldiselt, mitte ainult mootorratta juhina. Seetõttu puudub mõistetud karistusel eripreventiivne mõju, kuna menetlusalusel isikul on võimalik jätkata väärtegude toimepanemist. 4.2 KarS § 50 ei näe ette võimalust kohaldada isiku suhtes lisakaristusena vaid teatud kategooria sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Nii tegutsemiskeelu kui ka loomapidamisõiguse äravõtmist reguleerivates sätetes on sõnaselgelt väljendatud seadusandja tahe anda karistuse mõistmisel võimalus otsustada lisakaristuse äravõtmise ulatuse üle. 4.3 R. H. ei ole kohtuvälises menetluses ega kohtuistungil esitanud tõendeid selle kohta, et juhtimisõiguse äravõtmisel kaotab ta töö. Tal on võimalik jõuda tööobjektile ka muul viisil kui mootorsõidukit juhtides. Mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasolu hõlbustab küll R. H.-l õiguste ja kohustuste realiseerimist, kuid selle puudumine ei takista reeglina tööülesannete täitmist autoremonditeenust pakkuvas ettevõttes. 4.4 Kohtuotsusega raskendati R. H. olukorda, sest juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja pikendamisega kaasnevad tal lisakulutused juhtimisõiguse taastamiseks (

§ 44lg 1).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 5. Kõnealuse väärteoasja lahendamisel on määrava tähtsusega küsimus sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kui KarS § 50 lg 1 ja

§ 7422lg 5 alusel kohaldatava lisakaristuse sisust ja piiridest.

Juhtimisõiguse äravõtmise sisuks on tulenevalt

§-st 42 keeld juhtida sõidukit. Sõidukiks liiklusseaduse tähenduses on teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklev liiklusvahend (

§ 12

), mis liigub mootori (mootorsõiduk, v.a mootoriga jalgratas, mopeed ja mootori jõul liikuv rööbassõiduk) või muul jõul. KarS § 50 lg 1 p 2 kohaselt võivad kohtuväline menetleja ja kohus kohaldada seaduses ettenähtud juhtudel mootor-, õhu-, või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud väärteo eest lisakaristusena juhtimise õiguse äravõtmist kuni üheks aastaks.

§ 7422

lg 5 näeb ette kohtuvälise menetleja ja kohtu õiguse kohaldada

§ 7422

lg-s 3 sätestatud süüteo eest, s.o mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 40 km/h lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kuue kuuni. 6. Mootorsõiduki juhtimise õiguse seisukohalt jagunevad mootorsõidukid erinevatesse kategooriatesse (

§ 21

). Sellele vaatamata on väljakujunenud karistuspraktikas võetud omaks just kõigi, mitte üksnes teatud kategooria mootorsõidukite juhtimise õiguse äravõtmine. Ka on õige kohtuvälise menetleja väide selle kohta, et seadused ei näe expressis verbis ette võimalust kohaldada isiku suhtes lisakaristusena vaid teatud kategooria sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Samas ei tähenda nõustumine kassaatori kõnealuse väitega seda, et juhtimise õiguse äravõtmise selline kohaldamine, s.o vaid ühe või mitme kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, oleks iseenesest välistatud. Vastupidi - lisakaristuse sellise kohaldamiseni viib KarS § 50 lg 1 ja

§-de 21, 42 ja 7422 kitsendav ehk isikule soodsam tõlgendamine, mis kolleegiumi hinnangul võimaldab vajadusel ka individuaalsemat lähenemist igale rikkumisele ja selle toimepannud isikule. Samas märgib kolleegium, et juhtimisõiguse sellise n-ö osalise äravõtmise puhul saab olla tegemist pigem erandiga, mida võivad õigustada eeskätt eripreventiivsed kaalutlused. Seda põhjusel, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kui abinõu, millega eemaldatakse liiklusnõuete rikkuja mootorsõiduki juhina ajutiselt liiklusest, seondub reeglina rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega, mitte aga vajadusega hoida teda ajutiselt eemal vaid teatud kategooria mootorsõiduki juhtimisest. 7. Jaatades seega seadusest tulenevat võimalust kohaldada isikule, kellel on mitme kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus, ohutu liiklemise või sõiduki käituseeskirjade rikkumisega seotud süütegude eest lisakaristusena ka üksnes teatud kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, tuleb lahendada küsimus sellest, kas R. H.-le lisakaristuse mõistmisel kohaldas maakohus materiaalõigust õigesti ja menetlusõiguse nõudeid järgides. 7.1 Kohtuvälise menetleja otsusega karistati R. H.-d 120 trahviühiku suuruse rahatrahvi ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. Maakohus jättis põhikaristuse muutmata, määrates selle tasumisele võrdsetes osades 10 kuu jooksul. Lisakaristusena võttis kohus R. H.-lt aga üksnes A-kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse, kuid tähtajaga 10 kuuks, põhjendades seda vajadusega jätta karistus tervikuna teo suhtes proportsionaalseks. Kohus arvestas R. H. väidet, et tema töö autoremondiettevõttes eeldab juhtimisõiguse olemasolu. Samuti arvestas kohus asjaolu, et arutatav väärtegu pandi toime mootorrattaga. 7.2 Esmalt märgib kolleegium, et kuigi KarS 50 lg 1 p 2 näeb ette juhtimisõiguse äravõtmise väärteo korral lisakaristusena kuni üheks aastaks, siis

§ 7422

lg 5 võimaldab kohaldada

§ 7422

lg-s 3 sätestatud süüteo eest, s.o mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 40 km/h lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist vaid ühest kuni kuue kuuni. Mõistes R. H.-le 10 kuu pikkuse lisakaristuse ja ületades seega nelja kuuga seaduses R. H. rikkumise eest ette nähtud lisakaristuse ülemmäära, kohaldas maakohus materiaalõigust ebaõigesti ja maakohtu otsus tuleb seetõttu VTMS § 175 p 1 alusel tühistada. 7.3 Väärteoasja kohtuliku arutamise tulemina asus maakohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt määratud põhi- ja lisakaristus vastavad põhimõtteliselt R. H. toimepandud teo iseloomule. Kohus leidis, et arvestades sõidukiiruse ületamise ulatust on põhikaristuse kohaldamine üle sanktsiooni keskmise määra põhjendatud ja et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud nii teo asjaolusid kui ka R. H. varasemaid karistusi. Märkides sedagi, et juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena kohaldatakse reeglina juhul, kui isikul on varasemast mitmeid karistusi ja jätkuv väärtegude toimepanemine näitab, et ta ei ole oma liikluskäitumist muutnud, leidis kohus üheselt, et juhtimisõiguse äravõtmine R. H.-lt on põhjendatud. Kohtu eeltoodud järelduste taustal on maakohtu otsus R. H. lisakaristuse muutmise osas jäänud kriminaalkolleegiumi hinnangul aga piisava põhistuseta, millega on rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses. Nii ei nähtu maakohtu otsusest põhjendusi, mille alusel saaks teha järelduse selle kohta, et R. H. puhul tuleb lisakaristusena kohaldada vaid ühe kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Leides, et arutatav rikkumine pandi toime mootorratast juhtides ja tehes sellest järelduse, et ära tuleb võtta vaid A-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus, ei ole kohus pööranud tähelepanu sellelegi, millise mootorsõidukiga pani R. H. samalaadse rikkumise toime umbes kuus kuud varem ning millise ulatuse ja tähtajaga lisakaristus suudaks kõige tõhusamalt suunata teda õiguskuulekale käitumisele. Kriminaalkolleegium märgib sedagi, et kuigi üldiselt võib nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. 8. Väärteoasja uuel arutamisel maakohtus ei saa jätta tähelepanuta, et tulenevalt VTMS § 132 p-st 2 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel kohtuvälise menetleja otsust täies ulatuses või osaliselt tühistades teha uue otsuse vaid raskendamata menetlusaluse isiku olukorda. Kriminaalkolleegium märgib, et sellise raskendamisena on vaadeldavad kõik olukorrad, kus kohus mõistab lisakaristuse, mille ulatus või tähtaeg ületab kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse ulatust või tähtaega. 9. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 175 p-dest 1 ja 2, § 150 lg 1 p-st 7 ning § 174 p-st 7, tühistab kolleegium Harju Maakohtu 17. septembri 2009. a kohtuotsuse, ja rahuldades kohtuvälise menetleja kassatsiooni osaliselt, saadab väärteoasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris