← Eesti

3-1-1-35-10

Obsah (4)§ 64§ 65§ 209§ 199

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-35-10 Otsuse kuupäev 10. mai 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi Kohtuas

§ 64lg 1 alusel mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 3 aastat vangistust, mida vähendati vastavalt Kr

MS § 238 lg-le 2 ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati seda karistust Harju Maakohtu 18.

septembri

  1. a kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 4 kuu ja 11 päeva võrra ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 aastat 4 kuud ja 11 päeva vangistust. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 loeti karistusaja alguseks
  2. detsember
  3. a. Maakohus rahuldas tsiviilhagid ja mõistis J. R.-lt OÜ K kasuks välja 4200 krooni, A. Õ. kasuks 2395 krooni, solidaarselt E. G.-ga D. S.-i kasuks 4556 krooni ning A. V.-i kasuks 10 990 krooni. 1.2 Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel E. G. ja V. F., kuid nende osas maakohtu otsust ei vaidlustatud. 1.3

§ 209lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati J.

R. süüdi selles, et olles varem toime pannud varguse, kasutas ta 9. septembril 2007 ajavahemikus kl 14.12 kuni 14.40 koos E. G.-ga Tallinna Kaubamaja Ilumaailmas ja Toidumaailmas D. S.-i nimele väljastatud Hansapanga deebetkaarti. J. R. esines pangakaardi omanikuna ja allkirjastas ostutšekid, mille tulemusena said süüdistatavad enda valdusesse 4556 krooni väärtuses kaupa. 1.4

§ 199lg 2 p-de 5, 7, 8 ja 9 järgi tunnistati J.

R. süüdi mitmete varguste toimepanemises ajavahemikul

  1. septembrist 2007 kuni
  2. detsembrini
  3. Sealhulgas tunnistati ta süüdi selles, et
  4. septembril 2007 kl 18.00 paiku küsis ta Tallinnas X mnt 7 asuvas arvutiklubis E. S.-lt helistamiseks mobiiltelefoni, lahkudes seda tagastamata sündmuskohalt, ja selles, et
  5. septembril 2007 kl 19.20 paiku küsis ta Tallinnas M. 5 A. P.-lt helistamiseks mobiiltelefoni eesmärgiga see endale jätta ning hiljem ära müüa. Saanud kannatanult telefoni, J. R. lahkus ega reageerinud palvetele telefon tagastada.
  6. Maakohus märkis, et J. R. tunnistas ennast temale etteheidetavate kuritegude toimepanemises süüdi. Kuritegude toimepanemist kinnitavad ka kaassüüdistatavate, kannatanute ja tunnistajate ütlused. Kelmuse puhul said süüdistatavad D. S.-i pangakaardi enda käsutusse seadusliku valdaja tahte vastaselt ja osalesid selle kasutamises ühiselt. Süüdistatavad viisid müüjad eksitusse, mille tõttu väljastati neile kaupa ja nad said varalist kasu. A. P.-lt telefoni võtmise ja sellega sündmuskohalt lahkumisega pani J. R. toime avaliku varguse. E. S.-ilt mobiiltelefoni küsimine ja sellega sündmuskohalt lahkumine on samuti käsitatav avaliku vargusena, sest kannatanu ei andnud telefoni valdust üle, vaid eeldas, et saab selle peale lühiajalist kasutamist tagasi. Telefoniga sündmuskohalt lahkudes murdis J. R. kannatanu valduse. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus süü suurust, toimepandud kuritegude laadi, varasemat karistatust, süü tunnistamist, kahetsust ja karistuse eripreventiivseid eesmärke.
  7. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. R., taotledes maakohtu otsuse tühistamist süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, leides, et tema käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 alusel. Samuti taotles süüdistatav otsuse tühistamist süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8 järgi
  8. ja
  9. septembril 2007 toimepandud kuritegudes, nende tegude kvalifitseerimist KarS § 201 lg 2 p 1 alusel ning kergema karistuse mõistmist.
  10. Tallinna Ringkonnakohtu
  11. novembri
  12. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 4.1 Süüdistatavatel puudus kannatanu nõusolek viimasele kuuluva deebetkaardi kasutamiseks ja pangakontol oleva raha käsutamiseks. Esitades müüjale võõra pangakaardi ja valides maksmiseks kassa, kus puudus PINkalkulaator, identifitseeris J. R. ennast kaardi ning konto omanikuna, kellel on õigus pangakontol oleva rahaga ostu eest tasuda. Selle tõttu tegi müüja pangakaardiga kassaterminalis vajaliku toimingu ja panga arvutis käivitunud protsessi tagajärjel võeti kannatanu kontolt tehingu katteks 4556 krooni, millise summa väärtuses omastasid süüdistatavad kaupa. Kirjeldatud käitumise näol on tegemist nn kolmnurkkelmusega, mille puhul viiakse eksitusse kolmas isik, kes teeb pettuse tõttu varakäsutuse, mille tagajärjel saab kannatanu varalist kahju ja süüdlane varalist kasu. Seega kvalifitseeris maakohus J. R. käitumise põhjendatult KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. 4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandiga selles, et
  13. ja
  14. septembril 2007 E. S.-ilt ning A. P.-lt mobiiltelefonide hõivamise näol oli tegemist süüdistatava valduses olnud võõraste vallasasjade enda kasuks pööramisega. Kannatanud andsid telefonid süüdistatavale, et viimane saaks helistada ja eeldasid, et mobiiltelefonid tagastatakse. Seega anti telefonid valdusest välja tingimuslikult. Lahkudes sündmuskohalt ja jättes telefonid kannatanutele tagastamata, omastas süüdistatav võõrad vallasasjad. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-78-06 märkis ringkonnakohus, et juhul, mil uue valduse kehtestaja tegutses algusest peale ebaausate kavatsustega, on tegemist vara hõivamisega valduse murdmise näol ja seega vargusega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  15. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. R. kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes taotleb kassatsioonitähtaja ennistamist, ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist samale ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Ringkonnakohus ei ole
  16. ja
  17. septembril 2007 toimepandud kuritegude puhul jälgitavalt põhistanud järeldust, mille kohaselt tegutses süüdistatav kavatsusega hõivata kannatanutelt mobiiltelefonid. Kohus analüüsis küll süüteokoosseisu objektiivsete tunnustega seonduvat, kuid jättis osutamata asjakohastele tõenditele. Süüdistatav küsis telefone helistamiseks, kavatsus telefonid omastada tekkis tal alles pärast nende enda valdusesse saamist. Süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste analüüsimisel tulnuks lähtuda süüdistatava ütlustest. 5.2 Karistuse mõistmist ei ole piisavalt põhistatud. Maakohus osutas pelgalt sellele, et J. R. pani kuriteod toime katseajal ja ta pole varasemast karistusest järeldusi teinud. Mõistetud karistus ei vasta süüdistatava süü suurusele ega isikule ja küllaldaselt ei ole arvestatud karistust kergendavaid asjaolusid.
  18. Kassatsioonivastuses palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Lea Pähkel jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Prokurör märgib kokkuvõtlikult, et kohtud kvalifitseerisid
  19. ning
  20. septembril 2007 toimepandud kuriteod põhjendatult avaliku vargusena. Varguse ja omastamise piiritlemine taandub enamasti küsimusele, kas asi oli süüdlase valduses (omastamine) või pidi ta sellele oma valduse kehtestama (vargus). Kõnealustel juhtudel kehtestas süüdistatav mobiiltelefonidele enda valduse, sest kannatanute nõusolekut telefonide kasutamiseks ei saa käsitada valduse lõpetamisena. Valdus lõppes, kui J. R. sündmuskohtadelt lahkus. Hõivates võõrad asjad, pani ta toime avaliku varguse. Seaduslik on ka J. R.-le mõistetud karistus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  21. Kassaator on maa- ja ringkonnakohtu otsused vaidlustanud J. R. süüditunnistamises
  22. ja
  23. septembril 2007 toimepandud tegudes, kus J. R. küsis kannatanutelt mobiiltelefoni helistamiseks, kuid lahkus telefoni tagastamata. Kaitsja arvates tulnuks süüdistatava selline käitumine kvalifitseerida omastamisena KarS § 201 lg 2 p 1 järgi, mitte aga vargusena, nagu seda tegid maa- ja ringkonnakohus. Kriminaalkolleegium kaitsja nende seisukohtadega ei nõustu ja märgib vastuseks kassatsiooni väidetele järgmist. 7.1 Hõivamine kui varguse objektiivne koosseisutegu seisneb võõra valduse lõpetamises senise valduse murdmisega ja uue valduse kehtestamises. Valduse murdmine eeldab omakorda valduse üleminekut senise valdaja nõusolekuta. Seega saab varguse toimepanemisest rääkida vaid siis, kui asi on süüdlase jaoks võõras valduses. Senise valdaja nõusolek asja valduse loovutamiseks välistab süüteo kvalifitseerimise vargusena, mistõttu võib kõne alla tulla süüdlase käitumise subsumeerimine omastamisena. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas tõdenud, et võimalikud on olukorrad, kus vähemalt valduse esialgne üleandmine leiab aset senise valdaja näilisel või ka tingimuslikul nõusolekul. Lahendamaks küsimust, kas tegemist on näilise nõusolekuga, tuleb lähtuda faktilis-sotsiaalsest valdusemõistest, mille kohaselt ei kaota isik valdust asjale siis, kui ta annab selle küll näiliselt vabatahtlikult enda valdusest välja, kuid seda pelgalt tingimusel, et ta saab valdusest väljaantu eest vastutasu. Tingimusliku nõusoleku korral on senise valdaja nõusolek vargust välistavaks asjaoluks aga vaid siis, kui uue valduse kehtestaja tema poolt seatud tingimuse täidab (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  24. oktoobri
  25. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-06, p 11). Seega peab senise valdaja nõusolek olema suunatud eeskätt valduse lõpetamisele. Viimasest ei ole alust rääkida neil juhtudel, mil valdaja viiakse valduse üleandmise asjaolude osas eksimusse või rikutakse tingliku nõusoleku väljendamise aluseks olevat kokkulepet. Näiteks ei saa senise valduse lõpetamisest rääkida olukorras, kus müüja annab kliendile kauba proovimise eesmärgil müügil oleva eseme, viimane aga lahkub sellega poest kauba eest maksmata. Valdusest loobumine aktualiseeruks vaadeldaval juhul vaid kliendi maksmisvalmiduse korral. 7.2 Kohtud tegid kindlaks, et süüdistatav küsis kannatanutelt mobiiltelefone helistamiseks, s.t ta sai need enda kätte lühiajaliselt. Kriminaalkolleegium nõustub kohtuotsustes sisalduva järeldusega, mille kohaselt eeldasid kannatanud, et J. R. tagastab telefoni kohe pärast kõnet. Lähtuvalt kohtulikul arutamisel tuvastatust pole kummagi süüteo osas alust väita, et kannatanud oleksid süüdistatavale mobiiltelefone loovutades soovinud senise valduse lõpetamist. Seega andsid kannatanud nii
  26. kui ka
  27. septembril 2007 telefoni J. R.-le üksnes helistamiseks, s.o tingimusel, et see pärast helistamist koheselt tagastatakse. J. R. seda tingimust ei täitnud, mistõttu ei saa kõnealusel juhul rääkida kannatanute nõusoleku andmisest valduse lõpetamiseks, nagu ka J. R.-l valduse tekkimisest. Jättes mobiiltelefonid enda kätte ja lahkudes sündmuskohtadelt, murdis J. R. võõra valduse ning kehtestas hõivatud esemetele uue valduse. Selline käitumine on käsitatav võõra vallasasja äravõtmisena selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja avalikult, millest johtuvalt kvalifitseeriti
  28. ning
  29. septembril 2007 toimepandud teod õigesti KarS § 199 lg 2 p 5 järgi.
  30. Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks märgib kriminaalkolleegium obiter dictum korras veel järgmist. 8.1 J. R. tunnistati muu hulgas süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi grupilise kelmuse toimepanemises isikuna, kes on varem toime pannud varguse. Kohtud käsitasid kelmusena võõra pangakaardiga ostude sooritamist, kaardi omanikuna esinemist ja ostutšekkide allkirjastamist, millise tegevuse tulemusena said toimepanijad enda valdusesse 4556 krooni väärtuses kaupa.

§ 209

lg 1 objektiivsed tunnused eeldavad pettust, s.o tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist, mille tõttu satub kannatanu eksitusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Käesoleval juhul puudus süüdistatavatel kannatanu nõusolek viimasele kuuluva pangakaardi ja pangakontol oleva raha kasutamiseks. Esitades müüjale võõra pangakaardi ja valides maksmiseks kassa, kus puudus PIN-kalkulaator, identifitseeris J. R. ennast kaardi ning konto omanikuna, mille tagajärjel tegi müüja kassas toimingu. Selle tulemusena võeti kannatanu kontolt tehingu katteks raha, millise summa väärtuses omastasid toimepanijad kaupa. Ringkonnakohus märkis põhjendatult, et eelkirjeldatud tegu on käsitatav nn kolmnurkkelmusena, sest petetu ja isik, kelle arvel toimus varalise kasu saamine, ei olnud omavahel kokkulangevad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10, p 15). 8.2

§ 209

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga ei ole aga tegemist neil juhtudel, mil võõra pangakaardiga maksmisel kaardi seadusliku valdaja nõusolekuta sisestab toimepanija PIN-kalkulaatorisse selle pangakaardi kasutamiseks vajaliku PIN-koodi, mille tagajärjel tehakse kannatanu arvelduskontol varakäsutus ja süüdlane saab varalist kasu. Sellist käitumist tuleb vaadelda KarS § 213 lg-te 1 või 2 (Arvutikelmus) objektiivsetele tunnustele vastava kuriteona, sest maksmiseks on vajalik täiendav toiming andmete ebaseaduslik sisestamine, mille tulemusena käivitatakse lubamatult andmetöötlusprotsess. Kolleegium on ka varasemas praktikas osutanud, et andmete ebaseaduslik sisestamine hõlmab näiteks arvelduskontole juurdepääsu ja sellel oleva varaga toimingute tegemist võimaldavate andmete sisestamise, kui selleks puudub arvelduskonto omaniku nõusolek - nt kontoomaniku nõusolekuta virtuaalsesse maksekeskkonda sisenemine ja korralduse tegemine raha ülekandmiseks teise isiku arvelduskontole (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-07, p 16).
  3. Kaitsja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse ka süüdistatavale mõistetud karistuse raskuse osas. Kriminaalkolleegium kassaatori seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et J. R.-le karistuse mõistmisel on kohus õigesti lähtunud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud põhimõtetest. Põhistatud on karistusliigi ja -määra valikut ning arvesse on võetud ka muid karistuse mõistmisel tähtsust omavaid asjaolusid. Kohtu järeldused on karistuse mõistmise osas jälgitavad ja veenvad, mistõttu puudub alus kohtu põhistusele etteheidete tegemiseks.
  4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  5. novembri
  6. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
  7. J. R. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt soovib kaitsja 800 krooni väljamõistmist, millele lisandub käibemaks 20 %, s.o 160 krooni, seega kokku 960 krooni. Esitatud taotlus vastab Eesti Advokatuuri juhatuse
  8. detsembri
  9. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidele 2 ja 21 ning tuleb rahuldada summas 960 krooni. Vastavalt KrMS § 186 lg-le 2 tuleb see menetluskulu välja mõista süüdistatavalt. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.