3-3-1-8-10

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-8-10

1. mai 2010 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Oleg Bortniku kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a määrus asjas nr 3-09-1530 Oleg Bortniku määruskaebus Kirjalik menetlus Jätta Oleg Bortniku määruskaebus rahuldamata. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a määrus ja Tallinna Halduskohtu
6. oktoobri
7. a määruse resolutsiooni p 1 asjas nr 3-09-1530 muutmata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Oleg Bortnik esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse
9. juulil 2009, milles taotles Tallinna Vangla toimingu, millega jäeti O. Bortniku kirjad Euroopa Inimõiguste Kohtule edastamata, õigusvastasuse tuvastamist ja sellega tekitatud mittevaralise kahju 9000 euro või 140 000 kr hüvitamist. Kaebaja väidab, et ta üritas saata Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK) vangla kulul kirja
10. juulil 2006, kuid vangla tagastas kirja järgmisel päeval. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei tohi Eesti Vabariik takistada kaebuste esitamist EIK-le. Kirjade mitteedastamisega tekitati kaebajale moraalset kahju, teda sunniti närveerima, põhjustades sellega kahju tema psüühilisele ja füüsilisele tervisele. Kahju ei ole võimalik kõrvaldada muud moodi kui rahalise hüvitusega. Vabandus ei ole piisav hüvitus. Ühtlasi taotles kaebaja riigilõivust vabastamist, kuna ta viibib vanglas ja tal ei ole sissetulekut ega vara. Tallinna Vangla
11. septembril 2009 esitatud O. Bortniku vanglasisese isikuarve väljatrüki (periood
12. jaanuar 2009 kuni
13. september 2009) kohaselt on kinnipeetava isiklikul arvel vabaks kasutamiseks 20 senti.
14. Tallinna Halduskohus jättis
15. oktoobri
16. a määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid mittevaralise kahju põhjustamise kohta. Väited vangla õigusvastase toimingu ja tekkinud kahju vahel oleva põhjusliku seose kohta on paljasõnalised ja põhjendamata. Samuti ei ole kahjusumma suuruse kujunemise osas esitatud ühtegi arvutuskäiku ega loogilist selgitust. Kaebusest ei nähtu erandlikke intensiivseid asjaolusid, mis õigustaksid mittevaralise kahju hüvitamist. Tallinna Vangla on selgitanud oma
17. juuli
18. a vastuses kaebajale kahjunõude rahuldamise eeldusi. Sellest nähtuvalt ei esine antud juhul alust kaebajale kahju hüvitamiseks, kuna kahju hüvitamise eeldused (kaebajal kahju tekkimine, vastustaja õigusvastane toiming, põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase toimingu vahel) on täitmata. Kuna kaebaja ei ole esitanud ühtegi täiendavat selgitust ega tõendit kahju hüvitamise eelduste täidetuse kohta, on kaebus perspektiivitu ega oma kaebaja jaoks eduväljavaateid. Tallinna Vangla vastusest kohtunõudele nähtub, et vangla on pakkunud kaebajale võimalust asuda tööle ja saada sissetulekut, kuid kaebaja on sellest keeldunud. Kaebaja on ise vabatahtlikult tekitanud olukorra, kus ta on maksejõuetu. Arvestades kaebaja pahatahtlikku käitumist enda maksejõuetuna näitamisel ja seda, et kaebus on perspektiivitu, puudub mõistlik põhjendus kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumise kohustusest. Seadusandja on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 91 lg-s 1 sätestatud võimaluse näinud ette eelkõige isikute oluliste õiguste ja huvide kaitseks juhuks, kui need jääksid muidu materiaalsetel põhjustel vajaliku kohtuliku kaitseta.
19. O. Bortnik esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määrus tühistada, vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest ja kohustada halduskohut võtma kaebus menetlusse.
20. Tallinna Ringkonnakohus jättis
21. detsembri
22. a määrusega asjas nr 3-09-1530 O. Bortniku määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
23. oktoobri
24. a määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja on maksejõuetu, kuna tema vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt on arvel 20 senti, mis on ebapiisav 7000 krooni suuruse riigilõivu tasumiseks. Põhjendatud ei ole maksejõuetu isiku vabastamine riigilõivu tasumisest ilmselgelt perspektiivitu kaebuse esitamisel, sest sellise kaebuse esitamine ei ole isiku oluliste õiguste kaitse seisukohalt vajalik. Maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust hinnates tuleb anda eelhinnang kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kaebaja esitas kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude ning väidetavaks kahjuks on närveerimisega tekkinud kahju kaebaja psüühilisele ja füüsilisele tervisele. Iseenesest on väidetud kahju tõendatuse korral kaebajal õigus saada rahalist hüvitist, kuid sellise hüvitise saamist ei saa pidada niivõrd oluliseks, et see õigustaks riigilõivu tasumisest vabastamist kohtusse kaebuse esitamisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et kaebus on käesoleval juhul ka ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja väited, et tema kirjade EIK-le edastamata jätmisest tingitud närveerimisest tekkis tema psüühilisele ja füüsilisele tervisele kahju, on ebausutavad ega ole millegagi tõendatud. Samuti ei ole millegagi põhjendatud kaebuses nimetatud kahjuhüvitise suurust. Kaebajal on õigus selles, et tal on käesoleval juhul kaebeõigus olemas, kuid kaebuse menetlusse võtmiseks tuleb tal tasuda seaduses ettenähtud riigilõiv, kuna väheperspektiivikaid kaebusi ei pea lahendama riigi kulul. Kaebaja riigilõivust vabastamata jätmine on antud juhul põhjendatud, olenemata sellest, kas ta on enda maksejõuetuses süüdi või mitte. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata kaebaja väiteid temale pakutud töö iseloomu, tasuvuse ega võimalike julgeolekuprobleemide osas. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
25. O. Bortnik palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ja vabastada ta riigilõivu tasumisest.
26. Tallinna Vangla palub jätta O. Bortniku määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu määrus muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
27. O. Bortnik esitas halduskohtusse kaebuse, milles taotles vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamist ja psüühilisele ning füüsilisele tervisele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Vangla väidetav õigusvastane toiming seisnes selles, et vangla keeldus enda kulul kaebaja kirja EIK-le edastamast. O. Bortnik väidab, et kirja edastamata jätmisega tekitati talle tervisekahjustus. Kolleegium märgib, et O. Bortnik esitas halduskohtule kaebuse, milles kaebaja väitis kehavigastust või muud terviseriket.
28. Nii haldus- kui ka ringkonnakohus asusid seisukohale, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu, kuna kahju hüvitamise eeldused on täitmata; hüvitise saamist ei saa kaebaja jaoks pidada niivõrd oluliseks; kaebaja on ise viinud ennast olukorda, mis on tinginud maksejõuetuse. Seetõttu jätsid kohtud O. Bortniku taotluse riigilõivust vabastamiseks rahuldamata.
29. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 sätestab, et riigilõivu ei võeta kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamise eest. Riigikohtu halduskolleegium on pidanud õigeks tõlgendada RLS § 22 lg 1 p 11 nii, et selles sätestatud riigilõivuvabastus laieneb ka kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamisele halduskohtumenetluses (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
30. veebruari
31. a määrus asjas nr 3-3-1-89-09, p 9).
32. Kolleegium leiab, et RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus ei ole tingimusteta ja piiramatu. RLS § 22 lg 1 p 11 kohaselt peab tegemist olema kehavigastuse või muu terviserikkega, selleks et kaebus oleks lõivuvaba. HKMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt kontrollib kaebuse saanud halduskohus asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise käigus, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused, ning teeb vajaduse korral kaebuse esitajale ettepaneku kaebust muuta. HKMS § 10 lg 1 p 4 kohaselt peab kaebaja ära näitama ka kaebust põhjendavad asjaolud. Seetõttu, kui halduskohtule esitatakse kaebus, milles väidetakse kehavigastuse või muu terviserikke tekitamist ja nõutakse kahju hüvitamist, saab kohus hinnata, kas väidetav kehavigastus või muu terviserike on kaebuses põhjendatud, mis lubaks eeldada kehavigastust või muud terviseriket. Kui kaebaja ei ole kaebuses kehavigastust või muud terviseriket üldse põhjendanud (nt kaebaja ei ole esitanud kahju kohta tõendeid, puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel), on tegemist ilmselgelt sisutühja väitega, selleks et kaebusele laieneks RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud lõivuvabastus. Kui kohtule nähtub kaebuse ja sellele lisatud materjalide pinnalt, et väidetud kehavigastus või muu terviserike ei ole põhjendatud, saab kohus jätta kaebuse käiguta ja anda kaebajale võimaluse täiendavalt põhjendada oma väiteid või esitada tõendeid. Kui kaebaja jätab kohtu poolt mainitud puudused kõrvaldamata, on väidetav kehavigastus või terviserike ilmselgelt põhjendamata. Sellisele kaebusele ei laiene automaatne lõivuvabastus, kuna tegemist ei ole kehavigastuse või muu terviserikke kahju hüvitamise kaebusega RLS § 22 lg 1 p 11 mõttes. Kui kaebusest, millega taotletakse kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist, ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et sõnastusest hoolimata ei kujuta kaebus endast kehavigastuse või terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebust, vaid sellega soovitakse kaitsta muud õigushüve, tuleb niisuguse kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud ulatuses.
33. Praegusel juhul seisnes väidetav õigusvastane tegu selles, et vangla keeldus kinnipeetava kirja EIK-le edastamast. Kaebaja on seisukohal, et sellega tekitati tema psüühilisele ja füüsilisele tervisele kahju 140 000 kr. Halduskohus oli seisukohal, et kaebuse ja sellele lisatud materjalide pinnalt ei nähtu, et kahju hüvitamise eeldused oleksid täidetud. Ühtlasi puudusid tõendid kahju kohta. Seetõttu jättis halduskohus kaebuse käiguta ja palus kaebajal põhjendada oma väiteid ja esitada tõendeid kehavigastuse või muu terviserikke kohta. Kaebaja ei esitanud tõendeid ega ka sisulisi põhjendusi väidetava kehavigastuse või muu terviserikke kohta. Eeltoodu tõttu märgib kolleegium, et väidetav kehavigastus või muu terviserike ei ole kaebuse ja selles esitatud materjalide pinnalt põhjendatud, mistõttu ei ole tervisekahju ka eelduslikult võimalik. Seetõttu ei ole tegemist kehavigastuse või muu terviserikke kahju hüvitamise kaebusega RLS § 22 lg 1 p 11 mõttes ning halduskohus on õigesti nõudnud kaebajalt riigilõivu tasumist.
34. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu, mistõttu ei ole kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks korrata kohtute vastavaid põhjendusi.
35. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium O. Bortniku määruskaebuse rahuldamata. Muutmata jäävad Tallinna Ringkonnakohtu määrus ja Tallinna Halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 asjas nr 3-09-
36. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann