3-3-1-12-10

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-12-10

1. mai 2010 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann O. P. kaebus Viru Vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks Tartu Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a määrus haldusasjas nr 3-09-907 O. P. määruskaebus Kirjalik menetlus Rahuldada O. P. määruskaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu
4. aprilli
5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
6. oktoobri
7. a määrused haldusasjas nr 3-09-
8. Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. O. P. esitas
10. jaanuaril 2009 Viru Vanglale taotluse talle tekitatud 450 000 krooni suuruse moraalse ja füüsilise kahju hüvitamiseks. Viru Vangla jättis
11. märtsi
12. a otsusega nr 627/1410-1 kahjunõude rahuldamata.
13. O. P. esitas
14. aprillil 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla tegevusega põhjustatud 450 000 krooni suuruse kahju hüvitamist. Kaebaja esitas kohtule ka taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kaebuse kohaselt on Viru Vangla erinevate toimingutega alandatud tema väärikust, rikutud ja halvendatud tema tervist ning lõhutud peresuhteid ning tekitatud seeläbi kahju. Vangla toimingutena, millega kaebaja arvates kahju tekitati, nimetab ta muu hulgas korduvat paigutamist nõuetele mittevastavasse kambrisse, kambri puhastamiseks ja pesupesemiseks vajalike vahendite puudumist, valjuhääldist jalutusboksis kostvat ebameeldivalt tugevat heli, advokaadi ja lähedastega suhtlemise takistamist, vanglaametnike ähvardusi ja ebakorrektset kohtlemist. Need toimingud on põhjustanud stressi, unetust ja peavalusid ning toonud kaasa muud tõsisemad haigused (seedeorganite probleemid) või loovad raskete haiguste (kõrge vererõhk, infarkt) tekkimise ohu. Vangla ei ole taganud kaebaja seedeorganite haiguste raviks ja leevendamiseks kohast dieeti ega ole võimaldanud kaebajale õigeaegset meditsiiniabi (psühhiaater, hambaarst, abi soolestikuvaevuste leevendamiseks).
15. Tartu Halduskohtu
16. aprilli
17. a määrusega haldusasjas nr 3-09-907 jäeti riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus rahuldamata ning kaebajale anti 22 500 krooni suuruse riigilõivu tasumiseks aega kümme päeva määruse kättesaamisest. Väidetav kahju seisnes kohtu hinnangul mittepüsivates füüsilistes ning emotsionaalsetes kannatustes. Sellise kahju tõendatuse korral võib kohus küll rahalise hüvitise välja mõista, kuid selle hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse kaebuse esitamisel. Kohus osutas ka riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p-le 6, tehes järelduse, et kui seadusandja ei ole mittevaralise kahju hüvitamise nõuet pidanud isiku jaoks oluliseks küsimuseks riigi õigusabi andmise seisukohast, ei pea kohus seda oluliseks ka riigilõivu tasumisest vabastamisel.
18. O. P.
19. mail 2009 esitatud määruskaebuse kohaselt ei selgitanud halduskohus välja kaebaja majanduslikku olukorda ega hinnanud piisava põhjalikkusega kaebaja väljavaateid menetluses ning vaidluse olulisust tema jaoks.
20. Tartu Ringkonnakohus jättis
21. oktoobri
22. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus märkis, et ainuüksi maksejõuetus ei ole piisav alus isiku riigilõivu tasumisest vabastamiseks, vaid kohus peab arvesse võtma ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkust ja olulisust. Väidetav mittevaraline kahju, mille hüvitamist O. P. taotleb, seisneb erinevates alates
23. a aprillikuust Viru Vanglas kogetud ebamugavustes. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus põhjendatult, et vaidluse all ei ole sedavõrd olulised küsimused, mille puhul tuleks kaebaja riigilõivu tasumisest vabastada. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust pidada ka kaebuse eduväljavaateid kuigi suureks. Kaebusest võib järeldada, et Viru Vangla erinevad toimingud on kaebaja arvates kahjustanud tema tervist või alandanud tema väärikust. Ringkonnakohtu arvates ei saa enamik kaebuses kirjeldatud asjaoludest ka juhul, kui need leiaksid tõendamist, olla kahjustanud kaebaja tervist või alandanud tema väärikust sedavõrd, et põhjendatud oleks hüvitise väljamõistmine soovitud ulatuses. Ringkonnakohus ei pidanud ka usutavaks, et kõik kaebuses esitatud väited leiaksid tõendamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
24. Määruskaebuses Riigikohtule palub O. P. rahuldada tema taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Määruskaebuse esitaja leiab, et kavandatav kohtumenetlus on eeldatavasti tulemuslik, vaidlus on tema jaoks väga oluline ning menetluses osalemine ei ole pahauskne. O. P. märgib, et riigivastutuse seaduse § 9 lg-st 1 tuleneb tema õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süülise väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral. Kaebaja on kohtutele esitanud tõendid, millest nähtuvalt on Viru Vangla erinevad toimingud alandanud tema inimväärikust ja põhjustanud stressi ning kannatusi unetuse, pea- ja hambavalu tõttu. Stressist on tingitud kaebaja seedeorganite haigused. Kohtutele esitatud meditsiinikaardi väljavõtete kohaselt on kaebajat ravinud psühhiaater kirjutanud talle välja antidepressante. Stressist põhjustatud seedeorganite probleemide tõttu on kaebaja viibinud ravil ja uuringutel, kuid neid vaevusi on omakorda suurendanud kohase dieedi mittevõimaldamine Viru Vanglas. Vangla tegevusetus on põhjustanud ka hammaste seisundi halvenemise (patoloogiline kaaries), mida tõendab meditsiinikaardi väljavõte. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
25. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt taotleb O. P. mittevaralise kahju hüvitamist, mille on põhjustanud Viru Vangla erinevate toimingutega, alandades tema väärikust, kahjustades tervist ja rikkudes peresuhteid.
26. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 sätestab: "Riigilõivu ei võeta järgmiste toimingute eest: 11) kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamine." Halduskolleegium asus
27. veebruari
28. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-89-09 seisukohale, et kuigi RLS § 22 lg 1 p 11 sõnastuse kohaselt on riigilõivu tasumisest vabastatud isikud, kes esitavad kahju hüvitamise "hagi", ei ole olemuslikku vahet, kas isiku tervist on kahjustatud eraõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes. Seetõttu ei näe halduskolleegium ka mõistlikku põhjust, miks peaks RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud alustel maakohtusse pöörduva isiku kohtutoimingutega kaasnevad kulud kaetama riigieelarvest, kui samadel alustel kahjunõudega halduskohtusse pöörduv isik peab nõude läbivaatamise eest tasuma riigilõivu. Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt ei saa RLS § 22 lg 1 ps 11 ette nähtud riigilõivuvabastus sõltuda pelgalt sellest, kas kahjunõude läbivaatamine kuulub maavõi halduskohtu pädevusse. Viidatud lahendi kohaselt viib RLS § 22 lg 1 p 11 põhiseaduspärane tõlgendamine järeldusele, et selles sätestatud riigilõivuvabastus laieneb ka kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamisele halduskohtumenetluses. Riigikohtu halduskolleegium on pidanud õigeks tõlgendada RLS § 22 lg 1 p 11 nii, et selles sätestatud riigilõivuvabastus laieneb ka kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamisele halduskohtumenetluses.
29. Kolleegium leiab, et RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus ei ole tingimusteta ja piiramatu. RLS § 22 lg 1 p 11 kohaselt peab tegemist olema kehavigastuse või muu terviserikkega selleks, et kaebus oleks lõivuvaba. HKMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt kontrollib kaebuse saanud halduskohus asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise käigus, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused, ning teeb vajaduse korral kaebuse esitajale ettepaneku kaebust muuta. HKMS § 10 lg 1 p 4 kohaselt peab kaebaja ära näitama ka kaebust põhjendavad asjaolud. Seetõttu, kui halduskohtule esitatakse kaebus, milles väidetakse kehavigastuse või muu terviserikke tekitamist ja nõutakse kahju hüvitamist, saab kohus hinnata, kas väidetav kehavigastus või muu terviserike on kaebuses põhjendatud, mis lubaks eeldada kehavigastust või muud terviseriket. Kui kaebaja ei ole kaebuses kehavigastust või muud terviseriket üldse põhjendanud (nt kaebaja ei ole esitanud kahju kohta tõendeid, puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel), on tegemist ilmselgelt sisutühja väitega selleks, et kaebusele laieneks RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud lõivuvabastus. Kui kohtule nähtub kaebuse ja sellele lisatud materjalide pinnalt, et väidetud kehavigastus või muu terviserike ei ole põhjendatud, saab kohus jätta kaebuse käiguta ja anda kaebajale võimaluse täiendavalt põhjendada oma väiteid või esitada tõendeid. Kui kaebaja jätab kohtu poolt mainitud puudused kõrvaldamata, on väidetav kehavigastus või terviserike ilmselgelt põhjendamata. Sellisele kaebusele ei laiene automaatne lõivuvabastus, kuna tegemist ei ole kehavigastuse või muu terviserikke kahju hüvitamise kaebusega RLS § 22 lg 1 p 11 mõttes. Kui kaebusest, millega taotletakse kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist, ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et sõnastusest hoolimata ei kujuta kaebus endast kehavigastuse või terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebust, vaid sellega soovitakse kaitsta muud õigushüve, tuleb niisuguse kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud ulatuses.
30. O. P. on oma kaebuses loetlenud erinevaid Viru Vangla toiminguid, millega väidetavalt kahjustati tema tervist, alandati väärikust ja kahjustati peresuhteid ning põhjustati seeläbi mittevaraline kahju. Kohtud on jätnud tähelepanuta RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastuse ega ole seetõttu eristanud kaebuses esitatud kahjunõude lõivuvabalt kaevatavat osa (terviserikkega tekitatud kahju) ja seda osa, milles taotletakse väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist ning mille puhul tuleks kohtusse pöördumisel tasuda riigilõivu RLS § 56 lg-tes 11 või 12 sätestatud ulatuses. Sel põhjusel tuleb asi saata tagasi halduskohtule, kes peab kaebust analüüsima selliselt, et eristada tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlust ülejäänust ning otsustada vastavalt sellele kaebuse menetlusse võtmise ja riigilõivu tasumise küsimus. Vajadusel tuleb lasta kaebajal täpsustada, kui suur osa kahjunõudest on tema arvates terviserikkega põhjustatud ja kui suur osa väärikuse alandamisega ning milliste toimingutega on üks või teine kahju põhjustatud. Sellest tulenevalt on kohtul võimalik otsustada riigilõivukohustuse suurus. Samuti võib osutuda vajalikuks kaebuse täpsustamine selleks, et kohtul oleks võimalik veenduda, et ka väidetavalt tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks esitatud asjaolud ja nende põhjendatus võimaldavad tugineda RLS § 22 lg 1 p-le
32. O. P. on esitanud Riigikohtule taotluse saada ligikaudu saja lehekülje ulatuses koopiaid kolmes kohtuastmes esitatud kaebustest, taotlustest ja tõenditest. Kolleegium ei pea võimalikuks rahuldada taotlust koopiate tasuta väljastamiseks, kuid osutab RLS § 57 lg-le 2, mille kohaselt kohtumenetluses dokumendi ärakirja või elektroonilise dokumendi väljatrüki väljastamise või edastamise eest tasutakse riigilõivu viis krooni iga lehekülje eest. Kolleegiumi hinnangul tuleb taotluse rahuldamata jätmisel pidada oluliseks ka asjaolu, et O. P.-l on tema taotluse alusel olnud võimalik kassatsioonimenetluses toimikuga ja kõigi selles olevate dokumentidega tutvuda. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann