3-1-1-36-10

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-36-10 Otsuse kuupäev

1. mai 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi Kohtuasi P. P. väärteoasi liiklusseaduse § 7419 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. novembri
3. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-09-21199 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P. P. kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. aprill 2010 Istungil osalenud isikud Kassatsioonimenetluse pooled istungile ei ilmunud RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu
5. novembri
6. a otsus P. P. väärteoasjas liiklusseaduse § 7419 lg 1 järgi ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Põhja Politseiprefektuuri
8. septembri
9. a otsusega karistati P. P.-d LS § 7419 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut (6000 krooni). Lisakaristusena võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kaheksaks kuuks. P. P.-d karistati selle eest, et
10. märtsil 2009 kl 04.10 ajal juhtis ta Tallinnas X tn 29 asuva maja juures mootorsõidukit, olles alkoholijoobes.
11. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse menetlusalune isik, kes vaidlustas selle otsuse rahatrahvi ühekordse maksena määramise ja lisakaristuse kohaldamise osas ning taotles uue otsuse tegemist, millega määrata rahatrahvi tasumine osade kaupa kümne kuu jooksul ja jätta lisakaristus kohaldamata.
12. Harju Maakohtu
13. novembri
14. a otsusega rahuldati P. P. kaebus osaliselt. Kohtuvälise menetleja otsus tühistati põhikaristuse määramise osas ja menetlusalusele isikule mõisteti LS § 7419 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 100 trahviühikut (6000 krooni) ning kohustati teda rahatrahvi tasuma osade kaupa kümne kuu jooksul. Muus osas jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata. 3.1 Kohtu hinnangul ei olnud väärteoasjas vaidlust, et menetlusalune isik juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit, olles alkoholijoobes. Väärteo toimepanekut tõendasid P. P. süü omaksvõtt ja joobeseisundi tuvastamise protokoll. Indikaatorvahendiga tuvastati kaebaja joobe suuruseks 0,27 mg/l, mis vastas kuni
15. juulini 2009 kehtinud LS § 7419 lg 1 ja alates
16. juulist 2009 kehtiva LS § 7419 lg 2 objektiivsetele tunnustele. Kuigi alates
17. juulist 2009 tuli lubatud alkoholipiirmäära ületamine lisaks indikaatorvahendiga kontrollimisele kindlaks teha tõendusliku alkomeetriga, mida menetlusaluse isiku puhul ei tehtud, tuvastati tal täiendavalt alkoholi lõhn ja häiritud kehalised reaktsioonid. Seetõttu kvalifitseeriti P. P. käitumine õigesti alates
18. juulist 2009 kehtiva LS § 7419 lg 1 järgi. 3.2 Arvestades, et menetlusalust isikut on varem karistatud 13 korral, eelnevad rahatrahvid on valdavalt tasumata, teda on ka mootorsõiduki joobes juhtimise eest korduvalt karistatud ja kohaldatud lisakaristust, on karistuse mõistmine sanktsiooni ülemmääras põhjendatud. Juhtimisõiguse äravõtmine kohtuvälise menetleja otsusega määratud tähtajaks on aga vajalik nii õiguskorra kaitsmise huvides kui üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Lähtudes menetlusaluse isiku majanduslikust olukorrast, võimaldas kohus talle rahatrahvi tasumist osade kaupa. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
19. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P. P. kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist juhtimisõiguse äravõtmise osas ja uue otsuse tegemist, millega jätta lisakaristus kohaldamata või lühendada selle tähtaega. Kassaatori seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 4.1 Juhtimisõiguse äravõtmine ei ole kõnealuse väärteo puhul kohustuslik ja seda tuleb kohaldada vaid äärmisel juhul, mil on alust arvata, et süüdlast ei saa teisiti mõjutada. P. P. töö seisneb sõiduki juhtimises ja tema ülalpidamisel on kaks last. Tööandja on teda iseloomustanud positiivselt. Juhtimisõiguse äravõtmise korral kaotaks menetlusalune isik töö ja tema pere jääks elatusallikata. Teise töökoha leidmine oleks aga praegust majanduslikku olukorda arvestades võimatu. 4.2 Lisakaristuse kohaldamine sanktsiooni ülemmääras ei ole põhjendatud. Ühtlasi tekitab LS § 44 lg-st 1 tulenev kohustus liiklusteooria eksami sooritamiseks menetlusalusele isikule lisakulutusi, mille tõttu pikeneb juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg. Maakohus ei ole eelnevatele asjaoludele hinnangut andnud.
20. Enne kassatsiooni läbivaatamist Riigikohtu istungil loobus kaitsja kassatsioonist täielikult ja palus jätta selle läbi vaatamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21. Väärteomenetluse seadustiku § 171 lg-te 1 ja 3 kohaselt on kassaatoril õigus kassatsioonist osaliselt või täielikult loobuda, kuni Riigikohus lahkub istungisaalist otsust tegema. Kui kassatsioonist loobutakse enne kohtuistungi algust, jäetakse kassatsioon kohtu määruse alusel läbi vaatamata. Samas annab VTMS § 171 lgs 4 sätestatu Riigikohtule õiguse menetluse jätkamiseks kassatsioonist loobumise korral siis, kui Riigikohus tuvastab, et ringkonnakohus on väärteoasja lahendades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, millega on raskendatud süüdlase olukorda, või et oluliselt on rikutud väärteomenetlusõigust. Kriminaalkolleegiumi hinnangul kohaldas maakohus käesolevas väärteoasjas ebaõigesti materiaalõigust, raskendades sellega menetlusaluse isiku olukorda. Seetõttu tuleb esmalt vastata küsimusele, kas Riigikohtul on vaatamata kassatsioonist loobumisele võimalik jätkata väärteoasja läbivaatamist olukorras, kus rikkumine ilmneb maa-, mitte aga ringkonnakohtu lahendist.
22. Vastavalt VTMS § 171 lg-le 3 on kassatsioonist loobumise tagajärjeks kassatsiooni läbivaatamata jätmine või kassatsioonimenetluse lõpetamine Riigikohtu määruse alusel. Tulenevalt VTMS §-st 177 ja § 199 lg-st 2 tähendab kassatsiooni läbivaatamata jätmine või kassatsioonimenetluse lõpetamine, et asjas tehtud alama astme kohtu otsus jõustub ja isikul puudub võimalus sellest tulenevaid õiguslikke järelmeid vaidlustada muul viisil, kui teistmismenetluses. VTMS § 171 lg-s 4 on sätestatud üksnes kaks erandit, mil Riigikohtul on õigus vaatamata kassatsioonist loobumisele väärteoasja läbivaatamist jätkata: kui ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda või on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust. Kõnealune regulatsioon sisaldab seega kohtule suunatud kohustust igal juhul kõrvaldada menetlusaluse isiku olukorda raskendavad justiitsvead, sõltumata menetlusaluse isiku soovist kaebemenetlust jätkata. Vastasel juhul jääks jõusse ebaõige, menetlusaluse isiku seisundit halvendav kohtulahend, mis ei ole kooskõlas õiguskorraga. Seetõttu ongi seadusandja näinud kassatsioonimenetluses ette võimaluse tühistada sisult väär ja isiku õigusi rikkuv alama astme kohtu otsus ega ole sellist volitust seadnud sõltuvusse kassatsioonist loobumisest.
23. Väärteomenetluse seadustiku § 171 lg-s 4 räägitakse küll expressis verbis ringkonnakohtu lahendist, kuid kõnealuse normi sõna-sõnaline rakendamine satuks kriminaalkolleegiumi hinnangul vastuollu nii väärteomenetluse seadustiku süstemaatilisest tõlgendamisest tulenevate argumentide kui ka seadusandja taotletava eesmärgiga. Nimelt sätestatakse sarnaselt VTMS § 171 lg-ga 4 ka VTMS § 127 lg-s 4, et kui maakohus tuvastab, et kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel on kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust või oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda, ei võta kohus kaebusest loobumist vastu. Sama põhimõte rakendub vastavalt VTMS § 146 lg-le 1 väärteoasja arutamisel ringkonnakohtus. Kolleegium leiab, et analoogiliselt Riigikohtule antud pädevusega on seadusandja ka alama astme kohtute puhul soovinud välistada olukorda, mil kaebusest loobumise korral jääks jõusse õiguskorraga vastuolus olev karistusotsus. See peab omakorda tagama menetlusaluse isiku õiguste lünkadeta kaitse kohtumenetluses. Samas tuleb tähele panna, et VTMS § 127 lg-s 4 ei ole maa- ja ringkonnakohtu volitusi väärteoasja sisulise läbivaatamise jätkamisel piiratud sellega, millise menetleja lahendi pinnalt rikkumine ilmneb.
24. Tõlgendades VTMS § 171 lg-s 4 sätestatut grammatiliselt, ei oleks seadusandja taotletav eesmärk täielikult saavutatav, sest erinevalt alama astme kohtutele antud pädevusest puuduks Riigikohtul sellise tõlgenduse kohaselt võimalus kõrvaldada materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest või väärteomenetlusõiguse olulisest rikkumisest tingitud minetusi juhtudel, mil need ilmnevad maakohtu lahendist ja kassaator on kassatsioonist loobunud. Kõnealuse normi sisustamine eelpool kirjeldatud viisil ei aitaks tagada menetlusaluse isiku õiguste lünkadeta kaitset. Seetõttu tulebki VTMS § 171 lg-st 4 tulenevat Riigikohtu pädevust sisustada laiemalt, kui pelgalt ringkonnakohtu lahendi seaduslikkusele suunatud kontrolli. Kriminaalkolleegiumi hinnangul hõlmab sellest sättes sisalduv pädevus väärteoasja läbivaatamise jätkamise õigust ka maakohtu lahendite puhul, kui kassaator on Riigikohtus vaidlustanud VTMS § 132 sätestatud korras tehtud lahendi, olles kassatsioonist loobunud. Lähtudes eeltoodust vaatab kolleegium P. P. väärteoasja läbi sõltumata sellest, et kassaator loobus kassatsioonist enne Riigikohtu istungit.
25. Alates
26. juulist 2009 jõustus LS § 7419 uus redaktsioon. Kõnealuse paragrahvi esimene lõige sätestab, et mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20-0,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10-0,24 milligrammi, karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Sama paragrahvi teises lõikes nähakse ette, et mootorsõiduki juhti, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. Eelnevast nähtuvalt on seadusandja sidunud vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud alkoholipiirmäära ületamise eest konkreetse numbrilise näitajaga. Seega saab isikut LS § 7419 lg-te 1 või 2 alusel karistada üksnes siis, kui on kindlaks tehtud, et tema vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus vastab nendes lõigetes sätestatule. Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa aga tõendada seda, kui suur oli alkoholi kontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus isegi siis, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
27. aprilli
28. a otsus asjas nr 3-1-1-15-06, p 8,
29. novembri
30. a otsus asjas nr 3-1-1-98-09, p 17.1,
31. jaanuari
32. a otsus asjas nr 3-1-1-112-09, p 8,
33. jaanuari
34. a otsus asjas nr 3-1-1-110-09, p 7 ja
35. jaanuari
36. a otsus asjas nr 3-1-1-113-09, p 7).
37. Käesolevas väärteoasjas tugineti P. P. karistamisel indikaatorvahendi näidule, millega ei saa tõendada alkoholi teatud kindlat kogust menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus. Maakohus osutas ka sellele, et menetlusalusel isikul tuvastati lisaks indikaatorvahendi näidule alkoholilõhn ja häiritud kehalised reaktsioonid, kuid selline seisukoht on ekslik. Lähtuvalt joobeseisundi määratlusest tuleb juhtudel, mil joove ei ületa LS § 20 lg 31 p-s 2 sätestatud määrasid, isikul tuvastada nii alkoholi sisaldus veres või väljahingatavas õhus konkreetses määras, kui ka väliselt tajutavad tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid või reaktsioonid, mille tõttu ei ole isik ilmselgelt mootorsõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Seega on seadusandja seadnud joobeseisundi olemasolu sõltuvusse mõlema tunnuse üheaegsest esinemisest, mille tõttu ei ole maakohtu põhistus, et alkoholilõhn ja häiritud kehalised funktsioonid võimaldasid tuvastada menetlusalusel isikul alkoholijoovet, asjakohane ning väärteomenetlus P. P. suhtes tuleb KarS § 5 lg-s 2 sätestatut arvestades VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
38. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 29 lg 1 p-st 1, § 174 p-st 4, § 175 p-st 1 ja KarS § 5 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
39. novembri
40. a otsuse P. P. väärteoasjas ning lõpetab väärteomenetluse. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi