← Eesti

3-3-1-21-10

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 12 lg 4 p-dele 1 ja 10 tuginedes. Otsuses leiti, et A. Šapovalov on 1. veebruaril 1999 esitatud tähtajalise elamisloa taotluses esitanud valeandmeid, eitades oma seost luure- ja julgeolekuteenistusega (

§ 12

lg 4 p 1).

§ 12

lg 4 p 10 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes töötab või on alust arvata, et töötab välisriigi luure- ja julgeolekuteenistuses, või on olnud julgeolekuteenistuses.

§ 12

lg 6 käsitab

§ 12lg 4 p-des 1 ja 10 loetletud asjaolusid ohuna Eesti riigi julgeolekule.

A. Šapovalov astus ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee (RJK) teenistusse ning esitas Eesti Vabariigile valeandmeid vabatahtlikult. Asjaolu, et ta varjas oma seost välisriigi julgeolekuorganitega, tuleb pidada sihilikuks tegevuseks ja tõsiseks ohuks. A. Šapovalovil puudub alates

  1. maist 1999 seaduslik alus riigis viibimiseks. Talle on
  2. septembril 2001 ja
  3. oktoobril 2004 tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks, kuid ta viibib jätkuvalt riigis ebaseaduslikult. Tõenditest ei nähtu, et krooniliste haiguste tõttu ei ole A. Šapovalovil võimalik Eestist lahkuda. Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobumine
  4. aastal ei ole mõjuv põhjus, mis õigustaks Eestis ebaseaduslikult viibimist. Tähtajalise elamisloa taotlusele ei ole lisatud uusi faktilisi asjaolusid, mida varasemas haldusmenetluses või jõustunud kohtulahendites ei ole käsitletud. Seoses perekonnaeluga ei tulene A. Šapovalovile mingeid õigusi direktiivist 2003/86/EÜ, sest A. Šapovalov ei ole isik, kes siseneb välisriiki perekonnaga taasühinemise eesmärgil. Direktiivi 2003/109/EÜ kohaldatakse üksnes liikmesriigi territooriumil seaduslikult elavate kolmanda riigi kodanike suhtes. Erandi tegemiseks ei ole piisav, et Eestis elavad A. Šapovalovi täisealised lapsed, kes on Eesti kodanikud, ning abikaasa, kes on Vene Föderatsiooni kodanik ning omab pikaajalise elaniku elamisluba Eestis. Perekonnaelu riive on proportsionaalne ning perekonnaelu on võimalik elada ka väljaspool Eestit. Riigikohtu halduskolleegium on
  5. novembri
  6. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-45-06 leidnud, et kodakondsuseta isiku väljasaatmine ei ole võimatu ega perspektiivitu.
  7. A. Šapovalov esitas halduskohtule kaebuse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
  8. juuni
  9. a otsuse nr 20081209 tühistamiseks ja edasiste väljasaatmistoimingute keelamiseks.
  10. Tallinna Halduskohtu
  11. juuni
  12. a otsusega jäeti A. Šapovalovi kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja teenis ENSV RJK ohvitseri ametikohtadel
  13. septembrist 1984 kuni
  14. detsembrini 1990, sealhulgas õppis
  15. detsembrist 1985 kuni
  16. detsembrini 1985 Taškendis teadus- ja tehniliste avalikustamisele mittekuuluvate uuringute kaitse kursustel ning arvati RJK koosseisust reservi detsembris 1990 majori auastmes. Vastustaja on teinud kindlaks, et A. Šapovalov esitas
  17. aastal tähtajalise elamisloa taotlemisel valeandmeid, eitades oma seost luure- ja julgeolekuteenistusega; 2) kaebajale on tähtajalise elamisloa andmisest keeldutud ka varem,
  18. aastal,
  19. aastal ja
  20. aastal. Vastavate otsustuste peale esitatud kaebused on läbinud kohtuliku kontrolli. Tallinna Ringkonnakohtu
  21. märtsi
  22. a lahendis haldusasjas nr 3-04-300 on leitud, et välisriigi julgeoleku- või luureteenistuses, sealhulgas endise NSVL RJK teenistuses olnud isikute puhul on põhjust karta, et nad võivad oma tegevuse, teadmiste, oskuste või sidemetega aidata kaasa Eesti riigi huvide vastasele luure- või vastuluuretegevusele. Neid asjaolusid on võimalik kasutada riigi julgeoleku vastu suunatud tegevuses. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud otsus on kooskõlas

§ 12

lg 4 p-dega 1 ja 10 ning sama paragrahvi lg 9 p-ga 3; 3) vastustaja on perekonnaeluga seonduvat hinnanud ning leidnud, et riik on küll kohustatud tagama välismaalase õiguse elada täisväärtuslikku perekonnaelu, kuid nimetatud õigus ei ole piiramatu ning õigusest perekonnaelule ei tulene kohustust anda välismaalasele igal juhul elamisluba. Seejuures on viidatud Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a lahendile asjas nr 3-4-1-2-01, milles on selgitatud, et õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks isikul elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, ei ole piiramatu põhiõigus ja et välismaalaste seadusest tulenevalt on väärtuseks, mis õigustab vastavate piirangute tegemist, riigi julgeolek. Seega ei ole jäetud kaalumata ka perekonnaeluga seonduvaid küsimusi ning vastustaja seisukohtadega tuleb nõustuda; 4) kaebaja on viibinud alates
  3. aastast riigis ilma seadusliku aluseta, mistõttu ei saa antud juhul olla tegemist pikaajalise sisserändajaga ega perekonna taasühinemisega. Seetõttu ei ole kaebaja viited vastavatele direktiividele või regulatsioonidele asjakohased; 5) haldusasja materjalide hulgas ei ole selliseid dokumente, millest nähtuks, et kaebaja on omapoolse kaasaitamiskohustuse ammendavalt täitnud ja et potentsiaalselt vastuvõttev riik või vastuvõtvad riigid oleksid sellest ametlikult ja igal juhul keeldunud. Seetõttu on põhjendatud vastustaja väide, et väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. Tervisega seotud väited tähtajalise elamisloa andmise või mitteandmisega otseselt ei seostu, sest arstiabi on vajadusel kättesaadav ka teistes riikides. Mis puutub konkreetselt lahkumisettekirjutuse sundtäitmisesse, siis lähtuvalt VSS § 7 lg-st 3 ei kohaldata sundtäitmist, kui tegemist on välismaalase poolt tõendatud ja temast sõltumatu mõjuva põhjusega. Mõjuvate põhjuste hulka loetakse ka isiku sundtäitmist takistav tervislik seisund, kuid see peab olema tõendatud.
  4. A. Šapovalov esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja saata asi Kodakondsus- ja Migratsiooniametile uueks läbivaatamiseks.
  5. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata ning menetluskulud A. Šapovalovi kanda. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) kohtud on haldusasjades nr 3-509/2000, 3-1168/2001 ja 3-04-300 hinnanud kaebajale elamisloa andmisest keeldumiste õiguspärasust. Nimetatud lahendites on tuvastatud, et kaebajast tulenev oht Eesti riigi julgeolekule on nii oluline, et puuduvad sellised perekondlikud või kaebaja isikust tulenevad asjaolud, mis selle ohu üles kaaluksid. Kaebaja perekonna- ja eraeluga seonduvalt ei ole toimunud muutusi, mis tingiksid jõustunud kohtulahenditega tuvastatud ajaolude ümberhindamise. Seega keskendub ringkonnakohus eelkõige küsimusele, kas kaebajale tuleks anda elamisluba põhjusel, et tema väljasaatmine riigist on perspektiivitu; 2) ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldustega seoses direktiivide ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee
  6. septembri
  7. a soovitusega Rec

(2000)15 pikaajaliste sisserändajate kohta; 3) Riigikohus on
  1. novembri
  2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-45-06 leidnud, et kui väljasaatmine on muutunud võimatuks, on loogiliseks tagajärjeks VSS §-s 9 nimetatud seadustamisettekirjutuse tegemine või tähtajalise elamisloa taotluse lahendamine isiku kasuks; 4) kaebaja väljasaatmist ei ole alust pidada võimatuks. Kaebaja on Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobumisega ennast ise viinud olukorda, kus tema lahkumine Eestist on seotud täiendavate raskustega. Samas ei saa väita, et kaebaja lahkumine on võimatu. Kaebaja käitumisest tuleneb selge tahe jääda elama Eestisse. Kaebaja pole ette võtnud mingeid reaalseid samme riigist lahkumiseks. Kaebaja poolt viidatud Vene Föderatsiooni ja Ukraina saatkondade vastustest nähtub, et kaebaja ei ole vastavate asutuste poole pöördunud konkreetsete taotlustega, vaid üksnes üldiste järelepärimistega. Seega ei saa väita, et kaebajale on ühe või teise dokumendi väljastamisest keeldutud. Näiteks nähtub Ukraina saatkonna vastusest, et Ukraina kodakondsust saavad taotleda isikud, kes on Ukrainas sündinud. Samas on selgusetu kirjas olev lakooniline märkus, et taotluse esitamiseks peab olema kehtiv elamisluba Eesti Vabariigis. Saatkonna vastusest ei ole võimalik välja lugeda, et kodakondsuse saamine on igal juhul võimatu. Kuni Ukrainalt ei ole ametlikku keeldumist kodakondsuse andmisest, ei ole alust keeldumist eeldada; 5) ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ajutise reisidokumendi taotlemine Eesti Vabariigilt ja seejärel Vene Föderatsioonile viisataotluse esitamine on problemaatiline, kuna viisa olemus eeldab, et riiki sisenetakse ajutiselt ja mingi aja möödumisel naastakse lähtekoha riiki. Samas on kaebaja abikaasa Vene Föderatsiooni kodanik, kellel on õigus asuda elama Vene Föderatsiooni ja kellega kooselu jätkamiseks on kaebajal võimalik Vene Föderatsioonilt taotleda elamisluba Vene Föderatsioonis elamiseks; 6) ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et väljasaatmise perspektiivikuse tõendamiseks peaks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pöörduma Vene Föderatsiooni ja Ukraina poole. Kuna kaebaja on kodakondsuseta isik, on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti tegutsemisvõimalused kaebuse esitajaga võrreldes piiratumad. Kaebajal on kohustus lahkumisettekirjutuse täitmisele kaasa aidata; 7) ei ole esitatud tõendeid, et kaebaja tervislik seisund ei võimalda tal Eestist lahkuda. Vene Föderatsioon ja Ukraina ei ole riigid, mille puhul võib tekkida põhjendatud kahtlus, kas kaebaja saab seal vajalikku arstiabi. Arusaadav on ka seos närvipinge ning haiguse ägenemise vahel, kuid tegemist ei ole siiski väljasaatmist takistava olukorraga. Kaebaja esitas ringkonnakohtule veel eeldatavasti
  3. septembril 2009 väljastatud kiirabikaardi, mis on aga raskesti loetav, mistõttu pole võimalik välja lugeda, milliste kaebuste tõttu kiirabi välja kutsuti. Ka erakorralise arstiabi ühekordne kasutamine ei tõenda, et kaebaja tervislik seisund on väga halb. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  4. A. Šapovalov palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaator väidab järgmist: 1) väär on kohtute seisukoht, et A. Šapovalovi väljasaatmine pole muutunud võimatuks. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, kuna tegu on kassaatori, mitte tema abikaasa väljasaatmisega. Hinnata tuli kassaatori, mitte tema perekonna väljasaatmise võimalusi või võimatust. Kohus hindas tõendeid valesti, leides, et kaebaja pole ette võtnud reaalseid samme riigist lahkumiseks. Kassaator tegi kõik võimaliku, et korraldada oma lahkumine Eestist või tõendada, et lahkumine on võimatu. Toimikus on kahe saatkonna vastused kassaatori päringutele, milles küsiti, kas ta võib saada tagasipöördumistunnistuse riigi territooriumile elama asumiseks ja kui ta ei saa tagasipöördumistunnistust, siis kas ta võib taotleda kodakondsust. Vene Föderatsiooni saatkond vastas, et kassaatoril puuduvad alused tagasipöördumistunnistuse saamiseks ja Venemaa kodakondsuse taastamiseks peab alaliselt elama Vene Föderatsiooni territooriumil. Ukraina saatkond vastas, et tunnistuse saamiseks alus puudub ja Ukraina kodakondsuse saamiseks on vaja esitada Eestis kehtiv elamisluba. Vastused näitavad, et kassaatori väljasaatmine on muutunud võimatuks; 2) ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee
  5. septembri
  6. a soovitust Rec
(2000)15. Vastavalt soovituse §-le 1 on kauaaegne sisserändaja välismaalane, kes elab riigis seaduslikult vähemalt viis aastat. Soovituses pole sätestatud, et selleks, et isik loetaks kauaaegseks sisserändajaks, peab ta elama riigis vähemalt viis aastat enne mingit asjaolu. Kassaator on kauaaegne sisserändaja soovituse mõttes, kuna ta elab Eestis alates 1972. aastast, millest 27 aastat elas Eestis seaduslikult. Viimased 10 aastat on ta Eestis püsivalt elanud ja püüdnud korduvalt legaliseerida Eestis viibimist. Soovituse § 4 kohaselt ei saa kauaaegset sisserändajat välja saata, kui ta on riigis elanud üle 20 aasta; 3) kohtuotsus rikub kassaatori õigust era- ja perekonnaelu kaitsele, sest arvesse pole võetud kõiki olulist tähtsust omavaid asjaolusid, milleks on:
  1. a)kassaator asus Eestisse elama 1972. a ja viibis siin endise ENSV alalise sissekirjutuse alusel. Tal pole peale Tallinna muud elukohta. Tal on Eestis perekond. Abikaasal on Eesti pikaajalise elaniku elamisluba kui välismaalasel, kes on sündinud Eestis ja elanud siin endise ENSV alalise sissekirjutuse alusel. Kassaatori lapsed on Eesti kodanikud. Kui isik on tegevsõjaväeteenistusest reservi või erru läinud, siis ei kaalu avalik huvi üles isiku huvi;
  2. b)elamisloa andmisest keeldumise tagajärjeks on ka kassaatori abikaasa Eestist lahkumine või perekonna lagunemine abikaasade elamajäämise tõttu eraldi riikidesse. Väide, et perekonnal on võimalik elada Vene Föderatsioonis või Ukrainas, on oletuslik. Kassaator on esitanud tõendeid, et ta ei saa elada Venemaal või Ukrainas. Kassaatori abikaasa pole seotud ühegi välisriigiga. Abikaasal pole välisriigis töökohta, ta kaotaks sidemed Eestisse jäävate lastega. Abikaasadel puuduvad elatusvahendid ja elamispind välisriigis;
  3. c)kassaatoril ja tema perekonnaliikmetel puuduvad perekondlikud ja ühiskondlikud sidemed Venemaa või Ukrainaga. Tal pole Venemaal või Ukrainas sugulasi. See välistab võimaluse jätkata inimväärset elu. Hoolimata ohust riigi julgeolekule, mis viis kassaatori väljasaatmisele, pole saavutatud õiglast tasakaalu taotletud eesmärkide ning perekonna- ja eraelu austamise vahel. Kassaator on elanud Eestis 37 aastat. Teda tuleb lugeda integreerunud välismaalaseks, kelle võib välja saata näiteks siis, kui ta on toime pannud väga raske kuriteo. Integreeritud välismaalasi ei tohi kodanikega võrreldes lihtsamini riigist välja saata. 8. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. A. Šapovalov esitas kaebuses halduskohtule kaks taotlust: taotluse tühistada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 20. juuni 2008. a otsus, millega keelduti talle tähtajalise elamisloa andmisest, ja taotluse keelata tema suhtes edasised väljasaatmistoimingud. Halduskohus jättis mõlemad taotlused rahuldamata ja ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata. I 10. A. Šapovalovile elamisloa andmisest keeldumise alustena kohaldati

§ 12

lg 4 p 1 ja p 10.

§ 12

lg 4 p-des 1 ja 10 sätestatakse: "Tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele: 1) kes on esitanud valeandmeid (sealhulgas oma varasema tegevuse kohta) viisa, elamis- või tööloa taotlemisel või nende pikendamise taotlemisel; 10) kes töötab või on põhjendatud alus arvata, et ta töötab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, või ta on olnud või on põhjendatud alus arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ning tema vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist teenistusse tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud formeeringutesse;". 11. Vaidlust ei ole, et A. Šapovalov oli ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee teenistuses ohvitserina.

§ 12lg 4 p 10 kohaldamisel on praegusel juhul oluline see, kas A.

Šapovalov vastab selles sättes loetletud tunnustele. 12.

§ 12

lg 4 p-s 10 sätestatakse tingimused, mis peavad olema täidetud, et seda sätet kohaldada isiku suhtes, kes on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses.

§ 12

lg 4 p 10 on sõnastatud selliselt, et täidetud peavad olema kõik selles sättes nimetatud tingimused. Seega,

§ 12

lg 4 p 10 kohaldamiseks peab lisaks sellele, et isik on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, olema tuvastatud ka see, et isiku vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist teenistusse tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud formeeringutesse. 13. A. Šapovalovi puhul on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet

§ 12lg 4 p 10 kohaldamisel piirdunud vaid sellega, et A.

Šapovalov oli ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee teenistuses. Vaidlustatud otsuse punktis 18 konstateerib Kodakondsus- ja Migratsiooniamet järgmist: "Kuna Aleksandr Šapovalov on olnud endise ENSV julgeolekuteenistuses, kuulub ta

§ 12lõike 4 punktis 10 nimetatud välismaalaste hulka." Seega on A.

Šapovalovi suhtes tuvastamata jäänud ülejäänud asjaolud, mis on vajalikud

§ 12lg 4 p 10 kohaldamiseks.

Kohtud pole sellele tähelepanu pööranud. 14. Kolleegium on seisukohal, et A. Šapovalov ilmselgelt ei vasta

§ 12

lg 4 p-s 10 nimetatud tunnustele.

§ 12

lg 4 p-st 10 tulenevalt on nimetatud sätte kohaldamise üheks eelduseks, et elamisloa või selle pikendamise taotluse esitanud isik kuuluks välisriigi kodakondsusse.

§ 12

lg 4 p 10 koosseisuline tunnus, mis seondub elamisloa taotleja kodakondsuse järgse riigiga, on väga selgelt määratletud ja eeldab, et seda sätet saab kohaldada üksnes isiku suhtes, kes omab elamisloa taotluse üle otsustamise ajal kodakondsust. Täitevvõimul ja kohtul puudub võimalus omatahtsi sisustada või ignoreerida nii selget sätet. Tuvastamist on leidnud ja vaidluse all ei ole see, et A. Šapovalov loobus Vene Föderatsiooni kodakondsusest 2001. a ega kuulunud elamisloa taotluse rahuldamata jätmise ajal enam ühegi riigi kodakondsusse. Seega oli

§ 12lg 4 p 10 kohaldamine A.

Šapovalovi suhtes ebaõige.

  1. Vaidlust ei ole selle üle, et A. Šapovalov esitas
  2. a tähtajalise elamisloa taotluses valeandmeid, eitades oma seost luure- ja julgeolekuteenistusega. Seega vastab A. Šapovalov

§ 12lg 4 p 1 koosseisulistele tunnustele ja nimetatud säte on A.

Šapovalovi suhtes kohaldatav. Tema suhtes seda sätet ka kohaldati, kuid koos

§ 12lg 4 p-ga 10.

16.1. Nii

§ 12

lg 4 p 1 kui ka

§ 12lg 4 p 10 on sõnastatud imperatiivselt, kaalutlusõigust mittevõimaldavatena.

Riigikohtu lahenditest tulenevalt näevad need sätted siiski ette kaalutlusõiguse. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 21. juuni 2004. a otsusega asjas nr 34-1-9-04

§ 12

lg 4 p 1 ja § 12 lg 5 põhiseaduse vastaseks osas, mis ei näe pädevale riigiasutusele ette kaalutlusõigust elamisloa andmisest keeldumisel valeandmete esitamise tõttu. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 5. märtsi 2001. a otsusega asjas nr 34-1-2-01

§ 12

lg 4 p 10 ja § 12 lg 5 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, mis ei anna võimalust teha erandit elamisloa andmiseks või pikendamiseks välismaalasele, kes on olnud või kellest on põhjust arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. 16.2. Riigikohtu halduskolleegium märkis 9. novembri 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-61-09, et elektroonilises Riigi Teatajas

§ 12juures põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21.

juuni

  1. a otsuse avaldamismärge ei kajastu; selle kohtuotsuse avaldamismärge on elektroonilises Riigi Teatajas üksnes välismaalaste seadust muutvate ja täiendavate aktide üldises loetelus; sellises olukorras pole kerge leida seadusest kehtivaid või kohaldamisele kuuluvaid sätteid. Praeguses asjas märgib kolleegium, et samasugune on olukord ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsuse avaldamismärkega. Mitmes seaduses on aga Riigikohtu otsuse avaldamismärge põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks tunnistatud sätte enese juures. Näiteks omandireformi aluste seaduse § 7 juures on selle kohtulahendi avaldamismärge, millega paragrahvi
  4. lõige tunnistati kehtetuks.
  5. Praeguses asjas on oluline see, et A. Šapovalovi suhtes kohaldati nii

§ 12

lg 4 p 10, mis ei kuulunud tema suhtes kohaldamisele, kui ka

§ 12lg 4 p 1, mis kuulus A.

Šapovalovi suhtes kohaldamisele. Kolleegiumi arvates on oluline on ka see, et nii

§ 12

lg 4 p 1 kui ka

§ 12lg 4 p 10 kohaldamisel on haldusorganil kaalutlusõiguse kasutamise kohustus.

18. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet leidis A. Šapovalovi kohta tehtud otsuses, et

§ 12

lg 6 käsitleb

§ 12lg 4 p-des 1 ja 10 loetletud asjaolusid ohuna Eesti riigi julgeolekule.

A. Šapovalovi suhtes kohaldamisele mittekuuluva

§ 12lg 4 p 10, millest tehti järeldus, et A.

Šapovalov on ohtlik riigi julgeolekule, kohaldamine võis mõjutada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kaalutlusotsust mitte anda A. Šapovalovile tähtajalist elamisluba.

  1. Halduskohus ja ringkonnakohus ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsuse ülalnimetatud puudustele tähelepanu pööranud. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsuse puudused ei ole kohtumenetluses kõrvaldatavad. II
  2. A. Šapovalovile on
  3. septembril 2001 ja
  4. oktoobril 2004 tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis on senini täitmata. A. Šapovalov taotles halduskohtule esitatud kaebuses edasiste väljasaatmistoimingute keelamist, sest väljasaatmine on tema arvates perspektiivitu. Kohtud selle väitega ei nõustunud ja jätsid ka selles osas A. Šapovalovi kaebuse rahuldamata.
  5. VSS § 14 lg 4 p-s 2 sätestatakse, et väljasaatmist ei kohaldata, kui väljasaatmine on muutunud võimatuks. Seega on taotlus keelata edasised väljasaatmistoimingud võimalik ka olukorras, kus lahkumisettekirjutus on jõus, samuti olukorras, kus lahkumisettekirjutust pole kohtus vaidlustatud.
  6. Kolleegium on seisukohal, et A. Šapovalovi selle taotluse lahendamisel on kohtud jätnud analüüsimata olulised tõendid. Kohtutoimikus (tl 55 pöördel ja tl 56) on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
  7. märtsi
  8. a kiri Kaitsepolitseiametile. Kirjas väidab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, et on kaalunud A. Šapovalovi väljasaatmise võimalust ja leiab, et A. Šapovalovi väljasaatmine Eestist on perspektiivitu. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palus Kaitsepolitseiameti arvamust ettepaneku kohta anda A. Šapovalovile erandina tähtajaline elamisluba üheks aastaks. Kaitsepolitseiamet asus
  9. aprilli
  10. a vastuses seisukohale, et isegi kui A. Šapovalovi Eestist väljasaatmine on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti hinnangul hetkel perspektiivitu, ei parandaks talle erandina üheks aastaks tähtajalise elamisloa andmine tekkinud olukorda, vaid looks ohtliku pretsedendi, mis saadaks eksliku sõnumi üldsusele Eesti haldussuutlikkuse kohta ja suurendaks veelgi võimalikku julgeolekuohtu (tl 56 pöördel ja tl 57).
  11. Asja materjalidest ei nähtu, miks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pidas
  12. juunil 2008 ja hiljem A. Šapovalovi väljasaatmist perspektiivikaks. III
  13. Eeltoodud põhjustel rahuldatakse A. Šapovalovi kassatsioonkaebus. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus tühistatakse. Kolleegium teeb uue otsuse, millega tühistab Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
  14. juuni
  15. a otsuse. A. Šapovalovi kaebus saadetakse halduskohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles taotletakse edasiste väljasaatmistoimingute keelustamist.
  16. A. Šapovalovi väljasaatmise võimalikkust mõjutavaid faktilisi asjaolusid tuleb hinnata halduskohtus kaebuse uue läbivaatamise aja seisuga. Seepärast kolleegium ringkonnakohtu otsust selles osas ei käsitle. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.