Obsah (26)

§ 692§ 701§ 5§ 439§ 477§ 198§ 434§ 447§ 480§ 632§ 661§ 670§ 652§ 662§ 663§ 631§ 668§ 405§ 333§ 475§ 211§ 669§ 6182§ 6181§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 211 lg 1 alusel.

2. veebruari
3. a istungil tegi maakohus pooltele ettepaneku lahendada asi hagita menetluses, millega pooled nõustusid (I kd, tl 145).
4. Tartu Maakohus jättis
5. aprilli
6. a määrusega OÜ Väike-Agali KVA (avaldaja) avalduse rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda. Maakohus lahendas asja hagita asjana. Maakohus leidis, et avaldaja on ise jaganud Järveotsa kinnistu Järveotsa ja Vesiroosi kinnistuks ning hiljem jaganud Vesiroosi kinnistu omakorda Vesiroosi ja Vesikupu kinnistuks. Sellest lähtuvalt on avaldaja tegutsenud kinnistu jagamisel viisil, millega on teadlikult jätnud Vesiroosi kinnistu ilma juurdepääsust avalikult kasutatavale teele. Vesiroosi kinnistule jalgsi pääsu üle pooled ei vaidle. Kõnealune tee ei vasta tee mõistele teeseaduse tähenduses, kuivõrd tegemist ei ole rajatisega. Samuti ei ole avaldaja kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et tema kinnisasjal toimuks või lähitulevikus hakkaks toimuma ehitustegevus (ehitusluba või taotlus selle saamiseks). Tee seisukorda ja läbitavat vahemaad arvesse võttes, ei pea kohus võimalikuks selle läbimist mootorsõidukiga, kuivõrd see võib olemasoleva tee seisukorda oluliselt halvendada. Samuti rikuks mootorsõidukiga liiklemise lubamine kostjate privaatsust ning ohustaks nende laste turvalisust, kuivõrd Vesikupu kinnistul ei ole võimalik mootorsõidukit ümber pöörata. Müügilepingu järgi kohustusid J. Olmaru ja H. Olmaru lubama avaldajal pääseda Vesiroosi kinnistule üle Vesikupu kinnistu. Jalgsi käimise võimalust ei ole avaldajale keelatud. Kuna teed teeseaduse tähenduses sellel kinnisasjal ei ole, on liikumistrass paika panemata, st ei ole täpsustatud, kust ja kuidas võib avaldaja liikuda. Avaldaja ise on oma tegevusega tekitanud olukorra, kus tal ei ole juurdepääsu oma kinnisasjale, ning AÕS § 156 lg 3 järgi ei ole tal sellises olukorras õigust juurdepääsu nõuda. Avaldaja huvi juurdepääsu vastu ei ole võrreldes puudutatud isikute õigustele tehtavate kitsendustega ülekaalukas ning avaldajal on võimalik rajada Vesiroosi kinnistule viiv tee vajadusel mujalt. Uue tee täpne asukoht ja selle kasutamise tingimused ei ole menetluse objektiks, samuti ei puuduta küsimus kõiki puudutatud isikuid. Välistatud ei ole, et mõistliku tasu eest saab lubada avaldajal oma kinnisasjale pääseda sõiduautoga üle Padriku ja Vesikupu kinnistu olukorras, kus kinnisasjal algab ehitustegevus. Avaldaja kinnisasja majandusliku kasutuse aktiviseerumisel võib juurdepääsu saamise vajadus kaaluda üles puudutatud isikute privaatsuse huvid ning kohus võib ligipääsu osas teha teistsuguse otsuse.
7. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega rahuldada avaldus juurdepääsutee tagamiseks. T.-T. Padrik vaidles määruskaebusele vastu. P. Padrik ja M. Padrik toetasid T.-T. Padriku esitatud vastuväiteid. Lisaks palusid nad juhuks, kui kohus siiski rahuldab määruskaebuse ja määrab juurdepääsu Vesiroosi kinnistule üle Padriku kinnistu, määrata mõistlik tasu, mida Vesiroosi kinnistu igakordne omanik peab maksma Padriku kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsu kasutamise eest. J. Olmaru ja H. Olmaru palusid jätta määruskaebuse rahuldamata. Kui kohus siiski rahuldab määruskaebuse ja määrab juurdepääsu Vesiroosi kinnistule üle Vesikupu kinnistu, palusid nad määrata mõistlik tasu, mida Vesiroosi kinnistu igakordne omanik peab maksma Vesikupu kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsu kasutamise eest. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8. Tartu Ringkonnakohus jättis
9. detsembri
10. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus avaldaja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid kõiki. Järveotsa kinnistut jagades tegutses M. Rumm A. Pallopilt saadud volituse alusel ja selle tehinguga omandas ta Vesiroosi kinnistu. M. Rumm on avaldaja ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks. Järveotsa kinnistu piirnes vahetult avalikult kasutatava teega ning selle kinnistu jagamisega ei kaotanud Vesiroosi kinnistu ühendust avalikult kasutatava teega. Vesiroosi kinnistu kaotas ühenduse avalikult kasutatava teega, kui moodustati Vesikupu kinnistu. Selline olukord tekkis M. Rummu enda tahtel ja AÕS § 156 lg-st 2 tulenevalt on see juurdepääsuõiguse maksmapanekut välistavaks asjaoluks. See, et M. Rumm võõrandas Vesiroosi kinnistu menetluse kestel avaldajale, ei ole asjaoluks, mis annaks õiguse juurdepääsunõuet rahuldada. Avaldaja saab nõuda juurdepääsu Vesikupu, mitte Padriku kinnistu kaudu. Sellist nõuet ei ole avaldaja esitanud. Nii Järveotsa kinnistu kui ka selle jagamise tulemusena moodustatud Vesiroosi kinnistu on põllumaa (nendel kinnistutel ei ole hooneid) ja nendele oli ajalooline juurdepääs tagatud avalikult kasutatavalt teelt ida ja põhja küljest. Avaldaja esitatud kaardid ei tõenda tema väidet, et ajalooliselt oli tagatud juurdepääs Vesiroosi kinnistule üle Padriku kinnistu. Vesiroosi kinnistu on kinnistusraamatusse kantud alles
11. a-l. Ajaloolise juurdepääsutee olemasolu Vesiroosi kinnistule ei tuvastanud ka maakohus paikvaatluse käigus. See, et Padriku kinnistu omanikud lubasid Vesikupu kinnistu omanikel kasutada enda kinnistut juurdepääsuks, ei tõenda samuti ajaloolist juurdepääsu Vesiroosi kinnistule üle Padriku kinnistu. Oluline on seejuures ka asjaolu, et endisel Järveotsa kinnistul ja praegusel Vesiroosi kinnistul ei ole ühtki hoonet. Kuivõrd senine ühendus ei toimunud Padriku kinnistu kaudu, peab määruskaebuse esitaja korraldama ühenduse avaliku teega üle Järveotsa kinnistu. Mäksa Vallavalitsuse
12. oktoobri
13. a korraldusega nr 185 anti nõusolek rajada Järveotsa kinnistule tee, millega tagatakse juurdepääs Vesiroosi kinnistule, kui Vesiroosi kinnistu omanikul on sõlmitud Järveotsa kinnistu omanikuga tee rajamiseks ja kasutamiseks asjaõigusleping asjaõigusseaduse kohaselt või moodustatud tee rajamiseks eraldi katastriüksus. Sama korraldusega kinnitati projekteerimistingimused juurdepääsutee rajamiseks Vesiroosi kinnistuni üle Järveotsa kinnistu. Eeltoodu kinnitab, et nimetatud juurdepääsutee rajamine on maakorralduslikult võimalik. Nimetatud tõendid kinnitavad, et avaldaja lähtus juurdepääsutee rajamisel kuni hagi esitamiseni juurdepääsu võimalusest üle Järveotsa kinnistu ning ka seetõttu ei ole juurdepääsu nõue üle Padriku kinnistu põhjendatud. Tee ehitamisega on alustatud. Samuti ei ole avaldaja tõendanud, et projekteerimistingimustega kinnitatud juurdepääsutee rajamine oleks talle koormavam võrreldes kinnisasjade, mille kaudu ta juurdepääsu taotleb, omanike õiguste ja juurdepääsust tulenevate kitsendustega. Eelduslikult arvestab kohaliku omavalitsuse luba rajada juurdepääsutee enim kõigi puudutatud isikute huve ja määruskaebuse esitaja väide, et maakohus ei arvestanud esitatud tõendeid uue tee maksumuse kohta, ei ole põhjendatud, kuna selle tee maksumuse kohta ei ole avaldaja tõendeid esitanud. Vesiroosi ja Järveotsa kinnistu olid
14. juuni
15. a seisuga müügis. Võimalikud raskused kinnisvaraturul ei saa olla põhjuseks, et loobuda projekteerimistingimustega juurdepääsutee rajamisest ja taotleda juurdepääsu üle Padriku kinnistu. Sellisel juhul koormataks Padriku kinnistu omanike huve ülemäära ning asja tehioludest tulenevalt oleks see vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kinnisasjade müügikuulutused kinnitavad, et avaldajal ei ole soovi alustada kinnisasjadel ehitustegevust ning juurdepääsutee vajadus ei ole hõlmatud kinnisasja kohase majandamise eesmärgiga. Puudutatud isikud on kinnitanud, et nad ei ole teinud M. Rummule takistusi jalgsi läbipääsuks üle nende kinnisasjade. Avaldaja soovis juurdepääsuteed, mida saaks läbida sõiduauto ja 5-tonnise veoautoga. Seetõttu on põhjendamatu avaldaja väide, et maakohus oleks pidanud talle tagama juurdepääsu vähemalt jalgsi. Kuna J. Olmaru ja H. Olmaru on nõustunud piki Vesikupu kinnistu piiri kulgeva juurdepääsuga Vesiroosi kinnistule, ei olnud maakohtul vajadust eraldi hinnata tõendit tee maksumuse kohta. Põhjendamatu on avaldaja seisukoht, et kuna ta esitas J. Olmaru ja H. Olmaru vastu lepingu täitmise nõude, ei oleks maakohus tohtinud vaadata asja läbi hagita menetluses.
16. veebruari
17. a kohtuistungil on avaldaja nõustunud asja lahendamisega hagita menetluses. Avaldajal ei ole lepingu täitmise nõuet, kuna ta ei olnud müügilepingu pooleks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
18. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu määruse ja saata asi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Avaldaja leiab, et kuna kohus on tuvastanud, et Järveotsa kinnistu jagamine ei mõjutanud Vesiroosi kinnistu ühendust avalikult kasutatava teega, ei puutu asjasse kohtu viited Järveotsa kinnistu jagamisele ja kinnistuga tehtud tehingutele. Kohus on valesti kohaldanud AÕS § 156 lg-t
19. Hagita menetluse põhimõtteid arvestades on kohtul kohustus ja õigus määrata juurdepääsutee üle Vesikupu kinnistu kohtu määratud asukohas. Kohtul ei olnud alust jätta avaldus rahuldamata ja vähemalt jalgsi läbitav juurdepääsutee määramata. Kaevatav kohtumäärus on ka vastuoluline. Ringkonnakohus asus seisukohale, et Vesiroosi kinnistul oli enne kinnistu jagamist Vesikupu ja Vesiroosi kinnistuks juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Arvestades seda ja asjaolu, et Järveotsa kinnistu jagamine ei mõjutanud Vesiroosi kinnistu ühendust avalikult kasutatava teega, on põhjendamatu seisukoht, et avaldaja peab juurdepääsutee korraldama üle Järveotsa kinnistu. Ainuüksi see, et maakorralduslikult on võimalik rajada juurdepääsutee Vesiroosi kinnistule üle Järveotsa kinnistu, ei taga avaldajale juurdepääsuteed üle Järveotsa kinnistu. Ringkonnakohus ei ole kontrollinud juurdepääsutee rajamiseks olulist asjaolu, kas ehitusluba on olemas või mitte, ega põhjendanud, millel põhineb järeldus, et avaldaja lähtus juurdepääsutee rajamisel kuni kohtusse hagi esitamiseni juurdepääsu võimalusest üle Järveotsa kinnistu. Avaldaja ega tema seaduslik esindaja ei ole ega ole olnud Järveotsa kinnistu omanikud. Ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis tõendaks, et Järveotsa kinnistule on hakatud rajama juurdepääsuteed Vesiroosi kinnistule ja et teed on rajanud avaldaja. Lisaks on ringkonnakohus otsustanud Järveotsa kinnistu omaniku õiguste üle ilma, et teda oleks asja menetlusse kaasatud. Kuna ringkonnakohus jättis avaldaja nõude rahuldamata, on sellega piiratud avaldaja põhiseaduslikku õigust omandile. Vesiroosi kinnistul ei ole ega ole kunagi olnud otsest ühendust avalikult kasutatava teega. AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud nõudeõiguse eelduseks ei ole igasuguse juurdepääsutee puudumine, vaid vajaliku juurdepääsutee puudumine. Vajalik juurdepääs Vesiroosi kinnistu maadele ei ole katkenud kinnistute jagamise tulemusena, vaid Padriku kinnistu omanike tegevuse tulemusena. Avaldaja esitas hagi juurdepääsutee ja lepingu täitmise nõudes. Juurdepääsutee nõuet oli võimalik läbi vaadata hagita menetluses. Lepingu täitmise nõuet on võimalik läbi vaadata üksnes hagimenetluses ning kohtul ei ole õigust võtta hagi nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta esimest korda seisukohta hagita menetluses apellatsiooniastmes. Kohtule esitatud lepingu täitmise nõue on praeguseni lahendamata.
20. T-T. Padrik, M. Padrik, J. Olmaru ja H. Olmaru paluvad jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.
21. P. Padrik ei ole määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
22. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 692

lg 1 p-de 1 ja 2 (koostoimes §-ga 695) ja § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Lisaks tuleb

§ 701

lg 3 kolmanda lause (ja § 692 lg 5 esimese lause) alusel tühistada ka maakohtu määrus ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.

1. Esmalt käsitleb kolleegium avaldaja taotlust, olulisi asjaolusid ning menetlusosaliste ja kohtu seisukohti (I). Seejärel analüüsib kolleegium asja lahendamise erisusi hagimenetluses ja hagita menetluses ning menetlusliigi muutmise seaduslikkust (II), samuti õiguse kohaldamist asja lahendamisel (III). Lõpetuseks lahendab kolleegium asjaga seotud menetluslikud küsimused (IV). I
2. Avaldaja palus kohtult määrata juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt temale kuuluvale Vesiroosi kinnistule. Taotluse õigusliku alusena tugines avaldaja AÕS § 156 lg-le 1 ning J. Olmaru ja H. Olmaru suhtes lisaks ka müügilepingule.
3. Asjas ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud: Vesiroosi kinnistu on hoonestamata ega piirne avalikult kasutatava teega; Vesiroosi kinnistu moodustati Järveotsa kinnistu jagamisel, mille puhul esindas Järveotsa kinnistu omanikku M. Rumm, seejärel eraldas M. Rumm talle kuuluvast Vesiroosi kinnistust Vesikupu kinnistu, mille võõrandas J. Olmarule ja H. Olmarule; tõkkepuu ja aiaga on takistatud avaldaja juurdepääs vähemalt autoga Vesiroosi kinnistule üle T.- T. Padrikule, P. Padrikule ja M. Padrikule kuuluva kinnistu (nn Padriku kinnistu) ning Vesikupu kinnistu.
4. T-T. Padrik, P. Padrik ja M. Padrik ei ole nõustunud avaldajale soovitud juurdepääsu võimaldamisega üle Padriku kinnistu. J. Olmaru ja H. Olmaru ei ole nõustunud avaldajale juurdepääsu võimaldamisega tema soovitud viisil, kuid on nõustunud võimaldama kasutada Vesiroosi kinnistule juurdepääsuks trajektoori, mis kulgeb Vesikupu kinnistul mööda Järveotsa kinnistu piiri.
5. Kohtud põhjendasid avalduse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmiselt: M. Rumm tekitas kinnistute jagamisega ise olukorra, kus Vesiroosi kinnistule ei ole juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt, mistõttu ei või avaldaja nõuda juurdepääsu AÕS § 156 lg 3 (ringkonnakohtu otsuse järgi ekslikult märgitud AÕS § 156 lg 2) alusel; takistatud ei ole jalgsi juurdepääsu Vesiroosi kinnistule; tõendatud ei ole, et ajalooliselt kulgenuks juurdepääsutee Vesiroosi kinnistule üle Padriku kinnistu; avaldaja huvi juurdepääsu vastu ei ole võrreldes puudutatud isikute õiguste kitsendustega ülekaalukas, mh kuna juurdepääsutee vajadus ei ole hõlmatud kinnisasja kohase majandamise eesmärgiga ja avaldajal on võimalus rajada Vesiroosi kinnistule viiv tee üle Järveotsa kinnistu; avaldaja võiks nõuda juurdepääsu avalikult kasutatavale teele üle Vesikupu kinnistu, kuid ei ole seda taotlenud; lepingu täitmise nõude lahendamine hagita menetluses oli lubatav, kuna avaldaja ise nõustus hagita menetlusega; avaldaja ei ole müügilepingu pooleks, mistõttu tal selle lepingu täitmise nõuet ei ole. II
6. Tsiviilasju lahendatakse üldjuhul hagimenetluses, kus hageja esitab kostja vastu nõude, mille kohus lahendab. Hagiasja üldiseks tunnuseks on vaidlus või vähemalt eeldatav vaidlus poolte vahel. Samas lahendatakse hulk asju tsiviilkohtumenetluses hagita menetluses. Nende asjade puhul peaks üldjuhul olema tegemist asjadega, kus puudub hagimenetlusega võrreldav vaidlus poolte vahel. Seadusandja on siiski näinud ette ka mitmeid olemuslikke vaidlusmenetlusi, mis lahendatakse hagita menetluses, lähtudes eelkõige otstarbekuse põhimõttest. Need on esmajoones asjad, kus hagimenetluse formaalsete reeglite range järgimine ei võimalda puudutatud isikute suure arvu, väheste õigusteadmiste, menetluseseme algse piiratuse tõttu vm põhjusel efektiivselt täita

§-s 2 nimetatud tsiviilkohtumenetluse ülesannet, lahendada asi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. 19. Hagimenetluses ja hagita menetluses on mitmeid olulisi erisusi, mida asja lahendamisel tuleb arvestada. Hagi menetletakse

§ 5

lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, samuti määravad pooled § 4 lg 2 järgi vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.

§ 439

järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Vaidlusasja puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus seevastu

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele ning selgitab § 5 lg 3 esimese lause ja § 477 lg 7 järgi ise asjaolud ja kogub tõendeid. Lisaks kaasab kohus

§ 198lg 3 esimese lause järgi hagita menetluse osalised omal algatusel.

Kui hagiasi lahendatakse

§ 434

järgi üldjuhul otsusega, siis hagita asi lahendatakse § 478 lg 1 esimese lause järgi määrusega. Kui kohtuotsust ei saa kohus pärast teatavakstegemist muuta (

§ 447

lg 1), siis vähemalt kestva toimega määrust hagita menetluses saab kohus asjaolude muutumisel

§ 480lg 1 teise lause alusel muuta või ka määruse tühistada.

Hagiasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on

§ 632

lg 1 järgi 30 päeva alates otsuse kättetoimetamisest, hagita menetluses tehtud määruse peale saab määruskaebuse aga esitada

§ 661lg 2 esimese lause järgi 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.

Samamoodi erinevad kaebetähtajad kassatsioonimenetluses (

§ 670lg 1 ja § 698 lg 2).

Erinevalt apellatsioonkaebusest (

§ 652

) võib määruskaebuses ringkonnakohtule

§ 662

lg 3 järgi esitada kaebuse põhjendamiseks ka uusi asjaolusid ja tõendeid ning määruskaebust menetleb

§ 663alusel esmalt asja lahendanud maakohus ise.

20. Kuna sisulise vaidlusasja lahendamine hagita menetluses on esmajoones seadusandja otstarbekusest lähtuv otsustus, ei ole hagita asja lahendamine hagimenetluses vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Seda kinnitab ka

§ 631

lg 4, mille järgi ei või apellatsioonkaebus tugineda asjaolule, et asi, mis tuli lahendada hagita menetluses, lahendati hagimenetluses, välja arvatud juhul, kui sellele asjaolule tugineti õigel ajal ka maakohtus ja sellest võis olulisel määral sõltuda asja lahendus. Sama piirang kehtib

§ 668lg 4 järgi kassatsioonimenetluses.

Kolleegiumi arvates peaks sama põhimõte kehtima ka juhul, kui asi, mis tuli lahendada hagimenetluses, lahendati hagita menetluses. Üldjuhul ei tohiks asja lahendus menetlusliigist oleneda, seda eriti lihtmenetluse asjade puhul (

§ 405

), kus kohtul on menetlusreeglite kujundamise vabadus märkimisväärselt suur (vt ka Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10, 11). Samuti ei näe kolleegium vales menetlusliigi valikus olulist probleemi, kui see puudutab põhiasjaga seotud taotlust, mille lahendamine eraldi hagimenetluses oleks ebamõistlik. Siiski ei ole välistatud, et kohtu ülemäärane aktiivsus hagimenetlusega võrreldes võib mõjutada sisulist lahendit, samuti võib isiku õigusi mõjutada hagita menetluse lühem kaebetähtaeg. Et hiljem tugineda menetlusliigi valiku ebaõigsusele, peab menetlusosaline siiski

§ 333lg 1 järgi esitama kohtule õigel ajal vastava vastuväite.

1. Üheks vaidlusasjaks, mis lahendatakse hagita menetluses, on alates
2. jaanuarist 2009 jõustunud

§ 475

lg 1 p 131 ja § 6181 järgi avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asjad (AÕS § 156 lg 1). Asja lahendamist komplitseerib asjaolu, et menetlusliigile kehtiv seadus muutus menetluse ajal. Kui M. Rumm esitas oma nõude

1. novembril 2008 maakohtule, tuli asi lahendada hagimenetluses, hagita menetluses tuleb juurdepääsu asi lahendada alates
2. jaanuarist
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (

RS) § 2 lg 3 teise lause järgi võib enne

1. jaanuari 2009 alustatud hagimenetluse siiski lõpuni viia sõltumata sellest, et alates sellest ajast tuleb asi lahendada hagita menetluses. Seega oleks maakohus võinud jätkata asja lahendamist hagimenetluses.
2. Algselt maakohus jätkaski pärast
3. jaanuari 2009 asja menetlemist hagimenetluses.
4. veebruaril 2009 asendas maakohus seejuures Vesiroosi kinnistu omaniku muutuse tõttu

§ 211lg 1 alusel hageja M.

Rummu avaldajaga (I kd, tl 143). Samal

1. veebruari
2. a istungil tegi maakohus aga pooltele ettepaneku lahendada asi hagita menetluses, millega pooled nõustusid ja vastuväiteid ei esitanud (I kd, tl 145). Seega muutis maakohus menetlusliiki menetluse kestel. Kolleegiumi arvates

RS § 2 lg 3 teine lause menetlusliigi muutmist ei välista ja praegusel asjaoludel võib seda pidada lubatavaks. 23. Muutes hagimenetluse hagita menetluseks, ei arvestanud maakohus paraku ise hagita menetluse oluliste reeglitega (vt määruse p 19) ja jätkas asja menetlemist sisuliselt hagimenetluse põhimõtete järgi. Kolleegiumi arvates on tegemist maakohtu olulise menetlusõiguse normi rikkumisega

§ 669lg 2 tähenduses, mida ei kõrvaldanud ka ringkonnakohus.

See on aluseks kohtute määruste tühistamisele

§ 692lg 5 esimese lause järgi ja asja saatmiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.

24. Kolleegium näeb maakohtu menetluses esiteks

§ 198

lg 3 esimese lause ja § 6182 lg 1 esimese lause olulist rikkumist, kuna asja lahendamisse ei kaasatud kõigi kinnisasjade omanikke, keda avalduse lahendamine puudutab (st kõigi kinnisasjade, mille kaudu juurdepääsu määramine võib kõne alla tulla, omanikke) ega kinnisasjade asukohajärgset vallavalitsust. Nimetatud reegel on üks olulisemaid põhimõtteid juurdepääsuasjade lahendamisel, kuna selle järgimisega tagatakse, et vaidlus lahendatakse tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes siduvalt ning seejuures arvestatakse ka avaliku võimu seisukohtadega. Kolleegium märgib, et maakohtu

1. veebruari
2. a istungil taotles J. Olmaru ja H. Olmaru esindaja kaasata menetlusse ka Järveotsa kinnistu omanik (I kd, tl 145), kuid kohus selle taotluse kohta seisukohta ei võtnud. Vaatamata sellele, et asja lahendamisse ei kaasatud Järveotsa kinnistu omanikku, põhjendasid kohtud avalduse rahuldamata jätmist muu hulgas sellega, et avaldajal on võimalik rajada juurdepääs Vesiroosi kinnistule üle Järveotsa kinnistu. Lisaks põhjendas eriti ringkonnakohus oma määrust sellega, et Mäksa Vallavalitsus on tunnustanud haldusaktidega juurdepääsu rajamist Vesiroosi kinnistule just üle Järveotsa kinnistu. Kohtulahenditest ei ilmne, et asja lahendamine vallavalitsust ei puuduta või et tema kaasamata jätmine aidanuks kaasa asja lahendamisele (

§ 6182lg 1 teine lause).

25. Kohtud rikkusid oluliselt ka

§ 5

lg 3 esimeses lauses ja § 477 lg-s 5 sätestatut, kui asusid seisukohale, et vaidluse ese on piiratud avaldaja taotlusega pääseda Vesiroosi kinnistule üksnes üle Padriku ja Vesikupu kinnistu. Erinevalt juurdepääsuasja lahendamisest hagimenetluses on asja lahendamisel hagita menetluses piisav, kui avaldaja soovib, et kohus määraks kindlaks tema kinnistule juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt. Kohus ei ole hagita menetluses seotud avaldaja taotletud juurdepääsuga, vaid võib määrata juurdepääsu ka mujalt, olemata seejuures seotud menetlusosaliste seisukohtadega (vt ka määruse p 19). Selliselt tagatakse, et juurdepääsu nõudes ei tuleks menetluslikel põhjustel alustada uut menetlust mujalt kulgeva juurdepääsu kindlaksmääramiseks. Praeguse asja lahendamisel kohtud sellega ei arvestanud ja lahendasid asja hagimenetluse põhimõtete järgi. Seejuures nõustusid Vesikupu kinnistu omanikud põhimõtteliselt sellise juurdepääsu võimaldamisega, pakkudes selleks välja ka võimaliku tee asukoha. 26. Kolleegium ei näe menetlusõiguse normi rikkumist selles, et maakohus lahendas hagita menetluses ka avaldaja müügilepingu täitmise nõude J. Olmaru ja H. Olmaru vastu. Selle eraldi lahendamine hagimenetluses olnuks ebamõistlik ja vaidluse ese kattunuks suuresti AÕS § 156 lg 1 järgse nõudega. Siiski olnuks selle nõude tõttu

§ 6181

lg 2 alusel võimalik kogu asi lahendada hagimenetluses, isegi kui

RS § 2 lg 3 teise lause eriregulatsioon puudunuks. Ometigi nõustus avaldaja kohtuistungil, et kogu asi lahendatakse hagita menetluses (I kd, tl 145), ega esitanud ka lepingu täitmise nõude lahendamisele vastuväiteid

§ 333lg 1 mõttes hiljem.

Seetõttu on avaldaja kaebeõiguse menetlusliigi valikule

§ 668

lg 4 järgi ka minetanud ega ole pealegi põhjendanud, kuidas menetlusliigi valik tema nõude lahendust mõjutas. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus leidis õigesti, et avaldaja ei saa esitada müügilepingu täitmise nõuet, mille pooleks ta ei ole. Avaldaja ei ole tuginenud sellele, et müügilepingust tulenev nõue oleks temale loovutatud. Selline nõue ei lähe iseenesest üle kinnisasja võõrandamisega III

1. Kolleegiumi arvates jätsid kohtud hageja taotluse ka sisuliselt ebaõigesti täielikult rahuldamata. Avaldaja palus kohtul määrata juurdepääsu Vesiroosi kinnistule üle Padriku ja Vesikupu kinnistu. Avaldaja taotluses ei olnud piiritletud, et ta sooviks juurdepääsu määramist üksnes mootorsõidukiga, st see hõlmas ka Padriku ja Vesikupu kinnistute omanike kohustamist võimaldada avaldajal (tema esindajal) saada Vesiroosi kinnistuni jalgsi. Kohtud leidsid, et kinnistule jalgsi juurdepääsuks ei ole avaldajale takistusi tehtud, ometigi jätsid nad avalduse ka selles osas rahuldamata, st ei võimaldanud avaldajale soovitud täitedokumenti, mille alusel ta oma kinnisasjale jalgsi saaks. Selliselt on kohtulahendid ka vastuolulised ja põhjendamatud.
2. Kolleegium märkis juba, et põhjendamatu on juurdepääsu kindlaksmääramisest keeldumine J. Olmaru ja H. Olmaru suhtes, kes pakkusid ise välja ka juurdepääsukoha (vt määruse p 25).
3. Kohtud on osaliselt vääralt tõlgendanud ja kohaldanud ka AÕS § 156 lg-d 2 ja
4. Kui kinnisasja ühendus avalikult kasutatava teega katkeb seetõttu, et kinnisasja omanik jagab kinnisasja ja võõrandab osa selliselt, et senine juurdepääs jääb võõrandatud kinnisasjale, ei tule kohaldada AÕS § 156 lg-t 3, vaid lg-t 2, st sellisel juhul on kinnisasja omanikul nõudeõigus eraldatud kinnisasja omaniku vastu. AÕS § 156 lg-t 3 tuleb kohaldada eelkõige juhul, kui kinnisasja omanik on ennast faktilise tahtliku teoga ise juurdepääsust avalikult kasutatavale teele ilma jätnud, nt senise tee üles kündnud, sellele midagi ehitanud vms ja taotleb nüüd juurdepääsu mujalt üle naaberkinnisasja. Ringkonnakohus on AÕS § 156 lg-t 2 kohaldades märkinud, et avaldaja kaotas juurdepääsu avalikult kasutatavale teele Vesiroosi kinnistust Vesikupu kinnistu eraldamise tulemusena, mistõttu peaks avaldaja taotlus olema suunatud üksnes Vesikupu kinnistu omanike vastu. Seejuures on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta selle, et menetlusosalised ei ole väitnud, nagu oleks Vesiroosi kinnistule juurdepääsuks kunagi kasutatud üksnes praeguse Vesikupu kinnistu territooriumi. Ainuüksi Vesikupu kinnistu piirnemine avaliku teega ei õigusta AÕS § 156 lg 2 kohaldamist, kui juurdepääs oli varem tegelikult mujalt (kulges nt üle Padriku kinnistu). AÕS § 156 lg 2 eesmärk on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud (vt Riigikohtu
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-09, p 10).
7. Lisaks on kohtud ekslikult samastanud avaldaja juhatuse liikme ja varasema Vesiroosi kinnistu omaniku M. Rummu tegevuse Järveotsa kinnistu jagamisel ja sellest Vesiroosi kinnistu eraldamisel avaldaja tegevusega. Vaidlust ei ole, et M. Rumm tegutses Järveotsa kinnistu jagamisel omaniku esindajana, st tegutses volituse ja omaniku juhiste alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 115 lg 1 teise lause järgi tekivad kehtivast esindusest õigused ja kohustused aga esindatavale, mitte esindajale.
8. Kolleegium märgib lisaks, et asjakohatud on kohtute viited teeseadusele, kuna AÕS § 156 lg 1 järgi ei eelda juurdepääsu nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee teeseaduse § 2 lg 1 tähenduses. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks.
9. Kolleegium märgib samuti, et juurdepääsu määramist ei välista see, kui kinnisasjale, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, on omanik naaberkinnisasja omaniku juurdepääsu soovist teades rajanud juurdepääsu takistavana rajatisi, istutanud puid vms. Sellist tegevust saab hinnata pahauskse käitumisena AÕS § 156 lg 1 järgse nõude realiseerimise takistamiseks. IV
10. Eelneva põhjal tuleb maakohtul asi uuesti läbi vaadata, kaasates kõik puudutatud kinnistuomanikud, järgida hagita menetluse põhimõtteid ja kaaluda kõigi puudutatud kinnisasjaomanike huve (vt ka nt Riigikohtu
11. septembri
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22).
13. Menetluskulud jaotatakse

§ 173lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

35. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Tambet Tampuu