RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud Eesti

) § 1 lg 1 kohaselt on selle seaduse eesmärgiks tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel.

§ 1

lg 1 sätestab diskrimineerimist keelavad alused ja

§ 2lg 1 ja lg 2 sätestavad, millal diskrimineerimine on keelatud.

Kuid võrdse kohtlemise seadus ei välista võrdse kohtlemise nõudeid teenistussuhetes, eelkõige seoses töötajate huvide esindamise või töötajate ühingusse kuulumisega (

§ 2lg 3).

Ka võrdse kohtlemise seaduse eelnõu 384SE seletuskirjas on

§ 2

lg 3 kohta märgitud, et võrdse kohtlemise seadus ei välista vastavate nõuete esitamist töösuhetes võrdse kohtlemise seaduses nimetamata diskrimineerimisaluste puhul. Seega oli seadusandja tahteks laiendada võrdse kohtlemise seaduse reguleerimisala ka sellistele juhtumitele, kus väidetav diskrimineerimine võib aset leida teenistujate huvide esindamise või teenistujate ühingusse kuulumise tõttu. Sellist järeldust kinnitab ka ATS § 361 lg 2, mis sätestab: "Keelatud on teenistuja või teenistusse soovija diskrimineerimine soo, rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude, seksuaalse sättumuse, keeleoskuse, kaitseväeteenistuse kohustuse, perekonnaseisu, perekondlike kohustuste täitmise, sotsiaalse seisundi, teenistujate huvide esindamise või teenistujate ühingusse kuulumise tõttu. Ükskõik missuguse nimetatud tunnuse tõttu diskrimineerimise korral kohaldatakse võrdse kohtlemise seadust või soolise võrdõiguslikkuse seadust."

1. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et ka ametiühingute seadus käsitab teenistuja õiguste piiramisena ebavõrdset kohtlemist ja nimetab, millist tegevust ei käsitata ebavõrdse kohtlemisena. Samas aga ei käsitle ametiühingute seadus ebavõrdse kohtlemise tunnuseid, aluseid, võrdse kohtlemise põhimõtteid ega loo diskrimineerimisvaidluse lahendamiseks terviklikku regulatsiooni. Viimati mainitut sisaldab võrdse kohtlemise seadus. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et teenistussuhtes väidetava diskrimineerimisjuhtumi lahendamisel, mille alused on sätestatud ATS § 361 lg-s 2, tuleb halduskohtul teiste seaduste kõrval kohaldada võrdse kohtlemise seadust, kuna võrdse kohtlemise seaduses on sätestatud diskrimineerimisvaidluse lahendamise regulatsioon.
2. Võrdse kohtlemise seadus põhineb Nõukogu
3. juuni
4. a direktiivil 2000/43, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (direktiiv 2000/43) ja Nõukogu
5. novembri
6. a direktiivil 2000/78, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (direktiiv 2000/78). Direktiivi 2000/43 art 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärgiks kehtestada raamistik rassilise või etnilise päritolu alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks, et tagada võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine liikmesriikides. Direktiivi 2000/78 art 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärgiks kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine. Kolleegium märgib, et lisaks eelmainitud direktiivides nimetatud diskrimineerimise alustele on seadusandja laiendanud võrdse kohtlemise seaduse reguleerimisala ATS § 361 lg-ga 2 ja

§ 2

lg-ga 3 ning seeläbi täiendanud võrdse kohtlemise seadust diskrimineerimise alustega, mida direktiivid otsesõnu ette ei näe. Direktiividega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik laiendab siseriikliku õigusega diskrimineerimise aluseid ja loob seeläbi soodsamad sätted (direktiivi 2000/43 preambula p 25; direktiivi 2000/78 preambula p 28). Kolleegium on seisukohal, et vastavalt

§ 2

lg-ga 3 koostoimes ATS § 361 lg-ga 2 on teenistujat keelatud diskrimineerida kutseõppes, karjäärinõustamisel, ümber- või täiendusõppe võimaldamisel, praktiliste töökogemuste omandamisel seetõttu, et teenistuja esindab töötajate huve või kuulub töötajate ühingusse (vt ka käesoleva otsuse p 12). 15.

§ 3

lg 2 sätestab, et diskrimineerimine on otsene, kui

§ 1

lg-s 1 nimetatud tunnuse alusel koheldakse ühte isikut halvemini kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist isikut samalaadses olukorras. Diskrimineerimine on kaudne, kui näiliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab isikud

§ 1

lg-s 1 nimetatud tunnuse alusel teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui sättel, kriteeriumil või taval on objektiivne õiguspärane eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud (

§ 3lg 4).

Euroopa Kohus on oma praktikas asunud seisukohale, et kohus peab tuvastama faktilise asjaolu mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine. Sel juhul on diskrimineerimisjuhtum esmapilgul ilmne ja rakendada tuleb tõendamiskohustuse regulatsiooni (vt Euroopa Kohtu

1. juuli
2. a otsus kohtuasjas C-54/07, Centrum voor gelijkheid van kansen en voor racismebestrijding, p-d 30-34; Euroopa Kohtu
3. juuli
4. a otsus kohtuasjas C-303/06, S. Coleman, p-d 53-56). Näiteks on Euroopa Kohus leidnud, et selline asjaolu, mille kohaselt saab otsest diskrimineerimist eeldada, on tuvastatud, kui tööandja on teatanud avalikult, et ta ei võta tööle teatava etnilise või rassilise päritoluga töötajaid (viidatud Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-54/07).
5. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kui teenistuja väidab diskrimineerimist seetõttu, et ta esindab teenistujate huve või ta kuulub teenistujate ühingusse, tuleb rakendada ka võrdse kohtlemise seadust. Diskrimineerimisvaidluse lahendamisel peab kohus tuvastama faktilise asjaolu, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine. Kui kohus on sellise asjaolu tuvastanud, on diskrimineerimisjuhtum esmapilgul ilmne ja rakendada tuleb tõendamiskohustuse regulatsiooni. Seetõttu peab halduskohus esmalt kontrollima, kas tööandja rikkumist kinnitav asjaolu on tuvastatud ja alles seejärel kontrollima, kas tööandja rikkus võrdse kohtlemise põhimõtteid või mitte. III
6. I. Tagel väidab, et teda diskrimineeriti, kuna MTA peadirektor jättis ta välislähetusse saatmata, sest ta kuulub töötajate ühingusse ja esindab töötajaid. Seetõttu on I. Tagel seisukohal, et MTA rikkus võrdse kohtlemise põhimõtteid. Kolleegium märgib, et ATS § 361 lg 2 ja

§ 2

lg 3 kohaselt laieneb sellise vaidluse lahendamisele võrdse kohtlemise seadus, kuna diskrimineerimist väideti töötajate huvide esindamise või töötajate ühingusse kuulumise tõttu (vt käesoleva otsuse p-d 12 ja 14). Seetõttu tuleb I. Tageli väidetud diskrimineerimisjuhtumi lahendamisel juhinduda võrdse kohtlemise seaduse regulatsioonist ja põhimõtetest.

1. Kohtud on tuvastanud, et MTA peadirektor keeldus välislähetuse käskkirja eelnõu allkirjastamast. Eesti poolt soovis programmis osaleda I. Tagel üksinda. I. Tagel esitas
2. a aprillis MTA-le taotluse programmis osalemiseks. I. Tagel esitas
3. detsembril 2008 MTA rahvusvahelise koostöö talitusele välislähetuse taotluse perioodiks
4. jaanuar -
5. jaanuar
6. I. Tageli välislähetuse käskkirja eelnõu, mis saadeti MTA peadirektorile allkirjastamiseks, ei allkirjastatud. Vaidlus puudub selles, et I. Tageliga sarnasel ametikohal olevad ametnikud ei ole analoogses programmis eelnevalt osalenud. MTA põhjendab välislähetusse saatmata jätmist kokkuvõtlikult sellega, et I. Tageli välislähetusse saatmine ei ole otstarbekas ja see lähetus ei ole seotud I. Tageli igapäevaste teenistusülesannete täitmisega Lõuna maksu- ja tollikeskuse tollikorralduse osakonna Koidula tollipunkti inspektori ametikohal. Eeltoodust tulenevalt leidis halduskohus, et kaebaja poolt viidatud võimalikku diskrimineerimist haldusasja materjalidest ei nähtu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et MTA ei ole kõrvaldanud asjaolude kogumi põhjal tekkinud kahtlust, et kavandatud välislähetuse ootamatu ärajätmine võis olla reaktsiooniks I. Tageli ametiühingualasele tegevusele ja MTA vastu mitmete kohtuvaidluste algatamisele. Kolleegium märkis käesoleva otsuse p-s 16, et kohus peab esmalt tuvastama faktilise asjaolu, mille põhjal saab eeldada otsest või kaudset diskrimineerimist. Käesoleval juhul ei ole halduskohus tuvastanud faktilist asjaolu, mis annaks alust otsest või kaudset diskrimineerimist eeldada. Ka ringkonnakohus ei ole halduskohtu vastavat seisukohta ümber lükanud. Kuna kohtumenetluses ei ole tuvastatud, et diskrimineerimine oleks esmapilgul ilmne, ei saa kohaldada tõendamiskohustuse regulatsiooni.
7. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kuna kohtumenetluses ei ole leidnud tuvastamist faktiline asjaolu, mis viitaks sellele, et MTA keeldus I. Tagelit välislähetusse saatmisest, kuna ta esindab töötajate huve või kuulub töötajate ühingusse, ei saa otsest ega kaudset diskrimineerimist eeldada. Seetõttu ei ole diskrimineerimisjuhtum esmapilgul ilmne ja rakendada ei tule tõendamiskohustuse regulatsiooni. Ringkonnakohus oleks pidanud I. Tageli apellatsioonkaebuse jätma rahuldamata.
8. Kolleegium peab muu hulgas vajalikuks märkida, et isegi siis, kui kohtud oleksid tuvastanud faktilise asjaolu, mille põhjal saaks eeldada otsest diskrimineerimist, oleksid MTA põhjendused piisavad selleks, et näidata, et võrdse kohtlemise põhimõtteid ei rikutud. MTA oli kokkuvõtlikult seisukohal, et I. Tageli välislähetusse saatmine ei ole otstarbekas ega vasta tema teenistusülesannetele. Kohus ei saa hinnata seda, kas konkreetse ametniku välislähetusse saatmine on otstarbekas või mitte. Kinnitust ei ole leidnud asjaolu, et programm oleks vastanud I. Tageli teenistusülesannetele. Kui ametiasutus keeldub ametnikku välislähetusse saatmast põhjendusega, et see ei ole otstarbekas ega vasta ametniku teenistusülesannetele, on tegemist objektiivsete põhjendustega, mis tõendavad, et võrdse kohtlemise põhimõtteid ei ole rikutud. IV
9. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kuna I. Tagelil puudub subjektiivne õigus välislähetusele ja programmis osalemisele ning kohtumenetluses ei ole leidnud tuvastamist faktiline asjaolu, mis annaks alust otsest diskrimineerimist eeldada, on vaidlustatud toiming õiguspärane. MTA kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
10. Kolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
11. oktoobri
12. a otsuse asjas nr 3-09-56 ja jätab jõusse Tallinna Halduskohtu
13. aprilli
14. a otsuse asjas nr 3-09-56, täiendades otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. MTA menetluskulude väljamõistmist ei taotle, mistõttu jäävad apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Kautsjon tuleb tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld