RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 1 lg-s 2 ja Pärnu linna üldplaneeringu p-s 1.3 sätestatud säästva arengu ja parima võimaliku elukeskkonna tagamise põhimõttega. Linnavolikogu pole vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamisel neid eesmärke piisavalt arvestanud; 2) linnavolikogu ei ole kogunud piisavalt informatsiooni üldplaneeringu muutmise ettepaneku tegemiseks ega ole põhjendanud, miks ta ei arvesta planeeringuala püsielanike õigust oma ümbruse miljöö säilimisele. Need menetluslikud rikkumised on kaasa toonud vigase diskretsiooniotsuse; 3) detailplaneeringu kehtestamise otsuse üldsõnaline põhjendus üldplaneeringu muutmiseks ei selgita, miks on põhjendatud pööningukorruse korterite väljaehitamise tulemusena kolmanda korruse lisandumine ajaloolise ilme säilitanud ja väikeelamutega hoonestatud piirkonda, kuhu üldplaneering lubab püstitada kuni kahekorruselisi elamuid. Tegemist pole perspektiivse elamumaaga ega alaga, kus oleks linnaehituslikult otstarbekas hoonestust tihendada; 4) nõustuda võib linnavolikogu seisukohaga, et miljööväärtuslikul alal elavate inimeste ega nende kasutuses olevate mootorsõidukite arv pole õigusaktidega piiratud, kuid kaudselt tulenevad vastavad piirangud üldplaneeringust; 5) õige on halduskohtu seisukoht, et kahe täiendava korteri ehitamisega rikutakse üldplaneeringust lähtuvat kaebaja subjektiivset õigust miljöö ja elukeskkonna säilimisele; 6) väljakujunenud väikeelamupiirkonnas on krundi haljasala suurus planeeringumenetluses kaitstav õigushüve, mille vähenemist ei kompenseeri eemalasuv park ega muu roheala. Täiendavate korterite ehitamisega väheneb elamispinna ja haljasala pindala suhe alla üldplaneeringus sätestatud määra; 7) vaidlust ei ole selles, et kaebajal on õigus nõuda ehitusloa kui iseseisva haldusakti tühistamist, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi. Kaebaja elab ehitusloaga hõlmatud hoone vahetus naabruses. Pööningukorrusele ehitatavate korterite väljaehitamine suurendab elanike ja liiklusvahendite arvu ning sellega kaasnevad negatiivsed tagajärjed (müra, heitgaaside ning liikluskoormuse kasv ning privaatsuse vähenemine). Kaebajal on õigus nõuda, et tema eluruumi läheduses ei toimuks ehitamist üldplaneeringuga ettenähtust suuremas ulatuses. Kuna detailplaneeringu kehtestamise otsus tühistatakse, tuleb tühistada ka ehitusluba, mille õiguslik alus on ära langenud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata Pärnu Linnavolikogu ja Pärnu Linnavalitsuse apellatsioonkaebused ning halduskohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta rahuldamata L. Jakobsoni kaebus. Pärnu Linnavalitsus märgib kassatsioonkaebuses järgmist: 1) kehtestatud detailplaneering pole vastuolus säästva arengu põhimõttega. Pigem aitab olemasolevatesse hoonetesse uute eluruumide rajamine kaasa säästvale arengule, sest puudub vajadus uue maja ehitamiseks. Säilib varasem haljastus ning pole vaja luua täiendavaid parkimiskohti; 2) üldplaneeringu tekst on ebaselge osas, mida tähendavad mõisted "kogupind" ja "korruste kogupind". Seega on vaieldav kohtute lähenemine, et korterite lisandumisel väheneb haljasala suurus; 3) üldplaneeringu punkt 2.1.
2. on ülemäära piirav ega võimalda põhjendamatult kohalikule omavalitsusele kaalumisruumi. Selle punktiga on sätestatud tingimused detailplaneeringute koostamiseks kolme- või enamakorruseliste korterelamute maal. Need piirangud on sätestatud kogu linna jaoks, kuid linnaosad on olemuselt erinevad ning nimetatud piirangute järgimine pole realistlik; 4) ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et üldplaneeringu kohaselt pole selles piirkonnas lubatav hoonestuse tihendamine. Olemasolevasse hoonesse korterite lisamine ei kujuta endast hoonestuse tihendamist. Pööningukorruse väljaehitamine ei muuda hoone välisilmet ning detailplaneeringuga ei kahjustata miljööväärtuslikku piirkonda; 5) kohalikul omavalitsusel on planeerimisel ulatuslik otsustusruum. Linn on pidanud olemasolevas hoones korterite rajamist positiivseks. Karja tänav on niigi tiheda asustusega ja detailplaneeringuala haljastus ei mõjuta tänavapilti ega loo lisaväärtust; 6) ringkonnakohtu poolt välja toodud kahjulikud mõjud (müra, heitgaasid, liikluskoormuse suurenemine ja privaatsuse vähenemine) on hüpoteetilised. Kahe korteri elanike ja võimalike transpordivahendite lisandumine on marginaalne. Pole kehtestatud piirnorme miljööväärtuslikul alal elanike arvule. Tegemist on niigi intensiivse liiklusega tänavaga ning potentsiaalseid liiklusprobleeme on nende tekkimisel võimalik lahendada muude meetmetega; 7) kehtiv õigus (Vabariigi Valitsuse
3. veebruari
4. a määrus nr 155 "Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord") ei erista enam maa jagunemist väikeelamumaaks ja korruselamumaaks.
5. Vastuses kassatsioonkaebusele palub L. Jakobson jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja alama astme kohtute otsused muutmata. Vastuses leitakse, et Pärnu Linnavalitsusel puudub edasikaebeõigus Pärnu Linnavolikogu haldusakti üle peetavas vaidluses. Samas peab L. Jakobson õigusselguse huvides oluliseks kassatsioonkaebuse menetlemist. Ta peab vajalikuks, et Riigikohus väljendaks oma seisukohti linnatingimustes hoonestuse ja asustuse tihendamise takistamiseks kohaldatavate kriteeriumite osas. Vastuse kohaselt on Riigikohtu seisukohad olulised ka selleks, et vältida praeguse juhtumiga sarnast planeerimis- ja ehitamispraktikat linnaruumis.
6. Kassaator on esitanud omapoolse kirjaliku seisukoha L. Jakobsoni vastusele. Pärnu Linnavalitsus on jätkuvalt seisukohal, et tal on HKMS § 52 lg-st 1 tulenev õigus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsuse peale edasi kaevata. Kassaatori hinnangul on kaebaja menetluse käigus loobunud oma subjektiivsete õiguste kaitsmisest ning tugineb ainult avaliku huvi riivele. Ehituloa tühistamise aluseks saab olla vaid kaebaja õiguste rikkumine, mitte aga avalik huvi.
7. Pärnu Linnavolikogu toetab oma kirjalikus vastuses Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Praeguses haldusasjas on vaidlustatud Pärnu Linnavolikogu
9. veebruari
10. a otsus nr 11, millega kehtestati Pärnus Karja 29 kinnistu detailplaneering, ning Pärnu Linnavalitsuse
11. aprilli
12. a otsus nr 3-5/423, millega otsustati väljastada ehitusluba planeeringualal asuva hoone pööningukorruse väljaehitamiseks, ja ehitusluba nr EL-
13. Planeeringuala hõlmava kinnistu vastasmajas elav kaebaja on taotlenud nimetatud haldusaktide tühistamist. Kolleegium analüüsib esmalt kassaatori edasikaebeõiguse ulatust (I) ning seejärel võtab seisukoha vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise otsuse (II) ja ehitusloa (III) tühistamise nõuete osas ning lahendab kassatsioonkaebuse taotlused (IV). I
14. Kassatsioonkaebuse on esitanud Pärnu Linnavalitsus kui vaidlustatud
15. aprilli
16. a otsuse nr 3-5/423 ja ehitusloa nr EL-2785 andnud haldusorgan. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlustatakse ringkonnakohtu otsust täies ulatuses. L. Jakobson seab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele kahtluse alla Pärnu Linnavalitsuse edasikaebeõiguse Pärnu Linnavolikogu
17. veebruari
18. a otsuse nr 11 osas. HKMS § 52 lg 1 kohaselt on õigus ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni korras edasi kaevata poolel, kelle arvates ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi või rikkus kohtumenetluse normi. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsusega jäeti muutmata halduskohtu otsus, millega tühistati ka vaidlustatud ehitusluba. Seega ei ole vaidlust selles, et Pärnu Linnavalitsusel on edasikaebeõigus tema aktide üle toimuvas kohtuvaidluses. Pärnu Linnavalitsuse eesmärk selles kohtumenetluses on saavutada tema väljastatud ehitusloa kehtimajäämine. Kohtud on vaidlustatud ehitusloa tühistanud põhjusel, et samas kohtumenetluses tühistatakse ehitusloa andmise õiguslikuks aluseks olnud detailplaneeringu kehtestamise otsus ega ole seetõttu ehitusloa õiguspärasust eraldi põhjalikumalt analüüsinud.
19. Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse väited on eelkõige seotud vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamise otsuse õiguspärasusega. Kolleegium on seisukohal, et Pärnu Linnavalitsusel peab olema võimalus oma akti õiguspärasuse üle kassatsioonimenetluses vaielda ka juhul, kui see eeldab sisulist hinnangut detailplaneeringu õiguspärasusele, kuid detailplaneeringu kehtestanud haldusorgan (linnavolikogu) pole oma edasikaebeõigust kasutanud ega kasseerinud ringkonnakohtu otsust, millega detailplaneeringu kehtestamise otsus tühistati. II 15.

§ 26

lg 1 kohaselt on igal isikul õigus pöörduda planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks kohtusse, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega võimaldab viidatud säte kaebuse esitamist nii subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu kui ka avalikes huvides ehk populaarkaebusena. Detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamiseks esitatud kaebuse väidetest nähtuvalt on kaebuse esitaja soovinud kaitsta nii oma väidetavalt rikutud subjektiivseid õigusi kui ka avalikku huvi.

1. Halduskolleegium on
2. novembri
3. a otsuses asjas nr 3-3-1-84-08 (p 10) rõhutanud, et kui kaebuse esitamise eelduseks on kaebaja õiguste ja vabaduste riive, siis populaarkaebuse esitamise eelduseks on avalike huvide riive. Nimetatud lahendi kohaselt on võimalik esitada kaebus samaaegselt ka kahel erineval alusel, s.o subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu ja populaarkaebusena, kuid kolleegiumi hinnangul peavad need erinevad alused ja kaebuse osad olema piiritletud ja eristatavad (vt ka
4. septembri
5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-08, p 17). Kolleegium peab vajalikuks siinkohal rõhutada, et ka kohtul lasub sellise kaebuse menetlemisel kohustus selgelt eristada, millises osas on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste kaitseks ja millises osas soovitakse kaitsta avalikku huvi vastuolu tõttu seaduse või muu õigusaktiga.
6. Kaebaja leiab, et kohtulikult on kaitstav tema õigus miljööväärtusliku hoonestusala säilimisele ning huvi, et ei legaliseeritaks üldplaneeringuga vastuolus olevat olukorda ega loodaks alust sarnasele praktikale edaspidiseks. Planeeringualal asuv vastasmaja varjab kaebaja sõnul valgust ja harjumuspärast vaadet. Planeeringuga kavandatavate korterite väljaehitamisega kaasnevate mõjudena märkis kaebaja elanike arvu suurenemist ja täiendavat liikluskoormust, parkimisprobleeme ning muid negatiivseid tagajärgi (müra, heitgaasid, privaatsuse vähenemine). Planeeringu tulemusena väheneks kaebaja väitel hoone elamispinna ja haljasala pindala suhe alla Pärnu linna üldplaneeringuga sätestatud määra. Kaebuse kohaselt on kavandatav detailplaneering vastuolus ka linna üldplaneeringuga ning selle kehtestamisel on eiratud

§ 1

lg-s 2 sätestatud eesmärki tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks.

1. Ringkonnakohus on otsuses välja toonud, milles seisneb tema hinnangul vaidlustatud akti objektiivne õigusvastasus, kuid nõustub halduskohtuga ka selles, et katusekorterite väljaehitamisega eiratakse planeeringuala vahetus läheduses elava kaebaja subjektiivset, üldplaneeringust lähtuvat õigust olemasoleva miljöö ja elukeskkonna kvaliteedi säilimisele. Seega on ringkonnakohus detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistanud põhjusel, et see rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, kuid samas esineb ka vastuolu kehtiva õigusega, mis annab aluse populaarkaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustus ka halduskohtu seisukohaga, et väljakujunenud väikeelamupiirkonnas on krundi haljasala suurus planeerimismenetluses kaitstav õigushüve, mille vähendamist ei kompenseeri eemalasuv park või muu roheala.
2. Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et haljasala suurus ühe kinnistu (806 m2) piires ei ole käesoleval juhul käsitatav hüvena, mida saaks kaitsta

§ 26

lg-s 1 sätestatud igaühe õigusega vaidlustada detailplaneeringu kehtestamise otsust. Majaelanikud ise pole detailplaneeringule vastuväiteid esitanud ega haljasala ning korterialuse pinna suhte muutumises näinud oma õiguste riivet, mille korral pöörduda kohtusse. Halduskolleegiumi

1. novembri
2. a otsuses asjas nr 3-31-84-08 leidis kolleegium, et populaarkaebuse eesmärgiks ei ole kolmandate isikute erahuvide kaitse. Ka populaarkaebuse puhul peab kaebaja juhinduma HKMS § 10 lg 1 p 4 ning lg 3 p 3 nõuetest, st välja tooma vaidlustatava haldusakti väidetava õigusvastasuse alused, osutades sealjuures õigusvastaselt kahjustatud avalikule huvile. Seega ei ole detailplaneeringu alal asuva ühe kinnistu piiresse jääva haljasala suurus praegusel juhul käsitatav avalikes huvides kaitstava õigushüvena, vaid kinnistul asuva maja elanike või korteriomanike (st kolmandate isikute) erahuvina, mille kaitseks kaebajal pole võimalik kohtusse pöörduda.
3. Kohtud on detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamisel leidnud, et kahe täiendava korteri ehitamisega rikutakse kaebaja üldplaneeringust lähtuvat subjektiivset õigust senise miljöö ja elukeskkonna säilimisele. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktselt kaitstavat usaldust, et kord kindlaks määratud tingimused säiliksid muutumatuna. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda (
4. aprilli
5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07). Elukeskkonna muutmine planeerimismenetluse tulemusena peab aga toimuma õiguspäraselt.
6. Asjas on tuvastatud, et Pärnus Karja 29 asuv elamu on praeguse suuruse ja välisilme saanud juba
7. novembril 2005 väljastatud ehitusloa alusel ja sellele on väljastatud kasutusluba. Asja materjalidest ei nähtu, et L. Jakobson oleks püüdnud kõnelause ehitusloaga seonduvalt oma õigusi kaitsta ja hoida ära tema arvates miljööpiirkonda sobimatu hoone ehitamist, mis pealegi varjab valgust ja vaadet tema elamust. Seega pole detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel enam asjakohased kaebaja väited hoone suuruse ja tänavafronti sobivuse kohta ning valguse ja vaate varjamise üle. Asjakohane oleks analüüsida, milliseid mõjutusi võib kaasa tuua kahe korteri lisandumine ja kuivõrd need võiksid rikkuda kaebaja õigusi.
8. Kolleegium on seisukohal, et miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused. Samas möönab kolleegium, et täiendavate korterite rajamine valmisolevasse ehitisse võib teatud asjaoludel endaga kaasa tuua naabruses elava isiku subjektiivsete õiguste rikkumise. Liiklusintensiivsusest tingitud müra ja heitgaasid võivad rikkuda isiku õigust tervise kaitsele.
9. Kohtud pole praeguses asjas esile toonud, mil moel kaebaja poolt nimetatud kahjulikud mõjutused (liikluskoormus, müra, heitgaasid) rikuksid kaebaja õigust tervise kaitsele ja mõjutaksid tema privaatsust ega välja selgitanud, kas ja mil määral kaebaja poolt välja toodud võimalikud kahjulikud mõjutused ületaksid kehtivast õigusest tulenevaid piirmäärasid või muudaksid elukeskkonda planeeringuala läheduses sedavõrd, et saaksid endast kujutada kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist. Eelpool nimetatud ehitamisega seonduvad mõjutused võivad olla hüpoteetilised ja nende ulatus vahel raskesti prognoositav. Kahjulike mõjutuste vältimiseks ja sätestatud piirides hoidmiseks on võimalikud erinevad avalik-õiguslikud vahendid. Liiklusintensiivsusest tingitud probleemide tekkimisel on vastustaja hinnangul linnal erinevaid liikluskorraldust ja -koormust muutvaid võimalusi (parkimise keelamine, liikluse muutmine ühesuunaliseks jm). Liikluskoormuse reguleerimise tulemusena välditaks ka liigset müra ja heitgaase, mida kaebaja nimetab elanike arvu kasvuga seonduvate kahjulike mõjutuste hulgas. Asjas on tuvastatud, et Karja 29 elanike parkimisküsimused on lahendatud kinnistu piires.
10. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjas tuvastatud, et ainuüksi kahe täiendava korteri väljaehitamine toob kaasa selliseid mõjutusi, mida võib pidada kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumiseks. Seega puudub alus kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse rahuldamiseks.
11. Nagu märgitud eelnevalt punktis 15, esitas L. Jakobson detailplaneeringu kehtestamise otsuse peale ka populaarkaebuse avalikes huvides. Ringkonnakohus on detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamisel leidnud, et see on vastuolus

§ 1

lg-s 2 ja Pärnu linna üldplaneeringu p-s 1.3 sätestatud säästva arengu ja parima võimaliku elukeskkonna tagamise põhimõttega ning linnavolikogu pole vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamisel neid eesmärke piisavalt arvestanud.

§ 1

lg 2 sätestab planeerimisseaduse eesmärgi, milleks on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks. Pärnu linna üldplaneeringu p-s 1.3 määratletakse kestva ja säästva arengu põhitingimused. Samas ei ole asja läbivaatamisel tuvastatud vastuolu iseseisva regulatiivse sisuga normidega, mis annaks aluse populaarkaebuse rahuldamiseks. 26.

§ 9

lg 7 detailplaneeringu kehtestamise aegses sõnastuses sätestas, et detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Kõnealune redaktsioon ei täpsustanud, milliseid üldplaneeringu muudatusi võis detailplaneeringuga taotleda. Vaidlustatud detailplaneeringu üheks eesmärgiks oli teha ettepanek üldplaneeringu muutmiseks, et kõrvaldada vastuolu üldplaneeringu ja tegelikkuse vahel, st suurendada lubatavat täisehituse määra. Teiseks sooviti ühe kinnistu piiresse jääval detailplaneeringualal muuta üldplaneeringus nimetatud maa sihtotstarve korterelamumaaks.

1. Kohtud on ka leidnud, et lubamatu on seadustada üldplaneeringu muutmise kaudu varasemat ebaseaduslikku ehitamist. Kolleegium nõustub põhimõtteliselt kohtute selle seisukohaga. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et detailplaneeringu kaudu üldplaneeringu muutmine peaks olema erandlik võimalus, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele (
2. jaanuari
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-87-08,
4. aprilli
5. a otsus haldusasjas nr 3-3-112-07). Selleks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omane ulatuslik kaalumisruum. Niisugune erandlik detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on võimalik näiteks üldplaneeringu kehtestamise tagajärjel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral (
6. jaanuari
7. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-79-09,
8. aprilli
9. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
10. Vaidlust ei ole selles, et esineb vastuolu üldplaneeringu, mis lubas kõnealusel kinnistul ehitamist 30% ulatuses, ja tegelikkuse vahel, mille kohaselt
11. a väljastatud ehitusloa alusel ehitatud hoone, millele on väljastatud ka kasutusluba, hõlmab 35% krundist. Linnavolikogu on huve kaaludes eelistanud Karja 29 maja elanikke ja korteriomanikke ning väärtustanud võimalust likvideerida nende elukohaks oleva maja puhul vastuolu, mille on põhjustanud üldplaneeringuga kooskõlas mitteolev ehitis. Üldplaneeringuga lubatust 5% suurema ehitusaluse pinnaga hoone või selle osa lammutamine poleks reeglina mõistlik (vt ka halduskolleegiumi
12. aprilli
13. a määrus asjas nr 3-3-1-13-04, p 20). Detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud õiguse kohaselt ei olnud katusekorterite rajamiseks kolmanda korruse väljaehitamine planeeringualal, mille sihtotstarve oli üldplaneeringu kohaselt väikeelamumaa, võimalik ilma maa sihtotstarvet muutmata. Ettepaneku osas maa sihtotstarbe muutmiseks tuleb märkida, et katusekorruse väljaehitamist võimaldava detailplaneeringu kehtestamine oli kohaliku omavalitsuse pädevuse piires tehtav kaalutlusotsus ja selles osas ei soovitud olemasoleva õigusvastase ehitamise seadustamist. Soov üldplaneeringus maa sihtotstarvet detailplaneeringu kaudu muuta ei muuda detailplaneeringut veel õigusvastaseks.
14. Praegusel juhul planeerimismenetluses erinevaid huve kaaludes leidis Pärnu Linnavolikogu, et katusekorterite väljaehitamine ei mõjuta otseselt detailplaneeringu menetluses vastuväiteid esitanud L. Jakobsoni huve ega elamistingimusi ning ka kohtumenetluses ei ole selliste mõjude ilmnemist tuvastatud. Linnavolikogu on andnud oma hinnangu hoone sobivuse kohta olemasolevasse keskkonda ning pidanud täiendavate korterite ehitamist olemasolevasse hoonesse linnaehituslikult otstarbekaks. Planeeringumenetluses ei ole esitatud vastuväiteid, mis tooksid kaasa avaliku ja erahuvi põhjalikuma kaalumise. Samas pidas volikogu oluliseks arvestada Karja 29 maja elanike huvidega, st elada majas, mis on ehitatud vastavuses õigusnormidega, sh üldplaneeringuga. Majaelanikud pole kahe täiendava korteri ehitamist võimaldavale detailplaneeringule vastuväiteid esitanud. Eelnevast tulenevalt puudub alus ka detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamiseks esitatud populaarkaebuse rahuldamiseks. III
15. Kolleegium jõudis eelnevalt käesoleva otsuse põhjenduste II osas järeldusele, et kohtud on põhjendamatult tühistanud detailplaneeringu kehtestamise otsuse. Seetõttu on alusetu ka ringkonnakohtu seisukoht, et ehitusluba tuleb tühistada seetõttu, et detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamisega on ära langenud planeeringualal ehitamiseks väljastatud ehitusloa õiguslik alus.
16. Nagu mainitud juba eelnevalt käesoleva otsuse punktis 21, on asjas tuvastatud, et vaidlusalusel detailplaneeringualal paiknev hoone ehitati praeguses suuruses
17. a väljastatud ehitusloa alusel ning on saanud kasutusloa. Praegusel juhul vaidlustatud ehitusloa õiguspärasuse üle peetav kohtuvaidlus ei võimaldaks enam vaielda hoone suuruse või sobivuse üle ega ka valguse ja vaate varjamise üle, vaid üksnes selle üle, milliseid mõjutusi tooks kaasa kahe korteri lisandumine ja kuivõrd need võiksid rikkuda kaebaja õigusi.
18. Sarnaselt põhjendustega, mida kolleegium tõi eelnevalt välja seoses detailplaneeringu kehtestamise otsuse õiguspärasuse kontrollimisega, leiab kolleegium ka vaidlustatud ehitusloa osas, et pelgalt miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine pole subjektiivsed õigused, mida isik saaks kaitsta ehitusloa tühistamise menetluses ning oluline on analüüsida konkreetsel juhul ehitamisega kaasnevaid mõjutusi. Asjas pole tuvastatud, et täiendavate korterite lisandumine kaebaja naabruses (üle tee) asuvasse majja suurendaks liikluskoormust selliselt, et liiklusmüra või õhu saastatus ületaks õigusaktides sätestatud piirnorme või et nimetatud negatiivsed mõjud võiksid kujuneda piirmäärade lähedaseks. Samuti pole tuvastatud, et vaidlustatud ehitusloa realiseerimisega kaasneksid niisugused mõjutused ulatuses, mis võiks mõjutada kaebaja privaatsust. Tuvastatud asjaolude pinnalt pole võimalik järeldada, et praegusel juhul oleks alust ehitusloa tühistamiseks kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu.
19. Halduskohus on kaebust rahuldades tühistanud eraldi lisaks ehitusloale ka ehitusloa väljastamise aluseks olnud Pärnu Linnavalitsuse
20. aprilli
21. a otsuse nr 3-5/
22. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jäi halduskohtu otsus muutmata. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et Pärnu Linnavalitsuse
23. aprilli
24. a otsust nr 3-5/423 ja ehitusluba nr EL-2785 tuleb vaadelda ühtse haldusaktina (vt ka näiteks halduskolleegiumi
25. mai
26. a otsus asjas nr 3-3-1-25-02). IV
27. Eeltoodud põhjendustel tuleb Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebus rahuldada. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistatakse ning kolleegium teeb asjas uue otsuse, millega jäetakse L. Jakobsoni kaebus rahuldamata. Asjas kantud menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 esimese lause alusel tagastada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann