← Eesti

3-3-1-23-10

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud Eesti

) § 14 lg 1 alusel notariaalse kokkuleppe tagastamisele kuuluva maa jagamiseks. Kokkuleppe kohaselt taotleb G. Karula tagasi Suislepa tee 28 maad ning I. Annus ülejäänud maad, sh Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ja Arnika tee 1/Kupra tee 7 maaüksused. Jagamise tulemusena enamsaadu eest maksab I. Annus G. Karulale kompensatsiooni. Tallinna Linnavalitsus määras

  1. aprilli
  2. a korraldusega nr 763-k Suislepa tee 25 asuvate ehitiste juurde teenindamiseks vajaliku maa suurusega 607 m² ja otsustas maa ostueesõigusega erastada. I. Annuse taotlus Suislepa tee 25 asuva maa tagastamiseks jäeti rahuldamata. Tallinna Linnavalitsus jättis
  3. mai
  4. a korraldusega nr 1168-k I. Annuse taotluse Suislepa tee 9a asuva 617 m² suuruse maa-ala tagastamiseks rahuldamata. Tallinna Linnavalitsus määras
  5. oktoobri
  6. a korraldusega nr 2382-k I. Annusele Suislepa tee 25 asuva 607 m² suuruse ja Suislepa tee 9a asuva 671 m² suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa eest 1/2 mõttelises osas kompensatsiooniks kokku 3672 krooni. Tallinna Linnavalitsus määras
  7. oktoobri
  8. a korraldusega nr 4471-k Arnika tee 1/Kupra tee 7 asuvate ehitiste juurde teenindamiseks vajaliku maa suurusega 579 m² ja otsustas maa ostueesõigusega erastada. Tallinna Linnavalitsuse
  9. detsembri
  10. a korraldusega nr 2971-k jäeti I. Annusele Arnika tee 1/Kupra tee 7 maa tagastamata ja
  11. märtsi
  12. a korraldusega nr 402-k määrati I. Annusele kompensatsioon 3474 krooni.
  13. I. Annus esitas
  14. detsembril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks ja
  15. detsembril 2005 kaebuse täienduse. Kaebuse ja selle täienduse kohaselt asuvad Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ja Arnika tee 1/Kupra tee 7 kruntidel teistele isikutele kuuluvad seadusliku aluseta püstitatud ehitised. Tallinna Linnavalitsuse poolt hoonestamiseks välja antud ehitus- ja kasutusload on ebaseaduslikud, kuna need väljastati pärast maareformi seaduse vastuvõtmist. Tallinna Linnavalitsus väljastas Suislepa tee 25 ehitisele
  16. märtsil 1992 ehitusloa nr 1886 ja
  17. märtsil 1992 loa alustada ehitustöödega. Suislepa tee 9a ehitisele väljastati
  18. märtsil 1992 ehitusluba ja luba alustada ehitustöödega. Arnika tee 1/Kupra tee 7 ehitise omanikule väljastati pärimise vormistamiseks
  19. jaanuaril 1995 ehitusluba nr 1083 ja ehitise omanikku kohustati esitama
  20. juuni
  21. a projekteerimisloa tingimustele vastav aiamaja ja majandushoone projekt. Seega on vastustaja seadustanud ebaseaduslikud ehitised ja võtnud sellega maa tagastamise õigustatud subjektilt võimaluse saada maade omanikuks. Kuna I. Rodriku avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ei olnud ehituslubade väljaandmise ajaks läbi vaadatud, oli uute ehituslubade väljaandmine ilma Vabariigi Valitsuse loata keelatud. Sellist luba nimetatud kruntidele erandkorras ehitusloa andmiseks vastustaja ei taotlenud. Ebaseaduslikud ehitusload on kehtivad, mistõttu ehitiste omanikud on

§ 7alusel õigustatud ehitiste juurde kuuluvad krundid ostueesõigusega erastama.

Maa tagastamata jätmisega on kaebajale põhjustatud varaline kahju, mida EVP-des makstav kompensatsioon täies ulatuses ei kompenseeri. Kokku jäi kaebaja õigusvastaselt ilma 1803 m² maast, mille eest arvestati kompensatsiooni kokku 10 818 EVP krooni. Kahju suuruseks on kruntide turuväärtus, millest tuleb maha arvata riigi poolt kaebajale tasutud kompensatsioon (1/2 osa) ja see osa kompensatsioonist, mille kaebaja oleks pidanud maa tagastamisel maksma riigile (1/2) ehk mahaarvamisele kuulub nende maade eest arvestatud kompensatsioon summas 10 818 EVP kursiga 1:

  1. Arvestades kruntide turuväärtust (hoonestust arvestamata), on kahjunõude suuruseks 3 220 000 krooni.
  2. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Suislepa tee 25 ja Suislepa tee 9a kruntide puhul olid olemas nii maakasutusõigus kui ehitusload asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 lg-te 1 ja 11 tähenduses, seega ei ole ehitised püstitatud õigusliku aluseta. Ehitiste projektid olid kinnitatud enne
  3. novembrit 1991 ja seega tuli maa erastamise või tagastamise otsustamisel lähtuda

§ 6lg 2 p-st 3.

Asjas ei oma tähtsust

  1. a õigusvastaselt välja antud ehitusload. Kuna ehitiste projektid olid kehtivas korras kinnitatud, ei oleks krunte saanud tagastada ka juhul, kui
  2. a poleks ehituslube väljastatud. Kuna kaebajal ei saanud tekkida nõudeõigust Suislepa tee 25 ja Suislepa tee 9a tagastamiseks, ei saanud tal tekkida ka kahju nende kruntide tagastamata jätmisest. Arnika tee 1/Kupra tee 7 aianduskrundil paiknevad pärast
  3. aastat ehitatud aiamaja, kaev, piirded ja väravad. Kuigi ekspertiisibüroo
  4. novembri
  5. a otsusega nr 3-54/6 jäeti aiamaja projekt kinnitamata puuduste tõttu, on käesoleval juhul sarnaselt Riigikohtu
  6. novembri
  7. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-43-04 avalik võim tunnustanud enam kui 40 aastat tagasi püstitatud ehitise seaduslikkust ja ehitist ei ole ka vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele võimalik pidada ebaseaduslikuks. Avalik võim on enam kui 40 aasta vältel sisendanud ehitise omanikule õiguskindluse ja õiguspärase ootuse, et sellisel kujul ja olemasoleva dokumentatsiooniga on ehitis tunnistatud nõuetele vastavaks ning välistanud võimaluse, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses.
  8. Tallinna Halduskohus rahuldas
  9. jaanuari
  10. a otsusega kaebuse ja mõistis vastustajalt I. Annuse kasuks välja 3 209 182 krooni Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ja Arnika tee 1/Kupra tee 7 maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kohtu põhjendused olid järgmised: 1)

§ 6lg 3 kohaselt on hoone või rajatis selle seaduse tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse (Eh

S) tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras välja antud ehitusluba. EV Ülemnõukogu

  1. oktoobri
  2. a otsuse "Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta" kuni
  3. aprillini 1993 kehtinud redaktsiooni p 3 kohaselt võib pärast maareformi seaduse vastuvõtmist õigusvastaselt võõrandatud maal uusi ehituslubasid ja tähtajata maakasutusi anda ainult vastavuses maareformi seadusega. Kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel võib Vabariigi Valitsus lubada erandeid ehituslubade ja tähtajata maakasutuste andmisel õigusvastaselt võõrandatud maal. Nimetatud korda rikkudes väljaantav ehitusluba ja tähtajata maakasutus ei anna vastavalt

§ 6

lg-le 2 alust õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks endisele omanikule või tema õigusjärglasele. Alates

  1. aprillist 1993 sisalduvad nimetatud põhimõtted otsuse p-s 9, mis keelab õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, ehituslubade andmise kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni. Kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel võib Vabariigi Valitsus lubada erandina õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, ehitusloa väljaandmist. Sama otsuse p 11 nägi alates
  2. aprillist 1993 ette, et selle otsusega kehtestatud korda rikkudes välja antud ehitusluba ei anna vastavalt

§ 6lg-le 2 alust õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks.

AÕSRS § 14 lg 1 kohaselt on maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa, mis on maaga püsivas ühenduses, maatüki oluline osa. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub ehitusseaduse alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Sama paragrahvi lg 11 kohaselt käsitatakse ehitusloana § 14 lg 1 tähenduses ka enne 1991. a 1. novembrit koostatud ja kehtinud korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku elamu, suvila või aiamaja tüüpprojekti või enne nimetatud tähtpäeva koostatud ja kehtinud korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku elamu, suvila või aiamaja ehitusprojekti, kui ehitusloa väljaandmist ei ole võimalik tuvastada; 2) puudub vaidlus Suislepa tee 25 maakasutusõiguse olemasolu üle. Kinnitust ei leidnud vastustaja seisukoht, et Suislepa tee 25 ostueesõigusega erastamise aluseks ei ole mitte ehitusluba, vaid enne 1. novembrit 1991 koostatud ja kehtivas korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku aiamaja tüüpprojekt, mida väidetavalt kinnitab asendiplaan ja projekt. Vastustaja väitel on aianduskrundi plaan ja projekt koostatud 1963. a ning selle on kooskõlastanud Riiklik Tuletõrje Järelevalve ja Tallinna linna Riiklik Sanitaarinspektsioon. Nimetatud dokumendid ei ole käsitatavad projekti kinnitusena. Viidatud plaan, mille on koostanud insener-geodeet H. Puusner ja kontrollinud insener-geodeet E. Taal ning 9. veebruaril 1987 kinnitanud peaarhitekt ja peageodeet, on Suislepa tee 25 aianduskrundi plaan, mis nähtub ka plaani nimetusest, mitte projekti asendiplaan. Riikliku Tuletõrje Järelevalve ja Tallinna linna Riikliku Sanitaarinspektsiooni poolt projektile antud kooskõlastusi kehtinud korras tüüpprojekti kinnitamisena käsitada ei saa. AÕSRS § 14 lg-st 11 tulenevalt peab tüüpprojekt olema kinnitatud konkreetse, s.o maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku ehitise jaoks. 1960. aastatel toimus ehitusprojektide, sh ka aiamajade projektide läbivaatamine ja kinnitamine Eesti NSV Ministrite Nõukogu 4. märtsi 1958. a korraldusega nr 262-k kinnitatud "Juhendi individuaalelamute projektide läbivaatamise ja kinnitamise, nende elamute ehitamise üle kontrolli teostamise ning ekspluatatsiooni võtmise korra kohta" (Juhend) alusel. Juhendi p 1 kohaselt kinnitatakse projektid linna või rajooni TSN Täitevkomitee poolt. Punkt 2 nägi ette, et projektid vaadatakse läbi ehituse ja arhitektuuri komisjonis. Komisjoni koosseisu kuuluvad: esimees - linna peaarhitekt või selle ametikoha puudumisel täitevkomitee aseesimees; liikmed - täitevkomitee vastava osakonna juhataja, Riikliku Sanitaarinspektsiooni, Riikliku Tuletõrje Järelevalve ja Riikliku Arhitektuurilis-Ehitusliku Kontrolli Peainspektsiooni (RAEK) esindaja. Nimetatud komisjonid esitavad oma arvamused projektide kohta täitevkomiteele. Juhendi p 5 kohustas hoonestajaid läbivaatamiseks ja kinnitamiseks esitama projektdokumentatsiooni neljas eksemplaris ja järgmises mahus:

  1. a)krundi topograafiline plaan;
  2. b)krundi generaalplaan mõõdus 1:500, millel on näidatud kõigi kavatsetavate ehituste, sh ka insenervõrkude, puhtaveekaevude, reoveekaevude (kui need on ette nähtud) ja prügikasti horisontaal- ning vertikaalsidumised ja heakorrastatus, samuti naaberkruntidel kuni 20 m kaugusel asuvad ehitised;
  3. f)piirdeaia vaade mõõdus;
  4. g)lõiked läbi klosetikaevu ja reoveekaevude;
  5. h)lühike seletuskiri krundi valdusõiguse märkimisega, põhiliste konstruktsioonide, katusekatte, viimistlustööde, sanitaar-tehniliste ja kütteseadmete iseloomustamisega ja tehnilis-majanduslike andmetega ehituste kubatuuri, elamis- ja kasuliku pinna, hoonestamise protsendi ning orienteeruva maksumuse kohta jne. Kui elamu püstitamiseks kasutatakse tüüpprojekti või Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Arhitektuuri Valitsuse poolt korduvaks kasutamiseks soovitatud projekti ilma muudatusteta, peab sidumisprojekt koosnema eelpool toodud alapunktides a, b, f, g ja h nimetatud materjalidest, millele lisatakse tüüp- või korduvaks kasutamiseks soovitatud projekt kolmes eksemplaris. Juhendi p 7 nägi ette, et hoonestajad saavad loa ehitustööde teostamiseks Riikliku Arhitektuurilis-Ehitusliku Kontrolli Peainspektsiooni organitelt kinnitatud tehnilise dokumentatsiooni ja krundi kasutamise lepingu esitamisel. Luba antakse välja sellekohase pealkirjana projekti kinnitatud eksemplaril hoonestaja suulise avalduse põhjal. Eeltoodu kinnitab, et kui aiamaja püstitamiseks kasutati tüüpprojekti, siis pidi see tüüpprojekt olema individualiseeritud konkreetsele krundile, mis toimus sidumisprojektiga ja viimane omakorda pidi enne ehitustöödega alustamist olema kinnitatud täitevkomitee poolt. Juhendist tulenevalt ei saa Riikliku Tuletõrje Järelevalve ja Tallinna linna Riikliku Sanitaarinspektsiooni kooskõlastusi käsitada komisjoni arvamusena projekti kohta täitevkomiteele, sest puudu on linna peaarhitekti kui komisjoni esimehe arvamus (mida üksikuna võiks lugeda komisjoni arvamuseks), samuti täitevkomitee vastava osakonna juhataja ja Riikliku Arhitektuurilis-Ehitusliku Kontrolli Peainspektsiooni esindaja arvamus, mistõttu Riikliku Tuletõrje Järelevalve ja Tallinna linna Riikliku Sanitaarinspektsiooni kooskõlastused on hinnatavad osade komisjoni kuuluvate liikmete poolt sidumisprojekti läbivaatamisena. Pelgalt asjaolu, et kõnealusele krundile ehitati 1963. a kinnitatud tüüpprojekti kohandades aiamaja, ei tähenda AÕSRS § 14 lg 11 tähenduses ehitusloa olemasolu. Asjas on tuvastatud, et ehitamine toimus muudetud projekti järgi ja seadusliku kinnituse sai see sidumisprojektina 23. märtsil 1992. Suislepa tee 25 krundile väljastati ehitusluba kehtivat korda rikkudes. Järelikult on põhjendamatu vastustaja seisukoht, et ehitise projekt Suislepa tee 25 kohta oli kehtivas korras kinnitatud enne 1. novembrit 1991; 3) puudub vaidlus Suislepa tee 9a maakasutusõiguse olemasolu üle. Suislepa tee 9a erastamistoimiku ja ehitusprojekti toimikust nähtub, et Suislepa tee 9a asendiplaanil on Tallinna Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti komisjoni 1. juuli 1991. a kinnitus ja viide otsusele nr 24/4. Samas kinnituses on lisaks Tallinna linnaarhitekti allkiri ja komisjoni sekretäri allkiri ning registreerimisnumber 9704 (24. märts 1992). Asendiplaanil olevalt Tallinna Ehitusinspektsiooni templijäljendilt nähtub, et ehitustöödega alustamine on lubatud 24. märtsil 1992, reg-nr 3472. Nimetatud kinnituse hindamisel koos teiste asjas esitatud dokumentidega Suislepa tee 9a kohta ei ole tõendatud, et Suislepa tee 9a aiamaja ehitusprojekt kinnitati enne 1. novembrit 1991. Suislepa tee 9a ehitusprojektide toimikus on M. Õunase 10. juuni 1991. a avaldus Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ametile, milles paluti välja anda ühekordne projekteerimise luba Jüri Reinfelti aiamaja projekteerimiseks. Sellele avaldusele on kirjutatud resolutsioon "Erandina nõus projekt esitada kehtestatud korras läbivaatamiseks-kooskõlastamiseks. 13.06.91" ja loetamatu allkiri. Nähtuvalt ekspert M. Aderi 1991. a juunis antud arvamusest J. Reinfelti aiamaja projekti kohta on esitatud aiamaja projekt, mille krundi eraldamise aluseks on Tallinna Linna Mererajooni TK 3. detsembri 1986 otsus nr 501, ekspertiisi reg-nr 9704. Nimetatud ekspertarvamuses, kus mh leiab kajastamist, et projekteerija on insener M. Õunas ja projekteerijal on ühekordne projekteerimisluba projektile lisatud, on märgitud, et krundil paikneb ca 15-20 aastat tagasi ehitatud aiamaja, mis meenutab väga tüüpprojekti A-36-75 pisut muudetud kujul. Ekspertarvamuse kohaselt vajab esitatud projekt vastavalt märkustele korrigeerimist ja enne projekti kinnitamiseks esitamist tuleb see vastavalt märkustele korda teha. Juhendi p 3 kohaselt võib suuremahulise individuaal-ehitustegevuse puhul täitevkomitee kooskõlastatult Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Arhitektuuri Valitsusega moodustada linna arhitektuuri-ehitusosakonna juurde projektide ekspertiisi büroo. Sellisel juhul vaadatakse projektid läbi peaarhitekti määratud ekspertide poolt ning ehituse ja arhitektuuri komisjonid vaatavad läbi eksperdi poolt ettevalmistatud arvamuse. Suislepa tee 9a ehitusprojekti toimikus on komisjoni sekretär I. Riga allkirjastatud dokument "Suislepa tee 9a aiamaja projekti teistkordne läbivaatamine" (kuupäevata), mille järgi on aiamaja projekt tagastatud uuesti korrigeerimiseks ja märgitud korrigeerimist vajavad puudused. Lisaks on märgitud, et korrigeeritud projekt tuleb esitada uuesti läbivaatamiseks-kinnitamiseks. Sama toimiku järgmisel lehel asuv dokument kajastab komisjoni sekretär I. Riga pöördumist ekspert M. Aderi poole 30. jaanuaril 1992 ja selles palutakse eksperdil kontrollida tagastatud projektis tehtud paranduste ja täienduste õigsust. Dokumendi päises on järgmised andmed: objekti aadress Suislepa tee 9a, hoonestaja J. Reinfeldt, ekspertiisi kuupäev juuni 1991, ekspertiisikomisjoni otsus 24/4, 1. juuli 1991. Samal dokumendil on ka ekspert M. Aderi kinnitus paranduste läbivaatamise kohta ja selgitus, millest nähtub, et esitatud projektis esineb veel puudusi. Eeltoodust tulenevalt ei saanud Suislepa tee 9a aiamaja projekt olla ega olnud kinnitatud 1. juulil 1991, kuna projekt tagastati korrigeerimiseks vähemalt kahel korral, sh 30. jaanuaril 1992. Asendiplaanil olev kuupäev 1. juuli 1991 ja selle juures komisjoni otsuse nr 24/4 tähendab ekspertiisikomisjoni esimest otsust, mis vaatas esitatud projekti koos ekspertarvamusega läbi ja mille alusel tagastati projekt uueks korrigeerimiseks. Oluline on, et Tallinna Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti komisjoni kinnitusel on kaks kuupäeva, mille kohaselt on komisjoni otsus tehtud 1. juulil 1991 nr 24/4 ja reg-nr on 9704, 24. märts 1992. Kuna 1. juulil 1991 komisjon aiamaja projekti ei kinnitanud, siis esitatud dokumentidest järelduvalt on projekti kinnitamise kuupäevaks 24. märts 1992. Samal kuupäeval väljastati ka ehitusluba. Varem kinnitatud tüüpprojekti kohandamine ei ole käsitatav ehitusloana AÕSRS § 14 lg 11 tähenduses. Seega ei kinnitatud Suislepa tee 9a aiamaja ehitusprojekti enne 1. novembrit 1991 ja 24. märtsil 1992 väljastatud ehitusluba oli välja antud kehtivat korda rikkudes; 4) tõenditest nähtub, et Arnika tee 1/Kupra tee 7 krundil paiknevad alates 1961. aastast Tallinna linna Ehituse ja Arhitektuuriosakonna töö nr 1258 alusel ehitatud aiamaja, kaev, piirded ja väravad, sealjuures ehitise püstitamise ajal nõuetekohaselt kinnitatud aiamaja projekt puudus. Ekspertiisibüroo 16. novembri 1963. a otsusega nr 3-54/6 jäeti Richard Kuuse aiamaja projekt kinnitamata selles esinevate tõsiste puuduste ja ehitusaluse pinna suurendamise tõttu ning tagastati parandustetäienduste tegemiseks. Arnika tee 1/Kupra tee 7 ehitise projekti asendiplaanilt nähtub, et Tallinna Linnavalitsuse Linnaplaneerimise Ameti projektide läbivaatamise komisjon on sellele teinud 23. novembri 1995 otsusega nr 1083 kinnituskande märkustega, et kinnitus kehtib ainult pärimise vormistamiseks tingimustel, et pärast pärimise vormistamist tuleb 1. juuniks 1996 korrastada maakasutusdokumendid, tellida krundi hoonestamiseks projekteerimise luba ja esitada kinnitamiseks projekteerimise loa tingimustele vastav aiamaja ja majandushoone projekt. Nimetatud komisjon on 19. augustil 1996 tehtud otsusega nr 773 kinnitanud R. Kuuse aiamaja projekti Arnika tee 1/Kupra tee 7, kuigi kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et projekteerimisloa tingimustele vastav aiamaja projekt oleks esitatud komisjoni 23. novembri 1995. a otsusega antud tähtajaks. Seega olid ehitised püstitatud õigusliku aluseta. Samale seisukohale jõuti ka 15. novembri 1963. a ekspertiisis. Arnika tee 1/Kupra tee 7 aiamaja kohta ei eksisteeri ühtegi ehitusluba ega sellega samaväärset ehitusprojekti, mis oleks koostatud ja kehtestatud korras kinnitatud enne 1. novembrit 1991. Komisjoni 23. novembril 1995 tehtud otsus nr 1083 ei ole hinnatav õiguspärase ehitusloana ja 19. augustil 1996 tehtud otsus nr 773 ei ole hinnatav õiguspärase projektikinnitusena. Otsused, mis väidetavalt seadustavad kõnealusel maal asuvad ehitised, on tehtud pärast 1. novembrit 1991 ja seetõttu ebaseaduslikud; 5) Riigikohtu 8. novembri 2004. a otsuses asjas nr 3-3-1-43-04 toodud seisukohad ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Maareformi seaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seadusega on reguleeritud, kuidas tuleb toimida olukorras, kus tegemist on paarkümmend ja enam aastat tagasi ebaseaduslikult püstitatud ehitistega, mis asuvad maal, mille suhtes on omandireformi raames esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisnõue. Viidatud lahendis ei andnud Riigikohus seaduse tõlgendust ja selle lahendi pinnalt tehtud järelduste laiendamine kõigile õigusliku aluseta püstitatud ehitistele ja seeläbi nende seadustatuks lugemine on põhjendamatu ja vastuolus maareformi seaduse mõttega. Kui viidatud kohtulahendis oli tegemist vaidlusega selle üle, kas 1962. aastal avaldusele märgitud kooskõlastused müügipaviljoni püstitamiseks tõendavad vaidlusaluse ehitise püstitamise seaduslikkust või mitte, siis Arnika tee 1/Kupra tee 7 aiamaja puhul ei saa väita dokumentatsiooni mõningast puudulikkust, sest ei eksisteeri ühtegi ehitusprojekti kinnitust ega ehitusluba, samuti mitte kooskõlastusi, mis oleks antud enne 1. novembrit 1991. Riigikohus arvestas järelduste tegemisel asjaoluga, et müügipaviljon-kioski kasutamine kaubandustegevuseks aastakümnete vältel toimus avaliku võimu teadmisel ehk et avalik võim on tunnustanud müügipaviljon-kioski olemasolu seaduslikkust. Käesoleval juhul ei ole tegemist kaubandustegevuseks kasutatud ehitisega, mille puhul saaks avaliku võimu teadmist selliseks tegevuseks selles ehitises järeldada näiteks avaliku võimu poolt konkreetsele kaubandustegevuse pinnale väljastatud kauplemislubadest ning asjaolu, et Arnika tee 1/Kupra tee 7 ehitise omanikule ei ole tehtud ettekirjutusi, ei anna alust väiteks, et avalik võim on seeläbi tunnustanud ehitise seaduslikkust. Ka 1995. a ei tunnustanud linnavalitsus talle kinnitamiseks esitatud ehitusprojekti rohkemaks kui pärandi vormistamiseks ning esitati nõudmine vormistada kõik seaduses ettenähtud maakasutuse ja ehituse projektdokumentatsioonid. Avaliku võimu poolt Arnika tee 1/Kupra tee 7 aiamaja seaduslikkuse tunnustamist ei saa järeldada ka 19. augustil 1996. a töökorras tehtud otsusest nr 773, sest ehitusprojekti komisjonis läbi ei vaadatud ja Ekspertiisibüroo 16. novembri 1963. a otsusega projekti kinnitamist välistanud selles esinevad tõsised puudused ja ehitusaluse pinna suurendamine olid kõrvaldamata; 6) ülaltoodust tulenevalt olid Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ning Arnika tee 1/Kupra tee 7 kruntide hoonestamiseks välja antud ehitusload ebaseaduslikud ning vastustaja väited, et kõnealuseid krunte ei oleks saanud tagastada ka juhul, kui ehituslube poleks väljastatud, sest ehitiste projektid olid kehtivas korras kinnitatud enne 1. novembrit 1991, asja arutamisel kinnitust ei leidnud. Seetõttu on alusetud ka väited, et AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses ehituslubade olemasolu tõttu tuli maa erastamise või tagastamise otsustamisel lähtuda

§ 6lg 2 p-st 3.

Tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitistega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Õigusliku aluseta püstitatud ehitis AÕSRS § 14 tähenduses ei saa olla

kohaselt takistuseks maa tagastamisel ja sellise ehitise olemasolu ei saa olla ka aluseks selle maa suhtes

§ 6lg 2 p 3 sätete kohaldamisele.

Kuna Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ja Arnika tee 1/ Kupra tee 7 asunud ehitiste seadustamise kohta antud haldusaktid olid õigusvastased, on õigusvastased ka neile algsetele haldusaktidele tuginevalt antud maa ostueesõigusega erastamise korraldused ning maa mittetagastamise korraldused; 7) riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi on isikul, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebaja kui maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi rikub temale vastustaja poolt õigusvastaselt maa tagastamata jätmine, nende otsuste tegemine tugines ebaseaduslikult väljastatud ehituslubade alusel maade õigusvastasele erastamisele. Kaebaja jäi vastustaja ebaseadusliku tegevuse tulemusena ilma võimalusest saada Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ja Arnika tee 1/Kupra tee 7 kruntide omanikuks. Maa mittetagastamise tõttu EVP-des kaebajale määratud kompensatsioon ei kompenseeri tekitatud varalist kahju, sest on kordi väiksem maa turuväärtusest, mistõttu on kaebajale tekkinud varaline kahju, mis seisneb tagastamisele kuulunud maa turuväärtuse ja määratud EVP-de vahes. Kaebaja õiguste rikkumine ja kahju tekkimine on põhjuslikus seoses. Riigikohus tõlgendas

  1. märtsi
  2. a otsuses nr 3-3-1-11-02 RVastS § 7 lgt 1 selliselt, et haldusakti tühistamiseks kaebuse esitamata jätmine saab kahjunõude välistada vaid siis, kui kahju sellisel viisil kõrvaldamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja tühistamiskaebuse esitamata jätmiseks polnud mõjuvaid põhjusi. Arvestades antud haldusmenetluse faktilisi asjaolusid ja kaebaja tegevust oma rikutud õiguste kaitseks ning asetleidnud kohtumenetlusi ja nende tulemusi, on kahjunõude esitamine õigustatud; 8) eksperthinnangu kohaselt on maatükkide turuväärtus hindamise aja seisuga (
  3. juuni 2008) ilma seal paiknevate hooneteta järgmine: Suislepa tee 9a 1 120 000 krooni, Suislepa tee 25 1 100 000 krooni ning Arnika tee 1/Kupra tee 7 1 000 000 krooni. Puudub alus kahelda eksperthinnangus toodu õigsuses. Menetlusosalised eksperthinnangule vastuväiteid esitanud ei ole, välja arvatud vastustaja seisukoht, et eksperthinnangu kohaselt on saadud tulemuse täpsuseks hinnatud +/-15%, mistõttu tuleks eksperthinnangutega kindlaks määratud turuväärtusest maha arvestada 15%, kuna "ehitiste turuhind on käesoleval ajal langenud". AÕS § 29 lg 1 kohaselt hinnatakse asja hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi alusel. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Esmalt on põhjendamatu ehitiste turuhinna langusele tuginemine, kuna kruntide turuväärtus on eksperthinnangutega määratud seal paiknevaid hooneid arvestamata. Eksperthinnangust nähtuvalt on rakendatud ajalist kohendust, arvestades alates
  4. a suvest analoogsetel kruntidel ca 25% hinnalangust, mistõttu eksperthinnanguga määratud krundi turuväärtuse vähendamine veel eksperthinnangus näidatud täpsuse skaala piirväärtuse võrra oleks meelevaldne. Samuti tuleb arvestada, et kruntide tegelik turuväärtus võib olla eksperthinnangus toodust 15% kõrgem, mis tähendaks vastustaja taotletud 15% mahaarvamisel tegelikust väärtusest 30% mahaarvamist. RVastS § 8 lg 1 tulenevalt tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks kahju tekitatud, mistõttu kahju suuruse määramisel lähtumine kinnistute väärtusest käesoleva aja, mitte aastatetaguse seisuga on põhjendatud (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-33-02). Vastavalt riigilõivu tasumise ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisale nr 1 vastab kaebaja tasutud riigilõiv 76 250 krooni kahjunõudele 3 220 000 krooni. Nimetatud kahjunõue vastab eksperthinnangutega kõnealustele kruntidele määratud turuväärtuse summale. Nimetatud summast kuulub mahaarvamisele kaebajale makstud kompensatsioon (1/2 osa) ja kompensatsiooni osa, mille kaebaja oleks maa tagastamisel pidanud vastavalt

§ 14

lg-le 5 riigile maksma ehk mahaarvamisele kuulub nende maade eest arvestatud kompensatsioon summas 10 818 EVP. Vastustaja ei esitanud vastuväiteid kompensatsioonisumma mahaarvestamisele kursiga 1:1, võttes arvesse kompensatsiooni maksmise ajal

  1. a EVP kurssi ca 1 kroon. Seega kuulub kaebaja kasuks väljamõistmisele 3 209 182 krooni.
  2. Tallinna Linnavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ning jätta uue otsusega kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) kohus kohaldas ebaõigesti AÕSRS § 14 lg-t
  3. Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-43-04 tuginedes ei saa ehitisi ebaseaduslikuks pidada. Omandireformi eesmärkidega ei saa olla kooskõlas 40 aastat avaliku võimu nõusolekul ehitist ja selle teenindamiseks vajalikku maad õiguspärase maakasutuse alusel kasutanud isikult tema vara äravõtmine ja selle teisele isikule üleandmine tagastamise eesmärgil; 2) kohus on ebaõigesti hinnanud maaüksuste tagastamata jätmise ja kompensatsiooni määramise korraldusi. Kaebaja esitas kahjunõude arvestusega, et talle jäi tagastamata 100% kolmest maaüksusest - Suislepa tee 9a, Suislepa tee 25 ja Arnika tee l/Kupra tee
  4. Tegelikult tunnistati I. Rodrik, kelle nõudeõiguse kaebaja omandas, nende maaüksuste osas õigustatud subjektiks 1/2 mõttelises osas. Sellistena on vormistatud ka linnavalitsuse korraldused maa tagastamata jätmise kohta. Seega oli kaebajal kõigi kolme maaüksuse osas 1/2 mõttelise osa suurune nõudeõigus.
  5. I. Annus palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
  6. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  7. novembri
  8. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus kohtuotsuse põhjendustega ega pidanud HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus järgmist: 1) halduskohus ei ole AÕSRS § 14 lg 1 kohaldamisel eksinud ja on piisavalt põhjendanud, miks ei saa vaidlusalusele kolmele krundile püstitatud ehitisi käsitada õiguslikul alusel püstitatud ehitistena. Samuti on halduskohus piisavalt põhjendanud, miks Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-43-04 p-s 13 väljendatud seisukohad ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Nii nagu Arnika tee 1/Kupra tee 7 aiamaja puhul, ei saa ka Suislepa tee 25 ja Suislepa tee 9a aiamajade puhul väita, et tegemist on ehitiste püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningaste (ebaoluliste) puudustega, mis annaks aluse ehitisi seaduslikuks pidada. Vastustaja on õigusliku aluseta püstitatud ehitised õigusvastaselt seadustanud ja rikkunud sellega maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi; 2) halduskohus ei ole eksinud hinnangu andmisel kaebaja maa tagastamise nõudeõiguse ulatuse kohta esitatud tõenditele.

§ 14lg 1 nägi alates 7.

juunist 1996 ette, et kui maa, sealhulgas eluasemekoha tagastamist nõuavad mitu õigustatud subjekti, tagastatakse maa nende kaasomandisse vastavalt nende osadele, välja arvatud juhul, kui õigustatud subjektid lepivad katastriüksuse moodustamise alguseks kokku maa jagamises. I. Rodrik loovutas

  1. novembril 1997 endise kinnistu Nõmme nr 103 nõudeõiguse (pooles mõttelises osas) I. Annusele. G. Karula (nõudeõiguse teise poole mõttelise osa õigustatud subjekt) ja I. Annus sõlmisid
  2. novembril 1998

§ 14

lg 1 kohase kokkuleppe tagastamisele kuuluva maa jagamise osas, mille p-ga 2.1 nad paluvad G. Karulale tagastada reaalosana Suislepa tee 28 maa ning I. Annusele tagastada reaalosana kogu ülejäänud tagastamisele kuuluva maa. Kokkuleppe p-ga 2.2 kohustub I. Annus jagamise tulemusena enamsaadu eest maksma G. Karulale kompensatsiooni summas, mis arvutatakse alljärgnevalt: tegelikult tagastatud maa pindala jagatakse kahega, jagatisest lahutatakse G. Karulale kokkuleppe alusel reaalosana jääva maatüki pindala, ning kompensatsioon on summa, mille riik oleks õigustatud subjektidele kompenseerinud juhul, kui maad ei oleks tagastatud. I. Annus kohustub kompensatsiooni G. Karulale tasuma ühe kuu jooksul, arvates maa, mille õigustatud subjektideks on pooled, kandmisest kinnistusraamatusse. Kuna maa tagastamise õigustatud subjektid olid leppinud kokku maa jagamises ja esitanud kokkuleppe Tallinna Linnavalitsusele, pidi linnavalitsus maade tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel lähtuma kokkuleppest ja kaebaja väitel on linnavalitsus seda ka teinud.

§ 14lg 5 esimene lause nägi alates 29.

märtsist 2001 ette, et õigustatud subjekt, kellele maa tagastati tema nõudeõiguse osast suuremas osas, on kohustatud riigile tasuma võla selle maa eest, mille ulatuses tema osa suurenes. Võlg on teistele õigustatud subjektidele makstud või maksmisele kuulunud kompensatsiooni summa. Kui vastustaja on G. Karulale välja maksnud kompensatsiooni poole mõttelise osa ulatuses, saab olla tekkinud olukord, kus maa reaalsel tagastamisel on teisel õigustatud subjektil (kaebajal) kohustus maksta selles ulatuses riigile kompensatsiooni. Kuna vastustaja ei soovinud vaidlusaluseid maid tagastada kaebajale ja ta oli 1/2 ulatuses juba maksnud teisele õigustatud subjektile kompensatsiooni, on ta järelikult võtnud vastu 1/2 ulatuses mittetagastatava maa eest kompensatsiooni määramise otsuse kaebajale. Nii või teisiti tuleks kaebajal maksta 1/2 osa maa reaalse tagastamise korral riigile tagasi. Kohus on otsuses sellise olukorraga arvestanud; 3) halduskohus on mõistnud õigesti kaebaja kasuks välja vastustaja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju ning ainuüksi vastustaja kohtuistungil esitatud väide kinnisvara turuhindade langemisest pärast kohtuotsuse tegemist ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Tallinna Linnavalitsus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2009. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta I. Annuse kaebus rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti

§ 6lg 2 p 3 ja lg-t 3.

Kuna kõikidel vaidlusalustel kruntidel on asunud ja asusid ka I. Annusele maa tagastamata jätmise ajal kolmandatele isikutele kuuluvad ehitised, välistab

§ 6lg 2 p 3 nimetatud kruntide aluse maa tagastamise kaebajale sõltumata 1992.

a ja

  1. a välja antud ehituslubade olemasolust. Kolmandatel isikutel oleks olnud õigus erastada maad neile kuuluvate ehitiste juurde ka juhul, kui ehituslube ei oleks väljastatud. Kuigi kohus on tõendeid hinnates tuvastanud, et kruntidel paiknesid kolmandatele isikutele kuuluvad ehitised juba 40 aastat tagasi ja ka maa tagastamata jätmise ajal, on kohus jätnud sellega seotud asjaolud jätnud põhjalikult analüüsimata ning rikkunud sellega uurimispõhimõtet; 2) ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud AÕSRS § 14 lg-t
  2. Kohtupraktika on tunnustanud maa ostueesõigusega erastamise õigust seadusliku aluseta püstitatud, kuid pikaajalises kasutuses olnud ehitise juurde. Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-43-04 väljaöeldud seisukohad on asjakohased ka vaidlusalustel kruntidel asuvate aiamajade puhul. Viidatud asjas tuvastati, et hooneregistri toimikus ega maa erastamise toimikus pole dokumente müügipaviljoni omandiõiguse ega selle ehitise seaduslikkuse kohta, puudub ehitusloaga projekt ja maakasutuse alusdokument. Praeguses asjas on olemas põhimõttelised nõusolekud ehitiste püstitamiseks, maaeraldused ja ehitusprojektid, mis on jäänud mingil põhjusel lõplikult vormistamata ja ehitusload väljastamata. Ka praegusel juhul on avalik võim tunnistanud 40 aastat tagasi püstitatud ehitiste seaduslikkust ja ehitisi ei saa ebaseaduslikuks pidada nende püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningatest puudustest hoolimata. Ehitised on olnud selle aja jooksul ekspluatatsioonis (liidetud elektrivõrguga); 3) ringkonnakohus on valesti kohaldanud RVastS § 8 lg-t 1, mille kohaselt tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kassaator palus ringkonnakohtul arvesse võtta, et vaidlusaluste kruntide turuväärtus on halduskohtu otsuse tegemise ajaga võrreldes langenud ca 50%. Ringkonnakohus leidis, et see ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Kruntide turuväärtuse vähenemist arvestamata oleks aga kaebaja majanduslikult paremas olukorras, kui ta oli ilma kahju tekitamiseta. Riigikohtu praktika kohaselt ei tohi kahjunõue viia kannatanu alusetu rikastumiseni; 4) ringkonnakohus on ebaõigesti hinnanud maaüksuse tagastamata jätmise ja kompensatsiooni määramise korraldusi. I. Annusel oli kõigi kolme maaüksuse osas 1/2 mõttelise osa suurune nõudeõigus, sellises osas on maa kaebajale tagastamata jäetud ja määratud kompensatsioon. Kohus on kaebajalt välja mõistnud 100% maade maksumusest.
  3. I. Annus palub kirjalikus vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Asjas vaieldakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmisega tekitatud varalise kahju hüvitamise üle. 11.

§ 6

lg 2 p 3 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt

§-dele 7, 9 ja 10.

§ 6

lg 3 kohaselt on hoone või rajatis maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. AÕSRS § 14 lg 1 sätestab, et maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on asjaõigusseaduse § 16 kohaselt maatüki oluline osa. Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa suhtes kohaldatakse AÕSRS § 13 sätteid ning ehitist võib käsutada pärast ehitisele kasutusloa andmist. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub ehitusseaduse alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. AÕSRS § 14 lg 11 kohaselt käsitatakse ehitusloana § 14 lg 1 tähenduses ka enne

  1. aasta
  2. novembrit koostatud ja kehtinud korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku elamu, suvila või aiamaja tüüpprojekti või enne nimetatud tähtpäeva koostatud ja kehtinud korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku elamu, suvila või aiamaja ehitusprojekti, kui ehitusloa väljaandmist ei ole võimalik tuvastada. Tallinna Linnavalitsus keeldus I. Annusele Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ja Arnika tee 1/Kupra tee 7 asuva õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisest põhjusel, et maa erastati ostueesõigusega maatükkidel asuvate ehitiste (aiamajade) omanikele ehitiste teenindamiseks vajaliku maana. Kohtud on kindlaks teinud ja kassatsiooniastmes ei vaielda enam selle üle, et maatükkidel paiknevatele ehitistele anti ehitusload välja pärast
  3. novembrit 1991, seega kehtestatud korda rikkudes. Samuti on kohtud tuvastanud, et aiamajadel ei olnud enne
  4. aasta
  5. novembrit kehtinud korras koostatud ja kinnitatud tüüpprojekti või ehitusprojekti. Kassatsiooniastmes jätkub vaidlus selle üle, kas Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ja Arnika tee 1/Kupra tee 7 maatükkidel asuvad ehitised saab dokumentatsiooni puudustest hoolimata lugeda õiguslikul alusel püstitatuks sarnaselt Riigikohtu
  6. novembri
  7. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-43-
  9. Haldusasjas nr 3-3-1-43-04 tunnustas Riigikohus erandlikult maa ostueesõigusega erastamise õigust rohkem kui 40 aastat tagasi püstitatud müügipaviljon-kioski juurde, millel puudus nõuetekohane maakasutusõigust tõendav dokument ja ehitusluba, kuid mida kasutati avaliku võimu teadmisel kaubandustegevuseks. Kolleegium leidis nimetatud otsuse p-s 13 järgmist: "Müügipaviljon-kioski kasutamine kaubandustegevuseks aastakümnete vältel avaliku võimu teadmisel tähendab seda, et avalik võim on tunnustanud müügipaviljon-kioski olemasolu seaduslikkust ja nimetatud ehitist ei ole võimalik ka vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele pidada ebaseaduslikuks. Avalik võim on sellise tunnustamisega välistanud võimaluse, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Kolleegiumi arvates võib asjaolusid arvestades ehitise ekspluatatsiooni vastuvõtmise akti asendada ka avaliku võimu tegevus, millega sisuliselt tunnistatakse valminud ehitis nõuetele vastavaks ning lubatakse ehitist kasutada vastavalt kavandatud otstarbele." Halduskolleegiumi arvates on alama astme kohtud õigesti leidnud, et haldusasjas nr 3-3-1-43-04 väljaöeldud seisukohad ei ole praeguses asjas kohaldatavad. Erinevalt müügipaviljon-kioskist käsitatakse aiamajade puhul ehitusloana ka enne
  10. aasta
  11. novembrit kehtinud korras koostatud ja enne nimetatud kuupäeva kinnitatud aiamaja tüüpprojekti või ehitusprojekti, kui ehitusloa väljaandmist ei ole võimalik tuvastada (AÕSRS § 14 lg 11). Seega on seadusandja juba leevendanud nõudeid ehitusloata püstitatud aiamaja juurde maa erastamiseks. Täiendava erandi tegemine aiamajale, millel puudub ka nõuetekohane tüüp- või ehitusprojekt, ei ole halduskolleegiumi arvates käesolevas asjas tuvastatud asjaolusid arvestades põhjendatud.
  12. Tallinna Linnavalitsus leiab, et Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ja Arnika tee 1/Kupra tee 7 maatükkidel asuvad ehitised kuulusid maa müügilepingute sõlmimise ajal isikutele, kellele maa erastati; ehitiste olemasolu tõttu oleks nimetatud isikutel

§ 6

lg 2 p-st 3 ja lg-st 3 tulenevalt olnud maa erastamise õigus ja alus ka juhul, kui

  1. ja
  2. aastatel ei oleks ehituslube väljastatud. Seega puudus I. Annusel õigus maa tagastamisele. Uurimispõhimõttest lähtuvalt oleks ringkonnakohus pidanud nimetatud asjaolu omal algatusel analüüsima. Halduskolleegium Tallinna Linnavalitsuse seisukohaga ei nõustu.

§ 6

lg 2 p-st 3 ja lg-st 3, § 20 lg-st 1, § 22 lg-st 1 ja AÕSRS §-st 14 tuleneb, et ehitise omanik saab ostueesõigusega maad erastada vaid õiguslikul alusel püstitatud ehitise juurde. Kohtud on tuvastanud, et maa erastati ehitiste juurde, mis olid püstitatud õigusliku aluseta. Kuna Tallinna Linnavalitsuse väide on sisuliselt ebaõige, puudub kolleegiumi arvates vajadus kontrollida, kas ringkonnakohus rikkus uurimispõhimõtet, jättes selle asjaolu kohtuotsuses omal algatusel analüüsimata.

  1. Eespool öeldust tulenevalt on kohtud kokkuvõttes õigesti leidnud, et Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ja Arnika tee 1/Kupra tee 7 maatükkide erastamine oli õigusvastane ning seetõttu oli õigusvastane ka erastamisotsustele tuginev maa tagastamata jätmine. Kuna muude RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kahjunõude eelduste üle kassatsiooniastmes ei vaielda, nõustub halduskolleegium kohtute järeldusega, et I. Annusel oli õigus nõuda Tallinna Linnavalitsuselt temale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist.
  2. Tallinna Linnavalitsuse väitel on kohtud jätnud arvestamata, et I. Annusel oli vaidlusaluste maatükkide tagastamise nõudeõigus vaid 1/2 puudutavas mõttelises osas, kuid kahju on välja mõistetud maatükkide koguväärtusest lähtuvalt. Halduskolleegiumi arvates on ringkonnakohus õigesti selgitanud, et

§ 14

kohaselt tuli nõudeõiguse ulatuse määratlemisel arvestada maa tagastamise õigustatud subjektide vahelisi kokkuleppeid. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 73 lg 1 ja TsMS § 689 lg 5).

  1. Tallinna Linnavalitsus esitas ringkonnakohtu istungil taotluse vähendada I. Annusele väljamõistetud kahjuhüvitist, sest Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ja Arnika tee 1/Kupra tee 7 kruntide turuväärtus oli halduskohtu otsuse tegemise ajaga võrreldes vähenenud ca 50%. Ringkonnakohus leidis, et selline väide ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Kassaatori arvates on ringkonnakohtu otsus vastuolus RVastS § 8 lg-s 1 sätestatud kahju täieliku hüvitamise põhimõttega ja viib I. Annuse alusetu rikastumiseni. RVastS § 8 lg 1 kohaselt tuleb varalise kahju hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Halduskolleegiumi praktika kohaselt ei tohi kahju hüvitamine viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta, ja seetõttu tuleb pärast kahju suuruse kindlaksmääramist kahjusummast maha arvata igasugune kasu, mida kannatanu sai kahju tekitamise tagajärjel (vt nt
  2. novembri
  3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-56-04, p-d 22-24). Kahju suurus tehakse kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja hindades (
  4. juuni
  5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-33-02, p 13;
  6. mai
  7. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-07, p 16). Asjas ei ole vaidlust selle üle, et halduskohtu otsuse tegemise ajal vastas I. Annusele väljamõistetud hüvitise suurus maatükkide kohalikule keskmisele müügihinnale (turuhinnale). Hüvitisest on maha arvatud I. Annusele maade tagastamata jätmise eest määratud kompensatsioon. Halduskolleegium on leidnud ka seda, et kahju hüvitamise eesmärgiga on kooskõlas kahjuhüvitise suurendamise taotluse rahuldamine apellatsioonimenetluses, kui selleks esinevad vajalikud alused. Kui kahju hüvitamist taotlevale isikule, kelle kaebus jäi halduskohtus rahuldamata, nõude suurendamist kohtumenetluse käigus mitte võimaldada, siis ei ole olukorras, kus vastava vara hinnad on vahepeal tõusnud, võimalik kahju hüvitamise eesmärki saavutada (
  8. mai
  9. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-07, p 16). Halduskolleegium jääb nende seisukohtade juurde ja märgib täiendavalt, et sellisel isikul on õigus oma kahjunõuet menetlusseaduses ettenähtud korras ka vähendada (HKMS § 5 lg 1 ja TsMS § 376 lg 4 p 2). Käesolevas asjas rahuldas halduskohus I. Annuse kaebuse ja mõistis talle kahjuhüvitise välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja hindades. Apellatsioonkaebuse esitas üksnes Tallinna Linnavalitsus, kes oli halduskohtus toimunud menetluses vastustaja (kahju hüvitamiseks kohustatud isik). Halduskolleegium selgitab, et sellises olukorras oli Tallinna Linnavalitsusel apellatsioonimenetluses õigus käsutada oma apellatsioonkaebusega seotud menetlusõigusi, kuid see ei hõlma õigust suurendada või vähendada I. Annuse (kahju hüvitamist taotleva isiku) kaebuses esitatud kahjunõude suurust. Tallinna Linnavalitsuse väidete alusel oleks ringkonnakohus saanud kahjuhüvitist vähendada üksnes põhjusel, et halduskohus kohaldas I. Annusele kahjuhüvitist välja mõistes ebaõigesti materiaalõigust, hindas tõendeid ebaõigesti või rikkus menetlusõiguse normi. Kuna ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus oli selle tegemise ajal seaduslik ja põhjendatud, jättis ta apellatsioonkaebuse õigesti rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
  10. Eeltoodust tulenevalt jääb Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
  11. novembri
  12. a otsus haldusasjas nr 3-04-472 muutmata. Tallinna Linnavalitsuse tasutud kassatsioonikautsjon arvatakse HKMS § 90 lg 2 alusel riigituludesse.
  13. I. Annus taotleb kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude väljamõistmist. HKMS § 92 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. I. Annus esitas Riigikohtule esiteks OÜ Advokaadibüroo Mägi Kraavi & Partnerid poolt I. Annusele väljastatud
  14. jaanuari
  15. a arve nr 59, mille kohaselt tuleb õigusabi eest tasuda 16 920 krooni, ja teiseks advokaadibüroo konto väljavõtte, millest nähtuvalt tasus Arenduskeskus OÜ arve nr 59 alusel OÜ-le Advokaadibüroo Mägi Kraavi & Partnerid 16 920 krooni. Seega ei ole I. Annus ise õigusabi eest tasunud. Halduskolleegium leidis
  16. aprilli
  17. a otsuses asjas nr 3-3-1-28-03 (p 9), et halduskohtumenetluse seadustik ei näe otsesõnu ette kantud õigusabikulu väljamõistmise võimalust olukorras, kus õigusabi eest ei ole tasunud mitte pooleks olev protsessiosaline ise, vaid muu isik tema asemel. Õigusabikulu väljamõistmine sellises situatsioonis on põhjendatud, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud. Asjas nr 3-31-28-03 oli lisaks tuvastatud, et kaebaja ja õigusabi tasunud isiku vahel oli laenusuhe ning kaebajal oli seega kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada. Kuna I. Annus ei ole Riigikohtule esitanud tõendeid selle kohta, et tal on kohustus OÜ-le Arenduskeskus kassatsiooniastmes kantud kulud hüvitada, tuleb I. Annuse taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.