) § 13 lg 1 mõttes. Kostja peab lubama rahuldada AS ETK Vikero Tekstiil, Eesti Vabariigi ja kohtutäitur T. Lorvi nõuded korteriomandi arvel. Kuna kostja sellega ei nõustunud, siis tuleb tema nõusolek asendada kohtuotsusega, korteriomand müüa avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikuga ettenähtud korras ja müügist saadaolevast rahast rahuldada võlausaldajate nõuded. Pankrotihalduril on pädevus esitada nõue
Võlausaldajate huvide kaitsmise pädevusest tuleneb ka halduri pädevus nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Juhuks, kui pankrotihaldur ei ole pädev esitama
S) § 109 lg 1 järgi tagasivõitmise korras. Pärandist loobumine on kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust sisaldav tehing, mille tagajärjena tekkis olukord, kus hageja asemel sai pärijaks tema tütar. Hageja on pärandist loobunud jaanuaris 2004, s.o ajal, mil Pärnu Maakohus menetles AS ETK Vikero Tekstiil (pankrotis) hagi hageja vastu 750 000 krooni nõudes. Hageja ja kostja tegevus pärandi vastuvõtmisel on seetõttu vastuolus ka hea usu põhimõttega. Loobudes vahetult enne eeldatavalt hageja kahjuks tehtavat kohtuotsust pärandi vastuvõtmisest, mille hulgas oli eeldatavalt olulise väärtusega korteriomand, kahjustas hageja sellega oma võlausaldajate huve. Arvestades asjaoluga, et hageja ei ole kohtuotsusega väljamõistetud summast midagi tasunud ning hagejal ei ole kinnisvara või muud vara, mille arvel saab kohtuotsust täita, on ilmne, et hageja soovis oma tegevusetusega saavutada enda täielikku varatust, et mitte asuda hüvitama võlausaldajate nõudeid.
lg 2 p 1 kohaselt võib pärima õigustatud isiku avalduse alusel sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja ennistada kohus, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel.
lg 3 tulenevalt saab pärandi vastu võtta 10 aasta jooksul pärandi avanemisest, s.o praegusel juhul hiljemalt
jaanuarist 2009 kehtiv
S § 120 lg 1 järgi pädevust otsustada, kas võlgnik võtab pärandi vastu või mitte. Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud
Võlausaldajad said nõudeid esitada avaldusena pärimismenetluses sätestatud tähtaja jooksul, praeguses vaidluses kuni
§-d 110-111). Seega on võlausaldaja jätnud õiguskaitsevahendid õigel ajal kasutamata. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmise korral PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS §-des 110-114 sätestatud tagasivõidetavate tehingute loetelus pärandist loobumist märgitud ei ole. 3. Pärnu Maakohus jättis 24. augusti 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et
S § 54 lg 1 kohaselt võlgniku seaduslik esindaja. PankrS §-des 111-114 esitatakse loetelu tehingutest, mida saab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, kuid pärandist loobumist selles loetelus ei ole. Seadusandja on kehtestanud loetelu vara kohta, mis on võlgniku omandis olnud, kuid pärandvarast loobumise korral ei olegi see vara võlgniku omandis olnud ja seetõttu seda tehingut ei saa hiljem vaidlustada. Selline seisukoht haakub pärandist loobumise puhul
§-st 115 tuleneva pöördumatuse printsiibiga. PankrS § 120 lg 1 kohaselt, kui võlgnik saab pärast pankroti väljakuulutamist pärandi või annaku, otsustab selle vastuvõtmise või sellest loobumise haldur. Hageja sai pärandi ja loobus sellest pärast pankroti väljakuulutamist ning seega ei ole halduril alust esitada nõudeid pärandvara suhtes.
alusel ei saa haldur võlausaldajate huvides esitada kohtule nõuet, sest pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja PankrS § 54 lg 1 alusel. Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud
kohaselt võib võlausaldaja nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Võlgade rahuldamisest järele jäänud pärandiosa läheb üle pärijatele, kes pärivad pärandist loobunu asemel. Ringkonnakohus ei nõustunud kaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt saab
Maakohus on õigesti leidnud, et rahuldada ei saa ka hageja alternatiivselt esitatud nõudeid. Pärandist loobumine on kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust sisaldav tehing, mille tagajärjena tekkis olukord, kus hageja asemel sai pärijaks tema tütar. Hageja tugineb PankrS § 110 lg 1 p-le 4, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis on tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Nimetatud alusel hagi rahuldada ei saa, sest pärandist loobumine on ühepoolne tehing. Seega puudub kausaaltehing hageja ja kostja vahel. Kostja õigus pärida oma vanaisa vara tuleneb pärimisseadusest. Kostjat ei ole võimalik käsitada tehingu (pärandist loobumise avaldus) teise poolena. TsÜS § 86 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Praeguses asjas on kostjaks A. E, kes sai pärijaks pärandi vastuvõtmise avalduse alusel tulenevalt pärimisseadusest. Kuivõrd hageja ja kostja vahel puudub kausaaltehing, siis maakohus ei pidanudki hinnangut andma asjaolule, kas hageja toimis pärandist loobumisel kooskõlas heade kommetega või kas tema käitumine oli kooskõlas hea usu põhimõttega. Peale selle on hagiavalduses esitatud vaid üldiseid väiteid, kuid pole viidatud tõenditele, millest võiks järeldada, et hageja tahe oli suunatud pärandist loobumisel vaid sellele, et pärand ei läheks kogukonna hüvanguks. Hagiavaldusest ei selgu, kuidas vaidlusaluse pärandi ülemineku korral kogukonna hüvanguks oleks paremini olnud kaitstud hageja võlausaldajate huvid. Kui hageja tahteavaldus pärandist loobumiseks olnuks tehtud vastuolus hea usu põhimõttega, siis ei laieneks samad asjaolud kostja tahteavaldusele, mille ta tegi vanaisa pärandi vastuvõtmiseks 15. jaanuaril 2004 notarile. Neid kahte pärimisseaduse alusel tehtud tahteavaldust ei ole võimalik käsitada kahepoolse tehinguna, nagu seda on tehtud hagiavalduses ja apellatsioonkaebuses. Maakohus on küll ekslikult leidnud, et ka praegu kehtiva õiguse kohaselt saab tagasi võita vaid võlgniku omandist välja läinud vara, kuid see ei mõjuta otsuse sisu. Alates 1. jaanuarist 2004 kehtiva pankrotiseaduse sätete kohaselt ei ole tagasivõitmise puhul oluline, kas tagasivõidetava tehinguga läks vara võlgniku omandist välja või mitte. Määravaks on asjaolu, kas tehinguga kahjustati võlausaldajate huve (PankrS § 109 lg 1). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kui asjas ei ole võimalik teha uut otsust, tuleb asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ebaõigesti kohaldatud
. Asjaolust, et pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja, ei saa järeldada, et ta ei saa korraldada võlausaldajate nõuete rahuldamist
Pärandist loobunud isiku pankroti korral tuleks
tõlgendada selliselt, et loobunu võlausaldajate nõuete rahuldamist loobunul õiguse järgi saada olevast pärandiosast saab nõuda ka pankrotihaldur.
reguleerib üksnes võla tasumise korda ega loo iseseisvat õigussuhet võlausaldaja ja pärandi vastuvõtja vahel. Hagi esitades pankrotihaldur korraldab võlausaldajate selliste nõuete täitmist, mis võlausaldajatel on pärandist loobunud pankrotivõlgniku vastu. Kui pärandist loobunu pärandiosast ei jätku kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (nagu praegusel juhul), siis on
kohase nõude esitamine pankrotihalduri kaudu ainus moodus, kuidas tagatada pärandist loobunu võlausaldajate võrdne kohtlemine. Kui asuda seisukohale, et
ei saa tõlgendada selliselt, et nõude saaks esitada ka pankrotihaldur, tulnuks hagejale anda võimalus tugineda lepingulisele esindusele. Ringkonnakohus jättis sellele väitele vastamata ega andnud hagejale võimalust küsida võlausaldajatelt volitust. Tagasivõitmise mõistega oleks vastuolus tõlgendus, et ühepoolseid tehinguid ei saa tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. See on võimalik PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel, jättes kõrvale sätte selle osa, mis räägib teisest poolest. Hageja ei ole esitanud nõuet tunnistada kostja tahteavaldus pärandi vastuvõtmiseks kehtetuks. Ühepoolsed tehingud saavad olla vastuolus heade kommetega ja tühised. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja tahteavaldust pärandist loobumiseks ja kostja tahteavaldust pärandi vastuvõtmiseks tuleb tühisuse aspektist vaadelda koos. Hageja tahteavaldus võib olla tühine, ilma et kostja tahteavaldus oleks tühine. Hageja ja tema tütar tegutsesid pärimismenetluses kooskõlastatult, hageja käitus oma võlausaldajate suhtes ebaausalt.
.
kohaselt võib võlausaldaja nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Võlgade rahuldamisest järele jäänud pärandiosa läheb üle pärijatele, kes pärivad pärandist loobunu asemel. Seega kaitseb
võlausaldaja huve juhtudel, mil talle võlgu olev isik on pärandist (temal saada olevast pärandiosast) loobunud ja loobunul ei ole vara, mille arvel oleks võimalik võlga tasuda. Praeguses asjas tuleb mh lahendada õiguslik küsimus sellest, kas
on võimalik kohaldada ka juhul, mil on välja kuulutatud pärandist loobunud isiku pankrot. Jaatava vastuse korral sellele küsimusele tuleb selgitada
10. Kolleegium leiab, et
on võimalik kohaldada ka pärast pärandist loobunud isiku pankroti väljakuulutamist, st kui loobumine toimus enne pankroti väljakuulutamist. Raske oleks leida mõistlikku põhjendust lahendusele, mille kohaselt oleksid võlausaldaja huvid
alusel kaitstud enne pankroti väljakuulutamist, kuid mitte pärast seda (vt käesoleva otsuse p 13 selle kohta, et pankrotiseaduse kohaselt ei ole võimalik pärandist loobumise tagasivõitmine). Kui pärandist loobumine tuleks otsustada pärast pankroti väljakuulutamist, siis enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 120 kohaselt oli see pankrotihalduri pädevuses. 11. Ringkonnakohus on otsuses leidnud, et
S § 54 lg 1 kohaselt võlgniku, mitte võlausaldajate seaduslik esindaja. Kolleegium nõustub seisukohaga, et pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja, kuid märgib, et PankrS §-de 2 ja 108 alusel on võimalik praegusel juhul lugeda hagi esitajaks pankrotivõlgnik, mitte
§-s 125 märgitud võlausaldaja. Pankrotihaldur esitab hagi pankrotivõlgniku nimel, kuid kaitseb teiste isikute, s.o võlausaldajate huve.
annab võlausaldajale õiguse nõuda pärandist loobunud isiku võlgade tasumist temal õiguse järgi saada oleva pärandiosa arvelt. Pankrotiseaduse § 54 lg 1 enne
Kolleegium on seisukohal, et
sätestab võlausaldajate seadusjärgse pandiõiguse, mis annab õiguse nõuda võla tasumist selle pärandvara arvel, millest võlgnik on loobunud. Kuna seadusjärgse pärimise korral pärandvarast loobumisel on siiski alati olemas pärija (
lg 1 kohaselt muude pärijate puudumisel kohalik omavalitsusüksus), siis on pärandvara pärast loobumist läinud üle mõnele kolmandale isikule.
alusel peab see kolmas isik taluma, et talle üle läinud pärandvara arvel tasutakse pärandist loobunud isiku võlad. Pärandi vastuvõtnud isiku isikliku vara arvel ei või võla tasumist nõuda. Seega kujutab haginõue endast praegusel juhul nõuet tunnustada pankrotis oleva hageja õigust lasta täitemenetluses müüa pärandvara hulka kuulunud korteriomand, st nõuet seadusjärgse pandiõiguse realiseerimiseks. Riigikohus on sarnasele järeldusele jõudnud
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.