RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON 3-4-1-21-09 25. mai 2010 Eesistuja Märt

) § 59 lg 6 ja metoodikas sätestatud nõuded on vastuolus põhiseadusega (PS) ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

1. veebruari
2. a direktiiviga 2001/14/EÜ raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise kohta (direktiiv 2001/14); 2) metoodikast tulenevad kasutustasu arvestamise põhimõtted on põhiseadusega materiaalses vastuolus; metoodika § 6 lg-s 5 ja § 8 lg-s 2 sätestatud reisi- ja kaubavedajate poolt tasumisele kuuluva raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu diferentseerimiseks puudub seadusest tulenev alus; 3) metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 on vastuolus PS §-ga 113, kuna sellisel avalik-õiguslikul rahalisel kohustusel puudub seadusest tulenev alus; 4) metoodika § 3 lg 4 piirab

§ 59

lõikele 4 rajanevat kaebaja õigust saada hüvitist kõigi abiteenuste osutamisega kaasnevate kulude eest; 5) metoodika § 3 lg 5 piirab

§ 59

lg-le 5 rajanevat kaebaja õigust saada hüvitist kõigi sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõimeosa kasutada andmisega kaasnevate kulude eest; 6) metoodika §-s 5 sätestatud kapitalikulu arvestamise juhend on koosmõjus vastustaja ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi selgitustega õigusvastane, kuna see piirab

§ 59lg 3 ning konkurentsiseaduse (Konk

S) § 17 lg 2 alusel kaebajale võimaldatud kapitalikulu komponendi määra alla infrastruktuuri säilitamiseks vajalike ning põhjendatud kasulike kulutuste hüvitamiseks vajaliku määra; 7) metoodika § 7 alusel arvutatav mõistlik ärikasum ei taga äriühingusse tehtud investeeringute tootlikkust määras, et investorid oleksid äriühinguga seotud riskimäära arvestades huvitatud äriühingusse investeerima ning raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja toodaks lisaväärtust; metoodika § 7 lg-s 1 sisalduv kapitali kaalutud keskmise hinna (WACC) arvutamise juhis ei taga sellisel kujul, nagu seda on rakendanud käskkirjas vastustaja, koosmõjus metoodika § 4 lg 6 p-le 4 ning § 5 lg-tele 6 ja 7 antud tõlgendusega investoritele mõistlikku ärikasumit neile kuuluvalt vara väärtuselt; 8) metoodika kasutustasu arvestamise põhimõtted piiravad kaebaja omandiõigust raudteeinfrastruktuurile ja on vastuolus PS §-ga 32 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

1. protokolli artikliga 1; 9) põhivara ümberhindluse arvestamata jätmine ei võimalda direktiivis 2001/14/EÜ sätestatud eesmärke ellu viia; 10) käskkirjad ei vasta haldusmenetluse seaduse § 56 lg-s 1 sätestatud nõuetele; 11) kaebaja põhivara ümberhindluse arvestamata jätmine on ebaseaduslik ka vastuolu tõttu raamatupidamist reguleerivate õigusaktide, raudteeseaduse ning kehtiva metoodikaga; 12) raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja otse- ja üldkulude arvestuses ettevõtja
2. a andmete aluseks võtmine on vastuolus metoodika § 4 lg-ga
4. Tallina Halduskohus tunnistas
5. septembri
6. a otsusega asjas nr 3-05-384 RI peadirektori käskkirjad nr 51ü, 81ü, 93ü, 104ü, 118ü, 131ü, 152ü, 15ü, 32ü, 43ü, 61ü, 75ü ja käskkirja nr 88ü p 1 õigusvastasteks ning metoodika (kehtis
7. juuni 2004 kuni
8. mai 2008) § 4 lg 6 p 4, § 5 lg-d, 1, 2, 3, 4, 6 ja 10 ning § 7 lg 4 PS §-ga 3, § 94 lg-ga 2, §-ga 31 ja §-ga 32 vastuolus olevaks ning jättis need kohaldamata.
9. Riigikohus palus
10. jaanuari
11. aasta kirjas menetlusosalistel vastata lisaküsimustele, mis puudutasid AS-i Eesti Raudtee põhiõigusvõimelisust ja Riigikohtu pädevust kontrollida metoodika materiaalset põhiseaduspärasust. Kuna asja arutaval koosseisul tekkisid kahtlused ka metoodika aluseks oleva volitusnormi põhiseadusele vastavuse kohta, siis palus Riigikohus
12. aprilli
13. aasta kirjas menetlusosalistel avaldava oma arvamus ka selles küsimuses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 5 Halduskohus leidis järgmist: 1) kaebajal on vaidlustatud käskkirjade õigusvastasuse tuvastamiseks olemas põhjendatud huvi; 2) ER on samal ajal nii raudteeinfrastruktuuri majandav raudtee-ettevõtja kui ka raudteeveoteenust osutav raudtee-ettevõtja. Kuna ER omab raudteeinfrastruktuuri, millele juurdepääsuta ei ole võimalik raudteeveoteenust osutada ning mida ei ole võimalik või majanduslikult otstarbekas dubleerida, siis on ta olulist vahendit omav ettevõte. Seetõttu on ta kohustatud lubama teistele ettevõtjatele mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääsu raudteeinfrastruktuurile; 3) kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kasutab raudteeinfrastruktuuri raudteeveoteenuse osutamiseks ka ise, jaotab läbilaskevõimet RI (praegune Tehnilise Järelevalve Amet (TJA)) peadirektori moodustatud komisjon. RI peadirektor otsustab kehtiva metoodika ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raamatupidamisandmete alusel raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramise. ER-i
14. detsembri 2004 majandusaasta aruandest nähtub, et ettevõttes korraldati terviklik varade ümberhindamine, mille tulemusena kasvas pea kõigi ettevõtte põhivarade väärtus kokku 3,945 miljardit krooni. Varade ümberhindamise tulemusel kasvas ettevõtte aastane kulum ca 386 miljoni krooni võrra. ER esitas RI-le kasutustasu määramiseks raamatupidamisandmed, milles ER-i põhivara oli kajastatud ümberhinnatud väärtuses; 4) vastustaja ei ole arvutanud kaebuse esitajale kasutustasu abiteenuste, vaid lisateenuste eest. Metoodika § 3 lg 4 kooskõla raudteeseaduse ja põhiseadusega ei ole käesolevas vaidluses asjassepuutuv. Seega puudub kohtul vajadus menetlusosaliste vastavaid väiteid sisuliselt hinnata; 5)

§ 59

lg 6 annab majandus- ja kommunikatsiooniministrile selgesõnalise volituse määruse kehtestamiseks. Volitusnormis sisaldub volituse eesmärk (delegeerida raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise viis ministrile) ja ulatus (kasutustasu puudutab raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu tagavaid põhi-, lisa- ja abiteenuseid ning sihtotstarbelist ühekordse läbilaskevõime osa). Seetõttu puudub kohtul alus tuvastada

§ 59lg 6 ning metoodika formaalset vastuolu põhiseadusega.

Samuti ei ole volitusnorm vastuolus ka direktiivi 2001/14/EÜ kolmekümne viienda põhjendusega. Kasutustasu ei ole põhiseaduse §-s 113 sätestatud riiklik maks, koormis ega lõiv, mis peaks olema sätestatud seadusega; 6) metoodika § 6 lg 5 formaalne vastuolu põhiseadusega puudub. Kasutustasu diferentseerimine eraldatud läbilaskevõimeosade kasutamise alusel on kooskõlas

§ 59

lg 1 kolmandas lauses toodud volitusnormi sisuga; 7) kasutustasu diferentseerimine lähtuvalt rongide füüsilistes iseärasustest ning sellest tulenevast raudteeinfrastruktuuri erineva kulutamise astmest ei ole vastuolus direktiivi 2001/14 üheteistkümnenda põhjendusega. Direktiivide kohaselt peetakse kasutustasu diferentseerimist lähtuvalt kasutamise mõjust raudteeinfrastruktuuri seisundile võimalikuks ja vajalikuks ning sellega ei kaasne erinevate raudteeveo-ettevõtjate (kauba- ja reisirongide) erinevat kohtlemist; 8) asjaolu, et otsekulu ning kapitali- ja üldkulu ei ole sünonüümid, nähtub ka metoodika § 3 lg-st 3, kus eelnimetatud kulud on kõik iseseisvalt loetletud. Seega on metoodika § 3 lg 5 kooskõlas

§ 59lg-ga 5.

Kuna metoodika § 3 lg 5 täpsustab, mitte ei täienda

-i eeltoodud sätet, on metoodika § 3 lg 5 PS-iga formaalselt kooskõlas; 9) raudteeseaduse ja metoodika kohaselt ei ole raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kohustatud esitama RI-le aktsionäride kinnitatud majandusaasta aruannet. Seega ei ole RI-l kohustust arvestada kasutustasu määramisel vaid ER-i aktsionäride kinnitatud majandusaasta aruandes kajastatud andmetega; 10) RI jättis vaidlustatud käskkirjadega kasutustasu määramisel kasutustasu arvestusest välja ER-i põhivarade ümberhindluse. Põhivara väärtuse tõus ei ole raamatupidamise ega ka raamatupidamise toimkonna juhendi mõistes käsitatav kuluna, mistõttu ei ole põhivara väärtuse suurenemist iseenesest võimalik raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukuludesse lülitada. Kuluna on käsitatav põhivara amortisatsioonikulu. RI-l, kui ta leidis, et põhivarade ümberhinnatud väärtus ei kajastanud põhivarade õiglast väärtust, oli võimalik lugeda põhivarade üleshindlusest tekkinud suurenenud amortisatsioonikulu metoodika § 4 lg 6 p 6 ning metoodika § 5 lg-te 1-3 alusel põhjendamatuks kuluks. Kuna metoodika § 4 lg 6 p-s 4 sätestatud keeld võib tuleneda metoodika § 5 lg-tes 1-2 sätestatud kapitalikulu eesmärgist, siis tuleb metoodika § 4 lg 6 p 4 tõlgendada laiemalt, see tähendab, et see hõlmab ka keeldu arvestada raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukuludesse varade väärtuse suurenemisest tulenevat täiendavat kapitalikulu; 11) ER-i põhivara väärtuse puhul ei saa rääkida soetusmaksumuse alusel kujunenud põhivara väärtusest, kuna ER-i väitel on tema põhivara 1993. aastal juba kord ümber hinnatud; 12) kuna metoodika § 5 lg-d 5, 7, 8, 9, 11, 12 ja 13 kaebaja õigusi iseseisvalt ei riku, siis eelnimetatud sätete põhiseaduspärasust kohus ei kontrolli. Kohtus annab hinnangu metoodika § 5 lg-tele 1, 2, 3, 4, 6 ja 10; 13) tõlgendades metoodika § 5 lg-s 4 sätestatud lineaarse kapitalikulu arvestamise meetodit koos metoodika § 5 lg-tega 1 ja 2, saab järeldada, et kapitalikulu arvestatakse ainult põhivara soetusmaksumuselt ehk põhivara algselt ostuhinnalt. Metoodika § 5 lg-d 1, 2, 3, 4, 6 ja 10 ei võimalda ER-i üleshinnatud põhivarade väärtust kapitalikulu määramisel arvestada; 14) põhivarade väärtuse testi võimalik puudumine ei tõenda ümberhinnatud põhivara mittevastavust selle õiglasele väärtusele; 15) ER-i investeeringute, kapitalikulude erinevuse ning majandusteadlaste arvamuste kohaselt ei katnud ER-ile 2005/2006 liiklusgraafikuperioodiks arvestatud kapitalikulud 2005/2006 liiklusgraafikuperioodil ER-i infrastruktuuri majandamiseks tehtud investeeringuid. Metoodika §-s 5 sätestatud kapitalikulu arvestamine põhivara soetusmaksumuse alusel ei taga inflatsioonilises keskkonnas vastavate investeeringute katmist ka tulevikus. Metoodika § 5 lg-te 1 ja 2 järgi on kapitalikulu see kulukomponent, mis peab katma ER-i materiaalse põhivaraga seotud investeeringud. Ekslik on vastustaja seisukoht, et kapitalikulu piisavuse kindlakstegemiseks peab analüüsima kõigi tulevaste investeeringute ja remondiplaanide tegelikku teostamist ning põhjendatust. Sellist eesmärki ei ole põhivara kasuliku eluea pikkust (15-50 aastat) arvestades võimalik käesolevas kohtumenetluses teostada. Järeldusi põhivara soetusmaksumuse alusel arvestatud kapitalikulu piisavuse kohta saab teha ka ainult majandusteoreetilistele teadmistele tuginedes. Kuigi majandusteadlased on erinevates aruannetes ER-i põhivarainvesteeringute katmiseks lisaks kapitalikulu komponendile välja pakkunud ka teisi allikaid, on selliste võimaluste sügavamal analüüsimisel ilmnenud, et nende kasutamine on kas raskendatud või piiratud (laenu saamine) või ei ole aktsionäride huve arvestades realistlik (dividendidest loobumine). Kuna põhivara ajalooliselt soetusmaksumuselt arvestatud kapitalikulu mõjutab ka kaebaja ärikasumi suurust ning saadab seeläbi negatiivseid signaale võimalikele investoritele, on ka lisakapitali kaasamine problemaatiline; 16) kapitalikulu on metoodika § 3 lg 3 kohaselt kasutustasu arvestamise aluseks ja

§ 59

lg 3 kohaselt üks raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kuludest.

näeb ühemõtteliselt ette kasutustasu arvestamise raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raamatupidamisandmete alusel. Raudteeinfrastruktuuri teenuse kvaliteedi tagamine tähendab ka investeeringuid põhivara säilitamiseks ning parendamiseks. Investeeringuid põhivara säilitamiseks ja parendamiseks teeb kaebuse esitaja praegustes hindades. Raha põhivara investeeringuteks peab pikemas perspektiivis tagama metoodika §-s 5 sätestatud kapitalikulu komponent. Selleks peab kaebuse esitaja iga-aastane kapitalikulu olema enam-vähem tasakaalus jooksva aasta investeeringuvajadusega. Põhivara kulumi arvestamisel põhivara ajalooliselt soetusmaksumuselt võib selline tasakaal olla saavutatav vaid väga madala inflatsiooniga keskkonnas, vastasel juhul tekivad vahed faktiliselt kasutustasuna saadavate ning investeeritavate rahavoogude vahel; 17) arvestades raudteeinfrastruktuuri kasuliku eluea pikkuseks keskmiselt 20 aastat, ei saa seda pidada direktiivi 2001/14 artikli 6

§ 59

lg 3 kohaselt peaks kasutustasu kehtestamise eesmärgiks olema katta raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kõik raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kulud ning võimaldada tal teenida ka mõistlikku ärikasumit. Samas ei tohi kasutustasu olla ebamõistlikult suur, kuna see peab võimaldama kõikidel raudteeveo-ettevõtjatel ühetaolise ja diskrimineerimata juurdepääsu raudteeinfrastruktuurile. Metoodika § 5 lg-s 2 on sätestatud kapitalikulu eesmärk, milleks on põhivara soetamiseks tehtud kulutuste tagasiteenimine teenuste müügi kaudu põhivara kasuliku eluea vältel. Metoodika § 5 lg-s 2 sätestatud eesmärki silmas pidades tuleks kaebuse esitajal teha põhivara asendamiseks vajalikke investeeringuid suures osas omavahendite arvel ning investeeringute kulud teeniks ta tagasi põhivara kasuliku eluea vältel. Metoodika § 5 lg-s 2 sätestatud kapitalikulu eesmärk ei ole kasutustasu kehtestamise eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna majandusteadlaste arvamuse kohaselt ei kataks soetusmaksumuse pealt arvestatav kulum kiire inflatsiooni tingimustes vajalikke investeeringuid ja selle tulemusena sisuliselt doteeritaks praegusi veoettevõtteid tulevaste raudteeinfrastruktuuri teenuste kõrgemate hindade arvel. Seega ei arvesta metoodika § 5 lg 2 tarbijahinnaindeksi tõusuga ning sellega eelistatakse praeguste raudtee-ettevõtjate huve tulevaste raudtee-ettevõtjate, samuti raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja huvidele selle asemel, et eeltoodud huve tasakaalustada. Metoodika §-s 5 sätestatud põhieesmärgi saavutamiseks rakendatavad abinõud ei ole ka vajalikud, kuna majandusteadlaste arvamuse kohaselt on kasutustasu kehtestamise eesmärki (katta raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kõik raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kulud ning võimaldada tal teenida ka mõistlikku ärikasumit, mis ei oleks samas ebamõistlikult suur, et kõikidel raudteeveo-ettevõtjatel oleks ühetaoline ja diskrimineerimata juurdepääs raudteeinfrastruktuurile) võimalik saavutada ka kaebajat vähem koormavate abinõudega. Seetõttu on metoodika §-s 5 sätestatud kapitalikulu arvestus vastuolus PS §dega 31 ja 32; 20) kaebaja õigusi rikuvad koosmõjus metoodika § 5 lg-d 1, 2, 3, 4, 6 ja 10, mis tuleb jätta kohaldamata. Kuna metoodika § 5 on PS-iga vastuolus, tuleb analoogilistel põhjendustel kohaldamata jätta ka metoodika § 4 lg 6 p 4; 21) kuivõrd enne on leitud, et vastustaja on kapitalikulu arvestamisel lähtunud põhivara väärtusest, mis ei kajastanud põhivara õiglast väärtust, ning ei saa eeldada, et metoodika piires kasutustasu määramisel oleks kaebaja põhivara väärtus erinev, on sel põhjusel õigusvastane ka vastustaja tehtud WACC-i arvutus. Seetõttu ei ole vajadust tuvastada metoodika § 7 lg-s 1 sätestatud valemi PS-iga vastuolu; 22) metoodika § 7 lg 4 eesmärk on ergutada raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjat kaasama raudteeinfrastruktuuri majandamisse võõrkapitali vähemalt 50% ulatuses kogukapitalist. Kaebaja karistamine regulatiivse oma- ja võõrkapitali osakaalude sätestamisega selle eest, et tal ei ole metoodika alusel võimalik kaasata raudteeinfrastruktuuri majandamiseks piisavalt võõrkapitali, ei ole sobiv, vajalik ega proportsionaalne abinõu võõrkapitali kaasamise suurendamiseks. Nimetatud abinõu piirab kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust. Kuivõrd

sellist piirangut ei sätestanud ega andnud ka majandus- ja kommunikatsiooniministrile volitust sellist piirangut kehtestada, on metoodika § 7 lg 4 nii formaalselt kui ka materiaalselt PS-iga vastuolus. Kuigi WACC-i arvutus ei sõltu ainult metoodika § 7 lg 4 kohaldamisest, vaid ka hinnangust põhivara õiglase väärtuse kohta, tuleb menetlusökonoomia huvides algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ka metoodika § 7 lg 4 suhtes, kuivõrd metoodika § 5 lg-te 1, 2, 3, 4, 6 ja 10 ning § 4 lg 6 p 4 põhiseadusvastasuse äralangemise korral on metoodika § 7 lg 4 WACC-i arvutamisel endiselt asjassepuutuv; 23) vastustaja prognoos ei ole metoodika § 4 lg-ga 5 vastuolus, kuna vastustaja on prognoosinud liiklusgraafikuperioodi otse- ja üldkuludeks 2004. aasta andmed. 6. AS Eesti Raudtee väidab põhiõigusvõimelisuse kohta järgmist: 1) raudteeinfrastruktuuri majandamine ei ole avalik ülesanne, kuna see ei tulene

§-st 2 ja § 3 lg 1 p-st 16 ja lg-st 2 ega teistest õigusaktidest. Raudteeinfrastruktuuri majandamine on tavapärane majandustegevus ja riik peab võimaldama seda tegevust teha tavapärastes äritingimustes. Raudteeinfrastruktuuri avalikuks kasutamiseks määramine ei tähenda, et tegemist on avaliku ülesandega; 2) ER on materiaalsete põhiõiguste kandja, kuna juriidilist isikut ei saa jätta ilma põhiõigustest üksnes seetõttu, et riik omab 100% tema aktsiatest. See ei oleks kooskõlas võrdsuspõhimõttega. Raudteeinfrastruktuur kuulub ER-ile, mitte riigile. Aktsia annab riigile üksnes need õigused, mis on sätestatud äriseadustikus. ER-i õigusvõime tekkis registrisse kandmisega ja seda ei mõjuta aktsiatehingud; 3) ER-i põhiõigusvõime olemasolu peab hindama vaidlustatud akti andmise ja kaebuse esitamise aja seisuga; 4) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. juuni 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-5-08 ei ole kohaldatav, kuna vaidlus ei puuduta EL-i õiguse põhiseadusele vastavavuse kontrolli ja kohus pole väitnud, et EL-i õigus oleks põhiseadusega vastuolus. Ühtlasi ei reguleeri EL-i õigus kasutustasu komponente, arvutuslikku alust ega mõistlikku ärikasumit. EL-i õigus ei reguleeri seda, kuidas tuleb sätte formaalset põhiseaduspärasust kontrollida. 7. AS Eesti Raudtee väidab, et

§ 59

lg 6 on põhiseadusega formaalses vastuolus, kuna: 1) metoodika piirab ER-i õigust ise kujundada turureeglite alusel kasutustasu suurus; 2) ER-i ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse piiramise aluseks on seadus. Täitevvõim võib seadusega sätestatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid ainult täpsustada.

§ 59

lg 6 annab ministrile volituse kehtestada praeter legem määruse, mis on vastuolus PS § 94 lg-ga 2; 3) volitusnorm ei anna ühtegi sisulist juhist ja ei määratle mõisteid. Seetõttu piirab metoodika ER-i põhiõigusi ja -vabadusi iseseisvalt. Metoodika sätestab nii kasutustasu komponendid kui ka nende arvutamise põhimõtted, mis oleks tulnud sätestada seadusega. 8. AS Eesti Raudtee väidab, et metoodika § 4 lg 6 p 4, § 5 lg-d 1-4, 6, 10 ja § 7 lg 4 on põhiseaduse § 3 lg-ga 1, § 94 lg-ga 2, §-ga 31 ja §-ga 32 vastuolus, kuna: 1) metoodika § 4 lg 6 p 4, § 5 lg-d 1-4, 6, 10 ja § 7 lg 4 on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvateks säteteks, sest need sätted ei luba ER-il kogukuludesse arvestada põhivara ümberhindlust ja määravad kindlaks ER-i kapitali kaalutud keskmise hinna. Nimetatud sätete alusel määratakse kindlaks kasutustasu ja mõistlik ärikasum; 2)

§ 59lg 3 koostoimes Konk

S § 17 lg-ga 2 alusel tuleb ER-ile hüvitada raudteeinfrastruktuuri kasutusse andmisega majanduslikult kaasnevad põhjendatud kulud ilma piiranguteta. Raudteeinfrastruktuuri kasutamisega kaasneb selle seisundi halvenemine. ER-i

1. a auditeeritud majandusaasta aruande kohaselt oli ER
2. aastal investeerinud 426 317 000 krooni ja
3. aastal 334 060 000 krooni. Raudteeinfrastruktuuri korrashoidmiseks on vaja iga aasta investeerida 350-400 miljonit krooni. Metoodika alusel arvutatud kapitalikulu komponendi suurus on 130 351 000 krooni; 3) ER-i saab kohustada andma tema omandis oleva raudteeinfrastruktuuri veoettevõtjate kasutusse üksnes adekvaatse tasu eest. Vara kolmandate isikute kasutusse andmine alla hariliku hinna tekitab konkurentsimoonutust ja viib ebavõrdse kohtlemiseni; 4) tulenevalt

§ 59

lg-st 3 ja metoodika § 3 lg-st 2 peab kapitalikulu komponent võimaldama raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal katta kõik materiaalse põhivara kasutusse andmisega seotud kulud (vara kasutamisest tuleneva vara väärtuse vähenemine ja vajalikud investeeringud). Direktiivi 2001/14, mis sätestab üldreeglid, kohaselt peab kasutustasust saadav tulu tagama ka raudteeinfrastruktuuri pikaajalise ja efektiivse kasutamise; 5)

§ 59

lg 3 ja metoodika § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on kapitalikulu põhivara kasutada andmise kulu, mida arvutatakse amortisatsiooni (kulumi) alusel. Mida suurem on vara väärtus, seda kõrgem on tema kasutamise hind ehk tasu. Kulumit arvutatakse raamatupidamise eeskirjade kohaselt. Materiaalse põhivara soetusmaksumuse võib erandkorras asendada ümberhinnatud väärtusega, kui vara õiglane väärtus erineb oluliselt tema bilansilisest jääkmaksumusest. Õiglaseks väärtuseks on vara turuväärtus; 6) võrreldes

1. ja
2. a keskmist investeeringute summat (ca 380 miljonit krooni) ER-i ümberhinnatud varalt arvestatud kulumisummaga 351 321 000 krooni, oli ER-i ümberhinnatud varalt arvutatud kulum samas suurusjärgus tegelike investeeringutega raudteeinfrastruktuuriga seotud põhivarasse. Seega ei võimalda metoodika ER-il tagasi saada suurt osa raudteeinfrastruktuuri majandamisega seotud kuludest. Sellisel piirangul ei ole seaduslikku alust; 7) metoodika § 5 lg-d 1 ja 2 võimaldavad ER-il tagasi saada üksnes põhivara soetamisel tehtud tegelikke kulusid; 8) raudteeinfrastruktuuri kasutustasu regulatsioon ei ole õigusselge, kuna seda ei ole võimalik mõista; 9) kuna metoodika § 7 lg 4 ei võimalda WACC-i arvutamisel lähtuda ER-i tegelikust kapitalistruktuurist, siis see piirab ER-i õigusi. Metoodika § 7 lg-s 4 sätestatud võõrkapitali suhe kogukapitali (50%) ei vasta ER-i tegelikule näitajale, mis on 25,52%. Seetõttu on mõistlik ärikasum väiksem, kui see on vajalik nimetatud komponendi majandusliku funktsiooni täitmiseks.
3. Justiitsminister väidab, et

§ 59

lg 6 ei ole põhiseadusega formaalses vastuolus, kuna: 1)

§ 59

lg 6 ei sisalda täiendavat regulatsiooni kasutustasude kujunemise, ulatuse ega aluste osas. Kasutustasu kujunemist reguleerivad

§ 59

lg-d 3-5.

§ 59

lg 6 ei täpsusta, kas lõigetes 3-5 nimetatud kasutustasu üldised alused on metoodika kujunemise aluseks; 2) kasutustasu riigipoolne kujundamine kitsendab intensiivselt raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja põhiõigusi. Seadusandja peab tagama, et määrava tähtsusega küsimused (kasutustasu kujunemise alused) oleks reguleeritud seadusega. Seadust ei tohiks koormata arvutusskeemide tehnilise esitamisega; 3) raudteeseaduses peaksid olema sätted, mis määratlevad selgelt, kuidas kasutustasu kujuneb ja millised on selle komponendid. Volitusnormis on jäetud konkretiseerimata kasutustasu arvutamise metoodika kujunemise alused, samuti puuduvad viited seadusest tulenevale regulatsioonile; 4) ebaselgeks jääb volitusnormis termini "metoodika" kasutamine, kuna sellest ei selgu, mis võib olla määruse sisu ja selle regulatsiooni ulatus. Metoodika kehtestamine sellisel kujul määruses mitte ei täpsusta raudteeseadust, vaid võimaldab seadust täiendada kasutustasu määrava tähtsusega komponentide osas olulises ulatuses. 10. Justiitsminister väidab, et metoodika § 4 lg 6 p 4, § 5 lg-d 1-4, 6 ja 10 ning § 7 lg 4 on põhiseadusega formaalselt vastuolus: 1) metoodika vaidlusalused sätted on asjassepuutuvad; 2) metoodika riivab PS § 32 lg-t 2, kuna ER ei saa ise kasutustasu suurust määrata; 3)

§-st 59 ei nähtu, millest peab majandus- ja kommunikatsiooniminister metoodika kehtestamisel lähtuma. Metoodika vaidlusalused sätted kitsendavad iseseisvalt ER-i õigust otsustada enda omandi kasutamise üle. Seetõttu on tegemist praeter legem määrusega; 4) metoodika § 7 lg 4 on olemuselt soovituslik, kuid mõjutab siiski kasutustasu suurust. Seetõttu on tegemist sättega, mis riivab ER-i põhiõigust. Nimetatud säte ei täpsusta, vaid täiendab raudteeseadust, mistõttu on tegemist praeter legem määruse osaga; 5) kuna metoodika vaidlusalused sätted on formaalselt PS-iga vastuolus, siis ei ole vaja analüüsida nende sätete materiaalset kooskõla PS-iga. 11. Majandus- ja kommunikatsiooniminister väidab, et ER ei ole põhiõiguste kandja, kuna: 1) raudteeseaduses avalikule raudteele antud tähendus ja avaliku raudtee omajale pandud ülesanded teiste isikute avalikule raudteele juurdepääsu võimaldamisel (

§ 7

lg 1, § 50 lg-d 1-3) näitavad selgelt, et seadusandja peab avaliku raudtee majandamist avalikuks ülesandeks. Eesti Vanariik on ka ajaloolises plaanis pidanud avaliku raudtee majandamist avalikuks ülesandeks; 2) PS § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Kui seadusest ei tulene teisiti, võib riik seda kohustust täita ka eraõiguslike juriidiliste isikute kaudu. Seega riik, samuti eraõiguslik juriidiline isik, mille kaudu riik avalikke ülesandeid täidab, on põhiseadusest tulenevalt kohustatud subjekt, mitte õigustatud subjekt. Avaliku raudtee majandamise avaliku ülesande täitmiseks on riik valinud eraõigusliku vormi. Avaliku raudtee majandamise avaliku ülesande täitmisega tagab ER selliste põhiõiguste realiseerumise nagu ettevõtlusvabadus, tegevusala, elukutse ja töökoha valiku vabadus, liikumisvabadus ja elukoha valiku vabadus. Kuna ER täidab avalikku ülesannet, ei ole ta mitte põhiseaduse õigustatud subjekt, vaid kohustatud subjekt ning temale kui avaliku raudtee majandajale põhiõigusvõime ei laiene. Seega ei saa ER avaliku raudtee majandajana kohtus riigi vastu tugineda sellele, et riik rikub tema ettevõtlusvabadust ja omandiõigust; 3) ER-i kõik aktsiad kuuluvad riigile. Kui Eesti Vabariik ER-i ainuaktsionärina võtaks vastu otsuse ER lõpetada, siis pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist läheks kogu järelejäänud ER-i vara vahetult Eesti Vabariigi omandisse. Kui Eesti Vabariik ER-i ainuaktsionärina otsustab ER-i ärikasumist välja maksta dividende, siis laekuvad need riigieelarvesse ning neil on üksnes fiskaaleesmärk. ER-i taga ei ole erahuvi, vaid üksnes riigi ehk avalik huvi. Seetõttu ei saa 100%-liselt riigile kuuluv ER kohtus riigi vastu tugineda väitele, nagu rikuks riik tema ettevõtlusvabadust ja omandiõigust; 4) ER-il kui avaliku raudtee majandajal puudus põhiõigusvõime nii kohtusse pöördumise ajal kui ka kohtulahendi tegemise ajal. Täiendavalt tuleb märkida, et kui kaebuse esitaja surm ja juriidilise isiku õigusjärgluseta lõppemine toovad kaasa menetluse lõpetamise, siis põhiõigusvõime minetamine välistab kohaldamisele kuuluvate õigusnormide suhtes konkreetse normikontrolli algatamise (vt HKMS § 24 lg 1 p 6), 5) metoodika § 4 lg 6 p 4, § 5 lg-d 1, 2, 3, 4, 6 ja 10 ning § 7 lg 4 on Euroopa Liidu õigusega seotud sätted, kuna metoodika on antud raudteeseaduse alusel ning järgib raudteeseaduses sätestatud kasutustasu arvestamise ja määramise põhimõtteid. Raudteeseadus aga lähtub direktiivist 91/440 ja direktiivist 2001/14. Direktiiv 2001/14 sätestab üldised tingimused, millele raudteeinfrastruktuuri kasutustasu peab vastama. Metoodika eelnõu seletuskirja kohaselt on metoodika eelnõu kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Komisjoni Transpordi ja Energeetika Direktoraadi 24. novembri 2005. a kirjast ER-ile nähtub, et põhivara ajaloolisest väärtusest (soetusmaksumusest) juhindumine põhivara puhul ei ohusta iseenesest pikaajalist raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja bilansi tasakaalustamist. Sama on Euroopa Komisjon kinnitanud ka 24. augusti 2005. a kirjas. 12. Majandus- ja kommunikatsiooniminister väidab, et

§ 59

lg 6 ei ole põhiseadusega formaalses vastuolus, kuna: 1) volitusnormis sisaldub selgelt nii volituse eesmärk kui ka ulatus. Lisanõuded volituse sisule tulenevad eeskätt

§ 59

lg-test 1, 3, 4, 5, § 4 lg-st 2; § 7 lg-st 1, § 50 lg-test 1, 2, ja 3, § 63 lg-st 1 ja lg 4 p-st 6, § 63 lg-st 1. Seetõttu on

§ 59

lg 6 formaalselt põhiseadusega kooskõlas; 2) metoodika üksnes täpsustab seaduses sätestatud kitsendust. Metoodika vaidlusalused sätted on kõik taandatavad raudteeseaduse sätetele. Metoodika § 4 lg 6 p 4 on taandatav

§ 59lg-tele 3-5.

Metoodika § 4 lg 6 p 4 on taandatav

§ 7lg-le 1 ja § 50 lg-le 1. Riigikohus on 18. detsembri 2002. a otsuses asjas nr 3-3-1-66-02 Konk

S § 14 p 1 (praegune KonkS § 16 p 1) sisustanud järgmiselt: "Turgu valitseva ettevõtja poolt kehtestatud hind, mis ei ole mõistlikus vahekorras teenuse majandusliku väärtusega, on ebaõiglane. Teenuse majanduslik väärtus on omakorda seotud teenuse osutamiseks vajalike kuludega. [---] Teenuse hind võib olla ebaõiglaselt kõrge ka juhul, kui kasumit ei teenitagi. Turgu valitseva ettevõtja tarbijatelt ei ole õiglane nõuda ka ebaefektiivse majandamisega kaasnevate lisakulude kandmist. Kulutus on põhjendatud, kui ta on tegelikult kantud ja vajalik teenuse osutamiseks." Seega on käesolevas kohtuasjas AS-i Eesti Raudtee kui turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja nõudmine, et ta saaks koguda raudteeinfrastruktuuri investeeringuteks vajalikud rahalised vahendid kasutustasuna enne investeeringu tegemist ette, mida aga samal ajal tulevikus võib-olla ei tehtagi või mida raudteeveo-ettevõtja, kellelt sellist ettemaksu kasutustasu koosseisus nõutakse, tulevikus võib-olla ei kasutagi, vastuolus nii

§ 59lg-tega 3-5 kui ka Konk

S § 16 p-ga 1; 3) metoodika § 5 lg-d 1-4, 6 ja 10 on taandatavad

§ 59lg-tele 3-5.

Raudteeseaduse § 59 lõiked 3-5 seovad raudteeinfrastruktuuri kasutustasu tegelikult kantud kuludega, see tähendab, et seaduse kohaselt võib kasutustasu olla seotud vaid materiaalse põhivara soetamisel tehtud kuluga, mitte aga põhivara raamatupidamislikult, n-ö vaid paberil üleshinnatud väärtusega. Põhivarainvesteering hüvitatakse põhivara kogu kasuliku eluea vältel. Ühe liiklusgraafikuperioodi ehk ühe aasta jooksul annab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raudteeveo-ettevõtjatele kasutada ja raudteeveo-ettevõtjad kasutavad vaid 1/20 põhivarasse tehtud investeeringust. Ka metoodika § 5 lg-d 3, 4, 6 ja 10 tagavad kasutustasu arvestamise kulupõhisena ka siis, kui raudteeinfrastruktuuriettevõtja raamatupidamises ei kasutata põhivara arvestusmeetodina soetusmaksumusel põhinevat meetodit. Kuna

§ 59

lg-d 3-5 lubavad kasutustasu siduda vaid raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kuludega ning

§ 7

lg 1 ja § 50 lg 1 sätestavad kasutustasude osas raudteeveoettevõtjate diskrimineerimiskeelu, on raudteeseaduse eelnimetatud sätete täpsustamiseks vajalik metoodika § 5 lg 2, mille kohaselt on kapitalikulu eesmärk põhivara soetamiseks tehtud kulutuste tagasiteenimine teenuste müügi kaudu põhivara kasuliku eluea vältel; 4) metoodika § 7 lg 4 on taandatav

§ 59lg-le 3.

Elektroonilise side seaduse § 52 lg 3, § 55 lg 5, § 56 lg 2 ja § 75 lg 4, väärismetalltoodete seaduse § 39 lg 2 ning riigivaraseaduse § 10 lg 2 sätestavad, et eri- või ainuõigust või olulist vahendit omava ettevõtja teenusetasu või müügihind peab olema mõistlik. Regulatiivse kapitali struktuuri kasutamine tagab ettevõtjate võrdse kohtlemise ning ärikasumi suuruse arvestamise igal aastal ühtsetel alustel, sõltumata sellest, kuidas infrastruktuuriettevõtja tegelik bilansiline oma- ja võõrkapitali suhe ajas muutub.

1. Majandus- ja kommunikatsiooniminister väidab, et Tallinna Halduskohtu taotlus tuleb jätta läbi vaatamata ning metoodika vaidlusalused sätted on nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseadusega kooskõlas: 1) ER-i kõik aktsiad kuuluvad Eesti Vabariigile (ER-i aktsiad tulid Eesti Vabariigi omandisse tagasi
2. jaanuaril 2007). ER-i raudteeinfrastruktuur on

§ 7lg-ga 1 määratud avalikuks raudteeks.

Seega on ER-i taga avalik huvi, mistõttu ei laiene temale põhiõiguste kaitse. Seetõttu ei ole metoodika vaidlusalused sätted asjassepuutuvad; 2) kuigi ER osteti riigi omandisse tagasi kohtumenetluse ajal, siis uute faktiliste asjaolude arvestamata jätmine ei ole õigusmõistmise eesmärkide kohaselt otstarbekas ega asjakohane. Menetluse jätkamisel oleks abstraktne tähendus, sest isikut, kelle õigusi haldusakt võib rikkuda, enam ei ole; 3) põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse esemeks ei saa olla ER-i juhatuse ja ER-i omaniku vaheline vaidlus. Halduskohtu otsusest võib järeldada, et riik, kes kehtestab kasutustasu reeglid ja on ER-i ainuomanik, rikub endale kuuluva äriühingu ehk iseenda ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust. Eeltoodu ei saa olla võimalik, kuna riigi eesmärgiks on avalike huvide realiseerimine ja kaitse. ER-i makstav dividend laekub riigieelarvesse ja sellel on fiskaalne eesmärk; 4) kuna vara väärtuse test oli tegemata, siis Eesti Vabariik ei nõustunud põhivarade ümberhindlusega. ER-i aktsionäride üldkoosolek ei kinnitanud ümberhindlust sisaldavat majandusaasta aruannet. Seega ei ole ER-i põhivara 2004. aastal tegelikult ümber hinnatud (äriseadustiku § 298 lg 1 p 7, § 334 lg-d 1 ja 2). ER on 2004. ja 2005. a majandusaasta aruannetele esitanud äriregistrile auditeeritud ja aktsionäride kinnitatud majandusaasta aruanded ka 2006. ja 2007. a kohta, milles kajastati põhivarad soetusmaksumuse meetodil. Rahvusvahelise finantsaruandluse standardite kohaselt (IFRS) peab ettevõtja põhivara kasutamiseks valima ühe kindla meetodi. IFRS-i kohaselt ei saa ettevõtjal korraga olla kahte komplekti õigeid raamatupidamisandmeid, mis kajastavad põhivara erinevatel meetoditel.

§ 74

lg 1 kohaselt peavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt kasutustasu määramiseks esitatud raamatupidamisandmed olema tõesed ja täielikud. Halduskohtu käsitlus ümberhindlusest, majandusaasta aruannetest ja uutest faktilistest asjaoludest võimaldab praktikat, kus ER-i juhatus hindab igal aastal enne kasutustasu määramist põhivarade väärtuse üles, saavutades kõrgema kasutustasu, kuid hiljem loobub ümberhindlusest majandusaasta aruande kinnitamise ajaks. Kuna 2004. a raamatupidamisandmetes oli ER-i põhivara tegelikult kajastatud soetusmaksumuse, mitte ümberhindluse meetodil, siis metoodika sätted ei rikkunud ER-i õigusi. Seetõttu ei ole konkreetne normikontroll lubatav; 5) halduskohus on jätnud arvestamata

§ 7lg-st 1 tuleneva diskrimineerimiskeelu.

Nimetatud säte annab indikatsiooni kasutustasu suurusele, mida halduskohus ei ole arvestanud. Samuti on kohus valesti sisustanud

§ 59lg-s 3 kasutatud terminit "raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kulud".

Halduskohus on vääral seisukohal, et kapitalikulu eesmärgiks on tagada raha põhivara investeeringuteks. Metoodika § 5 kohaselt ei ole kapitalikulu eesmärgiks jooksvate põhivarainvesteeringute hüvitamine nende investeeringute tegemise aastal. Kapitalikulu on seotud materiaalse põhivara soetamisega ja see peab tagama tehtud kulutuste tagasiteenimise teenuste müügi kaudu põhivara kasuliku eluea vältel (keskmiselt 20 aastat). Põhivara on pikema kasutusajaga vara ning investeeringuna käsitletakse sellise vara soetamist. Mitte üheski majandusharus ega -keskkonnas ei teeni ettevõtjad põhivarainvesteeringuid tagasi nende tegemise aastal; 6) metoodika § 4 lg 6 p 4 saaks olla asjassepuutuv ainult osaliselt, mitte tervikuna, sest säte sisaldab ka teisi tingimusi, mis praegusel juhul asjasse ei puutu; 7) metoodika vaidlusalused sätted on formaalselt põhiseaduspärased.

§ 59

lg 3 sätestab raudteeinfrastruktuuri kasutustasu kulupõhisuse printsiibi, see tähendab, et kasutustasu peab põhinema raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega seoses tegelikult tehtud väljaminekutega kaasnevatel kuludel. Kulupõhisuse printsiip tuleneb direktiivi 2001/14 preambuli p-dest 7, 35, 38, 39, 40, art 6 lg-st 2, art 7 lg-test 3 ja 6.

§ 59

annab ministrile volituse kehtestada metoodika, mis vastaks sellele, et kasutustasu ei oleks ebamõistlikult suur ja ei piiraks raudteeveo-ettevõtja juurdepääsu avalikuks kasutamiseks määratud raudteeinfrastruktuurile ja et kasutustasu hõlmaks raudteeinfrastruktuuri kasutada andmiseks vajalikke, mõistlikke ja põhjendatud kulusid, mis on seotud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja tegelikult tehtud väljaminekutega. Kapitalikulu arvestuse sidumine põhivara ümberhinnatud väärtusega oleks vastuolus kasutustasu kulupõhisuse printsiibiga. Põhivara soetamiseks tegelikult tehtud väljamineku lülitamine kasutustasu koosseisu selle väljamineku tegemise hetkel tervikuna, oleks vastuolus kasutustasu kulupõhisuse printsiibiga, kuna seda väljaminekut kajastatakse kuludes kogu põhivara kasuliku eluea jooksul amortisatsioonikuluna. Seega ei piira metoodika iseseisvalt ER-i õigusi, vaid täpsustab raudteeseadusest tulenevaid piiranguid; 8)

§ 59

lg 6 annab termini "mõistlik ärikasum" täpsema sisustamise ning ärikasumi arvutamise juhise kehtestamise õiguse ministrile. Metoodika §-s 7 sätestatud nõuetest lähtuvalt arvestatud ER-i ärikasum vastab

§ 59

lg-st 3 tulenevale mõistlikule ärikasumi kriteeriumile ka siis, kui kohaldada metoodika § 7 lg-t 4; 9) vaidlusalused sätted on materiaalselt põhiseaduspärased, kuna need ei riiva iseseisvalt ER-i põhiõigusi ja -vabadusi, vaid täpsustavad volitusnormi. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, kes on sisuliselt monopoolses seisundis, omab olulist vahendit, tegemist on avaliku raudteega ning ta ei tohi raudteeveo-ettevõtjaid diskrimineerida. Eelnimetatut aitab tagada hinnaregulatsioon. Raudteeveoettevõtjatel puuduvad konkureerivad võimalused kasutada raudteed. Seetõttu on piirangul legitiimne eesmärk. Põhivarainvesteeringuid ei tehta ainult kapitalikulu arvel, vaid kapitalikulu kaudu hüvitatakse tegelikult tehtud põhivarainvesteeringud vastava investeeringu kasuliku eluea vältel. Hinnaregulatsioon on sobiv abinõu, kuna see soodustab eesmärgi (tagada raudteeveo-ettevõtjate mõistlikel tingimustel ja diskrimineerimata juurdepääs raudtee-infrastruktuurile kui olulisele vahendile) saavutamist. Vähem koormava abinõuna ei saa käsitleda kapitalikulu arvestamist põhivarade asendusmaksumuselt arvestatud amortisatsioonist lähtuvalt, kuna sellisel juhul ei oleks kasutustasu suurus enam seotud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja tegeliku rahalise panusega raudteeinfrastruktuuri, vaid raudteeveo-ettevõtjad peaksid hakkama raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale hüvitama raudteeinfrastruktuuri väärtust, mis on põhivara soetamiseks tegelikult tehtud väljaminekutest oluliselt suurem. Sellisel juhul aga saaksid põhjendamatult kahjustada praeguste raudteeveo-ettevõtjate huvid; 10) metoodika § 7 lg 4 on materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Metoodika § 7 lg 4 rakendamisega kaasneda võiva riive proportsionaalsust tuleb hinnata eelkõige sellest lähtuvalt, kas metoodika § 7 lg 4 rakendamine toob kaasa sellise ärikasumi arvutamise, mis on väiksem mõistlikust ärikasumist. Metoodika § 7 lg 4 on abinõu mõistliku ärikasumi arvestamiseks, mis tagab nii erinevate raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate võrdse kohtlemise kui ka erinevate raudteeinfrastruktuuriettevõtjate raudteeinfrastruktuuri kasutavate raudteeveo-ettevõtjate võrdse kohtlemise.

1. TJA väidab AS-i Eesti Raudtee põhiõigusvõimelisuse kohta järgmist: 1) eraõiguslik juriidiline isik, mis täidab avaliku ülesannet ja mille omanik on riik, ei ole materiaalsete põhiõiguste kandja. Personaalse substraadi teooriast lähtuvalt peab tuvastama, kas põhiõiguste rikkumisele tugineva juriidilise isiku taga on era- või avalik huvi. Kui juriidilise isiku taga on avalik huvi, siis juriidilisel isikul põhiõigusvõime puudub. Juriidilisteks isikuteks, mille taga on avalik huvi ja mis seetõttu ei ole põhiõigusvõimelised, loetakse avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid, eraõiguslikke juriidilisi isikuid, mille kõik osakud kuuluvad riigile või riigist alamal seisvale avalik-õiguslikule juriidilisele isikule ja mis teostavad avalikke ülesandeid, ja eraõiguslikke juriidilisi isikuid, mis ei täida avalikke funktsioone, kuid mille kõik osakud kuuluvad riigile või riigist alamal seisvale avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Avalikke ülesandeid täitval eraõiguslikul juriidilisel isikul puudub põhiõigusvõime osas, milles ta täidab nimetatud ülesandeid, ka siis, kui tema osakud kuuluvad osaliselt riigile ja osaliselt eraõiguslikele isikutele. Kuna ER-i kõik aktsiad kuuluvad riigile, ei ole ta materiaalsete põhiõiguste kandja. Ta ei olnud põhiõiguste kandja ka siis, kui 66% aktsiatest kuulus Baltic Rail Service OÜ-le, sest ka siis täitis ER avalikku ülesannet; 2) raudteeinfrastruktuuri majandamine on avalik ülesanne, kuna ER-ile kuuluv raudteeinfrastruktuur on avalik raudtee ja selle käigushoidmine on seotud ülekaaluka avaliku huviga. Seda kasutatakse kaubaveo- ja reisijateveoteenuse osutamiseks. Raudteeinfrastruktuuri majandamine, mis oli ajalooliselt avalik ülesanne, oli avalik ülesanne ka pärast riigiettevõtte ümberkujundamist ER-iks, samuti ajal, mil 66% ER-i aktsiatest kuulus eraõiguslikule juriidilisele isikule. Raudteeinfrastruktuuri majandamine on avalik ülesanne ka praegu. Kõigi viidatud perioodide lõikes seisneb erinevus vaid selles, et alates
2. aastast on riik kasutanud selle ülesande täitmiseks eraõigusliku juriidilise isiku vormi; 3) põhiõigusvõimelisust tuleb hinnata kohtulahendi tegemise aja seisuga. Selleks, et õigusnorm rikuks isiku põhiõigusi, peab ta olema põhiõigusvõimeline. Kui tal puudub põhiõigusvõime, ei rikuta ka tema õigusi. Analoogne regulatsioon on sätestatud HKMS § 24 lg 1 p-s 6, mille kohaselt lõpetab halduskohus menetluse, kui juriidiline isik on lõppenud ilma õigusjärgluseta; 4) metoodika § 4 lg 6 p 4, § 5 lg-d 1, 2, 3, 4, 6 ja 10 ning § 7 lg 4 on Euroopa Liidu õigusega seotud sätted Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. juuni
4. a määruse nr 3-4-1-5-08 tähenduses. Raudteeseadus põhineb EL-i direktiividel. Direktiiv 2001/14 sätestab üldised tingimused, millele kasutustasu peab vastama. Metoodika eelnõu seletuskirja kohaselt on metoodika kooskõlas EL-i õigusega. Euroopa Komisjoni Transpordi ja Energeetika Direktoraadi
5. novembri
6. a kirjast ER-ile nähtub, et põhivara ajaloolisest väärtusest (soetusmaksumusest) juhindumine põhivara puhul ei ohusta iseenesest pikaajalist raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja bilansi tasakaalustamist. Sama on Euroopa Komisjon kinnitanud ka ER-ile
7. augustil
8. aastal saadetud kirjas.
9. TJA väidab, et

§ 59

lg 6 ei ole põhiseadusega formaalses vastuolus järgmistel põhjustel: 1)

§ 59

lg-st 6 nähtub: raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamist reguleeriva üldakti andmiseks pädev haldusorgan on majandus- ja kommunikatsiooniminister; ministri kehtestatav määrus peab hõlmama juurdepääsu tagavate põhiteenuste (

§ 3

p 23) ja lisateenuste (

§ 3

p 24), juurdepääsu abiteenuste (

§ 3

p 25) ning kasutustasu sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõimeosa (

§ 7

lg 2 ja § 61) kasutustasu arvestamist; ministri kehtestatav üldakt peab oma olemuselt olema raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise juhend ehk metoodika; 2) seadusandja on raudteeseaduses reguleerinud kõik raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvutamise olulised aspektid.

§ 59

lg 1 teise lause kohaselt kuulub kasutustasu raudteeinfrastruktuuri kasutustingimuste hulka.

§ 59

lg 3 piiritleb ministrile antud volituse sisu ja ulatust juurdepääsu tagavate põhiteenuste ja lisateenuste kasutustasu arvestamise juhendi kehtestamisel.

§ 59

lg 4 piiritleb ministrile antud volituse sisu ja ulatust juurdepääsu abiteenuste kasutustasu arvestamise juhendi kehtestamisel.

§ 59

lg 5 piiritleb ministrile antud volituse sisu ja ulatust sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõimeosa eest võetava kasutustasu arvestamise juhendi kehtestamisel.

§ 7

lg-st 1 ja § 50 lg-st 1 tuleneb nõue, mille kohaselt peab kasutustasu tagama raudteeinfrastruktuuri diskrimineerimata kasutamise; 3)

§ 59

lg 3 kohaselt koosneb juurdepääsu tagavate põhiteenuste ja lisateenuste kasutustasu raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kuludest ja mõistlikust ärikasumist. Raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kuludest tuleneb kasutustasu kulupõhisuse printsiip, mis tähendab, et kasutustasu peab põhinema raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega seoses tegelikult tehtud väljaminekutega kaasnevatel kuludel. Raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kulupõhisus on kooskõlas raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja turgu valitseva seisundiga; 4) konkurentsiseaduse normid on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate tegevuse reguleerimisel käsitatavad üldnormidena, mida tuleb kohaldada raudteeseaduses vastava erinormi puudumisel. Sellele vaatamata tuleb konkurentsiõiguse eesmärke ja põhimõtteid arvestada ka raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu võimaldavate normide, sealhulgas raudteeinfrastruktuuri kasutustasu sätestavate normide, tõlgendamisel; 5) sarnaselt raudteeseadusele rõhutab ka direktiiv 2001/14 raudteeinfrastruktuuri kasutustasu kulupõhisuse printsiipi. Direktiivi 2001/14 preambuli p 36 sätestab, et võimaldamaks kehtestada infrastruktuuri kasutusmaksude sobilikud ja õiglased määrad, peavad raudteeinfrastruktuuriettevõtjad muu hulgas jõudma täielikule selgusele infrastruktuuri käigushoidmise kulutegurite osas. Direktiivi 2001/14 art 7 lg 6 järgi peab infrastruktuuri kasutustasude suhteline määr olema seotud teenuste osutamise kuludega; 6) asjaolu, et raudteeseadus ise ei sätesta üksikasjalikult, milliseid kulusid tuleb käsitada raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kuludena, vaid on vastavate kulude detailsema määramise ja arvestamise juhendi kehtestamise delegeerinud majandus- ja kommunikatsiooniministrile, ei too kaasa volitusnormi põhiseadusvastasust; 7)

§ 59

lg-s 3 kasutatud termin "mõistlik ärikasum" viitab seadusandja eesmärgile piirata raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega seoses teenitavat ärikasumit. Sellise piirangu sätestamise vajadus on põhjendatud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja turgu valitseva seisundiga. Seadusandja on põhjendatult loobunud mõistliku ärikasumi arvestamise üksikasjaliku valemi sätestamisest seaduses ning delegeerinud ärikasumi arvestamise juhendi kehtestamise majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Raudteeseadusest ministrile tulenevad juhised määratlemata õigustermini "mõistlik ärikasum" sisustamiseks on piisavad, et vajadusel kontrollida, kas metoodikas sätestatud ärikasumi arvestamise juhend on kooskõlas raudteeseadusest tuleneva volitusega.

1. TJA väidab, et Tallinna Halduskohtu taotlus tuleb jätta läbi vaatamata ning metoodika vaidlusalused sätted on põhiseadusega kooskõlas: 1) konkreetne normikontroll ei ole lubatav, kuna metoodika vaidlusalused sätted ei riku ER-i õigusi. Metoodika §-s 5 sätestatud kapitalikulu funktsiooniks on mineviku põhivara investeeringute hüvitamine nende kasuliku eluea jooksul, sest põhivara soetamise tehing ei kajastu raamatupidamises kuluna, vaid põhivara soetamisega kaasnevad väljaminekud kajastuvad tekkepõhiselt kuludes põhivaara kasuliku eluea jooksul amortisatsioonikuluna. Tulevase investeeringu maht ja maksumus ei ole minevikus tehtud investeeringutest. Kapitalikulu peab katma põhivara soetusmaksumuse selle kasuliku eluea jooksul. Seetõttu on halduskohus kapitalikulu valesti tõlgendanud. Halduskohus ei saanud metoodika vaidlusaluseid sätteid PS-iga vastuolus olevaks tunnistada, kuna ER-i põhivara ei oldud
2. aastal tegelikult ümber hinnatud. ER-i poolt TJA-le esitatud raamatupidamisandmed
3. a kohta olid põhivara raamatupidamisliku väärtuse osas ebaõiged ning aktsionärid seda ei kinnitanud. ER-i aktsionärid kinnitasid
4. jaanuaril 2007 ER-i
5. a majandusaasta aruande ilma põhivara ümberhindluseta, milles ER-i põhivarasid kajastati soetusmaksumuse meetodil. Kinnitatud aruandest nähtuvalt oli ER-i põhivarade tegelik raamatupidamislik väärtus
6. detsembri 2004 seisuga 2,702 miljardit krooni (3,497 miljardit krooni vähem ER-i poolt TJA-le deklareeritud põhivara väärtusest). Raudteeinfrastruktuuri majandamisega seotud põhivara väärtus moodustas sellest 1,656 miljardit krooni. Põhivara väärtuse kasv ei olnud tingitud mitte ER-i tehtud lisainvesteeringutest, vaid sellest, et ER muutis põhivara arvestuspõhimõtet (soetusmaksumuse meetodi asemel kajastati põhivara ümberhindluse meetodil). Seega oli ER-i põhivara tegelik raamatupidamislik ja õiglane väärtus soetusmaksumuse meetodil arvutatud 1,656 miljardit krooni. Samuti ei saa ER-i põhivaral ühel ja samal bilansipäeval olla IFRS-i alusel koostatud finantsaruannetes mitut erinevat bilansilist väärtust; 2) metoodika § 4 lg 6 p 4 võib olla asjassepuutuvaks üksnes osaliselt; 3) metoodika vaidlusalused sätted on formaalselt põhiseadusega kooskõlas.

§ 59

lg 3 sätestab kasutustasu kulupõhisuse printsiibi, mis tähendab, et kasutustasu peab põhinema raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega seoses tegelikult tehtud väljaminekutega kaasnevatel kuludel.

§ 59lg 6 annab ministrile volituse kulupõhisuse printsiibi ellurakendamiseks.

Kulupõhisuse printsiibi realiseerumise kapitalikulu arvestuse puhul tagavad metoodika § 5 lg-d 1 ja 2 ning kapitalikulu arvestamine soetusmaksumuses kajastatud põhivara amortisatsiooni alusel (metoodika § 5 lg-d 3, 6, 7, 10 ja 11). Põhivara soetamiseks tehtud väljaminekut ei kajastata raamatupidamises kuluna mitte selle tegemise hetkel, vaid põhivara kasuliku eluea jooksul amortisatsioonikuluna. Kapitalikulu arvestuse sidumine põhivara ümberhinnatud väärtusega oleks vastuolus kasutustasu kulupõhisuse printsiibiga. Seega ei piira metoodika § 5 ER-i õigusi iseseisvalt, vaid täpsustab raudteeseadusest tulenevat piirangut (kulupõhisuse printsiipi). Metoodika § 5 ja § 4 lg 6 p 4 kohaldamisalad on erinevad, kuna metoodika § 5 käsitleb kapitalikulu ja metoodika § 4 lg 6 p 4 kogukulu komponente. Seetõttu on halduskohus jätnud metoodika § 4 lg 6 p 4 osas väidetava põhiseadusvastasuse põhjendamata. Metoodika §-s 7 sätestatud nõuetest lähtuvalt arvestatud ER-i ärikasum vastab

§ 59

lg-st 3 tulenevale mõistliku ärikasumi kriteeriumile ka juhul, kui ärikasumi arvutamisel kohaldada metoodika § 7 lg-t

1. Seetõttu ei ole minister metoodika § 7 lg-t 4 kehtestades väljunud volituse raamidest; 4) metoodika vaidlusalused sätted on materiaalselt põhiseaduspärased. Raudteeseadusest tulenevalt on ER-i omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piirangutel legitiimne eesmärk, milleks on tagada raudteeveo-ettevõtjate mõistlikel tingimustel ja diskrimineerimata juurdepääs raudteeinfrastruktuurile kui olulisele vahendile. Raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu omamata ei ole raudteeveo-ettevõtjatel võimalik raudteeveo-teenust osutada. Kasutustasu suuruse reguleerimine raudteeseaduse ja metoodika tasemel kaitseb raudteeveo-ettevõtjaid ja välistab selle, et monopoolses seisundis olev raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja rakendab põhjendamatult suurt ja ebamõistlikku kasutustasu. Põhivara investeeringuid ei tehta ainult kapitalikulu arvel, kapitalikulu kaudu hüvitatakse tegelikult tehtud põhivara investeeringud vastava investeeringu kasuliku eluea jooksul. Tulevaste investeeringute kandmise kohustuse panemine kasutustasu kaudu ainult raudteeveo-ettevõtjatele rikub kasutustasu kehtestamise põhimõtteid. Ühtlasi soetas ER põhivara alles
2. aastal. Metoodika §-s 5 sätestatud kapitalikulu arvestamise regulatsioon tagab, et raudteeveo-ettevõtjate tasutava kasutustasu koosseisu arvatakse üksnes raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja tegelikult kantud kulud ning põhivara soetamiseks tehtud väljaminekutest kannab raudteeveo-ettevõtja vastaval perioodil tema kasutusele langeva osa. Kuna põhivara kasutatakse ka järgnevatel perioodidel, on õiglane, et selle soetamiseks tehtud väljamineku hüvitamisel osalevad ka järgmiste perioodide raudteeveo-ettevõtjad. Samal ajal on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale tagatud, et ta saab põhivara soetamiseks tehtud väljamineku tagasi kulumiperioodi lõpuks. Kuna põhivara soetamisel raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja põhivara bilansiline maksumus kasvab, hakkab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja põhivara soetamiseks tehtud väljaminekult kohe ka kasumit teenima. See omakorda peaks raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjat motiveerima ärikasumit reinvesteerima. Mõistlikult toimiv ettevõtja kasutab ärikasumit alati vähemalt osaliselt äritegevuse arendamiseks. Metoodika § 7 lg 4 on abinõu mõistliku ärikasumi arvestamiseks, mis tagab raudteeinfrastruktuuri kasutavate raudteeveo-ettevõtjate võrdse kohtlemise. Nimetatud säte aitab vältida kuritarvitusi. Seetõttu on majanduslikult põhjendatud arvestada WACC-i arvutamisel kapitalistruktuuriga, mille aluseks on amortiseeritud soetusmaksumus ja intressikandvad ER-i kohustused; 5) halduskohus ei ole tuvastanud, kas kapitalikulust piisab raudteeinfrastruktuuri säilitamiseks vajalike investeeringute rahastamiseks.
3. Õiguskantsler väidab, et ER on põhiõiguste kandja järgmistel põhjustel: 1) eraõigusliku juriidilise isiku põhiõigusvõime üle otsustamisel ei tuleks lähtuda personaalse substraadi teooriast. Eraõiguslik juriidiline isik on põhiseaduse valguses riigist selgelt eraldiseisev õigussubjekt ka siis, kui tema 100% omanik on riik. 100% riigi osalusega eraõiguslikule juriidilisele isikule võib osal juhtudel olla vajalik anda võimalus toetuda materiaalsetele põhiõigustele riigi vastu. Eraõiguslikku juriidilist isikut, ükskõik, kas riigi osalusega või mitte, ei saa pidada põhiõiguste ja - vabaduste kandjaks nende suhete raames, kus nimetatud isik täidab avaliku võimu ülesannet. Seetõttu omab ER põhiõigusvõimet, mis peab olema isikul kogu kohtumenetluse jooksul; 2) eraõiguslik juriidiline isik, olenemata sellest, kes on ta omanik, on iseseisev õigussubjekt PS § 9 lg 2 tähenduses. Eraõiguslik juriidiline isik ei ole käsitatav avaliku halduse organisatsiooni ühe osana isegi siis, kui tema 100% osaluse omanik on riik. Riigi õiguslik seisund ei erine aktsionärina eraisikust aktsionäri seisundist; 3) eraõigusliku juriidilise isiku põhiõigusvõimet on tarvis kaitsta selleks, et kaitsta õiguskäivet; 4) tuleb toetada nende 100% riigi osalusega eraõiguslike juriidiliste isikute võimet olla materiaalsete põhiõiguste ja -vabaduste kandja, kes täidavad ülesandeid ja eesmärke, mida õigusaktide ning turumajanduse toimimise põhimõtete kohaselt saabki sisuliselt täita vaid eraõiguslik juriidiline isik; 5) ülesandeid, mille eest AS-il Eesti Raudtee oli õigus saada 2005/2006 liiklusgraafikuperioodil kasutustasu, mille kehtestamise aluseks oleva regulatsiooni on Tallinna Halduskohus tunnistanud põhiseadusvastaseks ja jätnud kohaldamata, ei saa pidada avaliku võimu ülesanneteks. Nimetatud ülesanded on avalikes huvides täidetavad ülesanded, kuid need ei ole avaliku võimu ülesanded ehk ülesanded, mida olemuslikult peab täitma avaliku halduse organ; 6) metoodika § 5 on küll EL-i õigusega seotud säte Riigikohtu
4. juuni
5. a määruse nr 3-4-1-5-08 tähenduses, kuid selle puhul on viidatud Riigikohtu määruses nimetatud konkreetse normikontrolli algatamise eeldused täidetud. Seejuures ei ole tähtsust, kuivõrd intensiivselt on Tallinna Halduskohus kontrollinud sätte kooskõla EL-i õigusega, kuna metoodika § 5 on formaalselt põhiseadusega vastuolus. Järelikult on Riigikohus pädev kontrollima metoodika § 5 põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ning Tallinna Halduskohtu algatatud normikontroll kõnealuse sätte suhtes lubatav.
6. Õiguskantsler väidab, et volitusnorm on põhiseaduspärane järgmistel põhjustel: 1)

§ 59lg-t 6 tuleb hinnata koostoimes sama paragrahvi lg-ga 3.

Kuna kasutustasude arvestamise põhimõtted on kehtestatud

§ 59

lg-tes 3-5, saab öelda, et

§ 59

lg-te 3-6 koostoimest tuleneb, et minister peab kehtestama juhendi, kuidas rakendada

§ 59

lg-d 3-5 ehk kasutustasude arvestamise põhimõtteid; 2) seadusandja on

§ 59

lg-ga 3 otsustanud raudteeinfrastruktuuri põhi- ja lisateenuste kasutustasude osas kõik olulised küsimused ning sätet on võimalik majandusteaduse põhimõtete abil mõistlikult tõlgendada. Ettevõtja peab kasutustasu arvel saama kaetud kõik põhi- ja lisateenuste osutamiseks vajalikud põhjendatud kulud. Üksnes teenusega seotud põhjendatud kulud nende põhjendatud ulatuses peab ettevõtja saama kaetud kuluefektiivsuse tagamiseks. Nimelt kui ettevõtja saaks küsida kasutustasu ka põhjendamatute kulude osas, siis oleks see vastuolus konkurentsiõiguse põhimõtetega, mis lähtuvad vaba kaubaturu olemusest: vabal turul tegutsev ettevõtja saab oma klientidelt nõuda üksnes kindla kauba tootmiseks vajalike kulude katmist. Kuna vabal kaubaturul kujuneb hind nõudluse ja pakkumise tulemusel, ei leia kauba müüja üldjuhul oma kaubale ostjaid, kui ta on selle kauba tootmiseks teinud põhjendamatult kulutusi. Põhjendamatute kulutuste tegemine tooks kaasa selle, et tema kauba hind oleks põhjendamatult kõrge ning tarbija valiks teise müüja kauba. Turgu valitsevas seisundis oleval ettevõtjal puudub oluline tarbijasurve, st puudub hinna reguleerimise mehhanism, mistõttu ei ole tal motivatsiooni tagada kuluefektiivsus. Seepärast sekkubki hinnakujundusse riik, nõudes, et ka suure turujõuga ettevõtja küsiks osutatavate teenuste eest tasusid üksnes sedavõrd, et kaetud saaks vaid selle teenuse osutamisega seotud ettevõtja põhjendatud kulud põhjendatud ulatuses. Seda, millised konkreetsed kulud ettevõtjal põhjendatud on, peaks hindama iga kord majandusteaduse põhimõtetest lähtuvalt kasutustasu kehtestaja, kooskõlastaja või hindaja (kas AS Eesti Raudtee või Raudteeinspektsioon (Tehnilise Järelevalve Amet) või järelevalve korras Konkurentsiamet (vt ka

§ 64)), arvestades ettevõtja esitatud andmeid ja prognoose.

See, et seaduse tasemel on jäänud lahtiseks, millised konkreetsed ettevõtja kulud on teenuse osutamiseks põhjendatud, on majandustegevuse spetsiifikat arvestades mõistlik. Seaduses on väga keeruline ammendavalt reguleerida, milline kulu on põhjendatud ja milline mitte; 3) raudteeseaduses on seadusandja volitanud ministrit kehtestama ka kasutustasu kulude osa rakendamise täpsemat tegutsemisõpetust (

§ 59lg 6).

Ministrile antud volitust ei saa pidada põhiseadusvastaseks, sest minister võib täpsustada, milliseid kulusid tuleb põhi- ja lisateenuste kasutustasu arvestamisel arvesse võtta. Metoodikas ei saa tekitada ammendavat loetelu kuludest, mida pidada põhjendatuks, sest sellisel juhul võivad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale jääda katmata majanduslikult põhjendatud kulud, mida metoodika koostamisel ei suutnud minister ette näha, ning ohtu võib sattuda teenuse jätkusuutlikkus ning võidakse rikkuda infrastruktuuri-ettevõtja põhiõigusi; 4)

§ 59

lg-s 3 sätestatud "mõistlikku ärikasumit" on võimalik sisustada majandusteaduse põhimõtete kohaselt, mistõttu on ka see säte piisavalt reguleeritud. Majandusteaduse põhimõtteid arvesse võttes saab öelda, et ettevõtjale tuleb tagada selline tootlus investeeritud varadelt, mida ta saaks vabaturul. Vabaturu varade tootlus on üldjuhul ka selline, mis motiveerib ettevõtjat investeerima ja sellega tagama teenuse jätkusuutlikkust. Arvestades, et seda, milline oleks selle ettevõtja varade tootlikkus vabaturul, on keeruline määrata, sest vabaturul võib ettevõtja erinevatel perioodidel saada erinevat kasumit, tuleb lugeda ka vastava kasumi arvestamise meetodi ammendavat sätestamist õigustloovas aktis küsitavaks. Ettevõtja mõistliku ärikasumi määramine peaks olema kasutustasu kehtestaja või järelevalvaja ülesanne. Põhiseadusvastaseks ei saa pidada ka seda, et seadusandja on volitanud majandus- ja kommunikatsiooniministrit kehtestama kasutustasu mõistliku ärikasumi komponendi arvestamise täpsustatud juhist. Seda juhist kehtestades peab aga minister arvestama, et ammendavat ärikasumi arvestamise regulatsiooni ei saa õigustloovas aktis kehtestada, sest vastasel juhul võib ettevõtjale olla tagatud väiksem tulukus kui see, mida ta saaks vabaturul. See oleks vastuolus majanduspõhimõtetega ning tähendaks ka seda, et ettevõtjal ei pruugi enam olla motivatsiooni investeerida ning kahjustada võiks saada teenuse jätkusuutlikkus. Lisaks võib liiga madal varade tootlus tähendada ettevõtjate põhiõiguste võimalikku rikkumist. Ärikasumi määra või valemi ammendav sätestamine seaduses võib omakorda tähendada ka seda, et ettevõtja võiks saada seetõttu põhjendamatult suurt tulukust, mis oleks omakorda vastuolus tarbijate ja teiste kasutajate huvidega. 19. Õiguskantsler väidab, et metoodika § 4 lg 6 p 4 ja § 7 lg 4 ei ole asjassepuutuvad ning § 5 on põhiseadusega vastuolus: 1) kuna ER tegutseb reguleeritud turul, kus ta ei ole vaba kujundama tasu, mida ta küsib enda omandi teistele kasutada andmise eest, siis peab ER kasutustasu kaudu saama katta kõik infrastruktuuri kasutada andmise kulud ja ühtlasi saama võimaluse mõistlikuks ärikasumiks.

§ 59

lg 6 kohaselt peab minister kehtestama metoodika, mis katab ER-i raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega seotud kulud ja tagab ER-ile võimaluse mõistlikuks ärikasumiks. Metoodikas on põhjalikult reguleeritud raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramise aluseid, millest haldusorgan pidi lähtuma; 2) ER-i poolt RI-le esitatud majandusaasta aruanne ei pidanud lisaks olema aktsionäride kinnitatud (äriseadustiku § 334). Käesolevas haldusasjas ei pea arvesse võtma asjaolu, et

1. jaanuaril 2007 kinnitas ER-i aktsionär ER-i
2. a majandusaasta aruande soetusmaksumuse meetodit arvestades; 3) RI kohaldas ER-i kapitalikulu arvestades metoodika § 5 lg-d 4-12; 4) kasutustasust peab ettevõtja saama mõistliku aja jooksul kaetud investeeringud, mida ta peab tegema põhivara säilitamiseks ja selle kasutuskvaliteedi tagamiseks; 5) ei ole selge, kas halduskohus tuvastas kõik vajalikud asjaolud. Kohtuotsusest ei selgu, et need investeeringud, mida ER nimetas, olid tehtud või olid plaanitud teha põhivara säilitamiseks ja mitte näiteks põhivara arendamiseks. Teisisõnu, oleks selle tuvastamiseks, kas ER-il oli perioodil 2005/2006 piisavalt raha põhivara investeeringute tegemiseks ja on ka edaspidi, pidanud hindama, kas need investeeringud, mida ER nimetas, olid kõik need investeeringud, mida peab katma

§ 59lg-s 3 sätestatud kasutustasu arvel.

Kui selgub, et kõiki ER-i nimetatud investeeringuid ei pea katma kasutustasu arvel, oleks võinud kohtu järeldus olla teistsugune ning kohus ei oleks tunnistanud metoodika norme põhiseadusvastasteks põhjusel, et kasutustasu ei taga vajalikke investeeringuid. Hindamaks, kas kasutustasu on piisav põhivara investeeringute katteks, peab ka hindama, kas ER oleks kulutusi põhivarasse saanud kapitalikulu komponendi asemel katta mõne teise kasutustasu komponendi arvel, näiteks otsekulude (metoodika § 4 lg 4) arvel. Kui osa ER-i kulutustest põhivarasse oleks pidanud saama katte muude kulukomponentide arvel, võiks esineda olukord, kus RI poolt metoodika § 5 alusel arvestatud kapitalikulu ei oleks olnud ebapiisav põhivara säilitamiseks vajalike kulutuste tegemiseks. Sellisel juhul ei oleks kohus pidanud tunnistama metoodika § 4 lg 6 p 4 ja § 5 lg-d 1-4, 6 ja 10 põhiseadusvastaseks; 6) kui Riigikohtu hinnangul on halduskohus tuvastanud asjas kõik olulised asjaolud, eelkõige selle, et ER-il polnud ja pole võimalik kasutustasu arvel katta põhivara investeeringuid, mida nõuab raudteeseadus, siis tuleb halduskohtus põhiseadusvastaseks tunnistatud metoodika § 5 lg-d 1-4, 6 ja 10 tunnistada asjassepuutuvaks. Kuna kohtu hinnangul peab just kapitalikulu komponendi kaudu ettevõtja saama kaetud vajalikud põhivarainvesteeringud, siis tuleb asjassepuutuvaks lugeda kapitalikulu arvestamist reguleeriva metoodika § 5 tervikuna. Viimast põhjusel, et kapitalikulu arvestamise normid on omavahel vahetus seoses. Kahtlane on, kas metoodika § 4 lg 6 p 4 puutub asjasse, kuna kapitalikulu arvestamisel ei ole vaja kohaldada metoodika § 4 lg 6 p 4, vaid üksnes metoodika § 5; 7) kohtuotsusest ei ole võimalik leida põhjendusi, kuidas kohtu hinnangul regulatiivne oma- ja võõrkapitali suhte arvestus WACC-i valemis rikub ER-i õigust ettevõtlusvabadusele ning omandile (metoodika § 7 lg 4). Halduskohus on andnud metoodika § 7 lg-le 4 vale tõlgenduse ja tunnistanud sätte selle tõttu põhiseadusvastaseks. Kohus leidis, et säte on põhiseadusvastane, sest see sätestas regulatiivse oma- ja võõrkapitali suhte ja ei võimaldanud arvesse võtta ER-i tegelikku oma- ja võõrkapitali suhet WACC-i arvestamisel. Selleks, et võtta ärikasumi arvestamisel arvesse ER-i omaja võõrkapitali tegelikku suhet, ei pea tunnistama metoodika § 7 lg-t 4 põhiseadusvastaseks. Metoodika § 7 lg 4 võimaldab oma sõnastuses võtta kasutustasu ärikasumi komponendi arvestamisel arvesse ER-i oma- ja võõrkapitali tegelikku suhet. Seega ei ole metoodika § 7 lg 4 kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv säte, kuna kohus ei peaks metoodika § 7 lg 4 põhiseadusvastasuse korral asja teisiti otsustama kui selle põhiseaduspärasuse korral. Kohus ei saanud järeldada, et RI võttis WACC-i arvestamisel omakapitali rahalise mahu väljaselgitamiseks arvesse ER-i põhivara enne selle ümberhindamist, sest RI ei arvestanud oma- ja võõrkapitali suhet lähtuvalt ER-i oma- ja võõrkapitali tegelikust väärtusest. Kohtu seisukohad WACC-i valemis sätestatud oma- ja võõrkapitali suhte arvestamise aluseks olevate andmete kohta ehk siis ka omakapitali rahalise mahu arvestamise kohta oleks saanud asjassepuutuvad olla vaid siis, kui kohus oleks leidnud, et RI käskkirjad on õigusvastased, sest ta on põhjendamatult kohaldanud metoodika § 7 lg-t 4. Kohus seda ei leidnud; 8) tulenevalt direktiivist 2001/14 on kasutustasude regulatsiooni väljatöötamine liikmesriigi pädevuses; 9) kui isikut kohustatakse omandit andma teistele isikutele kasutada avaliku võimu määratud tingimustel, siis sellega riivatakse isiku omandipõhiõigust (PS § 32). Kui avalik võim on määranud, kui palju võib isik küsida tasu enda omandi kolmandatele isikutele kasutada andmise eest, siis sellega piiratakse ettevõtja võimalust teenida enda omandi kasutada andmise pealt tulu (PS § 31). Metoodika § 5 piirab ettevõtja õigust küsida tasu enda ettevõtluses kasutatava omandi kasutamise eest ja õigust teenida tulu enda omandi kasutada andmiselt. Sellega võib metoodika § 5 riivata eelkõige PS § 31, kuid ka PS § 32; 10) minister täidab metoodikat kehtestades

§ 59

lg-test 3 ja 6 tuleneva volituse üksnes siis, kui ta kehtestab metoodika ehk kasutustasu arvestamise viisid, mis tagavad raudteeinfrastruktuuriettevõtjale raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kulude hüvitamise ning mõistliku ärikasumi. Raudteeseadus ei ava selgelt seda, millised kulud ja millise aja jooksul peab raudteeinfrastruktuuriettevõtja saama kaetud kasutustasu arvel.

§ 59

lg 3 sisaldab määratlemata õigusmõisteid, millele saab anda sisu majandusteaduslikult. Majanduseksperdid osutavad oma arvamuses sellele, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja peab saama kasutustasu arvel jooksvalt hüvitada kõik infrastruktuuriteenuse osutamiseks vajalikud jooksvad kulud. Kuna Eestis ei toetata raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjat riiklikult, peab ettevõtja bilansis olema mõistliku aja jooksul tasakaalus tulud kasutustasudest ning infrastruktuurikulud. Kui võimaldada ettevõtjal katta jooksvad kulud jooksvate tulude arvel, on nimetatud kriteerium täidetud. Majanduseksperdid pidasid raudteeinfrastruktuuri jooksvateks kuludeks, mis tuleb katta kasutustasu arvel, ka ettevõtja investeeringuid infrastruktuuri põhivara säilitamisele ja korrashoiule; 11) osa raudteeinfrastruktuuri põhivara hooldamiseks tehtud kuludest saab raudteeinfrastruktuuriettevõtja kaetud otsekulude alusel arvestatud kasutustasu komponendist (metoodika § 4). Otsekuludeks loetakse teenuse osutamiseks tehtavad hooldus- ja materjalikulud. Seega saab järeldada, et otsekulude komponendi kaudu ei saa ettevõtja kaetud neid põhivarasse tehtud rahalisi panuseid, mis on käsitatavad põhivara investeeringutena ehk mis kapitaliseeritakse, st võetakse põhivarana arvele; 12) kohtuotsusest ei ole võimalik selgelt aru saada, kas kohus peab silmas, et ER ei saa kapitalikulu komponendi arvel ühegi perioodi jooksul tagasi kõiki põhivara investeeringukulusid, või leiab kohus, et ER ei saa neid tagasi mõistliku perioodi jooksul. Igal juhul saab aga kohtuotsusest järeldada, et kohtu hinnangul ei saa ER kasutustasu kaudu mõistliku aja jooksul tagasi põhivara säilitamiseks tehtud investeeringute kulu; 13) infrastruktuuri-ettevõtja peab kasutustasu arvel saama jooksvalt kaetud ka infrastruktuuri põhivara säilitamiseks vajalikud investeeringud. Ettevõtja peab saama põhivara säilitamiseks vajalikud investeeringud katta metoodika §-s 5 sätestatud kapitalikulu komponendi arvel. Metoodika § 5 järgi arvestatud kapitalikulu komponent ei taga infrastruktuuri-ettevõtjale võimalust katta vajalikke põhivarainvesteeringuid ning seetõttu on metoodika alusel arvestatud kasutustasu regulatsioon majanduslikult ebapiisav; 14) minister on väljunud volituse piiridest. Metoodika ei taga kasutustasu arvestamist, mis kataks raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega seotud kulud. Seetõttu on metoodika § 5 vastuolus PS §-ga 3, §-ga 31 ja § 94 lg-ga 2; 15) kui metoodika § 5 on PS-iga vastuolus, tuleb õigusselguse eesmärgil põhiseadusvastaseks tunnistada metoodika § 3 lg 3, § 4, § 5, § 6, § 8 ja § 9. 20. Riigikogu põhiseaduskomisjon väidab, et

§ 59

lg 6 on põhiseaduspärane, kuna: 1)

§ 59lg-s 6 on sätestatud akti andmiseks pädev organ.

Metoodika sisustamisel tuleb lähtuda kogu raudteeseaduses sätestatust ehk sisu piirid tulenevad

§-st 59, § 7 lg-st 1, § 50 lg-st 1; 2) ministrile on antud pädevus kehtestada üksnes kasutustasu arvestamise n-ö valem ja valemi väljatöötamisel tuleb arvestada seaduses sätestatut; 3) seadusandja on lähtunud seisukohast, et igasuguste juhendite, eeskirjade, metoodikate jmt reguleerimine, mis seaduse regulatsiooni täpsustavad ja rakendamist abistavad, peaks jääma täitevvõimu pädevusse, et mitte koormata seaduseid liiga detailsete regulatsioonidega. Vastasel korral muutuvad seadused mahukateks ja raskesti jälgitavateks. 21. Riigikogu majanduskomisjon väidab, et

§ 59

lg 6 on põhiseaduspärane, kuna: 1) volitusnormist nähtub selle ulatus, sisu ja eesmärk; 2) hinna täpne valem on seaduse tasemel reguleerimiseks liialt üksikasjalik; 3) volitusnormist tulenev ettevõtlusvabaduse piirang on proportsionaalne. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 22. Kuna põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis tekkisid Tallinna Halduskohtu taotlust arutades põhimõttelised lahkarvamused, peab kolleegium vajalikuks anda see taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 esimese lause alusel arutamiseks Riigikohtu üldkogule. Märt Rask, Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Harri Salmann, Henn Jõks