Obsah (18)

§ 61§ 112§ 114§ 294§ 118§ 312§ 155§ 339§ 342§ 363§ 362§ 268§ 111§ 145§ 110§ 72§ 63§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-22-10 Otsuse kuupäev 26. mai 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe Ko

§ 61kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Tõendi seaduslikkuse ja usaldusväärsuse otsustab kohus otsuse tegemisel. 4.3 Jälitustoiminguga 9. augustil 2006 saadud ja jälitusprotokollis vormistatud teave on käsitatav seadusliku tõendina.

§ 112

lg 3 kohaselt võib §-s 118 nimetatud jälitustoimingutega tõendeid koguda eeluurimiskohtuniku loal. Samas näeb

§ 114

lg 4 ette erandi, mil

§-s 118 nimetatud toimingu teostamiseks pole edasilükkamatul juhul vaja eelnevat kohtu luba. Sel juhul teatab prokuratuur teostatud jälitustoimingust viivitamatult eeluurimiskohtunikule, kes otsustab jälitustoimingu lubatavuse või jälitustoimingu jätkamiseks loa andmise määrusega. Kõnealuses kriminaalasjas esitas prokuratuur

1. augustil 2006 eeluurimiskohtunikule taotluse jälitustoimingu lubamiseks. Seega pöörduti loa küsimiseks kohtu poole juba enne toimingu teostamist, mistõttu kohtu kontroll selle seaduslikkuse üle oli tagatud. Uuesti taotluses esitatud põhjendusi kontrollides vormistas eeluurimiskohtunik kirjaliku loa järgmise tööpäeva alguses, andes määrusega loa nii
2. augustil 2009 pärast kella 17.20 juba läbiviidud jälitustoimingu kui ka jälitustegevuse jätkamise osas. 4.4 Kohtuotsuse tegemisel võis kohus tugineda D. T. ja A. P. suhtlemist puudutavale jälitustoimingu protokollile, sest kutsesaladuse hoidmise kohustus ei laiene igasugusele informatsioonile. Kuna D. T. ei saanud A. P.le edastatud teabest teadlikuks kutsetegevusega seonduvalt, oli kõnealuse jälitustoimingu protokoll lubatav tõend. 4.5 Puutuvalt A. P. kohtueelsel uurimisel antud ütluste kasutamisse tõendina märkis ringkonnakohus, et kohtuistungi protokolli kohaselt eitas A. Pärn ütlusi andes esmalt pistise andmist või lubamist. Seejärel aga kasutas süüdistatava õigust ütluste andmisest keelduda, kuid kinnitas kohtueelsel uurimisel antud ütluste tõesust, lisades, et need on rajatud tema oletustele. Kohus rahuldas

§ 294p 1 alusel prokuröri taotluse A.

P. kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamiseks. Kohtuotsuses esitatud tõendite analüüsist järeldub, et T. S. ja V. R. i suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei tugine täielikult ega olulises ulatuses A. P. kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, mistõttu puudub alus süüdimõistva otsuse tühistamiseks. Maakohus on oma siseveendumuse kujunemisel toetunud nii kohtule esitatud ja kohtuistungil vahetult kontrollitud kirjalikele tõenditele, kui ka kohtuistungil vahetult uuritud süüdistatavate ja tunnistajate ütlustele. 4.6 Süüdistatavatele esitatud pistise võtmise, vahenduse ja andmise süüdistused eeldavad ametiisiku poolt pistiseandja huvides õiguspärase teo toimepanemist või toimepanemata jätmist. Ametiisiku teo õigusvastasust eeldab KarS §-s 294 sätestatud altkäemaksu võtmise süüteokoosseis, mis on pistise võtmisega võrreldes raskem kuritegu.

§-st 268 tulenevalt puudub kohtul pädevus väljuda süüdistuse piiridest, raskendades süüdistatavate olukorda, mistõttu jättis ringkonnakohus sellesisulised väited tähelepanuta. Süüdistatavatele etteheidetud tegude karistatavuse seisukohalt ei ole sisulist tähtsust kaitsjate ja süüdistatavate väidetel, et Rävala 8 kinnistu müük tervikuna oli riigile kasulik. 4.7 Maakohtu järeldust, et T. S. küsis A. P.-lt esialgselt 1 miljonit ja hiljem 1,5 miljonit krooni, ei ole vaidlustatud. Samas leiavad kaitsjad, et tegemist oli õigusabikuludega, mida A. P. pidi hüvitama. Selline versioon on maakohtu otsuses kummutatud. Vastavalt kliendilepingule pidi OÜ L riigivara võõrandamisega seotud kulud kandma keskkonnaministeerium. Tõendid selle kohta, et advokaadibüroo kandis seoses Rävala 8 asuva kinnisasja müügiprotsessiga kulutusi, ei anna alust väita, et need kulutused pidi kinni maksma enampakkumise võitnud äriühing. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni T. S., V. R.-i ja A. P. kaitsjad vandeadvokaadid Ü. Talviste, A. Pilv ja M. Mägi-Rohtmets, kes taotlevad otsuste tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist. Kokkuvõtvalt on kassatsioonide sisu järgmine. 5.1 Maakohtu otsuse arutluskäik ja siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitavad kohtuotsuse mahukuse tõttu. Samas käsitles ringkonnakohus apellatsioonide väiteid pealiskaudselt ega ole otsust nõuetekohaselt põhjendanud. 5.2 T. S. ja V. R.-i kaitsjad leiavad, et süüdistuse põhjal ei ole võimalik aru saada, millest järeldub, et T. S. tegutses V. R.-i juhiste kohaselt. Pistise vahendamise koosseis eeldab pistise andja või võtja algatust teo toimepanemiseks ja vahendaja tegutsemist selle isiku juhiste kohaselt. Kriminaalasjas sellekohased tõendid puuduvad. 5.3 V. R.i kaitsja arvates ei nähtu kriminaalasjast, et V. R. oleks kasutanud ära oma ametiseisundit pistiseandja huvides ehk talle soodsa teo toimepanemiseks. Tehingu sõlmimine oli kasulik Keskkonnaministeeriumile, mitte A. P.-le ega AS-le W. 5.4 A. P. kaitsja on seisukohal, et keskkonnaministrina ei sooritanud V. R. A. P. jaoks ei õiguspärast ega soodsat tegu. Samuti leiab kaitsja, et ringkonnakohus ei andnud hinnangut sellele, milles ja mil viisil avaldus A. P. lubadus pistist maksta. Tuvastatud ei ole ka süüdistatava tahtlus tegu toime panna. 5.5 T. S. kaitsja leiab, et maakohus on tõendite uurimisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega, et jättis istungile kutsumata D. T. ja L. G., kelle ülekuulamist T. S. kaitsja oli taotlenud. Samuti tugines maakohus otsust tehes tunnistajate A. S.-i ja H.-P. L.-i ilmselgelt ebausaldusväärsetele ütlustele. Seejuures pidas maakohus H.-P. L.-i ütlusi usaldusväärseks vaid osaliselt, mis on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Lubamatu oli ka A. U. ütluste kasutamine, kuna teda ei kuulatud kohtuistungil vahetult üle. Kohtuistungil ütluste andmisest keeldunud A. P. kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamisega rikkus maakohus süüdistatava konfrontatsiooniõigust, samas on A. P. ütluste tõendina arvestamine lubamatu ka seetõttu, et need tunnistati kohtu poolt usaldusväärseteks vaid osaliselt. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitada ka maakohtu poolt kriminaaltoimiku dokumentide avaldamist menetlusosaliste taotluseta. 5.6 Samuti leiab T. S. kaitsja, et kohtud jätsid analüüsimata kaitseväite, et süüdistuses märgitud rahasumma näol ei olnud tegemist pistisega, vaid müügimenetluses osalenud isikute poolt alustatud kohtuvaidlustega seotud õigusabikuluga. 5.7 Kohtud on arvestanud tõendina ebaseadusliku jälitustegevusega saadud teavet. Maakohus on tõendina arvestanud A. P. ja T. S. vestluse salvestust, mis tehti
2. augustil
3. Jälitustoimingu loa andis eeluurimiskohtunik suuliselt
4. augustil 2006 kell 17.20, kuid kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette sellist loa andmise vormi. Alles järgmisel päeval, s.o
5. augustil 2006 tegi kohtunik kirjaliku määruse, mis on kriminaalasja kohaselt jälitustoimingute läbiviimise aluseks. 5.8 D. T. poolt A. P.-le saadetud sõnumi ja nendevahelise telefonivestluse tõendina kasutamine on vastuolus

§ 118lg 3 nõuetega.

Tõendid puudutavad advokaadi ja kliendi vahelist suhet, sest samal ajal osutas D. T. A. P.-le (AS-le W) õigusabiteenust.

1. Kassatsioonivastuses leiab riigiprokurör Triin Bergmann, et kaitsjate väited ei anna alust kohtuotsuste tühistamiseks. 6.1 Maakohtu otsuse mahukus ei muuda kohtu siseveendumuse kujunemist jälgimatuks ja kohtu järeldusi põhjendamatuiks. Samuti ei saa nõustuda etteheidetega ringkonnakohtu otsusele, kuna apellatsioonikohus selgitas põhjalikult, milliseid apellatsioonis esitatud väiteid peab ta vajalikuks analüüsida üksikasjalikumalt. Kuivõrd ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega teo tõendatuse kohta, ei pidanudki ta maakohtu vastavaid põhjendusi kordama. 6.2
2. augustil 2006 salvestatud A. P. ja T. S. vestluse kasutamine tõendina on lubatav. Kaitsjatel võimaldati tutvuda jälituslubadega, samuti kontrollis neid maakohus. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta prokuröri poolt eeluurimiskohtunikule esitatavale taotlusele kirjalikku vormi. Jälitustoimingu lubatavuse üle on kohtunikul võimalik otsustada ka suulise loa andmisel. Kõnealusel juhul ei kasutanud prokurör võimalust alustada jälitustegevust eeluurimisasutuse juhi loaga ja taotleda hiljem selle legaliseerimist kohtu poolt. Sisuliselt tagati sellega läbiviidud jälitustoimingute kõrgem seaduslikkus, kuna ka edasilükkamatul juhul taotleti eelnevalt kohtu luba. 6.3 D. T. ja A. P. vahelise vestluse kasutamine tõendina oli lubatav ega ole vastuolus

§ 118lg 3 nõuetega.

Õigusteenuse osutamise käigus edastatud teabena ei saa käsitada igasugust inimestevahelist suhtlust. Seoses D. T. ja L. G. ülekuulamata jätmisega märgitakse kassatsioonivastuses, et kõnealuste tunnistajate ülekuulamise taotlusest loobus T. S. kaitsja ise, mistõttu on alusetu väita, et kohus oleks pidanud nad siiski istungile kutsuma. 6.4 T. S. kaitsja väide kriminaalasja materjalide ebaseadusliku avaldamise kohta on alusetu, kuna tegemist oli süüdistusaktis nimetatud tõenditega, mille avaldamist taotles prokurör juba avakõnes. 6.5 Maakohus ei ole kriminaalmenetlusõiguse vastu eksinud ka tunnistajate ja A. P. ütluste hindamisel. Kohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et tunnistajate ütlustes ei esinenud selliseid vastuolusid, mis oleks tinginud nende tunnistamist ebausaldusväärseiks. Süüdistatava A. P. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ja kasutamine oli nõuetekohane, kuna ütlustes ei esinenud suuri vastuolusid ja tegemist ei olnud ainsa ega määrava tõendiga. Samuti võis kohus otsuse tegemisel tugineda jälitusprotokollile, mis kajastas A. U. kõnelusi. Jälitusprotokollides kajastatud teavet ei pea ilmtingimata toetama isikuliste tõenditega, mistõttu prokurör võis loobuda A. U. tunnistajana ülekuulamisest. Kaitsjad ei taotlenud samuti tunnistaja kutsumist, vaid toetasid prokuröri taotlust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kassatsioonide etteheiteid kohtuotsuste jälgitavuse (I) ning V. R.-i, T. S. ja A. P. süüditunnistamise (II) kohta. Seejärel vaeb kolleegium kassatsioonide väiteid kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingute seaduslikkusest (III) ja tunnistajate ütluste kasutamise lubatavusest (IV) ning kujundab lõpuks seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (V). I 8.1 Kolleegium nõustub menetlusosaliste arvamusega, et maakohtu otsus käesolevas kriminaalasjas on äärmiselt mahukas (kokku 265 lk). Soostuda tuleb kassatsioonidega selleski, et maakohtu otsuse põhiosa moodustab valdavalt kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite ja kohtuistungi protokolli refereeringud, mis kriminaalasjas kogutud dokumentaalsete tõendite hulka arvestades on muutnud kohtuotsuse suuremahuliseks. Kolleegium on seisukohal, et selliselt toimides ei ole maakohus pidanud kinni

§-ga 312 kohtuotsuse põhiosale esitatavatest nõuetest. Kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile seavad raamid

§ 312p-d 1-3.

Nimetatud sätete kohaselt piisab, kui kohus esitab otsuses asjaolud, mida ta loeb kohtuliku uurimise tulemina tõendatuks ja näitab ära tõendid, millele kohtu vastavad järeldused põhinevad (p 1). Samuti peab kohus märkima, kui ta leiab, et mingit asjaolu ei ole vaja üldse tõendada selle üldtuntuse tõttu (p 3). Ühtlasi on kohtul kohustus nimetada tõendid, mida ta ei pea usaldusväärseiks ja põhjendada nende ebausaldusväärseteks lugemist (p 2). Käesolevas kriminaalasjas on maakohus otsuse põhjenduste esitamisel ilmselgelt nimetatud piiridest väljunud, refereerides ülekuulatud isikute ütlusi, taasesitades otsuse põhiosas kirjalikke tõendeid, sh jälitustoimingute protokolle ning kajastades kohtuistungi käiku. Kolleegium märgib, et kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja

§ 155

kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua

§ 312p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses.

Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. 8.

1. Kolleegium märgib, et vajadus kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite sisu üksikasjaliku kordamise järele kohtuotsuses puudub ka seetõttu, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole tõendite refereerimine kohtuotsuses käsitatav tõendite analüüsina ega otsuse põhjendustena. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsuse kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06 p-s 18 asutud seisukohale, et süüdistuse tõendite pelk loetlemine otsuses ei ole

§ 312nõuete täitmiseks piisav ega ole vaadeldav tõendite hindamise ja analüüsina.

Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt peab tõendite analüüs kajastama seda, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab, kui uuritud tõendeid on asetatud omavahelisse konteksti. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohtu otsuse põhjendusena käesolevas kriminaalasjas vaadeldav maakohtu otsus osas, milles kohus kirjeldab otsuse tegemisel aluseks võetavaid tõendeid. Kolleegium on siiski seisukohal, et kirjeldatud minetused ei moodusta kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Nimelt sisaldab maakohtu otsus ka tõendite põhjalikku analüüsi ja sellega seostatud kohtu järeldusi (kokku ca 34 lk). Seega pole käesolevas asjas ühelgi juhul alust rääkida kohtuotsuse põhjenduste puudumisest

§ 339lg 1 p 7 tähenduses kui kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest.

Kuigi kohtuotsuse ülesehituse aspektist liigne, ei ole kriminaalasjas kogutud tõendite taasesitamine kohtuotsuses käesoleval juhtumil vaadeldav ka kaitseõiguse teostamise takistusena, sest vaidlustatud kohtuotsusest on ühemõtteliselt arusaadav, kust algab kohtu poolne tõendite analüüs ja sellel põhinev õiguskäsitlus. Kolleegium leiab, et viimases osas sisaldab maakohtu otsus tõenditele antud hinnangut nende kogumis ja kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi, milleni kohus tõendeid hinnates jõudis. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine süüdistatavate süüküsimuses ja mõistetud karistuste osas otsuse lugejale jälgitav. 9. Kaitsjate väited ringkonnakohtu otsuse pealiskaudsuse osas on põhjendamatud. Juhindudes

§ 342

lg 3 p 1 nõuetest nõustus ringkonnakohus maakohtu hinnanguga tuvastatud asjaoludele ega pidanud vajalikuks seda korrata. Samas on apellatsioonikohus käsitlenud põhjalikult kaitsjate väiteid tõendite lubatavuse osas. II

1. Kassatsioonides leitakse, et V. R.-i, T. S. ja A. P. süüditunnistamine on olnud alusetu ja neid süüdi mõistes on kohtud rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Vastuseks kõnealustele etteheidetele märgib kolleegium järgmist.
2. Peamiselt nähtub kassatsioonidest, et kuigi kaitsjad vaidlustavad süüdistuse konkreetsust ja kohtuotsuste põhjendatust, ei nõustu nad tegelikult maa- ja ringkonnakohtu hinnanguga kriminaalasjas kogutud tõenditele ja kohtute tehtud järeldustega.

§ 363lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada.

Tulenevalt

§ 362

p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
3. Kolleegium on seisukohal, et maa- ja ringkonnakohtu otsustega on ühemõtteliselt tuvastatud, et V. R.-i ülesandel küsis T. S. A. P.-lt raha otsustuste tegemise eest viimasega seotud äriühingu AS W. suhtes seoses Tallinnas aadressil X 8 asuva kinnisasja pakkumismenetlusega. Süüdistuses ja kohtuotsustes loetletud otsustuste langetamine oli V. R.-i pädevuses tema ametialaste volituste tõttu keskkonnaministrina, s.o tema ametiseisundi tõttu. Kohtuotsuses on piisava põhjalikkusega analüüsitud ka pistise võtmise ja andmise kuriteokoosseisude seisukohalt keskse tunnuse - ekvivalentsussuhte - sisu: T. S. vahendusel nõudis V. R. esmalt A. P.-lt raha selle eest, et lükata tagasi X pst 8 kinnisasja pakkumisel parimaks tunnistatud OÜ R. pakkumine ja võtta vastu paremuselt teiseks tunnistatud AS W.- pakkumine, seejärel selle eest, et võtta samas pakkumismenetluses vastu AS W. rahaliselt odavam pakkumine ja lõpuks selle eest, et edasiselt kindlustada AS W. ja OÜ R. tagatisrahade tagastamine. Kolleegium märgib, et selle tuvastamine, kus ja mis ajal täpselt V. R. T. S.-le pistise küsimise nõude edastas, ei ole süüdimõistmise seisukohalt määrav. Pistise võtmise ja andmise koosseisud eeldavad eeskätt isikutevahelise ekvivalentsussuhte (kokkuleppe) esinemise kindlakstegemist. Kolleegium soostub kohtute järeldustega, et kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt on sedastatav V. R.-i, T. S. ja A. P. vahel vastava kokkuleppe olemasolu.
4. A. P. kaitsja kassatsioonis esitatud väited puudutavad valdavalt selle tõendatust, et A. Pärn lubas V. R.-le raha riigihankemenetluses AS W suhtes vastuvõetavate otsuste eest. Kolleegium leiab, et kriminaalasjas on tuvastatud A. P. nõustumine V. R.-i T. S. vahendusel esitatud pistise nõudmisega. Kassatsioonis esitatud väited ei lükka ümber kohtute seisukohta, et A. P. tegutses tahtlikult, nõustudes raha maksmisega AS W suhtes tehtavate otsuste eest. Vastutus KarS § 297 lg 1 järgi on võimalik ka juhul, kui pistise lubaja ei olnud pistise võtmise ja andmise algataja, vaid nõustus talle esitatud pistise nõudmisega. Soostumine pistise nõudmisega ei ole lubaja teo õigusvastasust välistav asjaolu. 13.1 Kaitsja leiab, et süüdistuse sisu ei vasta tegelikkusele, kuna V. R.i otsused riigihankemenetluses olid ebaseaduslikud ega olnud A. P.-le ega AS-le W. soodsad. Sellest tulenevalt puudus A. P.-l motiiv V. R.-le vara lubada. Maakohus leidis, et V. R.-i tegu oli seaduslik, kuna ta ei rikkunud oma teenistuskohustusi. Kolleegium möönab, et Tallinna Ringkonnakohtu
5. oktoobri
6. a otsusega tühistati keskkonnaminister V. R.-i
7. augusti
8. a käskkiri õigusliku aluse puudumise tõttu, mis mõjutab objektiivselt tema teo õiguspärasust. Samas märgib kolleegium, et ex post facto antav objektiivne hinnang ametiisiku tegude seaduslikkusele ja kasulikkusele pistiseandja jaoks ei pruugi kokku langeda süüdistatavate ettekujutusega vastavatest asjaoludest teo toimepanemise ajal. Lisaks ei nõuagi pistise ja altkäemaksu koosseisud selle tuvastamist, et tegemist oleks objektiivselt hinnates vara andjale või lubajale faktiliselt kõige soodsama võimalusega, kuigi reeglina see nii on. Ekvivalentsussuhte seisukohalt on määrav vaid pistise nõudja ja lubaja ettekujutus selle kohta, et pistist nõutakse ja lubatakse seoses ametiisiku poolt toimepandud või tulevikus toimepandava teoga. Ekvivalentsussuhte moonutamisega võib tegemist olla juhul, kui lubatakse tegu, mis ei ole ametiisiku pädevuses või mida ta ei kavatsegi toime panna. Viimast aga käesolevas asjas tuvastatud ei ole. 13.2 Samuti peab kolleegium vajalikuks selgitada, et karistusseadustik kriminaliseerib vara või muu soodustuse võtmise ja andmise nii õiguspärase (pistis) kui ka õigusvastase (altkäemaks) teo toimepanemise eest. Kuigi tegemist ei ole klassikalises mõttes põhi- ja kvalifitseeritud koosseisudega, on altkäemaks sisuliselt pistise modifitseeritud (raskem) koosseis. Selline seisukoht on põhjendatav sellega, et altkäemaksu võtmise ja andmise koosseisude keskse tunnuse moodustab ametiisiku õigusvastane tegu, samas kui pistise võtmise ja andmise puhul on selleks ametiisiku õiguspärane käitumine. Muude tunnuste osas langevad aga nii altkäemaksu kui pistise võtmise ja andmise süüteokoosseisud kokku. Eeltoodust tulenevalt ei analüüsi kriminaalkolleegium eraldi seda, kas V. R.-i otsustused hankemenetluses olid seaduslikud, kuna see ei muudaks käesoleval juhul kriminaalasja lahendamise tulemust - süüdimõistva kohtuotsuse tühistamine on välistatud, kuna süüdistatavate tegudes on tuvastatud vähemalt pistise nõudmise, lubamise ja vahendamise koosseisud. Süüdistatavate vastutuse raskendamine (s.o süüdimõistmine altkäemaksus) kohtu enda algatusel oleks aga

§ 268lg-st 8 tulenevalt välistatud ka juhul, kui kohtu hinnangul oleks V.

R.i teod ebaseaduslikud ja see asjaolu olnuks süüdistatavatel teada teo toimepanemise ajal. III 14. Kaitsjate kassatsioonides leitakse ühtlasi, et kohtud rikkusid kriminaalmenetlusõigust, kui kasutasid tõendina

§ 118alusel 9.

augustil 2006 tehtud jälitustoiminguga saadud teavet (s.o A. P. ja T. S. vestlus), kuna see tõend saadi jälitustegevusele esitatavaid nõudeid rikkudes. Kolleegium nõustub selle seisukohaga, põhjendades seda järgmiselt. 14.1

§-s 118 nimetatud jälitustoiminguga võib tõendeid koguda eeluurimiskohtuniku loal.

§ 114

lg 1 kohaselt vaatab eeluurimiskohtunik menetlust juhtiva prokuröri põhjendatud jälitustoimingu taotluse läbi viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või keeldub sellest.

§ 114

lg 4 näeb ette, et edasilükkamatutel juhtudel võib sellise jälitustoimingu teha ka Politseiameti, Keskkriminaalpolitsei või Kaitsepolitseiameti juhi või tema määratud ametniku määruse alusel ilma kohtu loata. Sel juhul tuleb prokuröril teatada teostatud jälitustoimingust viivitamata eeluurimiskohtunikule, kes otsustab jälitustoimingu lubatavuse või selle jätkamiseks loa andmise määrusega. 14.2 Käesolevas asjas pöördus prokurör

1. augustil 2006 eeluurimiskohtuniku poole ja palus nõusolekut jälitustoimingu, s.o teabe salajase pealtkuulamise teostamiseks. Selline nõusolek suuliselt ka anti jälitustoimingu protokolli (kd I tl 106) kohaselt on eeluurimiskohtuniku suuline luba väljastatud
2. augustil
3. a kell 17.
4. Kassatsioonivastuse kohaselt ei olnud kirjaliku loa (määruse) andmine võimalik tehnilistel põhjustel, kuna tegemist ei olnud kohtu tööajaga. Jälitusasutuse juhi või tema määratud ametniku määrust ei vormistatud. Sama päeva õhtul jälitustoiming teostati ja järgmise päeva, s.o
5. augusti hommikul vormistas eeluurimiskohtunik kirjaliku määruse, millega andis jälitustegevuse loa, nii tagantjärgi
6. augusti kohta kui ka edasiseks jälitustegevuseks. 14.3

§ 111

kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõendina kasutatav vaid juhul, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Käesoleval juhul ei toimunud tõendi saamine kooskõlas

§-de 112 ja 114 nõuetega.

§ 112

lg 3 kohaselt peab sama seadustiku §-s 118 nimetatud jälitustoimingu teostamiseks olema eeluurimiskohtuniku määrus. Juba seaduse mõttest tulenevalt, mida kinnitab ka

§ 114lg 4, peab selline määrus olema antud enne jälitustoimingu tegemisele asumist.

Määrusele esitatavaid nõudeid reguleerib

§ 145

, mille lg 1 p 1 kohaselt kujutab määrus endast menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustust. Kuna käesoleval juhul ei järgitud ka

§ 114

lg 4 nõudeid jälitustoimingu tegemiseks puudus selles sättes nimetatud politseiasutuse juhi või tema määratud ametniku määrus -, oli jälitustoimingu tegemine, s.o

1. augustil
2. a asetleidnud A. P. ja T. S. vestluse salajane pealtkuulamine ja salvestamine ebaseaduslik.

§ 111

kohaselt loetakse igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. 14.4 Kolleegium märgib, et prokuröri kassatsioonivastuses esitatud seisukohta, et käesoleval juhul tagati jälitustoimingule allutatud isikutele kõrgemad põhiseaduslikud garantiid, küsides jälitustoimingu läbiviimiseks politseiasutuse juhi loa asemel eeluurimiskohtuniku suulist luba, ei saa pidada asjakohaseks. Esmalt on kriminaalkolleegiumi praktikas korduvalt osutatud sellele, et põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ning et riigivõimu teostamine on vaieldamatult ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute poolt, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Seejuures on kohtueelset menetlust toimetav ametiisik seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Mõistagi on ka uurimisasutuse ametnik ja prokurör vajadusel õigustatud kohaldatavat õigusnormi tõlgendama, kuid mitte uut õigusnormi looma. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-119-09, p 15 ja nr 3-1-1-19-10). Seaduslikkuse põhimõtet tuleb eriti rangelt järgida jälitustegevuses, sest jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava toimingu suhtes riivab põhiõigusi intensiivsemalt, kui mis tahes muu uurimistoimingu teostamine (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p 13.2). Jälitustegevuse kontrollitavuseks on seadusandja ette näinud kindla menetluskorra, milles kohtul lasub jälitustegevuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollija roll. Täitevvõim ei saa kriminaalmenetluses kalduda kõrvale seadusandja kehtestatud menetlusreeglitest ja asuda ise looma uut õigust isegi siis, kui ta tegevust motiveerivad õilsad eesmärgid. 14.
5. Kuigi põhimõtteliselt saab vaid nõustuda prokuröri kassatsioonivastuses tooduga, et jälitustoimingule allutatud isikutele tuleb kindlustada põhiõiguste kaitse maksimaalsel võimalikul viisil, peab kolleegium samas vajalikuks märkida, et sellest ajendatud kehtivate menetlusnormide muutmisele suunatud argumendid saavad olla adresseeritud vaid seadusandjale. Põhiseaduse § 104 lg 2 p-st 14 tulenevalt on viimane pädev otsustama, milline on optimaalne lahendus põhiõiguste kaitse ja kriminaalmenetluse eesmärkide vastandlike huvide vahel. Kolleegium märgib üksnes, et ka selline menetluskord, milles nähakse ette edasilükkamatutel juhtudel jälitustoimingu tegemine eeluurimiskohtuniku suulise eelloa alusel, ei pruugi olla õiguslikult probleemitu isegi juhul, kui kohtunikule tagatakse pärast jälitustoimingu teostamist võimalus ex post siiski keelduda loa andmisest. Ühelt poolt tähendab suulise eelloa andmine paratamatult seda, et kohus lubab jälitustegevust taotluse aluseks olevate kirjalike materjalidega eelnevalt tutvumata. Viimane aga raskendab kui ei muuda isegi võimatuks kohtul kontrollida

§ 110

lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu lubatavuse eelduste täidetust konkreetses asjas, sealhulgas õigusriiklikult olulise jälitustegevuse ultima ratio põhimõtte järgimist. Teiselt poolt ei saa aga jätta märkimata, et eelotsustuse tegemine mõjutab paratamatult kohtuniku siseveendumuse kujunemist ka selles osas, kas lugeda juba läbiviidud jälitustoimingut seaduslikuks või mitte. Olles juba eelnevalt aktsepteerinud taotletavat jälitustoimingut, võib kohtunikul hilisemal asja materjaliga põhjalikumal tutvumisel tekkida tugev motivatsioonisurve läbiviidud toimingu sanktsioneerimiseks näiteks isegi siis, kui ta tagantjärele möönab, et jälitustegevuse lubatavuse eeldused võisid konkreetsel juhul olla ebapiisavalt täidetud. Sellist lahendust ei saa põhiõiguste kaitse valguses pidada aga kuidagi õigustatuks. Eeltoodut silmas pidades on kolleegium seisukohal, et arvestades kohtu olemuslikku rolli jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollijana on seadusandja põhjendatult andnud edasilükkamatul juhul jälitustoiminguks loa andmise pädevuse kohtusüsteemist väljapoole jäävale ametiisikule (

§ 114lg 4).

Kolleegium ei välista samas, et lähtudes prokuratuuri ühest põhiülesandest kindlustada uurimisasutuste tegevuse seaduslikkus kohtueelse menetluse toimetamisel, võib seadusandja luua ka sellised menetlusreeglid, mis annavad edasilükkamatul juhul jälitustoimingu lubamise pädevuse prokurörile. Samas peab kolleegium veel kord vajalikuks rõhutada, et kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta, saab

§-st 111 tulenevalt jälitustoimingu tulemina tõendiks olla vaid kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid järgides saadud teave. 14.6 Kuigi tulenevalt ülaltoodust tuleb käesolevas kriminaalasjas jälitustoimingu protokoll osas, milles ta kajastab

1. augustil 2006 asetleidnud A. P. ja T. S. vestlust, tunnistada lubamatuks tõendiks ning jätta tõendikogumist välja, leiab kolleegium, et nimetatud tõendi väljajätmine ei too endaga kaasa kohtuotsuste tühistamist, kuna tegemist ei olnud kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava tõendiga. Kriminaalkolleegium on ka varasemalt pidanud võimalikuks, et tõendi väljajätmine ei tingi igal juhul kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks. Selle otsustamisel tuleb hinnata, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-07,
4. aprilli
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-32-09, p 9 ja
6. veebruari
7. a otsus kriminaalasjas nr 31-1-85-08, p 14.2). Käesolevas kriminaalasjas nähtub maakohtu otsuse põhjendustest, et
8. augusti
9. a vestlusega loeti eeskätt tõendatuks asjaolu, et A. P.lt nõuti varasema 1 miljoni asemel pistisena 1,5 miljonit krooni. Seega kinnitas vaatlusalune tõend kohtute arvates pistisena nõutud rahasumma suurenemist aja jooksul. Seda fakti kinnitava tõendi väljajätmine tõendikogumist ei muuda olematuks varem aset leidnud pistise nõudmist summas 1 miljon krooni, millise tehiolu on kohtud lugenud tõendatuks muude kriminaalasjas kogutud tõendite alusel. Seega ei mõjuta
10. augusti
11. a vestlust kajastava jälitustoimingu protokolli väljajätmine pistise võtmise, vahendamise ja andmise kuriteokoosseisude tuvastatust süüdistatavate käitumises.
12. A. P. kaitsja leiab, et vastuolus

§ 118lg 3 nõuetega kasutati tõendina ka D.

T. poolt A. P.-le saadetud sõnumit ja nendevahelist telefonivestlust.

§-d 72 ja 118 lg 3 välistavad koosmõjus salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud advokaadi edastatava teabe tõendina kasutamise, kui selle sisuks on advokaadile ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. Kolleegium leiab, et kohtud on põhjendanud oma seisukohta, mille kohaselt D. T. sõnum ja tema vestlus A. P.-ga ei puudutanud õigusabi osutamist süüdistatavale ega AS-le W. Muu hulgas selgitas maakohus, et tegemist ei olnud D. T. kutsetegevuses teatavaks saanud asjaoludega, vaid kõrvalise isiku käest saadud informatsioonist järelduse tegemise ja selle edastamisega A. P.-le.

§ 72

lg 4 kohaselt on kohtul õigus kohustada isikut ütlusi andma, kui ta veendub menetlustoimingu põhjal, et keeldumine ei seondu tema kutsetegevusega. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle. Käesolevas asjas taotles T. S. kaitsja D. T. ja L. G. tunnistajatena ülekuulamist sõnumi sisu ja telefonivestlust puudutavas osas. Saanud teada, et nimetatud isikud keelduvad kutsetegevuse saladusele viidates ütluste andmisest, ei esitanud T. S. kaitsja kohtule taotlust

§ 72

lg-s 4 sätestatu rakendamiseks, vaid leidis, et jälitustegevusega saadud teabe kasutamine on keelatud, loobudes sellega sisuliselt tunnistajate ülekuulamisest. Kaitsja loobumine tunnistajate ülekuulamise taotlusest ei tingi jälitustegevusega saadud tõendi lubamatuks tunnistamist. IV 16. T. S. kaitsja kassatsiooni kohaselt rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust dokumentide avaldamisega ilma menetlusosaliste vastava taotluseta. Kolleegium märgib, et istungiprotokollist nähtuvalt toimus kohtulikul arutamisel dokumentaalsete tõendite avaldamine prokuröri taotluse alusel. Vastav taotlus esitati süüdistusakti avaldamisel kohtuliku uurimise alguses, kuna tegemist oli süüdistusaktis loetletud tõenditega. Seetõttu on kaitsja väide, et ükski menetlusosaline ei taotlenud vastavate tõendite avaldamist, eksitav. Samuti nendib kolleegium, et vastupidiselt kaitsja väidetule ei ole kohtumenetluses kasutatud A. U. ütlusi, vaid jälitusprotokolli, mis sisaldab ka tema vestlusi A. P.-ga. Kriminaalmenetlusõigus ei nõua sellistel juhtudel tingimata isiku ülekuulamist, kuivõrd jälitusprotokoll on iseseisvaks tõendiks

§ 63lg 1 mõttes.

A. U. ülekuulamist tunnistajana käesolevas kriminaalasjas ei ole taotlenud ka kaitsja. Kolleegium märgib lisaks, et maakohus on arusaadavalt selgitanud, miks ta peab usaldusväärseks nii A. S.-i kui ka H.-P. L.-i ütlusi vaatamata sellele, et viimane tunnistaja ei soovinud avaldada üksikasju A. P.-ga toimunud vestluse sisust. 17. Kaitsja leiab samuti, et A. P. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisega rikkus kohus kriminaalmenetlusõigust, kuna teistel süüdistatavatel puudus võimalus teda küsitleda. Kolleegium märgib, et A. P. keeldus kohtumenetluses ütlusi andmast, mistõttu tema ütlused avaldati

§ 294p 1 alusel.

Õigus süüdistuse tunnistajat (sh ka kaassüüdistatavat) küsitleda kuulub tõepoolest õiglase kohtumenetluse miinimumnõuete hulka, olles nimetatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 §-s 3(d). Samas on Riigikohus asunud aga seisukohale, et see ei tähenda kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise keeldu, vaid seda, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-127-06, p 9). Kuna kohtuotsus ei põhine valdavas või määravas osas A. P. ütlustel, ei ole rikutud ka teiste süüdistatavate kaitseõigust, s.o õigust kaassüüdistatavat küsitleda. Maakohus põhjendas oma seisukohta, miks ta loeb süüdistatava ütlusi määravas osas usaldusväärseks. V
3. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maa- ja ringkonnakohus ei ole kohtuotsuste tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis annaks aluse otsuste tühistamiseks. Juhindudes

§ 361p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 20.

novembri 2009. a otsuse T. S., V. R.-i ja A. P. süüdistusasjas muutmata ja kassatsioonid rahuldamata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe