Obsah (5)

§ 325§ 316§ 200§ 291§ 197

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 334 lg 1 kohaselt peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. 2. Kostja I hagi ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja I leidis, et hagejatel ei olnud õigust üürilepingut üles öelda. Ta ei olnud üüri eest võlgu. Üürilepingu kohaselt tuli üüri tasuda vaid 25m2 eest. Kokkuleppel L. S. Kruudiga tasus ta üüri 432 krooni 80 senti kuus. Kuna jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et hagejaga II sõlmitud kasutusvalduse seadmise leping on tühine, on üürileandjaks hageja I. Üürilepingu ülesütlemine on tühine ka

§ 325

lg 5 kohaselt, kuna hagejad rikkusid

§ 325

lg 2 p-s 4 sätestatud vorminõuet sellega, et kirjutasid mõlemad üürilepingu ülesütlemise avaldusele alla, ning seetõttu jäi kostjale I arusaamatuks üürilepingu üles öelnud isik.

1. Kostja I esitas
2. mail
3. a hageja I vastu vastuhagi, milles palus tuvastada hageja I kohustuse anda nõusolek Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr 4621901 kolmandasse jakku märkuse kandmiseks, mille kohaselt kostjaga I on sõlmitud
4. oktoobril
5. a üürileping tähtajaga
6. maini
7. a, ning Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr 4621901 kolmandasse jakku kostja I kasuks märkuse kandmiseks ostueesõiguse kohta ORAS § 121 lg 10 alusel.
8. Hagejad vastuhagi ei tunnistanud ja palusid jätta selle rahuldamata.
9. Harju Maakohus jättis
10. oktoobri
11. a otsusega hagi kostja I vastu rahuldamata ning rahuldas vastuhagi.
12. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid selle tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata.
13. Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
14. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
15. mai
16. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
17. Hagejad esitasid
18. detsembril
19. a täpsustatud hagiavalduse, milles palusid lisaks hagiavalduses esitatud nõuetele kohustada Anne Kirsipuud (kostja II), Merili Kirsipuud (kostja III), Siim Kirsipuud (kostja IV) ja Sven Kirsipuud (kostja V) eluruumi vabastama. Kostjad II-V on kostja I perekonnaliikmed. Kuna kostja I on keeldunud eluruumi vabastamast, võib arvata, et seda teevad ka tema perekonnaliikmed.
20. Kostja II hagi ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja II märkis, et nõustub kostja I seisukohtadega.
21. Kostjad III-V hagi ei tunnistanud ning palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad III-V ei ela eluruumis ega tekita hagejatele takistusi üüritud asja tagastamise nõudes.
22. Kostja I esitas
23. mail
24. a vastuhagi muutmise avalduse, kuna ta oli samal päeval eluruumi üürilepingu üles öelnud. Kostja I muudetud nõue oli tuvastada, et hagejatel oli kuni
25. maini
26. a kohustus anda nõusolek Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr 4621901 kolmandasse jakku Mihkel Kirsipuuga
27. oktoobril
28. a sõlmitud üürilepingu, mis kehtis
29. maini
30. a, kandmiseks ning Mihkel Kirsipuu kasuks ORAS § 121 lg 10 kohase ostueesõiguse kohta märkuse kandmiseks.
31. Harju Maakohus lõpetas
32. juuni
33. a määrusega hagist loobumise tõttu menetluse hagejate nõudes kostja V vastu eluruumi tagastamiseks.
34. Harju Maakohus rahuldas
35. juuni
36. a otsusega hageja I nõude kostja I vastu eluruumi tagastamiseks ja kostja II vastu eluruumi vabastamiseks. Maakohus jättis rahuldamata hageja II nõude kostja I vastu 23 153 krooni 71 sendi saamiseks ning eluruumi tagastamiseks ja kostjate II-IV vastu eluruumi vabastamiseks. Samuti jättis maakohus rahuldamata kostja I vastuhagi. Maakohus leidis, et pooltevahelises vaidluses tehtud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06 on tuvastatud kinnistusraamatus kasutusvalduse kande ebaõigsus. Kuivõrd kinnistusraamatu kanne on vale, saab hageja I kinnistu omanikuna nõuda asja tagastamist ja üürivõla tasumist ning hagejal II ei ole selleks õigust kasutusvalduse seadmise lepingu tühisuse tõttu. Hagejad on sõlminud lepingu, millega hageja II kohustub kinnistut haldama ja majandama. Lepingust ei tulene hageja II õigust nõuda üüri maksmist endale. Kostja I kasutas üürilepingu alusel 80,7m2 suurust pinda. Kostjal I tuli maksta üüri tegelikult tema kasutuses oleva pinna suuruse järgi isegi siis, kui ei muudetud esialgset üürilepingut. L. S. Kruudi kirjadega kostjale I on tõendatud, et neil ei olnud kokkulepet selles, et kostja maksab üüri 432 krooni 80 senti kuus. Hageja II nõudis üüri Tallinna Linnavolikogu
37. novembri
38. a määrusega nr 36 kehtestatud piirmääras 15 krooni ruutmeetri eest. Kehtestatud määras üüri nõudmine ei ole üürilepingu muutmine. Kostja I oli aastate 2004-2006 eest üüri võlgu 33 273 krooni 71 senti. Seetõttu oli hagejal I

§ 316lg 1 p 2 järgi õigus üürileping üles öelda.

Üürilepingu ülesütlemise avaldust ei muuda tühiseks see, et sellele on lisaks hagejale I alla kirjutanud ka hageja II. Hageja I ei ole tõendanud, et kostjad III ja IV kasutavad vaidlusalust eluruumi oma elukohana, seetõttu tuleb nõue eluruumi vabastamiseks rahuldada vaid kostjate I ja II suhtes. Kuivõrd üürileping öeldi kehtivalt üles

1. novembrist
2. a, siis tuleb jätta rahuldamata kostja I vastuhagi, kuna kinnistusraamatusse märke kandmist üürilepingu ja ostueesõiguse kohta saab nõuda vaid üürnik.
3. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid selle tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja II nõue kostja I vastu 23 153 krooni 71 sendi saamiseks, ja teha selles osas uus otsus, millega hagi rahuldada.
4. Kostjad I ja II esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid selle tühistada osas, millega rahuldati hageja I nõuded ning jäeti kostja I vastuhagi rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
6. detsembri
7. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja II nõude kostja I vastu 23 153 krooni 71 sendi saamiseks, ja tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt I hageja II kasuks välja 23 153 krooni 71 senti. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga kasutusvalduse seadmise lepingu tühisuse ja sellest tulenevalt kinnistusraamatu kande ebaõigsuse osas. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas
8. oktoobri
9. a otsusega hagejate kohustuse kustutada kasutusvalduse kanne ja kostja I õiguse nõuda enda omanikuna kinnistusraamatusse kandmist. Kostja I aga kinnistu omanikuks ei saanud. Kuna kinnistu omanik oli hageja I, siis oli tal seetõttu õigus sõlmida kasutusvalduse leping hagejaga II. Kinnistusraamatu kande kohaselt on hageja II kinnistu kasutusvaldaja. Sellest tulenevalt oli tal õigus sõlmida kinnistu üürilepinguid ja nõuda üüri tasumist endale. Seega tuleb hageja II nõue kostjalt I 23 153 krooni 71 sendi saamiseks rahuldada. Maakohus leidis õigesti, et kostja I oli kohustatud tasuma üüri kogu tema kasutuses oleva pinna eest. Üürilepingu kohaselt tuli üüri tasuda kehtestatud määras. Kostja I tasus L. S. Kruudile üüri elamu tagastamise ajal kehtestatud määras ning omaniku vahetumise järel esitati nõue üüri tasumiseks uues kehtestatud määras, mis ei ole üürilepingu muutmine. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-00 samuti asunud seisukohale, et kui üürilepingu järgi oli üürnik kohustatud õigel ajal tasuma kindlaksmääratud suuruses üüri ja kommunaalteenuste eest, siis tuli üüri tasuda kehtestatud määras ehk kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud üürimääras. Kehtestatud määras üüri nõudmine ei ole üürilepingu ühepoolne muutmine ja selleks ei ole üürileandjal vaja üürnikuga uut kokkulepet sõlmida. Kokkuleppe sõlmimine L. S. Kruudiga väiksemas üürimääras ei ole tõendatud. Poolte vahel kehtis
10. aastal sõlmitud üürileping. Üürilepingu ülesütlemise avaldust ei tee tühiseks asjaolu, et selle on allkirjastanud kaks isikut, lisaks üürileandjale ka kinnistu omanik, seda eriti olukorras, kus üürnik on vaidlustanud kasutusvaldaja õiguse olla üürileandja. Kaks allkirja ei muuda üürniku jaoks üürileandja tahet mõistetamatuks. Samuti on hageja II andnud kostjale I täiendava tähtaja üüri tasumiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11. Kostjad I ja II esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles paluvad selle tühistada osas, millega rahuldati hagejate apellatsioonkaebus ja jäeti kostjate I ja II apellatsioonkaebus rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

§ 325

lg 2 p 4 kohaselt peab eluruumi üürilepingu ülesütlemise avalduses olema märgitud ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg. See tähendab, et ülesütlemisavaldusest peab nähtuma kostja isik, kelle vastu ülesütlemise vaidlustamiseks hagi esitada. Juhul kui üürnik peaks esitama oma õiguste teostamiseks hagi kõigi ülesütlemisavaldusele alla kirjutanud isikute vastu, siis riskib ta sellega, et üürilepinguga mitteseotud menetlusosalise menetluskulud jäävad tema kanda. Kuna üürilepingu ülesütlemise avaldusele olid alla kirjutanud mõlemad hagejad ning avalduses ei ole selge üürileandja isik, siis on ülesütlemisavaldus

§ 325

lg 2 p 4 ja

§ 325lg 5 järgi tühine.

Kostjad I ja II jäävad kassatsioonkaebuses oma senises menetluses üürivõlale esitatud vastuväidete juurde. Samas leiavad nad, et hagejad loobusid vastuväidetest kostja I arvestatud üürivõla suuruse kohta, kui nõustusid kostja I tehtud tasaarvestusega.

§ 200

lg 4 kohaselt oli tasaarvestus võimalik ainult siis, kui hagejatel ei olnud vastuväiteid kostja I näidatud üürivõla suuruse kohta. Seega pärast tasaarvestuse tegemist üürivõlga enam ei olnud. Ringkonnakohus on valesti leidnud, et üürileandjaks on hageja II. Praeguses asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu

1. mai
2. a otsuse kohaselt tegutses hageja II üüriarvete esitamisel hageja I volituse alusel. See otsus on TsMS § 457 lg 1 kohaselt pooltele kohustuslik. Kuna jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud hageja II kohustus anda nõusolek kinnistusraamatust kasutusvalduse kande kustutamiseks, ei saa hageja II kasutusvalduse kandele tugineda. Seega rahuldas ringkonnakohus valesti hageja II üürivõla nõude. Kuna tegelik üürileandja on hageja I, kes enne lepingu ülesütlemist üürivõla tasumiseks täiendavat tähtaega ei andnud, on ka üürilepingu ülesütlemine tühine.
3. Hagejad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
4. Hagejad esitasid
5. aprillil
6. a Riigikohtule avalduse hagist osaliselt loobumiseks. Hagejad loobuvad kostja I vastu esitatud eluruumi tagastamise nõudest ja kostja II vastu esitatud eluruumi vabastamise nõudest. Hagejad põhjendavad nõuetest loobumist sellega, et kostjad I ja II on eluruumi vabastanud ja tagastanud, ning paluvad seetõttu jätta hagejate menetluskulud TsMS § 168 lg 5 järgi kostjate I ja II kanda.
7. Kostjad I ja II paluvad jätta rahuldamata hagejate taotluse jätta hagist osalise loobumise tõttu menetluskulud kostjate I ja II kanda ning määrata hagist osalise loobumise tõttu kindlaks kostjate I ja II menetluskulud ja mõista need hagejatelt välja. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja I nõuded kostja I vastu eluruumi tagastamiseks ja kostja II vastu eluruumi vabastamiseks ning jättis rahuldamata hageja II nõuded kostja I vastu eluruumi tagastamiseks ja kostja II vastu eluruumi vabastamiseks. Samuti tuleb tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega maakohtu otsus jäi nende nõuete osas muutmata. Nende nõuete osas tuleb TsMS § 428 lg 1 p 3 ja § 691 p 3 alusel menetlus lõpetada. Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu menetluskulude jaotuse osas. Selles osas teeb Riigikohus TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus TsMS § 691 p 1 alusel muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendust. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9. Hagejad on esitanud Riigikohtule avalduse, milles loobuvad kostja I vastu esitatud eluruumi tagastamise nõudest ja kostja II vastu esitatud eluruumi vabastamise nõudest. Kolleegium leiab, et hagist loobumine tuleb vastu võtta ja menetlus nende nõuete osas tuleb lõpetada. 24.

§ 291

lg 2 kohaselt lähevad kasutusvalduse seadmisel üüritud asjale pärast asja üürniku valdusse andmist üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused asja omanikult üle kasutusvaldajale. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad ja L. S. Kruut sõlmisid

1. detsembril
2. a kasutusvalduse seadmise lepingu, kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega seati kinnistule kasutusvaldus hageja II kasuks. Kostjad I ja II leiavad, et kuna ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a jõustunud otsusega on tuvastatud hageja II kohustus anda nõusolek kasutusvalduse kande kustutamiseks kinnistusraamatust, siis ei saa hageja II kasutusvalduse kandele tugineda. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Tallinna Ringkonnakohtu
5. oktoobri
6. a otsusega tuvastati muu hulgas, et praeguse asja hageja II on kohustatud andma nõusoleku kinnisasja kohta kinnistusraamatusse tema kohta tehtud kasutusvalduse kande kustutamiseks. Hageja II selle otsuse peale kassatsioonkaebust ei esitanud ning Riigikohus tema osas ka eelmärgitud ringkonnakohtu otsust läbi ei vaadanud. Selle otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse OÜ BRT Invest (praeguses asjas hageja I). Riigikohus tühistas
7. juuni
8. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06 Tallinna Ringkonnakohtu
9. oktoobri
10. a otsuse M. Kirsipuu hagis OÜ BRT Invest vastu hagi rahuldatud osas. Uue otsusega jäeti rahuldamata M. Kirsipuu hagi OÜ BRT Invest vastu kinnistusraamatu kannete kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, mille kohaselt on kinnisasja omanik M. Kirsipuu. Praeguses asjas tuvastas ringkonnakohus, et vaidlusaluse kinnisasja omanik on OÜ BRT Invest ja kinnistusraamatu kande kohaselt on kasutusvaldajaks OÜ Favorte. Kolleegium kordab Riigikohtu
11. juunil
12. a tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06 tehtud otsuse p-s 37 väljendatud seisukohta, et kasutusvalduse seadmine oleks AÕS § 63 lg 3 alusel tühine, juhul kui ostueesõigusel oleks eelmärke (s.o asjaõiguslik) toime AÕS § 257 lg 3 järgi, kuna käsutusena kahjustab või piirab see ostueesõiguse teostamist. Samas ei vaidle pooled selle üle, et ajal, mil L. S. Kruut ja hagejad sõlmisid kasutusvalduse seadmise lepingu, kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu, ei olnud kostja I ORAS § 121 lg 10 alusel tekkinud ostueesõiguse kohta kinnistusraamatusse kannet tehtud ning seega ei olnud sellel eelmärke toimet. Järelikult ei olnud kasutusvalduse seadmine AÕS § 63 lg 3 järgi tühine. Kostjad I ja II ei ole esitanud muid asjaolusid, millest võiks järeldada, et hageja II ei ole kasutusvaldaja. Seega on ringkonnakohus õigesti leidnud, et hageja II oli üürileandja

§ 291lg 2 järgi.

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I oli hagejale II üüri eest võlgu. Ringkonnakohus on tuvastanud, et L. S. Kruudi ja kostja I vahel kehtis
2. a üürileping ning nad ei olnud üürilepingut üüri osas muutnud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole selle asjaolu tuvastamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Riigikohus on TsMS § 688 lg 4 järgi seotud alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega ega uuri TsMS § 688 lg 5 järgi ise tõendeid. Üürilepingu kohaselt tuli üüri tasuda kindlaksmääratud suuruses. Kasutusvalduse seadmisega läks üürileping samadel tingimustel üle hagejale II (

§ 291lg 2).

Seega oli hagejal II õigus nõuda kostjalt I üüri tasumist kindlaksmääratud suuruses. Kasutusvalduse seadmise ajal kehtinud elamuseaduse § 371 lg 2 kohaselt oli kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud üüri määr kõigi samal haldusterritooriumil asuvate ORAS §-s 121 sätestatud eluruumide suhtes üüri piirmääraks. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kui üürilepingu järgi oli üürnik kohustatud õigel ajal tasuma kindlaksmääratud suuruses korteri üüri ja kommunaalteenuste eest, siis tuli üüri tasuda kehtestatud määras ehk kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud määras. Kehtestatud määras üüri nõudmine ei ole üürilepingu ühepoolne muutmine ja selleks ei ole üürileandjal vaja üürnikuga uut kokkulepet sõlmida (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-7-04, p 19). Järelikult oli hagejal II õigus nõuda kostjalt I üüri tasumist kohaliku omavalitsuse kehtestatud piirmääras. Kolleegium ei nõustu ka kostjate I ja II

§ 200

lg-le 4 antud tõlgendusega.

§ 197lg 2 kohaselt lõppevad tasaarvestuse tulemusena poolte nõuded kattuvas ulatuses.

Ülejäänud osas tasaarvestus nõuete olemasolu ei mõjuta. Seega on ringkonnakohus õigesti rahuldanud hageja II nõude kostja I vastu 23 153 krooni 71 sendi saamiseks. 26.

§ 325

lg 1 kohaselt peab eluruumi üürilepingu ülesütlemise avaldus olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, st see peab tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 79 kohaselt sisaldama ka tehingu teinud isikute nimesid. Praeguses asjas on ülesütlemisavalduses selle tegijatena märgitud hagejad. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et ülesütlemisavaldus ei vasta

§ 325

lg 2 p-s 4 sätestatud nõuetele, kuna selles ei ole märgitud, kumb ülesütlemisavalduse teinud isikutest on üürileandja.

§ 325

lg 2 p 4 kohaselt tuleb eluruumi üürilepingu ülesütlemise avalduses märkida ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg. Kolleegium leiab, et selle sätte kohaselt on ülesütlemisavalduses igal juhul vajalik märkida, kuhu ja millise tähtaja jooksul tuleb üürnikul ülesütlemise vaidlustamiseks pöörduda. See, kelle vastu nõue esitada, tuleneb sellest, kes on märgitud ülesütlemisavalduse tegijana. Kolleegium leiab, et kui üürilepingu ülesütlemise avalduse on lisaks üürileandjale teinud ka isik, kes ei olnud üürileandja, kannab ta kohtukulude riski, kui üürnik seetõttu tema vastu kohtusse pöördub. Juhul kui üürniku nõuded jäävad selle isiku vastu rahuldamata, oleks ebaõiglane jätta tema kohtukulud üürniku kanda, kuna tema ei põhjustanud kohtumenetlust. TsMS § 162 lg 4 võimaldab sellisel juhul jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hagejal II oli

§ 316

lg 1 p 2 järgi õigus kostjaga I üürileping üles öelda ning üürilepingu ülesütlemise avaldus vastas

§-s 325 sätestatud vorminõuetele. Hageja II üürilepingu ülesütlemine oli kehtiv ja üürileping lõppes

1. novembril
2. a. Seega on kohtud jätnud õigesti kostja I vastuhagi rahuldamata.
3. Kolleegium leiab, et hagist osalise loobumise tõttu tuleb loobutud nõuete osas TsMS § 168 lg 5 järgi jätta hageja II menetluskulud võrdsetes osades kostjate I ja II kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad I ja II tagastasid ja vabastasid eluruumi pärast hagi esitamist. Hageja I menetluskulud tuleb loobutud nõuete osas jätta tema enda kanda, kuna ta ei olnud üürileandja, seega ei saanud ta üüritud asja tagastamist nõuda. Kuna jääb jõusse maakohtu otsus, millega jäeti hagi kostjate III ja IV vastu rahuldamata, siis tuleb jätta nende menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel võrdsetes osades hagejate kanda. Hageja II kostja I vastu 23 153 krooni 71 sendi saamiseks esitatud hagi rahuldamise ja kostja I vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb hageja II menetluskulud jätta kostja I kanda. Kuigi kostja I vastuhagi jääb rahuldamata ka hageja I suhtes, tuleb jätta hageja I menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel tema enda kanda. Kostjate I ja II menetluskulud jäävad nende endi kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Kolleegium leiab, et kuna hagist osaline loobumine võeti vastu otsuses, millega lahendati ka nõuded, millest ei loobutud, siis on otstarbekas määrata menetluskulud nii nõuete osas, millest loobuti, kui ka nõuete osas, millest ei loobutud, kindlaks ühes menetluses.
4. Kostjate I ja II kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb neile TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Kostjate I ja II eest on kautsjoni tasunud OÜ Advokaadibüroo Eversheds Ots & Co. Kostjad I ja II on TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise korral tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Eversheds Ots & Co. Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa