Obsah (10)

§ 356§ 54§ 641§ 77§ 642§ 621§ 330§ 73§ 349§ 63

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 356 lg 1 järgi on hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamiseks nõutav hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku notariaalselt tõestatud kokkulepe. Maakohtu arvates ei pea hüpoteegipidaja andma nõusolekut kinnistu jagamiseks või selle jagamise viisi valiku suhtes, mistõttu ei saa sellist kohustust tuvastada.

1. Hagejad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid maakohtu määruse tühistada ja võtta hagi menetlusse või saata asi maakohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks. Harju Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. jaanuari
4. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu arvates jättis maakohus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel õigesti hagiavalduse menetlusse võtmata. Kui

§ 356

lg 1 järgset kokkulepet hüpoteegipidajaga kinnisasja jagamiseks ei sõlmita, ei saa kinnisasja jagada. Hagejad ei saa kohtu kaudu nõuda kostjalt kui hüpoteegipidajalt nõusoleku andmist kaasomandi lõpetamiseks ja kinnisasja jagamiseks. Seetõttu ei saa kostja tahteavaldust ka kohtulahendiga asendada. Ka TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ei anna alust asendada

§ 356lg 1 järgi nõutavat kokkulepet.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hagejad esitasid ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu ja maakohtu määruse tühistada ning saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. Määruskaebuse järgi tulnuks hagi menetlusse võtta. Kostja kohustusest käituda heas usus (TsÜS § 138 lg 1) tuleneb kohustus anda nõusolek kaasomandi lõpetamiseks ja kinnisasja jagamiseks. Kostja põhjendamatu keeldumine olukorras, kus tema hüpoteek koormab vaid mõttelist osa, on hagejate suhtes ülekohtune. Hagejate nõude menetlemata jätmine viitega TsMS § 371 lg 2 p-le 2 oleks vastuolus põhiseaduse §-s 3, §-s 15 ja §-s 13 sätestatud põhimõtetega. TsMS § 371 lg 2 p 2 ei ole ka asjassepuutuv. Kohtute määrustest ei selgu, mille alusel kohtud järeldusteni jõudsid. Ringkonnakohus ei ole hagejatele ka selgitanud, mida nad tegema peaksid.
2. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata, muutes vajadusel selle põhjendusi. Kostja arvates ei ole hagejate eesmärk kinnisasja jagamine, vaid kostja kasuks hageja I mõttelisele osale seatud hüpoteegi kustutamine. Hagiavalduse järgi soovitakse kinnisasi jagada selliselt, et hagejale I jäävat kinnisasja ei peaks pärast jagamist enam jääma koormama hüpoteek kostja kasuks (hagiavalduse taotluse p 3). Kostja on nõus andma nõusoleku selliseks kinnisasja jagamiseks, kui kaasomanike ainuomandisse antavate kinnisasjade väärtused enam-vähem vastavad kaasomaniku mõttelise osa suurusele ning kinnisasja jagamine peaks toimuma
3. aprillil 1996 kokku lepitud kinnisasja kasutuskorra alusel. Hageja I omandisse jäävat kinnisasja peab jääma koormama kostja kasuks esimesele järjekohale seatud hüpoteek. Sellisel viisil kinnisasja jagamiseks ei ole kostjale ettepanekut tehtud. Maakohus keeldus põhjendatult hagiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, kuivõrd hagil oli hea usu vastane eesmärk, millele riik ei peaks andma õiguskaitset. Samade menetlusosaliste vahel on kohtus samal ajal analoogne kohtuasi sama eseme kohta samal alusel, mistõttu oleks kohus võinud keelduda hagiavaldust menetlusse võtmast mh TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel. Kuna hagejad ei ole tasunud nõudelt (mille eesmärk on hüpoteegi kustutamine) riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses, oleks kohus võinud keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest mh TsMS § 371 lg 1 p 10 alusel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 691 p 1 (koostoimes §ga 695) alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata, kuid TsMS § 692 lg 2 (koostoimes §ga 695) alusel tuleb muuta määruse õiguslikku põhjendust.
5. Kolleegium käsitleb esmalt kaasomandis oleva kinnisasja jagamist laiemalt ja hagejate nõudeid kostja kui hüpoteegipidaja vastu (I), seejärel aga hagejate nõuet kostja kui keelumärke järgi õigustatud isiku vastu (II). Kolmandaks hindab kolleegium asja menetlusse võtmisest keeldumise seaduslikkust (III) ning lõpetuseks teeb menetluslikud otsused (IV). I
6. Hagejad palusid kohtul tuvastada, et kostja peab andma nõusoleku hagejate kaasomandi lõpetamiseks kinnisasjale ja kinnisasja reaalosadeks jagamiseks hagejate taotletud viisil. Hagi põhjenduste järgi on kostja tahteavaldus kinnisasja jagamiseks vajalik, kuna kostja kasuks on hagejale I kuuluvale kinnisasja mõttelisele osale seatud hüpoteek. Kohtute arvates ei ole kostja kohustatud hagejate taotletud nõusolekut andma ja kinnisasja on võimalik jagada üksnes kostja vabatahtlikul nõustumisel.
7. Seadus (

§ 54

lg 1) annab kinnisasja omanikule põhimõtteliselt õiguse jagada talle kuuluv kinnisasi mitmeks kinnisasjaks. Kui jagamise käigus eraldatakse kinnisasjast maatükk, mis võõrandatakse kolmandale isikule või liidetakse kolmandale isikule kuuluva kinnisasjaga, on tegemist ühtlasi kinnisasja võõrandamisega

§ 641

tähenduses, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping poolte vahel ja kande tegemine kinnistusraamatusse. 11. Kui kinnisasi kuulub kaasomanikele, võivad ka nemad kokku leppida kaasomandi lõpetamises või kaasomandis olevast kinnisasjast ühe või mitme maatüki eraldamises

§ 54lg 1 järgi.

Kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi

§ 77lg 1 järgi vastavalt kaasomanike kokkuleppele.

Muu hulgas võib kaasomandis oleva kinnisasja jagada selliselt, et sellest eraldatakse üks või mitu maatükki, mis antakse mõne senise kaasomaniku ainuomandisse. Selline kokkulepe peab vastama

§ 641järgse kinnisomandi üleandmise asjaõiguskokkuleppe nõuetele.

Seega on hagejatel põhimõtteliselt õigus kokkuleppel lõpetada kaasomand kinnisasjale ja jagada see hagis nimetatud viisil. Seadus ei nõua kaasomandi lõpetamise ja jagamise kokkuleppe kehtivuseks hüpoteegipidaja nõusolekut. 12. Kui kinnisasi, mida soovitakse jagada, on koormatud kinnistusraamatusse kantud kolmandate isikute õigustega, jäävad need õigused

§ 54lg 2 esimese lause järgi kinnisasja jagamisel kehtima.

Kui õiguste endisel kujul kehtima jäämine ei ole võimalik, jäävad need

§ 54

lg 2 teise lause järgi kehtima vastavalt puudutatud isikute notariaalselt tõestatud kokkuleppele. Sama tuleneb üldiselt ka

§-st 641, mille järgi on mh kinnisasja koormava asjaõiguse sisu muutmiseks nõutav notariaalselt tõestatud asjaõigusleping õiguse omajaga ja kande tegemine kinnistusraamatusse. Kinnisasja koormava asjaõiguse lõpetamiseks on

§ 642

esimese lause järgi nõutav õigustatud isiku notariaalselt kinnitatud avaldus õiguse lõpetamise kohta ja õiguse kustutamine kinnistusraamatust. Seega kehtib põhimõte, et kinnisasja jagamisel seda koormavate õiguste omajate õigusi ei muudeta, st kinnisasja tervikuna koormavad asjaõigused jäävad püsima kõigile kinnisasja jagamisel tekkinud maatükkidele. Sellisel juhul ei ole kinnisasja jagamiseks vajalik ka kokkulepe nende õiguste omajatega. Kui siiski soovitakse õiguse sisu muuta või seda koguni lõpetada, on vajalik kokkulepe õiguse omajaga või omaja ühepoolne tahteavaldus õiguse lõpetamiseks. Sellise kokkuleppe puudumine ei mõjuta kinnisasja jagamisele suunatud omaniku tahteavalduse või kaasomanike kokkuleppe kehtivust, kuid takistab kinnistusraamatu kannete tegemist. 13. Lisaks materiaalõiguslikele eeldustele kinnisasja jagamiseks, on kinnisasja jagamise kehtivuseks vajalik kande tegemine kinnistusraamatusse. Kinnisasja jagamisel tuleb järgida ka avalik-õiguslikke (eelkõige maakorralduslikke) nõudeid. Kui kinnisasja jagamisel soovitakse eraldatud osast moodustada uus kinnistu, avab kinnistusosakond KRS § 53 lg 1 järgi uue registriosa. Kande tegemise aluseks kinnistusraamatusse on

§ 621lg 1 esimese lause järgi kinnistamisavaldus.

Seega tuleb hagejatel kinnisasja jagamiseks esitada avaldus kinnistusosakonnale, milleks ei ole vaja kolmandate isikute, sh hüpoteegipidaja nõusolekut.

1. Piiratud asjaõigusega koormatud kinnisasja jagamisel jäetakse KRS § 55 lg 1 järgi vastav kanne endises registriosas püsima ja ühtlasi tehakse kanne ka uude registriossa, kui kinnistu omaniku ja puudutatud isiku vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega ei ole määratud teisiti. Seega ei nõua seadus kande tegemiseks asjaõiguse omaja nõusolekut, kui tema õigusi ei kahjustata (st õigus jääb vähemalt senise mahuga kehtima). Kui kinnisasja jagamisel kandega isiku kinnistusregistriossa kantud õigust kahjustatakse, on kande tegemiseks KRS § 341 lg 1 järgi nõutav selle isiku (puudutatud isiku) nõusolek. Tegemist on kinnistusraamatuõiguse ühe keskse põhimõttega, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt ka Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-06, p-d 10, 12).
4. Eriregulatsioon on seaduses hüpoteegipidaja õiguste kohta kinnisasja jagamisel. Nimelt sätestab

§ 356

lg 1, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamiseks on nõutav hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku notariaalselt tõestatud kokkulepe, millega sama paragrahvi teise lõike järgi määratakse, milliste jagamisel tekkinud kinnisasjade suhtes jääb hüpoteek püsima. Nimetatud säte on erisätteks

§ 54

lg 2 suhtes ning nõuab kokkulepet kinnisasja jagamiseks hüpoteegipidajaga ka siis, kui tema õigusi ei kahjustata, st kui hüpoteek jääb senise järjekohaga kehtima kõigile kinnisasja jagamisel tekkinud kinnisasjadele. Hüpoteegi lõpetamiseks on lisaks hüpoteegipidaja avaldusele hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (

§ 642

esimene lause) vajalik ka kinnisasja omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolek (

§ 330esimene lause).

Eelnev kehtib ka juhul, kui jagatav kinnisasi on kaasomandis ja üks või mitu kaasomanikku on koormanud oma kinnisasja mõttelised osad hüpoteegiga, nagu seda võimaldavad

§ 73lg 1, § 277 lg 4 ja § 325 lg 2.

Kuigi kaasomanik võis koormata oma mõttelist osa kinnisasjas teiste kaasomanike nõusolekuta, mõjutab hüpoteek kaasomandis oleva kinnisasja jagamisel ka teiste kaasomanike õigusi. Nimelt on

§ 356

lg 1 järgne kokkulepe vajalik hüpoteegipidaja ja kõigi kinnisasja kaasomanike vahel. Vastasel juhul võiks kinnisasja jagamine hüpoteegipidaja õigusi kahjustada, kui oma mõttelist osa hüpoteegiga koormanud kaasomanikule jagamise tulemusena jääva kinnisasja väärtus oleks senise mõttelise osa omast väiksem. See kokkulepe on kinnisasja jagamise eelduseks, kuid ei mõjuta kaasomanikevahelise kinnisasja jagamise kokkuleppe kehtivust. 16. Lisaks sellele, et seadusandja on nõudnud

§ 356

lg-s 1 hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamiseks kokkulepet hüpoteegipidajaga (vt määruse p 15), tuleb nimetatud kokkulepe KRS § 55 lg 3 järgi esitada kinnisasja jagamise kinnistusraamatusse kandmiseks ka kinnistusosakonnale. Sellest järeldub omakorda, et KRS § 341 lg 2 p 2 järgi on hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamise kinnistusraamatusse kandmiseks alati vajalik hüpoteegipidaja nõusolek. Sama sätte järgi on hüpoteegipidaja nõusolek vajalik hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (vt hüpoteegi kustutamise kohta ka Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 11).
3. Eelnevast (vt määruse p-d 10-16) järeldub, et kaasomandis oleva kinnisasja jagamiseks sellest maatükkide eraldamise ja neist iseseisvate kinnistute moodustamise teel on vajalik esmalt kaasomanike endi vaheline kokkulepe ja kõigi kaasomanike kokkulepe kõigi kinnisasja või selle mõttelisi osasid koormavate hüpoteekide pidajatega. Lisaks on kinnisasja jagamise kinnistusraamatusse kandmiseks vaja esitada kinnistusosakonnale kõigi kaasomanike avaldus ja kõigi hüpoteegipidajate nõusolek kannetega. Sama on oma määrustes põhimõtteliselt leidnud ka kohtud, kes ei ole küll eristanud kinnisasja jagamiseks vajalikku kokkulepet kostja kui hüpoteegipidajaga ja tema kui puudutatud isiku nõusolekut kandeks.
4. Kolleegium ei nõustu aga kohtutega, et seadus ei võimalda hüpoteegipidajalt nõuda tahteavaldust

§ 356

lg 1 järgse kokkuleppe sõlmimiseks ega seega ka nõusolekut puudutatud isikuna kande tegemiseks. Selles osas tuleb ringkonnakohtu määruse põhjendusi muuta. Riigikohus on leidnud, et erandlikel asjaoludel võib hüpoteegipidaja keeldumine kinnisasja jagamiseks nõusoleku andmisest olla kuritarvituslik ja vastuolus hea usu põhimõttega ning sellisel juhul on hüpoteegipidaja kohustatud vastava nõusoleku andma (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-07, p-d 18, 19). Kaasomandis oleva kinnisasja jagamiseks vajalike hüpoteegipidaja tahteavalduse andmisest keeldumine võib kolleegiumi arvates olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui sisuliselt kinnisasja jagamisega hüpoteegipidaja õigusi ei kahjustata ja hüpoteegiga koormatud vara (tagatise) väärtus ei vähene. See võib olla nii nt siis, kui kinnisasja soovitakse jagada selliselt, et senise kasutuskorra järgi kaasomanike kasutuses olnud kinnisasja osad eraldatakse reaalselt ja moodustatakse neist eraldi kinnisasjad ning jagamise järel jääb mõttelist osa koormanud hüpoteek samal järjekohal kehtima eraldatud kinnisasjale. Samuti võib hüpoteegipidaja keeldumine kinnisasja jagamisega nõustumisest olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui hüpoteek jääb ühishüpoteegina koormama kõiki või mitut jagamisel tekkivaid kinnisasju ja tagatise väärtus ei vähene hüpoteegipidaja jaoks ka nt eri järjekohtade tõttu.
3. Erandlikult võib hea usu põhimõttega vastuolus olla ka hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest. Nii võib hüpoteegipidaja keeldumine tulevasi nõudeid tagava hüpoteegi kustutamisest

§ 349

lg 1 järgi olla vastuolus hea usu põhimõttega ja seega keelatud juhul, kui rahuldatud on tagatud olemasolevad nõuded ning tagatud tulevased nõuded ei muutu ilmselt lähiajal sissenõutavaks, on muul viisil piisavalt tagatud või moodustavad täidetud kohustustega võrreldes väikese osa (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). 20. Kui hüpoteegipidaja keeldumine nõustumisest kinnisasja jagamisega ja selleks kokkuleppe sõlmimisest on vastuolus hea usu põhimõttega, on võimalik hüpoteegipidaja tahteavaldusi kinnisasja jagamiseks asendada ka kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel. Võimalust teha kinnistusraamatu kanne kohtulahendi alusel kinnitavad ka

§ 621lg 2 ja KRS § 341 lg 7.

II

1. Lisaks taotlevad hagejad hagis, et tuvastataks kostja kohustus taotleda kohtutäiturilt hageja I kaasomandiosa arestist vabastamist TMS § 77 lg 1 alusel ja uuesti arestimist pärast hagejate II ja III maatükkide eraldamist kinnisasjast (haginõude p 6). Hagejad ei ole seda haginõuet lähemalt selgitanud ega ole seda analüüsinud ka kohtud.
2. Hagist ja kinnistusraamatu väljavõttest (tl 6) nähtub, et hagejale I kuuluvale kinnisasja kaasomandiosale on kinnistusraamatusse kantud kohtutäituri avalduse alusel keelumärge kinnisasja käsutamise keelamiseks. Märge on kinnistusraamatusse kantud kostja kasuks.
3. Kinnistusraamatusse võib

§ 63

lg 1 p 3 järgi kanda märke omandi või piiratud asjaõiguse käsutamise täielikuks või osaliseks keelamiseks (keelumärge). Keelumärge keelab

§ 63

lg 2 järgi vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Kohtutäituri avalduse alusel saab kinnistusraamatusse kanda keelumärke TMS § 142 lg 1 ja § 145 alusel kinnisasja arestimisel kinnisasjale sissenõude pööramiseks täitemenetluses. Lähtudes TMS § 64 lg 1 esimesest lausest (koostoimes TMS §-ga 137), on kinnisasja arestimise põhiline tagajärg kinnisasja käsutamise keelamine. TsÜS § 88 lg 1 järgi on sellist käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing või ka täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri tehtud käsutus tühine. Kui hageja I kaasomandiosale on kantud keelumärge kostja kasuks, ei saa hageja I oma mõttelist osa kinnisasjas käsutada, mh sõlmida kehtivat kokkulepet kinnisasja kaasomandi jagamiseks, ega esitada avaldusi kinnistusraamatu kannete muutmiseks. 24. Kolleegiumi arvates saab kohtutäituri avalduse alusel täitemenetluses sissenõudja kasuks kinnistusraamatusse kantud keelumärkele kohaldada analoogia alusel TsMS § 378 lg-t 6, mille järgi võib hageja käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige õigusest loobuda või anda nõusoleku tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud. Seega võib kostja kui keelumärke järgi õigustatud isik anda ka hagejale I nõusoleku kinnisasja jagamise kokkuleppe sõlmimiseks ja muude kinnisasja jagamiseks vajalike tahteavalduste tegemiseks. Lisaks on keelumärke järgi õigustatud isiku enese tahteavaldus vajalik keelumärke ülekandmise kokkuleppeks kinnisasja jagamisel

§ 54

lg 2 järgi (kui keelumärget ei kanta kõigile jagamise tulemusena tekkivatele kinnisasjadele) (vt määruse p 12) ja nõusolek puudutatud isikuna kinnisasja jagamiseks vajalike kannete tegemiseks kinnistusraamatusse KRS § 341 lg 1 ja lg 2 p 6 järgi, kui keelumärge soovitakse kanda kaasomandi mõtteliselt osalt kinnisasja jagamisel järelejäänud kinnisasjale (vt ka määruse p 14).

1. Hagejate soovitud eesmärki (kinnisasja jagamine) saab põhimõtteliselt saavutada ka hagis märgitud viisil, st selliselt, et kohtutäitur vabastab kinnisasja TMS § 77 lg 1 järgi (koostoimes TMS §-ga 137) sissenõudja taotlusel ja võlgniku nõusolekul arestist.
2. Kolleegiumi arvates võib ka keelumärke järgi õigustatud isik olla kohustatud andma kinnisasja jagamiseks vajalikud tahteavaldused samadel tingimustel hüpoteegipidajaga, kui tema õigusi kinnisasja jagamisega ei kahjustata, mh on tagatud, et vahepeal ei tehtaks kinnistusraamatusse õigustatud isikut kahjustavaid kandeid, ning neid tahteavaldusi võib ka kohtulahendiga asendada (vt määruse p-d 18 ja 20). Samadel tingimustel võib sissenõudjalt nõuda tahteavaldust kinnisasja ajutiseks arestist vabastamiseks. III
3. Kohtud keeldusid hagi menetlemast TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel põhjendusega, et kinnisasja on võimalik jagada üksnes kostja vabatahtlikul nõustumisel ja kostja ei ole kohustatud hagejate taotletud nõusolekut andma. Kohtumäärustest võib järeldada, et kohtute arvates ei ole hagejatel võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada.
4. Kolleegium leiab, et hagi jäeti õigesti menetlusse võtmata, ja nõustub ka kohtute viidatud TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisega, kuid ei nõustu kohtute põhjendustega. Nagu juba märgitud (vt määruse p-d 18, 20), on hagejatel põhimõtteliselt võimalik taotleda kostjalt kui hüpoteegipidajalt tahteavalduste tegemist, mis on vajalikud kaasomandis oleva kinnisasja jagamiseks. Seega langeb ära kohtute põhiargument hagi menetlemisest keeldumisel. Samas õigustab hagi menetlemisest keeldumist kostja esitatud põhjendus, et hagi eesmärgiks on sisuliselt vabaneda hageja I kaasomandiosa koormavast kostja hüpoteegist. Nimelt ei nähtu esitatud haginõuetest (tl 3-4), et hagejate soovitud viisil kinnisasja jagades jääks hageja I omandisse jäävat kinnisasja koormama kostja kasuks seatud hüpoteek. Kolleegiumi arvates ei pea hüpoteegipidaja nõustuma sellisel viisil kinnisasja jagamisega (vt ka määruse p 18), eriti kui hagis ei ole seda millegagi põhjendatud. Seetõttu on hagi kostja kui hüpoteegipidaja vastu perspektiivitu ja selle rahuldamine esitatud kujul on välistatud. Vastavalt tuleb ringkonnakohtu määruse põhjendusi muuta.
5. Kuigi kolleegium leidis, et vähemalt hagejal I võib olla nõudeõigus kostja kui keelumärke järgi õigustatud isiku vastu kinnisasja jagamiseks vajalike tahteavalduste andmiseks (vt määruse p 26), on õige ka selle nõude menetlemisest keeldumine TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Nimelt ei ole kostja keelumärke järgi õigustatud isikuna kohustatud tegema kinnisasja jagamiseks vajalikke tahteavaldusi, ilma et samal ajal ei oleks tagatud tema kui hüpoteegipidaja õiguste kaitse, st kinnisasja ei saa nagunii jagada hagejate soovitud viisil kostja kui hüpoteegipidaja nõusolekuta, mida ei pea kostja andma, kui tema hüpoteek kinnisasja jagamisel n-ö kaotsi läheks. Ainuüksi nõude menetlemine kostja kui keelumärke järgi õigustatud isiku vastu ei oleks õigustatud ka menetlusökonoomilistel põhjustel. Pealegi ei ole hagejad hagis kuidagi põhjendanud seda nõuet ega ole ka määruskaebuses Riigikohtule põhjendanud, miks seda nõuet tuleks menetleda. Hagi menetlemisel lähtub kohus TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 1 järgi hageja esitatud nõudest.
6. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hagi menetlemisest tuleks keelduda TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel, kuna samade menetlusosaliste vahel on kohtus samal ajal analoogne kohtuasi sama eseme kohta samal alusel. Isegi kui lugeda praeguses asjas esitatud hagi esemeks kostja hüpoteegi kustutamine, ei oleks hagi alus sama kostja viidatud tsiviilasjas nr 2-06-15380 lahendatava hageja I hagiga kostja vastu, kus pealegi ei osale hagejad II ja III.
7. Kolleegium nõustub kostjaga, et kui hagiesemeks lugeda kostja hüpoteegi kustutamise taotlus, võib olla põhjendatud lähtuda hagihinnana hüpoteegisummast (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22). Lisaks ei ole hagejad tasunud hagi esitamisel riigilõivu kooskõlas TsMS § 134 lg 1 esimese lausega kõigilt nõuetelt. Kolleegium ei pea siiski vajalikuks kaaluda hagi menetlusest keeldumist TsMS § 371 lg 1 p 10 alusel riigilõivu õiges suuruses tasumata jätmise tõttu. Kuna TsMS § 150 lg 1 p 2 järgi tuleb tasutud riigilõiv hagi menetlusse võtmisest keeldumisel nagunii tagastada, ei ole tasutava riigilõivu suurus praeguses menetlusstaadiumis enam olulise tähendusega. IV
8. Hagejatel ei ole TsMS § 372 lg 6 järgi takistust esitada kohtule uus hagi kostja vastu kinnisasja jagamiseks vajalike tahteavalduste saamiseks, kui jagamist taotletakse viisil, millega kostja õigusi ei kahjustata. Samas ei pruugi kohtusse pöördumine olla põhjendatud, sest kostja on vastuses Riigikohtule kinnitanud, et ei ole vastu kinnisasja jagamisele sellisel viisil, mis tema õigusi ei kahjusta.
9. Kolleegium märgib, et kostja on saanud menetluses avaldada seisukoha esimest korda alles Riigikohtule, kuna toimiku järgi ei ole varem temalt seda küsitud. Lähtudes TsMS § 372 lg 3 esimesest lausest ja § 372 lg 4 teisest lausest, ei pidanud maakohus enne hagi menetlusse võtmisest keeldumist küsima kostja seisukohta ega edastama talle ka hagi menetlusse võtmisest keeldumise määrust. Kostja seisukoha küsimine ei ole kolleegiumi arvates üldjuhul põhjendatud selles menetlusstaadiumis juba seetõttu, et see tekitab juurde menetluskulusid. Küll eksisid nii maakohus kui ka ringkonnakohus menetlusseaduse vastu, kui ei edastanud kostjale hagejate määruskaebust (ja sellega koos ka maakohtu määrust). Kuna määruskaebus esitatakse TsMS § 661 lg 1 järgi ringkonnakohtule maakohtu kaudu, pidi maakohus TsMS § 663 lg 3 järgi toimetama määruskaebuse kätte menetlusosalistele, kelle õigusi määrus puudutab, ja küsima neilt vastuse. Kui maakohus ei rahuldanud määruskaebust ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 esimese lause alusel ringkonnakohtule, pidi määruskaebuse edastama ja vastuse küsima TsMS § 664 lg 1 järgi ringkonnakohus. Kolleegiumi arvates puudutas määruskaebuse lahendamine otseselt kostja huve ning kostjale tulnuks tagada võimalus võtta selle kohta seisukoht. Seda ei muuda asjaolu, et hagi võib maakohus menetlusse võtta kostjat enne ära kuulamata. Kolleegium on selle puuduse siiski kõrvaldanud kostja ärakuulamisega, pealegi ei võeta hagi lõppkokkuvõttes menetlusse.
10. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata ja hagi menetlusse võtmata, jäävad sellega seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi hagejate kanda. Lähtudes TsMS § 165 lg 1 esimesest lausest, kannavad hagejad menetluskulud võrdsetes osades osavõlgnikena. Kostja võib TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi nõuda maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul alates Riigikohtu määruse jõustumisest (vt ka Riigikohtu
11. märtsi
12. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-10, p-d 15�19).
13. Kolleegium leiab, et Riigikohus nõudis hagejatelt määruskaebuselt kautsjonina ekslikult lisaks 800 krooni tasumist (tl 32-33). Mitme menetlusosalise ühise kaebuse hinna määramisel võetakse TsMS § 137 lg 3 järgi aluseks kaebuses taotletu väärtus. Hagejate kaebuse ese on ühine, mistõttu ei pidanud nad maksma igaüks eraldi kautsjonit. Seetõttu tuleb enamtasutud kautsjon 800 krooni TsMS § 149 lg 7 alusel tagastada. Hagejate esindaja on Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb tagastada hageja II kontole.
14. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, arvatakse tasutud kautsjon 400 krooni TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve