Obsah (6)

§ 150§ 151§ 155§ 26§ 165§ 168

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. See, et hageja kanti

1. oktoobril
2. a kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse, ei anna alust väita, et hageja pidi sellest hetkest kahju tekkimisest teada saama. Hageja kustutati registrist
3. veebruaril 2000 ning hageja likvideerimismenetlus algatati Viru Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a otsuse alusel. Hagejat ei olnud ajal, mil tehti viidatud kinnistusraamatu kanne, juriidilise isikuna olemas ja ta ei saanud olla sel ajal teadlik kandest ega oma õiguste rikkumisest. Pole põhjust kahelda hageja väites, et ta sai oma õiguste rikkumisest teada, kui Viru Maakohus saatis talle
6. mail
7. a selgitusnõude. Kui lähtuda ka sellest, et kinnistusraamat on avalik register ja hagejal oli kohe pärast Viru Ringkonnakohtu otsuse jõustumist võimalik sellega tutvuda, oleks hagejal olnud aega oma nõuet esitada kuni
8. oktoobrini
9. Hagi on aga kohtusse esitatud
10. mail
12. Viru Maakohus jättis
13. juuli
14. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et Kohtla-Järve Rajooni TSN Täitevkomitee
15. a otsusega registreeriti suvilaehituskooperatiivi Viiking põhikiri ja ettevõte kanti Vikingi suvilaühistu nime all ettevõtteregistrisse. Hageja on alates
16. oktoobrist 1972 suvilakompleksi omanik. Hageja sundlõpetati
17. aastal, mille kohta avaldati
18. juulil 1999 teade Riigi Teataja Lisas. Hageja kustutati registrist
19. veebruaril 2000 kui sundlõpetatud ettevõte/ühendus likvideerimismenetlust läbi viimata. Tudulinna Vallavalitsus võttis
20. jaanuari
21. a korraldusega suvilakompleksi peremehetu ehitisena arvele. Korraldus ehitise hõivamise kohta avaldati
22. jaanuaril
23. a väljaandes Ametlikud Teadaanded, samuti kohalikus ajalehes Põhjarannik. Korraldus jõustus teatavakstegemisest. Tudulinna Vallavolikogu tunnistas
24. aprilli
25. a otsusega suvilakompleksi, mille viimane omanik oli hageja, peremehetuks. Ehitise omanikuna otsustati kanda Ida-Virumaa hooneregistrisse Tudulinna Vallavalitsus. Otsus jõustus teatavakstegemisest. Tudulinna Vallavolikogu võttis
26. mai
27. a otsusega suvilakompleksi vallavalitsuse bilanssi ja selle maksumuseks määrati 10 000 krooni. Nimetatud otsus jõustus teatavakstegemisest. Tudulinna Vallavalitsus müüs
28. juulil
29. a notariaalse müügilepingu alusel suvilakompleksi kostjale. Müügitehingu aluseks oli lepingu kohaselt Tudulinna Vallavolikogu
30. mai
31. a otsus.
32. juuni
33. a korraldusega nõustus Tudulinna Vallavalitsus ostueesõigusega erastama kostjale suvilakompleksialuse maa Punger-Villa maaüksuse moodustamiseks. Korraldus jõustus kostjale teatavakstegemisest.
34. oktoobril
35. a sõlmitud maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu järgi müüs Eesti Vabariik kostjale Punger-Villa maaüksuse ja
36. novembril
37. a kanti kostja maaüksuse omanikuna kinnistusraamatusse. Viru Ringkonnakohus algatas
38. septembri
39. a otsusega hageja likvideerimismenetluse. Kohtuotsus jõustus
40. novembril
42. novembril 2007 on kinnisasja 1/2 osa kaasomanikuna kinnistusraamatusse kantud Margit Muuk, kostjale kuulub seega 1/2 kaasomandist. Maakohus leidis, et hagejal on õigusvõime ja sellest tulenevalt ka tsiviilkohtumenetlusteovõime (TsMS § 201 lg-d 1 ja 2, § 202 lg 1) Hageja nõue on

§ 150lg 1 järgi aegunud.

Ajavahemikus

1. veebruar 2000 (hageja kustutamine registrist) kuni
2. november 2005 (likvideerimismenetluse algatamise kohtuotsuse jõustumine) ei saanud hageja teada oma eeldatavale varale kahju tekitamisest. Hageja nõude aegumist tuleb lugeda likvideerimismenetluse algatamisest, kuna siis määrati likvideerija, kes sai teostada hageja õigusi. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 45 lg-te 1 ja 2 järgi on likvideerijatel juhatuse õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise olemusega. Seega pidi likvideerija tavapärase hoolsuse korral likvideerimismenetluses kindlaks tegema hageja vara koosseisu ja seisukorra. Selle tulemusena pidi likvideerija teada saama ka võimalikust kahju tekitamisest hageja varale.
3. novembril
4. a alanud hageja nõude kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes
5. novembril
6. Kahju hüvitamise nõue tuleb lugeda esitatuks
7. veebruaril 2009, mil hageja esitas nõude muutmise avalduse. Hageja esitas esialgu (
8. mail 2008) omandiõiguse tunnustamise nõude, kuid see ei ole samastatav hiljem esitatud kahju hüvitamise nõudega. Seega on hageja nõue esitatud pärast aegumistähtaja lõppu. Haginõude aegumise tõttu ei ole vajalik tuvastada nõude olemasolu, kuigi kostja on esitanud vastuväiteid ka kahju suuruse, põhjusliku seose ning süü puudumise kohta.
9. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10. Tartu Ringkonnakohus jättis
11. jaanuari
12. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt korrata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei lahendanud kaks korda hagi aegumise küsimust ning seega ei ole rikutud menetlusõiguse norme. TsMS § 449 lg 3 järgi võib kohus teha aegumise kohaldamise taotluse kohta vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Maakohus lahendas kostja esitatud aegumise kohaldamise taotluse
13. märtsi
14. a määrusega ning jättis selle rahuldamata. See kohtumäärus on menetluslik määrus, mitte lahend vaheotsuse tähenduses TsMS § 449 lg 3 mõttes. Praegusel juhul jättis maakohus kostja taotluse rahuldamata ning ei teinud vaheotsust aegumise kohaldamise kohta. Seega on ebaõige hageja väide, et maakohus võttis juba viidatud määruses seisukoha, et hagi ei ole aegunud. Maakohus võttis seisukoha kostja esitatud vaheotsuse tegemise taotluse kohta. Maakohus ei kohaldanud aegumist üllatuslikult. Kostja palus aegumist kohaldada, hageja teadis sellest ning esitas maakohtule omapoolsed vastuväited. Maakohus ei pidanud veelkord menetlusosalistega hagi aegumist arutama. Maakohus luges õigesti hageja nõude aegumistähtaja alguseks
15. novembri 2005 ja on oma järeldust põhjendanud. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja omandiõiguse tuvastamise hagi. Hageja ei ole esitanud hagi asja väljanõudmiseks. Maakohus leidis õigesti, et hagi esitamise tähtpäevaks tuleb lugeda
16. veebruari 2009, sest siis esitas hageja uue nõudena kahju hüvitamise nõude. Apellatsioonkaebuse järgi tekitas kostja hagejale õigusvastaselt kahju sellega, et võõrandas 1/2 vaidlusalusest kinnistust ja muutis seetõttu asja tagasinõudmise perspektiivituks. Selline hageja väide on arusaamatu, sest ta ei ole vindikatsioonihagi esitanud ning seega ei saa nõude muutmise põhjuseks olla see, et kostja on 1/2 kinnitust võõrandanud. Haginõude muutmise avalduses on hageja märkinud, et kostja tegevuse (vallasasja kinnistamine ning kinnisasjast osa kaasomandisse müümine) tõttu on ta jäänud oma omandist ilma ning talle on tekitatud õigusvastaselt kahju. Pärast suvilakompleksi kinnistamist ei saanud hageja enam nõuda asja välja ebaseaduslikust valdusest ning see nõue asendus kahju hüvitamise (või alusetu rikastumise) nõudega. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude. Maakohus tuvastas õigesti, et kuivõrd hageja oli ajavahemikus
17. veebruar 2000 kuni
18. november 2005 registrist kustutatud ning ei omanud õigusvõimet, ei saanud ta olla teadlik talle väidetava kahju tekitamisest. Viru Ringkonnakohtu
19. novembril (ringkonnakohtu otsuses on märgitud ekslikult
20. septembril) 2005 jõustunud otsusega algatati hageja likvideerimismenetlus ja määrati likvideerija. Kuna likvideerijal on MTÜS § 45 lg-te 1 ja 2 järgi juhatuse õigused ja kohustused, siis hageja sai või pidi teada saama väidetavast kahjust alles alates likvideerija määramisest
21. novembril (ringkonnakohtu otsuses on märgitud ekslikult
22. septembril) 2005 ning sellest tähtpäevast algab ka nõude aegumistähtaeg. Viidatud Viru Ringkonnakohtu otsuse järgi määrati hageja likvideerijaks Mehis Vall, kes koos teiste isikutega oli esitanud likvideerimismenetluse algatamise ja likvideerija määramise avalduse. Otsusest nähtub ka, et avaldajad (sh likvideerijaks määratud isik) olid teadlikud, et Tudulinna vald võttis suvilakompleksi peremehetu varana arvele ja müüs selle kostjale. Maakohus leidis seega õigesti, et tavapärase hoolsuse korral pidanuks hageja tutvuma kinnistusraamatuga ning tegema kindlaks, kas suvilakompleks on juba kantud kinnisasjana kinnistusraamatusse. Alusetu on hageja väide, et ta ei pidanud tutvuma kinnistusraamatu kandega ning et ta sai tekitatud kahjust teada alles kostja
23. augusti
24. a vastusest hagiavaldusele. Hageja märge
25. mai
26. a hagiavalduses, et suvilakompleks oli (ja on eeldatavasti jätkuvalt) vallasasi, näitab tema ilmset hooletust. Isegi enne nõude esitamist ei ole hageja kindlaks teinud, milline oli selle vara saatus, mille suhtes ta taotles omandiõiguse tunnustamist. Kinnistusraamatu kande kohaselt oli registriosa avatud
27. oktoobril
28. Maakohus ei pidanud kohaldama

§ 150lg-t 2.

Selle sätte järgi, kui kahju hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku kulul kahju tekitamise tõttu rikastunud, on ta ka pärast selle paragrahvi esimeses lõikes sätestatud aegumistähtaja möödumist kohustatud andma saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi. Viidatud sättes nimetatud kohustus anda saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi, allub alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtajale, mis on sätestatud

§-s 151.

§ 151

lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algaks kinnistamise hetkest (

1. oktoobrist 2004). Kuivõrd hageja omandas õigusvõime alles
2. novembril 2005, siis hakkaks aegumistähtaeg kulgema
3. novembrist
4. Seega oleks aegunud ka alusetust rikastumisest tulenev nõue. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse kooskõlas TsMS § 691 p-ga
6. Ringkonnakohus jättis menetlusõiguse norme rikkudes jõusse maakohtu otsuse, mis on vastuolus samas menetluses maakohtu tehtud ja jõustunud
7. märtsi
8. a menetlusdokumendiga. Viidatud menetlusdokument on vormistatud TsMS § 449 lg-t 3 rikkudes määrusena, kuid olemuslikult on tegemist vaheotsusega. Viidatud vaheotsusega lahendas maakohus hageja nõude aegumise küsimuse, leides, et hagi ei ole aegunud ja menetlust tuleb jätkata. Seega ei saanud maakohus lahendada nõude aegumise küsimust uuesti
9. juuli
10. a otsusega. Hageja nõude aluseks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 84 lg
11. See, et hageja sellele sättele ei viidanud, ei tohtinuks kohtuid takistada tegemast õigusele vastavat otsust, sest kohtutele olid teada kahju tekkimise asjaolud ja tulemus, mida hageja soovis oma nõudega saavutada. See, et kostja kui pahauskne valdaja kinnistas vallasasjast suvilakompleksi, on käsitatav vallasasja hävimisena. AÕS § 84 lg 1 järgi on pahauskne valdaja kohustatud hüvitama omanikule asja hävimise tõttu tekkinud kahju võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätete kohaselt.

§ 155

lg 1 järgi on omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Vindikatsiooninõue (alguses peanõue, hiljem derivatiivne nõue) muutus sissenõutavaks hetkest, mil kostja sai suvilakompleksi valduse. Juhul kui hagejal ei ole nõuet AÕS § 84 lg 1 alusel, vaid võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel, on kohtud tuvastanud valesti hetke, millal hageja pidi tekitatud kahjust teada saama. Likvideerijal ei saanud kohe tema likvideerijaks määramise päeval tekkida teadmist sellest, et suvilakompleks on vallasasjana hävinud. Kohtud ei ole tuvastanud hageja rasket hooletust. Tuvastatud ei ole ka kohustust, mis jäi hooletuse tõttu täitmata. Kinnistusraamatu avalikkus ei too kellelegi kohustust teada kolmandate isikute kinnisasjade kohta tehtud kannetest. Ka ei ole füüsilisest isikust likvideerija hooletus omistatav hagejast juriidilisele isikule.

1. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb kostja kaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis menetlusõiguse norme rikkudes jõusse maakohtu
4. märtsi
5. a määrusega vastuolus oleva otsuse. Viidatud määrus ei takistanud kolleegiumi arvates hilisema maakohtu otsuse tegemist. Määruse järgi (I kd, tlk 78-82) lahendas maakohus ühes hageja haginõude muutmise avaldusega ka kostja taotluse teha asjas vaheotsus. Maakohus jättis kostja vaheotsuse tegemise taotluse rahuldamata ja määras, et asja menetlust tuleb jätkata. Kassatsioonkaebuses leiab hageja õigesti, et maakohus pidanuks lahendama kostja esitatud aegumise kohaldamise ja selle kohta vaheotsuse tegemise taotluse vaheotsusega. Maakohus ei ole aga aegumise küsimust TsMS § 449 lg 3 järgi vaheotsusega lahendanud. Seega on maakohtu määrus käsitatav korraldava määrusena menetluse jätkamise kohta ning maakohtul tuli otsustada hageja nõude aegumise üle edasises menetluses.
7. veebruari
8. a avalduse kohaselt palus hageja kostjalt VÕS § 1043 alusel välja mõista 300 000 krooni suuruse hüvitise kostja õigusvastase tegevusega (omandi rikkumisega) tekitatud kahju eest (I kd, tlk 69). Hageja selgitas, et kostja jäi oma omandist ilma kostja pahatahtliku tegevuse tõttu kostja algatas vallas suvilakompleksi peremehetuks tunnistamise menetluse eesmärgiga saada suvilakompleksi omanikuks, teades samas, et see kuulub hagejale (I kd, tlk 136). Kostja taotles menetluses hageja nõudele aegumise kohaldamist. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et kohtute seisukoht nõude aegumistähtaja kulgemise alguse kohta on ekslik.
9. Maakohus lahendas hageja nõude aegumise küsimuse, tuginedes

§ 150

lg-le 1, mille kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud, sest hageja pidi oma eeldatavale varale tekkinud kahjust teada saama

1. novembril
2. a ning seega lõppes aegumistähtaeg
3. novembril
4. Hageja esitas aga kahju hüvitamise nõude
5. veebruaril
6. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega. Kohtuotsuste põhjenduste kohaselt ei saanud hageja teada talle väidetava kahju tekkimisest alates
7. veebruarist 2000 (hageja kustutamine registrist) kuni
8. novembrini 2005 (likvideerimismenetluse algatamise kohtuotsuse jõustumine), sest tal ei olnud sellel ajavahemikul õigusvõimet. Kolleegium peab seda seisukohta ekslikuks.

§ 26

lg 1 esimese lause järgi on juriidilise isiku õigusvõime võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib

§ 26

lg 2 järgi registrisse kandmisega ja lõpeb sama seaduse § 45 lg 2 järgi registrist kustutamisega. Asjaolu tuvastamine, millal sai hageja teada oma eeldatavale varale kahju tekkimisest, ei ole kolleegiumi arvates seotud hageja õigusvõimega. Küll aga tuleneb viidatud sätetest, et hageja ei saanud ajavahemikus, mil tal õigusvõimet ei olnud, oma rikutud õigusi kaitsta, st teadmine, et tema varale on tekitatud kahju, oli talle n-ö kasutu. Seega on ajavahemik, mil hagejal ei olnud õigusvõimet, käsitatav aegumise tähtaja peatumise ajana. Kolleegium osutab, et analoogia korras on kirjeldatud olukorrale kohaldatav

§ 165

, milles sätestatakse aegumise peatumist füüsilise isiku puhul olukorras, kus ta ei saa oma õigusi teostada (piiratud teovõime tõttu). Ringkonnakohus on tuvastanud, et Viru Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a otsusest nähtuvalt teadsid hageja liikmed (samuti hageja likvideerija), esitades
3. septembril
4. a maakohtule hageja likvideerimismenetluse algatamise ja likvideerija määramise avalduse, sellest, et Tudulinna vald on võtnud suvilakompleksi peremehetu varana arvele ja müünud selle kostjale. Kuivõrd ajavahemikus
5. veebruarist 2000 kuni
6. novembrini 2005 oli hageja nõude aegumine peatunud, ei arvestata seda

§ 168

lg 1 järgi aegumistähtaja hulka.

§ 168

lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Ka eeltoodut arvestades saab nõustuda kohtute lõppjäreldusega, et 28. veebruaril 2009. a esitatud nõue on

§ 150lg 1 järgi aegunud.

13. Ringkonnakohus analüüsis ka hageja nõude aegumist

§ 150lg 2 järgi.

Viidatud sätte kohaselt, kui kahju hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku kulul kahju tekitamise tõttu rikastunud, on ta ka pärast sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud aegumistähtaja möödumist kohustatud andma saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi. Ringkonnakohus leidis, et

§ 150

lg-s 2 nimetatud kohustus anda saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi allub alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtajale, mis on sätestatud

§-s 151. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.

§ 150lg 2 annab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kõrvale täiendava nõude.

Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju tekitamise nõue ise on

§ 150lg 1 järgi aegunud.

Selle eeldused on aga samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega, st kohustatud isik peab (erinevalt alusetust rikastumisest tulenevatest nõuetest) üldjuhul olema käitunud õigusvastaselt ja olema selles ka süüdi, kannatanu aga saanud kahju (VÕS § 1043 jj). Seega tuleb kohtul esmalt nõue kindlaks teha üldiste deliktiõiguslike sätete järgi. Muu hulgas tuleb kindlaks teha, kas kannatanu on saanud kahju. Lisaks tuleb tuvastada VÕS § 10371039 järgi, kas kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud. Sellel nõudel on

§ 150

lg 3 järgi autonoomne aegumistähtaeg, mis on kümne aastat alates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, st sama pikk kahju hüvitamise nõude maksimaalse aegumistähtajaga. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi sai hageja teada või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast nõudest 1. oktoobrist 2004 ja selle nõude aegumine algas 23. novembrist 2005. a, mil hageja omandas õigusvõime. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti

§ 150

lg-t 2 tõlgendades ekslikult järeldanud, et nõude aegumistähtaeg algab alusetust rikastumisest teadasaamisest või teada saama pidamisest. Nagu kolleegium eespool märkis, algab

§ 150

lg-st 2 tuleneva nõude aegumistähtaeg kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Maakohus peab asja uuel arutamisel nõude aegumise küsimuse otsustamisel hindama esitatud asjaolusid ja kindlaks tegema, millal väidetav kahju põhjustanud tegu toime pandi. 14. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et hageja nõude käsitamisel AÕS § 84 lg-s 1 sätestatud nõudena tuleks selle aegumisele kohaldada

§ 155lg-s 1 kehtestatud 30-aastast aegumistähtaega.

AÕS § 84 lg 1 järgi on pahauskne valdaja kohustatud hüvitama omanikule asja või selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätete kohaselt. Seega kohaldatakse valdaja vastutusele asja hävimise või väärtuse vähenemise eest

§ 150lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega.

Kolleegium selgitas hageja nõude aegumist

§ 150lg 1 alusel otsuse p-s 12.

15. Juhul, kui hageja nõue ei ole

§ 150

lg-te 2 ja 3 järgi aegunud, tuleb maakohtul tuvastada, kas kostja on õigusvastase ja süülise teoga hagejale kahju tekitanud ning hageja arvel rikastunud. Kolleegium selgitab lisaks, et kostja vastutus ei ole välistatud ainuüksi seetõttu, et hageja ei ole vaidlustanud kohaliku omavalitsuse õigusakti, millega tunnistati suvilakompleks peremehetuks ja otsustati kanda Tudulinna Vallavalitsus selle omanikuna hooneregistrisse. AÕS § 96 lg 1 järgi tekib vallasomand hõivamisega, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega saada selle omanikuks. Sama sätte lg 3 kohaselt on asi peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 2 teise lause järgi on ehitise kui vallasasja hõivamise õigus ja kohustus kohalikul omavalitsusel ja riigil Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Selle sätte alusel on Vabariigi Valitsus

1. augusti
2. a määrusega nr 211 kinnitanud peremehetu ehitise hõivamise korra (edaspidi kord). Korra p 3 järgi on ehitis peremehetu, kui selle omanik on lõpetanud ehitise valduse omandist loobumise tahtega asjaõigusseaduse § 96 lg 3 järgi. Korra p 4 sätestab, et omanik on lõpetanud ehitise valduse, kui ta on loobunud tegelikust võimust asja üle ja valduse lõppemise üle otsustatakse asjaolude alusel AÕS § 39 kohaselt. Korra p 14 järgi saab peremehetuks tunnistatud ehitise hõivaja pärast ettenähtud tingimustele vastavate protseduuride läbimist kanda ennast registrisse ehitise omanikuna. Riigikohtu halduskolleegium on
3. septembril
4. a haldusasjas nr 3-3-1-39-01 tehtud otsuse p-s 3 selgitanud, et delegatsiooninormi alusel, millega Vabariigi Valitsust volitati kehtestama peremehetu ehitise hõivamise korda, ei saa Vabariigi Valitsus kehtestada erandeid AÕS § 96 lg-s 3 sätestatud peremehetuse tekkimise alustest. AÕS § 96 lg 3 järgi saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldustest tulenevalt. Kui ehitis tegelikult ei ole peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt. Seega, kui isik jätab vaidlustamata kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse, millega tuvastatakse talle kuuluva ehitise peremehetus, ei jää ta ilma võimalusest kaitsta oma omandit tsiviilõiguslike kaitsevahenditega. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Samuti ei välista kostja vastutust see, et hageja ei olnud ajavahemikus
5. veebruarist 2000 kuni
6. novembrini 2005 registrist kustutamise tõttu õigusvõimeline. Kolleegium osutab
7. jaanuaril
8. a tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06 tehtud otsuse p-s 31 väljendatud seisukohale, et äriühingu registris "taastamisel" ennistub tagasiulatuvalt ka tema õigusvõime, st õigusvõimet ei loeta katkenuks ning tekkinud õigusi ega kohustusi vahepealse registrist kustutamisega lõppenuks. Kolleegium märgib lisaks, et eeltoodud põhimõte on analoogne

§-s 21 surnuks tunnistatud füüsilise isiku elusoleku kohta sätestatuga. Viidatud paragrahvi kohaselt, kui surnuks tunnistatud isik on tegelikult elus, ei tulene temale surnuks tunnistamisest õiguslikke tagajärgi, kui seadusest ei tulene teisiti, ning sellise isiku taasilmumisel või tema elusoleku kindlakstegemisel tühistab kohus tema surnuks tunnistamise.

1. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
2. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest Mait Mäemets. TsMS § 149 lg-s 8 on sätestatud, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Tulenevalt viidatud sättest tuleb hagejal kautsjoni tagastamiseks teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu